Blogimisvõistlus – Must & Valge

Kuna Lapstööjõule on ilmselt nüüdseks Fränky poolt sõnad peale loetud, et ta mitte enne nädala möödumist mulle blogimist meelde ei tuletaks, siis kasutan juhust ja blogin kohe ära,kui juba meelde tuli.

Mul oli küll suhteliselt kohe peale kuu teema selgumist idee olemas: Must ja Valge. Must ja Valge koer! Ehk siis teisisõnu minu eelmine koer, spanjel Alex, kes justtäpselt mustvalge oli.

Aga… Ällu vääriks pikka ja põhjalikku ja paljude piltidega postitust. Mis eeldaks, et mul oleks minu arvuti ja kõvaketas. Aga selle nädala lõpuni ei ole… ja selle nädalaga lõppeb selle kuu blogiteema.

Niisiis,mitte et ma nüüd Alexi reedaks, räägin temast teinekord ilma kuu-teemata. Aga seekord asendan ta postituses siis häda pärast EllieTheElephant´iga.

Kus on must värv, te küsite? Beežikasvalge on küll olemas, aga teemaks oli ju must ja valge?!

No need to worry! Piisab, kui vaatasin oma telefonist viimase kahe nädala pilte. Enamus erinevatel päevadel tehtud:

This slideshow requires JavaScript.

Ehk siis – EllieTheElephant on olnud piisavalt abivalmis, et ennast vahepeal mustvalgeks moondada. No ma tänan.

Ühel piltidest tuli ta ujumast, otsustas, et on nüüd liiga puhas ja püherdas seejärel märjana mutimullahunnikus. Ajasin ta küll uuesti jõkke, aga ta ujub armsalt nagu hüljes: pea veest väljas. Nii oli tulemus puhas hele keha ja musta värvi pea 🙂

Ühel õhtul jalutasime koos Maša ja MašaHusbandiga Tartus koera. Kui Proua koer otsustas,et just see kraav, mis on kõrinitumedat muda täis, on see, mida ta on eluaeg otsinud. Hetkega oli näha, et ega siin enam midagi päästa ei anna, pessu minek on niikuinii… las siis solberdab. Solberdaski, kogu raha eest. Kõndis edasi tagasi piki kraavi ja oli vääääga rahul omadega.
Nii must ta ei ole varem olnudki. Nii kaua ole ma teda varem pesnudki. Küljest-kukkunud mudaga oleksin võinud isikliku mudaravila avada.

Ja eile võtsime Koonuga kätte ja vantsisime suvalises suunas metsa/võssa. Mind kaitsesid kummikud, aga teda ju mitte. Mets oli metssigade jooksuradu täis. Tiirutasime mööda neid. Üles-songitud lapikesed mõne aja tagant olid üleni mudased. Koonu lemmikkohad! Ta pole mul suurem asi puhtusearmastaja, kui te juba aru ei ole saanud. Minusse :P.

Siis leidsime keset metsa tsivilisatsiooni: elioni kaevu ja teeraja. Aga, et päike olikuhugi kadunud ja äike koledasti müristama hakkas, siis tulime mööda teerada tagasi,et mitte mööda metsa seigelda. Rada oli porine. Koer sai koju jõudes sauna kupatatud :P.

Ehk siis, kokkuvõtlikult juba ainuüksi  viimase vahe nädala kohta, kuigi tegelikult on ka varemalt sama lugu: mul on mustvalge koer, ligi pool ajast 😀

Aga lõpetuseks üks ilus pilt ka, et ei tunduks, et ta ongi ainult koll kogu aeg 😛

Muuseas. Seal pojengidest vasakul elupuude all puhkab Ällu. Ühel pildil koos peaaegu 🙂

***

Ellie on küll võrratu, aga Ällut igatsen ma ikkagi väga. Niuks.

***

Et mitte nii kurva noodiga lõpetada, siis jagan ühte kohutavat pilti Elliest sinises vihmakombinesioonis 😀

Proovisin seda selga. Ta ei osanud istuda ega astuda. Rohkem me seda välja võtnud ei ole. Aga muretsetud sai see mitte selleks, et koera piinata või lolli mängida, vaid selleks puhuks, KUI me haiglasse lähme ja ta peab kuivana kohale jõudma (kas te teate, et peale seda, kui me haiglas käimas hakkasime see aasta, on olnud ainult 2 kuiva teisipäeva.) ja kui T. ei saaks viia ja mul ei oleks taksoraha ja õues kallaks mingit mudavihma täie rauaga ja mul oleks vägavägaväga vajabussiga kuiva koeraga kohalejõuda. Vot selleks puhuks. Aga ma ei saaks seda vist niikuinii kasutada, kuna ta ei osanud selles kõndida. Ja neiu on ülekaaluline niiet süles ma teda ei tassi.
(lõpetan nüüd siiski kurva noodiga ja tõden, et ma olen nüüd veel vaesem kui rott ja ostsin Koonule mõni päev tagasi 80€ maksvat peent kaalulangetustoitu. Parem oleks, et see töötab!)

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

mulin

Esmalt nägin ma täna hommikul unes, et on laupäev… ja siis pistis mu telefon karjuma. Olin hullult kuri, et kes see mulle pühal nädalavahetusel niiii vara hommikul helistab???
Selgus, et äratus “helistas”. Ja lisaks väitis mu telefon, et on Wednesday. Kahtlustasin juba, et MJ2 on katki, et ei tea, mis päev on… laupäev ju!
Aga siis kui uni pisut hajus sain ma ise ka aru kurvast tõsiasjast, et ei olegi laupäev… 😦

Piilusin kardina vahelt õue. Maa oli märg.
Selge, läheme bussiga. See tähendab, et on veel pool tundi aega voodis vedeleda. Vedelesingi.
Kardinaid eest tõmmates oli keegi vahepeal maa ära kuivatanud ja päikese välja toonud (loe: vaatasin enne ilmselgelt valesti, et asfalt märg on…). Niisiis bussiga enam minna ei tahtnud. Oli valida, et kas minna jalgsi ja jõuda tööle teistega samal ajal (muidu jõuan palju varem)… või jalutada hoopis ebatraditsiooniliselt varahommikuses Karlovas ja siis KolleegK. autoga tööle minna… ja jõuda tööle enam-vähem teistega samal ajal. Valisin variant nr kahe.

Olin varem varahommikuti nädalavahetusel seal jalutanud ja siis on tavaline, et inimesi ei ole näha. Aga ma ei osanud oodata, et argipäevahommikul samasugune tühjus-vaikus on. Koonul vedas, polnud rihma vajagi, sest inimesi-koeri-autosid ei olnud. Ainult ilus hommikupäike ja linnulaul. Mõnus 🙂

Ainult mingi miinus tuhat kraadi oli. Peab vist kindad välja otsima Ja playlistis laulis vahepeal “Lumest armastus”, see ei tekitanud ka eriti suvist tunnet :D.

Aga et siis jah, mõnus oli 🙂
***

EllieTheElephant´il on esmaspäeval sünnipäev! Saab 4 aastat nooreks 🙂
T. ostis talle eile kingituse ära (vihje: Nina Ottosson), aga Koon seda veel ei tea. Mina tahtsin talle täna hommikul netist hunniku erinevaid maiuseid tellida, aga ma ei teagi, kas kodulehekülg või arvuti ei teinud muga koostööd ja ei lasknud  Royali maiuseid ostukorvi mitu tükki lisada. Aga ühest pakist jääks väheks. Siis ma vihastusin ja läksin marru ja närvitsesin ja paukusin ja saatsin need pikalt (loe: vaatasin ja proovisin paar korda uuesti ja loobusin siis). Veel on aega.
Aga kingitused palun Raadi Maxima Smartposti!

Kolleegidejutud

Kolleeg Kosmosemutt* rääkis hommikul nii nunnult loo oma eilsest ämblikuga kohtumisest, et ma lubasin seda kohe lahkelt jagada. Aga nüüd on pool päeva möödas ja ma ei mäleta enam täpselt, kuidas ta seda rääkis…

Mul on anekdootide** rääkimisega täpselt sama jama. Alustan ja siis läheb käest ära… et kas Sa seda lugu tead, kus eestlane ja venelane ja inglane baaris olid ja.. oot, ei, see oli hoopis eestlane ja lätlane vist.. a kolmas oli vist ikka inglane… jah, sest nad olid kuskil inglismaa baaris vist…  jne… ja läheb käest ära ja keegi ei saa enam arugi, et see anekdoot on vaid lihtsalt õhkavad kergendunult, kui see läbi saab :D.

Ämblikulugu oli umbes selline, et:
Kosmosemutt: “Eile oli mu tennise peal ämblik. Minu suhe ämblikega on selline, et ma kardan neid… aga ma ei taha neid tappa ka, siis ma viskan nad aknast välja… [Toimetaja märkus: Siinkohal meenus mulle, et Kosmosemutt kartis enne EllieTheElephantiga kohtumist koeri ka… Jumal tänatud, et see hirm nüüd välja ravitud on ja ta koeri akendest välja loopimas ei käi]… Hakkasin teda siis aknast välja viskama, aga ta ronis kuidagi mulle käe peale ja ma hirmusin ära ja viskasin ta koos tennisega aknast välja.”

Ma muidugi ei oska seda lugu nüüd nii edasi anda nagu vaja, aga no kuulge, on ju tore juhus, kui keegi “hirmub” (ja ta siiani väidab, et see on täiesti korrektne eestikeelne sõna”) ja oma jalatseid aknast välja pilduma kukub. All-viibijale mitte nii tore. Jalatsile ja ämblikule, kelle nimeks saagu Pantalone, nagu kõigil ämblikel, ilmselt ka mitte…

***

Kui Maša kuulis, et ma ühest kolleegist blogin, siis tahtis tema ka olla 10 korda kuulsam ja nõudis, et miks ma ei ole bloginud sellest, et ta kinkis mulle Sõbrasalmiku raamatu. Ja rikkus kohe kõik ilusa ära ja täitis ise esimese sõbra koha ära. Prfff… Ma polnud veel kindel, kas ma talle üldse olekski täita andnud seda…

Ja teisel õhtul tõi ta mulle Minion Kevini pildiga Tic-Tac´ide paki. Mis võis vabalt olla kõige meeldivam viis maailmas viisakalt vihjata, et Su hingeõhk lehkab nagu mu vanaema kadund kass vms.. Sest Minionid ju! Nunnud! 🙂

Igaljuhul, Maša, et Sa teaks, ma olen mõlema kingituse üle tänulik. Nüüd ma pole juba mitu päeva midagi Sult saanud, võib-olla peaks midagi ses suhtes ette võtma?!

***

* Ma tegelt küsisin Kosmosemutilt enne, et millist hüüdnime ta mu blogi jaoks tahab? Ta siis ütles mingi nime… Tulnukas või Alien või Ufonaut vms.. ma ei mäleta täpselt, mis… Üritasin meenutada, mis ma üritasin, aga ei suutnudki. Savi siis, mingi kosmoseteema oli, olgu siis Kosmosemutt.

** tänane Postimehe anekdoot oli nii kurb reaalsus:

Maci toiduklubi aka How-not-to…

Mac veetis eile enamuse oma päevast õues. Hommikupoolse päevapoole kaugelt pealinnast saabunud külaliste Ch. ja Ebolaga 🙂

Ebola oli ilmselt rahul, seega võib tema esimese pikema ringreisi õnnestunuks lugeda. Ch. oli juba vahepeal ära unustanud, kuidas ta eelmise visiidi aegu vandus, kui ma teda mööda Tartu mägesid vedasin :D… ja kordas seda.
Käisime Koonusid jooksutamas ja Creppis prantsusepäraseid pannikaid söömas (proovisin seal ära ainsa seni proovimata variandi päikesekuivatatud tomatitega… sest mulle lihtsalt ei maitse need 😀 Aga massohistlikult otsistasin eile siiski nendega pannikaid süüa, lihtsalt sellepärast, et saaksin öelda, et olen seal kõiki soolaseid pannikaid proovinud 😀) …ja siis viskasin kauged külalised ebaviisakalt pool tundi varem rongi ära, sest T. ootas, et Lennupäevadele minna. Aga olenemata sellest, et ma sihuke mölakas-võõrustaja olin, oli tore 🙂

Lennupäevadel oli ka äge, kuigi hull tuul oli. Õhuakrobaadid ja vigurlennud jms. Äge. Aga kriipi :D. Aga äge :D.

Eniveis, jõudes siis nüüd lõpuks tagasi postituse pealkirjani. Kokkasin endale eile. Praadisin ära 450 grammi juurviljade segu ja 400 gr hakkliha. Tõstsin endale korraliku portsu, uputasin selle hapukoorega üle ja sõin ära. Ülinämma.

Andis tunda, et olin päeva väljas veetnud. Ikka oli nälg. Tõstsin siis teise poole ka taldrikusse (lisades jälle hunniku hapukoort) ja sõin ära.

Täna on järgmise päeva keskpäev ja mu kõht valutab ikka veel mõnuga. Tuletab vist meelde, et normaalne inimene ei söö korraga õhtusöögiks 1 kilo toitu.

Ähh, YOLO, vähemalt oli hullult hea toit :D.

Kuidas me kogematameelega kontserti stalkimas käisime

T. teadis mõni päev tagasi rääkida, et Sadam-Laikre olevat esmaspäeval Tartu kandis käimas. Andsin karmi käsu välja selgitada, kas kinnine üritus või mitte. Esmaspäeva hommikuks selgus, et mingi kooli üritus. Kurb.

Esmaspäeva hommikul oli ka kolleeg Maša miskil seletamatul põhjusel kurb. Soovitasin talle, et mind ravis pikaajalisest seletamatust kurbusest märtsis Sadamasilla kontsert päevapealt terveks (ma ei oska seda nähtust siiani seletada). Tal oleks ka seda vaja!

Esmaspäeva hilispärastlõunal läksime Mašaga ja klientidega majast välja. Nii juhtus, et tööpäeva lõpuks olime juba töökohast kaugele Toomemäele jõudnud, kui ma kella vaadates telefonist T. sõnumeid nägin, et tänane kontserdike pidavat Toomemäe varemetes olema… juba natukese aja pärast algama… ja ilmselt varemete lähistelt ka kuulda olema.

***

Noooh, kaugelt eemalt ma vist ei oleks teiste erapidu stalkima kapanud.. aga, et ma juba täiesti kogematakombel õigel ajal õiges kohas olin… siis tasus kaalumist (mitte eriti pikalt):P.
Üksi poleks ka läinud. Uurisin läheduses resideeruvalt Väike-Fränkylt, et tuldagu. Ta magas parajasti ja vastas ei. Ma eirasin tema “ei”-d… Jne. Asi lõppes sellega, et lubas tulla :D.
Järgmiseks võtsin Maša ette. Pole küll päris Sadamasild täies koosseisus, aga abiks ikka… ja kui ruttu veel ravim saabus, peale hommikust “retsepti väljakirjutamist” :P. Nagu ta ilusti südamlikult nentis, siis ega tal polnud kuhugi mujale ka minna ja oli nõus :D. Isegi T. lubas vb läbi astuda.

Seadsime ennast müüri-äärde murule päikeselaiku istuma koos Koonudega (EllieTheElephant ja Džännu) ja kuulasime. Tantsisime Fränkyga kätega “Sõstrapõõsaste vahel” koreograafiat kaasa ja puha. Kusjuures väga veider ei olnudki seal olla, sest ürituse-pidulised ja lihtsalt jalutajad sulandusid vahepeal suht ühte. Müüride vahele varemetesse sisse me siiski kuulama ei trüginud.

Lõpuloo* saime tervitustega nurgatagustele kuulajatele 🙂

*

Korraldaja kapsaaeda (mitte, et see minu öelda oleks, arvestades pisiasja, et ma olin võõrale peole roninud :D) peaks mainima, et suht imelik oli, et esineja laulis veel viimast lugu ja nemad tõstsid samal ajal juba laudu kokku esireas.  Huumoriga võttes oli see nagu see lause, et “hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene!”, aga tegelikult tundus suht ebaviisakas…
Aga see selleks.  Olen parem tänulik, et meid välja ei visatud… pmst avalikust pargist vms :D.

Pärast tere ütlemas käies kuulsime, et juuli algus tasub ootamist 🙂 Jõuame õigel päeval Fränkyga täpselt juhtkoerte laagrist tagasi ja siis otse kontserdile. Wiii 🙂

Õhtul kirjutas hommikul-depressiivne-olnud-Maša mulle chat´i : “ma küll ei usu, et see oli sellest..aga mul on palju parem olla 😀“.

Ma jätan endale siinkohal vabaduse uskuda, et see oli just täpselt sellest!