Koonulood, vol…

Kodukirjand “Minu imeline hommik” ehk lugu sellest, kuidas mulle loomakaitse tuleks kutsuda.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et täna on mul pikem tööpäev, mispärast pidin Koonu tööle kaasa võtma. Kuna väljas on soe ja kuiv suvehommik, läksime jalgsi… Isegi väikese ringiga, et Kesklinnas üks uus Coffee-shop latte osas üle kaeda.
Seal oli aga parajasti masina puhastus, nii et läksin kofeiinita edasi jõe äärde.

Kõik oli väga ilus kuni Botaanikaaia sillani… Kus minu armas karvane saatja otsustas pargis kalarapetes püherdada (siinkohal soojad tervitused kalameestele, kes selle kraami parki maha laotavad… Ma loodan, et te täna s**a sisse astute… Pidavat õnne ja rikkust tooma, ma olen kuulnud.)
Igaljuhul, kuna mul oli koju 45min tee ja tööle 15min tee ja tööpäeva  alguseni 30min, siis imelikul kombel olin ma natuke kuri.

Et loom turjalt kenasti rõve oli, ei olnud eriti mõnus teda natuke sakutada, mistõttu otsustasin ma oma koera koonu pihta (mitte üldse kõvasti!) lüüa… Ja seda millegagi, mis oleks oluliselt pehmem kui mu käsi – kakakotiga, mis järgmisse prügikasti sattumist ootas.
See muidugi plahvatas ja nii oligi EllieTheElephanti pool nägu ja terve tema jalutusrihm üleni pupune.
Karjusin siis natuke aega pargis Koera ja Enda pihta roppusi ja hakkasin koju astuma. Loom lahtiselt, sest… Nojah.

Igaljuhul pole olemas suurepärasemat koera kui rämedalt möliseda saanud koer. Kõndis absoluutselt kogu tee täpselt minu taga ja peatus ristmikel minuga jne.
Pesin ta kodus ära ja jätsin piiiikaks päevaks koju. Ja kui ta niiskusest uue hotspoti peaks endale sebima, siis jätan ta kliiniku ukse taha kirjaga, mis pro bono visiiti tahaks.