Liikumisaasta puhul :)

Nagu Mac ükspäev lahkelt kipsisistuvale VäikeFränkyle meelde tuletas (Mac tuletas siis lahkelt meelde, mitte VF ei istu lahkelt kipsis 😀 ) on praegu käimas liikumisaasta. Mida ta istub muudkui kuude viisi toas, ma ütlen… no on laiskvorst!

Eile näitasin head eeskuju. EllieTheElephant näitas ka ja läbis kõik tegevused ja käigud koos minuga, otseloomalikult:

Varahommikul tööle: 3,4 km

Hilishommikul dokumente ära viima: 1,5 km

Ja 10 minutit hiljem tagasitee tööle: 1,5 km

Pealelõunal raamatukokku: 1,3 km

3 tundi hiljem sealt koju: 2,0 km

Töökaaslase juurde: 1,1 km (imekammi ära toomas… teistis oma kassi(de)l ja läheb täna oma Furminaatorit ostma!)

Sealt teise kolleegi juurde: 1,7 km (Nägime maailma kõige suuremat 3-nädala vanust noorust taksikutsikat 🙂 awwww)

Ja tagasi koju: 2,8 km

Kokku: 15,3 km

Koonule meeldis, mõistagi. Mulle, kes ma äärmiselt mittesportlik olema, oli see suur saavutus.

***

Täna jätkas EllieTheElephant spotlikke saavutusi ja sooritas hommikul ujumise-sukeldumise-pardijahi triatloni.

Tulemuseks on üks märg-märg-märg Koonlane ja külmetav Mac, sest kabinetiaken on tuulutamiseks pärani 🙂

***

Ps. Ma lihtsalt pean kiruma, et Instagram ei ole üldse koostööaldis minu sajapäevase rõõmu üle. Eile ta keelduski mu pilti üles laadimast. Täna õnnestus niipidi, et laadisin pildi ilma kirjelduseta ja kommenteerisin hiljem all… Aga et ma  tahtsin nii eilse pildi tagantjärgi, kui tänase üles laadida, siis vusserdasin natuke ja need läksid vahetusse… eilsed õunapuuõied on tänased ja tänane hommikuujumine on eilane. Mhhh

re-e-e-e-e-e-eeedeeee (-:

Nagu mu instagram kilkab, on kevad täies hoos. Mis siis, et hommikuti on miinusüks ja tulen tööle talvejope, mütsi, salli, kinnastega 😀 Olles viimased paar aastat järsku kevade vastu allergiline, siis närin rõõmsalt allergiatablette. Või vahel ei näri, kui need maha unustan. Siis köhin, aevastan, jooksen silmavett ja nuuskan nagu põeksin seagrippi vms. Whole lot of fun! 😀

Olen mitu kevadet sama ravumit tarvitanud. Ja üleeile ütles esimest korda apteeker, et “see võib unisust tekitada ja sellepärast võetakse vahel õhtuti“. Aitäh. Ütle seda kõige kergemini mõjutatavale inimesele maailmas. Aitäh! Arvake ära, kas ma käin nüüd ringi üheksakümmend korda unisemana kui varem või jaa? Aaargh…

Täna on Hoséph´il sünnipäevapäev. Lasin siis varahommikul teda Fränky ja sõprade poolt lausa raadios õnnitleda. Helistasin talle 5min ette, et ta üles ja kuulama ajada. Telefon oli väljas Helistasin siis VäikeFränkyle. Kaks korda lausa. Ei vastanud. No on tõpranahad. 6.45 on päike pooles taevas ja nemad ei suvatse telefonilegi vastata. Prfff. Õnneks lohutab mind pisut teadmine, et VäikeFränkyl on mingi foobia vastamata kõnede vastu ja nüüd on ärgates teda vähemalt kaks vastakat ootamas. Paras! Prfff.
Õhtul astun sünnipäevalapse juurest läbi ja edastan sõimu hommikuse magada-julgemise eest personaalselt. Kingituse annan ka ära. (Kui Sa nüüd Hoséph oled, siis ära palun ava järgnevat linki). Kingiks on see. (See roheline, mitte kuldne 😀)

Mõni päev tagasi uurisin, et kas originaalDVDsid kuidagi rippida saab arvutisse. Dzeik soovitas (või, noh, tegelikult soovitati Dzeiki kaudu… aga mul ei ole soovitaja jaoks veel sobivat hüüdnime blogisse… ideid?) mulle ühte programmi, mille T. arvutisse sikutasime ka. Aga kui see rippima hakkab, siis jookseb kokku ja paneb proge kinni. Proovisin erinevate filmidega. Prffff. Niisiis, teisi progesoovitusi? Või hulle vabatahtlikke, kes sooviks minu eest mingi 15-20 DVDd ära rippida? 😀 Sealjuures te ei tohi faile endale jätta, mõistagi, sest see oleks ju filmi loata levitamine… Aga võin tasuks pakkuda… ee… ehhee.. no vot… ehh… hmmm…  šokolaadi?

Lugesin blogisse tulnud spämm-kommentaare. Vahel ikka tsekin need üle, sest kunagi ammu näiteks Anni omad läksid otse sinna. Enam pole päris-kommentaare spämmboksi läinud. Aga väga tujutõestev lugemine. Kõik “kommenteerijad” kiidavad mu blogi meeliülendavalt. Küll on ilus taust, küll räägin kaunist juttu (mis siis, et kommentaarid on inglisekeelsed ja postitused eestikeelsed) jne. Kommenteerijate nimed on ka täpselt minulikud, ehk siis muidugi tahan ma nende koduleheks märgitud netilehti klikata siis ju 😀 “Dog Obidience Training” ja “Fasebook adult sex site” näiteks. Kutsuvad ju 😛
Ps. Ei tasu siiski muretseda, ma olen äärmiselt närb kahtlaste linkide klikkija. Isegi sõprade saadetut ei usalda 100% 😛 (i´m psaiko, ainou)

Ja last, but not least. Kui see 100 Happy Days projekt läbi saab (lõpuks 😀), ehk siis umbes 2 kuu pärast. Siis tahaks seda “30 Days PhotoChallenge”´t  teha.

Näis, kas 2 kuu pärast meeles on, et tahtsin. Või kas siis veel tahan üldse. Sest juba see 30 õnnelikku päeva on üsna frustreeriv värk 😀 Mõni päev on iiizibiizi, aga näiteks täna..  Mul pole kõige hallimatki aimdust, mida ma postitan. Ma ei saa ju lõpmatuseni ainult Koonu ja kevade pilte postitada, onju. Kuigi Koon rõõmustab mind niikuinii iga päev, aga siis ma oleks pidanud projekti kohe alguses nimetama: 100+ õnnelikku päeva Koonuga vms. Muuseas, 5. mail saab juba 7 kuud Koonurõõmu! (Proovisin Exceli DAYS360 funtsiooni abil arvutada, mitu päeva see kokku teeb, aga too pakub mulle järjekindlalt 0. No ei usu.)

Day 27-30

#100HappyDays

Day 27: Laulud (hääled?) minu peas.
Teate seda tunnet, kui mingi laul peas muudkui ketrama ja ketrama hakkab ja te lõpuks seda lugu vihkate, aga ikkagi kuulate? Nu vot, Curly Strings´i “Kauges külas” on just üks neist…. arghhh@”saaaaadaaaa pruuuuniiiiks, teiseks juuuuuniiiiks”… peaks vist kuulama jälle…

Day 28: Mida vanem eit, seda roosam MaximaSoodushinnagaPapu.
10 euro eest rõõmu maailm. Ps. Need Maxima jalatsinumbrid on ikka huvitavad.. salamahti olen üleöö 38-39lt 41ks kasvanud 😛

Day 29: Grüne
Instagram ei muutnud seda pilti ebaloomulikult roheliseks. Kevad ja värske muru ja päike muutsid.  Kevadine 🙂 Kahju ainult, et temperatuur endiselt nii pakaseline on.

Day 30: Flowers!
Lots of flowers! Flowers everywhere! Flowers!
pil

#23-26

#100HappyDays on täies hoos. Suht.

#Day23: Koonud!
Tegin selle pildi küll õigel päeval, st. 23-ndal päeval, kui Ellie Roosit nägi… aga siis unustasin pildi üles laadida ja tegin seda alles järgmisel hommikul (Ma konkreetselt ärkasin järgmisel hommikul mõttega, et: appi, pilt jäi laadimata!.. ple vist eriti õnnelikud sada päeva, kui ma rohkem närveerin, kui varem 😀 :D)
Eniveis… Ch.-d ja Koonlast oli torekas näha. Olenemata sellest, et ma nüüd  (tema sünnipäeval) veits tõbras olin ja kui ta mulle pärastlõunal helistas, ütlesin, et “helistan kohe tagasi”… See meenus mulle loomulikult õhtul magama jäädes uuesti… et “kohe” on vist juba läbi… /me vabandab 😦

#Day24: Päike!
Käisime Koonuga laupäeval raamatukogus (kus ma tegin muuseas lõpuks ära lugejakaardi, mida ma juba septembrist alates kavatsenud olen… ) ja sealt tulles kohtusime (planeeritult) Toomemäel VäikeseFränky ja Dzännuga. Koonudel oli lõbus. Päike oli ka mõnus. Aga tuul oli, brrr… talvine.

#Day 25: Pusle 🙂
T. tellis mulle öise linna pildiga 1000tükilise pusle, mis pimedas helendab. Wiii. Pilt ei ole veel koos, õnneks pole mind väga palju kodus olnud, muidu oleks kogu rõõm juba otsas.
PS. Veerandsada päeva sajast õnnepäevast on juba läbi. Huh. Varsti saab jälle õnnetu olla :D.

#Day 26: Ale!
Kuigi eile oli toredaid sünnipäevi ja sünni päevi, siis valisin õnneks hoopis rahateema. Käisin apteegis shoppamas. Suursponsori (loe: Haigekassa) abiga sain allahindlust 99,59 eurot (105,55st). Kreit saksess!

#100HappyDays 9-22*

*9-22 kõlab nagu toidupoe “oleme avatud” aegade silt 🙂

Ehk siis lähiajaelu läbi triljoni pildi…

#Day9:  Kevadilm 13…
Tallinnas oli samal ajal muuseas vihmane/tuuline +7 😛 nänänänä.

 #Day 10: Pomelo…
Kui Mary mulle kunagi loengute-vahetunnil esmakordselt pomelot tutvustas, oli see rõõõõveda lõhna ja ülihea maitsega. Nüüdseks on maitse säilinud, nämmm… aga lõhn on kuhugi kadunud?! Sest ma ei saa enam sugugi aru, et see väga lehkaks…

#Day11: Kokkamine… Maci moodu.
Ülemisel pildipoolel on näha, milline pidi šokolaadi-kreemikook nägema välja (pilt pätsatud retseptist, mille pätsasin Sesamy Facebookist). Alumisel pildil on näha, milline nägi välja minu valmistet´versioon sellest hõrgutisest :D. Õnneks oli meil kohupiimapastat (sest ma lugesin pealkirja, kus oli mainitud midagi kreemist.. ja eeldasin siis kohe, et koogi sisse käib kohupiimakreem. Ei käinudki.), millega sai kõik jäljed ära peita ühtlaselt 😀 Šokolaadi riivisin ka peale.
Sõime vormitäie kooki ära kahepeale umbes 15 minutiga, seega maitse kõige kehvem vist polnudki… olenemata pisiasjast, et lugesin retseptist, et 1/4 supilusikatäit soola… mis tegelt pidi 1/4 teelusikat olema 😀 uupsii 🙂

#Day 12: There´s a cure!
Pärast mitme-päevalist vindumist otsustasin, et aitab naljast. Ja jäin haigeks. Ikka niimoodi, et olin nädal aega haiguslehel ja veetsin muist aega 39 kraadilise kuuma pliksina.
Üleeile käisin perearstil… Peale seda kui ma seal 10 minutit köhinud olin, teatasin kinnise nisa ja nasaalse häälega, et “Ma olen nüüd terve. Tulin haiguslehte lõpetama :D” … Keeldumisega ma ei leppinud, niisiis kribati mulle veel üks hunnik rohtusid ja saadeti oma teed :).

#Day 13: Sülekoer
Nii, nagu piltidelt näha, meeldib Koonule sülle pugeda iga kord kui ma põrandal maandun:

#Day 14: Kevad
Et ma haigena laatsaretis olin, siis oh vaene Koonuke.. meie õuevisiidid olid 5-10 minutilised maja kõrvale platsile. Vaene väikseke, oli liikumisvaegusest hullumas. Cesaril (Cesar Millan, Koeralausuja) on täiesti õigus, kui ta väidab, et kõik koerte käitumisprobleemid tuginevad liiga vähesel liikumisel pmst…
See selleks. Ühel ilusal hommikul õues järjekordsel kiirvisiidil tegin esimest korda oma silmad lahti (sest muidu jooksid silmad vett ja päike oli niiiiiiiiiiiiiii ere!) ja leidsin kevade:

#Day 15: Koonumaalingud
Et T. ka nüüd LÕPUKS inimeseks sai ja endale nutitelefoni muretses, sunnin ma teda loomulikult sellega igasuguseid lollusi tegema. Ükspäev joonistasime teineteise koeri. Mina tema Sid´i (vasakul) ja tema minu EllieTheElephant´i (paremal):

#Day 16: Kalamari röstsaiaga
Pilti tehes olin hullult õnnelik oma hõrgutisest hommikusöögi üle. Süües selgus kahjuks, et toidu reaalsuses allasurumine on keerulisem, kui esialgu näis… nii et vaevu-vaevu pugisin ära. Aga tervena on see siiski väärt söök 🙂

# Day 17: lektüür
Sain kunagi “50 halli varjundit” kingiks ja väga hea raamat oli. Teise osa laenasin lugemiseks ja see ei olnud enam nii hea. Nüüd sain kolmanda osa laenuks. Aga selle kolmandaga (selle konkreetse raamatuga vähemalt) on selline värk, et kõik eelmised lugejad on selle haiguslehel olles läbi lugenud. Ehk siis ma kahtlustan, et see raamat on neetud ja oligi põhjus, miks ma lambist üle mingi ligi 3 aasta otsustasin külmetuda ja pärispäris haigeks jääda :D. Muuseas, enamuse ajast oli mul nii pähh olla, et mul pole raamat senini läbi…

# Day 18: Travel in style
Et mul tähtistähtis koolitus pealinnas ees ootas, siis võtsin Köhhi, Turtsi ja Plärtsu kaasa, jätsin T. ja Koonu maha ja suundusin täistunni ekspressile. Valisin ise lemmiknumbriga koha 🙂 (13) ja vaatasin äärmiselt eakohast filmi “Lõvikuningas”. Tore on ju bussis võõraste inimeste ees klomp kurgus istuda ja mõttes karjuda: “Eiii, Mufasaaaaaaaa!!!????” 😀

#Day 19: TLU Astra maja
Olles Tallinna Ülikooli vilistlane oli põnev koolitusele minna nüüd, kus uus ja uhke ehitis valmis on. Pääris fäänsi. Peda on nagu väike armas olümpiaküla. Ja uus Astra maja on uhke, kuigi hall ja betoonine. Eriti meeldis mulle, et seal on nii palju armsaid vaikseid nurgataguseid istumiskohti… mõnus sopiline 🙂 Tudengilik. Nagu päris 🙂

#Day 20: Awww 🙂 ❤
Nägin ühte nupsikut, kellest õige pea saab kaks nupsikut 🙂 Nii nunnukas.

