Vantsiku külalispostitus

Kui ma Sesamy-blogimeemi-postitust kirjutasin, siis halasin seal teatepulka edasi andes, et Vantsik enam ei blogi. Sellest on tõepoolest kahju, sest ta kirjutas niiiiii ägedalt, et oli raudselt üks mu lemmikblogisid maailmas.

Aga Vants oli vähemalt nõnda lahke, et lubas mu blogisse kirjutada. Siin tema siis on, täna öösel kell 04:28 meilile saabunud postitus. Vants küll keelas mul seda miskitpidi muuta, aga ma olen rebel ja asendasin oma pärisnimed postituse teises pooles siiski ka Giovanniga, milleks Vants mind kutsub 🙂

***

Tere, toredad Giovanni blogi lugejad ! Mina olen Annika, nendel haruharvadel kordadel, mil minust siin blogis juttu tehakse, varjun ma Vantsiku nime taha. Giovanni andis mulle fantastilise, erilise, imelise, ma ütleksin, lausa harukordse võimaluse tema kuulsuse paistel veidi särada ja oma blogis külalisesinejana üles astuda.

Teema osas ei olnud mul kahjuks vabad käed, teema oli “Palat nr 7” või midagi sarnast. Selle teema all oleks kohane rääkida sellest, kuidas kuri saatus meid Giovanniga mustamäe lastehaiglas kokku viis, aga ma ei julge lubada, et ma teemat omavoliliselt ei laienda, sest sellest palatist nr 7 on mul väga hägused ja katkendlikud mälestused.

Ühesõnaga, ma olin palju aastaid tagasi suhteliselt pikka aega lastehaiglas ühes palatis koos Giovanni ja Katrega ja tõele au andes…kui ma peaks kunagi veel haiglasse sattuma, siis need kaks ma võtan kaasa. Ma olen valmis neile mõõdukalt peksa andma, et nad mitte niisama voodikohti ei hõivaks seal.

Lugu nr 1

Toit teatavasti on haiglas selline..noh…dieediks sobilik, ma ütleks. Ja siis tuli Giovanni ema, igal õhtul, kaasas karbike kodus valmistatud parimate paladega. Giovanni avab karbi, inspekteerib seda ilmega, millist võiks näha Gordon Ramsay näol kui tema ette panna kaus elusa kanaga, nimetades seda kanasupiks, nokib kaks kahvlitäit, õnnistab ema ilmega “You are the weakest link” ja küsib siis, kas krõpsu ka on. Issand noh, ma lähen siiani närvi ?! 😀

Lugu nr 2

Üle palati nr 7 on laskunud sügav öö, mul on väga igav, pean teise palatikaaslasega nõu, kas oleks paslik Giovanni üles ajada, tema arvab et ei ole, mina jällegi arvan, et selles ei saa ilma proovimata küll kindel olla. Lähenen Giovanni voodile ja uurin asja “Giovanni, Giovanni uu” vaikus, see teeb mind pisut murelikuks, viisakas inimene ikka ju vastab kui teine ilusti küsib. “Giovanni kuule, magad või või, ärka üles?!” Seda pöördumist laseb ta mul ikka korrata, aga lõpuks ütleb Giovanni “Mhh?!” kivi langes kohe südamelt, surnud ta igatahes pole. Kontrollin, et ta ikka tõesti ärkvel oleks “Giovanni, kuuled ikka või?!” midagi ta seal mulle vastuseks kobiseks. Mina mõtlesin, et noh, inimene üles aetud, vaja ikka asja ka teha, et ma mitte niisama tühja-tähja pärast inimese õndsat und ei sega. “Giovanni kuule, mis kell on,” otsustasin ma küsida…(kes oleks arvanud, et see mind ikka veel südamest naerma ajab) Giannat ei ajanud see naerma ei siis ega hiljem, selle peale ma olen ikka mõelnud, et küllap jagas Jumal huumorimeele siis lihtsalt teiste inimeste vahel ära ja Giovannile jäid tühjad pihud.

Mul oleks tegelikult veel lugusid, aga need on pikad…ma jätkan tähelepanekutega:

1. Oletame, et ma pean Giovanniga saama kokku kell 10 hommikul, tema saabub kohtumispaika kell 9.00, mina 10.15 ja siis ta teeb nägu, nagu ma oleks üks tund ja 15 minutit hiljaks jäänud ja kuulutab seda võimalusel ka teistele inimestele. Nagu…tegelt ?!

2. Giovanni teeb pähe lahke näo ja pakub, et temaga võiks lauamänge mängida, noh, nagu mingi normaalse inimesega. Tõde on see, et ega seal tegelikult ju mingit ligimesearmastust mängus ei ole, ta lihtsalt meelitab su lõksu, et sinust oma äärmiselt külmavereliste võitudega kõik elumahlad välja imeda

3. Ma pidasin kunagi päevikut, mille ma nüüd üles otsisin, Giovanniga seoses võis sealt muuhulgas leida järgmised märkmed:

* poleks paha kui mul oleks nii palju raha, et iga kuu Giovanni telefoniarved kinni maksta

 *Giovanni käis siin ja me kõrvetasime viimased kalapulgad panni külge kinni

Ma ei venita seda postitust pikemaks, et mitte külalislahkust kurjasti ära kasutada. Nagu sellest jutust aru võis saada, ei pea ma Giovannist suurt miskit.

Viimase märkusena tahaks öelda ehk veel seda, et tegelikult ma ei tea isetumat inimest kui Giovanni, selliseid asju nagu tema oma sõprade heaks teeb…no selliseid teebki vist ainult Giovanni. Ehk on see ka põhjus, miks minu ema, kes nägi Giovannit viimati palju aastaid tagasi, minult korra kvartalis ikka küsib, et kuidas Giovannil läheb. Viimasel ajal pean sellele küsimusele kahjuks vastama ebamäärase õlakehitusega, aga ma lisan sinna juurde alati “Ma loodan, et hästi!”.

***

Vantsik, mul läheb päriselt ka hästi 🙂 Aga Sul? 🙂

Ps. Ma olen valmis regulaarselt Su haiglalugusid avaldama, kui Sa pikemad lood ka kirja oled nõus panema?!

Blogimisvõistlus. “Võtke teadmiseks, et ma olen…”

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei ole väga täpselt sellest praegusest blogimisvõistluse süsteemist aru saanud ja seetõttu ei tea ka kindlalt, kas ma veel võistlustules olen. Nelja päeva jooksul peaks vist blogipostitus ilmuma, aga kas see on nii, et 5. päeval peab postitus olema, või nii, et 4 päeva jooksul üks ja siis peale selle nelja päeva lõppemist järgmise nelja päeva jooksul teine.. noh, et nii võib ju vahe ka seitsmepäevane olla… igajuhul, ma ei tea, aga ma kindluse mõttes blogin ikka. Mis mul muud teha on igavusest.. Koonu ma õue jalutama minema ei pea ju, sest ta läks kaheks kuuks lapsepuhkusele (tähtaeg on teisipäeval ;)).

EDIT: Kuulsin nüüd Fränkylt, et ma kukkusin välja. Kurb 😦

Niisiis, võtke teadmiseks, et ma olen… ajutiselt lonkur.

Ma ei ole pannud tähele hetke, millal see juhtus, aga olen suutnud oma põlve katki teha. Ma ei tea, kas astusin õues kuhugi auku või hüppas mõni koerlane mängides põlve tagurpidi või olen unepealt ülimalt osavalt kuidagi veidralt keeranud vms, aga nüüd olen juba mitu päeva lomba.
Rahuolekus põlv lihtsalt valutab. Kõverdades valutab palju. Sirge jalaga on kõndimine iseenesest täiesti võimalik, aga pärast kõndimist valutab jälle palju rohkem. Trepil liikumiseks olen välja töötanud osava sirge-jala-süsteemi :). Ahjaa, ja lihtsalt kõndides teeb jalg nii, et kui jala maast tõstan, siis.. ee.. põlves mingi luu vms vajub lagu loksuga allapoole… vähemalt tunne on selline, et selline “loks käib läbi”. Ja põlve siseküljel on väike paistetus. Aga katsudes ei ole valus.

Füsio soovitas mingeid peeneid kalleid ravimplaastreid. Kaks päeva kasutasin ka, aga eile öösel ärkasin nii, et terve mu parem kehapool sügeles ja jalal oli mingi põnev lööve. Kiskusin plaastri ära, pesin põlve puhtaks ja võtsin allergiarohtu ja hommikuks oli jälle kõik korras. Aga note for myself for the future: võimalik allergia diklofenaki vastu, ole inimene ja väldi vigastusi, siis ei pea seda kasutama.

Nii ma siis laenasin Kosmosemutilt elastiksideme ja olen võimalikult väheliikuv, kuigi asju, mida peaks tegema, on nii palju, et see ei tule hästi välja. Aga noh, nagu öeldud, jala rõõmuks vähemalt ei pea Koonu jalutama. (Oehh, ma ei jõua detsembrit ära oodata, kuni Koon tagasi on!)

Et ma kõndida saan siiski ja katsudes valus ei ole ja üldiselt on kõik sama, mitte hullemaks läinud, siis ma ei ole eriti motiveeritud arstile ka minema… Aga doktor Blogilugeja võib siiski oma pakkumisi diagnoosi osas teha :D. Tänud!

Jõuluisu on

Kui mu tervis oli juba piisavalt hea, et minna üle leebematele filmidele ja mitte enam ainult piinlevaid inimesi vaadata, siis mõtlesin välja plaani, et ajan bioloogilise kella sassi. Et täitsa terveks saada. Teen endale jõulutuju ja siis organism arvab, et on juba 5 kuud haige olnud ja saab terveks:)

Niisiis vaatasin ühel päeval ära kaheksa jõulufilmi. Järgmisel viis.

Ülejärgmisel päeval (täna) läksin tööle, niiet mu masterplani võib õnnestunuks lugeda! Kui jätkuv köha välja arvata muidugi.

Lisaks köhale on mul nüüd teine mure ka. Jõuluisu 😀 Aina süvenev.

Tahaks jõulumuusika mängima panna…

… ja jõulukinke ja kaarte meisterdada. Ja jõulukingitusi pakkida. Ja piparkooke süüa. Ja hapukapsast ja liha! Ja kakaod juua. Ja ahju kütta ja pleedi sisse keeratuna Koon voodis “Üksinda kodus” maratoni vaadata.

Ja väljas võiks paljupaljupalju laia lund sadada. Siis teeks vahepeal filmidesse pausi ja läheks kõnniks lumes ja piiluks akendesse. Mitte niimoodi pervilt, et oioi, mis te seal teete… Vaid pigem aknaid ennast, kus advendiküünlad põlevad jne.

Ja teeks lumeingleid ja lumememmesid ja mängiks Koonuga lumesõda ja.. ja… ja Jõule tahaks. vot.

Ühtlasi tahaks jõule selle pärast ka ilmselt, et detsembriks on Koon tagasi. Nimelt siirdub ta kuu lõpus kaheks kuuks dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele.  Kui te teda näeks: paisub iga päevaga nagu oleks rannapalli nahka pannud 😛 aga hullult nunsik. Nii et tagumine aeg kutsikaostule mõtlema hakata, kui endale Maailma parima koera maailma parimat poega tahate 🙂 Kes on ka ühtlasi maailma parim. Sest teate ju küll, et “Everyone thinks they have the Worlds Best Dog. And everyones right.”

Näe, nüüd läksin jõulult pisiperele üle. Aga suva. Sellega sai kõik öeldud vähemalt.

Nüüd tahaks veel köhast lahti saada ja siis oleks suisa hea olla.

I’m sick of being sick

Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.

Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.

Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀  (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!

Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.

Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…

Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.

Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu

Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama:  (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.

Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.

Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.

Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…

Enam ei jõua blogida ka. Over and out.

***

Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…

sääsesaaga, once again

Mõni päev tagasi olin õhtul megaunine, sest veits unevõlg oli tekkinud… Niisiis vaatasin õhtul esimesed 2 osa Harry Potterit ära ja läksin kell 10 magama.

Aknad panin kinni, sest olin eelmisest sääsesaagast õppinud. Õhtul tuulutasin tuba ja lisaks oli terve õhtu ventikas õhku puhunud.

Kell 12 ajas Koon mu üles (voodi ees mulle näkku lõõtsutades). Eeldasin, et tal on palav. Tegin akna lahti ja polsterdasin aknaääred võimalikult palju kardinaga ära, et sääsed tuppa ei pääseks.

Kobisin tagasi magama.

Mõne hetke pärast kuulsin, kuidas Koon viriseb. Selge, ju siis mingi kõhumure. Ajasin riided selga ja kobisin õuele. Koon vaeseke lükkas viimase ukse ise lahti ja lendas jooksuga murule häda tegema. Oligi kõhuprobleem.

Tagasi toas tegin uue katse magamiseks. Pininat ma ei kuulnud ja kui tundsin, et küünarnukk veits sügeleb, siis arvasin, et kujutan seda endale ette. Kuni terve käsi randmest õlani NIIIII tugevalt sügeles, et ka kogu maailma sügamine ei aidanud ja film “127 tundi” tuli meelde… ja küünaarnukk sääsehammustuse all üles paistetas.

Kell oli selleks ajaks pool 2 öösel tiksunud, kui Guugeldasin telefonis “kurjad sääsed”. 😀 Ma isegi ei tea, mida ma leida lootsin… aga igaljuhul  jõudsin kuidagipidi selleni, et mingeid allergiaravimeid müüakse selle sügeluse leevendamiseks ja proovisin siis oma kevadel-puud-õitsevad-ja-mina-aevastan vastast tabletti. Ja voilà! Sügelus andis järgi! Ma ei tea, kas tableti pärast või sellepärast, et pool tundi juba sügelenud olin. Aga  vahet polegi.

Igaljuhul, ma vihkan sääski.  Lollakad!

Akna panin kinni ja puhuri tööle. Magan parem ventika toodetud müras kui nende sääskedega. Phähh. Kella kolme paiku jäin magama ka. Unevõlg ei leevenenud.

Tapjasääsed on tagasi

Ma eelmisel suvel (samuti augusti algusepoole) kurtsin siin ja siin postituses, et mingid tapjasääsed on valla. Siis, täna öösel oli vol 2.

Kuna õues on võrdlemisi soe ja toas veelgi soojem, siis isegi mina eelistan lahtise aknaga magamist. Koonu pärast eriti. Aga mingit kärbsevõrku vms mul akna ees kahjuks ei ole.

Läksin mina siis eile õhtul kell 10 tuttu, et ennast välja puhata. Ja ärkasin pisut peale keskööd selle peale, et mu nägu oli paistes ja sügeles. Arvake ära, kas mul oli sääsehammustus põse peal? Arvake ära, kas selle läbimõõt oli 6cm (ilma liialdamata) ja kõrgus põsest ninani (ilma liialdamata) ja kas see sügeles nii, et terve mu pea sügeles kaasa (ilma liialdamata)? Kui vastasid jah, jah ja jah, oled võitnud võimaluse oma killerputukatele järgi tulla ja need koju tagasi viia. Palju õnne!

Mingil hetkel tuli pinin tagasi… ja seejärel sügeles mu terve käsi õlast sõrmeotsteni ja käevarrel laiutas 4cm läbimõõduga kõrge latakas.

Kurat, nagu rästikult oleks salvata saanud, mitte sääselt.

Et edasisi intsidente vältida käisin panin akna kinni ja pugesin teki alla peitu oma jäsemetega. Vahepeal ikka keegi pinises. Ja kõik sügeles.
Kella kahe paiku tundsin, et nüüd hakkab pea ka valutama. Great! Veidi enne kella kolme loobusin võitlemast ja võtsin ibuka. Ja siis jäin lõpuks magama ka.

Kell 6 ärkasin tuumapeavaluga. Ei suutnud liigutada, et voodi kõrvalt ibukatki võtta.
Nüüdseks on peavalu juba nii piisaval määral lahtunud, et ma kaalun võimalust, et äkki isegi ei võta kolmandat ibukat täna. Kreit saksess ju?!

Aga muidu on elu ilus 🙂 ..kuigi ma nüüd kardan öid.

Maci toiduklubi aka How-not-to…

Mac veetis eile enamuse oma päevast õues. Hommikupoolse päevapoole kaugelt pealinnast saabunud külaliste Ch. ja Ebolaga 🙂

Ebola oli ilmselt rahul, seega võib tema esimese pikema ringreisi õnnestunuks lugeda. Ch. oli juba vahepeal ära unustanud, kuidas ta eelmise visiidi aegu vandus, kui ma teda mööda Tartu mägesid vedasin :D… ja kordas seda.
Käisime Koonusid jooksutamas ja Creppis prantsusepäraseid pannikaid söömas (proovisin seal ära ainsa seni proovimata variandi päikesekuivatatud tomatitega… sest mulle lihtsalt ei maitse need 😀 Aga massohistlikult otsistasin eile siiski nendega pannikaid süüa, lihtsalt sellepärast, et saaksin öelda, et olen seal kõiki soolaseid pannikaid proovinud 😀) …ja siis viskasin kauged külalised ebaviisakalt pool tundi varem rongi ära, sest T. ootas, et Lennupäevadele minna. Aga olenemata sellest, et ma sihuke mölakas-võõrustaja olin, oli tore 🙂

Lennupäevadel oli ka äge, kuigi hull tuul oli. Õhuakrobaadid ja vigurlennud jms. Äge. Aga kriipi :D. Aga äge :D.

Eniveis, jõudes siis nüüd lõpuks tagasi postituse pealkirjani. Kokkasin endale eile. Praadisin ära 450 grammi juurviljade segu ja 400 gr hakkliha. Tõstsin endale korraliku portsu, uputasin selle hapukoorega üle ja sõin ära. Ülinämma.

Andis tunda, et olin päeva väljas veetnud. Ikka oli nälg. Tõstsin siis teise poole ka taldrikusse (lisades jälle hunniku hapukoort) ja sõin ära.

Täna on järgmise päeva keskpäev ja mu kõht valutab ikka veel mõnuga. Tuletab vist meelde, et normaalne inimene ei söö korraga õhtusöögiks 1 kilo toitu.

Ähh, YOLO, vähemalt oli hullult hea toit :D.

Reklaam aka Bookmarks4Myself

Kas te seda Where is Waldo peitepiltide temaatikat teate?
Siin on mõni pilt samal teemal… Waldo asemel koer Momoga :).

See video… Wow:

Jõudsin miskit teed pidi ükspäev Emily Larlhami Youtube kanalini Kikopup, kus on õppevideod klikkermeetodil koerte treenimisest. Suures osas on küll keskendutud kutsikatele, et mingeid esmaseid asju selgeks teha või ära hoida, aga on ka täiskasvanud koertele nii trikke kui probleemkäitumiste leevendamisi jms. Samad videod on olemas ka tema koduleheküljel Dogmantics.com, kus on võimalik videoid n.ö. teemade kaupa liigitatult leida. Ja juurde räägib alati lisa ja asjalikku juttu ka, et koerte vigastamist vältida näiteks. Kas te teadsite, et nt “Sit pretty” käsklus, kus koer tagumikul istudes sitsib, treenib koera seljalihaseid ja enamasti kulub umbes 1,5 kuud harjutamist, et koer jaksaks nii umbes 5 sekundit püsida. Aga kui ta ei istu korralikult, vaid on kuidagi viltu, siis võib ta end sellega hoopis vigastada!
Ja tema enda koerad on küll Amazing:

***

Kõndisime eile Koonuga 12 kilomeetrit. Ühtlasi astusime läbi loomakliinikust, kus kaalusin teda…
Selgus, et mu 30 kilone koer on 33 kilone. Dieedile, marss!

***

Matemaatika-tarkuseid.

Ps. Mul tekkis praegu kirjutamise ajal huulele paistetus. Mul pole kunagi ohatist olnud. Mis see on? Ebola?

oeh, peab blogima

Olen kodus sinisel lehel ja ei viitsi üldse blogida… Aga see blogimisvõistlus sunnib enamvähem kord nädalas… Kuigi… midagi pole öelda :D.

Selle kuu blogiteema on “Kõige kallim”, aga ma ootaks pisut tervemat meelt, et kuu teemal blogida, nii et lükkan selle edasi.

Ainus, millest mul oleks rääkida (olles kodusel režiimil ju), on seebid. Aga kõigil on vist juba ammu kopp ees mu Grey anatoomiast. Igal juhul, võtke teadmiseks, et minu uuesti otsast (esimesest hooajast) peale alustatud Grey Anatoomia 11 hooaega said eile läbi. Või noh, 11 hooajast on veel kaks osa välja tulemata, aga kuni praeguse osani said läbi. Nii kurb. Nii tühi. Nii tore oli muidu, et alati kui vaba hetk oli, siis teadsin, mida teha võiks. Mida viitsiks ja tahaks. Vahel isegi hommikul enne tööleminekut! (Ja ma astun hommikul veits peale poolt seitset välja… mõelda vaid, kui varane ma olen, et enne seda 43 minutit osa vaadata!)

Nüüd ei oskagi midagi oma vaba ajaga peale hakata. Mingit asjalikku hobi ma ei tahaks, sest asjalikke asju on nii palju, et Grey oligi just mõnus mitte-midagi-ei-pea-tegema-lihtsalt-naudi-tegevus. Nagu silt mu seinal ütleb: “Dolce far niente”*.

Jah, nii kurb ja tühi on. Sama kurb on iga kord siis, kui Gilmore Tüdrukute seitse hooaega läbi saavad. Gilmores on küll lõpp suht (Spoiler!) õnnelik.. samal ajal, kui Grey´s on hetkel (Spoiler!) pärast Dereki surma kurb ja nukker seis. Samas on Grey osas praegu veel vähemalt kahte uut osa oodata, samal ajal kui Gilmore osi ei tule enam üldse välja.

Hetkel sisustan oma ärkvel-oleku-aega täiteks Cesar 911-ga. Aga sedagi on ainult 4 osa jäänud. Ja siis on veel ootel Tuulepealne maa. Ja edasi on tühjus. Niunäu.

Vähemalt Koon on mu haiguslehega rahul:

This slideshow requires JavaScript.

* The sweetness of doing nothing

Ps. Fun fact of the day: Kas te teate, mis on ühist Kenai´l multikast “Vennad karud” ja McDreamy´l “Grey Anatoomiast”? Vastus: Sama hääl – Patrick Dempsey. 😉

Ps2. Fact of the day 2: Patrick Dempsey on düsleksik ja peab erinevalt teistest oma tekstid pähe õppima, sest ei saa neid otse maha lugeda nagu teised.

PS3. fun tip of the day. Mine Google pildiotsingusse: www.google.com/images ja trüki otsingusse Atari Breakout

unetu öö unenäopäevik

Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.

Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.

Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.

***

Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.

Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.

Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)

Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.

Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.

nprnva

Nii palju  on rääkida ja nii vähe on aega. Aga, et võistlusel konkurentsis püsida, siis mingi postituse võiks ju kärmelt kokku sehkendada.

Olen kahel nädalal käinud korraks pealinnas. Saabunud õhtupimeduses vastu ööd, vaarunud Lasna magama, käiud varahommikul arstidel ja kihutanud siis esimese transpordiga tagasi Tartusse, et õigeaegselt kohale jõuda.. sest olen Koonuga täpselt samadel pärastlõunatel Kliinikumis külastamas käinud. Sest tundub mõistlik kõik asjad samale päevale erinevatesse linnadesse broneerida :P… Minu loogika järgi tundub.

Kuna ma seekord vabanesin 10:54 siis oli selge, et üheteistkümnesele bussile minejat minust pole… ostsin 12-pileti ja kiirkõndisin hoopis Solarise keskusesse, et seda Tiger-i poodi tsekkida, millest ma niiiii palju kuulnud olen ja kuhu ma juba tuhat aastat jõuda olen tahtnud, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aega nappis, muidu oleks paarsada meetrit edasi Snob Cats and Dogsi poodi ka tahtnud jõuda.. aga ei jõudnudki :(.

***

Aga see Tiger- i pood. AWWW! Ma tahaks Sinna kolmeks tunniks minna 😛 Mitte kümneks minutiks.

Ma arvasin siiani, et see on Rootsi pood… et müügiks ainult Rootsi nänn ja hinnad rootsi kroonides ja eurodes.. aga nüüd lugesin hoopis, et Taani oma… Aga see selleks.

Seal on nii palju ägedat nänni. Sain jõuludeks nt “hambapesu-liivakella” roosa liivaga, mis iminapaga peegli küljes on.
Ostsin endale Kalaha!

Mis on lauamäng, mida juba ammu tahtnud olen..

Lisaks roosad kõrvaklapid (aga neist kunagi teises postituses), tellimustööna tõin liivakellasid.. Väikseid mõistatusmänge.. Portselanist mehikese, kelle pähe saab murututi kasvatada… ja lagritsat.

Aga seal on nännist kõikekõikekõike.. ja nii ägedaid asju. Ja hinnad on taskukohased! Mu Kalaha maksis 5€ ja liivakellad/mõistatusmängud 1€…Kõrvaklapid 8€…
Info Solarise kodulehelt:
“Solarise 0-korruse suurel, 250-ruutmeetrisel pinnal asuv uus omanäoline kauplus Tiger pakub põneva Skandinaavia disaini ja soodsate hindadega mänge ja mänguasju, kingitusi, kontoritarbeid, köögiriistu, peo- ja hobitarbeid, kehahooldustooted ja palju muid kaupu. Uues poes saab hakkama ka ilma sentideta, kuna lihtsuse huvides on kõikide toodete hinnad eurotäpsusega, ulatudes ühest kuni 30 euroni.”

Oeh. Piiluge ise kodulehte näiteks ja saate aimu, mis seal on.

***

Tallinn mulle ei meeldi endiselt, aga pean tõdema, et kolme poe pärast olen küll Teie peale kade:
Kullo Mudelipood;
Snob Cats&Dogs;
Tiger.

***

PS. Autori märkus: tegemist ei ole kinnimaktsud reklaampostitusega. Poeketiga seotud inimestel pole aimugi, et ma sellest blogin. Oma kaubad maksin ma seal kenasti kinni. Lihtsalt vaimustusin ja sheerin väärt infot. Vot.

uneaktsioon

Maci põnevik-unenäod on tagasi.

Täna öösi töötasin büroohoones.. selline suur uhke ja klaasist. Asus enamvähem Tartu-Vana-Kaubamaja vastas ja Vana-Kaubamaja-kohal oli parajasti pooleli suure uhke hoone ehitus… siseviimistluseta, aga seinad ja põrandad olid juba püsti.

Sattusin maja ees (kus ma lihtsalt passisin.. ma ei suitseta vms) kokku seljakotiga mehega, kes rääkis, et pidi meile tööintervjuule tuleba (Mees! Wow!), aga ei saa alt majja sisse, sest tööluba puudub vms. Lehvitasin ühte turvakaamerasse ukse juures “esikus” (mul ei tule see õige sõna meelde praegu), millest läks pilt üles meie osakonda. Osakonnajuhataja-A. tuli seepeale alla, aga polnud miskit intervjuust kuulnud… aga oli lahkelt nõus härraga koos üles minema, et kohapealt uurida.

Mina läksin uuesti ukse-taha (ma tõesti ei tea, miks ma seal passisin), kui sattusin poole kõrvaga pealt kuulma, kuidas üks teine seljakotiga mees ühele teisele meie majavale töötavale (aga mitte meie asutuses.. büroohoone oli ju suur) inimesele rääkis, kuidas tal on tööintervjuu (täpselt samal ajal, kui minu seljakotimehel) ja kuidas ta hoonesse sisse ei pääse.
Majanaaber lasi tolle härra siis lahkelt oma pääsuloaga sisse… aga mina lippasin tast mööda ja hüüdsin kohe-kohe lifti astuvat Osakonnajuhataja-A´d, kes pöörduski ümber ja tuli minu poole… samal ajal, kui saadetav Härra lifti astus ja selle uksed sulgusid. Kõrvallifti läks ka teine Seljakotimees.

Lohistasin A. turvakaamerate juurde meie-osakonda-viiva-kaamera alla ja vuristasin oma vandenõuteooria ette: et äkki  on seljakotimehi, kes majja sisse nuruvad  rohkem ja nad ei tule tööintervjuudele tegelikult ja kuigi ma ei tea täpselt kes-kus-miks jms, siis mina laseks küll pigem varvast kohe. Tema nõusutus minuga ja piilusime oma kaamera poole, et Kolleeg-L´i poole pöörduda, et kas ta ka aru sai…
Vastust kaamerast tulla ei saanud, aga mõne aja pärast marssis meie osakond eesotsas L-iga liftidest välja. Seljakotimees muuseas ei olevat meie korrusele sõitnud liftiga.

Kuna meie, sotsiaaltöötajad, oleme teadagi selline isekas liik, et päästkem ennast ja suva kõik teised (vähemalt unenäos), siis ei hakanud me teiste majas töötavate inimestega jändama, vaid päästsime oma naha ja läksime hiilisime sisse sinna ehitusjärgus olevasse hoonesse, VanaKaubamaja kohal.

Seadsime end seal mugavalt sisse. Mina ja veel mõni pugesime rõdule, mis täpselt “meie maja” vastas oli. Ülejäänud chillisid kusagil majas seespool.

Natuke aega seisime ja ootasime, et mis nüüd saab. Aga ei juhtunud midagi. Peale selle, et mõni teine asutus oli vist kas märganud meie lahkumist või kuulnud mõnest teisest kaamerast juttu ja lahkusid samuti hoonest. Tegelikult lausa nii paljud, et vabalt võis tühjeneda kogu maja. Ainult seljakotimehi me ei märganud.

Jalad väsisid ära ja istusime rõdu-põrandale maha. (Ärkasin piisavalt vara, et mitte teada saada, kas me saime siis põiepõletiku või munasarjapõletiku :P). Rääkisime juttu ja arutlesime, et vb peaks ikkagi tagasi minema. Kui järsku lendas meie ette maha põlev papitükk. Ja teine. Ja kolmas. Ja neljas. Jne.

Nii palju kui õnestus, piilusime rõduääre ja terve õhk oli langevat põlevat prahti täis. Mis tuli “meie” töö-majast. Normals ju, et vastasmajja plahvatused vms ei kostu.

Pagesime rõdult hoone kaitsvasse varju, sest ei soovinud, et mõni lendlev paberike juused kärssama paneb vms. Ja läksime koos teistega teispoole maja, kus nad kõik ühes toas (4 betoonist seina ja põrand-lagi) istusid ja igavlesid.
Rääkisime neile, mis toimub.. ja jäime sinna chillima.

Miskipärast ei läinud me koju. Vb sellepärast, et tööaeg ikkagi ja ei tohtinud :D… Samuti ei mäleta ma, et keegi oleks kuhugi helistanud.. a la, et : jou, tead see põlev maja, millest ilmselt nüüd juba räägitakse.. me ei ole seal enam…
Me hiilgasime unes täiega hoolivusega kõigisse teistesse peale enda :P… mitte.

Vahepeal käisime teispool maja piilumas kuidas kustutustööd käivad. Päris kriipi vaade oli. Siinkohal on kõik dok-filmis, juutuubi videod ja katastroofifilmid mu kujutlusvõimele kõvasti abiks olnud ja vaatepilt oli reaalne. Põleng oli pea igal korrusel. Seljakotimehi oli vist terve armee olnud.

Ja rohkem ma ei mäleta… järgmine asi, mida mäletan oli juba see, kuidas ma sõbranna koera Rakveres jalutasin. Veider koer oli – toast ei tahtnud üldse ära tulla, oli külili maas ja ma rihmast lohistasin teda välja. Aga kui juba õues oli, siis kõndis korralikult.

***

Mul ple veel kõigist kingitustest pilti, niisiis ei blogi veel sünnast 🙂

Blogimisvõistlus – Loogika

Kui ma eile päev läbi megaunine olin ja millelegi keskenduda ei suutnud, siis loogiliselt võttes oleksin ju võinud tänaseks välja puhata ja värske olla.

Minu loogikasse sekkus Koon, kes otsustas, et igasuguse loogika vastaselt* (ei muutunud toidusedelit, ei elustiili) annab tema seedimine nüüd saba ja kell 2 ta viisakalt sellest mind ka teavitas. Aja end püsti ja tule minuga õue või lepi asja loogilise järjega: ehk siis pärast koristamisega.  Kuigi, kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ma ei mõelnud öösel, et kui ma ei viitsi, siis on koristada vaja. Mõtlesin hoopis, et kui ma ei viitsi, siis on Koonul halb olla. Nii, et loogiline järeldus on, et ma olen lisaks aasta vabatahtlikule ka aasta loomasõber. *valmis preemiat vastu võtma*.
* Okei, tunnistan, et väike loogika peitub selles, et ehk on jooksuaega oodata…

Koonu öine viisakas teavitamine ongi muuseas viisakas teavitamine. See tähendab seda, et ma ärkan üles ja voodi ees istub üks karvakera, kes 3cm kauguselt mulle näkku lõõtsutab ja sabaga aktiivselt mööda vaipa sahistab. Kuna dog-breath on üsna hingemattev, on loogiline, et hapnikupuudus mind varem või hiljem üles äratab.
Kuna ta vahel üliharva (iga kolme kuu tagant või nii) teeb seda ka igavusest, siis tuleb talle esmalt öelda, et “Mine magama!”, mispeale ta kuulekalt magama kobib (loogiline ju – ikkagi hästi kasvatet teraapiakoer!). Seejärel tuleb kuulatada. Kui kahe minuti jooksul kostub põrandalt häälekas virisev ohe, siis tuleb end siiski püsti vedada ja õue kobida. Senimaani tulemuslikult.

Loogiline ju, et kui Une-Mati juba õhtul ära käis, siis ta ei teadnud, et ta peab kell 2 uuesti tagasi tulema. Saatsin talle mõttes piiparisõnumi, e-maili, faksi, kõnepostiteate, SMSi ja muud loomad. Ise mõttes arvutades, et kui ma nüüd kohe-kohe-kohe magama ei jää, siis jääb mul ainult nii vähe tunde ööuneks.
Loogiline, et selliste mõtetega uinumine ei õnnestu. Pigem vastupidi.
Umbes tunni pärast sai Mati mu teated kätte ja astus koduteel läbi. Vihaga andis vist kohe mingit kangemat kraami, sest hommikune ärkamine oli niiraskeniiraskeniiraske. Loogiline, et ega päevgi nüüd unetult kerge ei ole…

Hea uudis on see, et Koonu kõhuhädad on nüüdseks möödas ja puhkab teine oma öiseid tegemisi magusalt magades välja. On vist üsna loogiline järeldada, et olen suht kade…

back in line

vot siis. Olen nädalakese sinisel lehel ja naastes on WordPress end niimoodi muutnud, et ei osanud enam postitustki lisada. Lõpuks ikka leidsin, nagu näha (siinkohal käis ju “nagu” ette koma, eks?).

Haige olles vaatlesin aknast lumesadu, kuulasin jõululaule, vaatasin jõulufilme (HomeAlone 1,2,3, DieHard 1,2,3 jms) ja avastasin enda jaoks heegelkummid. Teate küll, need vidinad, mis on ütlemata populaarsed vanusegrupis 7-12 aastat vms :D… aga kuna ma olen üldiselt käsitöös kohutav kobakäpp, siis neid ma vähemalt oskan teha! Jejejee! Ühel ilusal päeval vb eputan tulemustega ka, aga täna ei jõua.

Haige olles läksin korra poodi ka. Pidin ostma 2 asja, neist 1 oli superliim (olin ühe juba ostnud, aga pakki avades selgus, et selle tagumine külg oli puha puruks ja kui tuubi pigistasin, sain hoobilt endale kummikindad, mida mitu päeva maha kulutasin).
tulin poest tagasi 5 külmikumagnetiga, 5 paki heegelkummidega, kuldse retriiveri võtmehoidjaga, päkapikumütsiga kuldse retriiveri kujuga ja kahe küünlaga… Märkasite, mis puudu on?
Superliim, loomulikult. Nii on mu snow-globe siiani tegemata. Nüüd sain liimi. Ehk nädalavahetusel jõuan asjani?

***

Et ma paranev olen, siis tulin hommikul bussiga. Arvake ära, kas mu läheduses asus proteesilutsutaja või jaa? öäkkk… Terve tee oli imemishääli täis…

***

Aga lumi on. küll imevähe, aga ikkagi lumi. LUMI! 🙂
27 päeva jõuludeni!

Segajutud

Alustuseks kurdan, et mul on kahtlusi, et ma jään haigeks. Ärkasin rõveda peavaluga ja mul on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii külm. Istun 26-kraadises kabinetis paaaaksu kampsuni ja salliga ja värisen. Esimesed 1,5 tundi istusin siin jopega. Mitte, et soe oleks hakanud.. lihtsalt kaasinimeste ees oli veider.
Kraadiklaas näitab 36,1-36,5… mis normaalsel inimesel on madalavõitu. Minu tavapärane on 35,3 nii, et see on kraadi võrra kõrgem. No, eks selgita seda teistele, et õu, mul on palavik.. mul on 36,5 :D… pigem mitte.
Aga ma peaks täna sõitma pealinna, et homme koolituda, nii et ma plaaniks siiski hea meelega mitte-haigeks-jääda, kui võib…

***

Külmetunud ma igaljuhul ei saa olla, sest olin eile ilusti talviselt riides. Seks puhuks otsisin eile hommikul välja ka ühe, eelmisel talvel saadud kolmest villase-soki-paarist (Made by Dzeik) ja sokke jalga sikutasin, et ta oli sinna sisse ka külmikumagneti peitnud. No aastase hilinemisega see leida on parem kui üldse mitte leida, ma arvan.

—

tegelt tahtsin veel lobiseda, aga ei viitsi… üks kassipilt (publiku tungival nõudmisel) siia lõppu on piisav.