“Everest”

Nagu eile mainisin, külastasime Kosmosemutiga kodulähedast kino ja vaatasime “Everest“-i. Filmi-isu ajas mulle peale Triinu blogipostitus.

Film oli põnev. Põhines tõestisündinud lool, 1996-aastal toimunud juhtumil, kus grupp mägironijaid Everesti lõunatippu ronivad. Ja tormi kätte jäävad. Ja kuidas mäele jääb viimane sõna.  Depressiivne. Huvitav. Mul oli umbes pool filmist põis silmini, aga ma ei raatsinud isegi kolmeks minutiks saalist lahkuda, et põiel käia. Pidasin vapralt lõpuni vastu, kuigi päris piinlik oli enda jaoks juurelda selle üle, kuidas räme põis on ja nii paha on selle pärast olla… kui samal ajal ekraanil, tõsielul põhinevas filmis, inimesed surid.
Täiega tekkisid lemmiktegelased, kellele kaasa elama hakkad. Minul näiteks olid nendeks põhigiid Rob, ainus naisronija Yasuko, ja giid Anatoli (Toli). Kusjuures mulle hullult meeldis, et kui väga tihti on vene tegelaskuju filmides “pahalane”, siis siin filmis oli ta hääästi tore, abivalmis ja päästis mitu inimest jne. Samas, väidetavalt näiteks raamatus “Hõredasse õhku” olevat Toli´st loodud hoopis vastupidine pilt.. ja siis ta võttis kätte ja kirjutas oma seisukohast oma raamatu :D.

Aga üldiselt: ma ei saa aru, miks nad seda teevad. No ei saa.
Vaade ülevalt on muidugi hurmav, seda küll.

Ja mõnes mõttes ma ju nagu mõistaks, et eneseületus ja hasart ja kui mul juba 5000m mägi ronitud, siis lähen 6000 meetrisele.. sealt 7000sele ja 8000sele. Ja maailmas on ainult 14 8000 meetri mäge, küll oleks vahva need kõik läbi käia.
AGA, kui on teada, et päääris suur šanss on, et Su keha seal surema hakkab. Annapurna I mäel hukkuvad 1/3 tippu ronijaist. No miks peaks minema kuhugi, kus ei ole nii, et nooo langevari võib ju ka teoreetiliselt avanemata jääda. See võimalus on ju nii palju väiksem langevarjuril. Oleks, et Sa riskid “ainult” libisemise ja kukkumise ja laviinide ja kõige sellisega. Noh, et oleks teoreetiline šanss, et kõik võiks ka minna nagu lepase reega, kui midagi ümberringi ei juhtu. Aga kui Su enda keha otsi hakkab andma, siis miks teda tapma minna.
Aga noh, ma ei peagi põhjuseid mõistma. Ja õnneks on minu füüsiline jõudlus selline, et isegi kui hakkaksin mõistma, siis ei saaks iialgi sinna minna.

Umbes nagu Triingi blogis kirjutas, tekitas see film pärast suure soovi rohkem uurida ja lugeda jne. Ma küll ei ole guugeldanud seda Everesti surnukehade osa (et seal hukkunud on kõik siiamaani seal), aga see 1996.aasta sündmus jms on selline. Huvipakkuv. Isegi kui ise ei läheks, siis hullult põnev on ikka.
Koostan nüüd enda jaoks lugemisnimekirja. Kui keegi soovib ka rohkem lugeda, siis aga palun. 🙂 Kui ma ükskord pooleliolevad kaks raamatut läbi saan, siis lendan raamatukokku “raamatujahile”.
PS. Kel plaan filmi vaadata, siis ärge palun esimest raamatulinki (“Hõredasse õhku”) siit avage ja lugege. See spoilerdab muidu kõik ära, et kes mäelt pääsevad ja kes mitte. Onju.

“Hõredasse õhku“, Jon Krakauer (1996-aasta 10.mai traagilisest mägironimisest);
“Tõus“ , Anatoli Bukrejev ja G. Weston de Walt (samal teemal);
“Lumetiiger“, (Tenzing Norgay elulugu, kes jõudis teadaolevalt esimesena Mount Everesti tippu);
“Annapurna“, Maurice Herzog (Annapurnale ronimisest ja kaotustest);
“Cho Oyu – Jumalate arm“, Herbert Tichy (Cho Oyu´le ronimisest).
“Minu Nepaal“, Kaia-Kaire Hunt. (Pole VIST küll mägironimisest, aga teised soovitasid. Läksin õnge ja tahan nüüd ka lugeda.)

