Roomablogi 6/9 – 6. päev – 23.mai 2010

Et hommikusöök 7.00 – 9.30 oli ja 10-st check-out pidi olema, vedasime ennast enne kaheksat dushi alla. Söögiks oli kohv ja virsikutäidisega croissant. Helbeid võis ka võtta, aga polnud isu.

Croissant ja kohv

Croissant ja kohv

Küsisime seejärel mingilt tüübilt valvelauas igaks juhuks üle, et kas kindlasti ei ole tänaseks enam kohta? Ja tema ütles, et me võime jääda ja homme maksta. Ma kahtlustan veidi, et ta ei saanud inglise keelest aru, aga eks seda näeme siis, kui tagasitulles uued inimesed Suscoga voodit jagavad. =D

Susco hostelivoodis laiutamas

Susco hostelivoodis laiutamas

Tänane plaan oli minna Trastevere´sse Piazza Triluzza ´le, kus kohalik Couchsurfing´u kohtumine pidi olema, et sealt koos Villa Pamphilli´sse minna.

Ostsime endale Peronid ja Pizzalõigud (kokku 3.70€) ja istusime trepile sööma-ootama. Aga nägime vaid paari tsikki, kelle kohta oletada võis, et võib-olla Couchsurfing´ust, aga miskipärast ei julgenud me ise nende juurde minna ja otsustasime hoopis omapäi tee parki leida.

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Otseloomulikult viis meie tee läbi Gelatteria´st (jäätisekohvik), kust 2 euriga apelsini-jogurtijäätise võtsin. Saab veel näha, mida see mu kõri ja köhaga teeb, aga Silvio on kindlasti õnnelik, kui mind esmaspäeval köhimas kuuleb. Saab ju jälle öelda: „You really should take a pill or something 🙂“.
IT 21:22, EST 22:22
(Kirjutatud motellis)
Parki me igaljuhul jõudsime, aga see kurjam oli NII suur!

Üks osa suurest pargist

Üks osa suurest pargist

Jalutasime läbi mitme suurema grupi juurest, et näha, kas need võiksid olla potensiaalsed Couchsurfarid =)… lõpuks, vist tunnike hiljem, avastasime, et park läheb veelgi edasi…

Pargi jätk

Pargi jätk

… jõudsime Villa aeda ja seal nägime CS-i seltskonda lõpuks ka… mitte eriti suur seltskond ja neil oli piknik täies hoos.. aga et me ühtegi poodi ei leidnud, siis ei tahtnud hakata sinna tühjade kätega minema ja loobusime. Kogu suur töö ja vaev, eksole :P.
Läksime oma jookidega siis hoopis eemal paistva mäe otsa (kust juba järjekorras kolmas park algas) ja võtsime pisut päikest teisele küljele.. sest eilsest oli üks külg roosakas-pruun (aga küll see kaob varsti ja olen jälle tagasi lumivalge tuvi).

This slideshow requires JavaScript.

Mingil hetkel tundsin äkki ära, kus me oleme! Samas pargis käisime ju novembris eelmisel Roomareisil, kui Emiliano (meie toonane host, kellega homme õhtul kohtume) meid oma ultimate frisbee (frisbee-ameerika jalgpalli-pesapalli laadne sport) treeningule kaasa võttis. See, mida mõni päev tagasi otsisime. Nii muhe oli uuesti näha :).

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Lõpuks otsustasime tagasi liikuma hakata.. .aga et sinna niiii pikk maa oli olnud, plaanisime teiselt poolt pargist väljapääsu otsida.
Otseloomulikult leidsime taaskord umbtee (edasiliikumist takistas võrkaed keset metsa 😀) ja lõpuks läbi veeeel ühe pargi suure ringiga jõudsime välja ka. Vähemalt nägime teel ilusat järve. Ja hanesid.

Aga pargist välja jõudmine ei olnud veel pääsemine. Sest meie asukohta ei olnud kaardil. On üsna raske kuhugi minna, kui Sa ei tea, kus Sa oled!

Mingi tänav, mida polnud olemas

Mingi tänav, mida polnud olemas

Aga tuju tõstis see, et leidsime poe!
Tõesõna, see on juba liiga palju poode… oleme põhimõtteliselt kogu „väikese“ Rooma linna läbi käinud ja see on JUBA neljas pood! Impressive!
Seekord otsustasime õhtul kokata, sest hostelis on üldkasutatav köök olemas… ja see tuleb võrreldes väljas söömisega „odav“ (loe: umbes 45 krooni näkku… Eestiga (krooniajal) võrreldes masendav, siinsega võrreldes pandav). Selle raha eest saime paki spagette, pudeli tomatikastet, 200 grammi singikuubikuid ja 3-paki Peronit (tunnistan, et meil on probleeme… kodumaal siirdun ravile.. vähemalt AA, kui mitte midagi kangemat… AAA äkki?). AGA, võin enda kaitseks öelda, et Red Bulli pole ma ühtegi joonud! (Märkus, olen juba ammu täielik sõltlane olnud.) Isegi õlu on ju parem kui see keemia?

Poest shopatud saak

Poest shopatud saak

Enivei, poes käidud, vantsisime esimesse peatusesse ja valisime bussi, mis mingisse vähegi tuttavasse kohta viis – Piazza Venezia sobis täiesti, et sealt metroole silgata.
Peatuses oli päris kirju seltskond: „pioneerid“ ehk sinistes särkides kaelarätikutega poisid lipukestega, kellesarnaseid täna kõikjal näinud oleme… nunnad… kohalikud… ja veel turiste peale meie. Aga me kõik mahtusime bussi!

"Pioneerid"

“Pioneerid”

Selles bussis polnudki piletiautomaati, nii et olime sunnitud jälle jänkut sõitma :(. Meil vedas ja 50€ trahvi ei tulnud. Aga metroos ja sealt edasi bussis oli vähemalt pilet olemas. Vahel oleme ikka tublid ka =P.

Kuigi kumbki meist süüa ei oska teha, said spagetid siiski valmis… tomatikastme saime lisada vaid tänu ühe italiano abipakkumisele selle lahti-keeramisel.

Kokkamine in action

Kokkamine in action

Pott ja pann on töös

Pott ja pann on töös

Aga toit tuli hea (ja seda tuli palju)…

Valmis HastaLaPasta

Valmis HastaLaPasta

Vaatasime telekast filmi „Seventeen again“, aga kui ise poleks seda hiljuti näinud, siis ei oleks küll kottigi aru saanud, sest nad koevad kõikidele filmidele/saadetele peale… (Märkus lisatud 2014: Ma vaataisn nüüd hiljuti uuesti seda filmi, arvates et ma pole seda kunagi näinud.. ei tulnud tuttav ette ka.. alles nüüd Rooma-päevikut lugedes sain teada, et olen seda varem näinud 😀 Väärt mälu!) ja netis käisime ka kiirelt, et Twitteris nutta, et 3 päeva ainult jäänud ja 6 juba seljataga… no ei ole elu, ei ole!

Täna on hostelist need kooripoisid läinud :(. Kui tulime, mängis maja ees pink-kiigel üks kutt kitarri, aga nüüd pole sedagi :(… Aga meil on see-eest toas 3 väga (!) lobisemishimulist (õnneks omavahel) tšehhitari (?), kes vahetpidamata oma arusaamatus keeles mulisevad.. California plikside jutust on vähemalt võimalik aru saada :P… ja meie oma arusaamatu keelega oleme vaiksemad.

Silvio jõudis tagasi Rooma ja pakkus öömaja, aga et me olime juba hosteli võtnud, siis loobusime tänaseks… aga homme hommikul kell 8 asume ühest metroo lõpp-peatusest teise teele oma pakkidega (+ 2 bussi), nagu meil kombeks. Vähemalt on meil hobi =).

Aga nüüd lidun oma sokke pesema ja siis tuttu millalgi.

PS1. Ma käisin täna esimest korda päev otsa seelikuga väljas… viimati käisin seelikuga vist 5 aastat tagasi, aga nüüd Rooma-tripiks soetasin endale neid lausa 2! Võite kuhugi risti teha küll sel puhul… =)
PS2. Õppisime uue itaaliakeelse väljendi (ei ole roppus!): il fine giustifica i mezzi – eesmärk pühitseb abinõu.
PS3. Pesin sokke dushigeeliga… täiesti uus kogemus mu jaoks =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

sääks, raiks

Istusin täna öösel kella ühest ligi neljani üleval.. ja sügasin ennast 😀 Vahepeal vehkisin pimedas toas ähmaselt pinina poole, aga ilmselt ei tabanud, sest mõni hetk hiljem oli kehal järjekordne poole maakera suurune punn, mis sügeles kui kurask… Arghhh… Mul on tunne, et need olid mingid eriti mürgised võõrleegionärid… kes need sääselised seal Aafrikas olidki, kes malaariat levitasid? (Ma ei ole nii rumal, et ei teaks.. ma olen lihtsalt niii halva mäluga… eriti kui öösel 3 tundi üleval istun…) tulid koos seagripiga kaasa?

Pugesin teki(koti) alla peitu… palav hakkas… lükkasin jäseme välja… pinin.. sügelus…

Arghh, kuidas ma neid elajaid tappa tahtsin 😀 Tavaliselt ma ei ole nii tapahimuline. Aga ma kahtlustan, et ma ei saanud ühtegi rajalt maha võtta…

On küll olemas teoreetiline võimalus, et mul on lihtsalt kirbud, sügelised, voodilutikad, sinivetikad, süüfilis ja koeraallergia, eksole.. ja et sääsed lendlesid ringi üdini heatahtlikena, nagu vene rahuvalvajad ja valvasid mu rahulikku und… aga ma natuke kahtlen selles.

Hommik ei läinud paremaks. Või noh, algus oli juba positiivne. Käisin Koonuga 6.10 jalutamas staadionil, kus tavaliselt õhtuti/päeviti käime. Päike tõusis hoopis uuelt poolt ja nii veider oli 😀 Nagu mõnes võõras linnas oleks. Koon nimelt jäi täna koju ja jalutasime siis teises suunas kui tavaliselt tööle tulles jalutame.

Edasi mõtlesin, et tõmban kiirelt 3-aasta taguse Roomatripi fotod kõvakettalt arvutisse ja sealt mälupulgale (sest ma leidsin toonase reisipäeviku üles ja kui kunagi 66lk käsikirja sisse trükitud saan, siis plaanin ka pikkade-postituste sarjana selle “reisiraamatu” blogisse toppida.. mis siis, et aegunud. Enda jaoks.. ja igavlejad võivad lugeda…) Aga feilisin. Mingi tropp (=mina) oli teinud 5,6 giga pilte… midagi 4000 foto kanti.. ja need ei mahtunud pulgale ära. Hakkasin siis kiiruga neid vahelt kustutama, kus minu või FK näolapp peal on, aga neid oli NIIIII palju (ma olen haige inimene, kui mul fotokas käes on, mulle tundub…), et ma ei jõudnud eriti kaugele… 2500 pilti olid alles, kui viimasele võimalikule bussile lippasin  ja need 2500 pulgale ei mahtunudki :(.
Igaljuhul, väljusin kodust 2 minutit enne bussi väljumist ja jooksin. Jooksin nii, et mu sandaalid läksid puruks. Kreit. Alles üleeile kulutasin oma raha ketsidele (sellest räägin allpool) ja nüüd on neid ka uusi vaja… prf.

Jõudsin peatusesse 1 minutiga. Ja sain teada, et mobiiliäpp Tartu bussiajad, valetas mulle näkku ja bussi tegelik väljumisaeg, mis ka peatusepostil kirjas oli, oli hoopis 5 minutit väidetust varem. Thanks! Tatsasin teise peatusesse teisele bussile ja jõudsin täpselt tööle siiski… Kus olen nüüdseks esimese tunniga sõitnud oma tooliga neljal korral üle oma valge seeliku saba. Keenjus, kes eile pani selga liiga lühikese kleidikese, otsustas täna pika seeliku kasuks. Tubli töö, Mac.

