Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.
Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.
Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀 (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!
Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.
Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…
Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.
Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu
Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama: (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.
Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.
Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.
Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…
Enam ei jõua blogida ka. Over and out.
***
Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 