Käisime koos tema ja Vihmahäälega Pätrikus šokolaadikooki pugimas. Kolmas (või, noh neljas-viies) nupsik ei saanud kahjuks osaleda. Väga hea, ma unustasingi tema kõrvarõngad jälle maha 😀 icc

Et mulle väheks jäi, siis Vihmahääle juures muhverdasime pärast sushimushit 🙂 njämmmmmm

Vahepeal saatis T. mulle Tartust pildi, et mu koer vihkab mind… ja pilk tõestab seda väidet 😀

Ahjaa, siin väike tõestus ka, et ma ikka päälinnas käisin. Linnamelu:

Tagasi mind sealt eriti lasta ei tahetud. Või hoopis taheti väga. Nagu näha, on mul suisa kolm piletit. Leia erinevused (hind; piletinumber)  ja sarnasused (väljumisaeg, istekoht)… Ikka juhtub ju. Minuga vähemalt.

Lõpuks olin siiski õnnelikult bussis.. ja leidsin ära-sõites enda rõõmuks veel lundki.. pisike kelgumägi (mudakihi all) Lennujaama õuel:
‘

#Day21: Varane tibu leiab tera
Eile pidin töölt varem ära minema, et raamatukogukoeraks minna. St. EllieTheElephant koeraks, mina saatjaks. Niisiis tulime varem tööle. Päike polnud veel tõusnudki, kui me koos koonuga hommikul 05.30 kohal olime. Ülitublid, eks…

#Day 22: Raamatukogukoon
“Loe koos minuga!” aka “Ma pole kunagi niiiii vaikset koera näinud!”

Loomalood

Kräpp on olla 😦 prff… teah, kas otsustasin mingil hetkel haigeks jääda vms… prff… Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Koopis koeralugusid (nagu alati).

100Happy Days
#Day 8: Koera-sõbralik Koer

Pilt pole tegelikult täna tehtud, hoopis varasem. Dzännuga mängimas. Sest ma ei julge “võõraste” koersõprade pilte teha, kui pargis mõnda kohtame ja nad mängivad.  Aga see on niiii tore, et kohtame.. ja et mängivad. Ma ei pea kunagi kartma, et ta mõnele koonule kallale minna tahaks, olgu teine siis väike või suur. Kõik on sõbrad. Mis ei tähenda loomulikult, et ta siis vabalt kõigi juurde söösta võib, sest teine võib ju kurimuri olla, aga kui rihma otsas tutvutud ja mõlemale koonule ja teise koonu omanikule sobib, siis saab ta päris paljude teistega suhelda. Ja see on nii torekas 🙂 Tal on sõpru taksidest ja kranzidest, kelgukoerte ja labradorideni…  palju nukram oleks suuuuuure ringiga kõikidest maailma koertest mööda käia ja rabelevat koera kinni hoida. Olgem ausad, ma olen nii nõrk, et ma ei jõuakski. Aga EllieTheElephant on minu jaoks ideaalkoer 🙂

Kurikoerajutt tuletab mulle meelde, et mõned päevad tagasi oli ühel FB koertelehel postitus, kus ühe pisikese koonu omanik oli marus. Sest jalutas tema tänaval ja vastu tuli omanik koos oma bullterjeriga (krt, vb mu mälu petab ja äkki oli hoopis amstaffist jutt.. aga no nimetame seekord bullikaks). Bullterjer oli tema koera peale ülikurjaks saanud ja üritas rünnata ja lõrises ja värki. Bullika-omanik vedas rihma lausa ümber elektriposti, et jõuaks paremini ründavat koera kinni hoida ja tema ise võttis oma koera sülle vist igaks juhuks jms. Igaljuhul, selle väikese koera omanik oli täiesti maruvihane ja vihkas nüüd kõiki maailma “tapjakoeri”… Ja kommentaarides oli ka jutte stiilis “mine politseisse” jne…
Ma ei läinud seda mõistagi sinna kommentaaridesse ütlema, sest muidu oleks mind kividega surnuks loobitud, aga: milles probleem oli?! Ma ei saa aru… Okei, bullikas oli kuri ja omanik pidi rihma lausa ümber posti siduma, et jaksaks kinni hoida. Aga.. koer ei saanud ju väikest koera kätte. Ta oli rihmas, mitte lahtiselt ja omanik hoidis teda kinni,  mitte ei karjunud rõdult, et kuule, Pontu, ole nüüd pai ja lase teine koer lahti, ma lasin Su õue pissile, mitte sööma… vms.
Jah, koer on kuri ja oleks vb ka ohtlik, aga omanik ju hoidis teda kinni. Vb saaks käitumisest koolituste jms lahti, aga võib-olla on see koer just see üksik sassis närvisüsteemiga eksemplar, kellele miski ei mõju. Omanik pole vähemalt loobunud, et “las keegi teine tegeleb”.
Ma kohtan vahel hommikuti ühte suurt koera, kes on ka teiste koerte peale megakuri. Omanik käib temaga võimalusel suure kaarega teistest mööda ja  hoiab teist koera nähes seistes teda tugevalt kinni jms. Kusjuures, koer tundub igatepidi koolitatud ja tubli, lihtsalt teised koerad ei meeldi. Aga mul ei tuleks pähegi, et viriseda ja kaevelda, et “Su koer on ohtlik”… pigem hoian võimalusel teelt eemale ja suhtun sellesse omanikku hoopis respektiga. Just selle pärast, et enamasti on inimeste jaoks lahendus “anname ära”… aga tema ei anna. Ja pakub ikka koerale seda, mida koer vajab (=pikki jalutuskäike), mitte ei lähe kergemat teed ja ei käi korraks maja kõrval põiel, et teiste koertega kohtumisi vältida vms.

Ähh, tegelikult ma ei tea, mida ma selle pika jutuga öelda tahtsin… Ühesõnaga, mul on kahju kõikidest kurjade koerte omanikest, kes on erinevaid lahendusi proovinud ja need ei tööta… aga üritavad sellegipoolest ja saavad ikkagi “neid pilke”… ja ühtlasi on mul kahju ka kõikide amstaffide, bullikate  jt omanikest, kelle koerad suure tõenäosusega polegi kurjad, aga saavad ikkagi “neid pilke”. Muuseas, kuna need nn. “tapjakoerad” on aretatud koeravõitluseks, siis mittekoeraomanikest inimestele on nad ju eriti ohutud, neid peaks palavalt armastatama 🙂

Hüppan edasi uuele teemale. Koonu õppimisvõime.
Ükspäev leidis ta pargist kondi ja tõi selle rõõmsalt mulle. Ja andis lahkelt mulle ära. Premeerisin (koera)maiusega, ise mõeldes, et huvitav, kas hakkab nüüd maiuse saamiseks kõiki konte mulle tooma.  Päev hiljem jõudsime samasse kanti ja jälgisin, kuidas Koon pikalt maad nuuskis ja siksakitas ja midagi otsis (mina silmadega otsides leidsin juba otsitava enne teda üles 😛)… kui sama kondi lõpuks üles leidis, siis keelasin… ja kui ta kohe kondist loobus, sai preemiat 🙂
Täna pargis, samas kohas. EllieTheElephant pistis koonu lume sisse, tõstis sealt kondi välja.. ma ei jõudnud keelama hakatagi, kui ta selle kohe maha viskas ja tuli minu juurde, et “noh, maius?!”… Ehk siis teda kont niiväga enam ei huvitagi, aga ta on selgeks saanud, et see on nagu mingi trikk, et kui korraks seda konti tõsta, siis saab preemiat :D.. kavalpea!

Täna algab kevad! Sheerin sel puhul eilseid mitte-kevadiseid koonupilte, mida FB-lased juba nägenud on. Aga mõni lugeja ei ole lõustaraamatus mu sõbralistis.
1. Mängisime lumesõda. Kui Koer lumepalli kinni püüab, siis raputab hullult pead, et “aaah, kui külm see on!” 😀 Ja siis jääb järgmist palli ootama :).

2. Ma ehitasin lumememme. Kui memm valmis, tahtsin sellest pilti teha. Seepeale tuli EllieTheElephant ligi ja virutas käpaga osava ninjalöögi: “Hatšaa!” ja amputeeris vaese memme käe. Kõrvaloleval pildil vaatas ta kohe hetk hiljem üllatunud näoga, et hmm.. vat kus lops, huvitav, miks see käsi nüüd ära kukkus küljest… Järgmist pilti enam ei ole, aga järgmisel hetkel sooritas Koon sama kiire amutatsiooni lumememme pea´le. Ja järelejäänud kere ei pakkunud enam huvi… Siis siirdus parematele jahimaadele.
Muuseas, täna hommikul möödudes nägin, et memm oli kollaseks võõbatud. EllieTheElephant polnudki ainus koer, kes teda vihkas… Vaene memm.

 

 

 

Sneeg

Nii paksu (mingi 10-15cm!) lund nagu täna hommikul, ei olegi vist talve jooksul Tartus olnud. Armas. Välja arvatud üks mäenõlv, millel rekka(d) oli(d) lume siledaks libedaks…väääga libedaks sõitnud. Sooritasin seal kõndides kuus kolmekordset akslit. Puhtalt! Alla jõudes kummardusin publikule ja lahkusin areenilt maksimumpunktidega. Tubli töö, siit tuleb vist medal ka 🙂

Koerik kohtas pargis teist Koerikut. Kuni mõlemad rihma otsas olid, oli huvi teisega suhelda ja mängida ülisuur. Kui rihma otsast lahti päästeti, läksid kumbki oma nurka… kes hädasid ajama, kes puuoksa järama. Saa neist siis aru…

Avastasin, et mu 100 õnnelikku päeva on instagramis natuke sassi lähenud. Viiendat päeva on kaks järjest. Tänane pilt on instas pealkirjaga “6. päev”, kuigi tegelikult on seitsmes (nädal aega õnnelik! wupdiduu! isiklik rekord vist 😛 tavaliselt ma ikka masetsen ja karjun inimeste peale ja nutan õhtuti ja öösiti ja hommikuti ja karjun loomade peale ja hea meelega klobiks kõiki, kes on minust nõrgemad, aga ma olen nii nõrk, et minust nõrgemaid ei olegi jne... :D)… ühesõnaga. Blogis panen numbrid õigesti ja instas hüppan homme siis 8-ndale päevale üle, nagu õige oleks. Sest ma ei oska seal pildipealkirju muuta 😦

#Day 6: 10 korda kuulsam
Eilastes hommiku-uudistes vilksatas EllieTheElephanti töövorm… lõpuks korraks nägu ka. Aga pean mainima, et see koonlane ei ole üldse modelli-karjääri igatsev. Välimus lubaks vabalt, aga iseloom mitte. Pigem on ta selline: “paparazzo tuleb! Keeran pea ära ja põgenen sündmuspaigalt” tüüpi sell 🙂

#Day 7: Winter-Wonderland:
Nagu postituse alguses ütlesin: täna on lumi! Mulle lumi meeldib. Koonule meeldib ka. Aga mulle ei meeldi, et see lumi igapäevaselt ära sulab ja poriks muutub. Olgus iis korralikult maas ja ilus ja valge. Või olgu kuiv kevadilm. Aga pragu on nje mjaaza njee rõõba vms… Aga okei, kuna ma pean õnnelik olema, siis olen hommikute üle õnnelik. Siis on ilus valge puhas lumi! 🙂

 

 

pildipostitus

Et mul on kiire ja puha, siis lobisen piltide kaudu.

Mac sai reedel Kanadast külmikumagneti. Tegin siis seekord lahkelt pilti nendest magnetitest, mis mingi kindla kohaga seotud on (ülejäänud külmikutäis (aga mul on väga väike külmik!) on n.ö. tavalisi nunnukaid magneteid täis):

* Seljakotiga tüüp vasakul sinisel kandilisel magnetil: on töökaaslase poolt toodud magnet Londonist. See tüüp on Finn, multifilmist nimega “Adventure Time“. vot.
* Paremal rohelise taustaga magnet kännul istuva tüübiga on ise shopeldud ühel suvisel saaretripil. Hiiumaalt. Kärdla Selveris asuvast müügiletist, et veelgi täpsem olla.
* Uuesti vasakule äärde tulles: kandiline kollakasroheline magnet kalju ja paadi ja purjekaga. Nagu kirigi ütleb, siis päritolukohaks Phuket, Thailand. Netram tõi, kui veebruaris soojas lebotamas käis (õnnelik tõbras 😀). Btw, Dzeik: Sulle ei ole samasugune magnet:P
* Selle kõrval olev hõbehall kobras on reedel Postcrossingu kaudu saadetud. Nagu punane vahtraleht kõhul ja kiri “Canada” selle all vihjab, siis… jah, see saadeti Kanadast 😀
* Kopra all on puulõigule põletatud Ülikooli sambad ja kiri “Tartu”. Ise ostsin siinsest suveniiripoest. Siis, kui ma veel ise kaugel päälinnas elasin ja ainult külas käisin.
* Omakorda paremal olev sini-must-valge koer on sel suvel tripilt T. poolt mulle ostetud (sest ma kõrval nõudsin! 😀). Sini-must-valge reedab, et ilmselgelt Eestist pärit. AGA Teile  üllatuseks võin reeta, et väga idapoolsest Eestist. Narva linnusest :).
* Parempoolseim on väike magnetkalender Itaaliast. 12 lehte, 12 pilti. Aww. Aastanumbri 2012 järgi pakun, et FK tõi selle, kui EVSina Roomas oli. Sest mu Roomatripid olid varasemad ja siis tõin selliseid kalendreid teistele ja endale mitte ühtegi. Vot nii hea inimene olen! 😀
* Ja rida allapoole hüpates Suudlevate tudengite pildiga tühi tikutops on samuti mõnel külaskäigul Tartusse siit ise ostetud. Mingi jõhkra summa eest tikutoosi kohta… (ca 1€! Ja isegi tikke polnud kaasas )… aga et mulle oli tähtis, et see oleks Tartust pärit, mitte mingi Tallinnas ise valmistatud könn, siis ostsin ära :).
* Sealt vasakul on pisike maasikapildiga tass. Maasikas reedab ilmselt, et pärit Viljandist. Ise shoppasin, kui juhtkoertega Viljandis käisime, kevadel mõni aasta tagasi. Hiljuti kinkisin samasuguse Tartu-pildiga magnet-kruusi Fränkyle ka (kes on samuti külmkapimagnetihaige)… nii et nüüd on tal mõistagi kõikide Eesti linnade kohta kruuse vaja. (Help anyone?!)
* See valge ümar puujumbu seal vahepeal on niisama… ja last, but not least põdrapildiga pudeliavaja-magnet Ruotsi kuningriigist. Kui paar aastat tagasi koolitusel käisin, siis otsisin just avaja-magnetit. Leidsin kah! Maksin selle eest 65 rootsi krooni (mul oli üldse 5ks päevaks 200 krooni kaasas)… 65 rootsiraha on umbes 7 eurot… Umbes 110 kunagist Eesti krooni. Räme raha ikka külmikumagneti eest :/. Aga avaja on aus… mitte, et ma nüüd päevast-päeva muudkui õllepudeleid avaks, aga vastu on ta pidanud ilusti 🙂

Ellie käis täna hoiukodu avamisel. Mina sain selle eest, et tema nunnu ja tubli on, kõrvarõmgad ja kollase (!) roosi (vt. allpool). Aga eelmisel nädalal käis Koon (koos minuga) ühes koolis Lugemiskoeraks. Ja teenis sealt selle eest lemmikloomapoe kinkekaardi. Et Koonlane selle kaardiga suurt miskit teha ei mõistnud, võtsin kätte ja vahetasin selle ise poes träni vastu. Nii on koonul nüüd Royal Canin´i maiuseid (Low calorie ja Enery booster); lisaks suuri närimispulki; väikeseid dental hygiene´i maiuseid ja pehme beež siilimänguasi. Nagu teiselt pildilt näha, on Siilipoisil mõnusad okkad, mida ära sikutada ja närida tahaks 🙂
 

Koerajuttudega jätkates… Laupäeval oli miski lumekiht maas. Koonule meeldis. Mulle meeldis ka, kuni tänaseni. Täna sulatas päike lume veeks, mis koos lumetõrjega (liivaga) tegi beeži koera pruuniks koeraks. Vähemalt poolenisti (alumise külje). Aga Koonul on uus sõber, Husky-kutsikas 🙂 Pilti mul temast pole, aga võite uskuda: meganunnu on :D.

***

Ülevaade viimaste päevade #100HappyDays projektist ka.

#Day3: Laupäevane rõõm oli, et leidsime peale pmst kogu parkla läbitiirutamist (alustasime lõpust, lõpetasime alguses) parkimiskoha. Pildilt ilmselt polegi aru saada, aga tegelikkuses ei olnud ma kunagi Lõunaka parklat NIIIII täis näinud. Aga meil oli ju ka vaja loomapoodi pääseda! Püsivus viis sihile, leidsime koha. Kusjuures, keskuses sees polnud tavapärasest rohkem rahvast…

#Day4: Pühapäeva hommikul (minu kohta päris hilja, lausa peale kaheksat!) ärkasin võrrrrratu šokolaadimuhhini lõhna peale. T. küpsetas köögis. Kuna need nägid välja täpselt sama võrratud nagu lõhna järgi tundus ja maitsesid veelgi võrratumalt, siis juhtus nii, et esmalt hävitasin need kõik ära… ja siis tuli alles pähe, et oleks võinud rõõmu-pilti teha. Tegin siis taarast vähemasti 😀 (btw, see on natuke linnu kujuga, onju.. all vasalul laiali aetud saba ja äärtes tiibad püsti vms… onju?!)

#Day5: Nagu eelpool mainisime, sain täna selle eest, et EllieTheElephant superkoer on, kingiks LAstefondi kõrvarõngad ja kollase roosi. Kollased roosid on mu lemmikud 🙂 aww

***

Ja last, but not least… ja ilma pildita… aga üks rõõm on mul veel!Ma olen kohevarsti $ 1,500,000.00 raha võrra rikkam! Seda kohe, kui preili Serah Kofi saadab mulle pangakaardi, mille arvel nimetet´ summa olemas on. Pean veel ainult välja mõtlema, et kuhu ta selle mulle saata võiks. Postkontorisse, nõudmiseni? 😀

#100päeva (#1 & #2) ja muud jutud

Mõtlesin, et noh, ega topelt ei kärise. Ja kavatsen need 100-päeva õnnelikuna ka blogisse lajatada. Vahel küll, erinevalt instagramist, mitme-päeva kaupa. Näiteks täna sheerin nii eilset (esimest päeva) kui tänast korraga. Blogi eelis on see, et siin saan pildi juurde emakeeles pikemat juttu ka jahuda:

#Day 1:

Varahommikune jalutuskäik Emajõe ääres.
No kujutlege ise. Päikesetõus. Tuulevaikus. Vaikselt voolav sinitaevast peegeldav vesi.  Vähe müra. Vähe autosid. Vähe inimesi. Palju parte.  Üks pliks koeraga. 🙂

#Day 2:
Pilveäärel/pilvepiiril kõndimine.
Pea sama koht, mis eile. Teispool jõge vaid. Aga ilm oli muhe. Vaadake ise, pildistatud samast kohast. Vaade vasemalle: sinitaevas. Vaade teisele vasemalle*: hall mis hall. Sünge.
*Ma ei tunne pooli ja kuna ma niikuinii suht vasakult mõtlen, siis on minu suunad “vasak” ja “teine vasak” 😀
PS. Nüüdseks on taevas üleni vasakpoolne, st sinine ja päikest täis 🙂

***

Juba saja päeva teisel päeval märkasin ma vahet. No lihtsalt peab ju ringi vaatama ja märkama asju, mis rõõmustaks. Samas, kõigest, mis rõemu valmistab, ei ole alati pilti, nii et vb ei saagi instagrami “päeva rõõmuks” see kõige rõõmsam hetk. Vb tuleb see hetk alles pärastlõunal, aga pilt on üles laetud hommikul.. jne. Aga vähemalt ma ise märkan. 🙂

Eile näiteks oli rõõm see, et EllieTheElephant käis esmakordselt ühes Tartu koolis, kuhu ta emakeelenädala raames esmaklassilistele külla kutsuti. Kõik osapooled jäid väga rahule, vähemalt mulle tundus nii. Kui koolide tööajad minu tööaegadega ei kattuks, siis käiks kohe palju ja rohkem 🙂
Koos lastega tööhoos looma pilti ei ole, sest alaealise pildistamine vanemate loata ja värki… teatejuküll…

Ja tänane rõõm hommikul oli see, kui EllieTheElephant leidis pargist kellegi pooliku säärekondi. Ja selle asemel, et seda vaikselt salaja nosima jääda, tõi suure jooksuga mulle ja andis selle käest viis korda kergemini kui nt. oksa loovutab. Nii nummikas 🙂 Vähe ta ei saanud preemiaks maiust vä 😛 Tassigu teinekord ikka ülejäänud skelett ka minuni 🙂
Aga pilti ma säärest ei teinud, 100happydaysi hulka hetk ei pääsenud.

***

Sain eile lõpuks läbi kunagi ammu soetatud raamatu “Üksnes Sinu“. Lootsin, et seal on paljupalju teraapiakoertest. Tegelikult oli mingi suvaline armastusromaan rohke seksi ja natukese koertega (seks ja koerad polnud siiski kuidagi seotud, Jumal tänatud 😀).

Võtsin siis uueks voodilektüüriks hoopis tolle viimatisoetatud sõjaraamatu Normandia lahingust “D-Päev“. Selle raamatu üks viga on väga väike tekst. Seda ei näe kaugelt lugeda ja ei saa raamatut rahulikult tekile vedelema lasta vaid peab käes hoidma. Aga maru raske raamat on, käed väsivad ära.
Sisu see-eest on väga hariv. Varem polnud ma näiteks kuulnudki täispuhutavatest tankidest. Võimalik, et kõik teised on kuulnud ja ma ainsana olin seni rumal, aga nüüd vähemalt olen ma ka tark. Olles nüüd 12 lehekülge läbinud, võiksin end nimetada juba pea-aegu sõjanduseksperdiks, seetõttu võtan häämeelega ka sõna ja pakun vasteid otsingule, kus püütakse leida vasteid sõjandussõnade sõnausedele (wut?! 😀) (selgitused sõnadele)
·         jalaväe lahingumasin, jalaväe lahinguliikur – Kuidas sobiks sellise vidina nimetuseks näiteks lahingumasin või lahinguliikur?! 😀
·         soomustransportöör, soomusveok – kas ma olen ülesandest kuidagi valesti aru saanud vms? Miks ta ei võikski olla soomuk, soomustransportöör, soomusveok?
·         liaison – kuna nii side kui koostöö ei olevat sobivad vasted, siis äkki näiteks liaisoon? Sellise ägeda prantsusepärase hääldusega: liaizoooon 😀
(aga see ei sobi, sest: Uute sõnade väljapakkumisel tuleb arvestada, et sõna vastaks eesti keele reeglitele ja oleks nii vormilt kui häälduselt eestipärane.)
·         resilience – vastupanuvõime?
·         reconnaissance – vot ei saa aru, miks “luure”/”vaatlus” ei sobi.
·         deconfliction – “konflikti vältimine” olevat liiga pikk sõna. Kui mitmel teisel sõnal pandi sinna vene ja saksa näited ka, siis sellel sõnal mitte. Vean kihla, et neis keeltes on see sõna kümme korda pikem 😛 Aga eestlane on vaikne endassetõmbunud rahvas ja ei salli pikka juttu, teadagi 😀
·         projectile – projektiil, kõlaks nunnult. Natuke nagu reptiil. Pisike sisalikupoiss, aww 🙂 Aga võõrsõna, ega liitsõna (nagu “lendkeha”) ei sobivat. Lendik/lenduk siis äkki?
·         missile – probleemiks olevat siis, et rakett võib olla nii juhitav kui juhitamatu. Kahju, et see sõna just lühike peab olema, kuidu sobiks nagu mänguautodel, et puldiga rakett ja puldita rakett 😀 kõik saaks aru ju…
·         debriefing – ehk infoga kurssi viimine.. põhimõtteliselt inkursing/inkurssimine. 🙂

Djah. Ma ei olegi selles eriti osav, tuleb välja. Las siis jääb paremate teha.
PS. Tunnikese pärast on Vikerraadio e-etteütlus 😉
PS2. Ilusat emakeelepäeva!

PS3. Hiljuti jagasin “First Kiss“´i videot. Nüüd “First sniff”:

100 Happy Days

Et on kevad ja värki ja inimesed on ilusad ja head ja puha… või, noh, okei.. ilmad on ilusad ja head ja koerad on ilusad ja head ja inimesed on ikka sama tainad kui enne :D… AGA, et natuke siiski ilusat ja head on, siis ma liitusin ka selle 100 Happy Days challenge´ga. Teoreetiliselt laon ma iga päev instagrami ühe pildi millestki, mis mulle rõõmu valmistab. Ja nii sada päeva jutti.

Teoreetiliselt.

Praktiliselt on seal ilmselt 98% ulatuses pildid Tartu päikesetõusust ja Koonust, sest see on ju see, mis mulle rõõmu valmistab 😀 …  Lisaks ei oska ma kõike, mis rõõmustab, pildina väljendada (kuigi ma mõtlesin nüüd just praegu sellele lahenduse välja, jess!)…  Ja kolmandaks: 100 päeva on pikk aeg. Esiteks olen ma laisk ja tahaks kindlasti iga kolmanda päeva vahele jätta, aga siis ma olen quitter (71% inimestest loobuvad)… nii et ma siis pingutan… nii et lõpuks on päevas rõõmustava asja leidmine veel frustreerivam kui ilma rõõmustamata olla :P… Aga vähemasti on mul hobi. vot tak.

Võite nüüd pakkuda, kaua ma vastu pean: