koeratu nädal #xTundiEllieta

Kõigepealt kasutan juhust ja ütlen, et mul on siiralt kahju kõikidest inimestest, kellel ei ole koera. Kuidas Te küll toime tulete?

Ellie resideerub sel nädalal kasvataja juures. Peab seal pulmi, et sügisel järelkasvu oodata oleks.
Viisime ta sinna esmaspäeva õhtul ja kasutasin juhust ja proovisin kohalikelt koertelt ette ära saada kogu koerateraapia, mida nädalaks vaja oleks. Aelesin murul kutsikate kuhjaga ja suurte kuldsetega (kes hingelt on mida suurem, seda sülekoeram). 🙂

Mu süsteem ei töötanud sugugi :(.

#24tundiEllieta käisin koos M.-iga poes kaasas. Mitte M.-i pärast, mõistagi, vaid tema veetleva kaaslanna pärast!

#36tundiEllieta ärkasin täieliku koerailma peale ja otsustasin esimest korda üle umbes 15-aasta vihmavarjuga välja minna. See äkk-ost, mille ma mõni aeg tagasi tegin, sest seal peal olid kuldsed kutsikad.

Samal õhtul postitasin Facebooki sellise päevakokkuvõtte:
“Mulle ei ole kunagi vihmavarjud meeldinud, sest ma kardan neid igale poole maha unustada… ja teiseks on mu foobia see, et äkki saab sadu läbi, aga ma ei märkagi ja kõnnin muudkui uhkelt oma varjuga, mis siis, et vihmasadu juba mingi üleeile lõppes 😀.
Aga et mul nüüd uus ja uhke kuldsete retriiveritega vari on ja täna õues uhke vihmasabin oli, siis krabasin oma varju ja läksin.
Õhtul käisin ühel kuldsel kutsikal ja tema omanikul külas ja kui ära tulin ja väljas vihma sadas tuletas külastatav mulle meelde, et kas ma mitte vihmavarjuga ei tulnud?
Unustamine – check.
Tõin oma varju ära ja tatsasin kodu poole. Kui esimesed päikesekiired silmi pimestama hakkasid, jõudis kohale, et vihm oli juba mõnda aega möödas…
Nagu-tropp-kuiva-ilmaga-vihmavarjuga-patseerimine – check.
Võib vist päeva kordaläinuks lugeda küll 😀.”

Täna ma ei ole enam vihmavarjuga, muuseas.

Nagu sealt päevakokkuvõttest kuulda oli, siis käisin ühte kuldse kutsikat kaemas. Tema õde-vendi olin juba Elliet ära viies näinud.  #60tundiEllieta.

#65tundiEllieta olles leidsin kotitäie Ellie karvu ja meisterdasin asenduskoera:

Kohevarsti on #72tundiEllieta ja ma veel ei tea täpselt, kuidas ma seda tähistan. Võib-olla näen mõnda neist teistest kuldsetest, keda ma nüüd alatasa parkides ja autodes näen. Siis sööstan juurde ja hõõrun ennast koerakarvaseks, sest mu riided on kahtlaselt karvutud ja ma ei oska nii olla :D.

#84tundiElleta kuni #108tundiEllieta veedan koerte ja hobuste asendusseltskonnas ja siis saan ma oma Koonukenekesekesekenekesekenekese tagasi!

ja siis, #24tundikoosElliega olles jätan ma ta kohe stiilselt pooleks päevaks minuta ilmselt ja lähen hoopis kontserdile. #närakasperemeesolen.

***
Mõelda vaid, kui vahva saab olema see aeg, kui Ellie 2-ks kuuks emarõõme nautima siirdub. Ma olen 99% kindel, et pätsan sealt endale asenduskoera seniks. Kasvõi kaasinimeste huvides, kes siis mu jauramist nii suurel määral taluma ei peaks. Mingil määral siiski sest kogu maailma koerad ei asenda ju EllieTheElephanti niikuinii.

#48tundiVEEL 🙂

 

Blogimisvõistlus – Ma lugesin

Mäluahv nagu ma olen, oleks peaaegu unustanud kuu teemal blogida. Õnneks Ch., hea inimene, tuletas lahkelt meelde.

Aga eks see suhteliselt pastakast klaviatuurist väljaimetud postitus tuleb…

Ma lugesin raamatutest viimati Lea Dali Lion´i raamatut “Joonista valgus”. Ja kuigi see raamat ei oleks ilmselt mitte kõigi inimeste “tassike teed”, siis mulle meeldis.  Väga. Lugemine võttis küll pisut kauem, kui tavaliselt, sest see oli selline teistmoodi, mida ei saanud suvalises kohas lahti lüüa, et sõidan nüüd 3 peatust bussiga ja loen ühe lõigu. See vajas sobivat kohta ja hetke.

Ma lugesin blogidest viimati Fränky oma ja imestasin, et tal täna mingi igivana postitus uuesti esimeseks tekkinud on. Aga lisaks temale loen veel mitme blogivõistluse oma (kes veel sees, või ka väljas), Sesamy, Lapstööjõu, Tiigri,  Malluka, Merje ja Valgusteraapia omi jne. Kuigi, osa neist on väga laisad blogardid.

Ma lugesin ajalehtedest viimati paberkujul Postimeest, mis meil tööl käib. Digilehtedest sain koos uue kompuutriga 2 kuud Ekspressi, Maalehe ja EPL-i lugemise õigust. Lugesin Ekspressi ja Maalehe läbi näiteks :).

Ma lugesin sellel suvel umbes tuhandendat korda Kalle Blomkvisti raamatud läbi, mis on ilmselt ka minu lemmikraamatud maailmas.  Häid raamatuid on muidugi veel: Süü on tähtedel; Kõik teised Lindgreni omad; Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia; Thunder dog;  Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele (OMG, mulle meenus sellega, et mul on vist juba neli kuud “Hollow City” raamatutagastamise soovi e-mailile vastamata… raudselt läheb ka peale blogimist meelest jälle…); Lucas; Kauboi ja Wills; Marley ja mina; Harry Potterid.
Djah, tundub, et mu raamatueelistused on suhteliselt meinstriim peamiselt :D.

Ma lugesin mingi tuhat aasta tagasi, et Gilmre Tüdrukute peategelase näitleja, Lauren Graham, andis raamatu välja: “Someday, Someday, Maybe“, aga ma pole siiani selle omamiseni ja/või lugemiseni jõudnud. Kuigi tahaks. Aga ühel päeval. Ühel päeval, võib-olla ;).

Bähh, ma ei vootsi rohkem kirjutada ega lugeda. Tahaks koju Koonu juurde. Jah.

#MacilIkkaJuhtubJu vol 100

Jätsin jooksuajaga Koonu koju valdusi valvama.

Et ta nüüd mõnda aega kodus tšillib, siis liiklen ise nüüd bussiga. Läksin täna bussi ja tellisin endale telefoniba kuukaardi, üle mingi tuhande aasta või nii.

Tööle jõudes avastasin, et mu rahakott jäi koju.

Suht stiilne on kuukaart osta ja siis ikkagi pmst jänest sõita, sest puudub seda tõendav dokument.

i Love My Life.

suva suveplära

Asusime eile Koonu ja Kosmosemutiga päikesepaistel koduteele ja jäime vihma kätte. Kui Raekoja platsi jõudsime, jäi vihm üle. Siis ostsin endale vihmavarju. Kuigi ma ei saaks seda majanduslikult endale lubada. Kuigi ma ei kasuta vihmavarju. Kuigi ma ei viitsi seda kaasas kanda.

Aga see oli retriiveri kutsikatega ju! Ja viimane!
(Ja pilti ma eile veel ei teinud loomulikult ja Google polnud ka mu sõber).

Seejärel tähistasime Kosmosemutiga mu esimest tööpäeva peale puhkust, lasteprae ja siidriga. Koon kept herself entertained ja jälgis päikesesirmidel meie kohal jalutavaid vareseid. Äärmiselt põnev oli!

(Muuseas, mul on kahtlusi, et Koonul on jooksukas algamas. Kutsikasoovid valmis panna :)))

Jõudsin veidi peale seitset koju, toitsin looma ära ja umbes veerand tundi hiljem olin voodisse kobinud.

Ärkasin hommikul äratuse peale.

Elamussoovitus: Kontserdid :)

Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.

Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata.

Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb.  Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab?  Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.

***

Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.

Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?

***

Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis.  Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?

Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.

Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.

Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀

Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.

Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).

***

PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).

Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)

Elamussoovitus: Põgenemistuba :)

Kas keegi Teist on näiteks telefonis mänginud mõnda seda Door/Room escape mängu, kus pead mööda tuba vihjeid ja võtmeid otsima, et siis ukse lahti saaks ja edasi järgmisse tuppa pääseks?

Aga päriselus? Ja ma ei mõtle siinkohal seda, kui oled oma võtmed kuhugi lootusetult kaotanud ja neid nüüd mööda tuba taga otsid, et välja pääseda :D.

Igaljuhul, külastasime me (minu tungival soovil ja pealekäimisel [ja seda oskan ma hästi :D]) Tartu põgenemistuba Escape Tartu.  Gruppide suurused on 2-4 in, seega läksime koos Vihmahääle, T. ja TSõbraga.

Teadsime tausta, et meid pannakse 75ks minutiks kinni natuke creepy´sse nukutuppa, kus on hulgim vihjeid, mis sealt välja aitavad. Aga et kõik ei jõua välja. Meil polnud siiski alust arvata, et need, kes välja pole jõudnud, seal siiani nurgas vedelevad ja eeldasime, et 75min möödudes laseb töötaja meid sama lahkelt jälle välja tagasi, nagu ta meid tuppa sisse lubas. (Ja meil oli õigus :).)

Millega me ei olnud arvestanud olid käerauad ja pilkane pimedus 😀 Ja matemaatilised tehted. Arvutasin ma ühte valemit, sain lukukoodi. T.proovis: ei sobi. Arvutasin uuesti sama valemi. Sain hoopis uue numbri :D. T.proovis: ikka ei sobi. Arvutasin kolmandat korda. Tuli hoopis kolmas number :D. See osutus õigeks. 😀
Nii et kui Teie matemaatilised oskused on veel kehvemad kui mul (mul oli nõrk kolm koolis), siis ei tasu sinna ronida. Samuti siis, kui natuke klaustrofoobilised olete.
Igal muul juhul aga- MINGE! Me täiega soovitame! Isegi minusugustele nõrganärvilistele sobib! Ja seltskond, kelle alguses pea jõuga kaasa meelitasin, oli lõpuks täpselt sama suures vaimustuses, kui minagi! Vägavägaväga äge elamus on!

Ja 75 minutit läks nagu lennates. Läbisime selle aja jooksul umbes 75%, aga välja ei jõudnudki iseseisvalt.  😦
takerdusime kahe asja taha peamiselt: ühte ülesannet ei osanud lahendada… ja ma ei osanud lugeda 😀 Lugesin X1 kohta kogu aeg X5 ja sundisin kõiki X1 üles otsima 😀 Ise aimamata, et see ammu leitud oli…

Tegijal juhtub :D.

***

Igaljuhul tahame Tartu omadest veel Palat 205 minna ja kui Nukutoa kõrval Labor valmis saab, siis sinna ka. Ja tallinlastele soovitan Exit Room´i, kes Tartusse tulla ei viitsi. Kui me ükskord Tallinnasse tulla viitsime, siis käime kaeme ise ka selle üle.

dumdiduu

Täna on Sadamasild Hansahoovis! Jejejejeee, ma nii ootan 🙂 Läheme terve suure karja inimestega 🙂 Niiägeniiäge!

Õpi parimatelt (st. meilt), pista vihmakeep kotti või selga ja tule ka! Kell 20!

***

Me käisime mõneks päevaks Prangli saarel. Leidsime sealt kolm Geopeituse aaret! Ronisime vihmamärgadel vaatetorni treppidel männilatvadeni. Kohtasime paljupalju kohalikke koeri (lisaks 11le koerale, kelle ise kaasa võtsime). Sealsed koerad on nimelt kõik lahtiselt ja sõbralikud ja nunnud :). Siiami kass tuli ka vastu ja hakkas koeri nähes end nende vastu hõõruma. EllieTheElephant tahab tavaliselt kasse taga ajada, aga sellise käitumise kohta ei osanud ta midagi arvata… nuusutas korra ja läks siis kindluse mõttes eemale seisma. Sest noh, mine sellist hullu looma tea, äkki on marutaudis veel.
Pildimaterjali ei viitsi siia lisada, Instagramis/Facebookis on kõik olemas.

Tagasi tulime Postipaat Helge’ga. Istusime kõik rõõmsalt merel olles väljas tekil, kui ülimalt soliidne vihmasadu algas.
Olin kajutisse pugemiseni vist 2 minutit väljas. Tagasi jõudes sõitsime bussiga Leppneemest Balti Jaama. Olime seal 20 min katuse all seismas. Sõitsime seejärel 2 tundi rongiga. Ja kõndisin Tartus jalgsi Raudteejaamast Karlovasse. Päikesga. Koeraga. Üliraske spordikotiga (nii raskega, et mu esimene spordikott rebenes minnes ja ostsin Ülemistest uue!). Ja koju jõudes olime IKKA VEEL koos Koonuga peale merel saadud vihma läbimärjad.

Eile rongis Tartu poole sõites näitasin rongiaknast M.-ile Mustjõe-Aegviidu kanti ja rääkisin, kuidas ma seal kunagi üksinda jalgsi trippimas käisin soos. Sellisena, et telefonilt välja helistada ei saanud. Lugesin siis täna ise ka ajaviiteks blogist selle tripi meenutused läbi.  Well, what can I say – sometimes I´m amazed, that I´m still alive!

Kokandusblogi aka DIY sushi for Dummies like me

Mac ja kokkamine on alati üks vahva anekdoot, kas pole? Eile ma näiteks tahtsin mulle ja Vihmahäälele kohvi teha ja sellega läks nii: Niisiis olin ma õhtuks täis enesekindlust, et teeks õige päris ise sushit. What a great idea! VAJA LÄHEB: Sushi tegemise komplekti, või kõiki selle koostisosi eraldi: St: keedetud riisi; sushiäädikat; nori lehti; sojakastet; wasabi pulbrit; marineeritud ingverit; bambusmatti; söömispulki (saab ilma nendeta ka ka 🙂) Need olid siis need, mis mul selles sushi valmistamise kit´is sisaldusid. Lisaks neile on vaja “täidist”. Minu valik: lõhefilee; krabipulgad; avokaado; kurk. VALMISTAMINE:

Step 1: Lõika kurk pulkadeks. Ma lõikasin pika kurgi pooleks ja selle omakorda pikkuselt pooleks. Ja need veerandkurgipikkused lõigud lõikusin omakorda neljaks. Ja suurema osa seemneid seest välja. Koor jäi alles. PS. Tegelikult hiljem lõikasin ma täidist pannes neist osa veelkord pikkupidi pooleks, et natuke õhemad oleks!

Step 2: “ava” avokaado. Kuna avokaado keskel on üks ilgelt jurakas kivi, siis saab selle pooleks nii: 1. Lõika otsad maha ja tee noaga ümberringi sisselõige, nagu oleks pooleks lõigatud… aga kivi sees päriselt poolitada ei lase. 2. Kanguta pooled üksteisest eraldi. Kivi jääb ühe poole südamikuks. 3. Löö nuga tera pidi kivisse. Ära sihi mööda ja seda hoopis kätte viruta. 4. Kui noatera pisut sees on, siis keera seda 90 kraadi, et kivi lahti tuleks ja tõsta see koos kiviga ära.

Step 3: otsi oma sushikomplekti kuuluvad asjad välja: Nagu ma juba enne ütlesin, siis minul olid komplektis (Mis maksis muuseas ~10€) 3 norilehte, 1 bambusmatt, kahed pulgad, eeltöödeldud riis, pulber wasabi valmistamiseks, sojakaste, sushiäädikas, marineeritud ingver.

Step 4: Tee riis valmis. Ma ei tea, kuidas “päris” riisi õigesti sushiks teha. Tean, et midagi tuleb teha, et ta ei kleepuks vms. Leotada? Ähh, ei mäleta. Aga komplektis oli igaljuhul juba valmis tehtud riis, mille pidi mikros 2 minutiga ära soojendama. Inimestele, kes on köögis osavamad kui mina ja ühtlasi valivamad kui mina, ma seda väga ei soovita. Enne soojendamist oli riis selline suur kõva latakas, mis oli katsudes nagu kummist tehtud materjal. Peale soojendamist oli see pehmem, aga lõhnas ee.. omapäraselt… umbes nii, nagu võiks lõhnata riis, mis on kusagil Jaapanis 2 aastat tagasi keedetud ja pakendatud 😀 😀 Aga kannta ära. Ja seejärel sega riis kausis ühtlaseks, et ta ei oleks enam  sellise kujuga nagu lapik sillutisekivi vms. Ja kui riis ühtaseks segatud, siis vala sinna juurde sushiäädikas. Vajadusel eemalda liigne vedelik.

