Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

ega noor ja ilus… või noh… noor olla pole häbiasi!

Highlight of my Friday oli see hetk, kus minult küsiti kassas dokumenti. Mis juba iseenesest on alati väga meelitav.. oh, mis te nüüd *edvistades*… kohe otsin dokumendi!
Kuni Fränky kõrvalt mainis, et jook, mida maksma hakkasin polnud alkoholiga…

Kui tihti te nii noored tundute, et isegi lkovabadel jookidel dokustaati küsitakse? Ah? 😛

**

Tegelikult oli tegu mingi peene mehhiko vms koolajoogiga. Karastusjook. Limps, noh. Aga, et see oli 0,33l klaaspudelis siis oli vist veits eksitav.
Tõe selguse huvides olgu siis öeldud, et kui müüjale mainisime, et see on koola, siis ta enam dokumenti ei tahtnud. Ma jäin kohe sealsamas vanemaks…

**

See omakorda tuletab mulle meelde lugu, kus me Caroga äsja täisealiseks saanud olime ja siis Säästukast toonikut ostsime, rõõmustasime, et dokumenti ei küsitud (peaaegu oleks ise näidanud) ja läksime jõime end sellest purju.

Kaineks saime siis, kui avastasime, et toonik ei sisaldagi alkoholi.

Oh seda noorte joodikute elu. Ei ole kerge, ei ole.

***

Koon on tagasi tööl! Jipiiiii!

Ja too Tiibeti koon, keda ma taga otsinud olen ja nüüd kohanud ei ole.. sain tagasisidet, et vähemalt on ta omanik mõistlik ja mures ja tegeleb asjaga. Ikkagi inimene.

***

Ja last, but not least. Ma tegelesin nädalavahetusel heegelkummidest meisterdamisega. Ja tegin endale mobiilikoti. Jaapani-minioni kujuga:

Jaapani sellepärast, et silm tuli natuke liiga kitsas… nii ta on natuke pilukas… aga muidu olen rahul. Parem kui minu esimene moblakotikatsetus oli, seda ma ei söenda isegi näidata mitte :D.

unenäguline

Katre postitus tuletas mulle meelde, et tahtsingi täna oma unedest rääkida!

Tavapäraselt näen ma unes sarimõrtsukaid ja tagaajamist jms säärast toredat, aga täna oli hoopis rahumeelsem öö. Nägin hoopis unesid kahest sõbrannast.. nad mõlemad on niivõrd-kuivõrd hiljuti esmakordselt emaks saanud 🙂 ja mõlemal puhul oli unenäo sisu see, et võtsin nendega ühendust, et kuidas neil läheb. Kumbki oma põnnidest mulle ei rääkinud, neil olid hoopis muud mured:

Caro näiteks rääkis, et nüüd on asi nii, et tema abikaasa Riws hakkas naiseks. Juba pikemat aega olevat sellega toimetanud ja nüüd on valmis. Uueks nimeks võttis endale Kristel.
Mina, täiesti usaldusväärse sõbrannana, võtsin pärast seda infot kohe telefoni ja helistasin kõik oma sugulased tuttavad läbi, et uuemat klatši rääkida. Stiilne.

Seejärel uurisin Maryle, et kuidas temal läheb. Ei olnud temalgi kerge. Oli ta nimelt R.-ile nutnud ja halanud, et korterielu on ikka igav. Nutt ja hala viis sihile. R. ostis talle talumaja koos suuuure krundi, järvekese ja kõrvalhoonetega (sh. saun!). Olles kenasti sisse kolinud, avastas Mary aga oma suureks pettumuseks, et seda tuleb hooldada. Rohida ja riisuda ja mis  kõik veel. Ja kui ta nüüd siis R.-ile ütles, et enne lume tulekut ja lumekoristusaega oldagu normaalsete inimeste kombel korterisse tagasi kolitud, oli too kurjaks saanud. Arusaamatu, miks.

***

Nii imelik vaheldus veristele unenägudele, et hommikul ärgates mõtlesin tükk aega, et kas see oli nüüd unes või päriselt? Sest päris kõlas isegi usutavamalt kui mõte sellest, et mul NII ebaverised uned olid 😀

Mul on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev… (ega iga nädal.. ega iga kuu…)

Tegelikult ma olen nüüd depressioonis ja mõtlen mõneks aastaks Euroopasse pagemisest, sest Eesti ju ei ole Euroopa. Meil on noor seaduse järgi 7-26a. Neil on kuni 30 a. Vähemalt Roomas võiksin ma ennast noorena tunda. Aga siin?! Kondid juba valutavad.. pea läheb halliks… oeh.. oeh.
Aga mitte täna pole aega depretseda, täna tuleb kingitused vastu võtta. Masenduda on aega terve ülejäänud aasta! 😀

Aga esmalt väike üldine ajalootund. Noh, et te saaks siit mingi lambifakti pähe õppida ja tark inimene mitte ei tea kõike, vaid oskab oma väheseid teadmisi õiges kohas jutu sisse siduda ja faktidega hiilata, youknow. Noh, umbes et:
Sõber 1: Lugesin, et piima hind on tõusuteel…
Sõber 2: Jah, ma lugesin sama. Varsti maksab terve euro.
Sina: See meenutab mulle 94ndama aasta 22st jaanuarit, kui Bryan Adamsi ja Co laul “All for Love”  Billboard Hot 100 esimeseks singliks tõusis! Aga ta oli seal vaid 5. veebruarini, näis kaua piim vastu peab…On ju osav sidumine, ju?! 😀 😀

Fain.. teiste jutuga seostamisega tegelege ise, ma loetlen ainult fakte:

* 1506 – Rooma paavsti saabusid turvama esimesed 150 Šveitsi kaardiväelast
* 1788 – Sündis George Gordon Byron, inglise luuletaja
* 1869 – Sündis Grigori Rasputin, vene munk
* 1901 –  Suri Suurbritannia Kuninganna Victoria
* 1905 – Vene sõdurid tapsid Peterburis Verisel pühapäeval umbes 500 meeleavaldajat, 1905. aasta revolutsiooni algus
* 1915 – Üle 600 hukkunu Guadalajaras, Mexicos, kus rong sõidab rööbastelt maha kanjonisse
* 1930 – Alustati Empire State Buildingu ehitust. 401 päeva hiljem oli see, tol hetkel maailma kõrgeim hoone, valmis
* 1941 – Sündis Jaan Kaplinski, Eesti kirjanik ja filosoof
* 1946 – Luuakse Central Intelligence Group, Central Intelligence Agency (CIA) eelkäija.
* 1962 – Sündis Dajan Ahmet, Eesti näitleja ja lavastaja
* 1970 – Reisilennuk Boeing 747 teeb esimese lennu New Yourgist Londonisse, pardal 332+18 inimest
* 1985 –  Sündis Orianthi, Austraalia muusik
* 1987 –  Sündis Astrid Jacobsen, Norra murdmaasuusataja
* 1987 –  Sündisin MINA 🙂
* 2009 – Barack Obama andis käsu 12 kuu jooksul Guantanamo vangilaager sulgeda
* 2010 – Conan O’Brien´i viimane “Tonight Show” episood

Et mitte vaid 22. jaanuariga piirduda, siis väike muusikavalik maailma parimast aastast:

***

Ja, et mitte ainult teistega piirduda, siis siin on 27 kasutut fakti minust, mida most of you might know alrwady:

1. Pilt? Ma ei saa endast päris pilti panna, sest ma olen Batmaaan-Batmaaan-Batmaaaaan!

2. Ma arvan, et mu lemmikloom on koer, aga kuni ma ei ole lähedalt ja meeldivalt kokku puutunud elevantide, tiigrite, surikaatide, hobuste ja jääkarudega, siis ma ei julge seda tulikindlalt väita, sest need tunduvad ka päris shefid olema.

3. Mu päris-nimi on itaalia/heebrea päritolu, aga eestipärase hääldusega, mille tähendus on “Jumal on armuline”. Ilus nimi on 🙂

4. Ma olin piisavalt laisk, et läbida 3-aastane bakalaureuseõpe 6 aastaga. Piinlik lugu.

5. Nagu eilse postituse järgi arvaya võib, on minu talvine lemmikvärv heleroheline. Suvised lemmikud on oranž ja roosa. Kuigi, noh, nüüd vist aina rohke roosa, sest teate ju küll, et mida vanem eit, seda roosam kleit. (Appi, ma pean siis kleite kandma hakkama!)

6. 176 cm ja 49 kg. Kehamassiindeks 15,82 (Olete ohtlikult alakaaluline!)

7. Ma olen 10 aastat olnud SEB Tallinna Sügisjooksu/Maratoni 1. joogipunkti vabatahtlik.

8. Mu lemmiklinn maailmas on Rooma ja lemmiklinn Eestis on Tartu. Ja üldse olen Itaalia-fänn 🙂

9. Mida mustem ja sarkastilisem huumor, seda parem. Ja et mulle meeldib igal pool “kildu visata”, siis saan tihti mõne kohatu huumori pärast piinlikkust tunda :P.

10. Ma jumaldan seeni!

11. Ma ei oska midagi/olen kõiges halb: käsitöö (kudumine-heegeldamine-õmblemine-tikkimine), kokkamine, sport, laulmine, tantsimine, joonistamine, matemaatika, võõrkeeled.

12. 9-l juhul 10-st eelistan soolast toitu (mmm.. seened.. lihaaaa) magusale. Ja mõru šokolaadi magusale.

13. Mu diagnoos on nii haruldane, et olen üks neljast Eestis. Abraham Lincolnil oli ilmselt sama diagnoos. (Ei, ma ei mõelnud süüfilist.)

14. Jess, lumi! :).

15. Mulle meeldib Jalgpalli vaadata (eriti suuri võistlusi). Varem jälgisin ka murdmaasuusatamist hoolega.

16. Oma teisme-ea aastatel fännasin enim Terminaatorit. Blacky oli kohe sabas :).

17. Kui ma ei oleks õppinud õpitud erialal, oleksin läinud ajakirjandust õppima.

18. Mind võib lisaks oma Koonule näha alatasa juhtkoerte seltskonnas hängimas.

19. Ma ei ole käinud ühelgi Eesti väikesaarel.

20. Ma ei oska ujuda. St. ma püsin pinnal ehk 2-minutit ilma jalgu põhja panemata ja suudan läbida kuni 20 meetrit ilma lainetuseta. Ja ma ei suuda nina vee alla panna.

21. Ma shoplesin endale sügisel 2012 iPhone 4Si ja olen siiani armunud. Esimene telefon, mille peale ma ennast ogaraks ei vihasta (või noh, nüüd juba teine, pärast seda kui esimene sel sügisel seletamatutel põhjustel otsad andis ja uus asemele anti).

