sääsesaaga, once again

Mõni päev tagasi olin õhtul megaunine, sest veits unevõlg oli tekkinud… Niisiis vaatasin õhtul esimesed 2 osa Harry Potterit ära ja läksin kell 10 magama.

Aknad panin kinni, sest olin eelmisest sääsesaagast õppinud. Õhtul tuulutasin tuba ja lisaks oli terve õhtu ventikas õhku puhunud.

Kell 12 ajas Koon mu üles (voodi ees mulle näkku lõõtsutades). Eeldasin, et tal on palav. Tegin akna lahti ja polsterdasin aknaääred võimalikult palju kardinaga ära, et sääsed tuppa ei pääseks.

Kobisin tagasi magama.

Mõne hetke pärast kuulsin, kuidas Koon viriseb. Selge, ju siis mingi kõhumure. Ajasin riided selga ja kobisin õuele. Koon vaeseke lükkas viimase ukse ise lahti ja lendas jooksuga murule häda tegema. Oligi kõhuprobleem.

Tagasi toas tegin uue katse magamiseks. Pininat ma ei kuulnud ja kui tundsin, et küünarnukk veits sügeleb, siis arvasin, et kujutan seda endale ette. Kuni terve käsi randmest õlani NIIIII tugevalt sügeles, et ka kogu maailma sügamine ei aidanud ja film “127 tundi” tuli meelde… ja küünaarnukk sääsehammustuse all üles paistetas.

Kell oli selleks ajaks pool 2 öösel tiksunud, kui Guugeldasin telefonis “kurjad sääsed”. 😀 Ma isegi ei tea, mida ma leida lootsin… aga igaljuhul  jõudsin kuidagipidi selleni, et mingeid allergiaravimeid müüakse selle sügeluse leevendamiseks ja proovisin siis oma kevadel-puud-õitsevad-ja-mina-aevastan vastast tabletti. Ja voilà! Sügelus andis järgi! Ma ei tea, kas tableti pärast või sellepärast, et pool tundi juba sügelenud olin. Aga  vahet polegi.

Igaljuhul, ma vihkan sääski.  Lollakad!

Akna panin kinni ja puhuri tööle. Magan parem ventika toodetud müras kui nende sääskedega. Phähh. Kella kolme paiku jäin magama ka. Unevõlg ei leevenenud.