Sinutorulane… or not

Täna hommikul mõtlesin sellele, et Valgusteraapia ja Sesamy ja Ch.  nii närbid blogijad on, aga kuidas mul pole õigust neid sõimata selle eest, sest mu enda viimane postitus on ju ka 30.09-st…

Pärastlõunal koolitusel mõtlesin sellest, kuidas ma olen ligi 30 aastat noor ja pole veel süüa tegema õppinud (KUIGI, oma kaitseks võin öelda, et teisipäeval valmisid kodused kotletid!) ja tulin siis geniaalsele ideele, et peaks hoopis Youtuberiks hakkama, kui blogimiseks aega pole. Minu Youtube kanalil saaks näha algaja kokandushuvilise toredaid läbikukkumisi stiilis #Macilikkajuhtubju …

Aga Youtube plaan ei täitu, sest:

1. Olen ma kole nagu öö ja ei sobi kuidagi kaamera ette 😀 Oleks asi ainult näos, võiks ju mingi Mardimaskiga toimetada, aga et ülejäänuga ka kiita pole, siis peaks juba maskotikostüümi kusagilt sebima… ja sellega oleks juba ebamugav pliidi ees keksida ilmselt.

2. Ise ennast samal ajal filmida on üsna tüütu ja segav ilmselt ja vaevalt ma nii lihtsalt selleks vabatahtliku leian, kellele siis vastutasuks toitu  ee… väljakukkunud toodet maitsta pakuks 😀

3. Töötluseks kuluks umbes 634 korda rohkem aega, kui ühe blogipostituse treimiseks kuluks.

4. Ma ei viitsi kokata lihtsalt 😀 Lihtsam on soojade võileibade peal elada 😀 Eriti kui olukord (loe: alakaal) seda soosib 🙂

Lõpetuseks võite mu blogitäägiga “kokkamine” tutvuda :)… ja mu kokkamispilte kaeda:

 

igavene blogimatu

Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)

Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛

***

Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂

Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne.  Lõrr.

Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂

***

5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.

9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…

Sel puhul jagan ka siin kõige uuemat plastiliinikat 🙂
https://www.youtube.com/watch?v=rSufubuddZA

***

Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool.
Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂

***

Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!

EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

#macilikkajuhtubju, uneseiklused NY-s ja nädalalõpp

Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.

Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…

Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks).  Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.

Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))

***

Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!

Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms.  Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.

Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂

aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…

Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂

***

Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i  juures endale uue elu armastuse, papagoi.

Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.

Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.

Blogimisvõistlus – Ma lugesin

Mäluahv nagu ma olen, oleks peaaegu unustanud kuu teemal blogida. Õnneks Ch., hea inimene, tuletas lahkelt meelde.

Aga eks see suhteliselt pastakast klaviatuurist väljaimetud postitus tuleb…

Ma lugesin raamatutest viimati Lea Dali Lion´i raamatut “Joonista valgus”. Ja kuigi see raamat ei oleks ilmselt mitte kõigi inimeste “tassike teed”, siis mulle meeldis.  Väga. Lugemine võttis küll pisut kauem, kui tavaliselt, sest see oli selline teistmoodi, mida ei saanud suvalises kohas lahti lüüa, et sõidan nüüd 3 peatust bussiga ja loen ühe lõigu. See vajas sobivat kohta ja hetke.

Ma lugesin blogidest viimati Fränky oma ja imestasin, et tal täna mingi igivana postitus uuesti esimeseks tekkinud on. Aga lisaks temale loen veel mitme blogivõistluse oma (kes veel sees, või ka väljas), Sesamy, Lapstööjõu, Tiigri,  Malluka, Merje ja Valgusteraapia omi jne. Kuigi, osa neist on väga laisad blogardid.

Ma lugesin ajalehtedest viimati paberkujul Postimeest, mis meil tööl käib. Digilehtedest sain koos uue kompuutriga 2 kuud Ekspressi, Maalehe ja EPL-i lugemise õigust. Lugesin Ekspressi ja Maalehe läbi näiteks :).

Ma lugesin sellel suvel umbes tuhandendat korda Kalle Blomkvisti raamatud läbi, mis on ilmselt ka minu lemmikraamatud maailmas.  Häid raamatuid on muidugi veel: Süü on tähtedel; Kõik teised Lindgreni omad; Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia; Thunder dog;  Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele (OMG, mulle meenus sellega, et mul on vist juba neli kuud “Hollow City” raamatutagastamise soovi e-mailile vastamata… raudselt läheb ka peale blogimist meelest jälle…); Lucas; Kauboi ja Wills; Marley ja mina; Harry Potterid.
Djah, tundub, et mu raamatueelistused on suhteliselt meinstriim peamiselt :D.

Ma lugesin mingi tuhat aasta tagasi, et Gilmre Tüdrukute peategelase näitleja, Lauren Graham, andis raamatu välja: “Someday, Someday, Maybe“, aga ma pole siiani selle omamiseni ja/või lugemiseni jõudnud. Kuigi tahaks. Aga ühel päeval. Ühel päeval, võib-olla ;).

Bähh, ma ei vootsi rohkem kirjutada ega lugeda. Tahaks koju Koonu juurde. Jah.

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

Maci toiduklubi aka How-not-to…

Mac veetis eile enamuse oma päevast õues. Hommikupoolse päevapoole kaugelt pealinnast saabunud külaliste Ch. ja Ebolaga 🙂

Ebola oli ilmselt rahul, seega võib tema esimese pikema ringreisi õnnestunuks lugeda. Ch. oli juba vahepeal ära unustanud, kuidas ta eelmise visiidi aegu vandus, kui ma teda mööda Tartu mägesid vedasin :D… ja kordas seda.
Käisime Koonusid jooksutamas ja Creppis prantsusepäraseid pannikaid söömas (proovisin seal ära ainsa seni proovimata variandi päikesekuivatatud tomatitega… sest mulle lihtsalt ei maitse need 😀 Aga massohistlikult otsistasin eile siiski nendega pannikaid süüa, lihtsalt sellepärast, et saaksin öelda, et olen seal kõiki soolaseid pannikaid proovinud 😀) …ja siis viskasin kauged külalised ebaviisakalt pool tundi varem rongi ära, sest T. ootas, et Lennupäevadele minna. Aga olenemata sellest, et ma sihuke mölakas-võõrustaja olin, oli tore 🙂

Lennupäevadel oli ka äge, kuigi hull tuul oli. Õhuakrobaadid ja vigurlennud jms. Äge. Aga kriipi :D. Aga äge :D.

Eniveis, jõudes siis nüüd lõpuks tagasi postituse pealkirjani. Kokkasin endale eile. Praadisin ära 450 grammi juurviljade segu ja 400 gr hakkliha. Tõstsin endale korraliku portsu, uputasin selle hapukoorega üle ja sõin ära. Ülinämma.

Andis tunda, et olin päeva väljas veetnud. Ikka oli nälg. Tõstsin siis teise poole ka taldrikusse (lisades jälle hunniku hapukoort) ja sõin ära.

Täna on järgmise päeva keskpäev ja mu kõht valutab ikka veel mõnuga. Tuletab vist meelde, et normaalne inimene ei söö korraga õhtusöögiks 1 kilo toitu.

Ähh, YOLO, vähemalt oli hullult hea toit :D.

Get to know me tag

Pätsasin ühest blogist, kuhu Zdina kaudu sattusin ühe  “Get to know me – tag´i”… ma tean küll, et need ei tööta tegelt nii, et võtan ja teen vaid tuleb oodata, kuni keegi seda soovitab vms. Aga ma olen süüdimatu vargaplika ja näppasin ja kõik. vot. Mugavama lugemise nimel tõlkisin küsimused ka eestikeelseks ja lisasin lõppu selle täägivõimaluse, et teiste eraeludes tuhnida 😛

***

1. Mis Sul seljas on?
Teksad (Sepa turg) ja valge kõrge kraega kampsun (kaltsukas, 1€) ja must Bambi pildiga särk (Ch.-lt, tasuta)

2. Oled kunagi armunud olnud?
Muidugi.

3. Oled kunagi üle elanud kohutava lahkumineku? 
Eih.

4. Kui pikk Sa oled?
Pikkus pole oluline muidu, aga 176,5 cm.

5. Kui palju Sa kaalud? 
48-50kg, olenevalt päevast, riietusest ja kaalust.

6. Tätoveeringuid? 
Ei, ma kardan nõelu.

7. Augustusi?
Ei. Ma kardan endiselt nõelu.

8. Mis oli Su lemmikõppeaine koolis?
Eesti keel põhikoolis ja inglise keel ülikoolis. Mõlemad eelistused on suht õpetajate “süü” :D.

9. Lemmik-show?
TV-saade vms ma eeldan. Ellen. Cesar Milan. Extreme Makeover Home Edition.

10. Lemmik-bändid? 
Vägaväga ammused lemmikud on Blacky ja Terminaator. Uuema aja lemmikuim on Sadamasild (kes tuleb märtsi algul Tartusse!!! 🙂). Välismaalt meeldivaid on palju, ei viitsi kõiki loetleda…

11. Midagi, mida Sa igatsed?
Lapsepõlve. Ällut. Fototrippamisi. Korralikke talvi. Sooja.

12. Lemmiklaul?
Kuna ma enne panin eesti esitajad, siis panen lemmiklauluks hetkel enim kummitava välismaa laulu:


13. Kui vana Sa oled?
Üldse naisterahvastelt pole ilus vanust küsida. Küsitakse, et mitmendat aastat lilleke õitseb.
Just õitses 28 aastat täis, tänan küsimast.

14. Sodiaagimärk? 
Veevalaja (kõige parem üldse!)

15. Mida Sa partneris otsid?
Noooo… pandav peab olema 🙂
Nali-nali. Peab tegema nalja. Olema rahulik. Mitte närvitsema, solvuma. Mitte olema liigselt armukade. Ja võiks olla hoolitsev, mitte ainult minu suhtes, vaid ka üldse.

16: Lemmiktsitaat?
Neid on vägavägaväga palju.
Veenduge ise.

17: Lemmiknäitleja?
Ühte kindlat läbi aegade lemmikut ei olegi. Ian Somerhalder on kahtlemata äge 🙂

18: Lemmikvärv? 
Oranž ja laimiroheline. Samas helesinine ja roosa meeldivad ka.
Pruun ja tumeroheline ei meeldi.

19: Vali või vaikne muusika? 
Üldiselt mulle ie meeldi kära-müra. Pigem kuulan vaiksemaid laule, millel on head sõnad. AGA, on ka paar lemmiklugu, mida lihtsalt peab kõrvatrumme-purustavalt kuulama 🙂

20: Mis on Su lemmiklaul hetkel? 
Välismaalt ennemainitud “Let it go“, mis on muuseas üks neist, mida tuleb valjult kuulata.
Eestimaistest Sadamasilla “Kuidas elad, ema?”, aga sellest ei olegi videot juutuubis.

21: Kui kaua Sul duši all käimine võtab?
10 minutit kuni 30 minutit (siis saab soe vesi otsa 😦)

22: Kui kaua Sul hommikul enda valmis-seadmiseks kulub?
Oleneb, kas ma lükkan edasi 1,2,3 või 4 äratust. Rekord on ärgata 7.41, käia veel ka koeraga õues ja jõuda ikkagi 7.53 bussile! HAH!

23: Lemmik-parfüüm?
Puudub. Aga mu lemmiklõhn on pöetud muru ja kutsikalõhn 🙂

24: Turn on?
Sarkastiline huumor. Sõbralikkus.

25: Turn off?
Rullnok(k/s)lus

26: Blogima hakkamise põhjus?
Verbaalne kõhulahtisus. Igavus.

27: Hirmud?
Ussid. Kurjategijad. Mõned putukalised.

 
28: Viimane asi, mis Sind nutma ajas?
Mõni film või video. Need juutuubi videod üllatuskohtumistest jms. Päriselus olen ma südametu tropp ja ei nuta eriti.
EDIT: vabalt võin ma aga nutta õllereklaame vaadates 😀

29: Kas Sa naerataksid võõrale?
Ofkoors.

30: Sinu bloginime tähendus? 
MacRipper´i taustalugu on lahti räägitud selles postituses.

31: Viimane raamat, mida lugesid?
“Seal kusagil ma olen“.  Nii närvi ajas. Ootasin teistsugust lõppu.

32: Kas räägid mõnda teist keelt?
Inglise keelt. Ja umbes 10 lauset vene keelt. Ja umbes sama palju itaalia keelt.

33: Kas oled kuulnud laulu, mis Sulle kedagi meenutab?
Jah. Palju.

34: Mis telefon Sul on?
iPhone 4s, nimega MJ2

35: Kas Su elu on samasugune nagu 2 aastat tagasi?
Osalt. Ja osalt mitte. Linn on juba sama. Koon on uus.

36: Lemmiktoit?
Seened. Keedukartul soola ja hapukoorega.

37: Koht, mida tahad külastada?
Rooma tagasi minna ja New York Cityt näha.

38: Kas Sa kannad rohkem teksasid või dresse?
Kodus dresse, mujal teksasid.

