unenäopäevik vol triljon

Unenäod… taaskord enesele huumoriks:

Üleeile vaatasin Grey anatoomiat ja õhtul poole silmaga Õnne 13-t ja nägin öösel unes Grey anatoomiat, kus osa tegelasi olid Õnne 13st pärit :D… kusjuures, suht kurb osa oli, olin üsna rõõmus, kui põis mind kella 5 paiku üles ajas. (Kas ma peaksin oma eesnäärme pärast muretsema, kui öösel vetsus käima pean? 😛)

***

Täna öösel nägin unes, et me kõik elasime mingis kommuuni moodi , umbes nagu Näljamängude alad (Districts)… või the Giver´is (ja üldse oli uni Giveri sarnane) nende elupaik, kuigi mitte emotsioonideta ja mustvalge. Aga me olime seal elamisega kõik suht-koht rahul. Mina näiteks käisin koolis ja muretsesin selliste asjade üle nagu kehva maitsega koolitoit… ja proovisin vahetunnis telefoniga netipangast kaeda, et kas mul on raha, et puhvetist (kohutav sõna) süüa osta… (umbes nagu ma täna enne lõunast poeskäiku teen 😀)
Aga siis vahetus võim ja tulid mingid uued suht kriipid keepides… valitsejamehed. Kõigile koolis-olijatele tehti katsed, mille läbijad pidid koolist edasi pääsema vms. Meid aeti kõiki võimlasse… ja kuigi me tulime vabatahtlikult, siis mäletan, et ma mõtlesin, et me oleme enamuses, miks me nii vabatahtlikult tuleme ja vastu ei hakka.. kuigi polnud nagu põhjust, miks peaks vastupanu osutama…
Igaljuhul, esimene ülesanne oli mingeid sõnu maha kirjutada ja siis need mehikesed käisid kõrval ja vaatasid, kes kui hästi kirjutab vms. Aga meie grupiga oli see häda, et kui need mehed kohale kummardusid (kirjutasime põrandal), siis nad varjasid kuidagi valgust, nii et me ei näinud kirjutada. Tahtsin siis telefonil taskulambi tööle panna, et lisavalgust tekitada, kui selgus, et telefon ei töötanud seal… mis oli veider. Selgus, et teistel tiimiliikmetel ei töötanud ka telefon. Kui need mehikesed märkasid, et see meie jaoks väga kahtlustäratav on, siis nad tegid mingi helisignaali ja seepeale siirdusid kõik mehed keepide sahisedes ukse poole. See oli minu ja ühe tiimikaaslase meelest veel kahtlustäratavam ja nii sööstsime me ka ukse suunas. Kui viimane mees ukse vahelt läbi lipsas, nägime, kuidas teised mehed ära läksid, aga boss hakkas ukse külge dünamiidipakki kleepima. Mu sõber-tiimikaaslane sirutas käe läbi ukse ja haaras selle paki enda kätte ja taganes sellega tagasi võimlasse. Boss võttis ukse võtmed enda taskusse ja tuli ka sisse, et see temalt tagasi võtta. Samal ajal lipsasin ma uksest välja ja hoidsin ust (oma meeletu “looma jõuga” 😀) kinni.. ja nägin samal ajal, et täitsa ukse all ääres oli teine lukk veel, selline “vasara” võtmega retrolukk, mida keegi kunagi ei kasutanud… aga seal oli võti ees. Ühe käega ust kinni hoides suutsin teise käega ukse lukku keerata, võtme ära pätsata ja jooksu panna. Mul oli küll null plaani, mis edasi, aga miskipärast eeldasin, et kui kõige tähtsam boss koos teistega sees on, siis ei lasta võimlatäit noori õhku…
Mul oli jooksmiseks kaks varianti: paremal oli suhteliselt lähedal, kõrvalmaja taga, mets… ja otsesuunas oli parkla ja sellest edasi üsna hõredalt erinevad hooned. Valisin ebaloogilisema, st hõredama varjumisvõimalusega tee, eeldades, et otsima hakatakse just metsast.
Kui enne ust hoides olin väga ebaminulik jõujunn, siis jooksmise osas olin ikka täitsa õige mina – üliaeglane ja kuue sammuga oli juba kops koos :D.
Jõudsin paar hoonet edasi lasteaiani ja hiilisin sinna. Ühes ruumis magas rühmatäis lapsi lõunaund. Pugesin seal ühte tühja voodisse kägarasse teki alla.. tõmbasin teki üle pea, ainult nina jäi välja pmst. Ja väike pilu silmadele ka.
Alguses pigistasin silmad hirmust kinni ja üritasin mingit plaani välja mõelda (ei suutnud).. siis kuulsin, kuidas väljas kõlaritest ja raadiotest jms minu kadumisteadet lasti… Kui silmad uuesti lahti tegin, nägin täpselt akent, mille taga oli üks mees, kes mulle täpselt otsa vaatas ja siis akna tagant kadus. Kas te teate, kui õudne oli, et ei teadnud, kas ta kadus selleks, et mu asukoht reeta või sisse mind kinni püüdma tulla … või sellepärast, et ta ei saanud aru, et see olen mina… või sellepärast, et ta tundis ära, aga ei tahtnud mind reeta…

Ma ei saanudki teada, sest T. äratus pistis kisama ja sellega oli unenägu läbi…

***
ise ma alles reedel kurtsin, et õudsed uned on paremad… Reedel ärkasin nimelt esmalt niisama hullult unisena, aga olin just unes näinud, et “täna on laupäev”… ja olin hullult rahulolev, et võin rahus edasi magada.. nädalavahetus on… Kuni meenus, et kurat… võin rahus edasi magada… kuni kell 6 äratuseni 😦
Ja jäing uuesti magama.. ja nägin unes, et olin lauamängupoes ja üks lauamäng, mida ma olin hiiglama kaua tahtnud (unes vähemalt, sest päriselt pole seda mängu olemas) oli müügil! Ja mul oli raha! (millest oleks ju võinud järeldada, et tegu on unenäoga 😀).. Ja siis tuli äratus ja ma ei jõudnud isegi mitte ostu vormistatud, mängimisest rääkimata. Niuks…
Ja sellepärast ma halasingi, et palju parem on ärgata hirmsatest unenägudest, kust pääsedes Sa oled õnnelik, et see läbi sai 🙂 Loogish ju?!