Lisaks: ma ei ole siiani vaadanud seda kunagist Kersna sarja “Mount Everest“. Täna alustan. Või homme, kui täna ei jõua. Ja kindlasti on Youtube ka täis igasugust videomaterjali. Näiteks See.. või See.

Ühesõnaga jah. Ma olen nüüd obsessed, kuigi ma ei saa aru :D. vot.

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

Blogimisvõistlus. “Võtke teadmiseks, et ma olen…”

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei ole väga täpselt sellest praegusest blogimisvõistluse süsteemist aru saanud ja seetõttu ei tea ka kindlalt, kas ma veel võistlustules olen. Nelja päeva jooksul peaks vist blogipostitus ilmuma, aga kas see on nii, et 5. päeval peab postitus olema, või nii, et 4 päeva jooksul üks ja siis peale selle nelja päeva lõppemist järgmise nelja päeva jooksul teine.. noh, et nii võib ju vahe ka seitsmepäevane olla… igajuhul, ma ei tea, aga ma kindluse mõttes blogin ikka. Mis mul muud teha on igavusest.. Koonu ma õue jalutama minema ei pea ju, sest ta läks kaheks kuuks lapsepuhkusele (tähtaeg on teisipäeval ;)).

EDIT: Kuulsin nüüd Fränkylt, et ma kukkusin välja. Kurb 😦

Niisiis, võtke teadmiseks, et ma olen… ajutiselt lonkur.

Ma ei ole pannud tähele hetke, millal see juhtus, aga olen suutnud oma põlve katki teha. Ma ei tea, kas astusin õues kuhugi auku või hüppas mõni koerlane mängides põlve tagurpidi või olen unepealt ülimalt osavalt kuidagi veidralt keeranud vms, aga nüüd olen juba mitu päeva lomba.
Rahuolekus põlv lihtsalt valutab. Kõverdades valutab palju. Sirge jalaga on kõndimine iseenesest täiesti võimalik, aga pärast kõndimist valutab jälle palju rohkem. Trepil liikumiseks olen välja töötanud osava sirge-jala-süsteemi :). Ahjaa, ja lihtsalt kõndides teeb jalg nii, et kui jala maast tõstan, siis.. ee.. põlves mingi luu vms vajub lagu loksuga allapoole… vähemalt tunne on selline, et selline “loks käib läbi”. Ja põlve siseküljel on väike paistetus. Aga katsudes ei ole valus.

Füsio soovitas mingeid peeneid kalleid ravimplaastreid. Kaks päeva kasutasin ka, aga eile öösel ärkasin nii, et terve mu parem kehapool sügeles ja jalal oli mingi põnev lööve. Kiskusin plaastri ära, pesin põlve puhtaks ja võtsin allergiarohtu ja hommikuks oli jälle kõik korras. Aga note for myself for the future: võimalik allergia diklofenaki vastu, ole inimene ja väldi vigastusi, siis ei pea seda kasutama.

Nii ma siis laenasin Kosmosemutilt elastiksideme ja olen võimalikult väheliikuv, kuigi asju, mida peaks tegema, on nii palju, et see ei tule hästi välja. Aga noh, nagu öeldud, jala rõõmuks vähemalt ei pea Koonu jalutama. (Oehh, ma ei jõua detsembrit ära oodata, kuni Koon tagasi on!)

Et ma kõndida saan siiski ja katsudes valus ei ole ja üldiselt on kõik sama, mitte hullemaks läinud, siis ma ei ole eriti motiveeritud arstile ka minema… Aga doktor Blogilugeja võib siiski oma pakkumisi diagnoosi osas teha :D. Tänud!

15-asja-meem

Alguses plaanisin blogida sellest, kuidas reedel läksid pekki kõik-kõik-kõik asjad, mis vähegi andsid pekki minna. Mis oli päeva alguses VÄGA frustreeriv, aga päeva lõpuks muutus juba naljakaks.

Aga ma ei viitsi.

Täidan ka hoopis seda blogimeemi, mida ma Sesamy ja Ene blogides kohtasin:

“15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla”.
(kuigi seaduse silmis ma ei ole enam noor…)

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8-12 klaasi.
Mul on veiniklaasid… need väiksemad (punase veini omad?) ja neid on komplektis kuus. Ja ma ei joo eriti veini. Martiniklaasid on mul ka, aga ma ei joo seda ka…
Igaljuhul, kuigi vähem siis ma annan endale ikka punkti, sest ma olen lahkes meeleolus. 1 punkt.

2. Vähemalt üks ilus vaip.
Ehh…no terve mu üürikorteri tuba on vaipkatte all, aga see pole minu meelest eriti ilus… aga kui seal oleks paljas põrand olnud, siis ma raudselt oleks mingi nunnu-sooja-vaibakese sinna muretsenud.
Aga noh, vaip on vaip, ja hiiglamasuur pealekauba. Ja ma olen endiselt lahke. Annan endale endiselt punkti! 1 punkt.

3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht.
Siinkohal vist ei lähe arvesse voodi? (Kuigi see oleneks muidugi tööst :D… aga ma mõtlen arvutis asjatamiseks ja meisterdamiseks jne…) 0 punkti.

4.Unikaalne leid kirbuturult
Mul on küll hullult igasugu träni, aga mitte midagi unikaalset ma arvan… 😦 0 punkti.

5. Mugav madrats
Lahtikäiv diivan… aga täitsa magatav on. Olen ikka veel lahke enda vastu.  1 punkt.

6. Vähemalt üks kunstiteos
Ma joonistasin ise Ellie köögiseinale! On ju kunstiväärtuslik! Mis siis, et ma joonistada ei oska eriti, aga proovimise eest saan punkti ikka. 1 punkt.

7.Üks elus asi
Lisaks minule? :P. Leidub! 1 punkt.

8. Fotod sulle kallitest inimestest
Albumites jagub. Arvutis ja kõvaketastel jagub. Raamides on praegu ainult kallitest koertest :P. 1 punkt.

9. Väike õmbluskomplekt.
Mul on kusagil karbis nõelad… ja kusagil on 1 roheline niidirull… Ja käärid on mul ka! Põhimõtteliselt piisab õmblemiseks ju, vähemalt minusugusele, kes õmmelda ei oska… 1 punkt.

10. Nõudekomplekt külaliste tarvis.
Nõusid leiab, kuigi suure seltskonna puhul juba erinevatest komplektidest. Aga 1-toaline korraliku lauapinnata korter seab külaliste arvule omad piirid. 1 punkt.

11. Kohvi ja/või teekann.
Presskann on… väike, kui üksi endale teha ja suur, kui külalised ka tahavad. Teekannu pole. aga küsimus oli  ju et emb-kumb. 1 punkt.

12. Vähemalt üks pudel vahuveini
Parematel aegadel leiab ehk õlut või siidrit külmikust, aga kõige muu osas on tühjus. 0 punkti.

13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga.
Olemas. Kuna retriiverist kodu-valvurit ei ole, siis tuleb enesekaitseks ikka üks korralik kokanuga majapidamises hoida, onju?! Noh, et kui varas tuleb, siis kokkad talle köögis salatit hakkida, seni kuni politsei tuleb… 1 punkt.

14. Taskulamp
Telefonil on taskulamp. 1 punkt.

15. Usaldusväärne tolmuimeja
Usaldusväärne? Tegelikult on nii küll, et kuigi minu tolmuimeja, Mario, sai nime ühe eriti jutuka noormehe järgi, sest tolmuimeja-Mario on väga valjuhäälne müriseja… siis on ta ühtlasi äärmiselt usaldusväärne ja pole kunagi ühtegi mu saladust edasi rääkinud. 1 punkt.

Kokku: 12 punkti 15st.
Kui ma ei oleks enda vastu nii suurte mööndustega lahke olnud, siis oleks olnud poole vähem punkte, vähemalt.

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

Homme on Sügisjooks :) – Joogipunkti?

Mac on Pealinna väisamas. Sest homme toimub Tallinna Maraton! Ja seekord olen esimeses joogipunktis askeldamas juba 12ndat aastat järjest 🙂

Niitoreniitore!

Ma olen seda eelmistel aastatel ka kilganud, KUI äge tunne see on, kui üksteist tuhat inimest tulevad ja juua tahavad saada. Ja meid on seal umbes 40 ringis. Mis muidu ju ei olekski hull, alla 300 inimese näkku. Aga kui neil kõigil aeg loeb ja nad põhimõtteliselt koos kohal on, siis see on üliäge :))

Olen tavaliselt esimeses lauas, mis on kõigekõigekõigehullemägedam!

Loomulikult saame me igal aastal sõimu teemal, miks laud jookidest tühi on?! Ja igal aastal püüame me aelgitada, et kui kõik esimesed 4000 inimest ühe väikse laua juurde  jooki ootama jäävad siis lihtsalt ei jõua. Kaks lauda edasi on juba jooke! Kuigi jah, siis kui umbes 8000 inimest läbi käinud on, ei ole ka seal enam topse täis. Sest need 11000 käivad läbi unbes 10-15 minutiga.

aga toredam kui sõim (kujuta pilti, VEEL toredam kui sõim!) on need, kes on vahvad 🙂 kes ütlevad aitäh ja naeratavad ja tulis jooksu nautima, mitte ennast tapma. Jama kahtlustan, dt neid on enamuses 🙂

Olen niisiis kõik 12aastat seal esimeaea joogipunktis olnud ja ei vahetaks seda ühegi teise punkti vastu :)) ja suur osa meie vabatahtlikest on ka aastaid ja aastaid seal olnud.

Aga seekord juhtus kuidagi nii, et püsikäijatel on ettenägematuid asjaolusid ja nii on mul tänase seisuga ikka 10 vabatahtlikku puudu.  Ma küll väga ei muretse veel, sest noh, 16 tundi on veel aega ja nii… Aga, kui just Sina tunned, et tahaksid homse päeva veeta abis, jooke kagades Russalka juures… Päeva pikkuseks 7.30/8.00-16.00… Tasuks seesama Rootsi/Soome kinkekaart, mille jooksjad saavad… Ja särk… Ja oled vähemalt 16.a, aktiivne ja tubli…Siis anna ennast üles!

Kui Sa mind juba tead ja mu telefon v e-mail olemas, siis võta ühendust. Kui ei ole, siis kriba siia kommentaar. Su e-mail ei jää avalikuks, aga ma näen ja võtan siis ühendust 🙂

Aa, ja need, kes homme ei jookse või kõnni või vabatahtlik ole vms, aga Tallinnas liigelda plaanib, siis arvestage palun, et linn on liikluseks praktiliselt suletud! Ühistransport (välja arvatud trammid) mingil määral liigub. Sest niikuinii on homme pool maailma linnas ja pole poole kõrvagagi kuulnud, et selline üritus toimub… Ja veel kesklinnas… Ja veel päev otsa… Ja liiklus ka kinni…  Oioioi 🙂

So… Anyone?

Jõuluisu on

Kui mu tervis oli juba piisavalt hea, et minna üle leebematele filmidele ja mitte enam ainult piinlevaid inimesi vaadata, siis mõtlesin välja plaani, et ajan bioloogilise kella sassi. Et täitsa terveks saada. Teen endale jõulutuju ja siis organism arvab, et on juba 5 kuud haige olnud ja saab terveks:)

Niisiis vaatasin ühel päeval ära kaheksa jõulufilmi. Järgmisel viis.

Ülejärgmisel päeval (täna) läksin tööle, niiet mu masterplani võib õnnestunuks lugeda! Kui jätkuv köha välja arvata muidugi.

Lisaks köhale on mul nüüd teine mure ka. Jõuluisu 😀 Aina süvenev.

Tahaks jõulumuusika mängima panna…

… ja jõulukinke ja kaarte meisterdada. Ja jõulukingitusi pakkida. Ja piparkooke süüa. Ja hapukapsast ja liha! Ja kakaod juua. Ja ahju kütta ja pleedi sisse keeratuna Koon voodis “Üksinda kodus” maratoni vaadata.

Ja väljas võiks paljupaljupalju laia lund sadada. Siis teeks vahepeal filmidesse pausi ja läheks kõnniks lumes ja piiluks akendesse. Mitte niimoodi pervilt, et oioi, mis te seal teete… Vaid pigem aknaid ennast, kus advendiküünlad põlevad jne.

Ja teeks lumeingleid ja lumememmesid ja mängiks Koonuga lumesõda ja.. ja… ja Jõule tahaks. vot.

Ühtlasi tahaks jõule selle pärast ka ilmselt, et detsembriks on Koon tagasi. Nimelt siirdub ta kuu lõpus kaheks kuuks dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele.  Kui te teda näeks: paisub iga päevaga nagu oleks rannapalli nahka pannud 😛 aga hullult nunsik. Nii et tagumine aeg kutsikaostule mõtlema hakata, kui endale Maailma parima koera maailma parimat poega tahate 🙂 Kes on ka ühtlasi maailma parim. Sest teate ju küll, et “Everyone thinks they have the Worlds Best Dog. And everyones right.”

Näe, nüüd läksin jõulult pisiperele üle. Aga suva. Sellega sai kõik öeldud vähemalt.

Nüüd tahaks veel köhast lahti saada ja siis oleks suisa hea olla.

I’m sick of being sick

Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.

Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.

Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀  (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!

Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.

Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…

Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.

Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu

Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama:  (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.

Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.

Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.

Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…

Enam ei jõua blogida ka. Over and out.

***

Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…