Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma näen välja suhteliselt Aafrika näljahädaline. (*Sinu praegune Kehamassiindeks (KMI) on 16.1, mis tähendab et oled ALAKAALULINE. Tervislik KMI on 18,5-24*). Mitte taotluslikult. Toitumises olen proovinud juurde võtta, aga ei toimi. Ainus võimalus oleks lihasmassi kasvatada, aga… eee… ega see alakaal mind NII väga ka ei häiri, et ma ennast liigutada viitsiks nüüd…
Igaljuhul, umbes once in a month viskab mõnel mu kolleegil üle, et ma lõunateks pihvi/viinerihunniku juustuga vms söön ja nad pakuvad lahkelt, et võtavad mulle lõuna kaasa. Lisaks on nad ilmselt veendunud, et ma ülejäänud kuu tegelikult näljutan ennast. Aga siis nad kokkavad hoolega ja tervislikult. Ja mina olen rahul. Ja kõht saab täis. (Pihvihunniku ja juustuga saab ka tegelikult täis.)
Eelmine kord küpsetas kolleegM. mulle kana ja kartulit. Seekord lubas kolleegL. eile, et võtab mulle lõuna kaasa (ja ta ei teinudki aprillinalja).
Kirjutas KolleegL mulle täna poes olles, et kas ma tahan midagi poest? Ja mina vastasin ausalt, et ei, sest ma lähen pärast ise. Tema luges mulle sõnad peale, et ma lõunat ei ostaks, sest see on olemas ja ma ei ostnudki. Glasuuriga sõõrikute järgi oli lihtsalt suursuur isu ja plaanisin neid magustoiduks osta.
Käisin siis vahepeal majast väljas ja tagasiteel poest läbi. Glasuursõõrikuid ei olnud 😦 Võtsin asemikeks 2 mingit kollase glasuuriga banaanimöginasisuga küpsetist ja tulin tööle.
Oioioi, kui kurjaks KolleegM. ja KolleegL. said, kui ma neist möödusin ja nad nägid, mis ma ostnud olin.
Kui enda kabineti juurde jõudsin, siis sain aru küll, miks. Uksel ootas mind üllatus: paberkotike samasuguse glasuurbanaaniküpsetisega. Mulle oli lõunaks kolmekäiguline lõuna tehtud, koos magustoiduga ja puha.
Njäu.
Sõin toodud banaanika ära ja pistsin teised kotti. Vähemalt saab T. õhtul õnnelikuks 🙂 Eile viisin talle šoksi. Kui ma nii jätkan, siis läheb ta homme paksuks.
Ahjaa, ma ostsin talle pühademuna ka. Vaid Kinderi küll, aga siiski…
***
Pühademuna tuletas mulle meelde, eilset:
Töökaaslane: “Ma tavaliselt ei küpseta väga, aga seekord mõtlesin, et teen ise pashat.”
Mina mõttes endale: “Ma ka tavaliselt ie küpseta väga, aga seekord mõtlesin, et keedan ise muna.”
Sest, noh, mina ja kokkamine ju. Munakeetmise sain ma vähemalt pärast seda selgeks, kui lapsena muna TÄPSELT KÜMME MINUTIT keetsin. Panin külma vee potti, muna sisse, pliidile. 10 minutit hiljem oli valmis koksimiseks!
(Oli ta jee valmis, peale koristamist selgus, et vesi oli alles leige veel.)
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 