kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

Blogimisvõistlus – Kõige kallim

Mõtlesin mitmel korral, et millest või kellest täpsemalt selle teema all blogida. Jõudsin seisukohale, et pigem millest. Siis ei solva kedagi :D. Aga enne veel, kui jõudsin välja mõelda, et millest siis kirjutada, tuli kuu blogiteema hoopis unenäos ise minu juurde… Küll ainult väikest nurka pidi, aga lugegem siis minu tänaöine pikk ja lohisev unenäoblogi läbi, et näha, millist nurka pidi :).

***

Nägin mina unes, et mul olid head tuttavad/sõbrad. Paar, kellesugust ma küll päriselus ei tea, aga kellega unes saime hästi läbi.

Juhtus nii, et paari meespool sai presidendiks. Naispool, kellega ma lähemalt suhtlesin, siis presidendiprouaks. Sõbra-poolest saadeti mulle puha aastapäeva vastuvõte kutsegi!

Leppisime ühel päeval tolle naispoolega aka presidendiprouaga aka sõber-kelle-nime-ma-ei-mäleta kokku kohtumise, et lähme jalutama või kuhugi. Mul oli mingil põhjusel seljakott paberipahna ja ajakirju täis, aga viskasin kutse ka sinna sekka, et eputada, et näe kätte sain.

Saimegi kokku ja olime just tervitanud, kui selgus, et ohhoo.. teda otsitakse kangesti taga, sest täna olevat hoopis 24. veebruar. Pisiasi, mille mõlemad unustanud olime, ja kohekohe pidi vastuvõtt algama! õnneks saime eskordiga kiiret küüti.

Tema riietus oli juba jalutama tulles selline viisakas ja viks. Mitte küll võib-olla nii glamuurne, kui peaks, aga siiski suhteliselt okei.  Aga minul olid tennised, teksad ja kõrge kraega pruun kampsun ja seljakott :D… Ja ma otsustasin sellegipoolest sinna minna 😀 not very normals!

Mind pandi väravas maha. Selgus, et vastuvõtt toimus kuhugi staadionile püstitatud uhkes hiigelsuures telgis. Turvakontrolliks värava juures oli: Zdina! 🙂
Kes lahkelt ütles, et usub küll, et mul kutse on, aga ma pean näitama ikka. No ma siis lappasin oma paberihunnikut ja ajakirju kotis läbi, aga kutset ei sattunud näppu. Üle tunni aja lappasin!
Siis väsisid Zdina jalad ära ja ta läks eemale istuma. Ütles, et tuleb kohe, tagasi, kui mõni hilinev külaline tuleb.. või kui m oma kutse üles leian.

Otsisin ja lappasin mina siis edasi. Kuni tulid kolm uhket külalist. Aga keda kusagil, ei lähedal ega eemal, ei paistnud, oli Zdina. Külalised olid kole kurjad, et mina õige inimene polnud ja traavisid minema. Üsna kohe leidsin kotist oma kutse üles! Wohooo!

Ootasin siis, et kutset näidata ja sisse minna. Aga Zdina njetu. Otsisin lähedalt ja kaugemalt. Piilusin lähedasse keldripoodi, mis osutus tühjaks nii inimestest kui ka suures osas kaupadest…

Leidmata sain kurjaks ja traavisin kutse pihus ise sisse. Ise teab!  (muuseas Zdina, Sa ei ilmunudki unenäo lõpuni välja… jäidki jõlkuma kuhugi… naughty-naughty!)

Sees veits kahetsesin. Alustuseks ei olnud kellelgi teisel seljakotti. Teiseks ei olnud kellelgi teisel tenniseid. Kolmandaks ei olnud kellelgi teisel teksaseid, isegi mitte helimeestel vms taustameeskonnal. Neljandaks ei olnud kellelgi kampsunit.

Miskipärast häiris mind kõige enam just kampsun. Aga see mure oli kõrvaldatav. Kiskusin kampsiku seljast ja traavisin uhke näoga suupistelaua juurde, kus selgus, et mul oli kampsuni all seljas Garfieldi T-särk. Täpselt presidendi-vastuvõtule-kohane… või ei?! 😀
Unenäo-mina pakkus, et ei… ja vupsas tagasi kapsunisse. Kui juba kahe halva vahel valida oli, siis…

Nosisin siis mingeid suupisteid, ja kuulasin kõrval oleva seltkonna elavat vestlust. Nimelt võrreldi omavahel outfite ja lisasid. Võitjaks osutus Liis Lass (kelle nimi vist abielludes muutus tegelikult), kelle kingakesed maksid jalustrabavad (kuigi tema ise püsis nendega ikka jalul) 9200 $! Kõige kallim(ad)!

***

Ps.  Panin täna Garfieldi T-särgi kampsuni alla 😛

Reklaam aka Bookmarks4Myself

Kas te seda Where is Waldo peitepiltide temaatikat teate?
Siin on mõni pilt samal teemal… Waldo asemel koer Momoga :).

See video… Wow:

Jõudsin miskit teed pidi ükspäev Emily Larlhami Youtube kanalini Kikopup, kus on õppevideod klikkermeetodil koerte treenimisest. Suures osas on küll keskendutud kutsikatele, et mingeid esmaseid asju selgeks teha või ära hoida, aga on ka täiskasvanud koertele nii trikke kui probleemkäitumiste leevendamisi jms. Samad videod on olemas ka tema koduleheküljel Dogmantics.com, kus on võimalik videoid n.ö. teemade kaupa liigitatult leida. Ja juurde räägib alati lisa ja asjalikku juttu ka, et koerte vigastamist vältida näiteks. Kas te teadsite, et nt “Sit pretty” käsklus, kus koer tagumikul istudes sitsib, treenib koera seljalihaseid ja enamasti kulub umbes 1,5 kuud harjutamist, et koer jaksaks nii umbes 5 sekundit püsida. Aga kui ta ei istu korralikult, vaid on kuidagi viltu, siis võib ta end sellega hoopis vigastada!
Ja tema enda koerad on küll Amazing:

***

Kõndisime eile Koonuga 12 kilomeetrit. Ühtlasi astusime läbi loomakliinikust, kus kaalusin teda…
Selgus, et mu 30 kilone koer on 33 kilone. Dieedile, marss!

***

Matemaatika-tarkuseid.

Ps. Mul tekkis praegu kirjutamise ajal huulele paistetus. Mul pole kunagi ohatist olnud. Mis see on? Ebola?

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:

oeh, peab blogima

Olen kodus sinisel lehel ja ei viitsi üldse blogida… Aga see blogimisvõistlus sunnib enamvähem kord nädalas… Kuigi… midagi pole öelda :D.

Selle kuu blogiteema on “Kõige kallim”, aga ma ootaks pisut tervemat meelt, et kuu teemal blogida, nii et lükkan selle edasi.

Ainus, millest mul oleks rääkida (olles kodusel režiimil ju), on seebid. Aga kõigil on vist juba ammu kopp ees mu Grey anatoomiast. Igal juhul, võtke teadmiseks, et minu uuesti otsast (esimesest hooajast) peale alustatud Grey Anatoomia 11 hooaega said eile läbi. Või noh, 11 hooajast on veel kaks osa välja tulemata, aga kuni praeguse osani said läbi. Nii kurb. Nii tühi. Nii tore oli muidu, et alati kui vaba hetk oli, siis teadsin, mida teha võiks. Mida viitsiks ja tahaks. Vahel isegi hommikul enne tööleminekut! (Ja ma astun hommikul veits peale poolt seitset välja… mõelda vaid, kui varane ma olen, et enne seda 43 minutit osa vaadata!)

Nüüd ei oskagi midagi oma vaba ajaga peale hakata. Mingit asjalikku hobi ma ei tahaks, sest asjalikke asju on nii palju, et Grey oligi just mõnus mitte-midagi-ei-pea-tegema-lihtsalt-naudi-tegevus. Nagu silt mu seinal ütleb: “Dolce far niente”*.

Jah, nii kurb ja tühi on. Sama kurb on iga kord siis, kui Gilmore Tüdrukute seitse hooaega läbi saavad. Gilmores on küll lõpp suht (Spoiler!) õnnelik.. samal ajal, kui Grey´s on hetkel (Spoiler!) pärast Dereki surma kurb ja nukker seis. Samas on Grey osas praegu veel vähemalt kahte uut osa oodata, samal ajal kui Gilmore osi ei tule enam üldse välja.

Hetkel sisustan oma ärkvel-oleku-aega täiteks Cesar 911-ga. Aga sedagi on ainult 4 osa jäänud. Ja siis on veel ootel Tuulepealne maa. Ja edasi on tühjus. Niunäu.

Vähemalt Koon on mu haiguslehega rahul:

This slideshow requires JavaScript.

* The sweetness of doing nothing

Ps. Fun fact of the day: Kas te teate, mis on ühist Kenai´l multikast “Vennad karud” ja McDreamy´l “Grey Anatoomiast”? Vastus: Sama hääl – Patrick Dempsey. 😉

Ps2. Fact of the day 2: Patrick Dempsey on düsleksik ja peab erinevalt teistest oma tekstid pähe õppima, sest ei saa neid otse maha lugeda nagu teised.

PS3. fun tip of the day. Mine Google pildiotsingusse: www.google.com/images ja trüki otsingusse Atari Breakout

I can cry!

Great news! Vaatasin Grey Anatoomia uusima osa ära ja selgub, et ma siiski oskan nutta! Kuigi see polnud filmis selline päris kurb-kurb koht vaid pigem kurb-lootustandev koht… aga kindlasti mitte rõõmus. Seega great sucsess!

Ennustasin eelmisel nädalal midagi õigesti ette. Täna ennustasin terve osa, et ju Mer ärkab äkki üles ja selgub, et nägi seda kõike unes vms.

Aga ma ei ütle, kas ärkab!

***

Nüüd võtab see Koon ja see T. ja läheb kohvikusse. Jah.

Ps. Vaade põrandale kinnitab, et Koonu asemel on meil majas hoopis kihvadega pühadejänes: