Mõtlesin mitmel korral, et millest või kellest täpsemalt selle teema all blogida. Jõudsin seisukohale, et pigem millest. Siis ei solva kedagi :D. Aga enne veel, kui jõudsin välja mõelda, et millest siis kirjutada, tuli kuu blogiteema hoopis unenäos ise minu juurde… Küll ainult väikest nurka pidi, aga lugegem siis minu tänaöine pikk ja lohisev unenäoblogi läbi, et näha, millist nurka pidi :).
***
Nägin mina unes, et mul olid head tuttavad/sõbrad. Paar, kellesugust ma küll päriselus ei tea, aga kellega unes saime hästi läbi.
Juhtus nii, et paari meespool sai presidendiks. Naispool, kellega ma lähemalt suhtlesin, siis presidendiprouaks. Sõbra-poolest saadeti mulle puha aastapäeva vastuvõte kutsegi!
Leppisime ühel päeval tolle naispoolega aka presidendiprouaga aka sõber-kelle-nime-ma-ei-mäleta kokku kohtumise, et lähme jalutama või kuhugi. Mul oli mingil põhjusel seljakott paberipahna ja ajakirju täis, aga viskasin kutse ka sinna sekka, et eputada, et näe kätte sain.
Saimegi kokku ja olime just tervitanud, kui selgus, et ohhoo.. teda otsitakse kangesti taga, sest täna olevat hoopis 24. veebruar. Pisiasi, mille mõlemad unustanud olime, ja kohekohe pidi vastuvõtt algama! õnneks saime eskordiga kiiret küüti.
Tema riietus oli juba jalutama tulles selline viisakas ja viks. Mitte küll võib-olla nii glamuurne, kui peaks, aga siiski suhteliselt okei. Aga minul olid tennised, teksad ja kõrge kraega pruun kampsun ja seljakott :D… Ja ma otsustasin sellegipoolest sinna minna 😀 not very normals!
Mind pandi väravas maha. Selgus, et vastuvõtt toimus kuhugi staadionile püstitatud uhkes hiigelsuures telgis. Turvakontrolliks värava juures oli: Zdina! 🙂
Kes lahkelt ütles, et usub küll, et mul kutse on, aga ma pean näitama ikka. No ma siis lappasin oma paberihunnikut ja ajakirju kotis läbi, aga kutset ei sattunud näppu. Üle tunni aja lappasin!
Siis väsisid Zdina jalad ära ja ta läks eemale istuma. Ütles, et tuleb kohe, tagasi, kui mõni hilinev külaline tuleb.. või kui m oma kutse üles leian.
Otsisin ja lappasin mina siis edasi. Kuni tulid kolm uhket külalist. Aga keda kusagil, ei lähedal ega eemal, ei paistnud, oli Zdina. Külalised olid kole kurjad, et mina õige inimene polnud ja traavisid minema. Üsna kohe leidsin kotist oma kutse üles! Wohooo!
Ootasin siis, et kutset näidata ja sisse minna. Aga Zdina njetu. Otsisin lähedalt ja kaugemalt. Piilusin lähedasse keldripoodi, mis osutus tühjaks nii inimestest kui ka suures osas kaupadest…
Leidmata sain kurjaks ja traavisin kutse pihus ise sisse. Ise teab! (muuseas Zdina, Sa ei ilmunudki unenäo lõpuni välja… jäidki jõlkuma kuhugi… naughty-naughty!)
Sees veits kahetsesin. Alustuseks ei olnud kellelgi teisel seljakotti. Teiseks ei olnud kellelgi teisel tenniseid. Kolmandaks ei olnud kellelgi teisel teksaseid, isegi mitte helimeestel vms taustameeskonnal. Neljandaks ei olnud kellelgi kampsunit.
Miskipärast häiris mind kõige enam just kampsun. Aga see mure oli kõrvaldatav. Kiskusin kampsiku seljast ja traavisin uhke näoga suupistelaua juurde, kus selgus, et mul oli kampsuni all seljas Garfieldi T-särk. Täpselt presidendi-vastuvõtule-kohane… või ei?! 😀
Unenäo-mina pakkus, et ei… ja vupsas tagasi kapsunisse. Kui juba kahe halva vahel valida oli, siis…
Nosisin siis mingeid suupisteid, ja kuulasin kõrval oleva seltkonna elavat vestlust. Nimelt võrreldi omavahel outfite ja lisasid. Võitjaks osutus Liis Lass (kelle nimi vist abielludes muutus tegelikult), kelle kingakesed maksid jalustrabavad (kuigi tema ise püsis nendega ikka jalul) 9200 $! Kõige kallim(ad)!
***
Ps. Panin täna Garfieldi T-särgi kampsuni alla 😛
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 
haha 😀