Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.

Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:

… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.

Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

nprnva

Nii palju  on rääkida ja nii vähe on aega. Aga, et võistlusel konkurentsis püsida, siis mingi postituse võiks ju kärmelt kokku sehkendada.

Olen kahel nädalal käinud korraks pealinnas. Saabunud õhtupimeduses vastu ööd, vaarunud Lasna magama, käiud varahommikul arstidel ja kihutanud siis esimese transpordiga tagasi Tartusse, et õigeaegselt kohale jõuda.. sest olen Koonuga täpselt samadel pärastlõunatel Kliinikumis külastamas käinud. Sest tundub mõistlik kõik asjad samale päevale erinevatesse linnadesse broneerida :P… Minu loogika järgi tundub.

Kuna ma seekord vabanesin 10:54 siis oli selge, et üheteistkümnesele bussile minejat minust pole… ostsin 12-pileti ja kiirkõndisin hoopis Solarise keskusesse, et seda Tiger-i poodi tsekkida, millest ma niiiii palju kuulnud olen ja kuhu ma juba tuhat aastat jõuda olen tahtnud, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aega nappis, muidu oleks paarsada meetrit edasi Snob Cats and Dogsi poodi ka tahtnud jõuda.. aga ei jõudnudki :(.

***

Aga see Tiger- i pood. AWWW! Ma tahaks Sinna kolmeks tunniks minna 😛 Mitte kümneks minutiks.

Ma arvasin siiani, et see on Rootsi pood… et müügiks ainult Rootsi nänn ja hinnad rootsi kroonides ja eurodes.. aga nüüd lugesin hoopis, et Taani oma… Aga see selleks.

Seal on nii palju ägedat nänni. Sain jõuludeks nt “hambapesu-liivakella” roosa liivaga, mis iminapaga peegli küljes on.
Ostsin endale Kalaha!

Mis on lauamäng, mida juba ammu tahtnud olen..

Lisaks roosad kõrvaklapid (aga neist kunagi teises postituses), tellimustööna tõin liivakellasid.. Väikseid mõistatusmänge.. Portselanist mehikese, kelle pähe saab murututi kasvatada… ja lagritsat.

Aga seal on nännist kõikekõikekõike.. ja nii ägedaid asju. Ja hinnad on taskukohased! Mu Kalaha maksis 5€ ja liivakellad/mõistatusmängud 1€…Kõrvaklapid 8€…
Info Solarise kodulehelt:
“Solarise 0-korruse suurel, 250-ruutmeetrisel pinnal asuv uus omanäoline kauplus Tiger pakub põneva Skandinaavia disaini ja soodsate hindadega mänge ja mänguasju, kingitusi, kontoritarbeid, köögiriistu, peo- ja hobitarbeid, kehahooldustooted ja palju muid kaupu. Uues poes saab hakkama ka ilma sentideta, kuna lihtsuse huvides on kõikide toodete hinnad eurotäpsusega, ulatudes ühest kuni 30 euroni.”

Oeh. Piiluge ise kodulehte näiteks ja saate aimu, mis seal on.

***

Tallinn mulle ei meeldi endiselt, aga pean tõdema, et kolme poe pärast olen küll Teie peale kade:
Kullo Mudelipood;
Snob Cats&Dogs;
Tiger.

***

PS. Autori märkus: tegemist ei ole kinnimaktsud reklaampostitusega. Poeketiga seotud inimestel pole aimugi, et ma sellest blogin. Oma kaubad maksin ma seal kenasti kinni. Lihtsalt vaimustusin ja sheerin väärt infot. Vot.

Ma olen kurb kriminaal :(

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen kogu aeg olnud piletiga-sõitmise-pooldaja. Mulle ei meeldi need tüübid, kes sõidavad ühe talongiga 4 kuud, valvates, et kui kontrolöre nähakse, lüüakse see lõpuks läbi.
Ma olen lausa nii piletisõber, et kui sünnipäeval kolleegidele  orienteerumist tegin, ostsin neile ka enne piletid ära, teadmata, et kas neil ikka on endal kuukaardid vms…

Kuna ma hetkel sõidan bussiga ülivähe – st hommikuti, kui on liiga märg või porine, et enam-vähem viisaka Koonuga ikka tööle jõuaks, siis näitas kiire arvutus sügisel, et kuukaart selleks ära ei tasu. Kuukaart maksab 18€. Isegi kui ma igal hommikul bussiga tuleks (aga ei tule), siis piletikomplektidega läheks selle peale umbes 12€… Ja kui ma vahepeal nt nädal aega jalgsi käin, saab pileteid edasi lükata.. kuukaarti mitte.

Ostsin enamasti neid 10-pileti-komplekte:

… aga telefonis on olemas ka tunni- ja päevapileti tellimisnumbrid, kui vaja läheb. Näiteks eile, kui päeval Kliinikumi sõitsin, ostsin hommikul päevapileti, et ikkagi mitu otsa teha…

Pluss veel sellepärast ka, et mul olid paberpiletid otsas. Sest selgub, et neid ei müüda enam Eesti Posti kontorites. Ja meil ei ole töö-kandis linnaosas ühtegi R-kioskit omast käest võtta. Nõnda ma siis kasutasin vahepeal kallimaid tunni- ja päevapiletite variante, kuni eile lõpuks rõõmsalt elu eest meeles pidasin: Kliinikumis on R-kiosk, ma ostan sealt bussipiletid! (Ja lehe, kus Koonust pilt on 🙂)

Ostsin ka!

***

Hommikuti on meil Koonuga üks kindel bussiaeg. Lühike ja tühi buss. Läheme tagumisest uksest bussi tahaotsa, kus seista saab, Koon jääb kohta hoidma ja kui buss sõitma hakkab (loe: uksed kindlalt kinni on), astun ma see 4 sammu, et pilet komposteerida. Traditsioon.

Täna tuli pikk (lõõtsaga) buss. Seal ei olnud taga ühtegi seisukohta. Askeldasime siis ennast koos Koonuga kuhugi istmevahedesse pugema ja sinna me jäime. Sest ma olen mäluahv.

Kui ma peatuses heledaid veste nägin, siis tuli mulle muidugi meelde, et pilet… pilet oli rinnataskus ja telefon käes.. aga ma ei hakanud kummagagi taidlema, et nüüd äkki piletit augustama/tellima kukkuda…

Ja nii me läksimegi koos Koonuga sinna bussi. Menetlema 😦

Mul on niiiii piinlik. Kahtlustan, et mu hommikusele bussijuhile ei meeldinud niigi koerad.. nüüd vaatab, et see sõidab veel jänest ka oma loomaga. Ma pean nüüd bussi vahetama, sest  ma tahaks häbist lihtsalt maa alla vajuda 😦

Ja ma olen nüüd nii kurb 😦 Ja enda peale kuri…  Ja hakkan nüüd oma trahvi maksma.

Hea töö. Minu esimene.

***

#Täna on emme sünnipäev.. ja see teeb mind ka kurvaks.

tšit-tšät

Olen SELLE AASTA (2015) jooksul korjanud Koonult ära 3 (!) puuki.

Linnas.

Lumega.

Ebanormaalne.

***

Läksin hommikul kohvi kõrvale uudiseid lugema. Selgus, et tasuta uudiseid pole olemas, kõik on pluss-kliendile 😦

***

Ostsin eile Sadamasilla kontserdi-pilkud ära. Wiiiiii! =)
Mii laikii!

***

Ja last, but not at all least – Koonu karjääriredelil on varsti toredat sammu edasi oodata. Jejejee 🙂

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:

Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.

Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään: