uneaktsioon

Maci põnevik-unenäod on tagasi.

Täna öösi töötasin büroohoones.. selline suur uhke ja klaasist. Asus enamvähem Tartu-Vana-Kaubamaja vastas ja Vana-Kaubamaja-kohal oli parajasti pooleli suure uhke hoone ehitus… siseviimistluseta, aga seinad ja põrandad olid juba püsti.

Sattusin maja ees (kus ma lihtsalt passisin.. ma ei suitseta vms) kokku seljakotiga mehega, kes rääkis, et pidi meile tööintervjuule tuleba (Mees! Wow!), aga ei saa alt majja sisse, sest tööluba puudub vms. Lehvitasin ühte turvakaamerasse ukse juures “esikus” (mul ei tule see õige sõna meelde praegu), millest läks pilt üles meie osakonda. Osakonnajuhataja-A. tuli seepeale alla, aga polnud miskit intervjuust kuulnud… aga oli lahkelt nõus härraga koos üles minema, et kohapealt uurida.

Mina läksin uuesti ukse-taha (ma tõesti ei tea, miks ma seal passisin), kui sattusin poole kõrvaga pealt kuulma, kuidas üks teine seljakotiga mees ühele teisele meie majavale töötavale (aga mitte meie asutuses.. büroohoone oli ju suur) inimesele rääkis, kuidas tal on tööintervjuu (täpselt samal ajal, kui minu seljakotimehel) ja kuidas ta hoonesse sisse ei pääse.
Majanaaber lasi tolle härra siis lahkelt oma pääsuloaga sisse… aga mina lippasin tast mööda ja hüüdsin kohe-kohe lifti astuvat Osakonnajuhataja-A´d, kes pöörduski ümber ja tuli minu poole… samal ajal, kui saadetav Härra lifti astus ja selle uksed sulgusid. Kõrvallifti läks ka teine Seljakotimees.

Lohistasin A. turvakaamerate juurde meie-osakonda-viiva-kaamera alla ja vuristasin oma vandenõuteooria ette: et äkki  on seljakotimehi, kes majja sisse nuruvad  rohkem ja nad ei tule tööintervjuudele tegelikult ja kuigi ma ei tea täpselt kes-kus-miks jms, siis mina laseks küll pigem varvast kohe. Tema nõusutus minuga ja piilusime oma kaamera poole, et Kolleeg-L´i poole pöörduda, et kas ta ka aru sai…
Vastust kaamerast tulla ei saanud, aga mõne aja pärast marssis meie osakond eesotsas L-iga liftidest välja. Seljakotimees muuseas ei olevat meie korrusele sõitnud liftiga.

Kuna meie, sotsiaaltöötajad, oleme teadagi selline isekas liik, et päästkem ennast ja suva kõik teised (vähemalt unenäos), siis ei hakanud me teiste majas töötavate inimestega jändama, vaid päästsime oma naha ja läksime hiilisime sisse sinna ehitusjärgus olevasse hoonesse, VanaKaubamaja kohal.

Seadsime end seal mugavalt sisse. Mina ja veel mõni pugesime rõdule, mis täpselt “meie maja” vastas oli. Ülejäänud chillisid kusagil majas seespool.

Natuke aega seisime ja ootasime, et mis nüüd saab. Aga ei juhtunud midagi. Peale selle, et mõni teine asutus oli vist kas märganud meie lahkumist või kuulnud mõnest teisest kaamerast juttu ja lahkusid samuti hoonest. Tegelikult lausa nii paljud, et vabalt võis tühjeneda kogu maja. Ainult seljakotimehi me ei märganud.

Jalad väsisid ära ja istusime rõdu-põrandale maha. (Ärkasin piisavalt vara, et mitte teada saada, kas me saime siis põiepõletiku või munasarjapõletiku :P). Rääkisime juttu ja arutlesime, et vb peaks ikkagi tagasi minema. Kui järsku lendas meie ette maha põlev papitükk. Ja teine. Ja kolmas. Ja neljas. Jne.

Nii palju kui õnestus, piilusime rõduääre ja terve õhk oli langevat põlevat prahti täis. Mis tuli “meie” töö-majast. Normals ju, et vastasmajja plahvatused vms ei kostu.

Pagesime rõdult hoone kaitsvasse varju, sest ei soovinud, et mõni lendlev paberike juused kärssama paneb vms. Ja läksime koos teistega teispoole maja, kus nad kõik ühes toas (4 betoonist seina ja põrand-lagi) istusid ja igavlesid.
Rääkisime neile, mis toimub.. ja jäime sinna chillima.

Miskipärast ei läinud me koju. Vb sellepärast, et tööaeg ikkagi ja ei tohtinud :D… Samuti ei mäleta ma, et keegi oleks kuhugi helistanud.. a la, et : jou, tead see põlev maja, millest ilmselt nüüd juba räägitakse.. me ei ole seal enam…
Me hiilgasime unes täiega hoolivusega kõigisse teistesse peale enda :P… mitte.

Vahepeal käisime teispool maja piilumas kuidas kustutustööd käivad. Päris kriipi vaade oli. Siinkohal on kõik dok-filmis, juutuubi videod ja katastroofifilmid mu kujutlusvõimele kõvasti abiks olnud ja vaatepilt oli reaalne. Põleng oli pea igal korrusel. Seljakotimehi oli vist terve armee olnud.

Ja rohkem ma ei mäleta… järgmine asi, mida mäletan oli juba see, kuidas ma sõbranna koera Rakveres jalutasin. Veider koer oli – toast ei tahtnud üldse ära tulla, oli külili maas ja ma rihmast lohistasin teda välja. Aga kui juba õues oli, siis kõndis korralikult.

hunnik_magajaid

***

Mul ple veel kõigist kingitustest pilti, niisiis ei blogi veel sünnast 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s