Üllatustefetish

Mulle hullult meeldivad üllatused. Siinkohal on vist needless to say, et head üllatused. Mitte sellised üllatused, et (hiljutine näide): vette kukkunud fotoka aku laadija töötab veel ühe korra ja siis loobub tööst… või sellised näited, et fotoka aku laadija maksab ligi veerand kogu fotoka hinnast. Vaid ikka toredad. Nii hääästi väikestest üllatustest – nunnu teade märkmepaberil… natuke suuremateni – näiteks üllatuslikult on keegi Su külmkappi toitu ja õlut toonud, teades, et Sul masu kallal on… või mingid üllatusminekud kuhugi… või küllatulekud (nendega tuleb muidugi ettevaatlik olla 😀)  jne. Mul puudub kogemus, aga otseselt poleks vastu ka hiiglasuurtele üllatustele. Kui mõni juhtub, siis ütlen, kas meeldis 😛

Igaljuhul, mulle meeldib nii üllatusi teha, kui neid saada. Ei teagi, kumb rohkem 🙂

Mulle ei meeldi näiteks üldse sünnipäeva või jõulukinke teha, kui ma just ei tea midagi kindlat-kindlat, mida sünnipäevalaps tahab. Sest siis oodatakse kinke ja siis on pinge nii suur. 😀 Aga kui Sa mingil lambipäeval kellelegi klaviatuurile “Sa meeldid mulle” sildikese ja sussišokolaadi poetad, on tal võib-olla sellest palju rõõmsam meel :).

Eriti vahvad on sellised kõva eeltööd nõudvad üllatused. Näiteks aardejahi stiilis vms. Filmi Elizabethtown olete näinud? Sealne teekonna”kaart” on ilmselt päriselt suht võimatu teha, aga on nagu The Best :D.

Vahel ma rõõmustan ennast Youtubes kõiksugu üllatusvideoid vaadates. Mu viimane absoluutne lemmik on see:

Aga muidu kaen seal erinevaid… täiesti suvaüllatusi: Elleni shows, sõdurite homecoming videosid, Flash-mob´e, üllatuslikke talendisaateesinemisi, kingituste avamisi jne. Teiste rõõm on nakkav 🙂

Mis veel üllatuste tegemist puudutab, siis võib ka juhtuda, et need lähevad nii pekki, kui üldse võimalik :D… Aga, on the bright side – umbes 3 aastat hiljem on juba tore meenutada :D… hea näide on siinkohal lugu sellest, kuidas ma VäikeFränkyt Jääaja keskusesse viisin 😛 (kuhu ma ise siiani jõudnud pole…)

Aga üllatuste saamine meeldib mulle ilmselt selle pärast, et ma olen maailma kõige kehvem kannataja/ootaja. Ja kui ma midagi ette tean, siis ma ei jaksaaaaaa oodataaaaa… aga üllatusi ei tea ette ja siis ei pea ootama ka :P… välja arvatud juhul, kui mõni õel inimene ütleb,et “mul on Sulle üllatus, aga ma ei ütle, mis see on”.

PS. Ise üllatusi tehes saab see ka vahel saatuslikuks, et ma plaanin nt. sünnipäevaüllatust, aga olen ettevalmistustega nii produktiivne, et see on ammu enne valmis… ja siis ma ei viitsi oodata ja teen varem ära :D. ups, noh.

 

 

 

 

öös on asju

Magasin mina täna öösel rahumeeli ja vaatasin und. Isegi mitte üldse õudset und. Ja siis, pisut peale kella kahte, ehmatasin end üles.

Magasin seljaga toa poole. Üksi kodus. Ja kuulsin selja tagant sosinat!

Tegin ennast umbes 16 korda täis ja sain südame rütmihäired ja kõik muu. Ja siis, olles rohkem üles ärganud, rahustasin end uuesti maha, et ju ma nägin midagi unes ja siis mingi muu  heli tundus unesegusena sosinana.

Ja siis ma kuulsin uuesti sosinat! Pöörasin ennast 0,00002 sekundiga ümber.. ja tuba oli tühi. Välja arvatud Koon, kes pesas rahulikult vedeles (aga ei maganud, pea oli püsti).

Käisin kõik kohad läbi ja otsisin kirvemõrtsukat. Ei leidnud. Ghostbustersi tehnoloogiat mul kodus ei vedele ja nii suur uni oli ka… niisiis lõin kummitustele käega, võtsin valvekoera voodisse ja magasime edasi.

And they lived happily ever after.

80 päeva blogipaast

Phileas Fogg käiks selle ajaga juba tiiru ümber maailma ära, kui mina blogissegi ei jõua… shame on me.

Aga nüüd siis jõudsin! Ja nagu ikka on iga algus peale pausi raske 😛 Nii et teen natuke kuiva trenni ja siis tänaseks aitab. Teine päev jälle! Lihtsalt, kui isegi Sesamy juba vahepeal mitu postitust blogida jõudis, siis jõudis lõpuks kohale ka, kui närb blogard ma olnud olen 😛

Suuremalt jaolt on takistuseks olnud aeg. Täpsemalt selle puudumine. Tööl on kuidagi erakordselt kiire, eriti seosus gripihooajaga. Ühtlasi olen ka ise vahelduva eduga kõrvalt endale ka erinevaid viiruseid krabanud, mitte lasknud ainult teistel üksi lõbutseda. Õhtuti on aga väss peal ja kuidagi ei jõua blogimiseni vaid tahaks midagi ajupuhkavamat. Ja nendel hetkedel, kui aju natukenegi aega kannatab kaasa mõelda, teen lisaks tõlketööd… väga hariv, tean nüüd üht-koma-teist mootorsaagide ja höövlimasinate ja muu säärase kohta! 😛

