bussineedus vms

Ma live´s olen mõnele neid lugusid juba naernud-kurtnud-pajatanud, aga kuna ma pole sada tuhat aastat bloginud (isegi parooli olin ära unustanud), siis mõtlesin, et panen vahepeal siia ka mõned read.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et lähen varstivarsti New Yorki, eksole (rääkisin sellest 2 postitust tagasi)… (also: fun fact, mul on siiani reisirahast umbes pool palgatäit raha puudu… vot nii yolomutt olen, et noh, missealsikka, ma siis ei söö :D). 

Igaljuhul. Kevadel, kui olin lennupiletid NYC-sse ära ostnud, vaatasin kaarti, et no kui ma juba sealkandis olen, siis äkki on läheduses mõni teine paik veel, kuhu minna… ja kuhu Eestist just eraldi ei läheks :P. Mõeldud-mõeldud: Philadelphia asub ainult kahetunnise bussisõidu kaugusel ja bussipiletid olid 10 dollarit ots. Ostsime meile piletid: hommikul sinna ja õhtul tagasi. Selline tore päevatripp. Kuna mingid kõige põhilisemad Philly vaatamisväärsused on mingi 4x4km maalapil, siis kannatab üht teist ära näha küll.

Septembri alguses sain neilt e-kirja, et nende bussifirma, mis enne oli pika kahest-nimest-koosneva-nimega, tegutseb kuu lõpust kahe eraldi firmana ja vabandavad ebameeldivuste pärast. Aga et mis see siis nüüd tähendab, pole aimugi.

Uurisin välja, et kõne USA numbril maksaks eur minut… ootasin, kuni neil tööaeg kätte jõuaks… ja helistasin. Alguses oli veidi alla kolme minuti sissejuhatavat teksti ja siis teade, et olete järjekorras, ooteaeg 5 minutit. Mul dollarid jooksid silme ees ja mõtlesin, et proovin hiljem uuesti. Proovisingi. Ootasin jälle oma sissejuhatuse ära ja kuulsin, et ootaeg on 7 minutit. Kuigi nüüdseks olin sissejuhatustega juba pmst selle esimese kõne viis minutit ära kulutanud, olin kurblane, et loobusin, aga loobusin seekord seitsmest minutist ka. Et siis kolmandal katsel (peale kolmeminutilist sissejuhatust) kuulda, et ooteaeg on 8 minutit.
Kaks tundi hiljem oli ooteaeg (lisaks kolmeminutilisele sissejuhatusele eksole) 4 minutit ja selle ootasin siis ära. Et sinna otsa veel 8 minutiline kõne pidada.
Skisofreeniliste häältega kalkulaator mu peas rääkis mulle 24´st minutist, ehk siis kulunud oli peaaegu kolme pileti raha olemasolevast neljast :P.

Mis seda kõnet puudutab, siis ühtlasi oli vahva see, et ma unustasin sekundiga ära kogu oma inglise keele oskuse… ja pudrutasin ilmselt telefoni midagi stiilis: mina-saama-arvutikiri-ei-saama-aru-mis-peab-tegema-kas-saama-sõita-või-ei-saama… või miskit säänset. Ja mu lemmik oli see, kui pidin tähthaaval oma e-maili ütlema… aga seal on hunnik a ja i tähti, aga po angliiski on need ju a=ei ja i=ai ja e=ii jne.

Igaljuhul, tädike lubas meie piletinumbrid õigeks muuta ja uued piletid saata. Mida ta ka paar päeva hiljem tegi. Yay!

Lähemal vaatlusel selgus, et mingil põhjusel oli lisaks piletinumbrile muutunud ka tagasisõidu kuupäev… meie päevatripist oli saanud kolmepäevane tripp 😀 Mis meile hästi ei sobinud, eriti arvestades seda, et tagasisõidu pilet oli samal aja, kui meie tagasilennu pilet 😀 ja noh, ööbimisega oleks ka kehvasti ja nii…
Vastasin neile meilile oma murega, ootasin nädala ja vastust ei saanud. Kirjutasin teine meili nende kliendtoe e-mailile, ootasin nädala ja vastust ei saanud.

Kartes oma olematuks muutuvat inglise keelt kirjutasin endale seekord skripti ette 😀 Sest, noh, loll võid olla, aga kaval pead olema…

Seekord ei lasknud ma end ooteaegadest jms morjendada, istusin kohe esimese hooga ona 15 minutit telo otsas ära. (Oleks kolm minutit veel olnud, oleks täpselt kahe pileti hind olnud :P). Tädi kuulas mu mure ära, küsis mu e-maili (üle ei korranud…) ja ütles, et saadab pileti kohe ära, olgu ma ootel.

See oli nüüd mitu päeva tagasi, ja ma enam ei viitsi ootel olla ja  piletit pole ka saanud.

Aga nüüdseks oleme veendunud, et Universum üritab meid kogu jõust sealt eemale hoida, ju oleks mingi põder sarvipidi bussis meie kohal maandunud vms. Niisiis, loobume oma piletitest ja lihtsalt ei lähe. Näkku läks see trall siis kahepeale kokku umbes 73 euri. Aga noh, lollilt tulebki raha ära võtta, onju :P.

Ehk siis long story short: Philadelphia jääb ära.

***

Aga bussineeduse kui sellise ilmestamiseks veel teine lugu ka otsa.  Augustis oli bussipiletite sooduskampaania (nüüd hüppasin juba Eestimaiste piletite juurde), kasutasin juhust ja ostsin meile Tartu-Tallinn ja Tallinn-Tartu piletid ära, millega trippima minna ja tulla. Kaks täiskasvanut, edasi-tagasi oli kokku 18 raha. Muidu on üks pilet umbes 10-12, nii et päris tore kampaania 🙂
Septembris, kuna mul on pikad juhtmed, hakkasin juurdlema, et huvitav, kas ma ostsin need nüüd ikka Tallinna Lennujaamast või hoopis vanast harjumusest bussijaamast. Vaatasin, ja voilà: muidugi bussijaamast. My bad! Igaljuhul närb variant, isegi uue trammiga ja nii. Niisiis kirjutasin neile, et kas tohime nende piletitega siiski lennujaamas peale tulla või kui ei tohi, kas neid on võimalik muuta.
Üsna varsti oli mul meilil kiri, et palun, uued piletid.
Olin õnnelik… kuni lugesin, et tõepoolest, mina võin Lennujaamas peale tulla, aga reisikaaslane peab bussijaamast bussile tulema 😛 See oli ka närb variant :P. Kirjutasin uuesti ja sain paari minutiga uue versiooni, kus olid juba kõik piletid täpselt õigetel päevadel-õigetel aegadel ja õigest kohast… õigetele inimestele.

Ehk siis kodumaine versioon asjaajamisest on tunduvalt mõnusam ja kiirem, kui välismaine…

***

Aga muus osas… ma ootan juba nii palju seda trippi, et mine hulluks lihtsalt…

 

 

bussitropid

Palun selgitage mulle nüüd kahe sõnaga, kui tihti juhtub seda, et kui Sa astud peatuses uksest välja, siis juht laseb kül teised väljujad ka välja ja peatuses sisenejad ka.. aga kui Sina tahad koos sisenejatega tagasi bussi minna, siis vajutatakse täpselt muu rahva ja Sinu vahel bussiuksed kinni ja ongi tuksis ja ootadki peatuses järgmist bussi.

Väga tihti ei juhtu ju, onju?

Aga miks, oh miks, siis on nii et kui hakkad täiesti täis bussist välja imbuma… siis on see pmst nii, nagu kunagi see kummikeksumäng “O-lüm-pia-män-gud-al-ga-vad!”, et nonii, sinul poen seljakoti alt läbi.. siin tõmban kõhu sisse.. sina seisad jalad laiali, panen käpuli jalge vahelt läbi.. siit pääseb roomates.. jne…. ja siis veel viimane takistus, kus täpselt bussi uksel seisvad inimesed, selle asemel, et teha see üks õnnetu samm õue, eest ära… püsivad bussis sees ja hoiavad bussiustest kinni, et neid jumala eest välja-trügiv rahvamass välja ei nügiks kogemata. Why-oh-why? Why? Whywhywhy?

 

 

Jänx

Ma olen üldiselt väga hoolikas piletiga sõitja. Käesoleva aasta 13. veebruaril sain kogemata elu esimese bussitrahvi ja olen sellest siiani nördinud ja enda peale vihane.

Lisaks hoolikale piletiostjale olen ma samal ajal ka täielik mäluahv. Ehk siis mul põhimõtteliselt puudub mälu :D. Meil on sõpruskonnas väljend “meelest maha minema” ja kõige tihedamini kuuleb seda minu kohta, kuidas Macil miski jälle meelest maha läks.

Igaljuhul, ma teadsin, et mu kuukaart saab läbi kuu alguses. Aga ma unustasin eile ära sellise pisiasja, et algas uus kuu :D.
Eile päeval rääkis klient mulle, et ta läheb uue süsteemiga kuukaarti ostma. Õige jah, hea et meenutasid, ma pean ka varsti vaatama, et millal mu kaart kuualgul lõppebki. Ei pold meeles, et praegu kuualgus on :D.

Väikese viitega meenus mulle mõni tund hiljem, õhtul bussipeatuses, et oi, näe, detsember ju. (Süüdi on ilmselt lumi, keda pole… muidu ma teaks, et on!) Tsekkisin siis järgi ja voilà – eile oli viimane kehtiv päev. See tähendab, et sõitsin hommikul kogemata jänest :(.

Tellisin siis ruttu uue kuukaardi ja astusin bussi. Järgmisse peatusse sisse sõites kuulsin taskust SMSi tooni, mis teatas kuukaardi kehtumahakkamisest. Sealsamas peatusestulid peale kontrolörid!

Peaks vist kliendile tänuks sõnumi saatma või midagi.

***

Aga lund oleks ikkagi hädasti vaja!

#MacilIkkaJuhtubJu vol 100

Jätsin jooksuajaga Koonu koju valdusi valvama.

Et ta nüüd mõnda aega kodus tšillib, siis liiklen ise nüüd bussiga. Läksin täna bussi ja tellisin endale telefoniba kuukaardi, üle mingi tuhande aasta või nii.

Tööle jõudes avastasin, et mu rahakott jäi koju.

Suht stiilne on kuukaart osta ja siis ikkagi pmst jänest sõita, sest puudub seda tõendav dokument.

i Love My Life.

Blogimisvõistlus – Minu sõnavara.

Oeh, lükkasin edasi, mis ma lükkasin, aga nüüd peab selle kaelast saama.

Üldiselt, selle kuu teema väljamõtleja: ära solvu, aga niiii kohutav teema on! 😀 No mida mul on öelda: Minu sõnavara on humoorikas, lihtne, ja mitte midagi erilist? 😀 Sellega on kõik öeldud, aga ma ei saa niimoodi 1500 tähemärki kokku ju.

Et ma fotohuviline olen, siis võiks ju siia lisada lihtsalt otsa ühe pildi. Sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Aga see oleks cheating.

Aa, näe, mu sõnavaras leidub vahepeal võõrkeelseid sõnu. Mitte võõrsõnu ega anglitsisme (kuigi neid ka), vaid lihtsalt lambist inglisekeelseid sõnu ja väljendeid.

Muid keeli ma väga ei tonka, muidu lisaks neid ka sekka. Itaaliakeelseid fraase on siit võib-olla läbi käinud. Kõik need kolm, mida ma oskan. Venekeelseid ilmselt vähem. Sest neid ma oskan veel vähem, olenemata kuuest õppeaastast.
(Aga ma kuulasin eile venekeelset muusikat! Hellade Vellede Londoni loo originaalversiooni.)

Ehk siis kokkuvõttes: mu sõnavara ei ole eriti rikkalik. Mis ei tähenda, et ma kõiksugu hiiglama tarku sõnu ei teaks. Tean küll. Valin lihtsalt lihtsama tee ja lihtsama sõnavara. Peale selle, et mulle endale ei meeldi eriti tarka juttu ajada, siis mulle ei meeldi seda kuulda ka. Vahel bussis vms kui kuulen, kuidas mõned omavahel räägivad ja kliimaprobleeme lahendavad ja näljahäda kaotavad ja poliitikutele juhtnööre annavad ja majandust tõstavad jms, siis kõlab see mulle nagu tüütu targutamine ja eputamine.. selline kuidagi wannabe…
Pealegi, liiga tark olemine/mõtlemine soodustab ajukasvajaid. Stay stupid! Stay alive!

***

1500 tähemärki jäi täis. Loobun edasi punnitamast ja postitan sellise.. natuke pooliku postituse.

Over and out.

unetu öö unenäopäevik

Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.

Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.

Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.

***

Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.

Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.

Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)

Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.

Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.

Kassid-koerad ja muud jutud

See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.

Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.

***

Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)

Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?

Väga.

Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.

(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)

Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.

Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.

Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..

Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele.  PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂

*

Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.

Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.

Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.

Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)

***

Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:

Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…

***

Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂

***

Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…

Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.

Kohtume homme!

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.

Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:

… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.

Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

Ma olen kurb kriminaal :(

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen kogu aeg olnud piletiga-sõitmise-pooldaja. Mulle ei meeldi need tüübid, kes sõidavad ühe talongiga 4 kuud, valvates, et kui kontrolöre nähakse, lüüakse see lõpuks läbi.
Ma olen lausa nii piletisõber, et kui sünnipäeval kolleegidele  orienteerumist tegin, ostsin neile ka enne piletid ära, teadmata, et kas neil ikka on endal kuukaardid vms…

Kuna ma hetkel sõidan bussiga ülivähe – st hommikuti, kui on liiga märg või porine, et enam-vähem viisaka Koonuga ikka tööle jõuaks, siis näitas kiire arvutus sügisel, et kuukaart selleks ära ei tasu. Kuukaart maksab 18€. Isegi kui ma igal hommikul bussiga tuleks (aga ei tule), siis piletikomplektidega läheks selle peale umbes 12€… Ja kui ma vahepeal nt nädal aega jalgsi käin, saab pileteid edasi lükata.. kuukaarti mitte.

Ostsin enamasti neid 10-pileti-komplekte:

… aga telefonis on olemas ka tunni- ja päevapileti tellimisnumbrid, kui vaja läheb. Näiteks eile, kui päeval Kliinikumi sõitsin, ostsin hommikul päevapileti, et ikkagi mitu otsa teha…

Pluss veel sellepärast ka, et mul olid paberpiletid otsas. Sest selgub, et neid ei müüda enam Eesti Posti kontorites. Ja meil ei ole töö-kandis linnaosas ühtegi R-kioskit omast käest võtta. Nõnda ma siis kasutasin vahepeal kallimaid tunni- ja päevapiletite variante, kuni eile lõpuks rõõmsalt elu eest meeles pidasin: Kliinikumis on R-kiosk, ma ostan sealt bussipiletid! (Ja lehe, kus Koonust pilt on 🙂)

Ostsin ka!

***

Hommikuti on meil Koonuga üks kindel bussiaeg. Lühike ja tühi buss. Läheme tagumisest uksest bussi tahaotsa, kus seista saab, Koon jääb kohta hoidma ja kui buss sõitma hakkab (loe: uksed kindlalt kinni on), astun ma see 4 sammu, et pilet komposteerida. Traditsioon.

Täna tuli pikk (lõõtsaga) buss. Seal ei olnud taga ühtegi seisukohta. Askeldasime siis ennast koos Koonuga kuhugi istmevahedesse pugema ja sinna me jäime. Sest ma olen mäluahv.

Kui ma peatuses heledaid veste nägin, siis tuli mulle muidugi meelde, et pilet… pilet oli rinnataskus ja telefon käes.. aga ma ei hakanud kummagagi taidlema, et nüüd äkki piletit augustama/tellima kukkuda…

Ja nii me läksimegi koos Koonuga sinna bussi. Menetlema 😦

Mul on niiiii piinlik. Kahtlustan, et mu hommikusele bussijuhile ei meeldinud niigi koerad.. nüüd vaatab, et see sõidab veel jänest ka oma loomaga. Ma pean nüüd bussi vahetama, sest  ma tahaks häbist lihtsalt maa alla vajuda 😦

Ja ma olen nüüd nii kurb 😦 Ja enda peale kuri…  Ja hakkan nüüd oma trahvi maksma.

Hea töö. Minu esimene.

***

#Täna on emme sünnipäev.. ja see teeb mind ka kurvaks.

viu ja viu

Ärkasin kell 3 põiekaga, aga uni oli niiiii magus ja voodi niiiii soe. Keerasin teise külje ja ignosin.

Hiljem, st 25 minutit enne äratust ei andnud enam ignoda ja vedasin end siiski kõige pisemasse ruumikesse.

Seejärel lippasin Koonuga õue. Kus meie jalutuskäik jäi üsna lühikeseks, kuna üks austaja võttis end sappa. Kuigi too mõmmik oli üksi ja täiesti võõras kohas, siis ma ei jäänud lootma sellele, et isane koer võõral territooriumil paarituda ei soovi, eriti veel siis, kui emane ise väga lootusrikas oli. Ja lohistasin emase tagasi tuppa peitu.

Kui mõni aeg hiljem bussile liikusin, siis otsustas Mõmmik ka pisut eemale nuuskima minna.

Otsustasin minna varasemale bussile, sest hilisem buss on tavaliselt megatäis ja ma armastan oma isiklikku ruumi liiga palju, et sinna 6 inimest lisaks mahutada. Pluss veel see, et ma olin niikuinii olude sunnil varasem.

Olin viksilt ja viisakalt 7 minutit varem peatuses tuule käes ootamas.

Seda bussi ei tulnudki.

Ootasin siis 15 minti veel kuni tuli järgmine buss. See, mis muidu hirmus täis on. Arvestades, et täna üks vahele jäi, siis oli see täna ka natuke palju täis. Aga trügisin vapralt peale.

***

Aga on the bright side – kolleegilaps, kes nii mind kui EllieTheElephanti ühe korra näinud on, saatis tänaseks päevaks Elluška eemalviibimist asendama oma Muri. Awwwwww!

back in line

vot siis. Olen nädalakese sinisel lehel ja naastes on WordPress end niimoodi muutnud, et ei osanud enam postitustki lisada. Lõpuks ikka leidsin, nagu näha (siinkohal käis ju “nagu” ette koma, eks?).

Haige olles vaatlesin aknast lumesadu, kuulasin jõululaule, vaatasin jõulufilme (HomeAlone 1,2,3, DieHard 1,2,3 jms) ja avastasin enda jaoks heegelkummid. Teate küll, need vidinad, mis on ütlemata populaarsed vanusegrupis 7-12 aastat vms :D… aga kuna ma olen üldiselt käsitöös kohutav kobakäpp, siis neid ma vähemalt oskan teha! Jejejee! Ühel ilusal päeval vb eputan tulemustega ka, aga täna ei jõua.

Haige olles läksin korra poodi ka. Pidin ostma 2 asja, neist 1 oli superliim (olin ühe juba ostnud, aga pakki avades selgus, et selle tagumine külg oli puha puruks ja kui tuubi pigistasin, sain hoobilt endale kummikindad, mida mitu päeva maha kulutasin).
tulin poest tagasi 5 külmikumagnetiga, 5 paki heegelkummidega, kuldse retriiveri võtmehoidjaga, päkapikumütsiga kuldse retriiveri kujuga ja kahe küünlaga… Märkasite, mis puudu on?
Superliim, loomulikult. Nii on mu snow-globe siiani tegemata. Nüüd sain liimi. Ehk nädalavahetusel jõuan asjani?

***

Et ma paranev olen, siis tulin hommikul bussiga. Arvake ära, kas mu läheduses asus proteesilutsutaja või jaa? öäkkk… Terve tee oli imemishääli täis…

***

Aga lumi on. küll imevähe, aga ikkagi lumi. LUMI! 🙂
27 päeva jõuludeni!

Just My Luck

Reedel rääkisin lühipostituses sellest, kuidas me Koonuga koolitusele läksime.

Nüüd räägin sellest, kuidas me sealt tagasi tulime 🙂

1. See toidukraam, millest ma eelmises postituses rääkisin (et millede kilekott kahel korral, tänaval ja bussis, katki läks ja mida ma siis kokku korjasin) oli piimatoodetest koosnev. Viisin külakostiks oma koolituse-toakaaslastele ja endale. Ja kukkudes jäid kõik pakid terveks! Jeii 🙂
Kui kohale jõudsin, oli õhtusöögile kiire. Nii läks nii, et surusin selle kilekoti reedel riiulisse…
…ja leidisin selle eile asju pakkima hakates uuesti üles. Ups. “Kallid toakaaslased – kes soovib 3 ööpäeva soojas toas olnud piimatoodet?”
Needless to say, et ma ei näinud kätemerd…

2.  Koolitus läks pisut pikemalt kui plaan oli, nii et saiake, mille järgi vesistasin, jäi söömata ja jooksin koera ja kottidega (ei, piimatoodetekotti ma ei tassinud enam kaasa 😀) bussile. Teel haukus Ellie peale koer nimega Ellie :).
Bussijaam koosnes pmst ühe tee äärde, kahele poole, 50m (?) vahedega pandud peatumispostidest. Jäin alguses seisma sinna, kus veel inimesi oli. Aga kui 5min enne minu bussi väljumist tuli ette Tallinna buss, eeldasin, et ju siis pole see post.. ja jalutasin koonuga teiste postide juurde silte lugema. Jõudsime parajasti kõige kaugema postini (mis, nagu kõik teised ülevaadatud postid, peatas vaid kohalikke liine)… Ja siis sõitis meie buss meist mööda ja peatus seal, kus Tallinna busski*. No pole hullu. Kotid- on! Koer – on! Jookseme!
Jõudsime.
* Kirjutasin esialgu “busski” asemel “bussgi”… peaksin 1. septembri puhul tagasi kooli minema.

3. Bussile mina jõudsin. Buss oli täis. Ma olin üliväsinud. Mul oli süda paha (ei rasedus, ei alkohol.. mul on alati bussis/autos süda paha.. aga eriti siis, kui ma söönud pole)… ja siis ajas kõik eriti närvi. Näiteks, mismõttes pikutab mingi tsikk,  jalad üle istmete sirutatud, tagareal kolmes pingis korraga, kui ülejäänud buss täis on? Ja lisaks oli muidugi bussis “See inimene”. See inimene on see, kes õlut joob ja võõraste inimestega lakkamatult vestleb. Peamiselt sellest, kus riigis ta töötab ja mis asjad ta endale kõik ostnud on. Minuga ei vestelnud, aga tean sellegipoolest, mis telefon tal on, mis äppid selles on, kus tal maja on, kus naise maja on, mis auto ta naisele ostis, milline koer tal on, milline auto sõbral on, kus ta töötab jnejnejnejnejne.
Pikk tee oli… ütleme nii.

4. Jõudsin kohale – T. kodukohta. Peatus lähenes. Hakkasin bussi tagant Koonu ja kottidega välja ronima. Buss peatus, lasi eespool olnud inimesed välja, pani uksed kinni ja startis.
Aga mina olin ju veel bussis! 😀
Õnneks vaatas juht hetk hiljem, et WTF mingi koer mu kõrval seisab… ja sai vihjest aru :D.. ja pääsesin välja, kus T. seisis ja üsna segaduses oli 😀

5. Viis sammu edasi leidsin ma, et puhtad riided on nõrkadele, ja viskusin külili pori sisse. Boonusena purustasin natuke oma põlve ja pritsisin korralikult Koonu ka pori täis.
(See tuletab mulle Zlatat meelde, kelle valge Ljeeksus pord täis pritsiti 🙂).

6. Õhtul jõudsime koju suht hilja ja väääga väsinuna. Shoppasin Koonule aja-võitmiseks poest suure koerakonservi.
Guess what, kas:
a) seda avades tuli pealt see metalljubin, millest tõmmata, küljest ära ja kaas jäi kinniseks
(vastus: jah)
b) kas mul oli kodus seda tavalist konserviavajat?
(vastus: ei)
Tänu T. püüdlustele veinikorgitseriga (sest, noh, peamine tehnika on mul ikka kodus olemas :D) ja noaga,  sai Koon siiski söönuks.

Kordaläinud päev, võib öelda!

***

Aga koolitus ise oli väga asjalik. Teemaks olid koerad… täpselt minu teema. Auditoorium kuulas põnevusega:

This slideshow requires JavaScript.

***

Koolitusvälisest jäi meelde näiteks see, et 14-aastane on väikelaps:

***

Lisaks sain endale uue külmkapimagneti! Otse Berliinist! Ja pealekauba öise linnapanoraamiga, täpselt minu teema 🙂

***

Koolituselt saadud teadmisi ma Teiega ei jaga. Kuigi olin nagu nohik oma kaustikuga kohal 😛

Küll aga jagan pilti lasteraamatust, mille T. juurest leidsin (sain endale sealt hunniku toredaid raamatuid, nagu “A nagu Aabel” ja “Blomkvist ja Rasmus” ja Mary Poppins” ja “Kiviküla kooli poisid” jms):

Njah… “Tutt ja Tops”… kas ma olen ainus, kellele see kõlab pigem nagu mingi D-kategooria pornoajakiri?! 😀 Spermapangas hea sirvida vms…

***

Ja last, but not least, pilt kohalikust Kassijälgimisseadest:

 

Minek!

Ma vantsisin koeraga enne bussile…
Ise muretsesin, et alles sadas vihma, Koer saab märjaks…
Aga siis ma enam vihma pärast muretsema ei pidanud, kui Koon parti nägi ja ujumas käis…

Ühtlasi oli mul toidukott käes. Kilekott.

Kui esimene sang purux läks, korjasin laialiveerenud asju tänavalt…
Kui teine sang läks, siis bussist istmete alt…

Aga muidu läheb hästi. Ikka olen rõõmus. Roomas sai ju sellisteks puhkudeks kõvasti treenitud 😉

Edit: tegelikult pidin ma üldse märja asfaldi vältimiseks linnaliiniga bussijaama sõitma, aga see oli nii täis, et kui ma esimeses peatusevahes kompostrini (meil validaatoreid njetu) ei ulatunud (validaatorini poleks ka ulatunud), siis kobisin maha ja kõndisin ülejäänud peatused…

Roomablogi 1/9 – 1. päev – 18.mai 2010

IT 09:35, EST 10:35

„Fasten Your seatbelts, please! =)
Rome – here I come!!!“

01:58 viimane sissekanne Twitterisse, 04:30 äratus. 5:30 olime lennujaamas ja 7:00 startis meie Lufthansa Airbus A319 Müncheni poole.
Peletasin lennukis inimesi eemale, pooled uskusid ilmselt, et mul on seagripp, sest köhisin nagu tuberkuloosihaige =P… a mis ma teha saan, köharohud olid Susco range valve all pagasi hulgas ;). Kohtasime lennukis Merzut, kes meie ees istus… sain sarvi teha 😛
Ja süüa pakuti ka – saime võisai-sändvitši ja moosisaia meisterdada, njam.

Hommikusöök lennukis

Münchenis oli 12´ ja pilves.. saime lennuväljalt bussiga terminali sõita – sama pikk tee, kui Lasnamäe kanal :P… ja seal oli nii veider – maandumisrada läks üle autotee… umbes nagu meil raudtee mõnes kohas läheb… soovida ei saanud, kahjuks.

Lennujaamas oli õnneks ainult tund aega, käisime mingis mänguasjapoes (nii palju lauamänge ja null ostu! Ja üks ilmatu-armas siilipoiss 🙂)

Siilipoiss Müncheni lennujaamas

…ja jalutasime teise otsa, et pilte teha… ja siis oma väravasse, kus avastasime, et seal olid tasuta joogid (soojad). Niuts, aga hilja juba.

Aga nüüd oleme uues ilusas (seest) valges Airbus 321-s ja naudime bensukat… kohe tõuseb!
Õhkutõus on muide kõige muhedam osa, v.a. siis kui ta kohe keerab… ja maapind küljeaknast umbes otse Sinu all on =).

Põllud vaatel otse alla

Saksamaalt üle lennates on väljend „kirik keset küla“ ilmselgelt tõene: iga paari põllulapi tagant on grupp valgeid maju ja nende keskel (mõnel puhul äääres) on valge kirik. Igas külas!

Wau, see lennuk sõidab nagu 4D kino: seest on õõnes kogu aeg. Aga vaade on nummi. Lohutame end sellega, et kui ka kõik päevad kole ilm on, näeme 9 päeva pärast jälle pilvede peal päikest. Eestlane on pealegi harjunud ilma (päikeseta) olema ju :).

Ok, aitab praegu. Ootame nüüd oma võikusid… ja seda, et aken jäässe läheks… ja alpe… ja palme ja Roomat. Ja seda hetke, kus ma suudan ca 3,5 minutit köhimata olla :-S.
Aga lohutav seegi, et praegu on see suht patsientide-ekspress: kes nuuskab, kes aevastab, kes köhib… igaühele midagi :-).

Yay! Alpid… note for myself: ära taha alpide kohal alla kukkuda – tundub ebamugav (ic, ma trükkisin selle sõna alguses “emabugav”) olema ja ainus kiirabi, mis kohale pääseks, oleks vist mägikits+kanderaam.

Alpid meie all, Saksamaa ja Itaalia vahel

 IT 09:35, EST 10:35
Seekord oli teistsugune võiku ja Coca (sai valida).

Võileib ja Cocatops

Ahjaa, eelmine kord oli apelsinimahl! Ainus mahl, mida ma ei joo. Aga lugesin parajasti põnevat artiklit selle kohta, et kõrgel õhus on maitsed teised (tunned 20-30% vähem soolast ja magusat maitset.. ja tugevamalt haput) ja nii jõin selle siiski ära.

Muig… endiselt poolel teel (Alpid =)): tõusis üks onu püsti, pani mütsi pähe, võttis ülevalt oma kohvri, istus, tõusis, pani kohvri tagasi, võttis mütsi peast ja istus. Lootis, et ehk juht laseb ta poolel teel maha?

Kõrvad on lukus, sajaga.. .iga 20 sekundi tagant ikka ju haigutust esile kutsuda ei viitsiks…

Irw, ma juba mitmendat korda vaatan aknast, et oh – mis asi see meie kõrval lendab? Oih, meie lennuki tiib hoopis.

Lennukitiib meie kõrval. Ja valged pilvepadjad meie all.

Okei, maandumine hakkas (ja turbulents)… lahe =).
Jõudu meile seiklustel võõra rongi-metroo-bussi (kõigi kolme) leidmisel.
Jess, palmid, siit me tuleme!
Ma olen kodus =)

IT 13:50, EST 14:50
Jõudsime veidi aega tagasi hosti maja ette, aga ta veel teel töölt koju.
Meil oli maailma kõige lahedam bussijuht! Rong (2-korruseline) ja Metroo B (graffiteid täis) olid suvad… aga buss!

Buss nr 670

Põdesin, et kui küsin, et kas see läheb õiges suunas ja et kas ta ütleks, kui Via Giuseppe Cerbara on, et ta ei saa inglise keelest kottigi aru. Enamik itaallasi ei saa ja ta oli vanem mees ka.

Cerbara bussipeatuse (Fermata) märk.