39: Kas Sa oled armunud?
Ma olen pea kogu aeg natukene armunud. See käib nii lihtsalt 🙂

40: Vallaline või suhtes?
Suhtes.

41: Kas Sa oskad süüa teha?
Mina ja kokkamine on üks eeposemõõtu anekdoot 🙂

42: Lemmik magus maitseaine:
Oleneb asjast. Üldiselt ei söögi eriti magusat. Aga lassi nt mango oma. Puding šokolaadi oma. Jäätis vanilli. Sheik banaani.

43: Milliseid instrumente Sa mängid?
Ma olen täiesti andetu. Aga mul on olemas kitarr, mida ma mängida ei oska.

 44: Lemmik-ehe?
Käepaelad vist…

45: Viimane sport, mida tegid?
Eeee…eee…eee…eee…eee… djah…

46: Kas Sa arvad, et Su elu muutub enne 2015ndat aastat?
Ma jäin hiljaks. Aga vaevalt et mu elu eriti muutub üldse 🙂

47: Kas see on armas, kui poiss Sind otsaesisele suudleb?
jep 🙂 Kuigi viimati tegi seda hoopis mu kolleeg 🙂 Mittepoisslaps seejuures. Pisut pärast seda, kui ta oli ähvardand mind ära tappa. Normals.

48: Kui Sa saaksid oma silmavärvi muuta, kas teeksid seda?
Pruunid ja sinised on küll nunnud, aga mu rohekad on ka änksad.

49: Kas Sa olid aasta tagasi suhtes?
Jah.

50: Kas Sind huvitab, kui inimesed Sinust halvasti räägivad? 
Huvitab selles suhtes, et mida nad räägivad ja miks. Aga kui see alusetu on, siis ma sellepärast ennast õhtuti magama ei nuta.

***

Ch., Fränky ja Sesamy. Vastatagu!

2014 ja 6161_

Tulin oma blogilehele ja mida ma näen: Statistika ütleb, et käinud on kokku 61,615 lehepiilujat. Tahtsin, et oleks ilus arv: 61616, millest siis screenshot teha ja saatsin T. blogilehele. Ise refreshisin ja olin valmis.. aga number ei muutunud. Mõtlesin siis, et vb sellepärast, et T. oli ju mu “koduvõrgus”, et äkki blogi saab aru, et see olen mina. Ja palusin hoopis Ch.-d, et mine ja ole number 61616. Refreshisin lehte.

Midagi ei muutunud.

Ja mõne aja pärast oli ees 61617. Vastik aeglaste juhtmetega statistika :(.

Aga see selleks.
***

Ma pole vist ükski aasta kokkuvõtteid eelnevast aastast teinud, kui WordPressi enda pakutav statistika-kokkuvõte aastast välja arvata.  Samas – võib-olla olen ka, aga ma ei mäleta, et oleks :D. Sest mul on väga halb mälu. (Või on mul just hea mälu – ma ei mäleta, et ma kunagi midagi ära unustanud oleks 😛)

Mõtlesin, et proovin seekord. Kiikan kuu haaval eelmise aasta blogipostitusi ja leian iga kuu kohta midagi märkimisväärset.

Mõeldud tehtud. Kiikasin.

Ma ei jõudnud jaanuarist kaugemale. Seal oli üks postitus sellest, kuidas ma blogida ei viitsi ja laisk olen jne. Ja siis ma avastasin, et ega ma tegelikult praegu ka ei viitsi ja olen praegu ka laisk jne.

Ehk siis minu 2014. aasta kokkuvõte: olin sama laisk kui eelnevatel aastatel.

m.o.t.t.

***

Aga teile muhedat ja toredat aastavahetust. Mu/Me oma tõotab tulla vaikne ja unine. Täpselt mulle meeltmööda.

Ps. 1. jaanuaril (ehk siis homme, aga ma ei ole harjunud, et see juba käes on…) on “Helisev muusika” telekast. Jej!
17:00 @ TV3 🙂

***

PS2. See FB postitus “anna edasi 2014” ja valmista oma käsitööasi ja saada enne aastalõppu kommenteerijatele. Ma olen käsitööoskuseta ja olen ikka veel täiega hädas ja enne 2014 lõppu küll keegi oma manti kätte ei saa. Aga te olete mul meeles. Ükspäev saate ikka!

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.

Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂

Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…

…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.

Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.

