Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks. Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.
Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)
***
Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.
Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.
Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.
Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.
Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!
Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.
***
Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.
Piinlik on ikkagi.
***
Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 