Step 5: Tee wasabi valmis. Kes oleks võinud arvata, et see roheline ühtlane mass oli alguses kollane pulber pisikeses pakikeses. Not me. Pakikesele tuleb juurde sedaga 10ml vett. Kas te teate, kui vähe on 10ml? Ma otsisin selleks “mõõtetopsiku” välja. Ehk siis tegelikult pooleliitrise sheikeri 😀 Kui väikseim pealemärgitud mõõt oli 50ml. Pmst 10ml tähendas seda, et sheikeri põhi oli vaevu veega kaetud. Pisi-pisikese kausikese puudumise tõttu oli mul nagu pildilt näha, pisut liiga suur kausike. Aga pole hullu. Valasin pulbri sinna. Ja veetilga sinna peale. Seejärel segasin, kuni kollasest pulbrist sai rohekas kibedamaitseline mass. Ära paljalt söö. Step 6: aseta nori-leht paika.   Pakis olid kaasas 3 suurt suurukujulist (enamvähem) nori lehte. Kuna ma ei tahtnud niiii suuri sushirulle, siis tein vea ja murdsin lehe keskelt pooleks ja tegin sellest 2 väiksemat lehte. Söömise osas muutis see mugavamaks, aga valmistamise osas mitte. Leht ei ulatunud enam täidise ümber ümberringi ja äär jäi lahti (aga sellest hiljem). Norilehel on 2 poolt: karedam/karvasem ja siledam/läikivam. Aseta nori bambusmatile sile pool allpool, st täidist hakkad panema karedama poole peale. Ahjaa, et vältida minu viga, siis tee esmalt kindlaks, mispidi matt painduma hakkab 😀 Ma panin esmalt lehe valepidi ja kui täidis peal oli, siis matti keerama hakates selgus, et krt, ei paindugi. Ja seda täidisega norilehte ristipidi pöörata oli juba omaette ooper. Step 7: hakka nori peale ühtlase kihina riisi laduma. Kasta oma sõrmed enne riisiga tegelemist märjaks, et ta sulle sõrmede külge ei kleepuks. Viga nr 1 pildil: see, et ma nori pooleks tegin. Viga nr 2 pildil: bambusmatt on valepidi, peaksin seda alt üles keerama hakkama, aga see paidub hoopis paremalt vasakule. Viga nr 3 pildil: Äärtesse oleks pidanud kinnitamiseks rohkem ruumi jätma. Viga nr 4 pildil: Surusin riisi sõrmedega liiga kokku selle külge, see oleks pidanud veidi õhulisem jääma. Viga nr 4 pildil: kuna nori tükk oli poole väiksem, siis sai riisi vist liiga paksult. Pärast ei ulatu rull kinni. Teisel katsel jätsin kinnitamiseks riisile küll tühjemad ääred, aga korralikult kinni ei ulatunud ikkagi. Kolmandal katsel ei poolitanud enam norit ja tegin terve lehega suured sushid. Siis ulatus kinni 🙂 Step 8: Lisa täidis. Vali ise, millist kooslust või täidist soovid. Mina tegin lõhe-avokaado omi ja krabipulga-kurgi omi. Aseta täidis keskele otsast otsani ulatuva laia ribana. (krabipulga-omadest unustasin pilti teha. Aga laia krabipulga lõikasin pikkupidi pooleks).

This slideshow requires JavaScript.

Step 9: keera bambusmati abil sushi kokku. Esmalt esimene pool. Siis suru pisut. Seejärel teine pool ja suru uuesti. Nagu ma ütlesin, siis minu väiksed norid ei ulatunudki kokku 😦 Aga suur tuli mükkebroo.

This slideshow requires JavaScript.

Step 10: lõika rullist sushi”viilud”. Lõika rull keskelt pooleks ja kumbki pool omakorda kolmeks. Ühest rullist peaks tulema kokku 6 viilu. Step 11: Serveeri lisandid. Vala sojakaste väiksesse kausikesse või topsi, kuhu rulli kasta saad. Pane ingver ja wasabi väikestesse kausikestesse. STEP 12: SÖÖ! 🙂

EDIT: Leidsin nüüd külmkapist toorjuustu ka. Ma ostsin selle sushisse lisamiseks. Aga ma ei tea täpselt, kuidas ma seda kasutanud oleks ja lisaks ei tulnud see mulle ilmselgelt õigel hetkel meelde 😀 Improviseerige ise!