Muinasjutt2 – Koeraelu. (Blogimisvõistlus)

Koeraelu.

Kui Ellie varahommikul silmad lahti teeb, pea padjalt tõstab ja käpad teki alt välja lükkab, on tema esimene käik õueõhku nuusutama. Vaja on ju vaadata, mis ilm on: kas täna kõlbab talvekasukaga välja minna või peaks natuke karva maha ajama, sest on oht liigseks palavuseks.

Puu kõrvale muruplatsile on Naabri-Muri mõned teated jätnud. Ellie tutvub nendega põhjalikult ja vastab siis omalt poolt. Nende omavaheline kirjavahetus on üsna tihe, mitu korda päevas käiakse üksteisele sõnumeid jätmas. Aga, mis sa hädaga teed, kui oma nutitelefoni või arvutit ei oma. Nii tulebki leidlikumaid meetodeid kasutada.

Tagasi tuppa jõudnud on keegi hea hing sööginurka värske vee ja hommikusöögi serveerinud. Ellie enda meelest on normaalne toit ainult liha, aga tihti juhtub, et toidu pähe on serveeritud hoopis mingit peent kuivtoitu. Moe pärast ta seda siis natukene maitseb, aga ülejäänu matab kindluse mõttes raskete aegade jaoks ära. Sinnasamasse kaussi. Kujutletava liiva alla, mida ta püüdlikult ninaga õhust kaussi toidu peale kraabib. Kui seda tähtsat toimingut keegi pealt nägema juhtub, siis millegipärast kipuvad pealtnägijad naerma. Miks, jääb Elliele mõistatuseks. Aga üldiselt eelistab ta seda, et pealtnägijaid ei oleks. Ka süües hindab ta enamjaolt privaatsust ja põrnitseb köögis viibijaid kannatamatu pilguga, kuni nood lahkuvad ja rahus süüa lastakse. Proovi ise süüa, kui keegi kõrval su suutäisi loeb. Vastutasuks ei loe Ellie teiste suutäisi ka, kui nemad söövad.

Järgmiseks on ees ootamas teekond Ellie-inimese tööle. Ilusa ilmaga viib tee jalgsi läbi linna. Vihmase ilmaga läheb Ellie tööle bussiga, kuigi see talle eriti ei meeldi. Liikuda ja nuuskida on ikka parem. Pealegi peab bussis koonu ümber see tüütu toru olema, et ta inimesi hammustada ei saaks. Isegi Ellie enda meelest on naljakas, kuidas ta näiteks kuhugi võõraste laste juurde sõites peab bussis suukorvi kandma ja laste juures mitte. Aga seadus on seadus.

Õnneks on täna ilus ilm ja tööteekond on jalgsi läbitav.

Kui Ellie-inimese meelest võiks jalutuskäik tööle koera jaoks tähendada järgmist: palju lõhnu koertelt, postide ja puude nuusutamine. Linnud. Jõgi. Jalutamine.

Siis Ellie ise on piisavalt linnastunud, et ära õppida, mida see tegelikult tähendab: piiramatu toidulaud! Pink! (Pilkide juurde on alati midagi söödavat kukkunud!) Prügikast! (Nende kõrvale maha on linnud alati midagi söödavat välja sikutanud kastist!) Põõsa-alused! (Kui prügikast kaugemale kui 5 meetrit jääb, eelistavad inimesed oma toidujäänused sinna loopida!) Ja siis veel suvalistes kohtades leiduvad toidujäägid. Lihtsalt võta ja nopi. Ainult Ellie-inimene ei paista eriti arusaaja olema vaid muudkui käib sabas ja tänitab ja keelab. Kas ta tõesti pole siis kunagi maitsnud, kui head on üleeilsed friikartulid otse kruusateelt! Delikatess, ma ütlen teile, delikatess!

Ellie mälu, muuseas, on imeline! Ei ole mingi probleem hoida meeles täpne asukoht jäätisel, mis ülemöödunud nädalal kõnniteeäärele sulanud oli. Lisaks kehtib seal usalda (ennast, et Sa selle juba ammu ära sõid), aga kontrolli (ega keegi pole kogemata samasse kohta lisa toonud… toidukauss ju kodus täitub iseenesest ja pingialused pargis ka…).

Tunnike hiljem tööle jõudnuna tuleb esmalt kõigele söödule pool kausitäit vett peale juua ja siis varahommikusest ärkamisest poolikuks jäänud und edasi magada. Kui keegi Ellie-inimese kabinetti tuleb, siis lehvitab ta talle rõõmsalt sabaga. Kui tulija on sellise näoga, et temast võiks sügajat olla, siis viitsib Ellie end ka püsti ja temani… või vähemalt poolele teele vastu vinnata. Et siis massaaži nautida. Kui aga tulija sattus parajasti Ellie üles ehmatama mõnest magusast unenäost, saab ta esmalt tervituseks paar valju kurjustavat haugatust. Paitamisega on siiski võimalik temaga kiirelt kohe ära leppida, olenemata rikutud unenäost.

Niisiis möödub tööpäev magades, ärgates, paisid nautides, vahepeal inimesega koos koridoris liikudes ja lõunal õues uudistades. Puha tavapärane värk.

Õhtupoole on Ellie kord „tööd teha” ja koos inimesega külastatakse olenevalt päevast mõnda raamatukogu, lastehaiglat või õpilaskodu.

Täna viib tee raamatukokku. Õnneks on ilm endiselt ebaEestilikult ilus ja minna saab jalgsi, mitte taksoga. Halva ilmaga jalgsi minnes jõuaks raamatukokku ühe beeži värvi koera asemel midagi tumepruuni ja tilkuvat. Vaevalt see lastele eriti meeldiks. Elliet ennast muuseas see ei häiri, ta ei ole nimelt suurem asi puhtusesõber. Kui veel kusagil eriti kleepuvas olluses püherdada saaks, oleks ta eriti rõõmus. Näiteks kalarapped, mis jõe ääres vedelevad. Ellie jaoks on tulemus äärmiselt meeldiv. Ellie-inimese jaoks vastupidi – äärmiselt ebameeldiv.

Olles kõigi haisvate ja söödavate ahvatluste kiuste raamatukokku jõudnud ja oma sõbrad, teised lugemiskoerad ära tervitanud, hakkab Ellie tööle. See käib nii, et ta viskab pikali vaibale ja patjadele, naudib laste paitusi ja kuulab laste lugemist. Kuna Jääaja multifilmis ja raamatutes on emane mammut Ellie, siis loetakse seda talle üsna tihti ette. Ja et Ellie seda lugu juba kuulnud on, siis tuleb vägisi tukastus peale ja õige pea suigubki Ellie unemaal. Võimalik, et ta on oma unenäoseiklustes ise Jääajas seiklemas. Teades, kui väga talle kassid meeldivad, siis on kohe aru saada, kui ta unes Diegoga, Jääaja mõõkhambulise tiigriga, kohtub. Nimelt hakkab une pealt Ellie saba siis pats ja pats vastu põrandat taguma. Kuidagi peab ju oma rõõmu välja näitama.

Ega ta siis kogu aja ka ei maga. Vahepeal ajab ta end püsti, veendub, et tema inimene ja sõbrad lugemiskoerad on ikka endiselt alles. Vahetab külge ja pikutab ja kuulab niisama. Tähelepanelikult. Kui peaks juhtuma, et mõni sõna läheb segamini või mõni täht vahele, siis Ellie parandama ei kipu. Ta kuulab rahulikult loo lõpuni, sest mida rohkem lugusid talle lugeda, seda vähem seda juhtub. Seda, et mõni sõna sassi läheb. Harjutamine teeb meistriks, Ellie on kuulnud, et targad inimesed väidavad nii.

Kaks tundi hiljem on tööpäev läbi. Viimased sabaliputused lastele ja koersõpradele ja algab kodutee. Nüüd ei ole enam vahet, mis ilm on. Koduni saab ka läbi pori kõndida. Ja inimene siis kodus aidata pori uuesti maha pesta.

Täna ei ole pori. Kodutänaval on hoopis kaks kassi. Kui rihm ja inimene ei takistaks, siis võiks ju minna ja nende juurde joosta. Tahaks neid mängima kutsuda. Kuigi millegipärast pole ükski kass siiani mängima tulnud. Nad kas jooksevad eest ära või vaatavad nii kurja näoga, et Ellie lööb kartma, mis siis et nad pisemad on. Hirmuäratavad sellegipoolest. Pealegi, olete te neid küüsi näinud?

Seekord lähevad Ellie ja kassid turvalisest kaugusest sõpradena lahku.

Kodus tuleb esmalt kõht vett täis juua, et siis kohe serveeritud õhtusöögiga pirtsutada saaks. No jälle kuivtoit ju. Isegi kartulikoored maitsevad paremini! Ellie peaks seda juba teadma, alles eile leidis ta oma jalutsplatsilt mõned, mille abivalmid varesed olid kõrvalmaja kompostihunnikust sinna toonud. See vaene koerake jääks ilma vareste abita nälga, tõesõna!

Õhtud mööduvad erinevalt. Mõnikord puhates ja magades. Mõnikord spa-protseduuridega, kus inimene kammide, küünetangide ja kääridega ümber Ellie askeldab. Vahel tuletatakse mõnda trikki või oskust meelde ja antakse võimalus maiust teenida. Olgu öeldud, et käest preemiaks sobivad ka needsamad kuivtoidu krõbinad, mis samal ajal kaussi järgi jäetud on. Välja teenituna maitseb iga asi paremini! Ja noh, pargist leituna ka muidugi…

Täna möödub õhtu peamiselt lebotades. Vahepeal näitab inimene Elliele tema lemmikfilmi. See on lühike klipp inernetis sellest, kuidas üks kuldne retriiver mööduvaid sireene kuuldes neile kaasa ulub. Ellie jälgib ja kuulab seda alati huviga, pea viltu. Kuna klipp on nii lühike, sobib seda ka mitmeid kordi järjest vaadata, enne kui tüdimus tekib.

Õhtu lõpetuseks tuleb enne magamaminekut veel üks jalutuskäik teha. Pargis kohtub õhtuti grupp koeri. Vahel käib Ellie ka seal seltsimas. Mängijat temast eriti ei ole, lihtsalt ei viitsi. Aga hea meelega tervitab ta kõik koersõbrad üle ja ajab siis natuke aega pargis oma tähtsaid koeraasju. Ja kui mõne koersõbra inimene oma koerale veel maiust pakub. Siis on Ellie esimene koersõbra kõrval istumas, endal täpselt selline nägu ees, et no kolm nädalat ei ole keegi minu toidukaussi ühtegi toidupala poetanud! Mitte ühtegi! Kust nemad teavad, et toidukausis hetkelgi kodus toit puutumatuna ees on, sest preili koerale ei kõlba. Pargis nurutud maius on ikka parem!

Tagasi kodus jõuab Ellie veel väikese uinaku teha, kuni inimene oma toimetusi teeb. Küll aga ei saa maha magada seda hetke, kui inimene lõpuks teki alla poeb. Siis seisab Ellie voodi ees ja vaatab väga nõudliku ilmega voodi poole. Väga viisakalt kusjuures, kutsumata ta voodisse ei tule… aga see pilk tema näos ei jäta muud varianti, kui see õrn patsutus teki peale teha. Sellest piisab. Kolm sekundit hiljem oleks 30 kilogrammi puhast koerarõõmu end üle inimese voodisse hüpitanud, ennast kerra kerinud ja on nohisemas täpselt sellise näoga, et olen siin juba mitmeid tunde maganud, ärge mind nüüd segage, olen sügavas unes.

Ja kui uus varahommik juba alanud ei ole, siis magavad nad seal siiamaani…

4 kommentaari “Muinasjutt2 – Koeraelu. (Blogimisvõistlus)

  1. nii muhe 🙂 (ja tuttavlik, eriti see krõbinate osa)

    • aitäh 🙂 (täna hommikul, kui Koon köögis magades nägin, et ma jälle kaussi krõpasid valan, siis ta tõusis demonstratiivselt ja kobis tuppa magama ära 😀 no ma ei või 😀 selline on siis koer, kes praegu 9 eest või nii sööma peab…)

  2. Nii ägedalt kirjutatud 🙂 Sinus on kaotsi läinud talent 😛

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s