Mac VS Tehisintellekt vms

Robot-tolmuimejate artikkel tuletas mulle meelde lugu, mida juba ammu rääkida tahtsin.. aga vist blogis rääkimiseni ei jõudnudki… Lihtsalt olin seda suuliselt nii palju kordi rääkinud, et tekkis tunne, et ju ma siis olen seda pajatanud siin…

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et käisin oktoobri algul Tallinnamaal koolitumas. Et koolitus toimus Lasnamäe-kodust hiiiiiiglama kaugel, oli Ch. lahkesti nõus mind ja Koonu mõneks päevaks enda pessa majutama. Majutaski. Loovutas mulle oma toa ja hiigelsuure voodi. Ja nii palju tekke, kui tahtsin. Vaatas Vampiiride osa ära. Ja lisaks ärkas vabatahtlikult nädalavahetusel enne kukke ja koitu, et mulle soe hommikusöök teha. Päeval hoolitses aga Koonu eest ja Koonu põie ja jalutusvajaduse eest samuti.

Ühesõnaga. Perfect host, soovitan teistelgi tema majutusteenust kasutada 😀 Taskukohane pealekauba!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis ühest ööst tema juures.

Ärkan mina üles Urina peale. No ikka valju-valju urina peale. Esmalt tahaks nagu koera keelata, aga koera urina jaoks on see liiga vali.. ja liiga.. ühtlaselt monotoonne, vms.

Tuba on kottpime. Ähmaselt seletab silm, et Koon lebab ukseaugus, aga ta ei tundu olevat uriseja.

Ch. pani õhtul pesumasina tööle. Kas tõesti on tsentrifuug NII vali? Ja miks see urin tundub lähemale tulevat?

Siis näen ukse poolt mööda põrandat lähenemas heledat ringikest, mingi tekst sees. Meenutab Delli logo.

Ja mida unine Mac seepeale mõtleb?

Näe – Ch. tuleb ise ka. Koos oma läpakaga.  Huvitav, miks ta mööda põrandat tuleb? Või lükkab ta ainult läpakat maas edasi?

Kui ringike (urisedes) lähemale jõudis, siis hetk enne seda, kui see voodi alla kadus, luges Mac oma uniste silmadega, et selle keskel, seal kus läpaka-logol peaks ilutsema kiri “Dell”, oli hoopis helendav kiri “Clean”. Niisiis, just siis kui uriseja voodi alla ära puges, jõudis lõpuks ka mulle pärale: See on tolmuimeja!

Uriseja ei arvanud mu äratundmisrõõmust midagi.. Möirgas uriseda edasi ja siirdus voodi alust kõige kaugemat nurka otsima.. Ja kui selle üles leidis, siis tähistas seda enda vastu seina kolkimisega.. ikka kopsti ja kopsti… ja veel üks kolks sekka…

Aga kui urin voodi tagumisest otsast jälle lähenema hakkas, olin seekord valmis! Sirutasin käe põranda poole, vajutasin kirja Clean ja urin vaikis! Ja kiri kustus. Ja tolmuimeja jäi paikseks.

Parem must põrand kui rikutud öörahu, ma leian. Ja lasin südamerahuga koerakarvadel Ch. põrandal edasi ilutseda. Jätsin tolmuimeja väljateenitud und magama, ja keerasin teise külje, et ise sama teha.

Koon muuseas kobis teise tuppa Ch. juurde magama, minu juurde, kus kahtlane uriseja elab, ei kõlvanud enam üle ukse astuda 🙂

Vähemalt on hea meel tõdeda, et Ch. ei käigi öösiti koos läpakaga mööda põrandaid roomamas 😀

Lisablogimine – Esmamulje

Sigmund Freudil oleks selle kohta ilmselt nii mõndagi öelda, et kui ma andsin seekordse lisablogimise-teema: “Kirjutage oma muljest mõne inimese kohta, mis osutus hiljem valeks…” Ma ei suutnud seda ilusti pealkirjastada ja jätsin selle iga kirjutaja oma teha. Mina ise mõtlesin blogida (ja blogingi) selle nurga alt, kuidas keegi, kellest mul väga arvamus puudus vms, osutus hoopis väga toredaks :-).. .Aga näiteks Brit´i vaatenurk tema postituse pealkirjas oli hoopis vastupidine: “Kuld, mis ei ole kuld“.

***

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin rääkida, et mulle väga meeldib saade “Laula mu laulu“, sest see on kuidagi.. nii inimlik ja vaba. Tavaliselt kuulsaid inimesi väga muus keskkonnas ei näe, kui laval oma muusikat esitamas. Või toimetatud teksti kirjalikul kujul Kroonikas vms. Aga seal saates on lisaks nende muusikale ka selline… chill ja omavaheline suhtlus jms, mis laseb inimesest endale palju parema pildi luua.

Kui välja arvata need, keda ma teismelisena kõvasti fännasin (loe: Termikas ja Blacky), siis teised osalejad on minu jaoks üsna tume maa. Ma tean nende muusikat, aga ma ei tea, millised need inimesed “päriselt” on.
Eelmisel hooajal hakkas mulle saate põhjal enim meeldima Tanel Padar, sest ta oli lihtsalt nii.. lapselikult rõõmus, vaba, lahe. Naeratas tihti ja soojalt. Samuti meeldis mulle väga Heidy Tamme, kes oli nii nooruslikult lõbus :)…
Ja minu üllatuseks meeldis mulle kõige vähem Lenna Kuurmaa, kellel, kui ta naeratab, on niiiii soe naeratus… Aga, ta ei naeratanud peaaegu üldse. Teistega võrreldes vähemalt. Vaid oli enamasti nii kurja-tülpinud näoga.

Mul on naeratuse-fetišh. Otsustan selle järgi palju.

**

Nüüd jõuan alles teemani: mulje inimese kohta, mis osutus valeks.

Chalice tundus mulle senini kas:
a) selline üdini tõsine kultuuri-inimene;
b) selline ülbe räppar…
ehk siis ma ei olnud süvenenud ja ju ta siis üks neist on, mis muud?!
Aga esimeses saates selgus, et tüübil on üliäge huumor!

Ma nüüd üritan paar näidet mälu järgi taasluua.. vabandan, kui mõne sõnaga mööda panen või midagi vahelt ära jätan vms.

Chalice läks õue vastu saatesse saabuvale sõbrale, Tõnis Mägile.
Tõnis Mägi: *näitab korvi õuntega* Näe, ma tõin õunu ka!
Chalice: Oo… Aga ma tõin Sulle kasti banaane!
Tõnis Mägi: Päriselt? Ei toonud…
Chalice: Tõin-tõin, need on toas.
Tõnis Mägi: Ei toonud?! Päriselt tõid?
Chalice: Jah, tõin-tõin.
Tõnis Mägi: Valetad ka või?
Chalice: *nii muuseas* No võib-olla natuke valetan.

*
Mõni hetk hiljem osutab Chalice Laitse Graniitvillale: Nooh, siin ma siis elan!

*
Veel mõni hetk hiljem sisenetakse tuppa, kus teised istuvad. Chalice ees ja Tõnis Mägi, õunakorv käes, tema järel.
Chalice: Näete, ma tõin õunu! Tõnis aitab mul tassida!

**
🙂 Huumor ju.
Mul on huumorifetiš ka… Inimene peab nalja mõistma, muidu pole ta üldsegi inimene!

***

Mis veel saadet, aga mitte enam praegust blogiteemat puudutab, siis kas ma olen ainus, kelle meelest Tõnis Mägi on nagu… saate mitte-ametlik kohtunik vms 😀  (Mitte halvas mõttes!) Kuigi seal ei ole üldse žüriid või kohtunikku vms, siis ikka iga kord, kui keegi laulu esitab, jälgin ma ikkagi Mägi reaktsiooni.. et näha, mis vanaMeister asjast arvab vms. Lihtsalt, igal eestlasel on vist tema vastu selline Austus, et kui talle meeldib, siis PEAB hea olema!
(PS. Tema arvamus on lisaks isiklikule arvamusele lugudest, mitte ei kujunda isiklikku arvamust…)
Mulle meeldis, kuidas Jaagup eelmises saates selle austuse-osa sõnastas, et üldiselt on Juulikuu lumi tema jaoks lugu, mida ta hea meelega ei taha, et teised laulaksid… aga tal on hea meel, et Tõnis Mägi selle loo valis, sest, noh, ta on ju Tõnis Mägi!
(Aga jah, see lõik läks nüüd blogiteemast väga mööda, sest arvamus temast on olnud kogu aeg sama hea 🙂)

***

Aga, et ikkagi esmaarvamuse VS hilisema arvamusega lõpetada, mainin ära, et kui ma esimest korda tööalaselt Ch.-d kohtasid, siis ma hullult kartsin teda 😛 Ja kui aastake või nii hiljem uuesti teda tihedamalt kohtama hakkasin, ja tal oli endiselt seltsiks imearmas koerakoonlane, siis võtsin julguse kokku ja läksin ligi. Koerateemal muidugi.

