Vantsiku külalispostitus

Kui ma Sesamy-blogimeemi-postitust kirjutasin, siis halasin seal teatepulka edasi andes, et Vantsik enam ei blogi. Sellest on tõepoolest kahju, sest ta kirjutas niiiiii ägedalt, et oli raudselt üks mu lemmikblogisid maailmas.

Aga Vants oli vähemalt nõnda lahke, et lubas mu blogisse kirjutada. Siin tema siis on, täna öösel kell 04:28 meilile saabunud postitus. Vants küll keelas mul seda miskitpidi muuta, aga ma olen rebel ja asendasin oma pärisnimed postituse teises pooles siiski ka Giovanniga, milleks Vants mind kutsub 🙂

***

Tere, toredad Giovanni blogi lugejad ! Mina olen Annika, nendel haruharvadel kordadel, mil minust siin blogis juttu tehakse, varjun ma Vantsiku nime taha. Giovanni andis mulle fantastilise, erilise, imelise, ma ütleksin, lausa harukordse võimaluse tema kuulsuse paistel veidi särada ja oma blogis külalisesinejana üles astuda.

Teema osas ei olnud mul kahjuks vabad käed, teema oli “Palat nr 7” või midagi sarnast. Selle teema all oleks kohane rääkida sellest, kuidas kuri saatus meid Giovanniga mustamäe lastehaiglas kokku viis, aga ma ei julge lubada, et ma teemat omavoliliselt ei laienda, sest sellest palatist nr 7 on mul väga hägused ja katkendlikud mälestused.
Ühesõnaga, ma olin palju aastaid tagasi suhteliselt pikka aega lastehaiglas ühes palatis koos Giovanni ja Katrega ja tõele au andes…kui ma peaks kunagi veel haiglasse sattuma, siis need kaks ma võtan kaasa. Ma olen valmis neile mõõdukalt peksa andma, et nad mitte niisama voodikohti ei hõivaks seal.
Lugu nr 1
Toit teatavasti on haiglas selline..noh…dieediks sobilik, ma ütleks. Ja siis tuli Giovanni ema, igal õhtul, kaasas karbike kodus valmistatud parimate paladega. Giovanni avab karbi, inspekteerib seda ilmega, millist võiks näha Gordon Ramsay näol kui tema ette panna kaus elusa kanaga, nimetades seda kanasupiks, nokib kaks kahvlitäit, õnnistab ema ilmega “You are the weakest link” ja küsib siis, kas krõpsu ka on. Issand noh, ma lähen siiani närvi ?! 😀
Lugu nr 2
Üle palati nr 7 on laskunud sügav öö, mul on väga igav, pean teise palatikaaslasega nõu, kas oleks paslik Giovanni üles ajada, tema arvab et ei ole, mina jällegi arvan, et selles ei saa ilma proovimata küll kindel olla. Lähenen Giovanni voodile ja uurin asja “Giovanni, Giovanni uu” vaikus, see teeb mind pisut murelikuks, viisakas inimene ikka ju vastab kui teine ilusti küsib. “Giovanni kuule, magad või või, ärka üles?!” Seda pöördumist laseb ta mul ikka korrata, aga lõpuks ütleb Giovanni “Mhh?!” kivi langes kohe südamelt, surnud ta igatahes pole. Kontrollin, et ta ikka tõesti ärkvel oleks “Giovanni, kuuled ikka või?!” midagi ta seal mulle vastuseks kobiseks. Mina mõtlesin, et noh, inimene üles aetud, vaja ikka asja ka teha, et ma mitte niisama tühja-tähja pärast inimese õndsat und ei sega. “Giovanni kuule, mis kell on,” otsustasin ma küsida…(kes oleks arvanud, et see mind ikka veel südamest naerma ajab) Giannat ei ajanud see naerma ei siis ega hiljem, selle peale ma olen ikka mõelnud, et küllap jagas Jumal huumorimeele siis lihtsalt teiste inimeste vahel ära ja Giovannile jäid tühjad pihud.
Mul oleks tegelikult veel lugusid, aga need on pikad…ma jätkan tähelepanekutega:
1. Oletame, et ma pean Giovanniga saama kokku kell 10 hommikul, tema saabub kohtumispaika kell 9.00, mina 10.15 ja siis ta teeb nägu, nagu ma oleks üks tund ja 15 minutit hiljaks jäänud ja kuulutab seda võimalusel ka teistele inimestele. Nagu…tegelt ?!
2. Giovanni teeb pähe lahke näo ja pakub, et temaga võiks lauamänge mängida, noh, nagu mingi normaalse inimesega. Tõde on see, et ega seal tegelikult ju mingit ligimesearmastust mängus ei ole, ta lihtsalt meelitab su lõksu, et sinust oma äärmiselt külmavereliste võitudega kõik elumahlad välja imeda
3. Ma pidasin kunagi päevikut, mille ma nüüd üles otsisin, Giovanniga seoses võis sealt muuhulgas leida järgmised märkmed:
* poleks paha kui mul oleks nii palju raha, et iga kuu Giovanni telefoniarved kinni maksta
 *Giovanni käis siin ja me kõrvetasime viimased kalapulgad panni külge kinni
Ma ei venita seda postitust pikemaks, et mitte külalislahkust kurjasti ära kasutada. Nagu sellest jutust aru võis saada, ei pea ma Giovannist suurt miskit.
Viimase märkusena tahaks öelda ehk veel seda, et tegelikult ma ei tea isetumat inimest kui Giovanni, selliseid asju nagu tema oma sõprade heaks teeb…no selliseid teebki vist ainult Giovanni. Ehk on see ka põhjus, miks minu ema, kes nägi Giovannit viimati palju aastaid tagasi, minult korra kvartalis ikka küsib, et kuidas Giovannil läheb. Viimasel ajal pean sellele küsimusele kahjuks vastama ebamäärase õlakehitusega, aga ma lisan sinna juurde alati “Ma loodan, et hästi!”.
***
Vantsik, mul läheb päriselt ka hästi 🙂 Aga Sul? 🙂
Ps. Ma olen valmis regulaarselt Su haiglalugusid avaldama, kui Sa pikemad lood ka kirja oled nõus panema?!

Üks kommentaar “Vantsiku külalispostitus

  1. Ma kardan, et minu külalispostitused ei osutuks nii populaarseks, et see Sinu blogi väärtust kuigipalju tõstaks 😀 See on ka põhjus, miks mul oma blogi pole, tõenäoliselt oleksid Sina mu ainus ustav lugeja…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s