***

Aga eputan siis piltidega pisut:

1. Selline on minu tüüpiline lõuna: pihvid ohtra juustuga, pasteet šampinjonidega ja nutella 😀
Minu_lounasook

2. Nagu enne ütlesin, sain endale üleeile ketsid. ABC kingast. Espiriti omad. Originaalhinnaga 70 euroraha ja soodushinnaga 32. Fränky shoppas endale ka ketsid, aga poole kallimalt. Üldse ei oska soodukatest lähtuda. Tema omad on ka ilusad. Aga mulle meeldivad minu omad ka! (Kuigi üksainus pisike miinus on, et tunduvad jalas nagu number 41 😀)
Ps. Tegelikult on need vist suht helerohelised, pilt muudab need nii kollaseks…

Espiriti_Kets

3. Kolleeg uuris eile, et kas mul on palju lauamänge… No ma ei tea, mis te ütleks?
(Kapis olnud kaardimängud ja pokker ja uno ja skib-bo jms ei mahtunud pildile)

Valik_lauamange

4. Fotoshuutisin üleeile väikeseid blonde modellihakatisi. Tsekake Flickr´i esimesi kutsikapilte.
KikuKutsikad

***

Ja kaks linki ka:

1. Fränky blogi ja lugu sellest, kuidas Mac potis saaki püüdmas käis.

2. No, dziiz… mis mõistus peab olema inimesel, kellele pakkuda, et “pane ennast põlema” ja tema mõtleb, et “okei!” I don´t wanna live in this world anymore…

***

Ma tahan New Yorki! Nii väga palju. Millistelt lehtedelt Teie, kes te odavaid pakkumisi leiate, oma reisid ostate?

***

Chat:

Mac: Su desktopil on rooma-piltide kaust.. ära ära kustuta
ja kõvaketas on voodil laiali, sry.. jooksin bussile (mida ei tulnud sest äpp valetas bussiaega)
T.: selge:)
mul jäävad ka vahel kellegi püksid vms laiali, ikka juhtub;)
sokid või..

twitter-style-blogpost

Twitteris on teatavasti minipostitused.. panen siis kah lühidalt (kuigi Twitterist pikemalt) kõiksugu erinevat möla kirja.

* Eile õhtul oli MEGATUUL. Ärkasin pool 11 (sest jah, ma magan selleks ajaks juba sügavat ööund tavaliselt) kurjakuulutava kohina peale ja enne kui jõudsin 5 sammuga köögiaknani hüpata, oli tuul juba kohal ja paugutas lahtist akent. Õnneks jäi terveks. Järgmised ~10 minutit oli nagu mingi õudusfilmi stseen: tänavalambid ei põlenud, majad olid pimedad, taevas oli tumemust (hullult tahaks siinkohal jagada Kissu tehtud pilti pilvede saabumisest) ja tuul oli pöörane. Naabrid sööstsid autosid puude alt ümber parkima. Ja vihm oli korralik. Aga äikest ei olnudki. ga jah, õues oli niiiii pime, et kellaaeg tundus pikem öösel kell 2 vms, mitte pool 11.
Aga tuul läks umbes kümne minutiga mööda. Vihma sadas umbes keskööni. Äikest ei tulnudki.

* Vaesel Koonul on nii palav. Kastsin ta eile õhtul duši all külma veega märjaks. Ja kordasin seda keskööl. Sest lahtise akna juures (kui õues oli 21 kraadi vaid, ehk siis sealt tuli vast pisut “jahedat”) oli toatemperatuud +28. Mujal toas siis ilmselt oli pisut soojem. Mina, kes ma külmavares olen, ei saanud palavuse pärast magada. Mida vaene Koon pidi tundma. Kadestab kindlasti kivimajades elavaid koerlaseid praegu, sest puumaja kogub vist päev otsa päikest ja kiirgab siis öösel soojust. (Okou, nüüd teavad pätis, vargad ja kirvemõrtsukad, et ma elan Karlovas puumajas ja leiavad mu kindlasti üles! :))

* Tegin armastuse/nimetesti. Selgub, mind ootab ees suhe profisportlasega (seda pole küll öeldud, aga ilmselt läheme lahku, kuna tal viskab kopa ette, et ma üle 34 meetri joosta ei viitsi 😛)… Ja siis leian ma oma elu armastuse: tüübi kes mõistab tõeliselt hästi laulda. Nojah, ilmselgelt ei ole ta eladeski kuulnud mind laulmas, muidu ta minuga neid seitset last, mida lubatakse, ei teeks 😀 … Kuigi vaadates, et me asume oma lastekarjaga elama farmi, siis vb on see just taotluslik, et keegi inimeseloom mind laulmas ei kuuleks, oleme kusagil kaugel ära. Ahjaa, ilmselgelt on minu laulda oskav kaasa superilus, sest üks meie seitsmest lapsest saab olema supermodell (võidab saate?) ja ilmselgelt minu poolt tulevad geenid ülejäänud kuuele peletisele ja too üks saab siis issi näolapi 🙂
nimetest

* Lugesin üürnike muredest Tartus. Mul veab korteriomanikuga. Ta on äärmiselt tore ja mõistlik ja olen väga rahul. Sellegipoolest, kui Tartus oleks pakkuda normaalse hinnaga normaalses seisus kahetoalist korterit (pakkumisi?), siis ostaks ja koliks… sest 30 aastat pangalaenu oma asja eest tundub ikkagi pisut mõistlikum kui sama summa igakuiselt üüriks maksta… Sest… see pole ju ikkagi see.. Kuigi ostukorter on panga oma, võib seal vähemalt oma nägemise järgi tuunimist teha 🙂

* Bussiga tööl käies kuulan musa. Pole kõige targem mõte, sest kipun kaasa laulma :D… mis arvestades pisiasja, et ma ei oska absoluutselt laulda… või seda, et avalikus kohas olen, ei ole kõikse targem mõte… Aga täna avastasin, et laulude sõnadele ma küll seni eriti tähelepanu pole vist hoolega pööranud… Näiteks Carrie Underwoodi “Inside Your Heaven“-it laulsin senini (mõttes) kaasa, et: “Every bit of air you’re dreaming in...” Täna hakkasin mõtlema, et kuidagi ebaloogiline lause… kuulatasin hoolega, ja muidugi oli õige versioon: “Every bit of air you’re breathing in..” Loogish.

* Muusikast. Kas te olete juba neid räpipoisse näinud?

 Vaata, kui oled tüdruksooline. Siis Sa saad naerda (kohtuniku huumorit) ja nutta.. Sest Sa oled emotsionaalne. Kui Sa oled poisterahvas, siis oled Sa ilmselt suht tuim tükk ja veedad videot vaadates lihtsalt aega juureldes, et kas see pisem räppar oma pideva räpiliigutusega hoiab kinni vööpandlast või sügab mingit kahtlast löövet 😀

* Ja last, but not least… Facebookis sheerisin mingi hetk, aga siia unustasin lisada. Näide sellest, kui kõrgelt EMT oma kliente hindab 😀
EMThinnad

suunatuled ja muud jutud

Mul on väike vihje  kõigile autojuhtidele. Mingi osa jalakäijatest (erinevalt mingist osast autojuhtidest) on täiesti teadlik suunatuledest ja nende eesmärgipärasest funktsioonist. Mõni imeloom teab lausa, et suunatuli võiks olla sisse lülitatud 3 sekundit enne manöövri sooritamist. Ehk siis poole pöörde pealt suund sisse lülitada on veits hilja, siis pole mõtet hakata vaeva nägemagi, teate.

Ehk siis jalakäijana ajab mind päris tihti närvi see, kui ootan teeületust ühel pool ristmikku (suhteliselt väikesed tänavad, nii et sebrat ei ole)… ja teiselt poolt ristmikku läheneb auto. Üksainus õnnetu auto.
photoSuunatuld tal sees ei ole, kui ristmikule läheneb. Selge, järelikult tuleb otse. Järelikult ma ei astu teele, vaid seisan ja ootan. Seisan, ootan, seisan, ootan, seisan, ootan. Ja voila! Auto pöörab ära, lülitades suunatule sisse alles pöördel… kui isegi siis. Prfff. Oleks ju võinud 3 sekundit enne suunda näidata, ma oleks sellest aru saanud, et ta ei tule otse ja oleksin juba viis korda üle tee jõudnud minna. Prff.
Ja see pole mingi ühekordne juhus. Palju kordi. Erinevates linnades. Oeh.
Btw, kui ma veel autojuht oleks, siis mind ajaks ERITI närvi, kuidas kaasliiklejad ei oma mingit teadmist, et nende juhitavas autos selline põnev lisavidin nagu suunatuli üldse olemaski on. Prff.

***

Käisin eile kiirvisiidil päälinnas. St. kohapeal viibisin kiirelt. Sõiduks kulus päevas ikka kobedad 5 tundi. Mille sisse mahtus 2,5 filmi 🙂  Esmalt tsekkisin lõpuni viimati pooleli jäänud “Limitless“´i, mis sarnaselt filmi esimesele poolele ei jätnud eriti head muljet. Bussis vaadata käras, aga midagi erilist ei olnud. Siis piilusin üle filmi “Grown-Ups 2“… seda oleks hoopis tahtnud pigem kinos vaadata, kus terve saalitäis inimesi on seda vaatama tulnud. Üksi vaadates oli kuidagi veider huumor… Ja last, but not least, tsekkisin filmi “21 Jump Street“… ma lootsin, et see on see retro, 1987. aasta versioon Johnny Depp´iga… aga oli hoopis miski tänapäeva uusversioon. Johnny astus küll natukeseks läbi, et maha lastud saada.. aga ikkagi. Aga eilsetest filmidest oli see sellegipoolest vist kõige vaadatavam, kuigi uuesti vaadata ei viitsiks.

***

Koju jõudes sain kätte postkaardi Singapurist. Ja tegin küpsisetorti! Jah, mina, kelle kokkamis-oskus on tavaliselt külmutatud pitsa mikrolaineahjus üles-soojendamine.. või röstsai juustuga 😀 Ehk siis küpsisetort on juba täiega kõrgem tase! Eriti veel arvestades, et see oli kihiline! Küpsised olid nii heledad (banaanimaitselised) kui pruunid (kes küll oskaks ära arvata, millemaitselised 😀) ja kihtide vahel olid banaaniviilud ja kakao-hapukoorekreem ja banaani kohupiimapasta ja hapukoore-suhkrukreem riivšokolaadiga. Täna maitsen ja parem oleks, et see sigahea oleks! Ma nägin ju NIIII palju vaeva.
#ohküllmaolenikkatubli

vot tak.

aaatsihhh

Kevad hakkab tulema 🙂 Mac turtsub ja plärtsub nagu teismeline, kellel ei lubatagi õhtul kell 11 kümme aastat vanema välja chillima minna.  (kuigi tänapäeva teismelistel vist lubatakse, ma kahtlustan)… aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Mac käis eelmise nädala lõpus pealinnas. Noh, niisama meenutamas, et miks Tartu parem on, või nii… Näiteks: jõudsin mina bussilt maha, kui bussijaama ees oli seesama narkomaan, kes juba 10 aastat järjest on bussist/rongist maha jäänud ja piletiraha nuiab. Kui hüppas pimeduses ligi, et “Kas te eesti keelt räägite?” küsida, oli minu kuri “Ei!” vist lausa nii kuri, et kadus kohe ära.
gunclick
Samal ajal kui minu taga kõndivat noormeest saatis oma nuiamisega sadakond meetrit. Prfff, Tallinn. Prfff.
Ja buss oli nii kärarikas, väiksed lapsed, kes peaksid ammu kodus olema, räuskasid üle bussi kisada. Prfff, Tallinn.

Aga kuna nii ilusa ilmaga on seaduse järgi keelatud midagi kiruda (ma arvan), siis räägin hoopis heast.

Aga Empzi näha oli torekas 🙂 Ta küsis mult eelnevalt, et mida ma süüa tahan. Nõudsin koduseid kotlette. Sain ka, umbes samasuguse koguse, nagu ta muidu kolmeliikmelisele perele tegi. Sõin kõik ära ka! Umbes viisteist tükki… Mis kolme kartuli ja hunniku kodujuustu-paprika-salati kõrval oli üsna korralik kõhutäis (loe: ägisesin pärast päris korralikult, aga nii hea oli ju… ma ei saanud ju järgi jätta, ju!)
Veel sain Empzilt villasokid. Ta väidab, et need on kellukestega. Need, mis tagurpidi on (ripuvad), need ongi kellukad… aga ülemine rida on ju selgelt kuked! Sellise koheva kaheharulise sabaga 😀 Seisavad oksal (haruline õrs?) ja puha:
sokad
Aga kuked on toredad (niikaua kuni nad ei ole NII kurjad, nagu meil maal üks oli), nii et las nad siis olla kuked. Õnneks nad on tumeroosad ka, sest punane kukk ei kõlaks üldse nii hästi. Ja see beež sokivärv muideks polegi üldse beež. Nii Empz kui Dzeik väidavad üksmeelselt, et see on maavillane valge ja no mida on minusugusel kunsti- ja käsitöökaugel imihingel neile vastu vaielda eksole. Võtan aga oma valged sokid vastu ja kannan uhkelt 🙂
Netram käis vahepeal Tais puhkamas. Õnnelik tõbras. Aga tõi mullele sealt ägeda külmikumagneti (peale selle, et mul on sokifetiš, on mul külmikumagnetifetiš ka) 🙂 Kaljuga ja purjekaga. Aga mul pole hetkel pilti näidata. Peate mind usaldama, et äge on.
Ühtlasi käisin veel varahommikul kiirvisiidil S.K. Well´i juures 🙂 (rabatontide koolisekretär). Nii tore oli 🙂

Ja infokas käisin peale arste-inimkatseid. Nägin tuttavatest nägudest ainult endist ülemust, aga seegi oli tore 🙂 Edasi tegin selle vea, et läksin Rahva Raamatu raamatuturule. Hea uudis on see, et mul ei olnud raha, mida kulutada, seetõttu tulin sealt ära kõigest kahe raamatuga. Mingite sentide eest soetasin Komissar Reks´i lasteraamatu 😀 Sest, noh, koer ju. Teine oli vähe karmim valik 😀 Sõjakirjandus! D-Päev. Ligi 500 lehekülge faktiderohket juttu ja pilte Normandia lahingust.  Aga tundus päris põnev. 3.20€ eest piisav. Sellega sai mu raha otsa ja ma ei läinudki oma lemmik lemmikloomapoodi ennast piinama, et näha, mida ma kõike osta ei saa :D. Lõpetuseks käisin veel hoopis Kristiines. Käisin esimest korda Eesti H&Mis ja puha. Vot.

Siis selgus, et Ch., kellega koos pidime Tartusse tulema, tuleb siiski õhtul hiljem. Et minu Koonukesekene Tartus kindlasti mind juba ootas, tulin tulema. Sain 10 minutit enne bussi väljumist veel isegi koha! Küll koha nr 45 alles, aga siiski! wow! Vaadates, mis massid pühapäeval Tartust ära läksid, oleks pidanud reedel kõik bussid täis olema, et neid masse siia toimetada.

Bussis vaatasin nii tulles kui minnes filme. Madagascar 3 näiteks, sest see oli neist veel nägemata. Ja siis Näljamängude esimese osa. (Eile vaatasin teise ka). Päris närvi ajas, sealne see valitsus vms asi on nii… arghhh… et lausa.. arghhh. vot. Lõpuks piilusin Limiteless´i, aga see jäi pooleli sest buss jõudis kohale. Aga see ei tundunud ka väga hea film olema. Homme kaen lõpuni ilmselt sellegipoolest. Äkki on vähemalt lõpp tasemel.

Tartusse jõudmine oli Tore. Kodune 🙂 Ei astunud tuntud ega tundmatud narkomaanid ligi. Kui koju jõudsin ja köögipõrandale istusin, tuli hoopis üks karvane semu ligi ja puges sülle 🙂 Sulasin kõik ära 🙂

Õhtul saabus Ch. koos oma koonlasega. Kui detsembris Tallinnas kohtudes tegi EllieTheElephant miskipärast järjekindlalt näo, et Sind ei ole olemas, oo must koer… ja ma lihtsalt vaatan Sust läbi ja ignoreerin täiega… siis seekord oli tegu vist tema meelest teise koeraga vms 😀 Mängisid, hullasid ja olid niisama nunnud koos. Ja kui me laupäeval tüdrukutega naistepäeva-väljas-käimise tegime, siis jäid neiud karvased koos koju. Seltsis segasem. Et pidutuju luua, jätsime neile ikka lambi ja muusika ka 🙂

Üritasin nädalavahetusel Ch.-d iPhone usku pöörata. Et näidata, et vaata kui lihtne see on! Lülitasin sisse voice-over´i (pmst ekraanilugemis-programm) ja tõmbasin mütsi silmile. Lubasin talle pimesi SMSi saata. Djah, tuleb välja, et puutetundliku telefoniga polegi nii lihtne. Kuigi kirjutada saab ka handwritinguga (joonistad sõrmega ekraanile kirjatähti). Ch. ja VäikeFränky muudkui vaatasid ja naersisid mu üle. Tegin umbes poole tunni jooksul kaks õnnetut katset. Esimene SMS tuli tagasi, sest kirjutasin nime valesti. Teine tuli tagasi, sest ma ei tea miks (nime kirjutasin õigesti). Lõpuks värbasin Siri tööle ja tõestasin, et vähemalt inglise-keelseid SMSe on lihtne saata :D.
Siis tunnistasin, et no okei.. SMSisaatmine on kõige raskem ülesanne üldse (mitte ainult kirjutamise pärast, vaid kuna poolepealt läks tihti “kursor” jälle sõnumiteksti kastist adressaadi kastikesse). Nad halastasid mulle ja andsid uue, kerge, ülesande. Lisada kontakt nimega Heino Kivimägi. Peaaegu õnnestus. (Loe: Mul on nüüd telefonis kontakt nimega Heino Kjvinagj).. Noh, okei, number läks ka tsuti valesti. Üks üheksa ja üks kolm läksid üleliia. Aga pole ju oluline.. ju…
Neile oli oluline. Ch. ei shopanud endale miskipärast 700€ eest telefoni, olenemata minu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii osavast reklaamist 😀
(kujutan juba ette, kuidas müügi- ja turundusfirmad juba minu kontakte otsivad, et sellisele talendile, nagu mina, kõrgepalgalist tööd pakkuda.)

Aga eile hommikul jätkasin idioodi järjekindlusega harjutamist (läksime üleeile peale kella 4 magama. Ja ma ärkasin lambist kell 6.45 ja enam magama ei jäänudki. Paras aeg pimesi telefonikäsitlemist harjutada ju.) Agastasin näiteks, et mütsi polegi vaja. VoiceOveriga saab 3x kolme sõrmega ekranile koputades teha ekraani tumedaks, nii et kõrvalseisjad (ja ise) ei näe, mis ekraanil toimub, aga see töötab ikkagi 🙂 Natuke tuli juba paremini välja, aga SMSisaatmine on endiselt pmst võimatu missioon. FB on see-eest mugav. Malluka ja Merje blogisid lugesin/kuulasin ka 🙂 Ja e-maili kribasin ka Fränkyle.

Btw, mäletate, ma enne mainisin, et ime, et ma reedel 10 min enne bussi väljumist pileti sain, eks?! Sest kui Ch. pühapäeval tagasi minna soovis, siis kella 11se seisuga olid välja müüdud kõik täistunniekspressid kuni kella 5ni! (k.a.)

Õhtul käisime veel Lõunakas. Kell 8 olin ma surmväsinud. Imelik, sain ju niigi pisut üle kahe tunni magada! Aga ööuni oli hää 🙂

Täna sai EllieTheElephant õmblusest oma tööriietuse kätte 🙂
Copy of Koervestiga3
Ega ma teda kogu-aeg plaanigi riietumisega piinata. Aga kui nt tööl avatud uste päev v mingid külalised majas. Samuti siis kui koolides käime. Nt neljapäeval 🙂 Et ikka lasteni jõuaksime ja vahepeal välja ei pekstaks 😛
PS. Ta näeb sellega veits välja nagu päästekoer vms.

Ja lõunal leidis Maxima lõpumüügist soodukaga niiii nunnu kõrge tassi. Kolm koera-pilti peal. Pidin ju ära tooma, onju?! Mjäu.
Copy of tass

not my morning

1. Ärkasin ja avastasin, et täna on kolmapäev. 😦 Kräpp.
Ma nimelt arvasin eile, et eile on esmaspäev.. ja et täna on teisipäev… ja et teisipäeval pean ma tegelema ühe tööasjaga, mis kolmapäeva hommikupoole vajalik on. Well done.

2. Hakkasime tööle kõndima. Väljas oli kolekole tuul 😦 Nii külm oli. Ja peakolu valutas. Ja külm süvendas seda veelgi.
Fain. Läheme siis kesklinnast edasi bussiga.
Jõudsime kesklinna 7.13. Kõige halvem saabumisaeg üldse, sest buss tuleb sinna 7.23… niii palju aega.. aga järgmisse peatusesse ka enam ei jõua. Fain. Jalutasime siis ümber peatuse väikeseid ringe, sest paigal seistes on käpalise käppadel valus.

3.7.23 buss otsustas, et tema täna ei tule ja kõik. Tuli järgmine. 7.35.
Selleks ajaks olime ümber peatuse miniringidega ilmselt kõndinud maha sama maa, mis tööle oleks olnud…
Lisaks jõuaksin ma tööle ka 7.48 bussiga, aga kuna see 7.23 on veel viimane pooltühi buss, kus Koonuga mugav oleks, siis eelistame sellega tulekut. Mis siis et ärgata on raske. Aga täna siis tulime pooltäis bussiga.

4. Jõudsime tööle :). Tegin sahtli lahti, et rohud ära võtta ja avastasin, et üks geenius idioot (loe: Mac) on lahkelt tühja rohukarbi sahtlisse tagasi pannud. Idikas. Nüüd mul ei ole, mida võtta ja see teadmine tekitab juba selle, et hoobilt oleks vaja. Ärrrr.

5. Hakkan nüüd eilselt tööasja tegema. Tubli pliks.

6. Et natuke Koonuga spämmida, siis eilne video (nagu näha on minu hobiks Koonu reaktsioonide filmimine, kui talle erinevaid youtube videoid näitan… sest reaktsioonid on alati nii nunnud :P).. .ja pildivalik samast sarjast:

photo

dõup & lugu Madise sõpradest

Mu blogisse jõuti täna otsingusõnaga “Dõup”, mis tuletas mulle meelde, et juba mitu päeva tahtsin ühel teemal kiruda.

Nimelt noored. Nad on tänapäeval niiiiii kuidagi.. ülbed… karistamatuse tunnet täis vms. Ma ei ütle, et “meie ajal” (jah, ma olen nüüd nii vana, et võin niimoodi öelda) ei ropendatud, ei suitsetatud, ei joodud alkoholi või tarbitud tooteid (neid mina ei tarbinud 😛).. eks ikka oli tegijaid, aga see käis kuidagi salaja nurga taga… kusagilt kuulsid sosinaid, et keegi kusagil oli mingit asja proovinud vms.. Ja täiskasvanute (õpetajad, vanemad, võõrad inimesed) vastu oli peaaegu kõigil meist austus… nende ees oli kõnepruuk teistsugune ja nende juuresolekul ei kuulnud ma kusagilt sosinaid, mida keegi teinud on…

Aga tänapäeva noored? Täielik vastand. Kui nolgid koos hängivad avalikus kohas (kaubanduskeskus, buss, peatus vms) on neil vist kaasnolkide respekti üleval hoidmiseks kohe hädasti vaja kasutada genitaalide ebatsensuurseid nimetusi tihedamini kui tavalisi sõnu selles lauses, mida välja öeldakse… sellega olen ma juba.. ee.. harjunud. Või noh, mind tohutult häirib, kui mingi tattnokk, kes on alles 1. klassis üle bussi räuskab, et t**a, see vend on ju eriline t***pea, viidates klassivennale vms. Aga kui ma varem läksin ja ütlesin pägalikule selle peale midagi stiilis: “võibolla Sa kasvataksid endale enne ühe ****, kui sellest nii avalikult karjuma hakkad” vms (jah, ma tean, et ma olen sama labane kui pägalik)… siis  enam ma ei viitsi jauratagi. Õnneks liigun vähem bussiga 😀 See säästab mu närve.

Teine asi on joomingutega kiitlemine. Nii avalikus kohas kui sotsiaalvõrgustikes/blogis vms.. oma näo ja nimega… Täiskasvanute silme all.. Pole mitte mingit probleemi rääkida hästi kõva häälega (ja paljude roppustega) / kirjutada postitus ohtrate piltidega, kus sõbradki kenasti täägitud, kui vinge pidu ikka kolmapäeval oli ja kuidas Pets Jaani täis ropsis ja siis uuele ringile jooma läks ja mis edasi sai, seda ei mäleta, sest kukkusin mingi hetk koos mingi piffiga Jussi vanemate magamistuppa ära… Ja kiitlejat ei häiri absoluutselt mitte kõige vähematki see pisike faktiniru, et ta on ise alles mingi 13 aastat noor ja peaks kodus legosid ehitama. Arghhhh…

Nädalake tagasi oli mul omakorda uutmoodi kogemus. Ei olnud alaealised, olid kutseka poisid. Kes (loomulikult ohtrate roppuste saatel) üle bussi kiitlesid, kes kellelt kanepit ostab ja kuidas on ikka fantastiliselt tore uudis, et Obama tunnistas, et kanep on hullem kui alkohol ja kuidas võiks nüüd uuesti tõmmata… mis tõi tagasi teema juurde, et kuna mõni neist siin linnas uus, siis võiks vast diileri kontakte vahetada või miskit… mis tõi ühele neist omakorda meelde “toreda loo” sellest, kuidas Madis [Puuliik]saar (täisnimi teada- toim.) ükspäev sõbralt diileri numbri sai ja siis kohe vaimustunult bussist maha kobis, endale auto järgi tellis ja mindi siis kanepit ostma ja tegema. Fantastilised sõbrad, Sul, Madis. Palju õnne. Terve bussitäis inimesi teavad Su täisnime. Ja seda fakti, et Sa väikestviisi narkar oled hobikorras. Aga, on the other hand, kui Sa oled sama šarmantselt ülbe nagu nood tüübid, siis vaevalt Sind häirikski…

narko

hommikuhuumorit, külmajuttu… ja lahendusi rahamuredele

Kui ma eile kurtsin, et mu eesti keele oskus on ilus lopergune null. Aga natuke rõõmsaks tegi, et vähemalt Postimehes satun ikka lugema artikleid, kus on minustki hullemaid klaviatuuri taha sattunud. Ma ei viitsi eilse avastuse linki otsima hakata, aga tegin selle mingist osast printscreeni… (eestikeeli siis kuvatõmmise, öäkk, mis sõna 😀)

Sotchi_OM

Esiteks, mind tohutult häirib, et igas lauses on korratud, et “Sotši OM”… ou rly? Kui juba pealkiri ütleb, et Sotši OM numbrites, siis ma ei kahtlustakski, et jutt järsku Londonist vms on… ja üldse see sõnaseade lausetes on ka… omapärane. Google Translate Washington Postist?
Aga abivalmilt joonisin punaselt alla, et leidsin “mõned” näpuvead.. nojah. “Miilitast” puhul ma ei ole tegelikult kindel, kas see on viga.. alguses tahtsin vea selle arvele panna, et minu teada alates 2011 ei ole Venemaal enam miilitsat vaid on politsei (samas, ma ei tea, äkki Sotšis on 😀)… aga siis märkasin, et polegi miilitsast juttu vait miilitast hoopis nii et võib-olla on see mingi peen militaarne jõud 😀

Oh, kui tore on kellegi üle viriseda. Kuigi ma ei tea isegi kelle üle, artiklil polnud nime all. Ega ma ise parem ei ole, blogi on näpuvigu täis. AGA, ma ei tööta ka ühes Eesti loetuimas päevalehes, või mis?

EDIT: Lisan ka teise näite, mille just leidsin.. piisab esimesest lõigust.. oeh.
veatekst2

***

Aga tali tuli. Lund on natuke tilkunud. Oleks mul raha (kui allapoole jõuate, siis näete samas, et juba varsti ehk on 😀 😀), siis ma ostaks kelgu ja läheks koos EllieTheElephandiga kelgutama. vot.
photo 1

Eile õhtul Koonuga pargist naastes oli mingi linnavalgus taevasse uhke valgussamba tekitanud.. mis kahjuks pildile jäi täiesti mõttetu… hea kui selle üldse pildi keskelt üles leiate. Aga käed külmetasid ja ei viitsinud hakata paremat klõpsu ka tegema…
photo 2

Kuna ma ei oska kunagi millegagi rahul olla, siis virisen kah natukene. Oli suur soe. Mac virises, et prff, hommikuti saan ainult kesklinnani jalgsi tulla ja edasi tuleme bussiga, sest muidu on Koon porikäkk ja mul pole võimalust teda tööl vannitama hakata. Tuleks ometigi juba miinuskraadid, kus jäätunud maa ei määri.

Noh. Küsi ja Sulle antakse. Tuli miinus. Mac tuleb ikkagi Koonuga ainult kesklinnani jalgsi ja edasi bussiga, sest silmamunad külmuvad ära. Koonu käpapadjad samamoodi. Oeh.

2x päevas küttes (juhuu, äratus hommikuti 5.30, kaasa arvatud nädalavahetusel!) on hommikuti köögis 14 kraadi sooja. Kui täna hommikul kütmise lõpetasin, oli see juba kerkinud suisa 14,7-ni.. huh… inimese tunne kohe 😀

Koon külma üle ei kurda toas, aga kuna mina olen maailma suurim külmavares, siis on mul tunne, et ta raudselt alajahtub.. ja siis ma pakin ta abivalmilt sisse. Ega ta selle üle ka ei kurda, nii et kokkuvõttes ma ei teagi, kas tal on siis külm või palav…
photo 3

Aga homme teeme koos Koonuga midagi maailmatoredat ja kui hästi läheb, siis ma räägin sellest hiljem. Kui hästi ei lähe, siis ma teen näo, et midagi pole olnud 😀 😀

***

Dzeik, kes teab minu ja raha suhet, edastas abivalmilt mullegi lahke pakkumise.  Ega ma kade pole, jagan Teilegi!

———- Edastatud kiri ———-
Saatja: Mrs Mellisa Wells Finance <>
Kuupäev: 24. jaanuar 2014 6:03
Teema: Re: 3% intressi laenu pakkumine
Saaja: Me <>

Tervitused teile,
Olen Mellisa Wells eralaenu laenuandja, ma laenata raha, et tõsine mõtlemisega üksikisikutel, äri meeste ja naiste määraga 3%. Minu firma, oleme välja laenata raha vähemalt € 6,500.00 kuni € 1,500,000.00 ja osamaksena laenu tehakse igakuiselt.Kui oled huvitatud, mida sa ootad? lahkelt tagasi saada meile üksikasjad allpool:
Nimed:
Vajaminev summa:
Laenu kestus:
Osariik:
Maja aadress:
Eesmärgil laenu:
Telefoninumber:
Igakuine sissetulek:
Sugu:
Amet:

Ootan teie vastust.
Siiralt,
Mrs M. Wells

*
PS. Kustutasin igaks juhuks M.Wellsi meiliaadressi maha.. mõelda vaid, kui mõni hull praegu loeb ja võtabki tõe pähe. Mul pärast eluks ajaks süümekad ja karma kallal. Ei ole vaja, ei ole…

***

Ja Dzeikile infoks. Kui Koon täna hommikul tööle jõudis jalutas ta esmalt oma mänguasjakasti juurde ja otsis välja Su pakist päris kollase siili… ja kobis sellega pessa. Aga see ei olnud siiski hea valik. Pidi uuesti püsti kobima, mänguasjakasti juurde minema ja Su pakist päris rohelise krokodilli haarama… kui mõni hetk hiljem uuesti vaatasin, oli see juba välja vahetatud selle Su lemmiku liblika-mesilase vastu 🙂 Popp importkraam otse Rakverest läheb hästi kaubaks :D.

tähtsusetuid mölapritsmeid

Hommikune uudiste-sirvimine in action:

USAs maandus lennuk valesse lennujaama. Ikka juhtub. Ainult 10 km võrra nihkes sealjuures. Kui ma lennusimuga lendan, siis ma ei saa ülevalt vaadates sellestki aru, et mis riigis ma olen.. ja kui lõpuks mingi lennujaama leian, võib juhtuda, et see on sihtkoht Pärnu asemel näiteks hoopis Rootsi Arlanda. Happens, noh. Neid piloote peaks hoopis kiitma, et nad nii suure lennukiga nii väikesel lennurajal maanduda suutsid vms. Onju 😛
Õnneks (Teie õnneks) ma ei õpi piloodiks. Olen vahepeal T. kõrvalt mänginud. Näiteks iseendale turismilende teinud: võtnud stardipaigaks Kairo lennujaama, siis silmasega taevalaotusest uurinud, et kuhupoole püramiidid ja Sfinks jäävad ja siis neid vaatama lennelnud 🙂 Samamoodi on mängus olemas Big Ben, Sidney Opera House, Colosseum jnejne.. oh, Pariisis polegi veel käinud. Isegi mitte kogemata pole sattunud… noh, et Helsingi Vantaa poole omast arust lennatest ja natuke eksides vms…
Aga tegelikult tahaks ma hoopis sellist mängu, mis oleks segu arvutimängudest ja Google Mapsist… A la, et lendan mina siit Rooma ja siis istun seal autosse/bussi/metroosse/kõnnin ja käin linnaga tutvumas jms… GoogleMapsi põhjal lennusimu+Sims+krtteabmis ühesõnaga. Geniaalne idee onju? Tehke ära (ja kasumit korjama hakates, ärgem unustagem idee autorit)

Külmaks läinud ilm tekitas Norras ebatavalise loodusilmingu. Enne teksti süüvimata hakkasin ma pildilt ebatavalist loodusilmingut otsima. Otsisin põnevaid pilvi. Vaatasin, kas mäeküljel on põnevaid lumemustreid jne. Siis piilusin teksti ja jõudsin kurva tõeni.. pildi allääres on palju surnud kalu. Prff. Pealkiri kõlas palju ilusamini kui reaalsus.Aga, kui teksti edasi sirvisin, panin tähele, et see on peaaegu nagu Final Destination (kes näinud, see teab)… et kalalased põgenesid vaenlase eest rannavetesse, et mitte ära söödud saada… ja siis leidsid ikkagi kurva lõpu. Mjäu.

***

Mac pole täna koos EllieTheElephantiga tööl, sest läheb poole päeva pealt vahepeal linnast ära (ja tuleb õhtuks tagasi). Eniveis, eile siis mõtlesin, et oh mugavust, homme saan bussiga uksest ukseni sõita. Väu.
Jäin hommikul bussipeatusesse 20 sekundit hiljaks. Buss ei jäänud hiljaks. Lehvitasin bussile. Kõndisin järgmisse peatusesse. Buss jäi 6 minutit hiljaks. Külmetasin.
#MaciVersioonMugavastUksestUkseniSõidust #OsavIdioot
Aga tööl olla on kohe tühi. Iga kord kui tooliga tagurdan, vaatan esmalt seljataguse põranda üle, et kellelegi otsa ei sõida. Ei sõida, sest kedagi ei ole. Mhhhh.
Koonul ilmselt pole viga midagi. Tal on uni. Tal on pehme pesa. Toanurgas põleb lamp. Läpakast mängib vaikselt koertele mõeldud muusika. mõne aja pärast on tal T. seltsiks.

**

Shoppasin ükspäev Koonule hambaharja ja koerte hambapasta. Noh, tulevikule mõeldes või nii. Et kui peaks juhtuma, et olemegi edumeelsed ja hakkamegi haiglas teraapiakoeratsema, siis saab ta eelmisel päeval põhjaliku spa-päevaga läikima löödud. Mitte, et ta muidu eriti räpakoll oleks, nüüd kui mõni päev miinuses on, on meeldiv vaheldus, et ei pea pesust läbi käima igapäevaselt 😛
Aga teraapiakoeranduse eeltöö osas tšekkisime üle, mis Koon karkudest ja ratastoolist arvab. Midagi ei arvanud, st. jättis täiesti külmaks. Hoopis põnevam oli inimene, kellelt sai kui sügamist! Jejejejee! Ja inimesest veelgi põnevam oli suur punane isane kass toolil, kes ei jooksnudki eest ära! Mitte-põgenemine oli EllieTheElephanti jaoks nii kahtlustäratav… ei saanudki taga ajada! Niisiis ta lihtsalt tardus ja vaatas kiisuga tõtt. Lähemale ka ei läinud (mingi 30cm eemal oli). Lõpuks hakkas kass kurja häält tegema, mille peale Koon sabaga vehklema hakkas aga muidu püsis endiselt paigal. Kuni mina ta ära võtsin, sest kaua me vaest kiisut ikka kiusame eksole.
Ahjaa, muuseas alguses EllieTheElephant isegi ei näinud, et toolil kass oli, vaid viskas rahulikult tooli kõrvale külili. Milline imetabane märkamisvõime 😛

*

Ma plaanisin oma viimase aja unedest kribada, aga olen nüüd kõik ära väsinud ja ei viitsigi. Kurb.

PS. Tartus on juba teist päeva helesinine taevas 😛

PS2. Reklaamipaus. Tere LaCrema mango-koorejogurt on niii hea.
Ps2-a: Ma üldse ei keela nüüd Terel mulle väärt reklaami eest ühte kastitäit neid saata 😛

külmetaja lobisemisi (1000000 sõna vms)

Esiteks: Zdina- ai heit ju, ju agli! 😀 😀

Ma ei saa hommikuti üles… Kohutav. Kui ei oleks voodi ees rõõmustavat Koonu, et jejejejejejeeee, Sa oled ärkveeel… ma viskan siis siia pikali ja rõõmustan alumisi naabreid rütmiliste kolksatustega vastu põrandat (saba), kuni Sa ennast vertikaalseks vead ja tõusen ka siis püsti, koos oma sabaga :P… siis ma otsiks pragu uut tööd ilmselt, sest jääksin pärast kolmandat kordusalarmi magama lihtsalt.
(juhuks kui mõni kolleeg lugema peaks (kas loeb?), siis niipalju infoks, et mu eelmise nädala mitmetunnihilinemine ei olnud siiski tuim sissemagamine vaid meeletu peavalu ja saatsin varahommikul ka selle sisuga SMSi 😀)
Mis peavalu puudutab, siis see on viimase aja bioloogiline kellakägu vms… Viimased u. 8 õhtut jutti on teada, et kell hakkab 7 saama..sest mu peakolu hakkab lambist valutama. Põhjustest ei ole mul halli aimugi… olen päev otsa kodus või päev otsa tööl.. olen palju maganud või vähe maganud.. olen söömata või äsja söönud. Tema tahab ja tema valutab, ja minul pole siin mingit sõnaõigust.

Igaljuhul sain mina lõpuks püsti ja mingi aja pärast õuele. Alustasime Koonuga matka tööle. Läbisime esimese pargi. Läbisime teise pargi. Vihma hakkas sadama. Hakkasin rihma uuesti kaela panema, sest jõudsime liikluse lähedale, kui nägin, et ohhoo.. Koon on ühe (ja ainsa) helkurkaelrätiku võrra vaesem kui kodust väljudes. Võtsin rihma uuesti ära.  Vihm jäi järgi. Läbisime tagasisuunal teise pargi. Läbisime tagasisuunal esimese pargi. Leidsime rätiku algusest, kus rihma ära võtnud olin. Läbisime uuesti esimese pargi. Läbisime uuesti teise pargi. Vihma hakkas sadama täpselt samas kohas kus enne. Jõudsin tööle märja ja mudase Koonu ja märja ja mudase kaelarätikuga.
See on kolmas (ja kõige pikem) otsimisrännak, kus pöördume rätikut otsides tagasi. Siiani, nagu näha, alati edukalt. Aga tüütu ikkagi. Peaks vist takjapaela asemel miski muu kinnitusmooduse leidma. Selleks peab ju uuesti õmblema 😦 Buuu… Äkki on lihtsam variant hoopis koonu toas kinni hoida, kus tal ilma helkurita ohutu on.. kuni valge ajani. Ehk siis mingi maikuuni või nii. Kõlab ju mõistlikult, eksju? 😀  (Enne kui Heiki Valner vms mulle ukse taha tuleb, siis see oli must huumor, eksolejah)

Ma tahan lund! Ja külmakraade! Olgu või ainult miinus üks, aga olgu olla!
Esiteks – kui õues on soe, siis on automaatselt tööl küte vähemaks keeratud ja mul on niiiiiiiiii külm *plagistab hambaid*
Teiseks – Koonule ei meeldi nii tihti käppi pesemas käia, kui seda praeguste ilmadega vaja on.  Oleks maa külmanud, poleks beež koer kõrvuni pruun…
Kolmandaks – rätik oleks ka puhtam, kui ta kuhugi maha kaotatakse ja siis mõnda aega hiljem üles korjatakse :P.

Neile, kes lund vihkavad (loe: Kikuriinu ja Mary) siinkohal kodune ülesanne:
1. Kõndige praeguse ilmaga (loe: vihmasajus) umbes 1km mööda Juhkentali tänavat, kõnniteel. Tehke märkmeid, kuidas ilm meeldib: niiskus, lombid teel, taevast sadav vihm ja autorataste alt pritsivad hiigel-lained.
2. Oodake lumesadu. Minge läbige sama maa lumesajus jalutades. Tehke märkmeid.
3. Võrrelge. Kumb on heam?

Nagu peenest vihjest välja lugeda võis, astusin eile pealinnast läbi. Ooooh, mu vaene väike tagument oli päeva lõpuks lamatistes :D… Esmalt 2,5h sõitu… siis bussijaamast Keskhaiglani (kõva 20 minutit vms) siis tunnike estumist koridoris, kabinetis, teises kabinetis… siis 20 minutit bussijaamani.. ja 2,5h bussisõitu. Kuigi tavaliselt 8h-sest tööpäevast möödub ka enamus istudes, ei ole tulemus kunagi nii valus :DAga tallinnarahvas, anteeksi..  nagu näete, olin kiirvisiidil ja deitima ei jõudnud.

Bussis vaatasin nii minnes kui tulles üdini naiselikke filme. Esmalt “Vaenlase Tagalas” (btw, see on vist ainus film seni, kus mulle Owen Wilson meeldis 😀) ja tagasiteel “Hitman” … Õnneks ei istunud mu lähedal väikeseid lapsi… Massihauad, ära-raiutud-käed, sadomaso, ohtralt tulistamisi jms… Palju häirivat materjali ühesõnaga. Ükskord ammu vaatasin bussis filmi “Must Luik“, kui mu kõrval istus soliidne vanaproua. Kes filmi näinud, võib ehk nõustuda, et ei olnud parim bussifilmivalik :D… vahepeal oli ikka päris XXX-stseene :D… Mis omakorda tuletab mulle meelde, kuidas ma kunagi koolitusele sõites (pikk sõit oli) bussis “Antikristust” vaatama hakkasin… ja mu tolleaegne ülemus minust üle vahekäigu ühe rea võrra tagapool istus (loe: ideaalne vaade ekraanile)… Well, ma loobusin sellest filmist esimese kahe minutiga. Kes on nähenud, see teab, miks… (ja kui te nüüd youtubest algus-stseeni vaatate, siis seal on seda sündsamaks lõigatud 😀)…

Ülejäänud tee kuulasin muusikat. Mul on traditsiooniks alati täistunniekspressis üks lugu ära kuulata:

veider on sealjuures, et tavaliselt meeldivad mulle laulu juures just sõnad. Aga erand kinnitab reeglit, sedapuhku siis sõnadeta lugu 🙂

Räägiks siis veel ülevaate unenägudest? Et tülpinud lugejat päris igavlema panna vms 😛
Esmalt.. kunagi varem mainisin, e tnägin unes, et mul oli kuri kaksikõde.. enivei, selles samas unenäos kasutasin ma Vinnimaal olles tema vastu enesekaitseks EllieTheElephanti punast  rihma, mida kiirelt lassona enda ees viibutasin, et ta minu “isiklikku ruumi” ei pääseks (ja läksin siis riidekapi juurde, et sealt soojad riided võtta, enne kui tema eest õue põgenen sest muidu hakkaks ju külm 😀)…
Eile (ööl vastu eilset) nägin unes, et läksime koos T.-ga mingile mu vast-leitud sugulasele külla… kellel oli kodustatud valge tiiger, nimega Lõvi. Selgus aga kurb tõsiasi, et mul oli veel terve posu sugulasi, kellest ma teadlik ei olnud… üks neist hääästi rikas… ja ülejäänud, sh mina ja ka need, kellele külla tulime, olid selle rikkuri pärijad. Meie võõrustajad olid aga kõik ülejäänud pärijad vahepeal ära koksanud, sealjuures nii kavalalt, et nemad süüdi polnud jäänud (õnnetused jms). Tiiger Lõvi oli eriline, ta oli treenitud minu peale reageerima.. Kurjalt! Oli teine umbes sama osav nagu soojustundlik hävitusrakett vms… kui ma kusagil liikusin oli tema platsis, tapmisinstinkt töövalmis. Ühel hetkel põgenesin tema eest tuppa.. anin toa-ukse kinni.. ja avastasin, et toal oli veel kuus ust! :D… sulgesin neid siis napilt enne tema sisse-pääsemist jms. Vahepealset ma ei mäleta, aga mingi hetk olin tülikatest sugulastest vabanenud… aga Lõvi oli ikka vabaduses. Ja kui ma kusagil liikusin, oli tema platsis.
Üritasin heaga, olime Vinnimaal ja viisin talle kausitäie suppi,  kus olid suuuuured lihatükid sees. Jäi sööma. Aga mööda metsateed käies tuli ta järsku müdinaga kurjalt järgi. Pääsesime T.-ga nii, et liikusime edasi Tarzani kombel end mööda puu-oksi kiigutades, tiiger Lõvi kurjalt maapinnal meie all üles hüppamas ja küünitamas. Mingil hetkel kiikudes leidsint EllieTheElephanti punase rihma (sest 1,5 meetrit köit on täpselt selline pisiasi, mida taskusse panna ja sinna unustada ju) ja suutsin selle Lõvile lassona kaela ajada.. ja siis kuidagi ümber käppade keerutada nii, et ta liikumisvõime oluliselt vähenes.. ja siis ümber lõugade ka. Kuna oli teada, et heaga ei saa.. ja niikaua kuni tiiger Lõvi elab, ei ole minu elu ohutu, siis seadsime sammud loomaarsti juurde… et Lõvi magama panna. Tundus kõige humaansem viis tülikast kiisust vabanemiseks.
Aga nagu näha on EllieTheElephanti punane rihm üdini kasulik vidin, astub igast unenäost läbi :D… käsikäes Vinnimaaga.
Täna öösel nägin unes EllieTheElephanti ennast, kes (oli ilma rihmata) leidis rannalt hunniku kilpkonnasid ja haaras järsku ühe neist hambusse ja kukkus hooga raputama. Selleks ajaks kui ma jaole jõudsin oli hambus ainult tühi kilp… Leidsin alasti kilpkonna pisut eemalt roomamast… nägi välja nagu helehall nälkjas vms… Üritasin siis kiirelt Guugeldada, et kas kilpkonna saab tema kilbi sisse tagasi panna vms. Ja Google andis sõnale “kilpkonn” täpselt NULL tulemust :S Frustreeriv. Proovisin siis inglise keeles ja ainsad tulemused olid Ninjakilpkonnade kohta… nagu päris loomi üldse ei eksisteerikski…
Aga edasi ma ei mäleta, nii et ma ei tea, mis Temast või Temakesest sai…

Kui juba jutt Koonule läks… siis tahtsin seoses mõnepäevataguse filmiviktoriiniga rääkida, et EllieTheElephanti nimekaim on emane mammut Jääaja multikast eksole. Ei oska kommenteerida, kas nimi kuidagi multikast tulenevalt pandi vms, aga see selleks.
T. seevastu teadis juba ammu enne oma koera võtmist, et ühel päeval on temal koer, kelle nimeks saab Jääaja järgi Sid. Eelistatult oleks too koer šoti terjer olnud. Praktikas võttis ta aga aastaid tagasi varjupaigast ühe habekolli-laadse kutsikatüdruku… kelle nimeks saigi Sid (kuna tütarlapskoon, siis täisnimega Sidney)… Aga nüüd me siis oleme ideaalne paar, kummalgi Jääaja-koon 😛 (tema oma küll maal… ja koonud omavahel ei ole eriti suhtlejad esimese kokkupuute põhjal).

Ma tahaks sinna minna: http://tartuseikluspark.ee/lounakeskus/ aga vist oleks viisakas natuke oodata, mitte kohe pärast haiguslehte sportima minna… pärast on piinlik kui haav lahti ja all jääväljak kõik ära määrdunud 😛 Yuck… Aga tahaks ikkagi.

Avastasin eile, et ma saan (tänase seisuga) veel viimased 2 nädalat laulda, et “Maaa olen noooor, aiaiaiai olen nooor…” Sest siis on mu sünnipäevapäev ja peale seda olen ma seaduse järgi mitte-enam-noor. Ma ei teagi ausalt öeldes, mis see järgmine määratlus on… Varane keskiga vms. Kole kole. Sünnipäevaks ootan ülekandeid (sest sinine leht viib inimesed näljasurma, teate ju küll) või siis midagi siit nimekirjast. Kingi tegemisest on vabastatud Vihmahääl, kelle kink mul juba käes on ;-).
Aga et noorusaeg käest kaduma kipub, oleks nüüd kõigekõigekõige tagumine aeg oma nooruspõlve lollused ära teha vist. Ideid? 😀 Olen veits hiljaks jäänud alustamisega vist…

Facebook on vist saanud haisu ninna, et ma vananema hakkan. Miskipärast eeldab ta, et koos vananemisega kaasneb ka kiilanemine. Ta ei paku mulle küll palju reklaame, aga need vähesed, mida pakub, on juuksekasvu-soodustavad või kiilanemist-peatavad reklaamid. Või noh, mitte reklaamid ise ei soodusta-peata, vaid reklaamitavad tooted ikka. Igaljuhul võin FB-le lohutuseks kinnitada, et pole vaja, aitäh pakkumast. VäikeFränky just ükspäev kadetses, et mu karvastik kasvab triljon korda kiiremini kui tema kolm karva :P.
Tegelikult on veider reklaamivalik, sest kui nt Google üritab oma spämmi suht Sinuga siduda, et mida Sa otsinud oled vms… siis on juuksed-juuksehooldus-juuksehooldusvahendid-juuksurid-karvad jms üks väheseid asju, mida ma vist kunagi otsinud pole. FBst veel vähem.  Djah, aga las ta siis olla… Las FB haugub, juuksed kasvavad edasi, vms…

Lõpetuseks tahaksin mainida, et (arvatavasti) Vanamoor, kes Sa Dzeiki raha pihta panid… ma loodan, et Sul oli vähemalt hea vabandus… umbes et koerad olid toitmata ja kulutasid viimse kui sendi neile söögi ostmiseks vms.. sest vastasel juhul – Sa oled idikas ja kuna mul on tädi Karmaga päris tihe läbisaamine, siis järgmine kord kui ta läbi astub, saadan ta Sulle ka külla! vot 😦 :S

uni nje naada ja dengi naada

Niipaljuniipalju on teha, niisiis blogin kiirelt.

Unest:
ma jõuan tavaliselt tööle 7.40
täna ärkasin 7.36
tavaliselt väljun 6.45… siis ärgates mõtlesin, et oh, jõuan…
käisin põiel ära ja siis jõudis kohale, et kell polnud 6.36 vaid 7.36 😀
7 minutiga riidesse ja bussipeatusesse…
jõudsime :D***

Rahast:
Mäletate ma rääkisin sellest kausist, mis takistas koeri liiga aplalt söömast. (vt. eelmine ja üle-eelmine postitus vist)… Proovisime töökaaslase kaussi ja EllieTheElephant sõi! Tavapärasest kiiremini! Sest tema jaoks oli hullult põnev krõbinaid sealt “rohuliblede” vahelt kätte saada. Sõi kõik ära, järjest, publiku silme all.

Tänks koer, mul on nüüd 25€-st kaussi osta vaja. Jõuluvana, aeeee?

***

Nüüd eemale. Järgmise nädala keskpaigani kardetavasti.. või kauem… või vähem 😀

Kaotatud rohelised kõrvarõngad @ Tammsaare Park

Leidjale vaevatasu: Ta võib endale jätta kõrvarõngaste ümber olnud väikese mini-grip koti ja rohelise sildikese “Marie´le”.. mäletsuseks või nii…

Ehk siis Mac käis eile Tallinnamaal. Kuna arstini oli pisut aega ja mul oli meeles MariE kõrvarõngad kaasa võtta.. ja tal oli meeles telefon enda juures hoida, siis panin kõrvarõngad taskusse ja läksin esmalt kesklinna. Ilm oli rõve, vihmane ja külm.. käsi külmetas. Krabasin taskust kindad. Juba parem. Kaks tüdrukut läksid mööda, silmanurgast nägin midagi heledat.. prfff, mõtlesin, loobivad sodi maha… aga kiire oli, läksin edasi. Kohtusin MariEga… panin käe taskusse, et talle kõrvakad anda… taskus olid taskurätik ja võtmed. Kõrvarõngaid njetu. Aaa, need tüdrukud vist ei visanudki sodi maha vä… Fain. “Su kõrvarõngad on Tammsaare pargis maas, käin ära korra 😀” pobisesin ja läksin kõrvad lontis minema. Käisin pargi läbi. Njetu. Hea et niigi läks, mõtle kui oleksin taskust taskurätiku ära kaotanud… või, noh, võtmed.

Aga hea leidja, kes Sa kindlasti seda blogi loed… Kui Sa leidsid eile sealt rohelised kõrvarõngad* siis anna endast märku, aitäh!

* Kindluse mõttes panen pildi ka juurde, äkki oli eile pargis mingi roheliste kõrvarõngaste kaotamise mood, ja kellegi leitud rõngikud ei olegi minu kaotatud 😀 Ehk siis pildilt nr 3-d:
photo 2

***

Nimega MariE tuli mulle meelde lugu sellest, kuidas Dzeik kunagi Maryl ja MariEl vahet ei teinud ja siis olid kasutusel venekeelse hääldusega nimed:
Mariiga (ehk Mari i-tähega)
Marieega (ehk Mari e-tähega)
Nüüdseks on mul veel:
Mariaaga (ehk Mari a-tähega)
Ja loomulikult ei saa unustada ka tolmuimejat:
Mariooga (ehk Mari o-tähega)
Mul on veel Marju puudu. Kes mu Marjuuga olla tahab? Aga Mariõ, Mariä, Mariö ja Mariü?

***

Tallinn oli eile… nii Tallinn, jälle :(. Bussijaamas istusin linnaliinile, nägin et üks tädike jookseb ka peale. Buss pani tädi nina ees uksed kinni, sõitis 10m edasi foori taha ja istus seal umbes 2 minutit punase tule taga. Deja vu täiega. Been there a lots of times!
Ja noh, siis veel vihm ja kõrvarõngakaotus jms. Ahjaa, käisin vanast töökohast ka läbi… Seal on muidu veel alles 9st töötajast 4, kes mu ajal ka olid… ülejäänud on uued (arusaadav ju, kes ikka tahaks töötada seal, kus MIND ei ole 😀)… Neist neljast polnud eile kedagi kohal. Kõik olid võõrad näod. Ja mina olin kõigile võõras nägu. Nii võõras oli kuidagi…

Käisin lohutuseks siis oma lemmik lemmikloomapoes ja kulutasin oma viimased sendid kopsuribadele. Eesti toode. Eelmise paki põhjal võib öelda, et Koonule VÄGA mekib. Kui üksi koju jääb, siis läheb kopsuribaga pessa ja rahu majas.

***

Kui juba Koonule jutt läks, siis ma lihtsalt pean mainima, et ta on niiiiii palju julgem 😀 Niitore. Okei, see kõlas nüüd natuke, nagu ta oleks sihuke varasemalt traumeeritud Koonuke. Eiei, kindlasti mitte. Lihtsalt maalaps ja linnas oli niiiiiii palju uut (lisaks elukohale ja minule): autod, bussid, rekkad, plõksuvad, foorid, väikesed kallurid parki ehitamas, lehepuhuritega mehed iga nurga peal jne. Nüüd jalutab enamikest neist tuimalt mööda… mõni auto ehmatab, aga olgem ausad, äkiline kõva heli minu taga/kõrval ehmatab mind ennast ka, ega ta ei peagi täielik kivi-närv olema :D…
Aga täna olid ühes pargis kaks täis kilekotti maas… ja need olid küll tema jaoks rahvavaenlane nr 1… Jooksis eemale ja jälgis kogu aeg, et mis need on. Tubli koer, teab, et võõraid kotte ei tohi näppida! 🙂 Õppige, lapsed!

***

Vaatasin eile bussis “Fantastic mr. Fox” filmi. ja siis kuulasin muusikat… ja siis, pmst Tallinnasse jõudes, avastasin, et ma polnud kõrvaklappe korralikult sisse lükanud. Heli tuli nii klappidesse kui ka kõikidele teistele lähedalistujatele. Tegin korraliku facepalmi ja vajusin piinlikkusest istme taha nurka. Khmmm.. Kreit Dzoob!

***

Ühesõnaga, mul oli suht pekkis päev.  Lisaks see, et homme lähen uuesti pealinna. prf.

T. ostis lohutuseks uue lamaängu, lennukitega: Airlines Europe. Natuke mingi nurga alt sarnane rongimängule Ticket to Ride (mis on hullult tore mäng, muuseas!) Aga kuna ma ei suutnud päris täpselt kiirelt reegleid selgeks teha, siis mängisime õhtuk VäikeFränky, J.-i ja T.-ga Katani hoopis. Saavutasime T.-ga perekondliku kaotuse… Tema sai kolmanda, mina neljanda koha.

Ma räägin, et “tore” päev oli, noh.

pikk jutt = maci stiilis jutt

Ma veetsin eile 5 tundi bussis… mis andis mulle võimaluse kõik päevasündmused üles märkida, et neist täna pikalt blogida… Muuseas, mis pikka blogimist puudutab, siis tsekake postituse lõpus olevat küsitlust ja tehke oma kaks ristikest sinna, aitäh 🙂

Eilsest hommikust ma juba eile rääkisin (kohtumine hagijaga)… edasi lippasin siis Tallinna-bussile. Bussijaamas vaatasin, et oh, great, üks hüperaktiivne kõvahäälne laps tuleb ka bussi.. Tuligi. Täpselt minu juurde! Jess 🙂 (mitte, et ma lapsi vihkaks, aga teate isegi, et lapsel ja lapsel on vahe.. lapsevanemal ja lapsevanemal ka).. ja minu kohal ei olnud turvavööd 😦 Hea algus tehtud :P.

Ahjaa, bussijuht oli hullult muhe ja tegi väljas ühe naisega rääkides nalja. Oh, jeebus, kus tädike solvus. Hingepõhjani.

Vaatasin filmi “Üks minu sõber“. Mis mulle meeldis, olid kodused Tartu-vaated. Nii armas. Mis mulle ei meeldinud, oli see, et vahepeal mulle lihtsalt ei meeldinud :D. Ma ei tea, see on mingi eesti filmide teema (mitte nüüd näide konkreetselt sellest filmist, aga üldiselt), et üritatakse alati teha mingit hullu kunsti. Midagi hästi diipi. Eriti hea on, kui seal pikad seksistseenid ka veel on.  Kõik kiidavad alati kõiki eesti filme, aga.. no ma ei viitsi vaadata, kuidas mingi 15 minutit filmist on sisustatud stiilis: mees tuleb koju, istub lagunenud tugitoolile ja vaatab 5 minutit kuidas ahju kõrval nurgas rott mädanenud õuna sööb.. vaiides muidugi. Sest ta mõtleb oma sügavaid mõtteid, mis ei kuulu avalikustamisele. Siis läheb ta kõrvaltuppa, kus naine kogu aja voodis oodanud on ja järgmised 5 min keerab ta… ja siis läheb viieks minutiks maja ette suitsule. Ikka vaikides, muidugi. Vahele võib, lisaks rotile, pikkida veel mingeid lambihetki, kuidas naabripoiss rattaga mööda sõidab, kui mees suitsu teeb, teda õuntega loobib ja roppusi karjub vms. Aga põhiline on, et ärme seleta ühtegi neist hetkedest.. (ja teeme need hetked hästi pikad).. las vaataja mõtleb.
Ilmselt ma ei ole piisavalt täiskasvanu ja diip, et neid mõista, aga vot jah, mulle ei meeldi ja kõik. Vaatan enne kasvõi viis korda ühte sama Grey anatoomia, või Vampiiripäevikute või Gilmore tüdrukute või Koeralausuja osa. vot.

Kuulasin siis hoopis muusikat. Avastasin “Easy listening” teema alt akustilise muusika esitaja Acoustic Alchemy... Oli sihuke mõnus rahulik chill, et kujutasin end vabalt ette selle saatel süüa tegemas või nõusid pesemas vms. Mitte, et ma nüüd teab mis söögitegija oleks, aga eelmisel nädalavahetusel nt vahepeal kokkasin ka. Tegin kama-omletti (loe täpsemalt siit, punkt nr 6 alt), mille põhikoostisosaks panin seekord seened. Ma olen ju seenehull (lemmiktoit on seened seentega, ja kõrvale paluks seeni). Pmst olidki seened seekord 90% koostisosaks, nii et ega ta koos ei püsinud, vaid oli pigem selline.. seenepuder või pada.. kuhu oli natuke muid asju ka lisatud :D.. Aga oi, kui hea :D… Muidugi julgen ma süüa teha ainult siis, kui ma üksi olen… huvitav küll, miks.

Tallinnas oli maa küll märg, aga ilm ilus! Päike paistis ja soe ja värki. Nüüd lõpuks olen ma lähemal oma lapsepõlve-Tallinnale (kunagi eelkooliealisena Rakvere lähedal elades mulle meeldis hullult Tallinnas käia). Mitte, et mulle nüüd hullult meeldiks, aga vähemalt ei tundunud linn enam vastumeelne. Kuigi, olgem ausad, ega ma minekut ei oota ja tagasitulekut ootan väga. Eriti sellepärast, et Tartus on keegi ootamas 😛 (vot nüüd mõtisklege, kas EllieTheElephant, T. või mõlemad 😛)

Haigla-kohvikus deitisime VäikeKaksikJ-ga, kelle 26-päevane PesamunaPreili ka kaasas oli. Awww. Niiiii pisike ja juba niii armas! (Näete! Ma ei vihka lapsi!) Ma pilte siin sheerida ei julge, aga uskuge mind.. hullult nunnu. Ütlesin VäikekaksikJ-le ka, et Pesamuna on ju sama armas, kui koonud! Ja tema, kes ta mind teab, teadis, et see pole mingi “Ära tule mu last koertega võrdlema” värk, vaid minu suust kõlades on see suurim kompliment ever. Ever!

Siis läksin ultrahelisse… mis lõppes sellega, et mu kaela torgiti 5 korda nõelaga, et proove võtta… (pidi küll olema 2 korda, aga kuna sihtmärk oli pisi-pisi ja pani eest jooksu, siis oli keeruline.. juhtus näiteks, et tabati hoopis lähedal-asuvat veresoont… ps süüdi polnud med. töötajad, nemad olid toredad ja tublid ja head 🙂). Aga pean tõdema, et ma ei mõista eriti narkomaane, kes ennast vabatahtlikult kaela süstivad. Mitte, et ma teisi narkomaane mõistaks, oh ei… ma ei mõista isegi mitte suitsetajaid, olgu või e-suitsetajad.
Protseduur ise tegelt polnudki väga hull (välja arvatud sihtmärgi.. või veresoone tabamised), aga pärast… pmst on mu kael eile õhtul ja täna peaaegu sama valus nagu pärast viimast oppi.. ma ei jaksa ise pead padjalt tõsta (toetan käega pead 😀).. neelata, haigutada, köhida jms on valus.. ja üldse valutab ka. Prff.
Ja kuigi mu kaela pole nõeltega 9 aastat torgitud, lõid välja mu ennustajavõimed ja juba enne eelmist arstijuurde minekut olin miskipärast kindel, et millalgi tahavad torkida (kuigi muidu ei ole tahtnud). Kunagi teadsin ette pommiähvardust koolile.. oma diagnoosi… kopteripiloodi leidmist… jms. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen.

Kui sealt pääsesin, helistasin T.-le, et ta tekitaks pileti esimesele võimalikule bussile tagasi. Ja kui te arvate, et lambist, keset kolmapäeva päeva, on kolm järgmist bussi välja müüdud, siis arvate te õigesti! Ehk siis mulle jäi 1,5 tundi aega chillimiseks. Muhe. VäikeKaksikJ-i ja Preili olin ma koju ära saatnud. Enamik inimesi olid tööl või koolis või ei vastanud kõnedele. Pettumus missugune, mina saabun suursuguselt pealinna ja nemad julgevad jätkata oma tavapärast elutempot. Aga pidustused? Paraad? Festival? Karneval?  Naaada. Mitte kui midagi.

Okei, üks asi, millega oma aega veeta, on alati minu absoluutset lemmik lemmikloomapoodi külastada! Täiega soovitan, Snob Cat & Dog poodi :). Kui pealinnas elasin, käisin seal alatasa, sest töötasin seal lähedal.. ja võtsin juhtkoerad ka kaasa… käisime neile maiuseid ja mänguasju valimas. Omanikele on seal ka nänni.. nt hästi lahedad kruusid. Mitmel juhtkoeraomanikul on nüd oma-värvi-labradoriga kruus… ja mul on spanjeli kruus (Ällu värvi spanjel).. Ja nüüd on mul Kuldse Retriiveriga kruus (kruusil on kolm pilti, nagu karbikaanelt näha):
Kruus kuldsete retriiveritega

Aga peale natuke teistsuguse kaubavaliku meeldivad mulle selle poe müüjad. Nad on lihtsalt nii toredad! Enne Tartusse kolimist mainisin ka, et kolin nüüd ära… ja nüüd polnud aasta aega käinud, aga mind mäletati! Isegi nime! Kiitlesin muidugi, et nüüd on kodus Koon… (kellele viisin kuivatatud kopsu) ja lubasin, et kui kunagi koos Koonuga peaksin pealinna sattuma, siis astume läbi. Müüja avaldas lootust, et tema tol päeval tööl oleks :P.. Ühesõnaga, väga muhe. vot. Kunagi, kui rikkaks saan, ostan sealt mingi “koerte ristsõna” ka ära. (kuigi jah, minu rikastumise tempot vaadates, saab selle ristsõna omanikuks EllieTheElephanti lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapselaps 😀)
Ühesõnaga, see on niiii tore pood! Palun minge, ja võtke kohalike rõõmuks oma Koonud ka kaasa 🙂 Sest nagu uksel silt ütleb, on see tegelikult: Kauplus koertele ja kassidele (ja nende omanikele) :-).. Muuseas, ei, ma ei ole ise kuidagi poega seotud ja ei saa mingit kasu reklaamitegemisest. Lihtsalt, ma olen ise nii vaimustuses, et tahaks, et te ka oleks :D.
Kruusiga meenus, et ma kinkisin T-le kruusi.. sildiga, et prooviks seekord sedapidi, et kruus terveks jääks… :P. Et sellest aru saada, kiika eelmiste kruuside taustalugu. Igaljuhul on tal nüüd ka siin oma kruus, mitte et mind karvavõrdki häiriks, kui ta mu omi omastab (mul on soki ja kruusifetiš ja mõlemaid on mul palju), aga oma on ikka etem, onju!

Siis käisin Empzil tööl külas. Ei saa sugugi öelda, et ta oleks nukker mu nägemise üle olnud :P. Sellegipoolest viskas ta mu 10minutit planeeritust varem välja, et ma ikka kind-las-ti bussile jõuaks. Targasti tegi, sest hurraaa: trammid ei sõitnud! Kui ma sellest lõpuks aru sain, siis silkasin ruttu-ruttu 17 peatusesse ja õnneks 17 tuli just siis.. nii et jõudsin bussile. Lucky me!
Trammipeatuses oodates tegin salaja pilti ühe välismaa tüdruku kummaritest, sest need olid niiiii ägedad:
Koerapildiga mustvalged kummikud

Niisiis… jõudsin bussile. Bussil jõudis mulle ka pärale, et ahjaa, VäikeKaksikJ kostitas mind ju koogi ja mahlaga.. äkki oleks võinud enne mõne vetsu ka leida. Aga ei. Ma ei õpi IIALGI oma vigadest. Muidugi polnud seal bussis tualetti. See teadmine ainult süvendas põit. Telefoniaku sai tühjaks, nii et MJ-ga tegelemisest mõtete mujale viimiseks ei tulnud midagi välja. Mängisin siis vana head nimemängu (tähestik ette ja iga tähega üks tüdruku ja üks poisinimi). Ö-tähega nimedega ei meenunud ühtegi. Äkki saarlased Önnela ja Önnelemb? 😀 Tahtsin täna end nimi.ee-s harida, aga isegi seal on Ö-täht vahele jäetud. Nii et asi polnud ainult minus. Mäng sai kiirelt läbi. 117 kilomeetrit oli veel ees. Meenutasin pingsalt Sesamy blogikommentaarides mainitud ülejäänud mängu-ideid... Ei meenunud ühtegi. Lõpuks tuli pika pingutamise peale see Koeranimede variant meelde… U oli probleemne täht… Õ, Ö ja Ü samuti. Ideid?

Oeh, alles Mäo rist. Appiiii 😀 Lugesin vastutulevaid autosid: ühes minutit tuli 10tk, viies minutis 47 ja kümnes minutis 93  autot vastu… Saja auto täitumiseks kulus 11 minutit. Tee-ääre-poste tuli 100 tükki vastu (okei, need olid paigal ja buss möödus lihtsalt) kolme minuti jooksul. Neli kilomeetrit enne Laevat hakkasin lihtsalt aeglaselt numbreid lugema.. Tartusse jõudes olin 850-ni jõudnud.  Oeh. Lõpuks kohal. Kiire vastu-tulijate tervitus ja kodu poole punuma. Oo, kui hea. 😀 Ja üldse, 5h bussisõitu päevas on ikka liig. Sellegipoolest järgmisel nädalal jälle. Jess.

Eile ma kurtsin FBs, et mul on kogu aeg nälg ja söön nagu loom (aga juurde ei võta). Ja kuigi ma pole magusasõber, sõin eile järjest umbes 20 Geiša kommi :D. Ma olen veider. (FYI, ei ole rase :))

Täna tõusime koonuga (ja T.-ga) 4.45. Käisime viie-paiku maja juures õuel.. vaatasin hommikusöögi kõrvale kaks Koeralausujat… ja kõmpisime tööle. Jõe ääres avastasin, et on ikka NIII maailmatore, et mul on Koon (ja et temal olen mina, eksole 😀), sest varahommikul mööda Emajõe äärt jalutada on lihtsalt niii tore. Aga ilma EllieTheElephantita ma lihtsalt ei viitsiks.
Aga no vaaadake, kui mõnus on siin jalutada:
Emajõe äärne

Olete kindlasti kuulnud Pargivahtidest… EllieTheElephanti osakoormusega töökoht on Pardivaht (yeah, DonaldDuck, I´m watching You!):
IMG_1033

aitab nüüd küll.

PS. Mida imet, VäikeFränky blogis jälle! Wii.
PS2. Kes tahab nostalgiahõngulisi pilte kaeda, siis piiluge SIIA ja SIIA.
PS3. Uuel Rama Aerol on nii nunnu karp :D.
PS4. Mu kael on aia 😦

Palun märgi ära kaks varianti.. üks esimestest variantidest, mis puudutavad möla pikkust… ja teine teistest variantidest, mis puudutavad piltide olemasolu postitused (ahjaa, kui Sulle meeldivad ainult pilt ja null juttu postitused, siis vasta ainult teise poole variantidele. Aitäh!)

kurblane

Uusi eesti uudissõnu: kurb olija = kurblane, kurb olemine = kurbing / kurbamine…

Mac läks äkki kurbiks. Ma ei tea miks :S Tahaks suve ja heinamaad ja kastemärga muru ja päikesetõusu ja värki… Mitte, et ma vist sel suvel ühelgi kastemurusel heinamaal päikesetõusu vaadanud oleks, aga ikkagi tahaks. Ja ma ei tea, üldse on kuidagi.. nukker olla.
Eile oli mul näiteks hoopis jõulutunne olla.. õhtul sain verivorsti siis ka.. teemasse.

Ilm on ka nukker. Astusime kodust välja ja meid tervitas vihmavaling. Mis seal ikka, proovime siis ära esimese üksi-bussisõidu (st. ainult mina ja Koon.. sest päris esimene/eelmine sõit oli koos teise, kogenud Koonuga koos). EllieTheElephant tegi suutorbiku peale küll nukrat nägu, aga oli muidu hiiglama tubli. Bussist pääsedes ja staadionile minnes oli ta muidugi rõemusniirõemus  🙂

Koju tagasi lähme enivei jalgsi, lihtsalt tööle jõudes ei tahtnud välja näha nagu kaks käkki :D… reedel läksime suht tiheda vihmaga jalgsi.. ja veel ringiga, saatsime kliendi ära ja siis läksime üüri maksma. Üüri maksma jõudes nägi koon välja nagu.. mudakonn 😀 (sest jõe-äärsete kõnniteetööde käigus on seal liivaväli ja märg koer + liiv = ….) No ikka selline, millist Koonu isegi mina kohe kudrutama ei kipuks, vaid katsuks ühe kuivema kohakese kehalt leida.. kõrvalesta alt vms 😀 Koerteriomanik küll teadis, et ma võtan koera ja et koon nüüd minuga on, aga see pidi olema esimene kohtumine. Great impression kindlasti :D. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ta viisakalt vihjab, et kui ta oleks teadnud, et koon selline on, siis ta poleks never lubanud teda enda korterisse 😛

Well, ma olen vist varem ka öelnud, et mul on väga tore korteriomanik. On jah. Kohe kui EllieTheElephanti nägi, ütles talle, et ta on niiii armas ja sügas ja silitas ja paitas ja ei lasknud ennast karvavõrdki häirida, et Koon mudane on. Awww, noh!

Eile panin tähele, et mida porisem EllieTheElephant on, seda rohkem nunnutavaid fänne ta endale leiab :D… jalutasime töökaaslasega õhtul kodupoole ja Koon nägi jõe-kalda ääres vees parte… ja oli padavai mööda mulla-kallast all, kõhuli vees.. ja siis kutsumise peale mööda mulda tagasi üleval… Kõndisime siis uhkelt läbi Kesklinna oma must-valge koeraga. Raekoja platsil nägime töökaaslase kaasat, kes märga koonu kiitis ja nunnutas… teel edasi nägin kahte võõrast, kes Koonu kiitma tulid… Ja Kaubamaja juures kohtasime FK sõpra, kes, tuleb välja, loeb mu blogi (awww! Tervitan!) ja nägi nüüd netist-tuntud-Koonu ka päriselus :).
Btw, ma lihtsalt pean mainima, et on niiiii tore teada saada, et keegi vahel loeb 🙂 Tean hetkel nii ligi kümmet püsilugejat, kes on seda öelnud. Kuna ma olen häbelik, siis ma ei näita seda ilmselt välja, aga uskuge mind sisemuses teen rõõmust kukerpalle ja saltosid 🙂
(jah, on blogisid, millel on sadu püsilugejaid päevas, aga ma olen oma kümne üle ka megahäppi =))

Mu kõige parem reis (ehk siis parema jala oma) valutas täna öö otsa. Mäletan lihtsalt, et ärkasin selle peale mitu korda üles ja muutsin asendit.. kas sirge jalg oleks etem.. või kõver.. või ülevalpool hoides vms.. Kuna ma olin parajalt unesegane, siis ma ei teagi, kas valutas reieluu või lihas või krtteabmis… hommikuks oli õnneks okas.
Unes nägin aga hoopis, et olin rase :D… võiks arvata, et kõht valutas, eksole… Igaljuhul oli päris hirmus. Väidetavalt olin miski juba enamvähem 9-s kuu… aga punu paistis ümmargusena ainult selili-asendis, muidu ei paistnud väljagi. Häh, ma olen hetkel täis kõhuga ka rohkem ümaram (sest kuna ma olen muidu nagu Aafrika näljahädaline, siis mul ongi konkreetselt peale sööki näha, et kõht on täis).
Unega tuli meelde, et eile käisid K. ja juhtkoer J-y siin (Koonud olid rahulolevad) ja K. rääkis, et nägi unes, et T. oli mul telefonis nimega “Elukas” vms… selle järgi, et elukaaslane. Loogish!

Kurdan veel, et kuna õues on täna soe, on tööl küte sellepärast maha keeratud ja mul on kü-kü-kü-külm. Brrh.

Hah, siis räägiks veel MJst. Eile helistati mulle Tallinnast, kuhu MJ (minu telefon siis) nüüdseks jõudnud on. KArtsin juba, e tnooh, nüüd ütleb, et ise oled süüdi ja teeme 900 miljoni euro eest korda. Seekord siiski veel ei räägitudki, kas üldse saab korda, vaid paluti FindMyiPhone välja lülitada. Saadeti selle kohta meil ka, kus alguses oli kirjas: “enne hooldusesse andmist tuleb kliendil Find My iPhone menüüst alati deaktiveerida, vastasel juhul ei lase Apple hooldusprogramm seda seadet hoolduskeskuses vastu võtta, ka garantiikorras mitte“… Well, kui mu telefon ei võta pilti ette, siis ma vist ei lähe sinna menüüsse mingeid asju välja lülitama, vä?!… aga õnneks jätkus kiri sellega, et seda saab arvuti taga iCloudist ka teha. Natuke tegin midagi valesti ka, loomulikult, tropp nagu ma olen. Pmst on võimalik, et kustutasin telefoni tühjaks. Aga mis seal ikka, pea-asi, et kulla MJ ikka tagasi saaks.

Tehke värvi-pimeduse-testi vms… tulemus saab olla 0-100 ja mida väiksem number, seda parem.. Minul tuli 8 🙂 T.-l oli 20. Mis Sul tuli?

didilidamm

Mac käis kaks päeva järjest Tallinnas. Kuna Koon oli Tartus, siis ei jäänud ööseks sinna vaid eelistasin 2 päeva järjest rännata (õnneks eile oli transport tasuta). Üleeile käisin arstil, eile koolitusel vms. Arstil sain teada, et on väga kallis lõbu olla Tartlane. Ootab mind uuesti 30.okt ja 5.nov… mis tähendab, et sõidan 3 nädala jooksul seda vahel ligi 70 euro eest. See on poole talve küttepuude raha, teate… või Koonu 1,5 kuu toit 😀 … aga peab siis peab, ega ma ei vaidle.

Millest on muidugi eriti kurb, on see, et need on veel 2 päeva, kus ma EllieTheElephantiga koos tööl käia ei saa ja ta kodus chillib. Nagu eilne-üleeilne näitas, olen mina eemal-olekust oluliselt rohkem traumeeritud, kui Temake.  Kuna esimesed nädal aega olime pmst 24/7 koos, siis üleeile teel bussijaama ehmatasin kaks korda, et apppi… ma jätsin koere linnaliinibussi… või kuhugi mujale, sest kuskil ema ju pidin ta unustama, sest teda ei ole mu kõrval ja see ei ole normaalne 😀 (eilseks olin juba natuke rahulikum-harjunum). Bussis vaatasin mingit suvalist filmi, mida varem näinud polnud.. linnuvaatlusest. The Big Year. Guess what, ühe peategelase silmarõõm kandis seal nime Ellie. Ärrr, kiusukotid :D.

Koon, nagu ütlesin, oli Tartus. Varahommikul läks T. ära, natuke hiljem (pärast jalutust) läksin mina… ja lõunast tuli T. tagasi, et temaga päev veeta. Tublile psaikole “lapsevanemale” kohaselt nõudsin ma muudkui up-date´sid, et kuidas Pesamunal läheb. Sain päris armsaid ülevaateid:
SMSid

Eile läksin varem ära kui üleeile.. väljas (ja toas) oli kottpime. No kuidas ma jätan ta nii sinna üksi! (ma olen world class kanaema 😀) Jätsin talle siis läpakast raadio mängima.. ekraan valgustas tuba ja sai T.-d kuulata 😀

Ma jooksin kokku.. midagi oli küll veel öelda, aga ei mäleta… vahet pole. Lähen parem põrandale nüüd 😉

Ahjaa, ma lihtsalt pean mainima, et Tallinnas see bussijaama-Juhkentali ristmikul jalakäijate foor.. on lihtsalt haige. Kui sealt-poolt bussile tulla, tasub 4h varem kohal olla, sest ta lihtsalt ei lähe mitu tsüklit järjest roheliseks. Ärrr!

***

Ps. Ma lihtsalt pean chati Vantsikuga jagama:
Vants: nooh ! kus see postitus nüüüüd on siis ?!
Mac: hetkel kirjutan!
Vants: no hea seegi – hea seegi
kirjuta ruttu, mul on väga igav loeng

🙂