Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.
canon-a410

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.
nikon_coolpix_s50

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):
d40

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s