22. Mulle meeldib oma kodutehnikale nimesid anda. Mu esimene läpakas oli Amy (tuletatud Fujitsu Siemens Amilost)… esimene iPhone MJ (Michael Jacksoni järgi, kuna telefon on valgenahaline), teine on MJ2… tolmuimeja on Mario ja pesumasin Annika. Kaalun oma elektrilise voodisoojendaja nimetamist Damon´iks, sest see&ta on lihtsalt nii kuum 😛

23. Ma olen maailma kõige kehvem rahadega majandaja. (Loe: annetused on teretulnud.)

24. Ma olen läbinud autokooli, aga siiani ARKi mitte jõudnud. I´m a quitter, what can I say.

25. Ma ei ole oma välimusega rahul. Päris ekstreemselt ei vihka ka ennast ja kodus peegleid kinni katnud ei ole, aga kiita ka midagi ei oskaks.

26. Ma olen long-time-relationships master! Kõige kaua-aegseima sõbrannaga on esimesed fotosüüdistused koos aastast 1989! Ja esimene ja viimane suhe on 2003-…

27. Viimati naersin… tööintervjuud (kuigi ei ole ilus teiste üle naerda.. ja ma olen nüüd juba selle eas, kus ma peaksin olema hea eeskuju…):

Oh, õudust. Ja rõõmu. Ja unesid.

Esmalt rõõmu!
T.-l hakkas minu kõrval kõndides vist piinlik, sest üks mu talvepapu kippus küljelt lagunema… Lohutasin teda siis, et kannatust. Rahu, ainult rahu… palgipäeval lähen Sepa turule. T. tegi natuke porr ja virr ja arvas, et on aeg, et ma saaks lõpuks ometi endale valge inimese kombel papud, mis ei laguneks 1 nädalaga. Kuigi ükski mu papu pole kunagi nädalaga lagunenud. Miinimumaeg on vist 8 kuu kanti, maksimumaeg ikka mitu aastat. Igaljuhul viidi (loe: kõndisime omal jalal kohale 😀) mind eile Weekendi laomüüki papujahile. Elmalt pean mainima, et lastele tehakse ägedamaid saapaid. Mu eelistus oli matkasaapa tüüpi saabas, sest matkame ju Koonuga igapäevaselt. Lastele oli selliseid märksa, ee.. tagasihoidlikumates toonides. Minu puhul tuli siis välja, et mida vanem eit, seda roosam kleit saabas.

Aga need on nunnud. Seest karvased ja soojad. Tegijaks Catmandoo… Mis meenutab mulle Simoni Kassi multikat Cat-Man-Do :D… Ja küljepeal on helkuriga muster… lisaks mu  jope-küljes rippuvale ha koti küljes rippuvale helkurile. Tehke järgi!
Igaljuhul juhtus mul täna tööle kõndides midagi, mida ei ole minuga vist mitte kunagi juhtunud. Isegi saunas pole juhtunud. Mu jalgadel oli soe. Lausa peaaegu palav!!! WAU!

***

Nüüd tänasest hommikust, mis oli kuidagi… õudne. Selles on loomulikult süüdi see, et ma olen sihuke, kellel iga pisiasi hulle parakaid tekitab :D…

Alustuseks ei töötanud koridoris, st. trepikojas ükski kolmest lambist. Lihtsalt lambist ei töötanud. Kujutlesin siis kottpimeduses võtit lukuauku toppides või treppi otsides elavalt, kuidas nurgas kirvemõrtsukas end peidab. Lohutasin end mõttega, et õnneks on mul suur ja kuri valvekoer. Noh, kuna nii pime oli, siis ega seltsimees kirvemõrtsukas ei pea teadma, et valvekoer ta lihtsalt sügamist-nurudes surnuks väsitaks või pooleks lakuks vms. Temale võib vabalt tunduda, et tegu on väga hirmsa rottweileriga. Albiinoeksemplar! Ja kuna kõik teised rottweilerid on teda lapsest saati albinismi tõttu diskrimineerinud, on temast kasvanud veeelgi kurjem koer, kui ta muidu oleks olnud. Jajah.
Valvekoer ei näinud ka treppi ja komistas viimasel astmel pisut. Käpad on siiski kõik korras jms aga ikkagi, kuradi tuled.
Kirvemõrtsukas igaljuhul kartis, ilmselt pidas komistuse-kolinat kallale-sööstuks ja puges trepinurga taha peitu. Ma/Me ei läinud teda otsima ka. Las jääda teistele majaelanikele ja mingi rõõm.

Pimedas pargis möödus meist kojamees. Alguses ma vaatasin, et tuleb mees labidaga. Selge pilt, loomulikult laipa peitmast ju. Lähemal vaatlusel oli ta labida luuaks moondanud, et mind ära petta :P. Õnnestus. Natukese aja pärast tuli teine mees. Samasugune. Sama varustusega. Igal hommikul tuleme enam-vähem samal ajal, ja täna siis sihuke uus seltskond väljas. Okei. Läksime edasi.

Kesklinna jõudes on tavaliselt lindude kisa kuulda ja linnud tiirutavad parajasti seal.. ee.. Kesklinna park ongi äkki nimi? Kaubamaja kõrval, Küüni tänava kõrval… Saate aru küll, kus. Täna olid linnud hoopis kohtumaja ees puude otsas. Kõndisime sealt alt läbi. Kisa oli korralik (lindude kisa siis, me olime ikka vaiksed). Tahtsin pilti teha, et kui palju linde iga puu otsas istus, aga kuna üritasime “ohutsoonist” kiirelt läbi saada ja pildi alles lõpus viimasest puust teha, siis seal oli kahjuks märksa vähem linde:

Ahjaa, “ohutsooni” all mõtlen ma seda, et asfalt oli valge 😀 Tahtsin oma lund :P… õnneks me ei saanud ühegi laariga pihta. Kuigi olen kuulnud, et linnus*** õlal pidavat rikkaks tegema. Olen proovinud. Ei teinud. Ärge uskuge kõike, mida räägitakse.

Siis jõudsime sinna Kesklinna parki vms. Tavaliselt on seal siis kisa, seekord oli täielik vaikus. Ei inimesi, ei linde. Mõtlesin just, et nii vaikne pole siin kunagi olnudki… kui üksainus vares kraaksuma pistis. See oli veel spuukim kui vaikus 😀

vot.

Okei, te ei pea tegelikult mind nüüd psühhiaatri jutule saatma, et mingi klemm kujutleb kirvemõrtsukaid ja Hitchcocki ja vajab ilmselgelt ravi. Natuke sai blogimise jaoks ilukirjanduslikult võimendatud ka ju… Tegelikult on Tartu nii armas. Ja nii ilus. Vaikne, mõnus, hubane, turvaline. Kuigi jah, olen teadlik, et siin on ka kaabakaid-pätte-valgaid-vägistajaid ja kõiki muid troppe. Aga ma tunnen ennast siin NIIII palju turvalisemalt kui Tallinnas. Eriti EllieTheElephandiga! 🙂
*Nüüd sülitan üle õla kolm kena plärakat, et mitte selle steitmendi eest koduteel peksa saada ja MJst ilma jääda :D.

Ahjaa, käisime Koonuga täna siiski vaateplatvormil koos. Jalutas rahulikult lõppu, vaatas jõge, aga kuna parte ei paistnud, oli igav ja siis läksime edasi 🙂 Kreit saksess!

***

Unedest.  Kui Maci unenägusid vaadata, siis need on tavapäraselt olnud psaikod ja verised. Paaril korral ka ette-ennustavad. Viimase kahe öö unesid mäletan üsna selgelt ja minu tavaliste unedega võrreldes on need nii veidrad.. ja rahumeelsed… ainult üks surnu (ja tedagi ei tapnud/vaadanud pealt mina) ja natuke madusid.

Eile öösel nägin, kuidas üks mu töökaaslane oli poole kohaga või oma hobiks vms uurija/detektiiv/salapolitseinik või midagi sihukest. Näitas mulle salaja, kuidas ta on jõudnud jälile, et “üks tähtis poliitik” (nime ta ei öelnud) on mingi vägaväga paha mees. Tal olid puha joonistatud tabelid poliitiku päevakavast ja mingi ümbrik, kus oli miski tähtis asitõend jms. Igaljuhul järgmisel hommikul selgus, et too töökaaslane oli vahepeal kõrvad pea alla pannud. Räägiti õnnetusest, mina kahtlustasin, et tähtis poliitik sai ilmselt jälile, et ta on ohus. Kräpp, et ma nime ei teadnud eksole. Igaljuhul läksin oma töö-ülemuse juurde (kes oli hoopis minu kooliaegne klassijuhataja) ja palusin temalt tolle töökaaslase kodu-võtit. Mingil põhjusel olid ülemusel kõigi koduvõtmed… Tuustisin seal ja otsisin neid pabereid ja asitõendeid. No ei leidnud. Lõpuks leidsin prügikastist selle ümbriku. Asi seegi, seal on aadress peal. Võtsin kaasa.
Siis vahetus unenägu, äkki. Nägin hoopis unes, et oli juba päev ja ma rääkisin T.-le, et mul oli hommikul niiii uni, et ma ei kuulnudki, millal ta tule põlema pani või ära läks… Muuseas ei kuulnudki… aga kuna ma nägin koheselt peale seda kolmandat unenägu, siis järelikult vahepeal ikkagi ei olnud päev ja ma ei rääkinud T.-ga sellest päriselt.
Järgmiseks käisime Empzi, Dzeiki, T., ja Koonuga shoppamas… mingis suures keskuses. Vahepeal olid seal poed, vahepeal näiteks botaanikaaed. Kõik ühes kohas. Siis jõudsime järsku (samas hoones asuvasse) raudteejaama, mis tegelikult oli Vinnimaaa ujula, mis oli üleni jääs. Basseini peal ujusid suured jääkamakad ja keset ühte jääkamakat oli suur kaal lemmikloomadele :D… tuli välja, et käigu eesmärk oli EllieTheElephanti kaaluda (et kui ta kohati sihukese niru isuga on, kas see tähendab, et ma näljutan teda… Ilmselgelt olen traumeeritud 😀)… kaal oli aga populaarne ja nii me hiilisime pinkide vahelt ligi, et teisi kohaletulnud koeri (eriti isaseid) vältida.  Nägime näiteks hunnikut kuldseid ja teisi koeri ka… vältisime neid kõiki 😦 (ilmselgelt olen ka jooksukast traumeeritud 😀).
Kui Koon kaalutud, tulime ära. Ma ei mäleta siiani, kas oli siis normaalkaalus. Ärkasin üles.
Kui üles ärkasin jõudis mulle äkki kohale, et äkki olid töökaaslase asitõendid seal ümbrikus. Kräpp, et ma vaadata ei jõudnud!**
Täna öösel nägin unes, et pidime paari sõbraga meil maal ööbima… läksime kuhugi lemmikloomaüritusele ja Vinnimaa oli sobiv vahepeatus pikal teekonnal. Õhtul hakkasime tuttu minema, kui selgus, et kellegi (vist oli Vantsiku oma)  riisimadu olevat kaduma läinud. Ma muuseas, olen üsna kindel, et pole olemas sellist asja nagu riisimadu. Aga seal oli. Või, noh, ei olnud ka, sest ta oli ju kadunud. Kirjelduste järgi pidavat olema selline vihmaussi ja paelussi segu. Ma ei tea täpselt, milline paeluss välja näeb, aga kirjeldus tundus rõve 😀 Jätsin tule põlema. Leidsingi ühe ussi-jussi. Õigemini, tema leidis minu. Aga see polnud üldse too kadunud riisi-uss, see oli hoopis Caro õhtust jalutuskäiku tegev nastik. Kes nime poolest oli nastik, aga tegelikult oli selline 1m pikk roostepruun uss, kellel olid suured valged mummud selja peal. Nägi suht välismaine madu välja :D. Igaljuhul korjas Caro lahkelt minu viisaka palumise (loe: kriiskasin nagu väike plika 😀) peale oma jussi jälle kokku mu koikust. Et järgmistele külalistele ruumi teha, loomulikult.
Alguses vaatasin, et rott. Albiinorott. Valge ja punaste silmadega. Aga saba oli veider, sihuke nudi. Siis nägin tema kaaslast, kes ei olnud albiino vaid oli pesuehtne küülik. Kiikasin siis “rotu” pealage ja oi, pikad kõrvad hoopis. Säh Sulle rotti.
Küülikute omanik oli parajasti ise välja jalutama läinud. Ja jänksid seepeale oma karbikesse augu närinud ja sama teinud. Panin nad siis 3L klaaspurki, et mitte seda katki närida.. tõstsin purgi välja (seal oli mingi loogika taga, et vältida ussidega kokkusaamist vms) ja läksin omanikku otsima. Vahepeal hakkas hullult vihma sadama. Siis meenus mulle, et appi, purk on õues. Jooksin tagasi koju. Purk oli vett täis. Huh, korda mööda ilmusid põhjast küülikukoonud, kes sukeldumiste vahepeal käisid pinnal hingamas (arvake nüüd ära, kes eile õhtul modellisaadet vaatas?! 😀) … korjasin jänksid kiirelt purgist välja, viisin tuppa ja pugesime koos teki sisse kössitama, nemad põues kampsuni varjus kuivamas. Mul oli neist niiiiiiiii kahju, et ma nad kogemata peaaegu ära uputasin ja et neil mõnda aega päris rõve olla oli, et kui varsti üles ärkasin, oli ikka veel selline.. paha tunne, nagu ma oleks midagi väga valesti teinud. Lohutan ennast sellega, et oma “tüüpilistes unenägudes” ei oleks mul üldse paha tunne, seal ma tavaliselt nülin ja põletan kedagi ja värki. Tänane oli päris-minule oluliselt lähemal juba. Edumeelne!

***
Varastasin FBst Varjupaikade MTÜ lehelt:
-Mitu koera on normaalsel inimesel?
-Normaalsel inimesel on 1-2 koera.
-No aga see on ju inimene, kes on huvitatud künoloogiast!
-Ei, inimene, kes on huvitatud künoloogiast, omab 3-4 koera.
-No aga see on ju juba maniakk!
-Ei, maniakil on 5-6 koera.
-No see on juba imelik inimene.
-Ei, imelikul inimesel ei olegi koera.
-No aga see ongi ju normaalne inimene!

-Ei, normaalsel inimesel on 1-2 koera.

Puhkus läks ära oma koju. Külastage meid jälle!

Puhkusel puhkasin blogist, nagu näha Blog.tr.ee-st, kus esikümnest olen lennanud…koll-koll-kolks, esisajast välja. Osav.
Kuu jooksul sain hakkama järgnevaga (järjekord võib olla mitte kronoloogiline kohati):

Tartu Triatlonil vabatahtlik olemisega
Hullult tubli olin… stiilis asjalik kauem kui keskööni, varahommikul tööle, õhtul jälle asjalikuks.. ja siis nädalavahetus ka. Vähemalt endale meeldib nii mõelda :P. aga shoppasin endale mõnusa sooja pusa vähemalt 🙂

Lennundusmuuseumi, Maanteemuseumi, Raudteemuuseumi külastustega. Ja koos T-ga esimese poole (loe: 2 rada 4st) Tartu Seikluspargi läbimisega.
Enim jäi meelde Maanteemuuseumi juurde viiv vana Postitee.. või vana Võru mnt vms. Kui teil on (nagu mul) kalduvus, et autosõidust süda pahaks läheb, siis ei ole mõistlik sõita teel, mis koosneb ainult kurvidest. Võeh.

Ida-Virumaal (ja natuke Lääne-Virumaad ka) T ja C&R-iga igasuvist Eesti-trippi teha: Avinurme, Kauksi, Kuremäe, Alatskivi Seikluspark, Sillamäe, Sinimäe, Narva, Toila, Kohtla-Järve, Kohtla-Nõmme, viru-Nigula, Kunda, Rakvere…
Meile omaselt oli ilm nii külm, et varvast vette ei saanud. Vihma vähemalt ei sadanud. Seikluspark oli lahe, aga järgelaskumisel lendasin mõnusalt hooga seljaga liivavalli.. kael raksatas ja käisin mitu päeva kujutletava kaelalahasega ringi  (nüüd on korras)… aga see ei takistanud meid C-ga ülejäänud radasid lõpuni tegemast muidugi. Poisid ootasid all, kuni me puid mööda silkasime.. Narvast jäi meelde Kompuuter pood kus poisid sees kaeas käisid ja karbis oleva x-boxi kohta uurisid. vastus selle töökorra kohta kõlas müüjalt “Etat starõi, mošet bõt rabotajet, mošet bõt njet.”. Aus vastus vähemalt.

K-ga ja koonlasega käisime Vihmahääle juures Turbas.. ja siis sama seltskonnaga Haapsalus
Turbast jäi meelde….ee söögiorgia. Uskuge mind, kui te Vihmahäält (või tema toredat ema) näeksite, siis te ei usuks, et ta on üles kasvanud keskkonnas, kus pmst iga paari tunni tagant KORRALIK söögikord tehakse. Mis valemiga nad nagu pulgad välja näevad, ei tea.. (ega ma kade ei ole… ise olen enivei alakaalus ju).

Kolm päeva Hiiumaal kohvikupäeval
Kottpimedas torte tõsta ja jooke jagada 😛 abitöölisena. Hakkama sain!  Tahaks veel mainida, et Kärdla linnapea tundus ääääärmiselt tore :).. Mis ei olnud niivõrd tore, vaid pigem tüütu, oli tagasisõit Tartusse.. mis läbi Tallinna kestis tagasihoidlikud 8 tundi…

Tagasi olles käisin Auras ujumas.
tõele au andes siis tegelt hulpimas. Kogu jõudu kokku võttes sain ühe korra hakkama u. 20 meetri ujumisega. Pmst kui Phelps oleks seda näinud, oleks ennast naerukrampidesse itsitanud vist. Ja külm oli. Saunas oli ka külm. Ma ikka loo-tu-se-tu külmavares. (ps. see ei olnud antireklaam Aurale. Külm oli ainult minul siis… mitte seal üldiselt (smas.. saul oleks ehk võinud tiba soojem olla).

Postimuuseumis, Mänguasjamuuseumis ja Raadi pargis käimime ka T-ga.
Mänguasjamuuseumis ongi meie-vanustel kõige põnevam vist.. iga vitriini ääres sai mälestustest õhata: oh, meil oli kaaa selline telefon.. ja see kirbumäng.. ja lotto, ja need loomad, ja sihuke kiikhobu ja ja.. ja vot seda Pipi pesumasinat ei olnud, aga hullult tahtsin! jne… ja Raadi väravamajas oli maailma kõige armsam töötaja. Valisime muidugi kõige soojema suveilma. Oi, ma nautlesin 😛

Samal päeval käisime Alatskivi Lossis.
Nunnu, natuke nagu Disneylandi Loss 🙂 Teepeal oli mingi sild remondis ja viitadega oli näidatud soliidne ümbersõit.. Peipsi ääre kaudu. Tagasi tulles ei tahtnud enam suurt ringi teha ja tegime omaloomingit… Sai pisut otsem küll, teate! Veenduge ise:
Normaalne teekond oleks selline. ~37km
Ümber-suunatud oli sellisele teekonnale. ~55km
Tagasi omaloomingu-teekond oli selline. ~39km
Nunuh.. vähemalt nägime Peipsi-äärseid külasid ja sibulavanikud.. ühest kohast võsavahelt Peipsit ka lausa!

Siis käis mul Tartus Ja$ külas.
Tegi mulle kanapastat. Käisime kinos lapsemeelitsemas ja “Mina Supervaras 2-te” vaatamas…
…siis käisime Ja$iga Tartu seikluspargis kõik 4 rada läbi.
Kolmas rada oli..ee… hirmus 😀 Ma ei karda kõrgust, aga see oli hirmus :D.. ilmselt kohati seetõttu, et vajas niiii palju jõudu (mida mul ei ole)… kõrguse poolest nt kusagil kahe puu vahel trossidel rula peal seistes asend rätsepaistme vastu vahetada oli köömes :D… Sain komplimendi ka, kui elu-eest mööda nöörredelit ennast üles vinnasin, ja alt hüüti, et “nooh, poisid-poisid, ronime-ronime”. Tänks! 😀

Tartust sõitsime Rakverre
kust sain pärast pikkkkkki otsinguid armsa seljakoti. Heleroheliste käpajälgedega 🙂

ja sealt edasi kobisin Vinnimaale puhkama. (kus mul oli ka saunas külm)… Et sealt siis mitu päeva kestev kodutee (läbi Tallinna ja Võhma) ette võtta.

Esmaspäeval tulid K. ja koonlane ja käisime Oölaulupidul.
Istusime ees ja tundsime ennast mugavalt. kella 8st kuni 01.00-ni oli laulupidu igati torekas!… ja siis, kui ootasime Mäksi, tuli hoopis pool tundi Veljo Tormise muinasjutte… ei jaksanud enam oodata, loobusime ja läksime minema. Värava taga kuusime, et Tõnis Mägi laulis “Palvet”. Meie olime juba porisevad ja ei läinud tagasi. Võtsime hoopis hirmkalli (aga muidu meeldiva)  takso ja sõitsime koju magama.

Teisipäeval läksime K. ja koonlasega esmalt Kilingi-Nõmme...
kudrutasin sealsed koerad üle (kõige väiksem ja vihasem ei vihka mind enam eriti 🙂 wiii
… siis sõitsime edasi Pärnusse…
… Ja sealt edasi Tallinnasse
Ja meil oli niiii vahva SEBE bussijuht, Sven! vot.

Tallinnas loovutasime koonlase Vihmahäälele, kes temaga veits vatti ja vilet sai (aitäh!) ja käisime K.-ga Robbie F****ng Williamsit kuulamas-kaemas. (Tänud Jõuluvana T-le ja superläbirääkija Ch-le!!)Oeh. Robbie kontsert oli… lihtsalt vau. Ülirahul. Ootan juba DVDd, et seda oma olematu rahaga ostma joosta :D.  Seni naudin juutuubi piraatlust:

Me polnud kontserdil ainsad, muuseas… kui ei usu, võite sellelt pildilt ise näha :P.

