koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

Blogimisvõistlus. “Võtke teadmiseks, et ma olen…”

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei ole väga täpselt sellest praegusest blogimisvõistluse süsteemist aru saanud ja seetõttu ei tea ka kindlalt, kas ma veel võistlustules olen. Nelja päeva jooksul peaks vist blogipostitus ilmuma, aga kas see on nii, et 5. päeval peab postitus olema, või nii, et 4 päeva jooksul üks ja siis peale selle nelja päeva lõppemist järgmise nelja päeva jooksul teine.. noh, et nii võib ju vahe ka seitsmepäevane olla… igajuhul, ma ei tea, aga ma kindluse mõttes blogin ikka. Mis mul muud teha on igavusest.. Koonu ma õue jalutama minema ei pea ju, sest ta läks kaheks kuuks lapsepuhkusele (tähtaeg on teisipäeval ;)).

EDIT: Kuulsin nüüd Fränkylt, et ma kukkusin välja. Kurb 😦

Niisiis, võtke teadmiseks, et ma olen… ajutiselt lonkur.

Ma ei ole pannud tähele hetke, millal see juhtus, aga olen suutnud oma põlve katki teha. Ma ei tea, kas astusin õues kuhugi auku või hüppas mõni koerlane mängides põlve tagurpidi või olen unepealt ülimalt osavalt kuidagi veidralt keeranud vms, aga nüüd olen juba mitu päeva lomba.
Rahuolekus põlv lihtsalt valutab. Kõverdades valutab palju. Sirge jalaga on kõndimine iseenesest täiesti võimalik, aga pärast kõndimist valutab jälle palju rohkem. Trepil liikumiseks olen välja töötanud osava sirge-jala-süsteemi :). Ahjaa, ja lihtsalt kõndides teeb jalg nii, et kui jala maast tõstan, siis.. ee.. põlves mingi luu vms vajub lagu loksuga allapoole… vähemalt tunne on selline, et selline “loks käib läbi”. Ja põlve siseküljel on väike paistetus. Aga katsudes ei ole valus.

Füsio soovitas mingeid peeneid kalleid ravimplaastreid. Kaks päeva kasutasin ka, aga eile öösel ärkasin nii, et terve mu parem kehapool sügeles ja jalal oli mingi põnev lööve. Kiskusin plaastri ära, pesin põlve puhtaks ja võtsin allergiarohtu ja hommikuks oli jälle kõik korras. Aga note for myself for the future: võimalik allergia diklofenaki vastu, ole inimene ja väldi vigastusi, siis ei pea seda kasutama.

Nii ma siis laenasin Kosmosemutilt elastiksideme ja olen võimalikult väheliikuv, kuigi asju, mida peaks tegema, on nii palju, et see ei tule hästi välja. Aga noh, nagu öeldud, jala rõõmuks vähemalt ei pea Koonu jalutama. (Oehh, ma ei jõua detsembrit ära oodata, kuni Koon tagasi on!)

Et ma kõndida saan siiski ja katsudes valus ei ole ja üldiselt on kõik sama, mitte hullemaks läinud, siis ma ei ole eriti motiveeritud arstile ka minema… Aga doktor Blogilugeja võib siiski oma pakkumisi diagnoosi osas teha :D. Tänud!

Muinasjutt2 – Koeraelu. (Blogimisvõistlus)

Koeraelu.

Kui Ellie varahommikul silmad lahti teeb, pea padjalt tõstab ja käpad teki alt välja lükkab, on tema esimene käik õueõhku nuusutama. Vaja on ju vaadata, mis ilm on: kas täna kõlbab talvekasukaga välja minna või peaks natuke karva maha ajama, sest on oht liigseks palavuseks.

Puu kõrvale muruplatsile on Naabri-Muri mõned teated jätnud. Ellie tutvub nendega põhjalikult ja vastab siis omalt poolt. Nende omavaheline kirjavahetus on üsna tihe, mitu korda päevas käiakse üksteisele sõnumeid jätmas. Aga, mis sa hädaga teed, kui oma nutitelefoni või arvutit ei oma. Nii tulebki leidlikumaid meetodeid kasutada.

Tagasi tuppa jõudnud on keegi hea hing sööginurka värske vee ja hommikusöögi serveerinud. Ellie enda meelest on normaalne toit ainult liha, aga tihti juhtub, et toidu pähe on serveeritud hoopis mingit peent kuivtoitu. Moe pärast ta seda siis natukene maitseb, aga ülejäänu matab kindluse mõttes raskete aegade jaoks ära. Sinnasamasse kaussi. Kujutletava liiva alla, mida ta püüdlikult ninaga õhust kaussi toidu peale kraabib. Kui seda tähtsat toimingut keegi pealt nägema juhtub, siis millegipärast kipuvad pealtnägijad naerma. Miks, jääb Elliele mõistatuseks. Aga üldiselt eelistab ta seda, et pealtnägijaid ei oleks. Ka süües hindab ta enamjaolt privaatsust ja põrnitseb köögis viibijaid kannatamatu pilguga, kuni nood lahkuvad ja rahus süüa lastakse. Proovi ise süüa, kui keegi kõrval su suutäisi loeb. Vastutasuks ei loe Ellie teiste suutäisi ka, kui nemad söövad.

Järgmiseks on ees ootamas teekond Ellie-inimese tööle. Ilusa ilmaga viib tee jalgsi läbi linna. Vihmase ilmaga läheb Ellie tööle bussiga, kuigi see talle eriti ei meeldi. Liikuda ja nuuskida on ikka parem. Pealegi peab bussis koonu ümber see tüütu toru olema, et ta inimesi hammustada ei saaks. Isegi Ellie enda meelest on naljakas, kuidas ta näiteks kuhugi võõraste laste juurde sõites peab bussis suukorvi kandma ja laste juures mitte. Aga seadus on seadus.

Õnneks on täna ilus ilm ja tööteekond on jalgsi läbitav.

Kui Ellie-inimese meelest võiks jalutuskäik tööle koera jaoks tähendada järgmist: palju lõhnu koertelt, postide ja puude nuusutamine. Linnud. Jõgi. Jalutamine.

Siis Ellie ise on piisavalt linnastunud, et ära õppida, mida see tegelikult tähendab: piiramatu toidulaud! Pink! (Pilkide juurde on alati midagi söödavat kukkunud!) Prügikast! (Nende kõrvale maha on linnud alati midagi söödavat välja sikutanud kastist!) Põõsa-alused! (Kui prügikast kaugemale kui 5 meetrit jääb, eelistavad inimesed oma toidujäänused sinna loopida!) Ja siis veel suvalistes kohtades leiduvad toidujäägid. Lihtsalt võta ja nopi. Ainult Ellie-inimene ei paista eriti arusaaja olema vaid muudkui käib sabas ja tänitab ja keelab. Kas ta tõesti pole siis kunagi maitsnud, kui head on üleeilsed friikartulid otse kruusateelt! Delikatess, ma ütlen teile, delikatess!

Ellie mälu, muuseas, on imeline! Ei ole mingi probleem hoida meeles täpne asukoht jäätisel, mis ülemöödunud nädalal kõnniteeäärele sulanud oli. Lisaks kehtib seal usalda (ennast, et Sa selle juba ammu ära sõid), aga kontrolli (ega keegi pole kogemata samasse kohta lisa toonud… toidukauss ju kodus täitub iseenesest ja pingialused pargis ka…).

Tunnike hiljem tööle jõudnuna tuleb esmalt kõigele söödule pool kausitäit vett peale juua ja siis varahommikusest ärkamisest poolikuks jäänud und edasi magada. Kui keegi Ellie-inimese kabinetti tuleb, siis lehvitab ta talle rõõmsalt sabaga. Kui tulija on sellise näoga, et temast võiks sügajat olla, siis viitsib Ellie end ka püsti ja temani… või vähemalt poolele teele vastu vinnata. Et siis massaaži nautida. Kui aga tulija sattus parajasti Ellie üles ehmatama mõnest magusast unenäost, saab ta esmalt tervituseks paar valju kurjustavat haugatust. Paitamisega on siiski võimalik temaga kiirelt kohe ära leppida, olenemata rikutud unenäost.

Niisiis möödub tööpäev magades, ärgates, paisid nautides, vahepeal inimesega koos koridoris liikudes ja lõunal õues uudistades. Puha tavapärane värk.

Õhtupoole on Ellie kord „tööd teha” ja koos inimesega külastatakse olenevalt päevast mõnda raamatukogu, lastehaiglat või õpilaskodu.

Täna viib tee raamatukokku. Õnneks on ilm endiselt ebaEestilikult ilus ja minna saab jalgsi, mitte taksoga. Halva ilmaga jalgsi minnes jõuaks raamatukokku ühe beeži värvi koera asemel midagi tumepruuni ja tilkuvat. Vaevalt see lastele eriti meeldiks. Elliet ennast muuseas see ei häiri, ta ei ole nimelt suurem asi puhtusesõber. Kui veel kusagil eriti kleepuvas olluses püherdada saaks, oleks ta eriti rõõmus. Näiteks kalarapped, mis jõe ääres vedelevad. Ellie jaoks on tulemus äärmiselt meeldiv. Ellie-inimese jaoks vastupidi – äärmiselt ebameeldiv.

Olles kõigi haisvate ja söödavate ahvatluste kiuste raamatukokku jõudnud ja oma sõbrad, teised lugemiskoerad ära tervitanud, hakkab Ellie tööle. See käib nii, et ta viskab pikali vaibale ja patjadele, naudib laste paitusi ja kuulab laste lugemist. Kuna Jääaja multifilmis ja raamatutes on emane mammut Ellie, siis loetakse seda talle üsna tihti ette. Ja et Ellie seda lugu juba kuulnud on, siis tuleb vägisi tukastus peale ja õige pea suigubki Ellie unemaal. Võimalik, et ta on oma unenäoseiklustes ise Jääajas seiklemas. Teades, kui väga talle kassid meeldivad, siis on kohe aru saada, kui ta unes Diegoga, Jääaja mõõkhambulise tiigriga, kohtub. Nimelt hakkab une pealt Ellie saba siis pats ja pats vastu põrandat taguma. Kuidagi peab ju oma rõõmu välja näitama.

Ega ta siis kogu aja ka ei maga. Vahepeal ajab ta end püsti, veendub, et tema inimene ja sõbrad lugemiskoerad on ikka endiselt alles. Vahetab külge ja pikutab ja kuulab niisama. Tähelepanelikult. Kui peaks juhtuma, et mõni sõna läheb segamini või mõni täht vahele, siis Ellie parandama ei kipu. Ta kuulab rahulikult loo lõpuni, sest mida rohkem lugusid talle lugeda, seda vähem seda juhtub. Seda, et mõni sõna sassi läheb. Harjutamine teeb meistriks, Ellie on kuulnud, et targad inimesed väidavad nii.

Kaks tundi hiljem on tööpäev läbi. Viimased sabaliputused lastele ja koersõpradele ja algab kodutee. Nüüd ei ole enam vahet, mis ilm on. Koduni saab ka läbi pori kõndida. Ja inimene siis kodus aidata pori uuesti maha pesta.

Täna ei ole pori. Kodutänaval on hoopis kaks kassi. Kui rihm ja inimene ei takistaks, siis võiks ju minna ja nende juurde joosta. Tahaks neid mängima kutsuda. Kuigi millegipärast pole ükski kass siiani mängima tulnud. Nad kas jooksevad eest ära või vaatavad nii kurja näoga, et Ellie lööb kartma, mis siis et nad pisemad on. Hirmuäratavad sellegipoolest. Pealegi, olete te neid küüsi näinud?

Seekord lähevad Ellie ja kassid turvalisest kaugusest sõpradena lahku.

Kodus tuleb esmalt kõht vett täis juua, et siis kohe serveeritud õhtusöögiga pirtsutada saaks. No jälle kuivtoit ju. Isegi kartulikoored maitsevad paremini! Ellie peaks seda juba teadma, alles eile leidis ta oma jalutsplatsilt mõned, mille abivalmid varesed olid kõrvalmaja kompostihunnikust sinna toonud. See vaene koerake jääks ilma vareste abita nälga, tõesõna!

Õhtud mööduvad erinevalt. Mõnikord puhates ja magades. Mõnikord spa-protseduuridega, kus inimene kammide, küünetangide ja kääridega ümber Ellie askeldab. Vahel tuletatakse mõnda trikki või oskust meelde ja antakse võimalus maiust teenida. Olgu öeldud, et käest preemiaks sobivad ka needsamad kuivtoidu krõbinad, mis samal ajal kaussi järgi jäetud on. Välja teenituna maitseb iga asi paremini! Ja noh, pargist leituna ka muidugi…

Täna möödub õhtu peamiselt lebotades. Vahepeal näitab inimene Elliele tema lemmikfilmi. See on lühike klipp inernetis sellest, kuidas üks kuldne retriiver mööduvaid sireene kuuldes neile kaasa ulub. Ellie jälgib ja kuulab seda alati huviga, pea viltu. Kuna klipp on nii lühike, sobib seda ka mitmeid kordi järjest vaadata, enne kui tüdimus tekib.

Õhtu lõpetuseks tuleb enne magamaminekut veel üks jalutuskäik teha. Pargis kohtub õhtuti grupp koeri. Vahel käib Ellie ka seal seltsimas. Mängijat temast eriti ei ole, lihtsalt ei viitsi. Aga hea meelega tervitab ta kõik koersõbrad üle ja ajab siis natuke aega pargis oma tähtsaid koeraasju. Ja kui mõne koersõbra inimene oma koerale veel maiust pakub. Siis on Ellie esimene koersõbra kõrval istumas, endal täpselt selline nägu ees, et no kolm nädalat ei ole keegi minu toidukaussi ühtegi toidupala poetanud! Mitte ühtegi! Kust nemad teavad, et toidukausis hetkelgi kodus toit puutumatuna ees on, sest preili koerale ei kõlba. Pargis nurutud maius on ikka parem!

Tagasi kodus jõuab Ellie veel väikese uinaku teha, kuni inimene oma toimetusi teeb. Küll aga ei saa maha magada seda hetke, kui inimene lõpuks teki alla poeb. Siis seisab Ellie voodi ees ja vaatab väga nõudliku ilmega voodi poole. Väga viisakalt kusjuures, kutsumata ta voodisse ei tule… aga see pilk tema näos ei jäta muud varianti, kui see õrn patsutus teki peale teha. Sellest piisab. Kolm sekundit hiljem oleks 30 kilogrammi puhast koerarõõmu end üle inimese voodisse hüpitanud, ennast kerra kerinud ja on nohisemas täpselt sellise näoga, et olen siin juba mitmeid tunde maganud, ärge mind nüüd segage, olen sügavas unes.

Ja kui uus varahommik juba alanud ei ole, siis magavad nad seal siiamaani…

Muinasjutt – blogimisvõistlus

Ma olen selle kuu teemat “Muinasjutt” lükanud edasi võimalikult palju… No lihtsalt null ideed on.
Alguses mõtlesin, et ähh, hea lihtne, kirjutan lihtsalt mingi muinasjutu valmis ja ongi korras 🙂 Aga siis, peale korduvaid alustamiskatseid, selgus, et põhjus, miks terve maailm nüüd, enam kui 200 aastat hiljem, Vendasid Grimme teab, on see et muinasjuttude kirjapanek on üks ränkraske töö ja need vennad olid selles vägagi osavad. Mina see-eest ei ole.

Tegelikult ma kunagi ammu mõtlesin ka, et oh, kirjutaks EllieTheElephantist mingi vahva seiklusjutu… ja teeks sellest pisikese raamatukese. Lugemiskoerale hea ette lugeda ju!
Aga mul on null ideed, mida kirjutada… EllieTheElephanti päris-elu-seiklused on ju “leidsin täna pargis pool burgerisaia!”; “vares, kelle poega ma ehmatasin, pikeeris mu kohal sealt möödudes veel nädalaid”; “sõin väljaheidet, omanik ohkas seepeale kergendunult, et parem sisse kui peale”; “sain täna ujuma ja jõemudasse käppadele mudaravi tegema”; “olen võib-olla beebiootel”; “mind lubati voodisse magama, aga palav hakkas… kobisin maha” jne. Djah, elu on seiklus sel koeral :D.

Aga mul ei ole piisavalt fantaasiat ja oskusi, et kribada lugu sellest, kuidas Koon põlevast majast inimesi ja kiirest jõevoolust kassipoegi ja linnaliiklusest eksinud lapsi päästab… njäu.
Ohh, kusjuures mul nüüd tuli isegi üks mõte… aga ma pakun, et sellest ei tule midagi välja. Ja see saab igav olema, mitte üldse seikluslik.

Juhul KUI see siiski valmis saab, siis postitan selle ka… aga juhuks, kui ei saa, siis jäägu minu Muinasjutupostituseks hala selle üle, kui raske on muinasjutuvestja olla.

Ps. Mul muuseas ei ole lemmik-muinasjuttu. Sest ma kardsin neid :D. Kaval-Ants ja Vanapagan lugusid sai nagu piilutud, aga üldiselt eelistasin teisi juturaamatuid.
Ps2. Tegelikult, just praegu seda lauset kirjutades, torkas mulle pähe, et need teised juturaamatud on vist ka tegelikult muinasjutud… Näiteks Lindgreni Bullerby lood jms. Mulle lihtsalt sõnaga “muinasjutt” seostub kuidagi: kuri tegelane on mängus ja headus pääseb võidule temaatika.
Ps3. Oleks võinud hoopis miski armastusloo kirja panna, kuidas EllieTheElephant ja Fedja teineteist leidsid vms :D.

Blogimisvõistlus – Ma lugesin

Mäluahv nagu ma olen, oleks peaaegu unustanud kuu teemal blogida. Õnneks Ch., hea inimene, tuletas lahkelt meelde.

Aga eks see suhteliselt pastakast klaviatuurist väljaimetud postitus tuleb…

Ma lugesin raamatutest viimati Lea Dali Lion´i raamatut “Joonista valgus”. Ja kuigi see raamat ei oleks ilmselt mitte kõigi inimeste “tassike teed”, siis mulle meeldis.  Väga. Lugemine võttis küll pisut kauem, kui tavaliselt, sest see oli selline teistmoodi, mida ei saanud suvalises kohas lahti lüüa, et sõidan nüüd 3 peatust bussiga ja loen ühe lõigu. See vajas sobivat kohta ja hetke.

Ma lugesin blogidest viimati Fränky oma ja imestasin, et tal täna mingi igivana postitus uuesti esimeseks tekkinud on. Aga lisaks temale loen veel mitme blogivõistluse oma (kes veel sees, või ka väljas), Sesamy, Lapstööjõu, Tiigri,  Malluka, Merje ja Valgusteraapia omi jne. Kuigi, osa neist on väga laisad blogardid.

Ma lugesin ajalehtedest viimati paberkujul Postimeest, mis meil tööl käib. Digilehtedest sain koos uue kompuutriga 2 kuud Ekspressi, Maalehe ja EPL-i lugemise õigust. Lugesin Ekspressi ja Maalehe läbi näiteks :).

Ma lugesin sellel suvel umbes tuhandendat korda Kalle Blomkvisti raamatud läbi, mis on ilmselt ka minu lemmikraamatud maailmas.  Häid raamatuid on muidugi veel: Süü on tähtedel; Kõik teised Lindgreni omad; Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia; Thunder dog;  Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele (OMG, mulle meenus sellega, et mul on vist juba neli kuud “Hollow City” raamatutagastamise soovi e-mailile vastamata… raudselt läheb ka peale blogimist meelest jälle…); Lucas; Kauboi ja Wills; Marley ja mina; Harry Potterid.
Djah, tundub, et mu raamatueelistused on suhteliselt meinstriim peamiselt :D.

Ma lugesin mingi tuhat aasta tagasi, et Gilmre Tüdrukute peategelase näitleja, Lauren Graham, andis raamatu välja: “Someday, Someday, Maybe“, aga ma pole siiani selle omamiseni ja/või lugemiseni jõudnud. Kuigi tahaks. Aga ühel päeval. Ühel päeval, võib-olla ;).

Bähh, ma ei vootsi rohkem kirjutada ega lugeda. Tahaks koju Koonu juurde. Jah.

Blogimisvõistlus – Must & Valge

Kuna Lapstööjõule on ilmselt nüüdseks Fränky poolt sõnad peale loetud, et ta mitte enne nädala möödumist mulle blogimist meelde ei tuletaks, siis kasutan juhust ja blogin kohe ära,kui juba meelde tuli.

Mul oli küll suhteliselt kohe peale kuu teema selgumist idee olemas: Must ja Valge. Must ja Valge koer! Ehk siis teisisõnu minu eelmine koer, spanjel Alex, kes justtäpselt mustvalge oli.

Aga… Ällu vääriks pikka ja põhjalikku ja paljude piltidega postitust. Mis eeldaks, et mul oleks minu arvuti ja kõvaketas. Aga selle nädala lõpuni ei ole… ja selle nädalaga lõppeb selle kuu blogiteema.

Niisiis,mitte et ma nüüd Alexi reedaks, räägin temast teinekord ilma kuu-teemata. Aga seekord asendan ta postituses siis häda pärast EllieTheElephant´iga.

Kus on must värv, te küsite? Beežikasvalge on küll olemas, aga teemaks oli ju must ja valge?!

No need to worry! Piisab, kui vaatasin oma telefonist viimase kahe nädala pilte. Enamus erinevatel päevadel tehtud:

This slideshow requires JavaScript.

Ehk siis – EllieTheElephant on olnud piisavalt abivalmis, et ennast vahepeal mustvalgeks moondada. No ma tänan.

Ühel piltidest tuli ta ujumast, otsustas, et on nüüd liiga puhas ja püherdas seejärel märjana mutimullahunnikus. Ajasin ta küll uuesti jõkke, aga ta ujub armsalt nagu hüljes: pea veest väljas. Nii oli tulemus puhas hele keha ja musta värvi pea 🙂

Ühel õhtul jalutasime koos Maša ja MašaHusbandiga Tartus koera. Kui Proua koer otsustas,et just see kraav, mis on kõrinitumedat muda täis, on see, mida ta on eluaeg otsinud. Hetkega oli näha, et ega siin enam midagi päästa ei anna, pessu minek on niikuinii… las siis solberdab. Solberdaski, kogu raha eest. Kõndis edasi tagasi piki kraavi ja oli vääääga rahul omadega.
Nii must ta ei ole varem olnudki. Nii kaua ole ma teda varem pesnudki. Küljest-kukkunud mudaga oleksin võinud isikliku mudaravila avada.

Ja eile võtsime Koonuga kätte ja vantsisime suvalises suunas metsa/võssa. Mind kaitsesid kummikud, aga teda ju mitte. Mets oli metssigade jooksuradu täis. Tiirutasime mööda neid. Üles-songitud lapikesed mõne aja tagant olid üleni mudased. Koonu lemmikkohad! Ta pole mul suurem asi puhtusearmastaja, kui te juba aru ei ole saanud. Minusse :P.

Siis leidsime keset metsa tsivilisatsiooni: elioni kaevu ja teeraja. Aga, et päike olikuhugi kadunud ja äike koledasti müristama hakkas, siis tulime mööda teerada tagasi,et mitte mööda metsa seigelda. Rada oli porine. Koer sai koju jõudes sauna kupatatud :P.

Ehk siis, kokkuvõtlikult juba ainuüksi  viimase vahe nädala kohta, kuigi tegelikult on ka varemalt sama lugu: mul on mustvalge koer, ligi pool ajast 😀

Aga lõpetuseks üks ilus pilt ka, et ei tunduks, et ta ongi ainult koll kogu aeg 😛

Muuseas. Seal pojengidest vasakul elupuude all puhkab Ällu. Ühel pildil koos peaaegu 🙂

***

Ellie on küll võrratu, aga Ällut igatsen ma ikkagi väga. Niuks.

***

Et mitte nii kurva noodiga lõpetada, siis jagan ühte kohutavat pilti Elliest sinises vihmakombinesioonis 😀

Proovisin seda selga. Ta ei osanud istuda ega astuda. Rohkem me seda välja võtnud ei ole. Aga muretsetud sai see mitte selleks, et koera piinata või lolli mängida, vaid selleks puhuks, KUI me haiglasse lähme ja ta peab kuivana kohale jõudma (kas te teate, et peale seda, kui me haiglas käimas hakkasime see aasta, on olnud ainult 2 kuiva teisipäeva.) ja kui T. ei saaks viia ja mul ei oleks taksoraha ja õues kallaks mingit mudavihma täie rauaga ja mul oleks vägavägaväga vajabussiga kuiva koeraga kohalejõuda. Vot selleks puhuks. Aga ma ei saaks seda vist niikuinii kasutada, kuna ta ei osanud selles kõndida. Ja neiu on ülekaaluline niiet süles ma teda ei tassi.
(lõpetan nüüd siiski kurva noodiga ja tõden, et ma olen nüüd veel vaesem kui rott ja ostsin Koonule mõni päev tagasi 80€ maksvat peent kaalulangetustoitu. Parem oleks, et see töötab!)

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

Blogimisvõistlus – Kõige kallim

Mõtlesin mitmel korral, et millest või kellest täpsemalt selle teema all blogida. Jõudsin seisukohale, et pigem millest. Siis ei solva kedagi :D. Aga enne veel, kui jõudsin välja mõelda, et millest siis kirjutada, tuli kuu blogiteema hoopis unenäos ise minu juurde… Küll ainult väikest nurka pidi, aga lugegem siis minu tänaöine pikk ja lohisev unenäoblogi läbi, et näha, millist nurka pidi :).

***

Nägin mina unes, et mul olid head tuttavad/sõbrad. Paar, kellesugust ma küll päriselus ei tea, aga kellega unes saime hästi läbi.

Juhtus nii, et paari meespool sai presidendiks. Naispool, kellega ma lähemalt suhtlesin, siis presidendiprouaks. Sõbra-poolest saadeti mulle puha aastapäeva vastuvõte kutsegi!

Leppisime ühel päeval tolle naispoolega aka presidendiprouaga aka sõber-kelle-nime-ma-ei-mäleta kokku kohtumise, et lähme jalutama või kuhugi. Mul oli mingil põhjusel seljakott paberipahna ja ajakirju täis, aga viskasin kutse ka sinna sekka, et eputada, et näe kätte sain.

Saimegi kokku ja olime just tervitanud, kui selgus, et ohhoo.. teda otsitakse kangesti taga, sest täna olevat hoopis 24. veebruar. Pisiasi, mille mõlemad unustanud olime, ja kohekohe pidi vastuvõtt algama! õnneks saime eskordiga kiiret küüti.

Tema riietus oli juba jalutama tulles selline viisakas ja viks. Mitte küll võib-olla nii glamuurne, kui peaks, aga siiski suhteliselt okei.  Aga minul olid tennised, teksad ja kõrge kraega pruun kampsun ja seljakott :D… Ja ma otsustasin sellegipoolest sinna minna 😀 not very normals!

Mind pandi väravas maha. Selgus, et vastuvõtt toimus kuhugi staadionile püstitatud uhkes hiigelsuures telgis. Turvakontrolliks värava juures oli: Zdina! 🙂
Kes lahkelt ütles, et usub küll, et mul kutse on, aga ma pean näitama ikka. No ma siis lappasin oma paberihunnikut ja ajakirju kotis läbi, aga kutset ei sattunud näppu. Üle tunni aja lappasin!
Siis väsisid Zdina jalad ära ja ta läks eemale istuma. Ütles, et tuleb kohe, tagasi, kui mõni hilinev külaline tuleb.. või kui m oma kutse üles leian.

Otsisin ja lappasin mina siis edasi. Kuni tulid kolm uhket külalist. Aga keda kusagil, ei lähedal ega eemal, ei paistnud, oli Zdina. Külalised olid kole kurjad, et mina õige inimene polnud ja traavisid minema. Üsna kohe leidsin kotist oma kutse üles! Wohooo!

Ootasin siis, et kutset näidata ja sisse minna. Aga Zdina njetu. Otsisin lähedalt ja kaugemalt. Piilusin lähedasse keldripoodi, mis osutus tühjaks nii inimestest kui ka suures osas kaupadest…

Leidmata sain kurjaks ja traavisin kutse pihus ise sisse. Ise teab!  (muuseas Zdina, Sa ei ilmunudki unenäo lõpuni välja… jäidki jõlkuma kuhugi… naughty-naughty!)

Sees veits kahetsesin. Alustuseks ei olnud kellelgi teisel seljakotti. Teiseks ei olnud kellelgi teisel tenniseid. Kolmandaks ei olnud kellelgi teisel teksaseid, isegi mitte helimeestel vms taustameeskonnal. Neljandaks ei olnud kellelgi kampsunit.

Miskipärast häiris mind kõige enam just kampsun. Aga see mure oli kõrvaldatav. Kiskusin kampsiku seljast ja traavisin uhke näoga suupistelaua juurde, kus selgus, et mul oli kampsuni all seljas Garfieldi T-särk. Täpselt presidendi-vastuvõtule-kohane… või ei?! 😀
Unenäo-mina pakkus, et ei… ja vupsas tagasi kapsunisse. Kui juba kahe halva vahel valida oli, siis…

Nosisin siis mingeid suupisteid, ja kuulasin kõrval oleva seltkonna elavat vestlust. Nimelt võrreldi omavahel outfite ja lisasid. Võitjaks osutus Liis Lass (kelle nimi vist abielludes muutus tegelikult), kelle kingakesed maksid jalustrabavad (kuigi tema ise püsis nendega ikka jalul) 9200 $! Kõige kallim(ad)!

***

Ps.  Panin täna Garfieldi T-särgi kampsuni alla 😛

oeh, peab blogima

Olen kodus sinisel lehel ja ei viitsi üldse blogida… Aga see blogimisvõistlus sunnib enamvähem kord nädalas… Kuigi… midagi pole öelda :D.

Selle kuu blogiteema on “Kõige kallim”, aga ma ootaks pisut tervemat meelt, et kuu teemal blogida, nii et lükkan selle edasi.

Ainus, millest mul oleks rääkida (olles kodusel režiimil ju), on seebid. Aga kõigil on vist juba ammu kopp ees mu Grey anatoomiast. Igal juhul, võtke teadmiseks, et minu uuesti otsast (esimesest hooajast) peale alustatud Grey Anatoomia 11 hooaega said eile läbi. Või noh, 11 hooajast on veel kaks osa välja tulemata, aga kuni praeguse osani said läbi. Nii kurb. Nii tühi. Nii tore oli muidu, et alati kui vaba hetk oli, siis teadsin, mida teha võiks. Mida viitsiks ja tahaks. Vahel isegi hommikul enne tööleminekut! (Ja ma astun hommikul veits peale poolt seitset välja… mõelda vaid, kui varane ma olen, et enne seda 43 minutit osa vaadata!)

Nüüd ei oskagi midagi oma vaba ajaga peale hakata. Mingit asjalikku hobi ma ei tahaks, sest asjalikke asju on nii palju, et Grey oligi just mõnus mitte-midagi-ei-pea-tegema-lihtsalt-naudi-tegevus. Nagu silt mu seinal ütleb: “Dolce far niente”*.

Jah, nii kurb ja tühi on. Sama kurb on iga kord siis, kui Gilmore Tüdrukute seitse hooaega läbi saavad. Gilmores on küll lõpp suht (Spoiler!) õnnelik.. samal ajal, kui Grey´s on hetkel (Spoiler!) pärast Dereki surma kurb ja nukker seis. Samas on Grey osas praegu veel vähemalt kahte uut osa oodata, samal ajal kui Gilmore osi ei tule enam üldse välja.

Hetkel sisustan oma ärkvel-oleku-aega täiteks Cesar 911-ga. Aga sedagi on ainult 4 osa jäänud. Ja siis on veel ootel Tuulepealne maa. Ja edasi on tühjus. Niunäu.

Vähemalt Koon on mu haiguslehega rahul:

This slideshow requires JavaScript.

* The sweetness of doing nothing

Ps. Fun fact of the day: Kas te teate, mis on ühist Kenai´l multikast “Vennad karud” ja McDreamy´l “Grey Anatoomiast”? Vastus: Sama hääl – Patrick Dempsey. 😉

Ps2. Fact of the day 2: Patrick Dempsey on düsleksik ja peab erinevalt teistest oma tekstid pähe õppima, sest ei saa neid otse maha lugeda nagu teised.

PS3. fun tip of the day. Mine Google pildiotsingusse: www.google.com/images ja trüki otsingusse Atari Breakout

Blogimisvõistlus – Minu sõnavara.

Oeh, lükkasin edasi, mis ma lükkasin, aga nüüd peab selle kaelast saama.

Üldiselt, selle kuu teema väljamõtleja: ära solvu, aga niiii kohutav teema on! 😀 No mida mul on öelda: Minu sõnavara on humoorikas, lihtne, ja mitte midagi erilist? 😀 Sellega on kõik öeldud, aga ma ei saa niimoodi 1500 tähemärki kokku ju.

Et ma fotohuviline olen, siis võiks ju siia lisada lihtsalt otsa ühe pildi. Sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Aga see oleks cheating.

Aa, näe, mu sõnavaras leidub vahepeal võõrkeelseid sõnu. Mitte võõrsõnu ega anglitsisme (kuigi neid ka), vaid lihtsalt lambist inglisekeelseid sõnu ja väljendeid.

Muid keeli ma väga ei tonka, muidu lisaks neid ka sekka. Itaaliakeelseid fraase on siit võib-olla läbi käinud. Kõik need kolm, mida ma oskan. Venekeelseid ilmselt vähem. Sest neid ma oskan veel vähem, olenemata kuuest õppeaastast.
(Aga ma kuulasin eile venekeelset muusikat! Hellade Vellede Londoni loo originaalversiooni.)

Ehk siis kokkuvõttes: mu sõnavara ei ole eriti rikkalik. Mis ei tähenda, et ma kõiksugu hiiglama tarku sõnu ei teaks. Tean küll. Valin lihtsalt lihtsama tee ja lihtsama sõnavara. Peale selle, et mulle endale ei meeldi eriti tarka juttu ajada, siis mulle ei meeldi seda kuulda ka. Vahel bussis vms kui kuulen, kuidas mõned omavahel räägivad ja kliimaprobleeme lahendavad ja näljahäda kaotavad ja poliitikutele juhtnööre annavad ja majandust tõstavad jms, siis kõlab see mulle nagu tüütu targutamine ja eputamine.. selline kuidagi wannabe…
Pealegi, liiga tark olemine/mõtlemine soodustab ajukasvajaid. Stay stupid! Stay alive!

***

1500 tähemärki jäi täis. Loobun edasi punnitamast ja postitan sellise.. natuke pooliku postituse.

Over and out.

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:

nädalalõpp ja muud jutud (täiega “kutsuv” pealkiri, onju :D)

* I suck in writing headings… juba meedialaagris, kus õpetati neid “põmakaga” pealkirju, oli see kõige raskem osa. Artikkel oli pealkirja kõrval kökimöki. Aga siin siis nädalalõpp, lambijärjekorras.

Mac käis nädalavahetusel Sepa turul. Seal on kõik puha ümber ehitatud. Mõtlesin, et nüüd kus mu jalad juba jämeduselt normaalse inimese moodi on, mitte Aafrika näljahädalise omad, siis võiks ju proovida, kuidas need kitsad teksad jalga sobiks (senini olen truuks jäänud alt veits laienevatele retropükstele 🙂).
Pikkus sobis, läbimõõt sobis, aga… esimest paari proovides selgus see pisiasi, et mu jalad on ikka ko-hu-ta-valt kõverad ja kitsad püksid joonistavad selle tõsiasja kenasti välja. Big no!
Järgmisi paare proovides olin ma vahepeal liiga paks, vahepeal liiga peenike, vahepeal liiga pikk, vahepeal liiga kõver jnejne… Mingi kümmet paari proovisin vähemalt. Lõpuks oli nii, et loobusin sellisest kriteeriumist nagu: värv või püksid peaks mulle endale meeldima. Ja ostsin ära esimesed (ja viimased), mis mulle üldse jalga läksid igatpidi normaalselt…enamvähem. Õnneks olid suht norm välimusega ka, kuigi ma oleks suveperioodiks pisut heledamaid eelistanud, aga sain nüüd taaskord täitsa tumedad püksid…. ja shoppamisest sain täitsa kõrini.

***
Eile õhtul sain SMSi ja e-maili kontrollkoodiga, sest keegi soovivat mu Facebooki salasõna muuta. Noh, mina see igaljuhul ei olnud. Ütlesin seda FB-le ka. Aga kui mu konto siiski ühel mitte-eriti-ilusal päeval segast ajama hakkab, siis teate, et häkkeril oli lõpuks kreit saksess!
***

Eelmisel nädalal käis mul päkapikk… Kes ei lasknud end häirida ei väljas olevast aprillikuust (lõppude lõpuks sadas Tartus eelmisel nädalal äikesele vahelduseks ülepäeviti lund!), ega minu east… ja tõi mulle saja-tükilise kuldse kutsikaga pusle.

Olin saagiga rahul ja panin pildi kokku. Erinevalt sünnipäevaks saadud 1000tk kuldsete puslest, mida ma kokku ei saanudki :(.

***
Mul on täna reede tunne. täiesti kasutu fakt, aga lihtsalt mainin. Noh, et kui te mõtlete, et teil on halb päev, siis lohutage end teadmisega, et mõni arvab töönädala alguses, et reede on…

***

Lisaks on mul juba pikemat aega tunne, et tahaks puhata ja mängida. Pluss mul on juba umbes kuu aega lambist õhtuti väike palavik… siis mõni päev ei ole.. ja mõni õhtu jälle jne. Väsitav. Aga samas nagu ebapiisav, et sinisele lehele ka jääda…
Unise päeva puhul ei tule kasuks ka Koon, kes abivalmilt demonstreerib, kuidas ta suudab magada tuhande neljasaja kaheksakümne seitsmes erinevas asendis. Ei tee kadedaks, mkm.

Ja kuigi ma tahaks eelkõige puhata, siis lisaks tahaks ma vägaväga reisida, kuigi energiat selleks ei oleks :D. Õnneks või õnnetuseks on suurem probleem selles, et piletiraha ka ei oleks. Kohalolemiste osas oleme FKga juba õppinud säästutrippe meeldivaks tegema, aga piletiraha on probleem.
Praegu ma ei suudagi otsustada, kumba rohkem tahaks – tagasi Rooma (üle viie aasta), või uut sihtkohta, ehk siis New Yorki avastada. NYsse sõit on muidugi 10x kallim, ehk siis 10x kättesaamatum. Aga loota ju võib…

Täna kuulan taustaks Itaalia raadiot – Radio Roma … teate ju seda tunnet, et kui nt telekast satub mingi välismaa kanal ette ja seal nt reklaam jookseb, siis korraks on tunne, nagu oleksidki välismaal? Raadioga on vahepeal samasuguseid hetki…selline… õnnelik tunne :)… hiljem proovin ilmselt mõnda New Yorgi raadiot kuulata.

Ja kui ma juba oma hiiglamakallid soovid letti ladusin, siis mainiksin Maci läpparit (sest mul on natuke kõrini, et mu Dell ei suuda isegi seriaali ilma hakkimata mängida, kui netiaken samal ajal lahti on… sest noh, liiga palju nõuan ju…) Ja korterit oleks ka vaja.
Nii palju kauget ja kättesaamatut. Vahel ma soovin, et ma oleks sotsiaaltöö asemel itimehe ajuga, aga siis mulle tuleb meelde, et mulle ju meeldib sotsiaaltöö… Ja kõik mu vabatahtlikud tegevused = hobid, mis ei lase mul lisatööd otsida. Nii ma siis elangi vaesena aga enamvähem õnnelikuna edasi.

***

Ise võin ma ju vaene olla, aga Koon on toidetud.
Hiljuti ostsin talle lihale vahelduseks mingit peent toortoitu. Koonule maitseb väga, limpsib ja naudib seda ja lakub kausi ka puhtaks ja puha. Ainuke häda on see, et see toit on mingitest rupskitest vms valmistet… ja pehmelt öeldes… lehkab :D. Niimoodi, et kui ükspäev teda kodus toitsime, siis käisime poes.. umbes tunnikese… jätsime akna pisut lahti ja puha… ja naastes oli isegi trepikotta selline räme hais levinud, et kartsime, et naaber kutsub laibakahtlusega politsei kohale… (Koonu saaks nüüd laibakoeraks koolitada… ta läheks ainult oma “toidu lõhna” peale õige asjani kogemata…)

Niisiis peab Koon nüüd õhtusöögi-piknikke pargis… sest, no mis Sa hädaga teed. Kadestan oma aiaga inimeseloomi.

See ei anna ilmselt muidugi väga head eeskuju, arvestades, et ma üritan teda võõrutada parkides kõike leitut ära söömast… Aga jah, no mis Sa hädaga teed…

***

Tegelikult peaksin ma “Minu sõnavara” teemalist postitust kirjutama seoses blogivõistluse selle kuu teemaga, aga ma ei oska oma sõnavara kohta mitte midagi öelda. Niisiis lükkan ma seda postitust võimalikult edasi.

Ja last, but not least, pilt minu kuldse-kujust:

Blogimisvõistlus – Eesti kuulsus, kellega ma tihti teed jooksin

Märtsikuu blogiteema seega. OhSaJuudas, kui raske teema.

Kui ma vastaks nii nagu asi on, siis tuleks postitus liiga lühike. Ehk siis asi on nii, et: “ma ei tea :D”.

***

Seda sellepärast, et ma ei tea ju ühtegi Eesti kuulsust nii hästi, et ma teaks, kas ta tegelikult on “minu inimene”. Meedia alusel ma nüüd küll tervet pilti kellestki kokku ei paneks.

Olen kunagi koolilehtedega seoses käinud pikki intervjuid teinud näiteks Jaagup Kreemiga ja käinud teed joomas Lea Liitmaaga.  Intekaid oli teistega ka, aga nemad on meeldejäävaimad, sest olin/olen niikuinii Termika ja Blacky austaja. Muidugimõista oli tore, sest vestlusteemad (loe: küsimused) olid ju olemas. Aga ma ei tea, kas ja mida ma oskaks regulaarsetel teejoomistel rääkida :D.

***

Kuna mu suur hetkelemmik on Sadamasild (ja kes on kontserdil käinud ja selle emotsiooni saanud, see saab täpselt aru, miks), siis ma veits kahetsen, et me Fränkyga peale kontserti sinna teed jooma ei jäänud. Isegi poolel koduteel kaalusime veel ümberpöördumist, aga seekord jäi nii… On the bright side – lähme 20.03 uuesti kontserdile 🙂

Aga ikkagi, regulaarse teejoomise kohta ei oskaks ma midagi kosta. Olekski tahtnud ühe korra jääda, et näha, mis mehed need bändimehed (+N) on ja kui palju lavalt paistvaga ühtib jms.

***

Nii siis ongi nii, et ma alustasin otsinguid kaugelt ja jõudsin lõpuks päris lähedale.  Joon teed ja kohvi ja muus koos ühe raadio saatejuhiga. Pole küll nii kuulus, et kõik nime teaks või tänaval ära tunneks, aga selle raadiojaama kuulajad teavad ikka. Aga kuna ta on häbelik, siis ma ei ütle siin nime. Sõbrad teavad niikuinii T.-d :).
Hmm.. Tea with T. 🙂

Blogimisvõistlus – Talle meeldib

Mu sünnipäevakinkidega-eputamise-postitus muudkui ootab ja ootab. No ei leia aega. Ja täna meenus mulle, et seekordne blogivõistluse teema on mul ka ju kribamata. Olen seda tegelikult niiiiiiii kaua edasi lükanud, et ma pole isegi kindel, kas mahtus veel tähtaegadesse, või olen juba välja kukkunud?!

Edasi lükkasin seetõttu, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada 😦 Saan aru, et endast kolmandas isikus vist rääkida ei tohi (ja mis elu see on, kui endast rääkida ei tohi.. mulle meeldib ainult ja ainult endast rääkida. Kui kohutavalt imeline ma olen, näiteks 😀)… kaalusin T.-st rääkida… mis oleks seoses tema läheneva sünnipäevaga ju kaval, et sõbrad saaks ehk kingiigeid vms… Aga, kuna T. ei ole eriti blogiusku, siis ei oleks minust aus tema elu siia letti laduda. Nii, et järgi jääb seega ainus tüüp, kelle kohta ma tean, mis talle meeldib… ja kes ei saa kirjutamist keelata… sest ta ei oska rääkida.

EllieTheElephant muidugi.

Niisiis – Top 10 asja, mis Koonule meeldivad… suvalises järjekorras.

1. Paitamine/Sügamine:
Lugemis- ja/või teraapiakoera ametis üks eelduseid. Kui meite eelmine koer spanjel Ällu oli seisukohal, et okei, ma kannatan ära täpselt 4,8 paid ja siis tuled Sa koos minuga kööki ja annad mulle selle eest maiustust… siis EllieTheElephant on vastand. Kui keegi ei ole teda juba liiga kaua (~6 minutit) süganud, siis ta ei häbene ennast meelde tuletamast, et oma päevane sugatud-saamise-vajadus siiski rahuldatud saada.
Olgu ka mainitud, et ma kahtlustan, et see päevane vajadus ei ole siiski mitte kunagi päris täis saanud… Sest tal vist polegi sellel mingit piirajat peal…
Ainult lapsi tuleb hoiatada, et need “järsemad liigutused”, mida ta teeb on selleks, et paituseid juurde nõuda. St. pöörab järsult pead ja vaatab eriti etteheitva pilguga otsa. Või virutab laisalt käpaga. Või tagumise käpaga 🙂

2. Magamine / horisontaalasendis viibimine:
Koerad olevat suutelised ööpäevast kuni 22 tundi magama. Ühtlasi pidavat alamagamine neile suisa eluohtlik olema (aga alamagamine ei ole siis kohe alla 22 tunni, vaid ikka vähem, eksole…).
Koon kasutab ka enamjaolt aega mu kabinetis põõnamiseks. Samuti on külili-asend tema lemmik sügamisasend, sest ega koer loll ole. Ise ju ka ei viitsiks massaaži ajal keset tuba püsti seista.
Ta on isegi nii laisk, et kui näeb, et inimene (= potensiaalne sügaja) tema suunas liigub, siis ta viskab juba poolel teel tagumiku maha ja imbub edasi, et sügaja kohale jõudes juba täies valmiduses põrandal peesitada.
Muuseas, mulle jõudis just kohale, et koerad on vist ka tava-olekus ju teoreetiliselt horisontaalasendis.

3. Voodi:
Ta endiselt tavaliselt ei käi voodis. Aga nüd olen vahelharva, nt. pikemalt peesitatavatel hommikutel, temakese voodisse sügamissessioonile kutsunud… ja ta ei lase seda kutset endale kaks korda esitada. Kõige kiiremini-täidetav käsk vist :P. Hommikud on sobivaimad, sest siis on ta veel puhas ja kuiv. Eesti kliimast on jutt, mitte koonu inkontinentsusest, eksole 😀

Kui ta voodile saabub, siis esmalt meeldib talle istuda ja ringi vaadata. Vaade nii kõrgelt. Nii uhke. Täiesti uus vaatenurk. Linnud akna taga puu otsas on lähemal ja puha. Aga siis vistkub pikali ja võtab vastu kogu sügamise, mis antakse.
Kui mina voodilt lahkun, läheb tema ka. Ilma midagi ütlemata.

4. Minu koha hõivamine:
EllieTheElephanti uusim komme aka Kiusukoer.
Tööl olen ma enamasti väikese arvutilaua taga arvutitoolis. Kui ma ratastega tooliga pisut eemale sõidan, et mingit paberit kusagilt haarata vms, siis neljal juhul viiest on üks magaja end välkkiirelt arvutilaua ette tooli endisele kohale kerra kerinud.
Kellel on südant teda sealt ära ajada? Minul igaljuhul mitte…

5. Koerad:
Kui tänaval mõnda teist koera kohata, siis on EllieTheElephant´il silmi ainult tema jaoks: Pean-sinna-pääsema-pean-pean-pean-pean-pean!… Ja kui pääsebki, siis nuusutab ära ja kui teine koer just sõbrunenud on ja mängida jms tahab, siis on Koonul juba huvi läinud. Nägin ära, liigume edasi!
Mõned korrad, eriti tuttavate Koonudega, meeldib talle siiski mängida ka 🙂

Ps. EllieTheElephant-i vasaku külje tume värv on selgitatud punktis nr 8 :D.

6. Kassid/Linnud:
Ma kunagi varem juba rääkisin, et on vist ebaloogiline väita, et Elliele meeldivad linnud, sest ta ajab neid taga.. ja talle ei meeldi kassid, sest ta ajab neid taga. Eeldan, et talle meeldivad siis kõik. Ja tegelikult on kasside-siilide-lindude jms-ga nii, et kui “objekt” on liikuv, siis ta ajab teda elu eest taga. Aga kui too paigale jääb, siis on Koon sõbralik, liputab saba ja kutsub mängima.

7. Söök (kodus VS mujal):
Kodus on Koon toidu suhtes üsna valiv. Liha läheb kiirelt ja virisemata. Krõbinaid on ka hakanud viimasel ajal korralikumalt sööma (mille tulemus on see, et läksime nüüd dieetkrõpadele üle, sest neiu on endale korraliku tagumendi kogunud 😛).. aga kui mõni krõbin nt kausi kõrval põrandale kukub, siis tema küll seda sealt koristama ei hakka. Sellega tegelegu mina või mõni külas-käiv labrador. Hakka nüüd maast midagi sööma, fui.
Õues on teine äärmus. Seal tuleb kindluse mõttes enne, kui mina kättpidi lõugade vahele sekkuda jõuan, kugistada alla kõik, mis teele satub. Küll pärast on aega mõelda, kas see üldse oli söödav.
Ja milline mälu tal on! Kui kusagilt linnast on ühel korral midagi leitud, siis tšekatakse see koht absoluutselt iga kord lootusrikkalt uuesti üle. Mis jälle arendab minu mälu, sest mul peavad need kohad ka ennetuslikult meeles püsima.

8. Pori:
Hele pikakarvaline koer lausa kisendab pori järgi. Ja ta oskab kõndida täpselt nii, et käppade alt pori kõhu alla visata. Ja ta oskab joosta täpselt nii, et kurvis porisel teel külg maha panna (selgituseks pildi juurde punkti nr 5 all). Ja talle lihtsalt meeldib pori sees patseerida.  Sest see on so much fun!

9. Vesi:
Väikeses koguses pori suudab ta ise enda kasukalt puhtaks kuivatada. Suuremate koguste puhul ootab teda ees kõhualuse ja käpapesu või üldine sügavpuhastav pesu.
See talle eriti ei meeldi. Vastik vesi, mis hea pori kõik ära viib…
Hoopis teine lugu on jõeveega. See on teretulnud. Eriti kui veel mõni peibutuspart ka silmapiiril on.

Talvel jälgin ise jää tõttu veekogudest eemale hoidmist, aga muus osas on tema jaoks ujumishooaeg suht aprillist oktoobrini. Peaasi, et pärast märjana õue ei jää lihtsalt.

10. Värske lumi:
Minusse. Lumiiiiii! Wiiiiiii!
Värskes lumes on veel pealegi palju värskeid lõhnu. Saab nina lume alla suruda ja siis nagu väike sahk ringi tuuseldada. Või lumepalle püüda ja ära süüa. või lumepallivarusid käppadega otsa hüpates hävitada.
Parki ehitatud lumemehed/memmed kannavad pealegi olulist infot neist möödunud meeskoerisendite kohta, kes memmesid teadetetahvlina kasutavad.
Ja minu lemmikosa on see, et koer on puhas 🙂 Vahel küll märg, aga sellegipoolest puhas. Mõnus!

Blogimisvõistlus – Loogika

Kui ma eile päev läbi megaunine olin ja millelegi keskenduda ei suutnud, siis loogiliselt võttes oleksin ju võinud tänaseks välja puhata ja värske olla.

Minu loogikasse sekkus Koon, kes otsustas, et igasuguse loogika vastaselt* (ei muutunud toidusedelit, ei elustiili) annab tema seedimine nüüd saba ja kell 2 ta viisakalt sellest mind ka teavitas. Aja end püsti ja tule minuga õue või lepi asja loogilise järjega: ehk siis pärast koristamisega.  Kuigi, kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ma ei mõelnud öösel, et kui ma ei viitsi, siis on koristada vaja. Mõtlesin hoopis, et kui ma ei viitsi, siis on Koonul halb olla. Nii, et loogiline järeldus on, et ma olen lisaks aasta vabatahtlikule ka aasta loomasõber. *valmis preemiat vastu võtma*.
* Okei, tunnistan, et väike loogika peitub selles, et ehk on jooksuaega oodata…

Koonu öine viisakas teavitamine ongi muuseas viisakas teavitamine. See tähendab seda, et ma ärkan üles ja voodi ees istub üks karvakera, kes 3cm kauguselt mulle näkku lõõtsutab ja sabaga aktiivselt mööda vaipa sahistab. Kuna dog-breath on üsna hingemattev, on loogiline, et hapnikupuudus mind varem või hiljem üles äratab.
Kuna ta vahel üliharva (iga kolme kuu tagant või nii) teeb seda ka igavusest, siis tuleb talle esmalt öelda, et “Mine magama!”, mispeale ta kuulekalt magama kobib (loogiline ju – ikkagi hästi kasvatet teraapiakoer!). Seejärel tuleb kuulatada. Kui kahe minuti jooksul kostub põrandalt häälekas virisev ohe, siis tuleb end siiski püsti vedada ja õue kobida. Senimaani tulemuslikult.

Loogiline ju, et kui Une-Mati juba õhtul ära käis, siis ta ei teadnud, et ta peab kell 2 uuesti tagasi tulema. Saatsin talle mõttes piiparisõnumi, e-maili, faksi, kõnepostiteate, SMSi ja muud loomad. Ise mõttes arvutades, et kui ma nüüd kohe-kohe-kohe magama ei jää, siis jääb mul ainult nii vähe tunde ööuneks.
Loogiline, et selliste mõtetega uinumine ei õnnestu. Pigem vastupidi.
Umbes tunni pärast sai Mati mu teated kätte ja astus koduteel läbi. Vihaga andis vist kohe mingit kangemat kraami, sest hommikune ärkamine oli niiraskeniiraskeniiraske. Loogiline, et ega päevgi nüüd unetult kerge ei ole…

Hea uudis on see, et Koonu kõhuhädad on nüüdseks möödas ja puhkab teine oma öiseid tegemisi magusalt magades välja. On vist üsna loogiline järeldada, et olen suht kade…