Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

Blogimisvõistlus – Must & Valge

Kuna Lapstööjõule on ilmselt nüüdseks Fränky poolt sõnad peale loetud, et ta mitte enne nädala möödumist mulle blogimist meelde ei tuletaks, siis kasutan juhust ja blogin kohe ära,kui juba meelde tuli.

Mul oli küll suhteliselt kohe peale kuu teema selgumist idee olemas: Must ja Valge. Must ja Valge koer! Ehk siis teisisõnu minu eelmine koer, spanjel Alex, kes justtäpselt mustvalge oli.

Aga… Ällu vääriks pikka ja põhjalikku ja paljude piltidega postitust. Mis eeldaks, et mul oleks minu arvuti ja kõvaketas. Aga selle nädala lõpuni ei ole… ja selle nädalaga lõppeb selle kuu blogiteema.

Niisiis,mitte et ma nüüd Alexi reedaks, räägin temast teinekord ilma kuu-teemata. Aga seekord asendan ta postituses siis häda pärast EllieTheElephant´iga.

Kus on must värv, te küsite? Beežikasvalge on küll olemas, aga teemaks oli ju must ja valge?!

No need to worry! Piisab, kui vaatasin oma telefonist viimase kahe nädala pilte. Enamus erinevatel päevadel tehtud:

This slideshow requires JavaScript.

Ehk siis – EllieTheElephant on olnud piisavalt abivalmis, et ennast vahepeal mustvalgeks moondada. No ma tänan.

Ühel piltidest tuli ta ujumast, otsustas, et on nüüd liiga puhas ja püherdas seejärel märjana mutimullahunnikus. Ajasin ta küll uuesti jõkke, aga ta ujub armsalt nagu hüljes: pea veest väljas. Nii oli tulemus puhas hele keha ja musta värvi pea 🙂

Ühel õhtul jalutasime koos Maša ja MašaHusbandiga Tartus koera. Kui Proua koer otsustas,et just see kraav, mis on kõrinitumedat muda täis, on see, mida ta on eluaeg otsinud. Hetkega oli näha, et ega siin enam midagi päästa ei anna, pessu minek on niikuinii… las siis solberdab. Solberdaski, kogu raha eest. Kõndis edasi tagasi piki kraavi ja oli vääääga rahul omadega.
Nii must ta ei ole varem olnudki. Nii kaua ole ma teda varem pesnudki. Küljest-kukkunud mudaga oleksin võinud isikliku mudaravila avada.

Ja eile võtsime Koonuga kätte ja vantsisime suvalises suunas metsa/võssa. Mind kaitsesid kummikud, aga teda ju mitte. Mets oli metssigade jooksuradu täis. Tiirutasime mööda neid. Üles-songitud lapikesed mõne aja tagant olid üleni mudased. Koonu lemmikkohad! Ta pole mul suurem asi puhtusearmastaja, kui te juba aru ei ole saanud. Minusse :P.

Siis leidsime keset metsa tsivilisatsiooni: elioni kaevu ja teeraja. Aga, et päike olikuhugi kadunud ja äike koledasti müristama hakkas, siis tulime mööda teerada tagasi,et mitte mööda metsa seigelda. Rada oli porine. Koer sai koju jõudes sauna kupatatud :P.

Ehk siis, kokkuvõtlikult juba ainuüksi  viimase vahe nädala kohta, kuigi tegelikult on ka varemalt sama lugu: mul on mustvalge koer, ligi pool ajast 😀

Aga lõpetuseks üks ilus pilt ka, et ei tunduks, et ta ongi ainult koll kogu aeg 😛

Muuseas. Seal pojengidest vasakul elupuude all puhkab Ällu. Ühel pildil koos peaaegu 🙂

***

Ellie on küll võrratu, aga Ällut igatsen ma ikkagi väga. Niuks.

***

Et mitte nii kurva noodiga lõpetada, siis jagan ühte kohutavat pilti Elliest sinises vihmakombinesioonis 😀

Proovisin seda selga. Ta ei osanud istuda ega astuda. Rohkem me seda välja võtnud ei ole. Aga muretsetud sai see mitte selleks, et koera piinata või lolli mängida, vaid selleks puhuks, KUI me haiglasse lähme ja ta peab kuivana kohale jõudma (kas te teate, et peale seda, kui me haiglas käimas hakkasime see aasta, on olnud ainult 2 kuiva teisipäeva.) ja kui T. ei saaks viia ja mul ei oleks taksoraha ja õues kallaks mingit mudavihma täie rauaga ja mul oleks vägavägaväga vajabussiga kuiva koeraga kohalejõuda. Vot selleks puhuks. Aga ma ei saaks seda vist niikuinii kasutada, kuna ta ei osanud selles kõndida. Ja neiu on ülekaaluline niiet süles ma teda ei tassi.
(lõpetan nüüd siiski kurva noodiga ja tõden, et ma olen nüüd veel vaesem kui rott ja ostsin Koonule mõni päev tagasi 80€ maksvat peent kaalulangetustoitu. Parem oleks, et see töötab!)

Blogimisvõistlus – Talle meeldib

Mu sünnipäevakinkidega-eputamise-postitus muudkui ootab ja ootab. No ei leia aega. Ja täna meenus mulle, et seekordne blogivõistluse teema on mul ka ju kribamata. Olen seda tegelikult niiiiiiii kaua edasi lükanud, et ma pole isegi kindel, kas mahtus veel tähtaegadesse, või olen juba välja kukkunud?!

Edasi lükkasin seetõttu, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada 😦 Saan aru, et endast kolmandas isikus vist rääkida ei tohi (ja mis elu see on, kui endast rääkida ei tohi.. mulle meeldib ainult ja ainult endast rääkida. Kui kohutavalt imeline ma olen, näiteks 😀)… kaalusin T.-st rääkida… mis oleks seoses tema läheneva sünnipäevaga ju kaval, et sõbrad saaks ehk kingiigeid vms… Aga, kuna T. ei ole eriti blogiusku, siis ei oleks minust aus tema elu siia letti laduda. Nii, et järgi jääb seega ainus tüüp, kelle kohta ma tean, mis talle meeldib… ja kes ei saa kirjutamist keelata… sest ta ei oska rääkida.

EllieTheElephant muidugi.

Niisiis – Top 10 asja, mis Koonule meeldivad… suvalises järjekorras.

1. Paitamine/Sügamine:
Lugemis- ja/või teraapiakoera ametis üks eelduseid. Kui meite eelmine koer spanjel Ällu oli seisukohal, et okei, ma kannatan ära täpselt 4,8 paid ja siis tuled Sa koos minuga kööki ja annad mulle selle eest maiustust… siis EllieTheElephant on vastand. Kui keegi ei ole teda juba liiga kaua (~6 minutit) süganud, siis ta ei häbene ennast meelde tuletamast, et oma päevane sugatud-saamise-vajadus siiski rahuldatud saada.
Olgu ka mainitud, et ma kahtlustan, et see päevane vajadus ei ole siiski mitte kunagi päris täis saanud… Sest tal vist polegi sellel mingit piirajat peal…
Ainult lapsi tuleb hoiatada, et need “järsemad liigutused”, mida ta teeb on selleks, et paituseid juurde nõuda. St. pöörab järsult pead ja vaatab eriti etteheitva pilguga otsa. Või virutab laisalt käpaga. Või tagumise käpaga 🙂

2. Magamine / horisontaalasendis viibimine:
Koerad olevat suutelised ööpäevast kuni 22 tundi magama. Ühtlasi pidavat alamagamine neile suisa eluohtlik olema (aga alamagamine ei ole siis kohe alla 22 tunni, vaid ikka vähem, eksole…).
Koon kasutab ka enamjaolt aega mu kabinetis põõnamiseks. Samuti on külili-asend tema lemmik sügamisasend, sest ega koer loll ole. Ise ju ka ei viitsiks massaaži ajal keset tuba püsti seista.
Ta on isegi nii laisk, et kui näeb, et inimene (= potensiaalne sügaja) tema suunas liigub, siis ta viskab juba poolel teel tagumiku maha ja imbub edasi, et sügaja kohale jõudes juba täies valmiduses põrandal peesitada.
Muuseas, mulle jõudis just kohale, et koerad on vist ka tava-olekus ju teoreetiliselt horisontaalasendis.

3. Voodi:
Ta endiselt tavaliselt ei käi voodis. Aga nüd olen vahelharva, nt. pikemalt peesitatavatel hommikutel, temakese voodisse sügamissessioonile kutsunud… ja ta ei lase seda kutset endale kaks korda esitada. Kõige kiiremini-täidetav käsk vist :P. Hommikud on sobivaimad, sest siis on ta veel puhas ja kuiv. Eesti kliimast on jutt, mitte koonu inkontinentsusest, eksole 😀

Kui ta voodile saabub, siis esmalt meeldib talle istuda ja ringi vaadata. Vaade nii kõrgelt. Nii uhke. Täiesti uus vaatenurk. Linnud akna taga puu otsas on lähemal ja puha. Aga siis vistkub pikali ja võtab vastu kogu sügamise, mis antakse.
Kui mina voodilt lahkun, läheb tema ka. Ilma midagi ütlemata.

4. Minu koha hõivamine:
EllieTheElephanti uusim komme aka Kiusukoer.
Tööl olen ma enamasti väikese arvutilaua taga arvutitoolis. Kui ma ratastega tooliga pisut eemale sõidan, et mingit paberit kusagilt haarata vms, siis neljal juhul viiest on üks magaja end välkkiirelt arvutilaua ette tooli endisele kohale kerra kerinud.
Kellel on südant teda sealt ära ajada? Minul igaljuhul mitte…

5. Koerad:
Kui tänaval mõnda teist koera kohata, siis on EllieTheElephant´il silmi ainult tema jaoks: Pean-sinna-pääsema-pean-pean-pean-pean-pean!… Ja kui pääsebki, siis nuusutab ära ja kui teine koer just sõbrunenud on ja mängida jms tahab, siis on Koonul juba huvi läinud. Nägin ära, liigume edasi!
Mõned korrad, eriti tuttavate Koonudega, meeldib talle siiski mängida ka 🙂

Ps. EllieTheElephant-i vasaku külje tume värv on selgitatud punktis nr 8 :D.

6. Kassid/Linnud:
Ma kunagi varem juba rääkisin, et on vist ebaloogiline väita, et Elliele meeldivad linnud, sest ta ajab neid taga.. ja talle ei meeldi kassid, sest ta ajab neid taga. Eeldan, et talle meeldivad siis kõik. Ja tegelikult on kasside-siilide-lindude jms-ga nii, et kui “objekt” on liikuv, siis ta ajab teda elu eest taga. Aga kui too paigale jääb, siis on Koon sõbralik, liputab saba ja kutsub mängima.

7. Söök (kodus VS mujal):
Kodus on Koon toidu suhtes üsna valiv. Liha läheb kiirelt ja virisemata. Krõbinaid on ka hakanud viimasel ajal korralikumalt sööma (mille tulemus on see, et läksime nüüd dieetkrõpadele üle, sest neiu on endale korraliku tagumendi kogunud 😛).. aga kui mõni krõbin nt kausi kõrval põrandale kukub, siis tema küll seda sealt koristama ei hakka. Sellega tegelegu mina või mõni külas-käiv labrador. Hakka nüüd maast midagi sööma, fui.
Õues on teine äärmus. Seal tuleb kindluse mõttes enne, kui mina kättpidi lõugade vahele sekkuda jõuan, kugistada alla kõik, mis teele satub. Küll pärast on aega mõelda, kas see üldse oli söödav.
Ja milline mälu tal on! Kui kusagilt linnast on ühel korral midagi leitud, siis tšekatakse see koht absoluutselt iga kord lootusrikkalt uuesti üle. Mis jälle arendab minu mälu, sest mul peavad need kohad ka ennetuslikult meeles püsima.

8. Pori:
Hele pikakarvaline koer lausa kisendab pori järgi. Ja ta oskab kõndida täpselt nii, et käppade alt pori kõhu alla visata. Ja ta oskab joosta täpselt nii, et kurvis porisel teel külg maha panna (selgituseks pildi juurde punkti nr 5 all). Ja talle lihtsalt meeldib pori sees patseerida.  Sest see on so much fun!

9. Vesi:
Väikeses koguses pori suudab ta ise enda kasukalt puhtaks kuivatada. Suuremate koguste puhul ootab teda ees kõhualuse ja käpapesu või üldine sügavpuhastav pesu.
See talle eriti ei meeldi. Vastik vesi, mis hea pori kõik ära viib…
Hoopis teine lugu on jõeveega. See on teretulnud. Eriti kui veel mõni peibutuspart ka silmapiiril on.

Talvel jälgin ise jää tõttu veekogudest eemale hoidmist, aga muus osas on tema jaoks ujumishooaeg suht aprillist oktoobrini. Peaasi, et pärast märjana õue ei jää lihtsalt.

10. Värske lumi:
Minusse. Lumiiiiii! Wiiiiiii!
Värskes lumes on veel pealegi palju värskeid lõhnu. Saab nina lume alla suruda ja siis nagu väike sahk ringi tuuseldada. Või lumepalle püüda ja ära süüa. või lumepallivarusid käppadega otsa hüpates hävitada.
Parki ehitatud lumemehed/memmed kannavad pealegi olulist infot neist möödunud meeskoerisendite kohta, kes memmesid teadetetahvlina kasutavad.
Ja minu lemmikosa on see, et koer on puhas 🙂 Vahel küll märg, aga sellegipoolest puhas. Mõnus!

awkward dreams

Föörst – Panin pealkirja kribades tähele, et “awkward” on hullult veider sõna, kirjapildi poolest. Kui palju sõnu on, milles on  kaks kaksis-veed? Peale “aww”-i 😀

Täna öösel ma ei näinud ühtegi tapjaunenägu. Kuigi pisut soovin, et oleksin näinud, sest nähtu oli veel veidram 😀 Väljamõeldisestki veidram.

Nimelt oli unenäomina maal. Ja istus rahumeeli naabrimehe aia taga ja luges tema ajalehti läbi, kui naabrimees tuli. Ja siis võtsin kätte ja armusin ära. Hetkega. Ja ei peljanud seda eriti ka välja näidata, sebisin elu eest, nii nagu ainult unenäomina ilmselt oskaks.
Ega temagi väga puudu ei jäänud. Mingil hetkel haaras ta mu näiteks õlale, nagu noor Jumal ja hüppas üle aia.

Rohkemat ei toimunudki õnneks, lihtsalt mingid vihjed jms. Aga siis ta helistas mulle järgmisel päeval salaja ja ütles, et oli küll tore, aga see oli ka kõik. Sest ei tohi. Ja mina küsisin õnnetuna, et kas ma tema ajalehti ikka võin edaspidi ka lugeda, sest miskipärast oli see mulle väga tähtis :D.. ju siis polnud unes Postimees-online/Delfi jms veel leiutatud.
Kõne lõppes sellega, et ta leppis muga kindla aja kokku, millal ma neid lugeda võiks… et ta ikka ka kindlalt kodus oleks 😀 Ehk siis olime tagasi alguses.
**

Ärge saage valesti aru. Naabrimees on äärmiselt tore ja lõbus sell. Lihtsalt sellised pisiasjad nagu: ta on suhtes, ta on minust tuhat aastat vanem, ja ma tean teda lapsest saati ja kõik, mida ma (tegelikult “me” – ründasime alati lastekambaga) tema puhul tahtnud olen on – tema telekamäng ja tennisereketid ja tühi taara, et jäätist osta :D, luba tema armsat toonast koera jalutada.. või tema üliägedat kiike kasutada… või  Narva minna :D. Nothing more, I promise.
Mistõttu oligi unenägu nii awkward. 😀
Ja ei, ma ei usu sellesse, et unenäod vastavad alati tõele ja tegelikult olen ma väga sisimas alati armunud olnud :D… Sest noh, ma tean, et ei ole. Ja tuletades meelde, et minu unenäod on enamasti stiilis, et ma kedagi ajaviiteks tapan, siis julgen nende tõepärasuses kahelda…

Samas… minu tänane teine unenägu oli juba tõepärasem. St. unenäo-mina oli üsna minulik 🙂
EDIT: Mulle jõudis just kohale, miks ma naabrimeest unes nägin! Sest ma ütlesin eile õhtul Jüri Homenja pilti vaadates (:D don´t ask!), T.-le et ta meenutab mu naabrit!

***

Läksin siis mina teises unenäos koos oma eelmise koeraga (näen viimasel ajal alatasa Ällut unes, mis värk sellega on?)
(*sellega meenus mulle omakorda, et ühes unenägude seletajas on seletud: “Koduloomad – tsiviliseeritud väärtuste poolt taltsutatud loodust.”… Wtf see üldse tähendab see lause? 😀)
.. et siis läksin koos eelmise koeraga ja praeguse kolleegiga ja tema kahe sõbraga (pliks ja kutt, keda vist tegelikult olemas ei ole) Piusa koobastesse. Väljas oli miski esimene kevadkuu – aprill vms.
Ma pole eriti üldse kunstiandekas, aga püüdsin joonistada, milline sealne keskkond oli. Pilt ei tulnud eriti ruumiline 😀 Aga kirjeldan juurde.

See tumekollane on suur liiva-sein, mille külge oli kinnitatud suur.. rõdu, vms, kust vaadet nautida. Üks rõdu osa oli lahtine, et lasta läbi voolav vesi/kosk, mis seina seest tuli.
Liiv, mida mööda see vesi sealt alla voolas oli pisut kaldu alla… nii et vesi voolas nagu mööda mäge. Mida ka ära kasutati, ja rahvas lasi sealt alla nagu veepargi liumäest. Suht ohlik.
All suubus vesi suurde järvekesse.. ja sealt oli omakorda järsk “sein” umbes 2m allapoole, kuhu vesi langes väiksemasse järvekesse.