Ja teate mis selgus? Ta ei olegi hirmuäratav 😛 Suhtlen siiamaani, ja mitte hirmust vaid täiesti (vaba)tahtlikult! 🙂

mõmm

Jälle nädal möödas… Toimunud on isegi liiga palju, nii et ei oska kõigest kirjutadagi…

Osa toimunust, mis siis, et Tartust kaugemal, tegi mu katki… aga samas nagu (minu õnneks) ei jõua veel kohale ka… Ilmselt just sellepärast, et olen kaugemal.. Tundub, et kõik on nii, nagu enne.

Aga kuna ma ei suudaks Roosist pikemalt kirjutada, siis liigun edasi, et mitte murduda.

***

Käisin juhtkoerte laagris Otepää kandis. Tore. Väsitav. Tore. Koonul oli ka tore.

This slideshow requires JavaScript.

***

Jalgpalli MM sai läbi. Saksamaa võitis. Olgu siis. Vähemalt tuli Euroopasse.
Muuseas… nii, nagu 2 aasta pärast on Euroopa Meistrivõistlused (jalgpallis), kas samal ajal on toimumas ka… Ameerika MM, Aasia MM ja Aafrika MM vms?

***

Sain eile oma “Süü on tähtedel” raamatu kätte. Paberkujul, eestikeelne. Kuna olin laagrist tulles niiiiiiii surmväsinud siis lugesin ainult esimesed 40lk läbi… Aga oskan peale seda öelda, et jah, inglisekeelne on parem. See pole isegi mitte tõlkija süü, aga suurt osa neid inglisekeelseid mõtteid ei olegi võimalik samamoodi edasi anda… Näiteks, olete te kunagi püüdnud mõnda eestikeelset laulu inglise keelde tõlkida? 😀 Ma ükskord üritasin ühele Portugali kutile edasi anda mingi termika laulu sõnu… Noooh, ütleme nii, et eestikeelsed väljendid tundusid võõras keeles ikka päris.. veidrad 😀 Nii, et anname tõlgile andeks 🙂 Aga raamat on sellegipoolest hää 🙂

Merje rääkis hiljuti oma blogis, et käis seda kinos vaatamas ja oli nii jura, et raamatut ei loegi. Loe ikka, raamat on 100x parem ja väga naljakas. Ja eeldan, et Sulle võib vabalt inglise-keelset versiooni soovitada 😀

***

Ja last, but not least… Kunagi kuu tagasi või nii, tegin siin küsitluse, et kes siin üldse käib jms. 2 inimest vastasid, et nad on mu sugulased. Ma tuvastasin neist ühe, Dzeigi… aga too teine: Kes Sa oled? (jäta kommentaar palun :D)

Aga nüüd nägenz… järgmise nädalani.

 

suveretsept

1 osa suveraamatu lugemist õues istudes
1 osa suvemuusikat
1 osa sööki kõhu-paitamiseks
1 osa televiisorit vihmase ilma tarbeks
1 osa toredaid paiku, mida avastada.

Tarbi mõõdukalt.

***

Ch. ja VäikeFränky reklaamisid mulle miskit blogimisvõistlust, mille tulem on olla motiveeritud kirjutama. 1500 tähemärgiga ja vahepeal kindla teemaga postitusi vähemalt kord kümne päeva jooksul. Tulevikus ka tihedamini, kes vapramalt vastu pidanud on. Ja kes kirjutada ei viitsi, on luuser.

Luuser ma mõistagi olla ei taha, nii et kui peab, siis peab. Kuigi pisut nukker, et mul puhkus tulemas.. siis ma ei viitsi pea kunagi arvutis olla. Aga sel aastal vist peab.

 

Seekordne postituseteema on:

“Suvi”

Igal suvel on teadagi oma eripärad. Aga on ka oma ühised jooned.. tegevused, mida peab igal suvel tegema… laulud, mida kuulama, raamatud, mida lugema. Siitpoolt minu soovitused.

