Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.
Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata.
Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb. Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab? Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.
***
Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.
Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?
***
Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis. Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?
Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.
Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.
Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀
Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.
Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).
***
PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).
Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 