Eile saabusime koos koonlasega tagasi Taaralinna… tänasest offiššalli tööl jälle. Ei saa just öelda, et puhkusel väga välja puhkasin, aga rahule jäin igaljuhul :D.

Täna olen tööl koos koonlasega, kes pole küll kunagi kedagi hammustanud, aga tervitab kõiki tema poolde pöördujaid porisedes: hoia must eemale… välja arvatud juhul, kui ma ise sügamist tahan :P… Sihuke armas sõimleja. Eile riidles inimestega, öösel otsustas, et see, et naaber koridoris liigub, on väga kahtlane ja avaldas selle kohta kohe ilma mingi tsensuurita oma arvamust… ja täna on läbi sõimanud 4 töökaaslast neljast 😛 Lõpuks ostsin talle väikese helesinise mänguhiire, siis käib ringi hiireke suus ja suu täis ei saa riielda 😛

Aga tegelikult on ta niiiiiiiiiiiiiiiiii ülemõistusearmas… eriti kui kaissu magama nohisema ronib. Aww… Teah, kas perenaine ikka tahab teda tagasi järgmisel nädalal… äkki saaks kuidagi kaubale. Tuleb vist plaan B kasutusele võtta: kiiremas korras kolida ja jätta uksele silt “Oleme kolinud!” Mille all minu ja koonlase pildid 😛
Kas ma mainisin, et ta on armas? Vot on jah.
Oeh, mul on hädasti koera vaja. Keegi ei taha siis tõesti mulle kuussada raha anda, et ma õnnelikuks saaksin?

Lisasin oma instagrami logo-lingi kah blogi parem-menüüsse… kuna puhkusega on miljardtriljon pilti kogunenud siis pole neid veel suutnud adekvaatselt ära sorteerida, et mida flickr´isse laduda.. aga instagram on kuidagi rohkem.. instant… klõps ja kohe üles 😀

Ps. Kahte kuud ei tulegi.

Ahjaa, puhkuse ajal olen suutnud ka oma usu inimkonda kaotada vms… Ma ei ole veel suutnud otsustada, kas inimesed on imelikud..või olen ise imelik. Veendusin selles nii Mallu ühe postituse kommentaare lugedes kui niisama kommentaariumides (ma ei tea, miks ma üldse kommentaare loen… vähemalt parem hobi ikka, kui ise iga artikli all kommida :P.. ma kogun hoopis kõigi artiklite jaoks oma kommid kokku ja elan siis end blogis välja.)… Djah, vast olen ikka mina normaalne ja inimesed mitte. Onju?! Ja mida ma tahaks kõigile öelda: õppige PALUN sarkasmi-huumorit ära tundma.. no palun. Endal hakkab kergem, ausõna.

Blogimeem vol 603 vms

100 92 tõde:

MIS OLI SINU:
1. viimane jook – cappucino
2. viimane telefonikõne – Väikesele Fränkyle (asjalikku juttu)
3. viimane sõnum – Duolingo tuletas ennast meelde *endal ka piinlik *
4. viimane laul, mida kuulasid – raadiost on hetkel Terminaatori “Ütle Miks” 🙂
5. viimane kord kui nutsid – dziiz. Ma ei tea, mingit filmi vaadates ilmselgelt.

KAS SA OLED KUNAGI:
6. käinud kellegagi 2 korda – kuskohas? Kui ma kellegagi sõber olen, siis jah kohtume 2,3,4,5,6 korda…
7. olnud suhtes petetud – jah
8. suudelnud kedagi & seda kahetsenud – ei
9. kaotanud kellegi erilise – jah
10. olnud depressioonis – ei (siia alla ei käi ju selline tavaline: mul on täna uimane päev ja ma ei saanud poest oma lemmiksokke ja olen nüüd deprekas)
11. olnud täis ja oksendanud – jah (õnneks ammu-ammu)

JÄRJESTA 3 LEMMIKVÄRVI:
12. Oranž
13. Must
14. Roosa, Laimiroheline, Helesinine
(ma olen matemaatikas väga kehv, sellepärast saigi kolm värvi seekord nii)

EELMISEL AASTAL SA: 2012? Kes seda enam mäletab… aga üritagem siis.
15. said uusi sõpru – jah
16. läksid kellegist lahku – ei
17. naersid seni kuni nutsid – ei
18. kohtusid kellegagi, kes sind muutis – ma ei tea, vist mitte.
19. leidsid, kes su tõelised sõbrad on – ei. Ma olen seda kogu aeg teadnud.
20. leidsid, et keegi rääkis sinust – head või halba? Ma ei tea.. midagi šokeerivat küll mitte.
21. suudlesid kedagi oma Facebooki sõbralistist – ei

ÜLDINE:
22. kui mitut inimest oma Facebooki sõbralistist tead ka päriselus – mingi 98% vms… paar väljamaa tüüpi on Farmville aegadest jäänud, aga ei suhtle.
23. armastad oma perekonda – Ikka, jah.
24. kas sul on lemmikloomi – Hetkel mitte, peale Susco&Elayase. Aga kasutan tihti külaliskoeri :D.
25. kas sa tahad oma nime muuta – Eiii, mul on maailmakõigeilusam nimi!
26. mida sa tegid oma eelmise sünnipäeva jaoks – Sünnipäevalaua ja igale külalisele kinkekoti nänni ja maiusega 😛
27. mis kell sa täna üles ärkasid – 4.35.. ja siis 5.30.. ja lõpuks 6.15.
28. mida sa tegid täna südaööl – pikutasin.
29. nimeta midagi, mida sa EI JÕUA ära oodata – kui ma kohe trammi alla ei jää (mis Tartus on väga ebatõenöoline) siis jõuan ilmselt kõik ära oodata… võib olla näiteks kolmetuhandenda aasta olümpiamänge ei jõua… (aga 2900 olen platsis :D).
30. viimane kord kui oma ema nägid –1989 vs jaanipäev 2013
31. mis on üks asi, mida sa sooviksid oma elus muuta – välimust? olla pisut rikkam (saaks fotoseljakoti osta :P) olla uhke koeraomanik? (ja nüüd pane see kõik kokku üheks, sest üks asi, mida sooviks muuta: Olla ilus rikas koeraomanik, kes koeraga jalutades fotonänni fotoseljakotis tassib).
32. mida sa praegu kuulad – Enne oli juba sarnane küsimus. Hetkel on juba raadiost Nele ja Jassi “Öö laps”. (Y)
33. kas sa oled kunagi rääkinud inimesega kelle nimi on Tom – Hüüdnimi küll jah. Suisa kolmega, vähemalt. Meenuks vast rohkemgi.
34. mis käib sulle praegu närvidele – et ma oma mütsi bussi unustasin.
35. kõige külastatuim netilehekülg – Maailmas on esikolmik: Facebook, Google, youtube. Ma enda jaoks ei teagi, kõiki võrdselt. Postimees ja Gmail äkki?
36. kus sa praegu olla tahad – Voodis. Rändamas. Puhkusel. Pildistamas. Koertega möllamas. Roomas.
37. hüüdnimed – Kiku, Mac… Gigi, Kiki 😀
38. suhte staatus – not very complicated
39. tähtkuju – veevalaja
40. mees või naine – lind, kala, vahepala? Neiu.
41. silmade värv – Hall… äkki miski rohekashall?
42. kaal – 49kg
43. pikkus – 176cm (KMI 15,8)
44. juuksevärv – tumepruun
45. pikad või lühikesed – pikemad
46. telefoninumber – unustage ära. 4S.
47. kas sulle meeldib keegi (romantiliselt) – jah. (+ Ian somerhalder ja muud loomad :P)
48. mis sulle enda puhul meeldib – iseloom vahepeal. (kuigi nagu kõik loomad on seegi vahepeal ettearvamatu).
49. augustused – vereproovijäljed ainult :D.
50. tätoveeringud – ei.
51. paremakäeline või vasakukäeline – parema.
52. esimene opp – 8.a küünarliigese paikapanek… ja 9-selt adenoidid (ikka valge inimese kombel täisnarkoosiga).
53. esimene augustamine – pole.
54. kõige esimene parim sõber – Caro. Since 1989.
55. kõige esimene poiss-/tüdruksõber – T. Since 2003.
56. mis on su lemmik raamat – Blomkvistid on klassika. Meeldivaid on miljon.
57. kes on su praegune parim sõber – Neid on suisa mitu (I´m very blessed).
58. esimene armumine – 1. klassis ilmselt.

PRAEGUSEL HETKEL:
59. sööd – veel ei söö, aga kui ÜKSKORD vastatud lähen juustusaiu sidrunipipraga pistma.
60. jood -…ja siis kõrvale tomatimahla jooma.
61. mida kavatsed teha – nagu öeldud, ära vastata ja sööma minna.
62. kuulad – Raadio Elmarit. Tartu värk. Nüüd mängib Kukerpillide “Dolores”.
63. ootad – õhtut… homset.. nädalavahetust.. puhkust.

SINU TULEVIK:
64. tahad lapsi saada – äi mina lapsi taha.
65. tahad abielluda – kleiti ja ilusat soengut ju kord elus võiks proovida.
66. karjäär – karjäärides on hea suvel metsmaasikal käia. vot.

MIS ON PAREM:
67. huuled või silmad – mismõttes parem? Et kas annaksin ära pigem huuled või silmad? annaks huuled. Eelistaks, et suudleks huulte või silmadega? Ikka huultega. Vaataks huulte või silmadega? Silmad on vist mõistlikum. Meeldib teist inimest vaadates rohkem? Oleneb nende välimusest, aga silmad ilmselt.
68. kallistused või suudlused – sama küss oli ühes teises meemis. Oleneb kellega ja millal.
69. pikem või lühem – lühem (olen volaskina alati lühemakasvulisi kadestanud… kuigi vist on vastupidi ka..)
70. vanem või noorem – vaatan vanemaid või nooremaid? Vanemaid vast. Eelistan ise olla vanem või noorem? Pubekaks ei tahaks. Eakaks ka veel mitte.
71. romantiline või spontaanne – mõlemat.
72. ilus kõht või ilusad käed – mõlemad? Kõht vist.
73. hooliv või lärmakas – kuidas neid võrrelda? Vaikne ja hooliv. vot.
74. kohting või suhe – kohting ja suhe.
75. pahanduste otsija või kahtleja – kahtleja vist.

KAS SA OLED KUNAGI:
76. suudelnud võõrast – võõrast? ei.
77. joonud kanget alkoholi – jah.
78. kaotanud kontaktläätsed/prillid – ei..koju päiksekad, aga need on leitud ammu. Aga mütsi kaotasin küll ära 😦
79. seksinud esimesel kohtingul – ei
80. murdnud kellegi südame – ei.
81. olnud murtud südamega – natuke ikka.
82. olnud arreteeritud – 😀 ei. Isegi mitte bussijänesetrahvi njetu.
83. andnud kellelegi korvi – “Palun, siin on sulle leivakorv. Aseta lauale ja lao leivaviilud sisse.”
84. nutnud kui keegi suri – Jah. Päris imelik oleks, kui naerma ajaks…
85. armunud sõpra – jah.

KAS SA USUD:
86. endasse  – mingile maale.
87. imedesse – mõnesse küll.
88. armumisse esimesel kohtumisel – jah.
89. taevasse – vaatan aknast välja ja juba paistabki. Väitke vaid vastupidist.
90. Jõuluvanasse – Jah! 😛
91. suudlusesse esimesel kohtingul – võib-olla
92. inglitesse – võib-olla

Aitab küll. Head juustusaia mulle.

Eile õhtul rõõmustas minu paljuräägitud Lift-stend mind sõnaga: “Kasulikkuks”… täna hommikune naerutus pärines samalt autorilt ja oli kirjas sõnana: “koogimoobel”. Ma ei tea, tundub päris humoorikas sell olema, selle ma võtan vist ära. Eks ta pisut nurgeline ja õhuke-nälginud näeb välja, aga then again- so am I. Ega sihukese larhviga pealegi valida ei ole. Aga vaatan, järgmine kord kutsun ta juba õhtusöögile ja vaatame kuidas klapime 🙂

/Me käis eile õhtul Vääna-Jõesuus rannas. Et päeval kõõõõik koguaeg metsa läks. Kõik asjad kadunud olid. Lõpuks isegi võtmed koju jäid ja veel igast saasta, siis olin kindel, et õhtu lõpuks suudan veel ära ka uppuda. No tore-tore.
Kui randa jõudsime oli seal mega(külm)tuul. Olin juba kindel, et fain: ei mingit uppumist, sest niii külmaga ma küll vette ei lähe. Dream on. Aga nautisime Caroga kaldal salati-piknikku ja hoidsime meestel silma peal (sest uppumis-statistika järgi peaks mehi vees kaugelt rohkem jälgima kui lapsi ja vanureid!). Tegelikult hoidsime hullult pöialt, et nad ikka tagasi ka tuleks, sest hetk enne vetteminekut küsisime neilt, et “Mis on teie viimased sõnad?”.. ja vastus oli “Edgari eest!”. Nüüd ju mõistate, miks me nende eluga-tagasi-tulemist lootsime.. kus oleks selle piinlikuse ots, et seda mälestuskõnes rääkida… jajah.
Okeiokei, julmad naljad. Aga elu ongi julm.

Igaljuhul. Kui nemad tagasi kaldale tulid veensin siiski Carot, et läheme siis ka teeme varbaga vees sulla-sulla. Ja läksimegi! Hullult kaugele vette (seal vesi madal suht), kus laineteta oli alla-vöökohast-vesi, lainetega õlani. Ja vesi oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiii soe! Läksime sügavamale just sellepärast, et tuul oli külm ja tahtsime sügavas soojas vees selle eest peidus olla 🙂 Väga mõnus oli.

Mõned pildid lajatasin eilsest Feissbuuki. Fotoblogile (loe: Flickerile) käras ainult üks ja Orkutisse ei viitsi enam eriti… sest kui Arno Orkutisse jõudis, olid Sõbrad juba Facebooki üle kolinud…

Hah, ja pärast mu võtmetejärgi sõites sattusime õigeks hetkeks, meid kutsuti jäätist tegusteerima. Yummy. 😛

Ja jäts tuletab mulle meelde, et mu Cappuccino hakkab jahtuma. Aitab kyll, enam ei blogi!

Helistajate välimääraja

Paramparaa, võtsin kätte ja ladusin püsihelistajatele erinevad helinad 😛 Hullult suur töö, eksole 😀

Eniveis, võite ennast kuulata-uudistada siis… ja ärge parem küsige, et miks see või teine lugu. Esiteks pole mu muusikakogu just kõige uhkem… ja ju ta siis miskipärast Sind meenutas, elad üle 😛

Caro– Queen – Your My Best Friend
Dzeik– Nena- 99 Luftballoons
Kikuriinu– Rodney Carrington – Penis Song
MariE – Kelly Family – An Angel
Mary– Andero Ermel – Karukell (aka Unekott Karu)
Siil – Ryan Adams – Come Pick Me Up
Trompet– Jason Mraz – I’m Yours
Vihmahääl– Miley Cyrus – The Climb

Ülejäänud – Hannah Montana – Hoedown Throwdown

p.s. Sind polnud nimekirjas? No helista siis mulle vahel 😀

Tipp matkal

Niih, pakun, et koos pildimaterjaliga tuleb see minu rekordpostitus, pikkuselt siis… aga pikkus pole oluline =]

Macil tuli geniaalne mõte metsa minna. Kas siis seenile või fotoshuutima, either way is good. Sihtpunktiks valisin Mustjõe,sest seal on Mets kohe raudteeperroonist paar meetrit eemal, põle vaja pikalt kõndida, sest kõndimine mulle ju ei meeldi, eksole?

***

Peatükk I

~3km

~kell 11:15
Algus oli ilus… mõnus võiks lausa öelda.Mõnus metsarada, mitte väga märg ja tossudega ideaalne. Päike paistis, aga palav ei olnud… nice.

1

Vahepeal kiikasin teeäärde metsasisse ka, et kas sambla sees mõni kukeseen ka peidus on. AGA, sellega oli üks aga- ma ei tundnud enam kukekaid ära 😀 Neid väikseid armsaid nöpsikuid igaljuhul ei olnud. Kas sihuke suur kolakas võiks olla kukeseen? Vaevalt, see on juba terve kukk. Äkki miski kuuseriisikas? Hmm.. männid. Männiriisikas? Kivipuravik? Šampinjon? Ämmatoss? Eih, see oli ainus, mille kindlalt kõrvaldada oskasin loetelust :)… igaljuhul ei riskinud mükoloogi endas katseeksitusmeetodil avastama hakata ja otsustastin, et saagu seenelkäigust siis pildilkäik!

2

Hmm, pikad sirged.. minu lemmikud 😀 noot. Igaljuhul olin hullult andekas ja kraapisin igale kohale, kust tee kaheks läks vms noole maha, et kust ma tulin 😀 Juhuks, kui seenelõhn pea sassi ajab ja ma enam ei mäleta, et kõndisin piiiiiiiiikkkasirget mööda, mille otsasaades ainult 1 kurv oli.

3

Väike kõrvalepõige teeäärset sammalt uurima.
Huvitav, kas need on jõhvikad või pohlad? Esimesi pistaks tuhksuhkrus küll.. teised ple erilised lemmikud. Aga tundub, et jään siiski nälga,  kui ära otsustada ei suuda. Pealegi, mul on kotis terve pudel vett =)

4

Järgmine dilemma- pilvik või kärbseseen? Jätsin maitsemise-otsustamise järgmistele põlvedele. Nii igaks juhuks. Ei mul pole aega siin seenemürgitust saada, mul läheb 2,5 tunni pärast rong.

5

Märkamatult jõudsin juba üüüüsna kaugele- otsaga Teletupsumaale välja. Hüüdsin küll Tinki-Vinkit aga ei midagi. Ju nad siis möllasid seal augus tolmuimeja mürisedes ja ei kuulnud. Oh, well. Polegi vaja. Lootus püsis, et kui Tinkivinkist pilti ei saa, siis karust ehk ikkagi saab…

6

~11:55
Ohhoo, märkamatult olin jõudnud tuttavamasse kohta. Olen korra varemgi seal mõelnud, et mõnus oleks mööda neid künkaid (mis pildilt küll eriti hästi välja ei joonistu) vurada. Seda mõistagi väga mõõdukas tempos! Ainult üks pisiasi takistas- mul olid küll 2 ilusat kõverat jalga, aga mispidi ma neid ka ei vaadanud- no ATV mõõtu ei andnud kohe kuiii-daaa-giii välja.

7

Noh, käranud oleks ju ka krossitsikkel või jeep… aga nende puhul oli suht koht sama probleem. Kui silmi väga vidukil hoida, annaks mu lestadest vast suusad ette kujutada. Aga see ei olnud suusarada. Djah, mis seal’s ikka, kand ja varvas. Oikurja, sammulugeja jäi koju.

8

No, puhas rõõm. Veel pikki sirgeid teid =) Juhhei! (nuh-nuh-nuh: haistad sarkasmi?!)

9

Elus tuleb võtta aega, et lilli nuusutada. Või pildistada.

10

Pildistamise koha pealt on see hea, et sama saab ka puude ja pilvedega korrata. Nende ninnatõmbamisega on juba hoopis raskem lugu… Puudega ehk veel, aga pärast on nii paha kindlasti- ninaauk kõik oksa-koore-okka-lehepuru täis ja vaata et veel pildu hingamisteedesse ei saa, eksole… ei ole elu, ei ole.

11

Peatükk II

~2km

~12:15
Jälle tuttavam koht. Wii. Sellest mäest olen ma autos alla “kelgutanud”… või noh, ma ei saanudki aru, kas auto sõitis sealt alla, või libises liiva mööda. Lahekas oli eniveis. Pildilt tundub madalam, kui tegelikkuses on. Minge uurige ise järgi, kui ei usu. Seekord ei hakanud seda kordama. Peamiseks takistuseks mõistagi jeebi puudumine. Pilk jalgadele- mkmm, endiselt mitte ;)… Mäepealse olid hõivanud paar kutti oma jeepadega. Kaalusin ülesronimist ja sõidulunimist, aga loobusin siiski. Ei tohi istuda võõraste onude autosse! See on sama tähtis, kui see, et kirves pole mänguasi, raiu see endale pähe!

A

Ronisin hoopis veidi maad eemal oleva väiksema künkalise otsa, et sealtavanevat järvevaadet imetleda. Järv oli kohal, nagu ootasingi. Kaks boonusmodelli veel pealekauba.

B

Vaade oli ilus. Aga, mis loom see seal keskel on? Lock Nessi koletis?

C

Siiski mitte. Vedas. Supelrannana ei annaks vastasel juhul seda kohta välja reklaamida 😛 Turismimagnetina oleks ta samas ju võimas olnud…

D

Ega vaatel teisele poole küngastki viga ei olnud, võis täitsa rahule jääda. (P.S. Sealt otse ma tulin, ja vasakule alla läksin… seljataga on järvepoiss.)

E

Ohhoo, tundub, et raudtee ja turismitalu põle eriti kaugel 😛 Pikka sirget teed ikka ei viitsiks tagasi kõndida, kaugel see Aegviidugi siit on? Rong sõidab ju miski 5 minutit seda maad. Ja rongid on ju aeglased. (On või? Milline topski sellise lause peale tuleb? Õige jah, Mac da Idiot.)

F

Vahel tuleb reegleid rikkuda. Hiilisin märgi alt läbi ja käisin mõnda aega seal, kus ei tohiks 😎 Sest teistpidi oleksin ju ära eksinud. Seda me ju ei tahaks? Või noh, okei, optimist. Mina seda vähemalt ei tahaks.

G

Pohlad-släsh-jõhvikad andsid mulle veel teisegi võimaluse kõht täis süüa. Ju nad siis teadsid, et niipea ma sealt ei pääse… noh, loomad teavad ka koledaid asju ette, miks siis marjadki ei võiks aimata midagi nii hirmuäratavat kui Mac metsas 🙂 (P.S. Ma ei söönud neid seegi kord. Kujutage pilti- tuhksuhkur oli koju jäänud! Kogemata, noh…)

H

Leidsin lohutust sellest, et kui väga ära väsin, on kuut peavarjuks võtta…

I

Karastavast suplusest seekord loobusin. Brr, märg. Mul on niigi külm koguaeg (okei, pusaga seal tegelt ei olnud sugugi.)

J

Leidsin lahedama koha, kui too kuut oli. Ilmselt ka mõnevõrra kallima. Djah, peab rongini siiski vast jõudma.

K

Kuigi seal ämmatapja otsas oleks tahtnud küll käia. Pilte tegemas otseloomulikult. Aga nii kole nimi, bäh.
Mul on muide maailmatore ämm =)

L

Ja jõudsingi raudteeni. Kaugel see Aegviidu siis veel. Noh, ei paista küll hetkel, aga vb on silmad kehvad 😛
Aga sellel rongipoisil olid küll armsad silmad. Ja vedurijuht tegi mulle TUUT-TUUT! 😀 Mitte nagu “Kao eest, jopakas, rong tuleb, Sa ei näe vää?”… vaid tervituseks. Numparilla. Kust ta küll teadis, et mul rongifetiš on? Paistab niiväga välja?

M

Aga nemad pole vist kuulnud, et pikkus pole oluline. Irw.

N

Teeks siis profiilipildi kah? Hmm.. udune jäi. Kuule, viitsid, jää korraks seisma selle tsuhhiga?
Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi, kesk vaikust kiiurstamata…

O

Aitäh =]

P

Hmm.. kui ma nüüd uuesti vaatan, ei paista Aegviidut ikka?! Oh well… samas, Mustjõe jaama ei paista ju ka, aga see oli siinsamas lähedal … 1,5 tundi ringiga visata… Minu tempos.

R

Peatükk III

~750m

~12:45, nonii, suisa ideaalne: rada ja puha, raudteega paralleelselt. Eksimine on välistatud =)

1

Lilleküla staadion oli küll kaugel, aga meistereksija Kakà oli juba otsaga siia jõudnud. Näitasin talle suuna Tallinna poole kätte ja seadsin end valmis, et temaga veel koos piltigi teha.

2

Aga tema oli vist juba minema tuhisenud. Mis seal ikka, võib-olla lennuk ootas või miskit. Ei ole ka kuulsuste elu kerge, Madonnagi pidi ju umbjalu lennule jooksma =)

3

Võin uhkusega öelda, et läbisin teepeal ka takistusraja. Seda parima ajaga!

4

Mets sai vihjest aru ja pakkus mulle midagi minu maitsele. Haarasin õlekõrrest (loe: maasikavarrest). Ilmselt olid need selle suve viimased metsamaasud, mille hamba alla sain. Seda mõnusamalt nad maitsesid.

5

Peatükk IV

~300m

~13.15.. njah, nägemist rada. Tere võsa. Kartsin usse ja trampsin ja hüplesin ja tallasin seal nagu pooletoobine. Kui keegi salaja filminud oleks, oleksin Ameerika Naljakamates Koduvideotes kindlasti suurema rahasumma võitnud. Aga et keegi filmida ei viitsinud, olen endiselt masus. Aga kõrvaljoksvale raudteele ka ei läinud kõndima, sest 1) raudtee ja minu vahel oli vett täis sügav-lai kraav ja 2) kui rong tulema peaks, ei ole mul sealt kiiruga kuskile põgeneda. Pealegi, olen kuulnud, et kui rong tuleb otse seljatagant, ja mitte kõrvalt, ei põle seda sugugi nii hästi kuulda, kui arvata võiks… Well, võsa-it-is-then.

A

Juheei, kõrge rohi.  Siin ei ole rästikuid. Siin ei ole puuke. Parem oleks vist tegelikult, kui karusid ka poleks.
Manamine mõjus- ei kohanud neist kedagi.

B

Tulevaste põlvede rõõmuks jäi minust maha hoolega meisterdatud rajake. Mina olengi meister-rajameister!

C

Võsa muutus aga edasi nii läbimatuks, et olin sunnitud kõrvalasuvasse metsa (hahaa) üle kolima.
Tundub teine kõrge võsaga võrreldes ju üsna kutsuv, eksole?

D

Peatükk V

~2,3km

~13.30
Kui sammal esimest korda mu tossu endasse tiris ja veealla peitis ei osanud veel midagi kahtlustada. Käsi sisse, koss välja, veest tyhjaks ja jala otsa tagasi 😀 Ega ma’s mingi pirts pole.

1

Djah, kaua ei kulunud, kui minusugunegi süsteemile pihta sai. Kõik, mis näeb esmapilgul välja umbes selline:

2

Muutub pealeastumisel selliseks. Sundines jälle kättpidi sukelduma ja tosse välja õngitsema.
(jajah, võite ju öelda, et milline tolvan läheb metsa selliste kossidega? Selline tolvan, kelle algne illusioon oli liikuda mööda kruusateid. Sohu sattumine polnud mul päris etteplaaneeritud, tuleb tõdeda.)

3

Mättad, mis olid kõrgemad, vajusid ysna ruttu kõvasti madalamaks. Õnneks oli nende vahel ka kände, mis suht koht ilusti püsisid. Aga need murdunud “purdepuud”, jahh, nendega kehtis päris tihti reegel, et puu, mis on juba murdunud, teeb seda veel. Soovitatavalt kas vee kohal, või kohas, kus eriti valus kukkuda on. Parema valiku puudumisel pidin seda võimalust siiski korduvalt kasutama.

Kui tee ees juba väga märjaks muutus (puude ümer on mõnikend senti kuiva ala (mis vahel pealehüpatis enam sugugi kõrge ja kuiv ei ole ) peitsin fotoka kotisügavustesse kindlamasse kohta. Pealegi oli puudest haaramiseks mõlemat kätt vaja. Välja arvatud ühel korral, kui muutsin hüppel olles meelt ja puunijõudmise asemel eelistasin vabatahtlikult seliliviskumist märjemale (aga see eest väga pehmele 😀) alale. Vastasel juhul oleks mingi mõnus turritav oks mind mõnusalt kaela pussitanud. Nagu neid arme veel vähe oleks, eksole…(Positiivselt võttes- kui niikuinii nohu ja nina kinni, siis oleks üks õhuauk kõris ehk hingamise kergemaks teinud?)
djah, ehk on hea, et sammulugeja koju ununes, sealse võimlemise peale oleks see kindlasti kadunuks jäänud.

5

Võin suht koht kindlalt väita, et polegi varem ca 2,5km hypates liikunud. Eelistan siiani vanamoodsalt seda va kõndimise varianti. V.a. mõned üksikud õnnetud juhused, kus olen sunnitud hommikuti bussile jooksma.
Kirusin ja vandusin. Ootasin, et see kurrrradi mets (vms?) juba otsa saaks. Ei saanud. Ja ei saanud. Ja ikka ei saanud. Plaanisin tagasi raudteele jõuda. Ähh, mis see rong siis mehele teeb eksole! Aga metsa ja raudtee vahel laiutas vesi, ilma võimaluseta kuivemal alal hüpelda. Screw this, tagasi mätastele.
Nõme oli see, et mida rohkem metsaäärde, seda rohkem vett ja vähem mättaid. Seega juhtis veidi kuivem ala mind kogu aeg sügavamale. Siis mingi hetk lõin veele käega ja tulin tagasi äärepoole. Eksimist pole ikkagi vaja. Olgu see kui inimlik tahes.
Korra lagunes miski känd pooleks nii et jalg vahele lendasja ragises. Mõnus, mõtlesin juba, kuidas ma 112-le seletan, et oh, ma siin jalaluumurruga. Et kus või? Noh, ikka siin metsas, mis on rohkem nagu järv. Kaugel vä? Noh, ma ei tea, ootasin, et jõuan siit välja umbes tunnike tagasi….
Jalg oli korras. Midagi peab ju hästi ka minema.
Lõpuks jõudsin raudteele piisavalt lähedale, et üles ronida.  Veendudes enne, et oleks ikka kuhugi hüpata ka (mitte nagu rongi-alla-hüpata, vaid tee-äärde-kraavi ikka). Ja ennäe imet, kaks minutit kõndi ja “juba” oligi see rada seal,mida viimased pool tundi oodanud olin. Helesinine unistus. Igatsesin Sind, on Sul aimu ka kui palju? Ta ei vastanud. Vaikimist käsitletakse vahel kui nõusolekut. Küllap ta ikka teadis.

Peatükk VI

~3km

~15:00
Jah, ilmselgelt teadis. Sellepärast hoidis ta mind veel 10 küünega tükk aega enda juures. Tuleb tunnistada, et mäletasin seda teed TUNDUVALT lühemana. Noh, nii mõnesajameetrisena, max. Olin nii väss, et ei viitsinud fotokatki välja kiskuda… telefon pole küll pooltki see, aga…

Igaljuhul oli sellel pikal-sirgel-teel üks eelis eelmiste ees.

Lõpusirge

… kui ta ükskord otsa sai, olin ma sihtpunktis. Kolmveerandkahene rong oli küll nüüdseks juba Tallinnas, aga kell 4 läheb ju veel üks. Pealegi toodab kõtu laibakorinaid, jääbki aega poodi minna.

Tsivilisatsioon!

Poega läks kehvasti. Mu pangakaart ei töötanud seal. Kaart ise korras, miski muu jama. Viisin õnnetu näoga kraami riiulitele tagasi ja lugesin rongikas muruplatsil Marley’t (jah, ikkkkka veel) ja istusin rongis juba miski pool tundi enne selle väljumist. Rongiaknast nägin veel siilipoissigi. Ilmselgelt läks piima järgi. Djahh, nii selle Aegviidukandirahvaga oli- Teletupsud ja Karu ennast näole ei andnudki, Kaka põgenes kiirelt, enne kui koos pildile pääsesime. Ja Siil vastu ei lehvitanud. Vähemalt olid rästikud-puugid mõistlikud ja teadsid, et nendega kohtumist ma nii väga ei ootagi =)

Veel viimane pilk rongiaknast. Head Aega, ära solvu, aga ma ei plaani niipea naasta…

Ciao!

***
Okei, rongis ma võisin ju olla. Aga välja nägin ma mitte-eriti-inimese-moodi.
Ma ei ole oma elus vist kunagi NII musti sokke näinud. Aga teie?

Tükike “ennet” ja palju “pärastet” 🙂

Hmm, et siis sellisena peaksin ma rongi pealt koju saama? Poele ei jaksa mõeldagi, miks ma küll pidin kogu võikutordi nahka pistma hommikul?

