Blogimisvõistlus. “Võtke teadmiseks, et ma olen…”

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei ole väga täpselt sellest praegusest blogimisvõistluse süsteemist aru saanud ja seetõttu ei tea ka kindlalt, kas ma veel võistlustules olen. Nelja päeva jooksul peaks vist blogipostitus ilmuma, aga kas see on nii, et 5. päeval peab postitus olema, või nii, et 4 päeva jooksul üks ja siis peale selle nelja päeva lõppemist järgmise nelja päeva jooksul teine.. noh, et nii võib ju vahe ka seitsmepäevane olla… igajuhul, ma ei tea, aga ma kindluse mõttes blogin ikka. Mis mul muud teha on igavusest.. Koonu ma õue jalutama minema ei pea ju, sest ta läks kaheks kuuks lapsepuhkusele (tähtaeg on teisipäeval ;)).

EDIT: Kuulsin nüüd Fränkylt, et ma kukkusin välja. Kurb 😦

Niisiis, võtke teadmiseks, et ma olen… ajutiselt lonkur.

Ma ei ole pannud tähele hetke, millal see juhtus, aga olen suutnud oma põlve katki teha. Ma ei tea, kas astusin õues kuhugi auku või hüppas mõni koerlane mängides põlve tagurpidi või olen unepealt ülimalt osavalt kuidagi veidralt keeranud vms, aga nüüd olen juba mitu päeva lomba.
Rahuolekus põlv lihtsalt valutab. Kõverdades valutab palju. Sirge jalaga on kõndimine iseenesest täiesti võimalik, aga pärast kõndimist valutab jälle palju rohkem. Trepil liikumiseks olen välja töötanud osava sirge-jala-süsteemi :). Ahjaa, ja lihtsalt kõndides teeb jalg nii, et kui jala maast tõstan, siis.. ee.. põlves mingi luu vms vajub lagu loksuga allapoole… vähemalt tunne on selline, et selline “loks käib läbi”. Ja põlve siseküljel on väike paistetus. Aga katsudes ei ole valus.

Füsio soovitas mingeid peeneid kalleid ravimplaastreid. Kaks päeva kasutasin ka, aga eile öösel ärkasin nii, et terve mu parem kehapool sügeles ja jalal oli mingi põnev lööve. Kiskusin plaastri ära, pesin põlve puhtaks ja võtsin allergiarohtu ja hommikuks oli jälle kõik korras. Aga note for myself for the future: võimalik allergia diklofenaki vastu, ole inimene ja väldi vigastusi, siis ei pea seda kasutama.

Nii ma siis laenasin Kosmosemutilt elastiksideme ja olen võimalikult väheliikuv, kuigi asju, mida peaks tegema, on nii palju, et see ei tule hästi välja. Aga noh, nagu öeldud, jala rõõmuks vähemalt ei pea Koonu jalutama. (Oehh, ma ei jõua detsembrit ära oodata, kuni Koon tagasi on!)

Et ma kõndida saan siiski ja katsudes valus ei ole ja üldiselt on kõik sama, mitte hullemaks läinud, siis ma ei ole eriti motiveeritud arstile ka minema… Aga doktor Blogilugeja võib siiski oma pakkumisi diagnoosi osas teha :D. Tänud!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s