Oskas! Mitte VÄGA hästi, aga oskas. Oli hullult abivalmis, tegi meie maja ees peatuse ja rääkis terve tee. Et kas esimene kord Roomas? Kas meeldib? Kust tulete? Kas Eestis on meri? Valge meri? Baltic sea? Kas meil polaaröö ka on? Kas suvel on vesi soe ja ujuda saab? Jne. Väga muhe mees oli.

Nüüd istume äärekivil, mida jagame saja miljoni imeväikese ämblikuga.

Pisikesed punased ämblikud äärekivil

FK joonistab rollerit ja mina klõpsisin ca 1,5m2 peal liikudes ligi 60 pilti =D… nüüd loobusin ja kriban parem.

This slideshow requires JavaScript.

Päikesekäes on täiega palav (varjus mitte), aga ma olen kõrge kaelusega kampsuniga, erinevalt FK-st. Aga mul on ka kopsud tuksis, kui ellu tahan jääda, siis kannatan ;).

IT 16:10, EST 17:10
Saime teada, et meie host, kes pidi töö lõpetama 13:00… lõpetab selle hoopis 17:30… ja jõuab seega vahemikus 18-19.00. Wupdidoo…

Rebisime siis oma suured kotid maast lahti ja tatsasime lähimat grüünet otsima =). Leidsime ka! Nimi on park, tegelikkuses suht tühermaa, aga koertega jalutajatele meeldis. Mulle ka. Sisalikele ka (neid oli nii palju, aga pildistamise jaoks liiga väledad).

Grüüne aka Park aka Tühermaa

Võtsin Susco kaasa…

Susco grüünes rajal jalutamas

…jätsin FK&kotid päikest võtma…

FK ja Kotid grüünes

…ja läksin pilte klõpsima…

Kellegi palmidevaheline sissesõiduhoov keset grüünet

…ja jõudsin (peaaegu) välja EUR-i… meie järgmise hosti maja juurde =) Kui mõne päeva pärast kotte transpordime, saame need jalgsi viia :P.

Kaares maja teispool parki, mille GoogleMaps järgmise hosti koduks tunnistas

Mingi ca nädala eest lõikasin paberiga sõrme puruks. Täna lõikasin lennukipiletiga sama sõrme, eelmise armi kõrvalt. Ja nüüd tagasi tulles ja maha istudes panin esimesena selle sama käe maha… ja miski taime okas jäi kätte kinni. Välja tõmbasin, aga ouch ikkagi…
… aga muidu on hiiglamatore. Ausalt!

IT 17:40, EST 18:40
Et eelmine mäenõlv suht tuuliseks muutus, ja et ma ei tundnud kohe mitte sugugi vastupandamatut soovi veel peale külmetada, võtsime oma viimased jõuriismed kokku, pakikuhja käe otsa ja tulime tulema.

Eesmärk oli pisut teist kaudu ringiga tagasi maja ette ootama tulla… ja loodetavasti teepeal mõni väike kohvik ära tsekkida, et teaks, kust saaks hommikul saiakese-cappuccino;). Piilusime esmalt ühte sisse, aga seal oli valik närb ja mees leti taga nägi välja nagu Farmi-Gabriel… tagurdasime välja tagasi :).
Eemal silmasime ühte veel… suht pisike tundus, aga et maja ette oli pargitud Alfa Romeo ja akendel olid mängukarud, lugesin seda heaks märgiks ja läksime sisse. Tellisime miskid korvikese-laadsed saialised ja cappuccinod ja istusime lauda.

Korvikesed kohvikus

Ja siis ma nägin selle kohviku nime. See oli salfadel, tassil ja kaasa antud suhkrupakil (tühja suhkrupaki ja 2 salfat krabasin kaasa loomulikult.. tass jäi sinna… täna veel :P) Ahjaa, et mis see nimi siis oli? GIANNANGELI =) Nagu Gianna ja ingel… nurrrr… SELLEST saabki minu hommikusöögikohvik, kuni Gabriele juures elame. Jah!

Giannangeli Caffee tass.. sees cappuccino

Giannangeli caffee salfrätik ja suhkrupakk

Istusime „9 ½“ postri ees, teisel pool mõmmikud, kolmandal päris kobe müüjapoiss (ei mingi Farmi-Gabriel :P)… ja Gianna…tassid ees. Nii hea.

Tagasitee oli ülesmäge, miski Madonna kiriku juurest. Tee oli julm. Susco ei olnud kotitassimisel ka sugugi abiks, sikutaks siis hammastega või miskit…
Aga nüüd oleme maja ees jälle paiksed, tunneme juba naabreid nägupidi, muig. Üks kutt hüüdis „Ciao!“ ka… kahju, et ta ca 11 oli ainult 😛

FK joonistab jälle. Ebaaus, miks mina ei oska?! Lõhkusin pliiatsi ka ära…

FK joonistamas

 IT 18:15, EST 19:15
Sain sisalikud pildile! 2 tükki!

Üks sisalikest. Nimeks Silver.

 IT 21:50, EST 22:50
Muig… olemegi oma pesas.

Trepikojaaknast vaade pisikesse sisehoovi

Imestan, et Gab meid välja ei löönud, arvates et ma mingi surmava Ida-Euroopa taudi kaasa tõin. Alustuseks köhin ma iga poole minuti tagant nagu tõrrepõhjast… ja siis, päev otsa oli hullult palav ja ma istusin salfapakk ligi, juhuks kui ninast jälle verd jooksma hakkab (üleeile lippas hoolega)… ei hakanud.
Õhtul veits pärast hostiga kohtumist läksime tema autoga koeraparki jalutama – sest tal on koer.. selline armas väike aktiivne suslik 😛 (kellele meeldib Suscot ninast näksata, aga muidu on väga sõbralik)… igaljuhul, sõitsime autoga, kõik aknad lahti (jahe!) ja siis hakkas ninast verd lippama. Jess nagu!
Arvake nüüd, kas ma võtsin kiiruga midagi muud (näiteks salfad) peale fotoka kaasa? Aga FK? Muidugi mitte!
Sõidu lõpuks oli mul pool nägu ja käsi verd täis. No tere, kaunis esmamulje =). Kui ta just Krahv Dracula pole, ei ole see väga nunnu vist :/.

Õnneks oli seal see veekraan (koertele), mis tänaval inimestelegi on ja sain end endam-vähem puhtaks.

Kaks heledat labradori joogikraani eesmärgipäraselt kasutamas

Aga park oli lahe, nii palju nunnusid kutsasid ja kõik lahtiselt, kõik sõbralikud.

This slideshow requires JavaScript.

Gabriele elab koos ema, venna ja venna tüdrukuga (ja koeraga, kelle nimi on miskit, mis kõlab Njaki vms)…

Njaki

…kes on kõik toredad. Tegid meile õhtusöögiks pastat (lintpasta, tomatipasta, hakkliha ja juustuga)… pasta nime ma ei mäleta. Aga kõht sai väga täis. Njam-njam.

Alguses oli plaan veel välja jalutama minna FKga (Gab ise läks kinno ära), aga liiga väss vist. Siinse aja järgi ärkasime ju 03:30. Sick värk :P.
Aga õhtupilte saime ikkagi teha. Avastasime, et neil on NII suur terrass/rõdu.. armsa laua-toolidega jms…

Terrassilaud

…ja vaade on WOW! Siit paistab näiteks miski suur mägi kaugel eemal (Roomast väljas), mille külg on väikese linna tulesid täis. Imeilus. Pildil ei ole see veeranditki sellest väärt.

Mägi ja tuledes küla mäeküljel, linnast väljas

Muig, päris rahvusvaheline seltskond siin: Meie – eestlased, Gabriele pere – itaallased (vist?) ja tema venna tüdruku sõbranna – sakslane. Ümberringi räägitakse saksa keelt. Ma eelistaks eesti keelt.
Koer magab Suscole toetudes ja nemad mõistavad teineteist sõnadetagi :P.

Njaki ja Susco koos voodil tudumas

Aga nüüd poen vist teki alla. Või, noh, lina+fliis on nende versioon tekist. Kampsun jääb selga, paksud sokid jalga ja kõik koerad kaissu sooja. Ahjaa, mu kate-fliis on Spidermani oma. Kindel magada kohe! 😛

PS1. Armas… minult käiakse kordamööda küsimas, et kas ma tahan mingit rohtu? (miks küll väike kopsupõletik neid häirib?)… või, et kas voodil olev koer segab mind? Muidugi ei sega, koos ongi soojem. Pealegi, ma olen harjunud oma karvakeraga magama (ei, ma ei mõelnud T.-d).
Buonanotte!

PS2. 22:32 (Eestis 23:32). Ärkvel 19 tundi. Over and out!

PS3. Olen teinud 237 pilti!

 

Roomablogi 3/9 – 3. päev – 20.mai 2010

IT19.50, EST 20:50
(Silvio korteris EUR-is).

Hommikul pidime siis uue hosti, Silvio, juurde ümber kolima. Selgus, et Google maps is a liar! See väitis aadressi järgi, et see on see kaares maja üle põllu… Aga on ta jee… kaugeltki mitte. Küll kaares maja, aga hoopis teine ja hoopis mujal.

EURi kaares maja

Pidime algse plaani järgi bussiga metroojaama sõitma ja sealt metrooga EUR Magliana´sse, kuhu S. oleks vastu tulnud… Aga kui Gab enne minema hakkamist küsis, et kuhu minna vaja, siis selgus, et üks buss viib täpselt esimese hosti juurest teise juurde!
Otseloomulikult sõitsime me õigest peatusest 3 peatust mööda ja saime oma „väikese“ pagasikuhjaga tagasi jalutada. No ei ole elu, ei ole :P.
Aga tänu sellele, et ma seekord ka ikkagi spordikotiga tulin, mida käe otsas mugavam tassida on, kui õlal, on mu käelihased suurest tirimisest paisuma hakanud (ja ühtlasi käed venima – näen välja nagu King Kong). Ja köhimisega olen kõvasti kopsulihaseid treeninud.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 09:40, EST 10:40
Jätsime kotis maha ja läksime koos Silvio joonistatud kaardiga bussile, mis viiks meid metroosse. Aga avastasime, et kaart on vale ja seda bussi ei lähe ja tänav oli ka vale nimega.

Silvio joonistatud ümbruskonnakaart

Lõime käega ja kõndisime edasi, kuni leidsime mingi peatuse… ja läksime samale bussile, millega eile sõitsime ja hommikul tulime – 716, sest see viis ilma metrood kasutamata kesklinnale kõige lähemale, kuigi sõitis üsna kaua.
(Muuseas, öösel jõudis minuni teadmine, et kaart, mille Silvio joonistas, oli siiski õige… me pidime lihtsalt kauem kõndima =D… ja peatus, millest bussile läksime, oligi see Tintoretto… aga nagu tõelised rebelid ikka, läksime siis teisele bussile, mitte 767-le 🙂).

Et kell oli Trasteveresse jõudes juba ligi kolm, hakkasime mingit odavat (alla 6-10€) hommikusööki otsima. Päris kaua otsisime, aga lõpuks leidsime koha, kust ostsime (mina: ) tuunikala- ja (FK: ) singi-sändvitši-kolmnurga (2.50€).

This slideshow requires JavaScript.

Et miskit jooma ka peab, tellisime cappuccinod, eeldades et need maksavad, nagu igal pool umbes 1€ ringis (asjade hindasid pole kusagil väljas… see eest on väljas palju hindusid 😛). Viga! Esiteks sellepärast, et see raibe maksis 2.50€. Böö! Teiseks selle pärast, et koos saiadega toodi meile lauda ka tasuta klaas vett. Kolmandaks, nagu selgus õhtul, on Itaalias olles cappuccino lubatud hommikul ja hilisõhtul, aga mitte pärastlõunal. Kuigi samas, see ju oligi meie hommikusöök…

This slideshow requires JavaScript.

Nii eelmisel päeval vihmavarjus-kohvikus kui üleeile Giannangeli´s tegime sama vea: lõunal cappuccino… alatu meist.

Istusime seal päris pikalt, ikka kogu raha eest (kuni külm hakkas, sest me istusime väljas ja see oli varjus). FK joonistas ja kuulas MP3-e, mina kirjutasin üleeilse sündmusi. Täna kirjutan eilse sündmusi… ajavahe =).

Js siis nägime me naist musta kassiga! Aga ilma luuata. Ja pärast nägime üksikut luuda. Ilma naise ja kassita. Ju nad polnud veel üksteist leidnud.
Eelnev vaimustus kassidest-naistest-luudadest on pärit lausest:
„La donna aveva un gatto negro e una scopa.“
(„Naisel olid must kass ja luud.“)
See on üks väga väheseid lauseid, mida Itaalia keeles oskan. Peaaegu oleks kasuks tulnud.

Üksik luud

Must Kass

Lisaks õppisime Rooma-puhuks läbi ka teisi kasulikke väljendeid: „Minu koer ei hammusta“ („Il mio cane non morde“, Suscole viidates); „Selle maja ostis Pietro!“; „Paulo on vorstipoes!“; „Teie ja Teie sõbrad olete väga sümpaatsed.“ Jms.

Kaardilt vaatasime, et pisut maad edasi peaks algama see park, kus novembris Emi´ga (tookordne host eelmiselt Roomatripilt) ultimate-frisbee treeningul kaasas käisime.
Läksime siis sinnapoole ja jõudsime treppideni, mis tegid Hispaania treppidele ka silmad ette (muuseas, kohalikud hostid pole kunagi meie avastatud treppe näinud!)

Trepid eemaltvaadates taevani kõrgumas

Olime vaprad ja ronisime tippu välja. Brave thing to do!

Vaade trepi otsast kaugusse

Vaade treppidest alla

Sealt ei alanudki veel park, vaid mingi tee, mida mööda läksime ja…

This slideshow requires JavaScript.

…ja otseloomulikult viis tee allamäge välja sinnani, kust alguses treppe nägime =)
Järjekordne ringtee… siin Roomas hakkan nendega juba harjuma. =)

Siis nägime teises suunas seda suurt plekist monstrumit, mis meid kõikjal jälitab (loe: näeme seda kogu aeg) ja mõtlesime, et kuna me peame jõudma „teisele poole seda“ siis lõikame sealt juurest! Mõeldud tehtud. Valisime minekuks mõnusa jõeäärse kaktuse-allee :P. Ühel pool oli mingi sein miljoni laheda gräffitiga…

This slideshow requires JavaScript.

…ja kahel pool teed erinevad kaktused.

This slideshow requires JavaScript.

Ja tee lõpus oli… no muidugi – sein ees! Läksime tagasi ja siis linnavahele seiklema. Aga lõpuks jõudsime pärale ka 😛

This slideshow requires JavaScript.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 16:45, EST 17:45
(Kirjutatud EUR-i pargis.)
Õhtul olid Silvio korterinaabrid (paarike Georgia ja Mario) ka kodus. Silvio tegi neile-meile-endale õhtusöögiks Risottot. Õhusöögi vestluses suutsime neid korralikult šokeerida, kui rääkisime ravist viinasokkide ja kaelakompressiga. Nad ei suutnud kuidagi uskuda, et me tõtt rääkisime =). Ja kui üritasime rääkida kohukestest ja süldist ja kamast, oli see ilmselgelt liig. Aga vähemalt „õ, ä, ö, ü“; „Sul on kena pepu“ ja „Mine…“ on endiselt hitid.
Viisime nii Gabrielele kui Silviole eesti šokolaadi, karamellkomme ja suveniirviina ja -Vana Tallinna. Ja Eesti piltidega kalendri. Sulviole tegime ka ise tema enda tehtud erinevate reisifotodega kalendri (tema Flickr´ist võtsime pildid), kus iga kuu juures oli ka mingi itaaliakeelne ütlus… Ta oli vist vaatamisega aprillikuus või nii, kui hakkas ära jagama, et mõni pilt tundub tuttav =D
Ja „Eestimaa kalendri“ kaanepilti vaadates oli kommentaar/küsimus: „Your birthday party?“… pildil oli Laulupidu =)… Well, close enough!

Peale õhtusööki läksime kontserdile, bändiks oli Zen Circus. Koht oli väljast selline väike armas majake… aga seest sihuke geto-stiilis mini-Rock-Cafe =)
Tempel käel ja 7€ makstud olimegi sees.

Tempel “Nit Club”

Ostsime õlled (4€)… välja arvatud Cisco, kes võttis RedBulli viinaga (hull!)… aga et soojendusbänd kräpp oli, ootasime väljas hoopis.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 19:00, EST 20:00
Zen Circus.. on üsna anti-usu bänd, vähemalt bändimeeste vahejuttude põhjal. Kord hüüdsid nad „Jumalat ei ole olemas!“, kord esitasid jõululaulu, kus olid fraasid nagu „Sa võid ju mulle raha anda, täna on ju jõulud?!“ ja „Mind ei huvita, ma olen moslem“. Jne. Need (kõik peale meie 😀), kes itaaliakeelest aru said, irvitasid kogu aeg kõht kõveras. Meie Fkga ainult siis, kui Silvio meile tõlkis.
Suscot polnud kaasas, kuigi talle oleks seal meeldinud, sest üks laul nägi välja selline: kitarrist võttis välja kummist sea, kes häälitses, kui teda tagumikust pidistada (kes Suscot kohanud on, see mõistab sarnasust) ja kui piisavalt hea rütmitunnetusega pigistada, oligi laul valmis.
Ja trummaril oli trummide kõrval mängutuvi.
Silvio mainis ka, et Suscole oleks seal meeldinud.

Üldse oli bändis kokku 3 (särgita!) liiget, kelles trummar nägi välja nagu patsiga Freddie Mercury. Ja solist nägi välja nagu tumedapäine Jaagup Kreem.
Keikka kestis poole 2-ni (ja viimane lugu kestis kolm lugu 😛) ja siis rääkisime väljas Silvio, Cisco ja nende sõpradega. Päris koom oli kuulata, kuidas nad kõik avalikus kohas tõsiste nägudega harjutasid: Pe*se… Per*se… pertše? No-no, per*se! =D… ja sõna öö meeldis neile ka väga :).

Lugesime väljas brožüüri maikuu üritustega Roomas… enamikul oli sissepääsu eest hind 5-10€… ühel oli 48€ – Sümfooniaorkester, kus dirigendiks Kristjan Järvi! Cool! =)

Muig.. mul oli kaasas see „vajalike“ itaaliakeelsete lausetega paber ja lugesin sealt ette selle: „Te olete oma sõpradega väga meeldivad/sümpaatsed.“ Jackpot! =D Isegi kätt suruti väljendamaks seda, kui meelitatud oldi :).

Siis läksime tagasi koju, väikese saiakesepausiga. Kui pärastlõunal cappuccinot tarbida ei tohi, siis öösel jälle võib. Me siiski ei tahtnud. Poisid sõid „midagi Itaaliale omast“, mis oli põhimõtteliselt suur vastlakukkel. Ja juba 3-st saime magama. Lahe.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.