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Inglihäälne Caro helistas ja siristas kõige kaunimad sõnad maailmas: “Me tuleme Sulle vastu ja tuleme Sulle külla ja käime poes ja teeme tortillasid!” Ma arvan, et ma Armastan teda selle eest elu lõpuni ja natuke peale kah 🙂 … kõige suuremad tänud kõige mustemate sokkidega tydrikult. Ja Riws möllas ja puhastas mu arvutit. Mitte ainult failide seas olevast jurast, vaid lausa ventikat. Kohe rõõm istuda siin nüüd 🙂 Aga teda ma selle eest ei Armasta, see on rohkem Caro pärusmaa 😛

Ahjaa, kes muretsesid… siis sokid ja kossid näevad pärast 6korda veevahetust (iga kord ka natuke nühkides) ja öö otsa ligunemist juba päris puhtad välja. Või mis? Noh, vähemalt paistab nüüd juba vesi läbi. Mingil määral vähemalt :D.

Säravvalge

Kokkuvõte:
~11km harjumatult ränka teed
– mõnusad köhapoisid
– valus keha
– tykike rahulolu, et selle asjaga on nüüd yhelpool

Püsilugejate egobuuster =)

Niih.. kui enamik blogimeeme käivad endakohta, siis teen nyyd lõpuks ära selle ammulubatud egokergitaja (või hoopis laastaja?) meemi blogi püsilugejate kohta. Võtan ette need lugejad, kelle kohta kindlalt tean, et nad ennast siin näole annavad. Kui keegi on puudu, siis oma mure- käige tihedamini kommentaarimas 😛 Mõni vb samas polegi enam lugemas käinud… aga kunagi vähemalt käis 🙂
Nimed on tähestikujärjekorras aliaste järgi… leia ennast ja loe vastuseid 🙂
P.S. Eriti kolevahva oleks, kui mõni viitsiks kommentaarides minu aadressil vastulöögi ka anda.. muahahaha.

1. Kust-kaua teda tead?
2.  Millal viimati kohtusite?
3. Koht või mälestus mis meenub.
4. Kui ta oleks loom, siis kes? Iseloomuomaduste põhjal. Miks?
5. Milline laul sulle teda meenutab?
6. Millised 3 neist kirjeldamiseks valiksid: armas, seksikas, tark, igav, laisk, tore, lõbus, kiuslik, kuri, närviline, asjalik, tähtis + lisa üks.

Caro:
1. Üle aia Vinnimaalt… 20-aasta kanti äkki?
2.  ee… Põhjaka parklas sigagigaammu?
3. Ei väsi kordamast- Metsamajahommikud, kell 5 🙂
4. Hobune- truu, töökas ja hullult numparilla 🙂
5. “Millest on tehtud väikesed tüdrukud”… sest kunagi talle meeldis see 😛 Ja see Euroopa Liidu lugu ka, sest ta õpetas mind seda klaveril klimberdama 🙂
6. armas, tark, asjalik + ehmm… uppumatu?! (miiverisorri) 😀 icc 😉

Dzeik:
1. Vinnimaalt, oma aiast… 22 aastat siis äkki?
2. Päev hiljem kui Carot 🙂
3. Õhtused jalutuskäigud ja Jaanikud
4.  mõmmm… äkki bernhardiin? Sest enamasti on ta armas, aga kui kurjaks saaks (mida õnneks bernadele kohaselt enamasti ei juhtu), siis ma natuke akrdan teda. Caro kardab ka ilmselt, irww…
5. “Öö hämarust kallab”
6. tore, lõbus, asjalik + parim saunalaulik ever 🙂

Elevants:
1. Lastehaigla neljandast palatist 🙂 6,6 aastat
2. Lauamänguõhtul hirmuskaua aega tagasi. Kaotusedki on ununenud juba…
3. Ee… (6) Vanaema Vantsik läks poodi Maci haiglavoodi äärele ja võttis kaasa veepudeli…
4. Ei ole küsimustki- Elemants!
5. Pea kõik Ilusad Isamaalised lood (y)
6. armas, lõbus, kiuslik (see 1 kord, vaata punkt 3 ;)) + hea lauamängur 🙂

Gerda:
1. Laulupidu 2004.
2. Johhaidii, teatris “Vombatil”  käies? Ikka mõnda aega tagasi…
3. Äkki tuusama väravatagune Laulupeokuulamine? Mis on lähim laulupeole, kuhu kunagi jõudnud olen 🙂
4. ohjummel, nüüd ma jäin hätta… kass? Isepäine, saab hakkama ja maandub käppadele…
5. Ei, ma ei ole üldse kuripaha.. aga lihtsalt meenus “No, Tere, Kertu”
6.  tark, lõbus,  asjalik + Ollule parim… 😛

Kikuriinu:
1. Ee… kõrvalhoovist, ei kujutagi ette, mis ajast. Lähemalt töölt 2 aastat
2. Justjust, enne kui ta lõunale läks.
3. ee.. 67 tagaiste 😀 Ei saaks muidugi väita, et see kordumatu on, ikka tueb ette 😛 aga ma ei kurda…
4. Hmm… kui ma kirjutan, et “see punaste silmadega lilla lontkõrv, tema seljataga” kõlab see halvasti, kuigi mõeldud on tegelt vägagi hästi. Kui te seda lontkõrva näeksite, saaksite aru, et tegelt ta on hullult khuul 😉
5. Mo-Mo-Mo-Morrissey’lt vast midagi?
6. tark, lõbus,  asjalik + pervoooo 😀 muahahaha

Maix:
1. Tondiraba, 15 aastat bäkk
2. Juunis, kõigiteiste (peale minu) lõpetamisel.
3. Ee.. telekaesine  (Robbie “Shes the one” uisuvideo)
4. Tuhkur.. sama terav.. oh, mu vaene nina
5. ehhee.. pähkel. Ainus mis meenub on Blacky. Jään vist vastuse võlgu.
6. tark,tore,  asjalik + (punkt 4) teravate küüntega 😀

Laura:
1. Laagnas ilmselt, 4a tagasi
2. “Ilus maa” kontserdil 19.07.
3. Vt. punkt 2. Väga mõnus oli =)
4. Delfiin. Sest delfiinid on targemad kui mina.
5. Ruja
6.  tark, lõbus,  asjalik + ajakirjanik

MariE:
1. Aegiidu Rattamaratonilt 😛 miski 2 aastat tagasi. Esmalt kuulsin igaljuhul Mary kaudu et mul (mu blogil siis) on fänn :P.. olin/olen kõrvust tõstetud…
2. Juunis… lõpetamistel aula ukse taga.
3. Meenub miski raske hommik enne Kõrvemaad, aga ei ytle, et see üks parimaid mälestusi on 😀
4. Tiiger. Ta näeb niiarmas välja, aga tegelikult on ta jubeohtlik… füüsiliselt.
5. Kosmikud?
6. seksikas, tark,  lõbus + tabamatu, phähh 😛

Mary:
1. Koolist, 3. aastat
2. Ma ei tea 😦 Saaremaal Jaanikul? Tõesti alles siis w?
3. Rõdu ja 7. korruse tädi, muahahaha
4. Talveunes karu siis, iseenesestmõistetavalt
5. “Mu päikesepõimik on soe” või “Unekott Karu”
6. armas, lõbus,  kuri  + unine

Siil:
1. Kõrvemaalt… 1aasta vs paar kuud
2. Eelmisel nädalal sain vist kyyti, kuimanyydeieksi (ja ma eksin harva)
3. Fototripid.. sheigid
4. Siil, dooh
5. Hannah.. sest see mängib autos (ja ma ei kurda)
6. armas, kiuslik,  asjalik + enesehävituslik.. kahjuks 😛

Vihmahääl:
1. Koolist, 3. aastat
2. Türisalu pangal justalles.. reedel jälle, yay 🙂
3. Loomaaed.. loengute ajal.. nooti-nooti 😛
4. Õnnetu rebane 😛 Või kurbade Rory-silmadega hirveke 😛
5. Bublé’ lt miskit vast
6. armas,  tark, tore + special 😉

i-boys… :/ meow

MariE- hakka blogi pidama! 😉 Esiteks aitab see Sul ka tööpäevi sisustada (Kui mul oleks peale Kikuriinu ka yksainuski agar blogija, keda lugedes aega veeta, siis ma ei peaks teid siin tyytamagi 😛). Teiseks- siis näed kui raske see on, ja ei heida ette, et pikemaid postitusi. Irw, ma solvusin südamepõhjani, olles pool päeva üritanud oma arust maailmapikka postitust kokku kribada, icc… (ära usu midagi, mida räägin, eksole).

Mac luges horoskoope… ja loobus neid uskumast, vähemalt tänaseks ja järgmiseks nädalaks. Lubavad mingit jama ainult. Pöördun toroskoobiusku tagasi, kui nad midagi numparit jälle räägivad mulle. Aga mulle meeldis ntx eilne (vist oli?) jäärapurikate horoskoop, kus lubati, et keegi soovitab Sulle, et enne Pariisi käi Nuustakul ära. Ja kui Sulle seda ei öeldud, ei ole Sa järelikult õige jäär. Sest tähed on nii lubanud :P.

Ärkasin täna pool 6. Lampi. Vb solidaarsusest vara töölerutanute vastu? Vb palavusest? Vb sai uni otsa (okok, ebareaalne). Igaljuhul ärkasin. Nüüd on uni. Ja veider..ee.. ärevus? Tegelt oli juba ärgates nats sihuke… seestkeerav tunne, nagu enne maitea, miskit hambaarsti.. või (nagu kunagi varemgi näidet toonud olen-) koju minnes lapsepõlves kuu alguses, kui telefoniarve saabumas oli 😀 (Caro, mäletad.. oksjuenju?! 😀)… Djaah, neile arveaegadele mõeldes tuleb välja, et empsil võib õiguski olla kui mind maailma suurimaks (ja ilmselt ka pikimaks, icc) valetajaks tituleeris, heheee… Igaljuhul, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Et sees keerab siis ühesõnaga (ühe sõnaga oleks see tegelt vist seeskeerab). Nõme mäng. Ja i-poisid kiusavad kogu aeg. Veelnõmedam mäng! Mulle üldse ei meeldi…

Reedel lähen Vihmahäälega kinno. Loodan, et “Ettepanekut” vaatama. Pidin seansiaja välja vaatama, aga sellega on nüüd nii, et kinu on vist pikalt puhkusel vahepeal? 😀 Küll aga saame me valida, kas läheme neljapäeval 30. juulil või neljapäeval 1. oktoobril… icc.

Ühesõnaga, uurin miskipäev uuesti 🙂

Uus kiisumjäu multa on väljas.. wii 😛

Heh, pole minu nimel viga midagi.. icc 🙂 (potensiaalsed abikaasad oleks 8. ja 13 🙂)

P.S. Aga kui Ruupertit näete, siis öelge talle, et Mati kahetseb seda jäätise asja ja ootab teda koju…

Veel yx hyplik (&98,7% kiruv) postitusepoiss

Kõigepealt- Juua tahaks 😀 irw, probleem, millega ilmselt nii mõnigi eestimaa mees on silmitsi seisnud 😀 Kahjuks või õnneks, on mul selle leebem ja emasem versioon, piirduksin häämeelega sidrunimulliveega… või äärmisel juhul kokakoolaga/fantaga/spraidiga… kes tahab tuua? Selguse huvides olgu igaks juhuks öeldud, et toojale kinni ei maksa paraku 😛 eilne arstilkäik tegi mu vaesemast vaeseks…

Õnneks või kahjuks on näha, et ma pole ainus vaesekenenene… TAK kuulub ka kahtlemata meie õnnetute sekka. Olen 2 päeva jooksul sõitnud 3 erineva bussiga… mis KÕIK oleks ilmselt pidanud juba enne minu sündimist liinilt maas olema (ilmselt olidki ja sedasi nad Eestisse sattusid)… päris hirmus ikka… imestan, et meil nii vähe busse põlema läheb… sõidavad nad kyll nii, et tundub, et yks peatusevahe veel ja siis on kõik… irmus.

Ziiz.. minu eilane neljapäev…. oli juba vahepeal täitsa lill… vb mulle samas ainult tundus nii, ja selles võib syydistada seda noormeest kes bussis mu taga endale isuga kummiliimi sisse laksas.. kergelt nakkav või nii 😀 Igaljuhul jõudis ööpäeva viimase pooltunni jooksul veel neljapäev uuesti neljapäevastuda, kui:
a) mu Hannahi Ballaadide plaat telefonis ei tööta.. ytleb, et tundmatu lugu ja otsib järgmise laulu, mis ei oleks Hannah 😥 niuts…
b) Jordan ei tulegi Kõrvemaale.. prf… KÕIK on seekord viilijad, bäh :P… Mina enam ei pissi teie liivakasti, ise teate, kust märga liiva saate edaspidi!

Mac tegi eile remonti 😛 ehk siis aitas empsi pisut… ja ajalehti põrandale ladudes, tapeediliimi alla, oli iga teine lehekülg Jacko’st. Ärge saage valesti aru- mulle ta meeldis, ausõna… aga Let the Man rest!!!

Nagu oleks mingi kondikava valmis, mida tuntud inimese surma puhul teha:
1. päev- nutame kõik hea sõnaga taga (ja siin peaks artiklid lõppema)
2. päev- pakume välja saladusliku surma 305 erinevat vormi
3. päev- anname sõna kuulsusjanus sugulastele, (juhu)tuttavatele
4. päev- kõige tähtsam: võlad ja sissetulekud!
5. päev- anname sõna vaenlastele (kes eelmisest punktist tulenevalt võivad lähedase tuttava rolli haarata, kui see kasulik on)
6. päev- toome mängu lapsed (+kas on ikka oma lapsed? kas on veel lapsi jms crap)
7. päev & edasi- hakkame avaldama stuffi, mida elav staar poleks avaldada lasknud… jms

Oh, kui hea on olla hall hiireke.. kui mina kõrvad pea alla panen, räägitakse sellest ehk mõni tund lihapiruka ja puljongi taga ja sellega asi piirdub.. huh.

Liigume surmadelt edasi lõbustuspargini (ma ju hoiatasin, et hüplik postitusepoiss!). Macile hullult meeldis 2003.a suvi eksole, kui Caroga sai Tivoli Tuuri sabas mööda Eestit ränneldud, et Termikat kuulata (sellel oli ka teine boonus- Tam-Tambet 😛)… vaatasin siis, et näeh, Tivoli on kah tagasi, ja piilusin nii igaks-juhuks, et mõni okei esineja ka on? No, mitte yhtegi nime ei tundud ära. Aga mida te minust, kes ma isegi Moby’t ei tea, ootasitegi, eksole?! Igaljuhul, Feel Free, et mind harida teemal, kes on: Wallavanem, Liiza Q ja Smashed Nail Sister ?

Üks küsimus veel mis mu peakest vaevab? Miks see Pedaja kube viimasel ajal igalpool teiste artiklite kõrval vilgub? On asju, mida mul EI ole vaja näha eksole…

See tuletas mulle meelde (ärge püüdkegi aru saada, kuidas.. minu mõtete keerdkäigud on võimatult keerulised.. tõestan seda järgmises lõigus 😀)… minu eilse päeva geniaalne mõte (süüdistan taaskord kummiliimi). Kui mul oleks kaks krässus karvaga koera… siis ma paneks neile nimeks Vahvel ja Lokk… sest siis kui ntx jalutama minna, oleks hea lihtne öelda “Kas võtame VahvliLoki kaasa?” .. ei peaks seda “ja’d” sinna vahele toppimagi..:P Näiteks “Kas võtame Alexi ja Hesperose kaasa” kõlaks ju palju lohisevamalt, onju 😛

Ja viimaks.. tõestus, et minu hallollus on üks keerulisest keerulisem paik… võtame miski suvalise sõna ja laome kirja kõik, milleni me selle sõnaga seoses jõuame.. ntx APELSIN.
Apelsin- Oranž- Pusa- Soe- Külm- Infokas- Elevant- Vantsik- Vesi- Haigla- Von Baer- Masu- Maailm- Vihmametsad- Ahid- Banaanid- Aafrika- Apelsinid 🙂 Põhimõtteliselt samas kohas väljas, aga mõttetöö polnud yldse kerge sinnasaamiseks 😀 prfff… panen segast, nagu ikka.. lähen nyyd arenen natuke laua-all… ciao

*** Heh, lahe… kui postitusest paste’da ainult see osa “(&98,7%”, siis näeb see välja nagu mõni tsenseeritud roppus… icc, nooti-nooti…

** Jesver, kui pikk postitus järjekordselt.. ma vihkan neid.. keegi ei viitsiks nagunii siia lõpuni jõuda.. võin siia samahästi miski saladuse välja logiseda, keegi ei teaks 😛 aaaaga, ma ei tee seda 😛

* Vihmahääl.. Sa ehk jõudsid siiski niikaugele? Vapper, nagu Sa meil oled…
Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju… pluss 1 😉 vot. <3

Maailmatoredate bussijuhtide kiituseks

või siis maailmatoreda bussijuhi täpsemalt…

Tahtsin lihtsalt kilgata, et hommikul sõitsin Tallinnasse eksole… (8.50 Rakvere – 10:25 Tallinn, läbisõitev). Ja bussijuht oli niiiniii tore. Pöörahullu viisakas, lõbus, ergas ja lahke.  Tervitas kõiki rõõmsalt,  soovis mõnusaid vabu päevi, lasi mind (ja veel keski)  Lasnas täitsa majajuures peaaegu bussilt maha… üldiselt on hea, kui Mustakiviski saab, mõni vurab ikka Laagnani välja… ja üldse oli ta maruvahva. Kindel Jaanipreemiakandidaat, kui parimatele töötajatele jagatakse 😛

***

Mac on pol tšasa tööl olnud, pol tšasa veel… siis aitab tänaseks küll 😀 Kaua Sa ikka jaksad, eksole…

Heh, ja siis tahtsin veel oma jaburamast jaburast unenäost rääkida… üldse polnud roosasid vantsikuid-lontsikuid, häh…käisin hoopis Caroga koos Tondirabas miskis tunnis, ja läksime siis metsa / sohi jalutama… Caro kandis seda Tambu suurt mesikäpakostüümi ja mina olin rulluiskudega 😀 Ja siis olid ees metsas 2 karu… ilmselt isakaru ja emakaru… isane oli suur nagu maja, aga põgenes käbe kui meid nägi 😀 Emakaru jäi vahtima, vb üritas Carole silma visata, icc… igaljuhul panime me ajama sama kiirelt kui isamõmmgi… küll vastassuunas. Ja kui teeäärde jõudsime, oli keegi oma auto sinna jätnud… võtsime selle ja sõitsime mööda kiirteed ja politsei hakkas meid taga ajama ja Caro kihutas eest ära, sest tal oli naljakas kostüüm seljas. (karupea võttis vähemalt ära ikka).  Pisiasi, et auto teoreetiliselt varastatud on, ei häirinud teda karvavõrdki… mis edasi sai, ma ei teagi, sest politseiauto sireen digimon digimuundus empsi äratuskellaks ja pidin oma luugid lahti vedama… ega see eriti ei õnnestunud, nad siiani suht poolkinni 😀

***
Unelontsikud tuletavad mulle meelde, et Vants, kui vahepeal jälle lalaad tööle putitad, siis Su pojake ootab mu tööl, aga ma ise puhkusel mõnda aega… küsi pehmet Elevantsikut Giovanni laualt, kui satud 😉

—
Ja veel, et… johtuvalt kohekohealgavast puhkusest muutub närb blogard veelgi närbimaks (närbumaks? närbamaks? närumaks? nirumaks? maksud ja maksud, ma ütlen)… a vahel annan märku ka endast ehk  😛

While You’re far away and dreaming…

Oehh… mul oli kyll ilus plaan, et blogin koos pildimaterjaliga, aga kuna pole koju niikauaks jõudnudki, et fotokat kotist välja võtta.. ja veel enam pildid arvutisse tõmmada, siis jääb see praegu ära… vb pärastlõunal leiab aega, aga ei luba midagi 🙂

Niih.. kuna ma siin kõllidest miskit ei kuule, siis olen sunnitud põrsa kotis ostma, et Marykesele pimesi õnnitlused edastama:

***

Niih… nädalavahetusel käisin EMTi koguperefestivalil Jordaniga 🙂 Ta jäi ilmselt väga rahule, võitis muudkui mingit nänni ja kadus silmis kahe sekundiga 😀 Väga osav on ta selles, peab tunnistama 🙂 Mulle meeldisid jälle need karvased sellid-

—

Hah, ja õhtul istusin netis ja siis hyydis Jordan köögist “söömaaaa”

Muusika minu kõrvadele eksole… ja mind ootas:

Dinner is served 🙂

—

Pühapäeval, ajal, kui vapratest vapram Caro Lauluka tuletorni välisküljel turnis, käisime me KalevSpa’s. Olin kaaa vapramatest vapram ja sõitsin ligi tund aega alla nii kõigepikemast valgest, kui mustast torust. Prillidega oli täitsa lahe, nägi (enamasti) vähemalt, mis ees ootab. Aga minu ujukad, minu niiiiniiiniilemmmmiknumparid roosad, vööga bikiinid, on nüüd tagant üsna kulunud.. 1 Kalevikülastus veel ja augud on suuremad kui Hiirte Juustus, njäuuu… Ja viimased 2 päeva on tagument haige nagu oleks rattamaratoni maha pidanud, irff… ei ole kerge, ei ole…
—
Kas ma juba mainisin, et Mary saab täna hiiiiiiglavanaks? Minu kingitus Sulle, lilleke, oleks reedese telkimise ärajätmine. Nüüd Sa ei külmu surnuks. Nii tänuväärt kinki pole Sa ilmselt varem saanudki, kui muidugi meie ägenz scrapbook välja arvata. Eniveis, et siis.. palju õnne 😛

Ei mäleta, kas oli miskit veel puhuda… vaevalt küll… side lõpp.

***
…kui Teil veab, kuulete-näete pärast Edgarit ja Augu Elalt siin 😀 Kui ma selleni jõuan… aga nagu lubatud, ei luba midagi 😉