Suveraamat:
On minu jaoks täiesti kindlalt Kalle Blomkvist… st, kõik kolm osa. Umbes alates 10-12 vms (?) eluaastast olen selle/need igal suvel korra läbi lugenud… Okei, no, paar aastat tagasi jäi tegelikult see Kalle ja Rasmuse raamat suvel lugemata… siis lugesin sügisel järgi. Kuna need raamatud on meil füüsilisel kujul maal olemas, siis ilmselt sellepärast need suveraamatuteks ongi saanud… siis satub ikka Vinnimaale, krabab raamatu ja kobib aeda… Seekord peaks mingi lastebasseini muretsema, et Koonlane seltsiks olla saaks ja päikesepistet ei saaks 😛

Suvelaul(ud):
Ivo Linna “Suvi”
Justament “Suvetiir”
Code One “Sellest saab meie suvi”
Grease “Summer nights” või eestikeelne “Suveööd”
Djah, nagu näha, olen ma väga vana ja väsinud omadega. Värskeim lisatud lugu on aastast 2004 (mille inglisekeelne vaste on tegelikult palju vanem)… puha retro. Seda lihtsalt sellepärast, et ma ei tea uuemaid suvelugusid 😦 Ooot, siiski-siiski, kui ma nüüd meenutan, siis Getter ja Koit laulsid valgetest öödest ju kah.

Suvesöök:
Taimetoitlased tahavad mind selle vastuse eest ilmselt elusalt põletada, aga grill-liha. Ja toorvorstid. Mmmm…. Kanasašlõkk punase-sõstra-marinaadis… ja kõrvale rukola & muu “muru” & tomati & juustu & oliiviõliga salat…. mmm…
Edasised tähemärgid puuduolevaist 1500-st võtab enda täislobiseda preili Kõht, kellel on öelda järgmist [tsiteerin]: “Korrrr-korrrr-korrrrr…”

Suvefilmid:
Kes see ikka suvel telekat vahib. (Muuseas, mul on nüüd telekas!!! 🙂) Ja kuigi ma olen muidu suur filmiõgard, ei meenu mulle, et ma suviti midagi erilist vaadanud oleks. Isegi sarjad puhkavad siis. Küll aga võib olenevalt aastast jälgida suvel Jalgpalli MM-i (et hoida pöialt Hollandile ja Itaaliale), Jalgpalli EM-i (et hoida pöialt Hollandile ja Itaaliale) või Suveolümpiamänge (et hoida pöialt Eestile).
Aga tagasi filmide juurde jõudes, on kõige suvisemad filmid, mida soovitada oskan näiteks: “Siin me oleme“, “Suvi“, “Laanetaguse suvi“, “500 days of Summer” … või siis hoopis “I know what You did last summer“.

Suvekohad:
Suvel võiks iga endast lugupidav inimene käia ära vähemalt ühes kohas järgnevaist:
Eesti saared (vabal valikul kuhu-millal, aga jaanipäeval Saaremaale on liiga meinstriim… olgem erilisem!)
Kõrvemaa (rongiga Aegviitu ja vihma ja sääski trotsides telkima! Me Fränkyga käisime!)
Ida-Virumaa (kultuurišokk omas kodus. Ärge jätke sõitmata Sillamäe sadama kõrval mereäärset teed mööda, mis äkitselt kaob ja mülkaks muutub. Yolo!)
Seikluspark (vali ise, milline. Mine. Karda. Roni. Ripu. Ära kuku.)
Mõni linn, mis ei ole Sinu kodulinn (käi Tartu Toomemäel, Haapsalu promenaadil, Rakvere Vallimäel Tarvast paitamas, Pärnu rannas varbaid vette viskamas…)

Ja, et igaks juhuks sõnad peale lugeda, siis:
Asjad, mida mitte teha:
– Ära jäta koera autosse!
– Kui leiad palavasse autosse jäetud koera, löö aken sisse (aga ära politseile ütle, et mina soovitasin. Koerale võid öelda.)
– Ära võta endale suvilasse koera, keda sügisel hüljata.
– Alkoholi ja autosõidu suhtes nulltolerants! Ja  ära istu idiootjuhi autosse.
– Alkoholi ja ujumise kohta kehtib sama. Ja võõras kohas kaine peaga ujumise osas võta rahulikult.
– Ära jäta prügi loodusesse! (Ei suuri prügikotte, ega väikeseid klaasikilde (Koon tervitab eriti klaasikillu-idioote!))
– Ettevaatust äikese ja kodutehnikaga!
– Ära kuluta kogu puhkuseraha korraga ära, et siis järgmised kuud nälga surra (kuigi peale puhkust surra on ikkagi mõistlikum kui nt täpselt enne puhkust 🙂)

Ps. Suvetsitaat:

“Eelmisel aastal oli mõnus soe suvi, aga ma ise olin kahjuks tol päeval tööl.”