Igaljuhul, seisime me siis seal üleval (mul pole halli aimugi, kuidas ma koera mööda redelit üles tõin 😀) ja nemad arutasid, kuidas sealt alla lasta võiks olla. Et kuigi väljas on pisut külm, võiks ju proovida.
Noormees seltskonnast seisis siis selle kose kohale, et lihtsalt vaadata ja kujutleda, kui hull sealt lasta võiks olla… ja kummardas siis korraks ettepoole… kui kolleegi sõbranna otsustas, et aga proovigu ta siis järgi! Ja lükkas noormehe sealt pea ees alla. Riietega, taskus olevate asjadega.. ja pea ees. Täiesti saiko plika! 😀 Kolleeg võiks oma sõpru paremini valida 😀

Kutt karjus natuke, aga jõudis alla.. ujus pisut, lendas siis sellest teisest väiksemast kosest ka alla.. ja ronis seejärel külmast kangena veest välja ja hakkas üles meie juurde ronima.

Kolleegi-saikosõbranna vaatas seejärel meile ülejäänutele otsa, et kes järgmine on. Mina veetsin ülejäänud aja seal rõdul igaljuhul põrandal mingi toru külge kramplikult klammerdudes, et ta mind alla ei viskaks. Sest ma ei oska ujuda. JA nagu ma ütlesin, siis tänane unenäomina (teises unenäos!) oli elutruult minulik ja ei osanud ka unes ujuda. Aga see saikopliks ei tundunud olevat selline, keda see pisiasi väga huvitaks.

Nähes, et minust asja ei ole, hakkas ta ise strippama, et alla lasta. Crazy b**ch, ma ütlen!

Noormees jõudis just üles. Ja ei olnudki maaaaaailmakuri. Aga läks siiski tsiki kõrvale veenduma, et too ikkagi alla laseb. Tsikk lasi end vette istuli ja lükkas hoogu. Ja haaras siis viimasel hetkel kuti jalast ja tõmbas ta hooga endaga kaasa.
 I am telling You – that was one Crazy B**ch!!

Mulle aitas ja lasin sealt varvast, enne kui psaiko tagasi üles jõuab. Redelit mööda. Ma endiselt ei tea, kuidas ma koera sealt alla sain.

Läksin Älluga lähedalasuva väikelinnaga tutvuma.. ja avastasin siis äkki, et Ällu on kadunud 😦 Mäletasin, et ma käisin ringi ja pärisin inimestelt, kas keegi on spanjelit kohanud. Ma ei tea, kas ma leidsin Ällu üles… ärkasin enne :(…

**

See tuletab meelde, et eile nägin unes, et kohtasin linnas tänaval üksi hulkuvat beagle– t. Ta sibas mul eest ära ja ma jälitasin teda. Mingi umbes pool tundi jälitasin. Siis jõudis koer parki, kus üks paarike teda rõõmsalt tervitas, et noh, koer, käisid ümbrust uurimas, jah? Kus sa siis ära käisid?
Kuradi vastutustundetud unenäotõprad!

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!

Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.

Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.

… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:

Kuidas ma Maximasse Cocat ostma läksin.

Kuna mul on natukene unine olla (vaata eelmist postitust), siis lippasin lõunapausil Maximasse, et endale üks ebatervislik joogipoolist tuua.

Kuna ma juba seal olin, siis piilusin raamatu-letti ka, et äkki neil on seda autoraamatut, mida T. jõulusooviks vihjas. Ei olnud. Aga silma jäid hoopis jõuluraamatud!
Lehitsen nimelt alatasa raamatupoodides meisterdamis-raamatuid, aga hind (keskmiselt 20-30€) on piisavalt morjendav, et sealt üksik idee meelde jätta ja raamat tagasi riiulisse panna. Need ideed on muuseas alati unustatud juba poest lahkumise ajaks, sest ma olen ju mäluahv :D.

Igaljuhul olid Maximas jõuluraamatutele allahindlused! Vist Aitäh-kaardiga vms. Ostsin “Jõulud” ja “Jõulud kauniks” ja maksin nende eest vastavalt 5€ ja 7€..pluss sente. Väga khuul, onju?!

Seejärel jõudsin piimaletti ja seal olid mingid desserdid, mis välimuselt meenutasid üllatusmune. Koerapildiga! Kahe erineva koeraga: kuldne retriiver ja (must-valge) spanjel. Olgu öeldud, et mul on hetkel kodus kuldne retriiver ja minu eelmine Koon oli must-valge spanjel.

Muidugi ostsin ma mõlemad desserdid.

Kuna koera-pildid pole “munade” peal vaid ümbritseva kile peal, siis ei raatsi ma kilet lõhkuda ja nii jääb dessert igaveseks söömata. Mis seals´ikka. Vähemalt ilus külmkappi vaadata.

Coca ostsin ka.

Siirdusin kassasse. Järjekord oli stiilne. Ootasin. Ootasin. Olin järgmisena valmis maksma, kui tuletõrjehäire tööle hakkas ja teatati, et tegu on evakuatsiooniõppusega ja kõigil paluti poest lahkuda ja 5min pärast tagasi tulla. Jätsin siis oma raamatud ja koerad kassalindile, seisin mõne aja poe ees ja tulin siis tagasi maksma.

Kui mõni aeg hiljem rõõmsana Koonuga õuele jalutama läksin, leidis proua Koer mõned kalad ja… libises nendel kogemata selili.. ukerdas siis ühel küljel püüdes tulutult püsti saada ja proovis siis sama teise küljega… ja seljaga. Pärast minu kuuendat röögatust leidis ta lõpuks üles jalad, mis asusid hoopis kõhu all ja vedas enda ümber-kukkunud keha taas püstiasendisse. Et siis rõõmsa ja haisvana oma päevaga edasi minna.

Kõigil päev korda läinud.

Blogimisvõistlus – Õhtused mõtted

Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.

Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂

Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!

Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.

Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂

Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu…  ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!

***

See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.

Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!

**

Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.

Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.

Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.

“Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.

“Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.

Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)

PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉

Blogimisvõistlus – TOP 5

Top 5 tundus alguses kõige lihtsam teema üldse… kolmeks sekundiks või nii. Sest siis meenus mulle, et mul oli kunagi see postituste-sari “Kümme kümmet”, kus ma plaanisin teha kümnel erineval teemal top 10 postitusi. Aga ma jõudsin ainult kuue teemani, sest siis said teemad otsa :D.

Ehk siis… toona said tehtud kõik teemad, millest ma üldse midagi tean: Telefoni äppid; Lauamängud; Vaatamisväärsed sarjad; Inimesed, kes mind avalikus kohas häirivad; Kohad kuhu minna ja Armastuslaulud.

Oo, siiski… kellegi soe nina süles tuletas meelde, et koertest tean ju ka õigenatukene. Sündigu Nina tahtmine:

TOP 5 koeratõugu, kes on piisavalt sümpaatsed, et neid kaaluda endale võtmiseks (mitte kohe… aga kas olen kunagi kaalunud, või on kunagi kauge keskea tulevikuplaan 🙂)

1. Kuldne retriiver / Labradori retriiver
Ma oleks tahtnud tegelikult kuldse ja labradori eraldi panna, aga siis tuli kokku 6 tõugu.. nii, et panin nad retriiveritena kokku. Ehk siis enne Koonu võtmist kaalusin ma enim neid tõuge. Erinevatel põhjustel langes otsus kuldse retriiveri kasuks ja ma olen sellega väga rahul! Sest see on MINU jaoks parem valik, mitte et kuldne muidu üldiselt tingimata parem oleks. 🙂 Kui välja jätta see, et mõni kuldne on pöörasem ja mõni labrador rahulikum, siis üldiselt on nii, et: kuldne on rahulikum ja flegmaatilisem ja labrador aktiivsem ja mängulisem. Mulle/minu iseloomuga sobib rahulikum. Kui ma temaga mingeid hulle liikuvusspordialasid teha oleks plaaninud, siis poleks samas väga hea valik olnud, nii et kõik oleneb, mida teha tahad 🙂 Meie suund on lugemis- ja teraapiakoerandus ja selleks on EllieTheElephant üle prahi valik! Ühetoalises üürikorteris elamiseks samuti. Igapäevaselt tööl käimiseks samuti.
Kuldseid on ainult “kuldset värvi” (loe: helebeežist helepruunini). Labradore on kolme värvi: kollaseid (loe: helebeežist tumekollaseni), pruune, musti.
Karv on kuldsel pikk ja labradoril lühike. Labrador ajab karva ja laotab selle ühtlaselt kõikjale. Kuldne oma kerge karvaga tekitab neist nurka tolmu-karva-rullid.
Vihmase ilmaga vajab kuldne ilmselt käpa-pesu ja labradorile piisab vast rätikuga kuivatamisest. Enamasti.
Kuldne vajab tihedamini kammimist.. ja vahelduva eduga piirkonniti trimmimist. Ehk siis kuldse karv vajab rohkem hoolt.Sõbralikud on nad mõlemad. V ä g a  sõbralikud! 🙂

Isane ja emane kuldne retiiver: Rocky ja Ellie

Kollane labrador Kiku kutsikatega

2. Šoti terjer
Vuntsidega koer. Nõrkus, noh. Tema on siis see madal, must, maani vuntside ja kõhukarvadega, püstise sabaga.. pisut triikraua kujuga lahedik. Üsna haruldane. Terjeri iseloomuga (loe: iseteadlik, põikpäine, asjalik). Karv vajab tööd: trimmimist, kammimist.. vist ka kitkumist.

Šoti terjer
(foto: http://www.westminsterkennelclub.org)

3. El Graaandz
Minu isiklik maailmavaade tahaks kohe öelda, et teise ringi koerale uus kodu! Ja kui mul oleks ainult kodukoer, siis oleksin vist ta ka Varjupaigast võtnud. Aga kuna oli ette teada, et tahan temaga/temakesega tööl käia ja teraapiakoerandusse püüelda, siis oli kuldne ohutum/kindlam valik, kui a) kutsikas, kelle tausta ja tulevikku ja iseloomu jms Sa ei tea; b) täiskasvanud koer, kelle minevikku ja sellest lähtuvalt ärritajaid Sa ei tea.
Aga muidu on varjupaigakutsud änksad! T. kodukoer on varjukast ja on väga numps 🙂

Sid, varjupaiga päritoluga nupskin 🙂

4. Bordercollie
Ilus, tark ja väga aktiivne. Must-valge kollikoer. Borderkollit peetakse kõige targemaks/õpetatavamaks töökoera-tõuks. Levinud karjakoerana töötamises, agilitys jms koeraspordialades. Maailma targim koer, Chaser, kes teab 1000 sõna on borderkolli. Aga. Ma ei julgeks veel endale seda tõugu võtta. Ma ei suudaks ilmselt kogu tema energiat ja potensiaali ära kasutada ja siis leiaks ta oma tarkusest asju, kuidas oma frustratsiooni niru peremehe üle välja elada.. ja teeks mu elamise maatasa 😀

Border-collie
(pilt: http://www.rks.fi)

5. Amstaff
American staffordshire terrier on tõug, kes mulle meeldib, aga keda ma kunagi ei võta :D. Põhjuseks on see, et ta, kuigi väljanägemiselt väga numpsik, on üks neist nn. “tapjakoertest”, kelle tapahimu pole üldse kinni temas vaid omanikus. Aga ma kardan, et ma pole piisavalt tugev, et temaga toime tulla ja nii saabki nupsikust hirmuäratav koon. See oleks vastutustundetu ju, hea koer ära rikkuda. Aga ta meeldib mulle ikkagi 🙂

Amstaff
(foto: http://www.dogbreedslist.info)

*Boonuskoer: Spanjel
Meie eelmine koer oli spanjel. Tõug oli empsi lempar ja koer sai võetud, suht sellepärast, et ma ilma olla ei suutnud ja kuulutuse peale ühendust võtsin, teades, et ta spanjeliga ikka nõus oleks jms 😀 (oligi).
Aga kuigi väga nunnu ja armas ja pisike ja südamelähedane ja Ällu on endiselt niiiiiii kallis… siis, ei enam spanjelit. Kindlasti on ka erandeid, aga ma pole seni kohanud ühtegi tervet või “ainult natuke haiget” spanjelit. Kõigil on nii palju erinevaid tervisehädasid, et esialgu pole jaksu ega raha nii palju. Aga nunnu on spanjel küll:)
Ps. Ällu, igatsen Sind ikkagi! 😦

Spanjel Alex (Ällu)

ujumishooaeg on alanud

Mac oli hommikul kohutav loomaomanik ja sundis vaest koera jões ujuma. Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama.

Peale suplust kappasime kiirel sammul sooja tuppa. Jõudsin siia üsna märja koeraga. agu reedab ka vaibale jäänud jälg… mis meenutab pigem.. lambakoera:

Ma olen üliharva kuri. Täna sai isegi Koon aru, et ma olen kuri. Käitus nagu tuppas***unud kass.. või noh, pigem nagu s**aspüherdanud koer. Ärrr.

Nüüd on mu ruum täis märja koeraja jõemuda lõhna ja ma ei ole eriti õnnelik. Kui päev otsa vastu suudan pidada, siis saab õhtul sooritada korraliku sügavpuhastava pesu.

Ärr.

***

Ps. Ärgem siiski saagem valesti aru. Ma ei vahetaks Koonlast hetkekski kellegi/millegi muu vastu. Aga see ei takista mul vahel(väga)harva kuri olemast.

PS2. Täna oleks Ällu 14s sünnipäev 🙂 Väike näljane nupskin 🙂

hakkasin asjalikuks

Natuke kiire periood ja blogimiseks ülemäärast aega/energiat ei jää. Mõnest asjast siiski pajatagem.

1. Filmid.
See kunagi ühes postituses kiidetud 3-osaline dokumentaal “Inside the animal mind”… Vaatasime nüüd kõik kolm osa ära ja selguse huvides olgu öeldud, et jään endiselt seisukohale, et see on väga äge ja soovitan kõigile! 🙂

Tambuga kaesime ühel õhtul filmi “12 aastat orjana” ja teisel õhtul sarnast filmi “Teener“. Esimene neist korjas 3 Oscarit… Aga minu/meie meelest oli teine film palju parem! Nii, et soovitan hoopis seda, vot.

Nädalavahetusel astusin Fränky ja meha juurest läbi. Nemad, kes nad teavad, et ma olen nõrga närvikavaga ja ei kannata õudusfilme,  näitasid mulle südamerahuga filmi “The Uninvited“. See ei olnud neist eriti ilus. Näiteks ei julge ma enam kunagi ilmselt prügi välja viia :P. Eih, tegelikult oli see õuduka kohta päris hea. Mitte sihuke Saag/Mootorsaemõrvad/Mägedesilmad tüüpi film vaid pigem 6-meele kanti. Et point oli täitsa olemas. Aga filmi jooksul oli lots of disturbing images.

Täna hommikul kell pool kuus vaatasin “Switched at Birth”-i esimese hooaja viimase osa ära. Muidu on lahe sari, aga hooaja finaalosa oli natuke pettumus. Kuidagi, ee… tavaline osa. Ilmselt olen ära hellitatud Grey Anatoomia hooajalõppudega, kus alati mingi draama ja trauma ja maailmalõpp on, et jääd uut hooaega oodates vaevlema, et “mis nüüd edasi saab”… aga praegu ma ei vaevle eriti. Alustan hoopis vahepeal Carrie Diares´iga vahelduseks.

 

2. Hommikud.
Tavaliselt ma ei vaata tegelikult hommikuti pool kuus filme. Ainult kord nädalas või nii. Küll aga kõnnin ma hommikuti vara-vara tööle. Lihtsalt sellepärast vara, et Koonuga hea rahulik kõndida oleks. Vaadake ise pilti, kui ei usu. Kesklinna “melu”:

Aga hommikud on NII valged! Amazing. Kui veel nt nädal tagasi päikeselise ilmaga väljudes olin juba 1/3 teed läbinud, kui tänavavalgustus kustus.. siis täna tulin 10min varem välja, ilm oli pilves ja tänavavalgustus juba kutu. Ömeizing..

Ja hommikune kõndimine. Kui asfalt vähegi veest ei uju, üritan terve tee  (~4km) jalgsi tulla (ja kuiväga märg on, siis pool teed).
Oh kuidas ma ei viitsiks seda teha, kui Koonu poleks. Aga seltsis segasem. Ja Koon rõõmsam. Ja kui ma juba alustanud olen, siis tuleb mulle meelde, kui mõnus kõndida on. Esimene samm on raske :D. Räägivad, et jooksmas käimisega on  samamoodi, aga ma ei viitsi seda esimest sammugi proovida :P.

3. Nänn.

Realiseerisin nädalavahetusel Gusti jõulukingi. Pildil näha osa tulemusest (ehk siis need 3 pildiraami). Koonud raamides on vasakult vaadates: Ällu, Ellie ja Sid 🙂

Sain eile postkaardi Ukrainast (Kiievist) ja rahatähe+mündi ka. Suutsin vastusaatmiseks isegi Eesti sente leida. Eurosendid oleks ju igavamad.

Blogimeem 2013

Ääremärkusena olgu öeldud, et ma võiks pea iga küsimuse lõppu lisada: “Kuna mu mälu on kohutavalt halb, siis ma ei mäleta midagi aasta alguses ja vastan suht aasta viimase kahe päeva põhjal :D” Lisaks olge hoiatatud, et ootuspäraselt on koer teemas 😀 kogu aeg.

1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud?
Käisin Lodjaga sõitmas. Käisin esimest korda: Pläsku katusel, Maarjamõisa Haiglas, mitmes Ida-Virumaa kohas jne. Veetsin päeva kottpimeduses jooke valades ja koogi/torditükke serveerides. Sain endale “oma koera”, Ällu oli rohkem nagu perekoer… Ühtlasi ka võtsin esimest korda Koonu tööle kaasa (siiani võtan).

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Sel aastal andsin esimest korda elus uusaastalubaduse. Teraapiakoera-teemal, loe eelmist blogipostitust 🙂

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jep, VäikeKaksikJ.
(ps. ma nägin täna unes, et mul oli kuri kaksikõde… ps2. VäikeKaksikJ ja tema õde ei ole kurjad).

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Ei. Väga meeldiv neist/teist.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?
Päris oma pesa oleks nunnudus kuubis. Muus osas on mul olemas kõik, mida vaja.*
* Loomulikult on palju asju, mida ei ole vaja… aga tahaks 😀 Vt. rubriiki “Saamisrõõm” 😀

6. Mis riike külastasid?
Hiiumaad :D.. nali, st. külastasin küll.. aga välisriikidesse ei jõudnud, Hiiumaa oli kaugeim punkt. Kuigi Ida-Eesti tundus ka päris.. võõrkultuuriline.

7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks?
5. oktoober 2013 😛 Koon tuli koju 😛 Aasta tähtsündmus ju, doh!

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Dziiz, ma ei tea… T. Tartusse saamine… Koon muidugi… tervist sai ka ehk natuke putitatud… bäh, ma ei tea.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Doooh, ma ei kuku läbi. Doh. Ma olen ideaalne ju.  Noh, oli üht-teist.. mis sest enam.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Sain hakkama ühegi külmetus-viirus-haigulehete. Vigastusi ka ei olnud. Ühel opil siiski käisin, aga ma ei loe ennast sellepärast veel haigeks :P.

11. Möödunud aasta parim ost.
Suuremat ei olnud midagi… Koeralausuja raamat oli hea valik. Uus talvejope on ka ilusake ((Y) Sepa Turg!)…

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Need küsimused on raskemad kui mõni eksam. Koonu oma, kahtlemata! Koonusaaga asjaosaliste oma ka.
Lisaks mitme loomapoe müüja oma, kes on maailmatoredad olnud. Ja Sepa-turu-müüjatädi oli ka tore.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Meediast on ikka üks koma teine tegelane läbi astunud, kes võiks olemata olla…

14. Kuhu läks enamik su raha?
Üürile.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Koer. Koer. Koer. Täpsemalt EllieTheElephant.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?
No kuna mul on niiiiiiii jube mälu, siis ma mäletan ainult viimaseid… “Lapsed tulid laulma kuue Euro eest” näiteks. Edgari-lugu oli ka kummitamajääv.
Aga tõsisemalt… Robbie “Angels“ kontserdilt… “Meil on aega veel” aasta algusest… (oli see üldse 2013 või 2012? 😀) ja Alen´i “Valgusfoorid“.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Sama klibu.

iii. vaesem või rikkam? Rahaliselt tundun vaesem. Kuigi ei peaks olema. Krdi hinnatõusud

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Dunou… koristanud? 😀

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Laiselnud?

20. Kas sa armusid aastal 2013?
Ei

21. Kui palju üheöösuhteid?
Mul ei pole ühelgi aastal üheöösuhet olnud… 2013 ei olnud ses suhtes erinev.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Uutest avastustest “Dog Whisperes” ja “Originals”…Vanadest headest ikka “Grey Anatoomia” ja “Vampiiripäevikud”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Kindlasti. Mul pole kedagi kindlat, keda ma vihkaks, aga üldiselt: roolijoodikud, loomapiinajad, inim-piinajad, bussipeatuses suitsetajad jne.

24. Parim raamat, mida lugesid?
Ma ei tea 😦 Mulle meeldis väga “Koeralausuja”… ja “50 halli varjundit” esimene ja teine osa (kolmandat pole ikka lugenud) ja “Minu Supilinn”. Ja kindlasti midagi veel, aga ma ei mäleta ju, mida ma lugenud olen… Ahjaa, aegumatud Lindgrenid ka loomulikult!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Eee.. ööö… puudub.
Küll aga avastasin, et Koit Toome oskab vaimustavalt laulda… mis ei pane mind küll tema tavapärast muusikat kuulama, aga saates oli ta il fantastico!

26. Mida sa tahtsid ja said?
Doh. Lihtne T. Tartusse ja Koonu: (kuigi Tema ei ole “mida” vaid on “keda”)

27. Mis oli selle aasta parim film?
Ot.. las ma vaatan enne üldse, milliseid 2013-filme ma nähenud olen… väga väheseid selle aasta omi vist: Visa Hing (6?), Beautiful Creatures, Safe Haven, The Host, Fast&Furious 6, Despicable Me 2, The Lone Ranger, Turbo, Planes, I give it a year, Jobs… Ei oska neist midagi valida 😦 Lone Rangeris oli Johnny 🙂 Jobs oli ka vaadatav… aga mingit lempat ei sündinud.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Ma ei mäleta oma sünnipäeva 😦 See oli ju jaanuari alguses. Nii ammuuuuu. Tööl sõin pitsat… Supilinna raamatu sain sünnaks… ahju kütsin ilmselt. Ma ei mäleta, tõesti.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Rohkem armsaid hetki?!

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Tavapäraselt tohlakas teksa+pusa/kampsun.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Mina ise. Siin poleks teistel midagi teha, kui mu katus ikka ära sõita tahaks, siis ta ka sõidaks ilmselt (õnneks ei taha) :D.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Vanad lemmikud ikka, Robbie ja Ian Somerhalder jne.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Enamik poliitilisi küsimusi tekitavad minus ühte kahest tundest: ükskõiksust või vastikustunnet 😀

34. Keda igatsesid?
Teda. ; Oma Koonu. 😛

35. Kes oli parim uus tutvus?
Koonu-inimesed 🙂 Ja mõni töökaaslane, kellega sel aastal tihedamalt suhtlema hakkasin.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.
Et ma olen Loll. Sest loll ei õpi oma vigadest ka 😛

What’s new, Pussycat? (uooou-uoou-uooo (8))

Djaa.. 4 kuud blogist eemal ja juba on WordPress jõudnud pisut kujundust muuta. Ma juba mõtlesin, et ei saagi kirjutada- ei leidnud lihtsalt postitamise-linki enam üles. Vihje vist, et peaks tihedamini  näole andma.

Niisiis, mis uut vahepeal? Üht koma teist… ja samas mitte midagi väga suurt.

Vahepeal oli suvi. Kalendri järgi. Ei oska kommenteerida, minu arust ilmad seekord soojaks ei läinudki. Oli lumega talv, lumega kevad, lumeta kevad ja sügis 🙂

Sügisel tuli sügisjooks. Wii :-] Ainult 11 kuud veel ja tuleb uus! Olin üdini tubli ja ajasin kokku 255 vabatahtlikku.. Natuke liiga tubli. 240 läks vaja. Mii dõunt laik, kui peab neile ära ütlema. mjäu.

Siis leidsin lõpuks lõputööteema, kohtusin uue juhendajaga ja särkivärki. Kunagi peaks kirjutama ka hakkama. Peaks ena vabatahtlikke hordidest vabatahtlikke abilisi leidma (6) [kiddin’] .. Tegelt, kuna teema on seotud juhtkoertega (<3), siis võin vast ise ka kirjutada, ilmselt on põnev.

25. sptembril läks minu mittejuhtkoerküllagaparimparimparimsõber igavestele jahimaadele. Nüüd tudub ta oma pesas maal pihlaka all, aga mulle meeldis palju rohkem kui ta minu voodis tudus. Omistasin tema jäära-padja endale kaisukaruks, ehk ta pole kade…

Kaisukarudest rääkides (ehk liikudes rõõmsama teema juurde) käisin vahepeal Riias koolitusel ühe nädalakese. (Mis oli  muuseas väga tore!) Ja tõin sealt Suscole (oranž kaisukoer) oma kaisukaru (kassi), sest minul oli Susco, aga Suscol ei olnud kedagi kaisutada. Ja kui ma nädalavahetustel eemal olen on mul jäärapadi, aga Suscol polnud ikka keskit. Nüüd siis on. Kass sai nimeka Elayas Kass, sest Läti kiisudel peab ju ometi S-iga lõppev nimi olema, eksjuonju? Väike õnnetus juhtus temaga ka, ta kaotas ühe oma silma, aga ta ei lase ennast sellest häirida eriti- talle piisab, kui ta Suscot näeb ja selleks piisab ühest silmast küll.
Kas nad ei ole tore paar?

Susco <- -> Elayas Kass

Riiaga meenub mulle veel söömine. (ja pikk bussisõit=paininmyass) Minnes olin 47,5 kilu kerge. Seal sõime. KOGU aeg. Iga kahe tunni tagant toimus söömine. Soe toit. Hommikust juba. Kindlatel aegadel. Nädal aega jutti. Lootsin, et võtan seal hullult juurde ja olen ka inimese nägu pärast. Tuleb välja, et tegu on maailma kõige parema dieediga! tulin tagasi ja olin 47,4 kilo. Üleeile kaaalusin ja olin juba 46,5. Seega, lihtne arvutus näitab, et umbaudu 50 nädala pärast olen ma null kilo. Prf.

Lisaks.. Tegime Novaatat. Oman paari uut lauamängu. Olen käinud Kõrvekal, Rakveres, Vinnimaal. Kõik olid toredad. Lähen varsti Aexi. Tõotab tulla tore.  Alustasin uuesti Gilmore-tüdrukute esimese hooajaga (puhtalt teaduslikul eesmärgil! Sain näiteks teada, et Tallinn-Rakvere bussisõit= täpselt kaks Tüdrukute osa. VÄGA vajalik teadmine!). Sain teada, et Bärri mind ei hammusta. Tegin oma jalgrattale pai. Ostsin endale Tallinna Maratoni ja Spanjelikruusid ja mitu paari sokke (kes veel ei teadnud, siis mul on tõsine ravimatu kruusi- ja sokifetiš), vihkasin Maryt (mängult, tegelt väga ägeda koha valis trippimiseks!), tegin multikaid, ei saanud Vihmahääle multikatega hakkama, olen niisama tubli olnud, käisin koolides loengutel, leidsin, et lapsed on hukas, käisin korduvalt mini-massaažis (niiiiiiiii hea, niii vähe)… ühesõnaga, mitte midagi põnevat 🙂

Ja veel? Ma ei saa ju lõpetada ilma tavapärast porisemiseta. Mul on masu. Lähen varsti inimkatsetele. Mul on külm. (koguaeg). Mul on uni (koguaeg). Igatsen Roomat ja “Minu-Väikest-Roomat”. Tahan päris vahvleid. Ja lund (come on-hate me, oh hate me please.. yeah, some more). ps. Kas ma ütlesin, et uni/külm on?

PS. Ma olen vist juba Facebookis 101 korda kiitnud.. kiidan siin ka: Louis C.K. Stand-up-comedy’t olete kuulanud? Kuulake. Niiiiii hea! Sikutasin selle endale telefoni ja kuulan hommikuti tööle tulles vahel. Ja irvitan omaette võrdlemisi kuuldavalt. Aga keegi pole mind veel (õnneks) endale ja ühiskonnale ohtlikuks pidanud selle pärast, nii et viibin veel vabaduses 🙂

PS1. See on inglisekeeles.
PS2. Guugeldage ise Youtubest teisi osi, kui kuulata tahate.

Paneksin oma lapsele nimeks nelikümmend F-i.
“Ffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffff- Mine korista oma tuba ära!”

päevakad 1

Noor ja vana… Allukas… Lasnamägine loodus… Kurekepsud

Sulalumi-sulalumi!

Kusagil Lasnamäe avarustes sündis täna Bob da Snowman!
Soovime talle pikka ja õnnelikku elu, kuigi teades, et see soov linnalumememmedega täide ei lähe, sest minutiga on hävitajad enamasti jaol, tegin mälestuseks ka mõned pildid. Ikkagi selle talve esimene Bob. Mulle.

Erilised tänud kõige suuremale abilisele: