täna ei ole sünnipäev, seda juhtub pea-aegu iga päev…

…välja arvatud kord aastas. Aga täna ei ole see kord 😦

Aga eilse meenutuseks ja natuke ka tänasest… X hetke:

1. Koon oma tavapärases olekus, mis tähendab tema poolt öelduna otsetõlkes: “Vaata, kui võrratu ma olen, aga unusta palun ära, et ainult silmadega vaadatakse… ja süga mind, Jumala eest, no mida Sa ootad veel?!”

2. Sain lilli. Tulpe.Ja jäälilli. Ja roosasid lilli (minu teadmisi lillendusest arvestades võivad need olla kobarnelgid… aga võivad ka mitte). Ja valgeid roose. (T. teadis küll, et kollased oleks õigemad, aga müüja sõnutsi “ei ole need kollased eriti head”.) Õnneks seekord vaid lõikelilli. Inimesed on oma vigadest õppinud. On mulle varemgi kingitud potilill sõnadega: “See on täpselt Sulle sobiv, see tahab väga harva vett!”… Njah…. 2 kuud hiljem oli see õnnetu lill oma õnnetu otsa leidnud. Ja ma oma arust kastsin küll. Mnjah. Õnneks olen ma koduloomade eest hoolitsemises SO much better!

3. Sain õnnitlusi. Kallistusi, kõnesid, käpasurumisi, sõnumeid, kaarte ja Facebooki õnne. Viimaste seas ka klippe-pilte:
“Happy Birthday!” from Poppy the Elephant (Vantsilt)
“Happy Birthday” jõehobu lugulauluke (Dzeikilt)
“Happy Birthday!” klaveripala hiirepoistelt (Vihmahäälelt)
Ja pildid 1. FK-lt ja 2. Annilt:

FK pildi all ma ei suutnud muidugi vastu panna ja kukkusin õelutsema. Nimed muudetud:
Mac: Fuiii, kui kole pilt… koer.. kuldne… Väkkk 😀 😀 😀
Väike-Fränky: No tõesti, FK! Sellise pildiga tuled Maci sünnipäeva rikkuma. Fuh!
Mac: Näe, FK, nüüd rikkusid Väike-Fränky päeva ka ära… ta pole tükk aega midagi nii nõmedat näinud! (toim. – Väike-Fränky on juhtkoeraomanik… wink-wink 😉)
FK: Ma ikka pingutasin ka, et midagi eriti ebasobivat leida.

Love my friends 😀

***

Urmase kingid ongi tõlkes kaduma läinud vms, siis sain kingitusi sellegi poolest. Muuhulgas näiteks kõige viimase pileti Jan Uuspõld´i monoetendusele Tartusse… ja “Vanaisa” monoetenduse DVD (T. on kaval, teadis küll, et minu läpa ei mängi seda, niisiis ei saa ma seda ilma temata vaadata 😛).. lotopileteid (Summiga ei võitnud, Kingiloosiga sain 5€ (olen korra elus varem ka 5€ võitnud, mis oligi mu senine suurim lotovõit…) ja 2 väljaga Bingo nurkademäng: ühel 2 puudu teisel 1 puudu… tavaliselt pole mul ühtegi nurka täis nii et asi seegi :D…diagonaalides puudu 5 ja 3…täismängus puudu 7 ja 5… mul pole niii head piletit kunagi olnud!! 😀), Lauamängupoe kinkekaardi ja kohvi ja tatart ja Euro-makarone 😀 ja konserviavaja (jee :)) ja väga ägeda Rakvere-märkmiku ja särgi ja kleidi ja kohukese ja võtmehoidja ja koera-mänguasju ja muud manti. Rösteri ka, kuigi see jõudis nädal tagasi kohale ja on juba täies kasutuses 🙂 Ja tee-raamatu… umbes sarnase, nagu Vihmahäälel on, aga erinevalt temast, kellel on pakiteed seal sees, on minul ikka PÄRIS tee!

 

4. Sain masenduse. Sest sain teada, et ma olen (VEEL) rumalam, kui ma arvasin.
(Tänud, VäikeFränky, et Sa lahkelt pidid teste FBs jagama.. ärrr!)
Ma siiamaani (kogu kooliaja) arvasin, et AINUS asi, mida ma oskan, on eesti keel.  Okei, ma tean, et see on mul kehvemaks läinud, aga kooli-ajal oli see minu jaoks absoluutselt kõige kergem õppeaine. Teised tuupisid reegleid ja välteid ja komasid ja asju pähe. Mina ei õppinud estas kunagi (kirjalikud tööd tegin muidugi ära.. aga reegleid ei õppinud). Sest see kõik oli lihtsalt nii loogiline. Kirjandus oli mu teine lemmik-aine, sest raamatukogu oli mu teine kodu. Ja kodus lugesin igal õhtul 1-2 raamatut. Suvevaheaegadel käisime maal Dzeiki lugejapiletit täis tembeldamas igapeävaselt (siis olid need paberpiletid, kuhu kuupäev kirjutati tembeldati), sest tõime iga päev kuhja uut kraami. Kooli kõrval raamatukogus oli muidu lugemissaal avatud mõni üksik päev nädalas, aga kui Mac iga päev peale kooli läks, siis tehti talle saali uks lukust lahti ja hängis üksi seal. Muuseas, seal lugemissaalis lugesin kunagi ka spanjeli-kuulutust.. helistasin kohe oma väriseva lapsehäälega, et: “Kas koer on alles? Siis mu ema õhtul helistab teile” Ja nädal hiljem oli meil kodus päris elus koer!
Okei, see selleks. Minulikult läksin teemast kõrvale. Veel minulikumalt loomulikult koertele.
Fränky jagas niisiis eile Eesti Keeleinstituudi lehe keeleteste. Täielik FEIL! Seal on enamikes 10-20 küsimust vms ja miinimum valede vastuste arv oli mul 3.. Masendav!! Kusjuures mõne puhul ma kahtlesin ja mõne puhul olin täiesti veendunud, et nii ongi õige nagu ma arvasin. Näiteks olin veendunud, et õige on sõna imidž. Tüng, värdjas. Imago on. Prff. Mul on tunne, et keelereeglid on alates minu kooliajast lihtsalt niiii palju muutunud (sest ma olen ju nüüd niiiii vana), et minu ajal oleks need veel õiged olnud. Masendav igaljuhul. 😦
Ahjaa.. ja seal EKI avalehel kohe esimene asi:
Keelenõuanded;  Kuidas mitte liialdada sõnaga mitte:
Kui kasutada sõna mitte eitust või omaduse puudumist väljendava eesliitena, võib tekst muutuda kohmakaks ja kantseliitlikuks. Meenutame võimalusi, kuidas eitust või omaduse puudumist veel on võimalik väljendada:
1) antonüüm ehk vastandsõna
mittelegaalne vara ⇒ illegaalne vara
mittealaline elukoht ⇒ ajutine elukoht
ehitustööde mitteplaaniline kulg ⇒ ehitustööde plaaniväline kulg

 Ma ei saa siiani aru, mis siin vastandsõnadega pistmist on? Selgitage rumalale? Need on ju sünonüümid… Vastandid oleks legaalne vara vs illegaalne vara jne… ju?

Ähh… Okei. Whatever. Ma olen rumal ühesõnaga.

5. Numbrid ja mälu. Oeh 😦 Veel olen ma rumal numbrites… ja mälu toimingutes.
Teadsin, et vanaduses jääb mälu kehvemaks, aga et see NII koheselt toimub, oli minu jaoks üllatus. Täna hommikul. Uksekood. Kunagi pole meelest läinud. Seisan ukse taga ja täielik blänk. Proovisin ühte. Vale. Meenus mingi teine, hakkasin seda sisse toksima ja panin kaks numbrit kogemata valesti. Ja uks läks lahti 😀 Ehk siis mul oli vale number meeles, aga sõrmedel oli õige number meeles :D… tegin siis selle vea ja hakkasin meenutama, et kas ma oma PIN-koodi näiteks mäletan. Mäletan ma jee. Klaviatuuri vaadates asukoha järgi üks kahtlus on, aga mälule ei ütle selline numbrikombinatsioon midagi.. nagu esimest korda näeks… Nice.

6. Crepp.
Käisisime eile lemmik-kohas, Creppis. T., mina, Väike-Fränky, EllieTheElephant, Dzännu ja soliidse tunni-ajase hilinemisega ka M.
Reserveerisin päeval laua ja puha, sest seal on alati oht, et ruumi pole. Kui me kohale jõudsime, olid kõik lauad tühjad :D. T. naljatas veel, et äkki saadi valesti aru ja pandi meile mitte laud vaid restoran kinni :P. (Kui me hiljem ära tulime olid siiski kõik lauad täis vist juba)…
Crepp ja sealne toit oli nagu Crepp ikka – imeline.
Õhtu suurim üllataja oli M. Kes on Creppis pannkooke söönud, see teab ehk koguseid… et võtad kas ühe soolase (Les Galettes) või ühe magusa (Les Creppes), sööd seda tund aega jutti ja ägised ülejäänud õhtu, et oli mul vaja NII palju süüa. M. pistis esmalt veeradntunniga pintslisse ühe Galetti ja siis teise veerandtunniga sinna otsa ühe Creppi. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et M. on täiesti harju keskmine Eesti tütarlaps, mitte kuu aega näljas hoitud labrador. Amazing, ma ütlen teile, amazing!
Mis aga labrador Dzännusse puutub, siis tema leidis laua all lebades, et maailma parim pehmem padi on kuldse sõbranna tagument 🙂

Käppade kokkutulek

7. Jalutasime lõpuks ometi lumes ja jõulutuledes.
Kui ma eelmisel aastal muudkui kilkasin T.-le, et Tartu on lume ja jõulutuledega NIIII võrratult armas, nunnu, ilus, hubane, kena, võrratu, imetabane… siis otseloomulikult ei olnud lund, et ma oma väidet ka tõestada saaksin. Eile siis lõpuks õnnestus õhtupimeduses valget lumevaipa mööda jõulutulede all kodu poole jalutada. m.o.t.t.

Nagu näha on Tartu nii mägine, et isegi Raekoda on viltuse mäe peale püstitatud… või siis oli süüdi minu külmetav käsi, mis kiirelt-suvalt taskust telefoni haaras ja suvalise klõpsu tegi.. natuke viltuselt…

8. Mõtisklesin ahju kõrval istudes oma kõrge ea üle.

Natüürmort senini avamata šampuse, teeküünla (sest T. ütles, et niiiii palju küünlaid, nagu mul vaja läheb, ei müüdagi!), kräsupea koogi ja ühe noorema keskealisega.
Sarjast “Suuri mõtlejaid!”

***

9. Täna öösel oli selle kuu seni külmim ilm.
Sel pidulikul puhul oli varahommikul köögis soliidsed 14 soojakraadi.
Mis seal ikka. Loomad sooja ja ahi küttesse.

Alguses oli temakese silmnägu teki alt väljas, aga kuna ta üritas püüdlikult magada ja laelamp silmaauku säras, siis tõmbasin tekiääre üle silmade. Selle asemel, et paanikasse minna, et wtf, ma ei näe nii ju ümberringi toimuvat, ohkas Koon rahulolevat: lõpuks ometi lastakse magada, Jumal tänatud. Ja põõnas tunnikese, kuni oli sunnitud end kööki vedama, sest ma ajasin juba õue minekuks saapaid jalga.

VäikeFränkyl läks toas radikas katki ja neil oli elutoas 4,5 kraadi (magamistoa radikas õnneks töötab). Aga minu meelest väga lohutav teadmine. Eestlane on alati õnnelik, kui teab, et kellelgi läheb veel kehvemini :D.

10. Koonuvaba päev ja kinnominek. Ikka eakohast filmi vaatama, loomulikult.
Kuna ma lähen täna tööalaselt kinni (hea töö, onju?!), siis jäi Koon koju (kütsin toa ära ja panin teki peale ja jätsin köögis lambi põlema ja 3h hiljem saabus/b T. talle seltsiks). Tööl on mõistagi kohe tühi olla. Ühtlasi peaksin psühhiaatrile rääkima sellest, kuidas ma enne täiesti selgelt kuulsin, kuidas selja taga pesas Koon magades ohkab (nagu ta ikka teeb, sest on ju raske ometi keset päist päeva magada). Aga nagu te aru saate, siis pesa on tegelikult tühi. Mnjahh.. kuulmisluulud, mis seal ikka. Vanadusdementsus vist.

Lähen kinno vaatama eestimaist lastefilmi: “Väikelinna detektiivid ja valge daami saladus”. Kusjuures, ma päriselt ka arvan, et see on hiiglamatore ja lähen vabatahtlikult.

Muuseas, kas te teadsite, et kinos saab “Kärbeste Jumal”-at vaadata?! Minu kunagine lemmikfilm, Simoni pärast :P. Aga koolilapsed, olge hoiatatud: raamat ja film on mõnevõrra erinevad, kohustusliku kirjanduse lugemisest see ei päästa :P.

Day one… and night one :)

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et ma kurtsin juba pikemat aega sellest, et Mul On Koera Vaja. Tänu Sesamy´le ja tema Juuniorile ja otseloomulikult ka Koonu senisele kasvatajale, on mul alates eilsest lõunast kodus Päris elus koer: noor (aga haritud) kuldne Ellie. Kuna mul, nagu vb märganud olete, on kombeks blogis kõikidele hüüdnimesid toppida (isegi kui need vahel pärisnime sisaldavad), siis on tema bloginimeks EllieTheElephant. Hea lühike ju :D. Olgu mainitud, et hüüdnimevalik on Vantsiku auks, kes oli vist kõige suuremaks kaasaelajaks, et ma ikka kindlalt koonu saaksin.. juba enne EllieTheElephanti võimaluse tekkimist, sest isegi tema sai aru, et ühel Macil PEAB olema koer! Vantsi kurvastuseks mainin siiski ära, et Elevantsinimi on blogi pärusmaa, nagu ka hellitusnimi Koon. Päriselus on ta ikka tuttav ainult oma pärisnimega 🙂 (kuigi, arvestades seda, kui palju kordi ma olen talle juba kinnitanud, et ta on niiiiiiii ARMAS, siis võib juhtuda, et ta hakkab varsti arvama, et ta nimi on hoopis Armas 😀)

Koon jõudis meiele eile lõunapaiku. Kuigi, peab tõdema, et kui nägime töökaaslasega, kes lahkelt küüti pakkus, kohapealset hulka karvakerasid, tekkis soov üldse mitte tagasi tulla ja igaveseks sinna jääda :D. Võin igati kasulik olla. Näiteks õunapuuoksi toetada vms (tänu pikkusele)… või talvel lund katuselt maha lükata (tänu kärbsekaalule).. või hommikust õhtuni koerte juures istuda :D… aga jah, me ei jäänud siiski sinna. Lohtuseks võtsime EllieTheElephanti kaasa, siis oli tagasituleku rõõm suurem 😛 (kuigi tegelikult on Tartusse alati rõõm jõuda).

Kodus tegime kiire ringkäigu, et peamised kohad (loe: joogikauss ja pesa) selgeks teha, fotokas kotti pista ja jalutama minna. Plaan oli kohe piiiikalt jalutada, aga juba esimesest pargist tuli meil tagasi pöörduda, et väike pesupäev teha :P. Pilte üritasin pargis ka teha, aga see ei tulnud eriti välja, sest ta otsustas olla kas: minust 10cm eemal, mis ei ole pildistamiseks eriti mugav… või minust rohkem eemal ja samal ajal ringi tuisates nagu keravälk… mis pole ka pildistamiseks eriti mugav… välja arvatud ehk rallifotograafide jaoks.

Kui kodus pesupäev läbitud ja väike time-out tehtud ja kuivatud, läksime uuele katsele 🙂 Seekord õnnestunumalt. Vahepeal tuli äkkpidurdustega meenutada, kui ta liiga kaugele ette kõndima kippus, aga üldiselt oli niiii tubli :). Vabalt joosta lasta veel ei julgenud mujal, kui siin kõige lähemas pargis, kuni veel 101% kindlusega “Tule” kutsumise peale ei tule (etterutates mainin, et tänahommikusel pargiskäigul tuli “tule” peale juba märksa kiirema reaktsioonikiirusega kui eile..pmst kohe… aga eks polnud nii palju uut ja huvitavat ja segavat ka enam… ja täna käisime kell 7 juba kahes erinevas pargis lahtiselt). Ja kuna temake pole väga linnas-liikluses patseerinud ja ei oska liiklust karta, siis kus vähegi autotee lähedal on, oleme praegu rihma otsas… Turvalisuse huvides käitun kõndides nagu juhtkoeraga: peatume igal randil ja kasutame tee ületamiseks käsklust üle. Sest ma ei hoia teda muidu väga tugevalt kinni, rihm on lõtv suht, nii et oleks hea, kui ta kohe teele astuma ei kipu (tegelt praegu veel tee lähenedes olen ikka suht valvel).

Inimestega on ta supersõbralik. Vaatab igat vastutulijat sellise ilmega, et : Kas Sa tahaksid mind sügada? Aga Sina? Äkki siis Sina?, Halloo, proua, teie seal, kas te oleksite valmis väiksesks koerateraapiaks? Jne 🙂 (muidugi me ei käi kõiki neid inimesi läbi,  vaata või Vihmahäält… vaeseke saaks kreepsu, kui isegi kõige sõbralikum koer maailmas talle ligi läheks (Vihmahääle oleme muuseas välja koolitanud, kui juhtkoonudega kohtub, siis vajab küll hetke aega, aga julgeb nendega tegeleda ja isegi üksi olla… näis, mis EllieTheElephanti peale teeb kunagi 🙂))
Teised koerad on samamoodi suured sõbrad. Rihma otsas tutvusime inimeste nõusolekul ühe taksiga. Ja vabalt joostes käis ta tutvumas ühe karvakeraga. See oli siis see kord, kui minu “Tule” oli kurtidele kõrvadele lauldud. Aga tegeleme sellega 🙂 Täna nägi ühte spanjelit eemalt, aga minu meelitamisega  ja teises suunas kõndimisega otsustas siiski minu seltskonna kasuks. Good Girl! Premeerisin teda umbes 25 korra kaika-loopimisega :D.

Kõndisime eile tööle, et põgusalt pilk sealsetele ruumidele heita, et esmaspäeval minnes oleks teekond (mis on muuseas umbes 3,5km ja koos teepealsetes parkides jalutamisega kestab ~tund) tuttav ja koht ise ka natuke tuttav. Töökaaslased on niigi enamus võõrad (välja arvatud too pliks, kes meile küüti pakkus)… aga vaadates kuidas ta inimesi Armastab.. ja kuidas ta niikuinii enamasti minuga kahekesi kabinetis on, siis ma ei muretse eriti sellepärast. (Suurema pesa peab küll sinna vaatama… sellise nagu kodus… nii et täna ootab ees tangi-kraasi-pesashoping 🙂). Klientidega tutvume mõni teine kord tulevikus, kui end juba seal ka koduselt tunneb… kuigi eile ei saanud ka öelda, et ta ennast vabalt ei oleks tundnud :D.

Kui vesi maitstud (eile jõi ta terve päeva nii, et käis iga natukese aja tagant kausi juures ja jõi ühe lonksu ja tuli ära… aga täna joob juba nagu vana mees- põhjani 😀) kõndisime sama teed mööda tagasi. Jõe ääres ei julgenud ka veel päris lahti lasta, sest see polnud see päris ujutamiskoht ja kui ta äkki poleks ei-d või tule-t märganud, oleks pisut jama. Aga kodulähedases pargis jooksis küll :).

Kodus tunneb end chillilt. Kuigi oma arust ostsin suuuure lataka pesa, olin eile mures, et ta magab selle mitte päris keskel ja nii on pea natsa üle ääre… et äkki on ikka liiga väike. Täna jagasin lõpuks ära, et kuna äär on ülejäänud pesast mingi 2cm kõrgem ja pehme, siis kasutab ta seda lihtsalt padjana ju :).

Kui mulle õhtul suht hilja meenus, et suures koeraarmastuses olin unustanud, et mu hommikusöök oli alles kell 5 hommikul (Koonule ma ei olnud unustanud süüa anda, prioriteedid on ikka paigas 😀), siis kokkasin endale õhtul praemuna (infoks kokandushuvilistele, et praemuna on peaaegu võimatu teha, kui toiduõli äkitselt otsa lõppeb 😀). EllieTheElephant veetis natuke aega köögis minu kõrval ja kui selgus, et oh häda ja viletsust, talle ei kuku midagi, siis tuli tuppa ära. Sama kehtib söömise kohta: korraks viskab alguses lootusrikkalt pilgu peale, aga saab suht kohe aru, et ei õnnestu.. ja läheb pikutab eemal. Ja kui ta juba seda oskab, siis ma ju ei saa endale lubada temakese ära rikkumist, kuigi uskuge, mina tahaks talle midagi head anda ilmselt rohkem, kui tema seda saada :D, sest ta on ju niiii Armas (aga seda ma vist juba ütlesin). Võite mu üle siiski uhked olla, ma ei ole murdunud ei söögi-andmise, kõrval-käimise-reegli, ega voodis magamise osas. Ise ka ei usu, kui tubli ma olen :D. Kui ei oleks olnud kõiki tublisid juhtkoonlasi, siis ma vist ei suudaks, aga nüüd olen ise ka natuke välja treenitud 🙂
Väike vahepala: maailma kõige parem õpetusviis inimestele, kes tahaks armsalt otsa vaatavatele koonudele näpu vahelt midagi head anda, on allergiline koer (mitte et ma ühelegi koonule allergiat sooviks!!).. aga kui Laenukoer külas käima hakkas, siis sai isegi minu mõistus aru, et kui ma talle selle saia-ampsu annan, siis on tal endal pärast niiii paha (pärmiallergia) ja ta närib endal käppi otsast. Nii ma siis ei andnudki/annagi. Ja sain teada, et oh.. koer oskab siis ära minna, ja ei langegi sellest kolmeks kuuks masendusse :D.. nüüd olen targem :P, ka mitte-allergikust koerte puhul).

Õhtul käisime pimedas pargis. Või noh, äärealal pigem, kuhu tänavavalgustus ikka ka pisut ulatus. Natuke aega lippas ringi, aga kui hädad tehtud sai, siis polnud vist ka pimedusest eriti vaimustuses ja tuli minu juurde ära. Veel pole ta eriti vaimustuses kõikidest ootamatutest helidest: august läbi sõitev auto, piiksuv/plõksiv valgusfoor, plekile tilkuv vesi. Ehmatab mõnikord, aga saab sellest kohe üle ja läheb rõõmsalt edasi lihtsalt uudistades, et oh, mis see oli… ei ole mingit saba jalge vahele ja punuma asja. Ja see on alles esimene päev. Kui ta foori ka homme, ülehomme jne näeb, siis harjub ära kindlasti :).

Mänguasjad (Aitähhid Vantsikule 😛) meeldivad ka. Lemmik on üksi tegelemiseks roheline pehme konn (Anni kilkab kindlasti praegu), olen jälginud, kas ta seda hävitama ka kipub, aga ei kipu. Tennisepallil üritas küll rohelist kasukat seljast stripata. Välja arvatud muidugi siis, kui keegi palli viskab, siis on sellega muudki teha. Tema pesa kõrval maas on punane madal korv, kus mänguasjad sees on. Kui igav hakkab, siis ta teab täpselt, et sealt võib nänni võtta. Öösel oli näiteks korvist pesasse jõudnud punase-valge nöörist pall. Tark laps, ma ütlen 🙂

Esimene ja viimane, ehk siis ainus niutsatus saabus siis, kui ma tule ära kustutasin ja magama hakkasime minema (kuigi tema oli juba pool õhtut vahelduva eduga põõnanud). Siis tuli voodi äärde, nügis mind ja tegi niuks. Selgitasin siis talle, et magama. Ja tema pesa on seal, kus ta õhtu otsa põõnanud on. Ja et uskugu mind, mind teeb tema voodisse-kaissu mittelubamine VEEL rohkem katki kui teda :D. Aga ta sai vihjest aru ja kobis pessa. Öösel muuseas absoluutselt IGA kord, kui ma külge keerasin, vedas ta end pesast püsti ja tuli ootusärevalt voodi kõrvale, et oh, Sa oled ärkvel! Lahe! Sügame? 😀

Kell kuus (ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua magasin 😀) oli mul igaljuhul uni läinud, aga kuna koon parajasti tudus (sest ma polnud ju külge keeranud), siis vedelesin niisama ja läksime 7-paiku parkidesse. Mõnus vaikne ja rahulik oli. (ainult seda ühte spanjelit nägime eemalt). Proovisime lendavat taldrikut. Ta jooksus rõõmsalt järgi, aga ei julgenud õhust püüda… ja kuna see on nii tasapinnaline, siis maast ei saanud kätte. Virutas siis taldrikule korra käpaga ja tuli rõõmsalt minu juurde, et oh, tule, ma näitan kuhu see kukkus :D. Mõtlesin siis alguses peale paari katset, et okei, Sulle vist ei meeldi frisbee ja ei visanud rohkem. Aga siis ta jäi ootusärevalt minu juurde vaatama, et noh, viskad või? Aga nüüd? :D… mõne aja pärast vahetasime siiski taldriku kaigaste vastu välja, need meeldisid küll väga. Eile oli niipalju põnevat, et palli tõi 2 korda ja rohkem ei viitsinud. Täna oleks võinud kaigast loopima jäädagi vist (ja kui nad veel surnud ei ole, siis nad viskavad siiamaani, vms) 🙂

Djah. Nüüd ma vist lähen ja ajan ta vahepeal üles ja teen natuke kudrukudru. Sest ma ei suuda kiusatusele vastu panna 😀

Ps. Kas te ikka teate, kui häppi ma olen? See kõik on umbes sama tore, nagu Tartusse elama tulek, mis oli umbes samamoodi terve elu oodatud sündmus. Jeiii!

Mac sai depressiooni. Ta ei oska enam pilti teha 😦 Idee nagu on.. ja tehnika nagu on… ja sellel fotoka väikesel LCD ekraanil tundub ka veel kõik lahe.

Ja siis kui pildid arvutis on… Päästab need ainult Photoshopis tund-ma-tu-se-ni muutmine. Prfniuksnäuks.

***

Mac käis ooperis.  Manon Lescaut´ vaatamas. Päeval lugesin, et see kestab kolm tundi. Selle peale vajus ära. Aga kohapeal vaadates- see (ja ma ei ole eriline ooperifänn) oli nii hea, et aeg lausa lendas 🙂 Ainult lõpp venis. Aga muidu mükkebroo! Teele linalakka nägin ka eemalt, aga ei hakanud üle saali lõugama- tsauu, teele, tsuatsautsau 😀

***

Mac kaotas mälupulga ära. Kodus. Oi, kolekole. Eile avastas ta seda loengut pidama hakates (ja loengumaterjalid on pulgal). Not sõu smaart thing to du junõu. Ounou!
Eniveis, ongi lootusetult plehku pannud. Otsisin. Ja. Ei leidnud. Siis ei otsinud enam. Ja ikka ei leidnud. Nüüd olen kõike proovinud.

***

Täna nägin unes mingit mõrvauurimist, kus kuuli otsisime…  siis et kasvatasin kodus purgis nälkjaid, kes vette pannes muutusid delfiinideks ja kuival maal nälkjateks. Ja lõpuks nägin vettekukkunud sõpra, kes jälle  välja upitati. Palju jama ühesõnaga. Väga minulik.

***

Hah… ja siis tahtsin veel mainida, et see vene selgeltnägijate saade TV3s. Mõni tüüp seal on ikka… judinaidtekitavalt hea. Üsna amazed olen.

***

Seda laulu teate, et “Konn astus usinasti nööda teed, jajaa-jajaaa…” (Nadja(=Anni) kindlasti teab :D)
Aga vot nii juhtub, kui konn pole eriti usin ja jää peal ettevaatamatult ringi vantsib:

Sa hoia suu kinni, kui Sa minuga räägid!

Pühapäeva varahommik.

Voodis on kaks koera, kaks tüdrukut ja Elayas Kass.

Voodi kiigub, et mitte öelda õõtsub, kindlas taktis edasi tagasi. 😛

Mac teeb selgeks põhjuse: Tõnnu lõõtsutab. Tõnnu, kes samal ajal oma “väikese” kehamassiga üritab Nadjat voodist välja lükata (seina poole välja, loomulikult).

Mac meelitab Tõnnut põrandale, et jahedam kliima või nii… Tõnnu ei taha sellest jutust (mõistagi) midagi kuulda.

Mac istub voodiäärele, ja osutab kutsuvalt põrandale. Tõnnu voolab esijäsemetega põiki üle voodi esiserva… väljasirutatud tagajalad voodi teises servas üritavad parasjagu Nadjat tapeedi ja seina vahele suruda.

Mac koputab kutsuvalt põrandale.

Tõnnu koputab nuiaga (mida bioloogiaõpetajad üksmeelselt sabaks nimetaksid) vastuseks Nadja sääre pihta (Mac on veendunud, et kuulis reieluu purunemist. Nadja, seevastu (tugev Liivimaa naine)) ei paista hädaldavat.

Voodi õõtsub.

Nadja on endiselt vastu seina litsutud.

Mac istub voodiäärel, ja et nüüd pool Tõnnut siiapoole kolis, on see kogu vaba ruum.

Mac kolib maha istuma.

Tõnnu tunneb sellest ilmselget heameelt ja jagab oma rõõmu saba kaudu Nadja reiele sinist punktkirja toksides.

Tõnnu saab vihjest aru, võtab hoogu, hüppab maha (vaibale).

Lõõtsutamine lakkab. Voodi peatub. Mac kobib voodisse. Nadja ilmutab endiselt elumärke (loe: hingab). Rahu.

Süda peksleb endiselt- kurrradi Coca-Cola oma kofeiiniga. prf.

Kell on 05:28… akna tagant möödub esimene buss.

Kaitstud: compleanno

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

väike nõid, oota vaid…

Pärast seda, kui olin ATVratsanikku piisavalt aua igavusest piinanud ja talle vestlusaknasse mingi miljon rida mula ajanud, tulid siinsed lugejad ka meelde… toksin siis  oma mõttevoo lihtsalt siia aknasse 🙂

Mac läks üleeile sooja ilmaga Trompeti juurde.. pusaväel… arvake ära, kas ta lippas täna hommikul kell 7 koju jope järgi või jaa? Päris hirmus oli ikka… isegi minusugune matakauge inimene saab aru, et 5 (kraadi) on vähem kui 23… kõõõvasti vähem.  Aga kõige üllatavam osa selle hommikuse siialippamise juures ärkamine. Ma olin kell 6 üleval. Vabatahtlikult. Ilma päikeseta silmaaugus (sest sel ajal oli veel ilm ennast pilve tõmmanud).

Eniveis, olin jõudnud koera kinni hoida kõrvapuhastuseks, ühe osa Gilmore Tüdrukuid ära vaadata (jah, ma alustasin JÄLLE 1. hooajaga, kui ma seda siin juba kurtnud/kiitnud pole), jogurti klaviatuurile valada (kui kellelgi arusaamatuks jäi, siis kogemata), selle salfaga klaviatuuri alla hõõruda (taaskord kogemata) ja lõpuks enam-vähem puhtaks saada, kui mu äratus lõpuks helises. Ma olen/olin väga edumeelne eksole?

Siis poolteist tundi tööd ja käisin lastele Dr. Suitsu filmi näitamas 🙂 muahahahaa.. kuigi mulle tundub, et see suitsetajatele väga ei mõju, on see ehk ennetuseks mitteveelsuitsetajatele? Ntx mulle, kes kunagi niiikuinii ei alusta :D… ja seal koolis nägin Tsirkat.. niivahva-niivahva… tiba kahju, et lille polnud,s est tal oli ju eile sünnipäev, aga niisama oli ka tore näha 🙂  Ja me saime tänuks Kinder Surprise’d… mida minusugusele lapsemeelsele veel rõõmuks vaja, eksole?

Mel ja Emi lendasid täna hommikul minema… kurvake… aga vähemalt on nende õnneks ilmselt Itaalias “pisut” soojem kui siin… kadedake. Mis tuletab mulle meelde- kes tahab Maciga 3-10.juuli Itaaliasse minna??? Kaa on see, et lennupilkud (2200) olek vaja mais ära osta, prff… mis kahandab kardetavasti sobivate kandidaatide numbri nullilähedaseks… aga see 1 seal nulli kõrval andku endast palun märku???

Täna on väike nõid kodus ja volub jogurtit klaviatuurivahelt välja ja valvab koera…

Ülehomme lähen ma Draamateatrisse “Vombatit” vaatama… muidu ootab väga, aga riietuse osa pole mu lemmik just 😀 Miks ma oma ninjapükste-konnasokkide ja valgete tossudega minna ei või? Ja mitte päris topless, aga ntx sügisjooksu särgiga? Ok,tegelt Kaubamaja Leiupoest leidsin eile endale püksid.. viisakad.. aga muu osa jääb kehtima 😀

Ma natuke hirmutan ennast.. olen nüüd erinevatessakendesse umbes tund aega lihtsalt trükkinud juttu… möla maha, girlie.. lähen vean vist hoopis koera endaga õue… või ennast koeraga, võtke kuidas tahate 🙂

Ja oma Kermitisoki pildiga tervitaksin Annit ja tema maaaailmanumparit 🙂