***

Suurimad head sündmused vahepeal: Mul oli sünnipäev! Ja mul on nüüd fotokal Metz´i välk! 🙂

Kehvemate kategooriasse lähevad haigused, nii minul kui Koonul, kes me vaheldumisi või ühiselt haiguslehetanud oleme. Ja raha. Kuna minu haigusleht ei too üldse raha sisse (olin 10 päeva eemal ja sain 11€ haigusrahasid)… ja Koonu haigusleht viib kümneid kordi rohkem raha välja, siis olen ma järgmised ~3 kuud täielikus masus ja maksan võlgu ja keelan endale kõik hea (peale teatud kontserdite, kui neid sinna vahemikku juhtuma peaks… 😛)

***

Aa, ja kolmas suurem märksõna, mis viimaseid kuid puudutab.. ja mis ühtlasi läheb kokku selle “õhtul hilja tahan üksi olla ja aju puhata ja peaaegu mitte midagi teha” meeleoluga – Ma avastasin, Kosmosemuti soovitusel, enda jaoks aasta alguses  “Sõbrad”!

Jah, minusugune seriaalifanatt polnud kunagi elus varem Sõpru vaadanud. Piinlik lugu.

Igaljuhul on see õhtuteks ideaalne. Lühikesed (~20 min) osad. Palju nalja, vähe mõttetööd. Enamjaolt mängib muude toimetuste taustaks. Palju ägedaid mõtteteri. Kaasaelamist. Ja veelkord – palju nalja :D. Naeran omaette kõva häälega alatasa. Välja arvatud siis, kui kümme hooaega vaadatud said ja kõige viimane osa samuti. See oli üks kurb päev. Nii kurb, et suurest kurbusest panin uuesti täiesti alguse, esimese hooaja esimese osa mängima. Nüüd olen viienda hooaja juures teise ringiga…
#natukeolenpsaikokülljah 🙂

Fotondusest, once again :)

Rääkisin 2 postitust tagasi oma fotograafiahuvist ja selle ajaloost/arengust.

Juhtus nii, et mõni päev hiljem oli ühepäevane sooduspakkumine, millele ei saanud vastu panna :P. Nüüd on mul üks järelmaks lisaks ja ma olen veel vaesem kui rotipoeg, aga mul on Nikon D3200 :)) Vaene, aga üliõnnelik!
nikon_25492b_d3200_digital_slr_camera_856049
Kohe päris-päris väga õnnelik 🙂
Kitiobjektiiv ei kõlvanud muidugi kuhugi, aga mu 50mm fix-objega on uus fotokas tõeline tupsunupsukenene! 🙂
Kusjuures, mul tuli praegu pähe, et mul on tavaliselt tehnikaesemetel nimi. Telefon on näiteks MJ2, (Michael Jackson II… eelmine samasugune oli MJ1) ja läpakas on Ally. Nüüd oleks uuel fotokal ka hädasti nime vaja.
HAH, ja juba tuligi idee seoses järgmise teemaga, mida kohevarsti räägin. Tema nimeks sai: Jack! (a ma loodan, et temaga nii õnnetult ei lähe, nagu DiCaprioga Titanicus.)

Aga mu uus fotokas Jack on niitore! Olen Kosmosemutist ja Masha&Husbandist juba photoshoote teinud (viimast manuaal-režiimis!). Neid blogisse ei pane, aga kunagi kui mõnele pildile eriloa saan, siis lisan Flickr´isse. Küll aga käisin õhtupimeduses ilma statiivita (!) linnas klõpsimas. Ja koeranäiteid ka mõni pilt:

This slideshow requires JavaScript.

Ühesõnaga, niitoreniitore!

Ja see ShawAcademy fotokursus on ka niitoreniitore. Minu sealpoolne “isiklik mentor” on Jack (hints the name), kes on väga abivalmis ja mulle kursuse jooksul vist juba 5. korda helistanud on.  Viimane loeng oli manuaalrežiimist ja natsa raskem. Online loengu ajal saab chatboxis otse küsimusi küsida, millele lektor vastab, aga kuna küsijaid on paaaaalju, siis ilmselgelt mitte kõigile. Siis helistab hoopis pärast Jack ja loeb Su küsimused ette ja vastab telefonis 🙂

Kuna ma matemaatikas ja numbrites olen täielik äpu, siis manuaalrežiimi loeng oli päris keeruline. avasuuruste vahed olid iga kord erinevate vahedega ja ma ei saanudki täpselt aru, et kas need on kuidagi välja-arvutatavad väärtused või peab selle skaala lihtsalt pähe õppima. Ja isegi kui skaala ees on, siis eile pildistasin ainult manuaaliga, aga ma ei saanud aru, et miks mul täpselt seda skaalat vaja on :D. A pildid tulid vähemalt enamjaolt välja, seega suva :D.

Igaljuhul, loeng on üliäge. Täna õhtul on eelviimane 😦 Kolmapäeval viimane. Ja nädala lõpus lõpueksam 🙂 Muuseas, olenemata sellest, et ma viimasest loengust kõige aru ei mõistnud, siis kontrolltöös sain 10st küssast 9 õiget :P. Kreit saksess!

Aa, ja kõige paremini väljendab vist seda, kui hea see on, see et loeng algab õhtuti kell 21. Ma muidu lähen pool 9 magama, aga olen olenemata järelvaatamise võimalusest ikkagi loenguõhtutel poole11ni üleval :)))
#väikevanainimene.

Jänx

Ma olen üldiselt väga hoolikas piletiga sõitja. Käesoleva aasta 13. veebruaril sain kogemata elu esimese bussitrahvi ja olen sellest siiani nördinud ja enda peale vihane.

Lisaks hoolikale piletiostjale olen ma samal ajal ka täielik mäluahv. Ehk siis mul põhimõtteliselt puudub mälu :D. Meil on sõpruskonnas väljend “meelest maha minema” ja kõige tihedamini kuuleb seda minu kohta, kuidas Macil miski jälle meelest maha läks.

Igaljuhul, ma teadsin, et mu kuukaart saab läbi kuu alguses. Aga ma unustasin eile ära sellise pisiasja, et algas uus kuu :D.
Eile päeval rääkis klient mulle, et ta läheb uue süsteemiga kuukaarti ostma. Õige jah, hea et meenutasid, ma pean ka varsti vaatama, et millal mu kaart kuualgul lõppebki. Ei pold meeles, et praegu kuualgus on :D.

Väikese viitega meenus mulle mõni tund hiljem, õhtul bussipeatuses, et oi, näe, detsember ju. (Süüdi on ilmselt lumi, keda pole… muidu ma teaks, et on!) Tsekkisin siis järgi ja voilà – eile oli viimane kehtiv päev. See tähendab, et sõitsin hommikul kogemata jänest :(.

Tellisin siis ruttu uue kuukaardi ja astusin bussi. Järgmisse peatusse sisse sõites kuulsin taskust SMSi tooni, mis teatas kuukaardi kehtumahakkamisest. Sealsamas peatusestulid peale kontrolörid!

Peaks vist kliendile tänuks sõnumi saatma või midagi.

***

Aga lund oleks ikkagi hädasti vaja!

FB küsimus

Eile magama minnes tekkis mul küsimus, et kui Facebookis saab määrata, kes Su postitusi näeb (a la: sõbrad, lähedased sõbrad, tuttavad,  töökaaslased vm grupp jne) ja kui paned näiteks, et lähedased sõbrad. Ja seda kommenteerib keegi lähedaste sõbrade grupist, kes mainib oma kommentaaris kedagi tuttavate hulgast, teda ära täägides… Aga see keei ei kuulu lähedaste sõprade gruppi. Kas siis tema hakkab ka seda postitust nägema?

Mul tegelikult ei lähe seda teadmist vaja, aga lihtsalt huvitav.

Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.
canon-a410

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.
nikon_coolpix_s50

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):
d40

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

kultuuriprogramm

Alustan algusest.

Hiljuti, kuigi samas juba natuke aega tagasi, käisin Sadamateatris lavastust “Tappa Laulurästast” vaatamas. Kuigi mitte üldse tänapäevane sisu, rääkis see päris täpselt tänapäevastest probleemidest. Kõik kordub 🙂 Igaljuhul, mõtlemapanev tükk oli. Ja Hannes Kaljujärv on mu meelest võrratu 🙂
Mul on mingi rahustava-hääle fetish vms. Kaljujärvel on selline. Derek Shepherdil oli/on selline. Ja mitmel veel.

Siis, sellest hiljem käisin Sadamasillal Tartus, aga sellest juba rääkisin.

Sellest omakorda mõni päev hiljem jõudsin lõpuks üle piiiiiiika aja Termikale. Ükskord blogin Termikasuvest jms-st ka pikema postituse. Aga lühikokkuvõttes olin kunagi hiiglamasuur fänn, aga viimastel aastatel pole enam üldse sattunud. Kui nad Tartus käivad, siis on nad enamjaolt ööklubides, kuhu ma üldse mitte ei kipu. Suvel olid Hansahoovis, kuhu oleks tahtnud, aga samal päeval olin mõnisada kilomeetrit eemal Empzi sünnipäeval.

Igaljuhul, nüüd siis lõpuks jõudsin 🙂 Jejejee 🙂

Jass oli muutumatu, täpselt sama energiline ja poisilik (kõige paremas mõttes). Ja lugude valik oli suurepärane! “Torm”, “Portselanist tüdruk”, “Muinasjutumets”, “Kaitseta”, “Kuutõbine”, “See ei ole saladus”, “Sinu juurde tagasi” jnejnejne.
Publik teadis peaaegu kõiki lugusid peast, välja arvatud “Lasud”. Aga publik oli ka ainus miinus keikka juures. Kohutavalt palju ennast kapsaks joonud inimesi. Masha sai mingi proua kämblaga korduvalt vastu nägu. No ma saan aru, et elad kaasa, aga kui Sa ühe korra juba virutad, siis äkki jälgiks edaspidi? Ei?
Kosmosemutti krabati niisama ühe eriti purjus isendi poolt, kellel vist kõigiga mingi probleem oli ja lõpuks vist õnneks välja juhatati.
Teine tüüp kukkus mulle sülle. Jnejne.
Ühesõnaga, Termikat läheks veel ja veel kuulama, sest nad on endiselt niiiii head :)… aga koha suhtes olen endiselt valiv, isegi valivam kui varem.
Termikas

Hah, Termikakeikkaga meenub veel üks lugu, aga selle rääkimiseks alustan algusest. Ma nimelt ei ole suurem asi neiu. Pigem olek teksad-tossud-pusa-hobusesaba-ah-yolo-läksime-tüüp. Kunagi, umbes 4 kuud tagasi, ostsin mingis meeltesegaduses ripsmetuši, aga sinnapaika see jäi.
Eelmise nädala alguses oli Facebookis see mingi üritus “Meigivaba nädal”, kus ma siis ka nalja pärast osalesin :D.
Sama nädala laupäeval, olles juba ammu minekuvalmis, oli Kosnosemutt oma ettevalmistustega nii hiiglama aeglane, et ma otsustasin oma ripsmetuši üles otsida. Kotis ei vedelenud, aga sahtlipõhjast sain kätte. Mõeldud-tehtud. Naerutasin veel Kosmosemutti tušitopsiku pealt manuaali otsimisega (ei leidnud) ja sain siis ise hakkama.  Ja käisin kontserdil ära. Ja naastes kraapisin seda soga seebi ja veega silmast välja. Lõpetasin pandakaruna ja kipitavate silmadega. Sellega meenus, miks mulle ripsmetušš ei meeldi :D.

Aga ühesõnaga, pika loo point oli see, et mina, kes ma võin vabalt 4 aastat jutti ilma meigita elada, värvisin ripsmeid just meigivabal nädala. Guud dzoob.
#MacilIkkaJuhtubJu

Siis vahepeal käisime üksõhtu kolleegidega tähistamas seda, et nad enam mu kolleegid pole (lahkumispidu), kui ma ripsmetušile uue võimaluse andsin. Ja olles seda öösel jälle mitte-eriti-edukalt seebiveega maha kitkunud, hakkas Kosmosemutil minust hommikul kahju ja ta andis mulle oma meigieemaldajat. Oh, holy Mary: teate kui lihtne see sellega oli? Ja kui valutu? 😀 Nõnda ma siis ostsin endale ka ühe… juhuks, kui Kosmosemutt aastalõpul välja kolib ja ma juhuslikult näiteks sünnipäeva puhul jaanuaris otsustan uuesti ripsmetuši kasuks, enne kui see ära kuivab. Et siis oleks millega eemaldada…

Ja siis, Last, but definetly not least, ei suutnud me vastu panna ja käisime pühapäeval JÄLLE Sadamasilda kuulamas. Masha&MashaHusbandiga ja Kosmosemutiga. Mul tähtaeg tiksus peale, 26. novembril saab aasta esimesest kontserdist. Nüüd jõudsin napilt enne KÜMNENDALE :D. Teistel oli 5, 4 ja 3. kontsert “alles”… aga neil oli poolaastas,nii et sama hullud põhimõtteliselt. Aga nagu Kosmosemutt seda kirjeldab, siis sellist emotsiooni ei ole kusagilt mujalt võimalik saada ega seda millegi muuga võrrelda. Tõsilugu.
Ja ma ei tea, miks mul peaks igav olema. Pool esinemist on laulude päralt ja need on kõik väga head. Väga häid laule meeldib mulle niikuinii uuesti ja uuesti kuulata ja lives on see ju veel parem. Teine pool on vahejutud, millest mõned on tuttavad (no näiteks laulu saamislugu… see ei saagi ju iga kord muutuda, et eelmine kord rääkis, et kirjutas USAs kõrbes, aga seekord räägiks hoopis, et kirjutas selle Naissaarel vms :D), aga teine osa lugusid on enamasti esinemispaigaga seotud. Tartus rääkis Tartus toimunust, Viljandis rääkis nüüd Viljandi lugusid jne.
Viljandi kontsert
Kauplesin endale 10.kontserdi puhul tuuriplakati koos autogrammidega. Nii ei pidanudki Masha seda mulle linnapealt rebima minema :).
Ja kui minu teha oleks, siis läheksin pühapäeval viimasele kontserdile Viimsisse ka. Tahaks Empzi sinna viia (Magusa laulu pärast). Ja siis juba Netrami koos kaasaga ka. Aga see on pühapäevaõhtu ja esmaspäev on tööpäev ja kahe linna vahe on pikk ja T. ei soostu autoga sõitma.

Näis.

Koon on tagasi!

Mul ei ole sõnu… igaljuhul, olen ma täiesti ääreni õnnetunnet täis 🙂 Koon on lapsepuhkuselt naasnud ja kodus tagasi! Ja ta on imepisike (nende Volaskitega võrreldes, kes meil asenduseks olid… ja natuke isegi kutsikas Teletupsust pisem :D) ja ta on lihtsalt võrratult armas.

Mac mõtleb eile päeval: “nonii, väga hea, et EllieTheElephant pikalt ära oli, nüüd ta on voodi ära unustanud ja ei nõua siia enam.”

*Mac poeb õhtul voodisse*

*EllieTheElehant tuleb voodi ette väga etteheitvalt vaatama. Paneb käpa voodisse.*

*Mac keerab selja, Koon ohkab südantlõhestavalt ja viskab kolinaga põrandale.*

[2 sekundit hiljem] Mac: “ähh, okei, tule siis“.

[1 sekund hiljem] *EllieTheElephant lamab voodis ja on niiiiiiii kallis*.

*öösel kobis mingi hetk maha*

[hommikul ärgates] *Koon istub süüdistaval ilmel voodi ees, et miks voodiäärel nii vähe ruumi on*

*Mac nihutab end pisut seina poole ja teeb voodiääre vabaks.*

*pool sekundit hiljem on Koon pea padjal nohisemas* 🙂

***

 

:):):):):)

Käisime eile Sadamasilda kuulamas, shalalala 🙂 Ja lihtsalt pean siin ära kilkama, siis võin päevaga edasi minna 🙂

kontserdipilt

Lemmik Sadamasilla-kontsert, raudselt. Kõigekõigelemmikum üldse on Kauksi suvine Sadam-Laikre kahekesiesinemine, aga Sadamasilla omadest kõige lemmikum on eilne (ja mitte ainult minul). Lihtsalt kõik oli ideaalne: nii koht, kui bänd, kui publik (keda oli piisavalt!) ja kõikkõikkõik. 🙂 Ja vägavägaväga lõbus oli (kuigi vahepeal kurb ka…). Naljakas, kuidas Sadam suudab isegi kõige lihtsamatest juhtumitest rääkida nii, et terve saal kuulab põnevil, et oh, nii, räägi veel, ja mis  edasi sai… ja naerab laginal… nii emotsionaalselt ja hea huumoriga ei oska just eriti paljud lugusid pajatada.
(ma sattusin siin lõigus sõnakordustega suht hoogu, ma vaatan 😀 eesti keele õpetajate õudusunenägu 😀)
Seoses selle lõbususega. Mul oli eile nende üheksas kontsert aasta jooksul ja see oli esimene, kus minu sisemine-sotsiaaltöötaja välja ei löönud, mõeldes, et huvitav, kas solistil on ikka kõik korras… sest ta tundub vahepeal nii katkine ja kirjeldamatult kurb. Seekord ei tundunud üldsegi. 🙂 Ja mitte, et kurb nüüd olla ei tohiks, aga… no seekord igaljuhul olid kõik heas tujus, isegi Rõõmus naeratas tihti :P.
Ja siis ma lihtsalt pean veel reklaamima, et üks põhjus, miks Sadamasilla kontserdil käia, on raudselt Anett. See ei tule minu arust lindistustelt üldse nii palju välja kui lives, aga tal on haruldaselt selline… soe hääl. Teate ju seda õpetust, et telefonile tuleb vastata naeratades, sest siis hääl muutub ja teiselpool toru on rõõm kuulata vms. Tal on minu arust täpselt selline… heatahtlik hääl 🙂

Igaljuhul, 2,5tundi puust pingil istumist möödub seal nii, et kordagi ei vaata kella. Sellepärast ei vaata, et kardad, et kurat, äkki hakkab aeg läbi saama varsti :(.

Hah, pingil istumisega meenus üks “tore” #fu*kmylife hetk eilsest 😀 .
Laenasin tuhat aastat tagasi ühele vahvale blogilugejale raamatut “Hollow City”. Olenemata tema korduvatest püüdlustest raamat mulle peale läbilugemist tagastada, unustasin ma ta järjekindlalt ära 😀 (vabandust). Aga kuna ma olen blogis piisavalt palju endast rääkinud, siis ta oli piisavalt tark ja pakkus, et annab raamatu mulle Sadamasilla kontserdil tagasi. Sobis kenasti :). Ühtlasi teadis ta minust ka seda, et ma armastan Geisha komme, mille paki ta koti lisas (aitäh!) ja Minionse, kelle järjehoidja ta mulle meisterdanud oli 🙂  Aitüma!
järjehoidja raamatul
Igaljuhul. Me istusime kontserdil pingil, mis oli sellise trepi-moodi-tellingute teisel kõrgel astmel vms. Ja pingil mu kõrval oli mu kott, milles oli see raamat ja kommid ja plaat, mille ostnud olin.
Ja nüüd arvake ära, kas ühe ilusa vaikse hetke ajal kontserdil, läks mingi idioot (loe: mina ise) vastu kotti ja pillas selle pingilt maha ja sealt omakorda tellingute alla. Arvake ära, kas isegi Kosmosemutt, kes istus mitumitu rida eespool, kuulis seda pauku? M. ja ToreBlogiLugeja, kas te kuulsite täitsa ette ka? 😦 Igaljuhul, mul oli rämedalt piinlik, et ma laamendasin. Nagu päriselt. :/.
Et mitte Jumala eest rohkem häirida, siis ma istusin edasi ja otsustasin, et mul on peale kontserti aega küll, et tellingute alla roomata ja oma majapidamine sealt kokku korjata. Istusin siis ja häbenesin ja kuulasin… kui keegi mulle õlale koputas ja siis tagantpoolt saabus mu raamat … ja siis plaat… ja siis kommid. Võib-olla ma siis mõtlesin küll, et äkki ei olnudki hea mõte jälle kontserdile tulla :D. (aga tegelikult oli küll 🙂)
#MacilIkkaJuhtubJu

Teine vussiläinud asi eile oli see, et Fränky ei saanud tulla. Aga tema pileti ostis T. juba ära. Helistasime siis ruttu kõik tulijad läbi, et äkki keegi on olnud laisk ja lohakas ja pole eelmüügist piletit ära ostnud. Lootusetu 😦 Mu sõpruskond on väga ettemõtlev ja omasid kõik juba ammusest ajast piletivaru. Lõpuks läks nii, et andsime üle jäänud pileti lihtsalt ette kassasse, et kingitagu esimesele inimesele, kes kohapealt piletit osta tahab vms. Ma ei tea muidugi, kas nii tehti ka, sest tegelikult tähendab see ju siis nende tulu vähenemist selle esimese piletiostja võrra…  aga mis seal ikka.

Plaadi ostsin ettenägelikult Empzile jõulukingipakki. Autogrammiga. Empz on nimelt maiasmokk ja suvel selgus tema sünnipäeval, et talle väga meeldivad “Magusa laulu” sõnad. Laul ise ka muidugi. Las siis meeldivad teised ka 🙂 Näiteks “Kuidas elad, ema” võiks ju meeldida.
Kui ma juhuslikult vahepeal rikkaks saan, siis tahaks tuuri lõpukontserdile minna Viimsisse ja Empzi ka viia. Ilma ta niikuinii ei läheks. Aga see eeldab pileteid ja bensiini ja autot ja logistikat.. ja on pühapäev… aga näis.
Ja minu meelest pole midagi imelikku korduvalt käimises :D. Mul on veel meie Termikasuvi selgelt meeles, kus me seltskonnaga terve suve jooksul peaaegu igal kontserdil käisime… ja ka nt Pärnus, ilma et ööbimiskohta oleks ja siis rannas pingil istudes ööbisime peale kontserti. Korduvalt. jne. Sellega võrreldes me oleme ju paranenud juba :D.
Muuseas, laupäeval lähme Termikale 🙂 vägaäge 🙂 Mashaga, kelle kaasa muuseas on täpselt Sadamasilla bassimängija koopia.

ps. Lugu “Sõstrapõõsaste vahel” on mu kõigelemmikum. Ma loodan, et Sadam ei anna alla ja lugu jääb ikka kontsertkavva alles. Kuigi väga raske on mitte algusest peale kätega kaasa tantsida 😛 põhimõtteliselt peab esimese poole kätel istuma :D.

ps2. Kes veel käisid, Teie kommentaare? Mul oli ju õigus onju! Nagu mu ekskolleeg, eilne esmakordlane meeldivalt tõdes: “Ma ei tahaks seda küll öelda, aga Sul oli seekord õigus…” 😀

Ps. Täiesti offtopic, aga postitus poleks EllieTheElephant´ita ju täiuslik. Ta saab täna 4 aastat, 4 kuud ja  4nädalat vanaks 🙂
4_4_4

vanas eas targaks

Viimasel ajal on muudkui selgunud, et ega ma ikka kõige teravam pliiats karbis ei ole ja nii mõnigi koolitükk on kõrvust mööda libisenud… ja meelest maha läinud :P.

Aga õnneks olen ümbritsetud tarkuritega, kes mind siis harivad. Jagaksin siinkohal kolme kõige üllatavamat fakti, mida lähiajal teada olen saanud (ja mida, piinlik tunnistada, varem ei teadnud.).. aga äkki keegi teist ka ei tea, siis saate ka targemaks. Ega ma kade pole.

  1. Vist kõige piinlikum… Selgus, et Hawaii on USA osariik.
    Ma pean tõdema, et mul polnud sellest õrna aimu ka. Olin veendunud, et täiesti eraldi riik. Neil on oma keel ju. Ja nad näevad natuke sellised aasiapärased välja. Ja… ühesõnaga, mul polnud halli aimugi. Nüüd on. Tänks, Kosmosemutt. (ja ühtlasi ka tänud artiklile sellest, et Hawaii esimese osariigina kilekotid keelustas… see mõjus kahtlustäratavalt).
  2. Washington DC ei asu Washingtoni osariigis. Ma senini arvasin, et ma olen tarklaps, et tean niigi, et USA pealinn ei ole New York vms. ja isegi mitte Washington, vaid Washington DC. Teadsin ju küll, et üks on linn ja teine osariik. Aga senini olin elanud vales, arvates, et see linn asub selles osariigis. Selgub, et asuvad hoopis riigi teine-teises ääres. Wow. Tänks vol 2, Kosmosemutt.
    (Muuseas, selle teadmise tõi ta minuni peale Hawaii juttu nagu lohutuseks, et “oh, pole hullu, enamus inimesi ei tea ju isegi mitte seda, et Washington DC ei asu Washingtonis”… ja mina, üldse mitte lohutatuna, tõdesin, et djah, seda ei teadnud ma ka…)
  3. Kolmas polegi niivõrd fakt, vaid… kui ma eilses blogipostituses sõna “kontsert” sugugi väänata ei osanud miskitpidi, siis üks tubli blogilugeja teadis rääkida, et see käändub-pöördub-väändub-kooldub nagu sõna “metspart”. Totally noted! Thanks!

48 käppa

Nagu teada, siis minu neljakäpaline viibib hetkel emapuhkusel ja kasvatab kaheksat neljakäpalist. Et neist ka sama normaalsed koerad välja kukuks, kui EllieTheElephant. Kuigi päris nii normaalne pole vist võimalik olla 😛
Ellie_ja_kutsikad_piimaletis

Ja nagu ma siin ka rääkinud olen, siis ajutiselt resideerub meitel Kosmosemutt, koos oma koeraga, Teletupsuga. Kes on väike ja armas ja vahepeal ilge tõbras 😛 (sest tal on täielik beebiaru veel).. ja kes, selgub, ei asendanud siiski täisväärtuslikult koera. Ellie asendamisest rääkimata, seda ma ei oleks lootnudki.

Veaparanduseks krabasime meile asenduseks Rocky. Teletupsu isa.
Rocky ja Teletups

Tegu on maailma kõige heasüdamliku koerahärraga. Ei heidutanud teda vähematki, et see beebiaru, kes endale vahepeal juba suure mehe kihvad kasvatanud on, talle igal võimalusel hammastega kõrvadesse ja saba külge ja kraesse ja lõiga kinni hüppas. Ja kõik mänguasjad tema hambust endale kangutas.
tütar issi lõuga närimas
Kõigutamatu. Ülihea kasvatusega. Sõbralik. VägaVägaVäga paimaias. Kalliskoer.
Kaisukoer Rocky

See, et ta üsna ruttu kalliskoeraks sai, on probleem. Elliet muidugi ei asenda, seda ma ei väsi kordamast, aga noh.. ütleme nii, et oli oht, et kui Rocky meiega detsembrini on, siis olen ma mitme koeraga… sest siis ma teda enam tagasi ei anna :D.
Kuna see on järele mõeldes üsna närb variant, et emane ja isane samas ühetoalises elavad.. ja üldse, palju muid põhjuseid veel, miks see halb mõte oleks… siis saatsime Rocky koju tagasi, enne kui temasse lootusetult-lõplikult kiinduda. Ja et loodus tühja kohta ei salli, siis krabasime uue asemele. rocky poja. Teletupsu poolvenna. EllieTheElephanti praeguse pesakonna uhke isa. Fed.
Fed on oma isast kümmekond cm kõrgem ja annab hobuse mõõdu välja küll.
Fedja istumas

Fed on umbes samasugune flegmaatik nagu EllieTheElephant. Huvitav, millised nende lapsed on… nagu talveunes karud? 😀
Aga pai nurumiseks ikka energiat jagub.
kudrumudru

Oeh. Koerad on võrratud. Aga EllieTheElephant on jätkuvalt ikkagi kõige võrratum.

kontserdireklaami :) (ikka väsimatult Sadamasillast :P)

Ma olen varem palju ja rohkem Sadamasilla kontserditest rääkinud… ainult selle vahega, et peaaegu alati olen blogisse kilkama jõudnud peale kontserti (kontsertit?…ei, kontserti ikka… ju? ähh), et oh, kui te vaid teaks, kui äge kontsert eile oli! Aga ärge muretsege, küll nad poole aasta pärast lähevad jälle tuurile!
Seekord siis halastan ja räägin kontserdi saabumisest juba enne! Võimalus ise veenduda, et ma ei valetanudki 😛
plakat
Inimesed on teadagi laisad ja ei viitsi mu eelmisi postitusi lugema hakata, niisiis kordan mõne sõnaga üle. Kes on seda juba kuus korda lugenud, siis… kurb. Elu ei peagi lihtne olema, kannatage ära :P.

Niisiis, Sadamasilla esinemistel on pool osa heal muusikal ja pool osa vahejuttudel.
Seega, võiksid (tõsiselt!) kuulama minemist/tulemist kaaluda, kui:

1. Sulle meeldiks sellist muusikat kuulata… mõned näited:
1.1 Elu Muinasjutt
1.2Sõstrapõõsaste vahel
1.3 Seni kui õitsevad kirsid
1.4Suvi käib väikeses toas”

2. Sulle meeldiks selliseid mõtlikke jutte kuulata:
2.1 Sina jää

3. Sulle läheb umbes selline huumor peale:
3.1 Meie

4. Sa oled masenduses.
4.1 Minevik on näidanud, et neil on mingi seletamatu depressiooni-peletav toime.
4.2 Aga kui sul masendust ei ole, siis kõlbab ka ikka kuulata! 😀

5. Sa asud või pääsed mõnda vähestest kontsertpaikadest:
5.1 12.11 Karlova Teater, Tartu, kell 19:00
5.2 19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00
5.3 22.11 Viljandi Gümnaasium, kell 17:00
5.4 26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00
5.5 29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00.

6. Sul ei ole parajasti rahakotis sügav-sügav-sügav tühjus.
6.1 Piletid kohapealt: 13€ (minu teada)
6.2 Piletid Piletilevi eelmüügist: 8-10€.
6.3 Cherry pakkumine: 7€.
6.4 Elu on näidanud nii minu kui teiste kogemuse põhjal, et liida sinna kohe 10€ juurde ja kraba see kümnekas kontserdile sularahas kaasa. Niikuinii tahad pärast plaadi osta ja sinna pühendusega autogrammid sisse saada. Raudselt tahad, usu mind!
piletid

Mindagu!
***

Ja kuna on üldteada, et ega ma päris normaalne peast (ega mujalt :D) ei ole, siis mainin ära ka selle, et me läheme seekord Tartusse sõprade ja sõprade sõpradega. Kokku 17 (!) inimest, kellest 9 on varem ka kontserdil käinud (kellest omakorda 6 on varem mitmel kontserdil käinud). Jah, järele mõeldes ei jäta keegi tulemata, kes varem käinud on. Ja ei, me muuseas ei ole kõik ühest obsessiivikute tugigrupist :D… ja ma ei ole kellelegi neist “nii kaua ajudele käinud, kuni nad lõpuks nõus on”.. vaid lihtsalt seal ongi nii hea, et kõik tahavad tulla 🙂 !

Disclaimer: Antud blogipostitus ei ole kuidagiviisi kinni makstud, ega muul viisil suunatud. Mul ei ole mingeid kasusid sees, et teid kuulama ajan, vaid lihtsalt… mina täiega solvuks, kui keegi jätaks mulle sellisest kogemusest rääkimata! Ja samas, kui ta räägiks, siis ega ma esimesel korral võib-olla ei usuks ka… sellepärast tulebki palju pinda käia :D.

Vantsiku külalispostitus

Kui ma Sesamy-blogimeemi-postitust kirjutasin, siis halasin seal teatepulka edasi andes, et Vantsik enam ei blogi. Sellest on tõepoolest kahju, sest ta kirjutas niiiiii ägedalt, et oli raudselt üks mu lemmikblogisid maailmas.

Aga Vants oli vähemalt nõnda lahke, et lubas mu blogisse kirjutada. Siin tema siis on, täna öösel kell 04:28 meilile saabunud postitus. Vants küll keelas mul seda miskitpidi muuta, aga ma olen rebel ja asendasin oma pärisnimed postituse teises pooles siiski ka Giovanniga, milleks Vants mind kutsub 🙂

***

Tere, toredad Giovanni blogi lugejad ! Mina olen Annika, nendel haruharvadel kordadel, mil minust siin blogis juttu tehakse, varjun ma Vantsiku nime taha. Giovanni andis mulle fantastilise, erilise, imelise, ma ütleksin, lausa harukordse võimaluse tema kuulsuse paistel veidi särada ja oma blogis külalisesinejana üles astuda.

Teema osas ei olnud mul kahjuks vabad käed, teema oli “Palat nr 7” või midagi sarnast. Selle teema all oleks kohane rääkida sellest, kuidas kuri saatus meid Giovanniga mustamäe lastehaiglas kokku viis, aga ma ei julge lubada, et ma teemat omavoliliselt ei laienda, sest sellest palatist nr 7 on mul väga hägused ja katkendlikud mälestused.
Ühesõnaga, ma olin palju aastaid tagasi suhteliselt pikka aega lastehaiglas ühes palatis koos Giovanni ja Katrega ja tõele au andes…kui ma peaks kunagi veel haiglasse sattuma, siis need kaks ma võtan kaasa. Ma olen valmis neile mõõdukalt peksa andma, et nad mitte niisama voodikohti ei hõivaks seal.
Lugu nr 1
Toit teatavasti on haiglas selline..noh…dieediks sobilik, ma ütleks. Ja siis tuli Giovanni ema, igal õhtul, kaasas karbike kodus valmistatud parimate paladega. Giovanni avab karbi, inspekteerib seda ilmega, millist võiks näha Gordon Ramsay näol kui tema ette panna kaus elusa kanaga, nimetades seda kanasupiks, nokib kaks kahvlitäit, õnnistab ema ilmega “You are the weakest link” ja küsib siis, kas krõpsu ka on. Issand noh, ma lähen siiani närvi ?! 😀
Lugu nr 2
Üle palati nr 7 on laskunud sügav öö, mul on väga igav, pean teise palatikaaslasega nõu, kas oleks paslik Giovanni üles ajada, tema arvab et ei ole, mina jällegi arvan, et selles ei saa ilma proovimata küll kindel olla. Lähenen Giovanni voodile ja uurin asja “Giovanni, Giovanni uu” vaikus, see teeb mind pisut murelikuks, viisakas inimene ikka ju vastab kui teine ilusti küsib. “Giovanni kuule, magad või või, ärka üles?!” Seda pöördumist laseb ta mul ikka korrata, aga lõpuks ütleb Giovanni “Mhh?!” kivi langes kohe südamelt, surnud ta igatahes pole. Kontrollin, et ta ikka tõesti ärkvel oleks “Giovanni, kuuled ikka või?!” midagi ta seal mulle vastuseks kobiseks. Mina mõtlesin, et noh, inimene üles aetud, vaja ikka asja ka teha, et ma mitte niisama tühja-tähja pärast inimese õndsat und ei sega. “Giovanni kuule, mis kell on,” otsustasin ma küsida…(kes oleks arvanud, et see mind ikka veel südamest naerma ajab) Giannat ei ajanud see naerma ei siis ega hiljem, selle peale ma olen ikka mõelnud, et küllap jagas Jumal huumorimeele siis lihtsalt teiste inimeste vahel ära ja Giovannile jäid tühjad pihud.
Mul oleks tegelikult veel lugusid, aga need on pikad…ma jätkan tähelepanekutega:
1. Oletame, et ma pean Giovanniga saama kokku kell 10 hommikul, tema saabub kohtumispaika kell 9.00, mina 10.15 ja siis ta teeb nägu, nagu ma oleks üks tund ja 15 minutit hiljaks jäänud ja kuulutab seda võimalusel ka teistele inimestele. Nagu…tegelt ?!
2. Giovanni teeb pähe lahke näo ja pakub, et temaga võiks lauamänge mängida, noh, nagu mingi normaalse inimesega. Tõde on see, et ega seal tegelikult ju mingit ligimesearmastust mängus ei ole, ta lihtsalt meelitab su lõksu, et sinust oma äärmiselt külmavereliste võitudega kõik elumahlad välja imeda
3. Ma pidasin kunagi päevikut, mille ma nüüd üles otsisin, Giovanniga seoses võis sealt muuhulgas leida järgmised märkmed:
* poleks paha kui mul oleks nii palju raha, et iga kuu Giovanni telefoniarved kinni maksta
 *Giovanni käis siin ja me kõrvetasime viimased kalapulgad panni külge kinni
Ma ei venita seda postitust pikemaks, et mitte külalislahkust kurjasti ära kasutada. Nagu sellest jutust aru võis saada, ei pea ma Giovannist suurt miskit.
Viimase märkusena tahaks öelda ehk veel seda, et tegelikult ma ei tea isetumat inimest kui Giovanni, selliseid asju nagu tema oma sõprade heaks teeb…no selliseid teebki vist ainult Giovanni. Ehk on see ka põhjus, miks minu ema, kes nägi Giovannit viimati palju aastaid tagasi, minult korra kvartalis ikka küsib, et kuidas Giovannil läheb. Viimasel ajal pean sellele küsimusele kahjuks vastama ebamäärase õlakehitusega, aga ma lisan sinna juurde alati “Ma loodan, et hästi!”.
***
Vantsik, mul läheb päriselt ka hästi 🙂 Aga Sul? 🙂
Ps. Ma olen valmis regulaarselt Su haiglalugusid avaldama, kui Sa pikemad lood ka kirja oled nõus panema?!