unenäoimed

Mul oli täna öösel niiiiii pikk unenägu, et ma ei viitsi isegi kogu sisu unenäoblogisse kirja panna… aga räägiks hoopis, kui osavalt ma unenägu jätkata suutsin.

Põhimõtteliselt oli sisuks, et ma olin kusagil Sloveenias või Slovakkias vms, elasin seal ajutiselt nagu ka mitmed mu tuttavad ja Eltsus ka. Kuni hotelliaknast nägime kahte hiiiiglaslikku raketti linna kukkumas (no pole ka ime, kui viimase aja uudistes on alatasa mingite rakettide ja pommide jutt). Need ei plahvatanud, aga olid nii suured, et lõhkusid maandudes majad, millele maandusid. Üks neist oli meie vastasmaja.
Otsustasime evakueeruda ja ma ütlesin kolleegile, kes ka seal oli, et pean enne EllieTheElephant´iga pargis põiel käima, sest evakueerudes ma ei tea, kas ja kus temaga kuhugi minna saab. Kolleeg lubas, et käib teeb selle ise ära. Läkski. Mina pakkisin oma kahest seljakotist (ma ei tea, miks neid kaks oli) vajaminevast ühe kokku ja teise jätsin maha.
Tuli tagasi ilma Eltsuseta, ütles et tema sai aru, et ma ei tahtnud Koonuga evakueeruda ja plaanisin ta maha jätta ja ta jättiski parki siis. Doup. Hakkasime siis parki vantsima, et koer uuesti üles otsida.

Ja siis ärkasin üles, sest põis oli silmini. Käisin kergendasin põie ära ja proovisin magama jäädes pingsalt eelmisele unenäole keskenduda, sest ma ei saanud rahu, et kas Koonlane sai võõrast linnast leitud või mitte… mis siis, et Koon päriselt sealsamas pesas keras und nohises.

Algus polnud lootustandev, sõitsime T.ga ratastega mingis tundmatus kohas. Ta oli ainult lühkaritega ja jäi kuhugi oksa vms taha kinni ja tiris needki puruks. Ma siis omalt poolt abivalmilt pakkusin, et äkki mul on hotellis mingeid riideid… ja läksimegi samasse hotelli, mille ma eelmises unes hüljanud olin 🙂 Ainult tuba oli rahvast täis, ajakirjanikud ja asjad… vaatasid aknast seda auku, mis rakett vastasmajja teinud oli. Ma sobrasin oma seljakotis, mis hotelli jätnud olin (eelmises unenäos) ja otsisin riideid ja avastasin nt. et olin ühe fotokaobjektiivi ka kogemata sinna unustanud… liiga kallis selleks, võtsin selle ka kaasa.

Igaljuhul, kuigi ma ei näinud uues unes enam Eltsust, siis arvestades seda, et ma ei olnud sellest üldse muserdatud, lohutan ma ennast, et ju me siis leidsime ta ikkagi üles ja toimetasime turvalisse kohta, enne kui jalgrattamatkale läksin 😛

#MaciJuhtumised

Mulle ikka 1-3 korda nädalas turgatab mõne asjaga pähe, et oh, see oleks ju küll tore lugu, millest blogida… aga noh, need lood ei juhtu enamasti arvuti taga istudes ja lõpuks siia jõudes ulub peas ainult tuul… meenub, et midagi ju nagu oli ükskord, aga mis ja kus… kes seda enam mäletab 😀 või siis meenuvad nii vanad asjad, mida vist pole mõtet enam rääkida… või lood, mida ma olen juba mitmele inimesele eraldi rääkinud ja siis tundub, et kõik juba niikuinii teavad… ja pole ju mõtet rääkida…

Aga sellest olenemata, ma siis 3 lugu räägin, kes kuulnud on juba, siis noh, kurb… ega ma kõrval ähvarda, et loe-loe edasi 😛

I lugu –  ehk kuidas Mac oma asju printimas käis

Mul oli vaja seoses Elliega üheks pühapäevaks värviliselt mõni leht printida. Värviprinteritega  koopiakoht on avatud põhimõtteliselt mu tööajal ja mitte nädalavahetusel. Ahjaa, ja mõte tuli mulle reedel alles.
Õnneks aga juhtus nii, et mul oli tööl vaja  ka üks kujundus teha, mida siis välja printima minna. Kiirustasin ja jõudsin tööasja valmis, ladusin asjad mälupulgale, avastasin töökujundusel vea, tegin muudatuse, panin uuesti kraami mälupulgale ja läksin enne tööpäeva lõppu printima. Mõeldes, et no see lahenes nüüd küll perfektselt…
…
…kuni ma printima jõudsin ja avastastin, et oma parandust tehes olin ma Ellie asjad mälupulgalt maha kustutanud, ainult tööasjad olid kaasa. Nunuh, eks vastupidi oleks veel hullem olnud, aga häiriv sellegipoolest.
Eltsuse-teemad lahendasin muul viisil, olude sunnil. Aga kõik sai tehtud.

II lugu –  ehk kuidas Mac taaskord oma asju printimas käis

Täpselt nädal hiljem, järgmisel reedel, oli mul vaja ühe teise projekti pärast, aga siiski omi asju, paar lehte värviliselt printida. Seekord polnud tööasju, millega ühendada, niisiis küsisin ülemuselt luba, et pisut varem jalga lasta. Sain loa. Panin asjad mälupulgale ja kontrollisin 16,8 korda üle. Kõik olid olemas.
Kaalusin küll korduvalt, et äkki ma siiski ei lähe täna, vaid lükkan edasi.. sest väljas kallas toredasti vihma ja ma olin hommikul, kui mussoonvihmad polnud veel alanud, tulnud kodust välja riidest jalatsitega. Aga kuna mu värviprintimisest oleks pidanud edasi meisterdama, ja mind ootas ees vaba nädalavahetus, millel seda teha, siis läksin vihma trotsides (ja mälupulk ühes!) teele…
…
…kuni printimiskoha uksel oli silt, et just sellel pärval oli erinevatel põhjustel koht pärastlõunal suletud.
Ma ei olnud väga õnnelik.

III lugu –  ehk kuidas Mac endale Hiinast bonsai tellis

Lahendame selle siis lühikese pildivalikuna sarjast ootused VS reaalsus:

Expectations – bonsai:

 Reality – seemned:

Oh well.

UnenäoMacBeebi :D

#MaciUnenäoblogi

Enne postitust peletan juba eos kõik kahtlused, et ei, mul ei ole tegelikult mingeid titeuudiseid.. või no kui siis neid, et EllieTheElephantil on loodetavasti jõulubeebisid oodata, aga see on ka kõik. Kohe kindlasti. Aga unenägu leidis enda jaoks ilmselt idee nt sarjast, mida vaatasin, kus rasedus teemas oli. Või eile lastehaiglas, kus EllieTheElephantiga käisime, kus üks pisike pudin mööda mind ronis ja mind uudistas (ma olin oluliselt khuulim, kui koer 😀) ja siis lõpetuseks täpselt enne magamaminekut (ehk siis kell veerand kaheksa õhtul :D… true story!) helistas Empz ja rääkis mu KonkurentsitultParimastVennapojast (kes on nii vennapoegade seas konkurentsitu kui ka parim 😀), ehk siis tited olid teemas.

Igaljuhul, nägin mina unes, et olime perega Vinnimaal ja ma otsustasin järsku sünnitama hakata… teadmata, et üldse rase oleksin. Töö kiire ja korralik ja Beebilane oli kiirelt käes. Keegi oli vahepeal kiirabi kutsunud ja nad otsustasid Beebsu kontrolli viia, kuna raseduse ajal kontrollitud polnud. Mind jäeti maha, öeldi, et tulge homme talle järgi. Nujah. Läksingi.

Kuna mul polnud olnud aega, et talle igasugust manti varuda, siis ei olnud mul ka turvahälli ja muud sarnast, nii ma tõin siis oma vastsündinu koju süles, ühistranspordiga.

Tööl selgus tõsiasi, et kuna ma ei olnud oma lapsepuhkust piisavalt kaua ette teatanud ja selle aasta puhkusegraafikud olid juba tehtud, siis ma puhkust ei saanud 😀 Polnud hullu, jätsin esialgu oma Beebilase päevaks koju diivanile magama ja õhtul lippasin kiirelt koju (ma kutsuks endale lastekaitse juba selliste unenägude eest 😀)… seda kuni mu, umbes neljapäevane vastsündinu, õppis pöörama ja ma ei julgenud teda enam diivanile jätta :D. Harilik väleareneja :D.

Siis ärkasin vahepeal üles ja jäin magama ja nägin mingit muud und.

Siis ärkasin uuesti üles ja nägin jälle Beebsut :D. Suhttäpselt samast kohast, kus pooleli jäi, ehk siis tegelane oli ikka veel alles paaripäevane või nii. Ja Dzeik tuli mulle külla. Olime, Põnn süles, tal bussijaamas vastas. Dzeik uuris kohe alguses suht, et kuidas toitmine läheb ja ma siis tõdesin, et ma ei tea, ma pole veel proovinud. (1. No ma räägin – lastekaitse!?! 2. Mul oli hullllllult leplik unenäoBeebi muideks!) Dzeiki tänituste saatel proovisin siis kohe – kerisin aga kohe tänaval kõndides oma särgi täitsa üles (kohe täitsa kerisin üleni, nii et selg oli ka paljas 😀) ja kukkusin söötma.

Siis toimus vahepeal mingeid asju veel, mida ma nüüd enam ei mäleta… aga lõpuks jõudsime me taa Vinnimaale ja “jalutasime last”. See nägi välja nii, et mina olin rulluiskudel, beebi süles.. ja Dzeik sõitis kõrval jalgrattaga.

Dzeik tõdes ühel hetkel, et mu Beebsu haiseb. Minu vabandus sellele oli, et jah, mul pole praegu mähkmete jaoks raha ja ta peab hetkel ilma olema (päris öko värk). Dzeik, lahke inimesena, lubas et aga läheme poodi ja ta käristab esimese mähkmepaki välja.
Kes Vinnimaad teab (ja kes ei tea, siis ma kohe räägin), siis sealne pood asub natuke nagu mäekünka otsas või nii… või noh sissesõidutee läheb ülesmäge, eriti veel kui bussijaama poolt tulla nagu meie. Aga häda oli selles, et ma olin endiselt rullidel.. ja hakkasin poole mäe pealt uuesti selg ees tagasi vajuma… endal beebsu süles (ma ütlen kolmandat korda – kus kurat istub see unenäolastekaitse? Üldse tööd ei tehta ma ütlen!). Õnneks Dzeik oli rattaga ka väle, nii et kui ma alla jõudes kukkuma hakkasin, siis ta haaras Beebilase enda kätte ja jättis mu rahus üksi kukkuma.

Kuna nüüd on juba õhtu, siis ma olen kahjuks ülejäänud detailid unenäost unustanud. Agaühesõnaga, päris vahva unenäoBeebsu oli. Ja tal oli päris kohutav Aasta HalbEma2016.

Koonulood

Väike-Fränky  resideerus sel nädalal paar päeva mu juures.. jätsin Koonu temaga koos päeval koju. Igal varahommikul, kui oma Koonu ja Fränky Koonu jalutasin, siis selgitasin EllieTheElephantile pikalt ja laialt, et mõistlik oleks lisaks põietühjendusele sinna juurde midagi muud ka teha, sest Fränky viib ta päeval kiirelt põiele ainult ja muud enne õhtut ei saa. Ta ei süvenenud mu juttu karvavõrdki ja oli ikka nii umbne nagu ise tahtis 🙂

Täna hommikul siis lõpuks vaatas, et nonii, FränkyKoon Dzännu sätib end kükitama… ahjaa, minult oodatakse sama! Ja vudis 50 meetrit eemale, et sünkroonshi**uda :D… Hindasin siis ära Dzännu umbkaudse koha, et oleks meeles koristama minna ja lippasin Koonu juurde koristama… no ma ei tea, tihased toodavad ka ilmselt massiivsemaid jäätmeid, kui see tüüp täna 😀 Tal oli lihtsalt vaja vaadata ja pihku itsitada, kuidas ma korraga kahe järelt korraga koristamise ülesande lahendan.

See selleks…. lihtsalt, mis blogi ma oleks, kui ma vahepeal #kakablogi ei oleks, onju :D.

Eniveis, mõni aeg hiljem kõndis EllieTheElephant mul lihtsalt ülimalt tublilt kõrval. Mõtlesin teda premeerida ja maiust anda. Nuusutas ja pööras pea ära. Mul vajus lõug läbi põranda ja andsin talle uuesti nuusutada, et hallooo – see on toit praegu, mida ma Sulle pakun, saad ikka aru või?!
Tüüp pööras uuesti pea ära. Kulus veel mõni hetk, enne kui ma aru sain, et järelikult peab tal juba suus miskit paremat olema! Maadlesin siis sõrmed tema kurgus (te ei kujuta ettegi, kui suur ja põhjatu ja peidukohtaderikas on ühe retriiveri suukoobas, kui tal on vaja sinna midagi ära peita 😀) ja leidsin… kastani :D. Eino tore, mis koer valib kastani koeramaiuse asemel?? Ma saan aru, et prantsuse ja itaalia inimesed… aga koer? Nojah…

Meie õueskäik lõppes aga sellega, et Koon keeldus kutsumise peale juurde tulemast. Õigemini, ma pole kindel, kas ta üldse tähelegi pani, et ma seal olin ja midagi seletasin. Sest tal oli uus parim sõber! Kujutage pilti, see kastanipuu lihtsalt loopis talle muudkui nina ette uusi mänguasju/maiuseid maha. So much fun!

***

Aga EllieTheElephanti Y-pesakond saab täna aastaseks! Palju õnne pätakatele! 🙂

“Minu Suvi”

*kui pealkirja kribama hakkasin, olid sõrmed klaviatuuril ühe klahvi võrra lappesse läinud ja Minu-st sai hoopis “Nuby”, mis kõlab ka nunnult.. raudselt on mingis islandi vms keeles õige ka.
** googletranslatesin ja googeldasin. Nubyle tõlget ei leidnud, aga tegu on miski beebitoidufirmaga. Aga ei, mul ei ole teadlikult ega alateadlikult titeuudiseid jagada 😀

***

Minu suvi, nagu ma ei väsi kordamast, möödus peamiselt vihmavangis. Olin ettenägelikum, kui varem. Viimase umbes.. minu eluea aastate kogemus ja ka statistika, teavad rääkida, et august olla kõikse soojem kuu. Sättisin siis puhkuse augustiks. Seda tegelikult lisaks ilmale veel teisel põhjusel ka (millest kohekohe).

Minu kolm nädalat augustis (vähemalt seal Eestimaapaigas, kus mina olin) olid tubased. Akna taga mängis järjest ja kordustena kuus hooaega tõsieluseriaale “kas sellist suve me tahtsimegi?” ja “Si*t suusailm”. Selliseid päevi, kus päeva jooksul kordagi ei sajaks, oli KAKS! Selliseid päevi, kus suurem osa päevast ei sadanud oli umbes viie ringis. Selliseid päevi, kus ma sain ilma külmetamata lühikeste varrukatega liigelda oli kolm.

Õnneks ei olnud ma plaaninud mööda Eestit telkida ja rannas vedeleda. Minu masteplan oligi haarata Koon ja kimada maale. Esiteks seetõttu, et käisin esimest korda elus pulma pildistamas! 🙂 (sealkandis… ja selle pärast rihtisin ka puhkuse sellele ajale).. too päev oli pilvevaheline-vihmatu.. kallama hakkas alles öösel, kui koduteel olin… siis olin niikuinii nädala tubane piltide sorteerija ja töötleja… siis pidasime tubaselt Empsi sünnat ja siis läksime ühe vihmase päeva vihmatul õhtul Ööjooksu joogipunkti jooksjaid jootma. Ja no natuke sai Koonuga metsas rattamas ka käia… ja geopeituse aardeid otsida.

Mis pulmapildistamist puudutab, siis see oli nii äge 🙂 ja nii hirmus 🙂 ja nii väsitav. Ja mina ei julgeks never võtta kedagi, kes esimest korda pulma pildistamas on 😀 :D.. aga kõik läks hästi ja nad on rahul 🙂 ise ka üsna rahul 🙂
Aga tagasilöökide osas, olin väga ettenägelikult mõelnud peaaegu kõigele. Ja ainus asi, mis feilis oli see, et Empsil on maal see kõige närbim Telia netipakett ja kui pilte hea kvaliteediga üles tahtsin laadida… siis oli isegi ühe pildi laadimine talle ületamatu ülesanne.. ja mul oli rohkem kui üks pilt. Aga see lahenes ka lõpuks. Igaljuhul, torekas oli.

Koonulood, vol…

Kodukirjand “Minu imeline hommik” ehk lugu sellest, kuidas mulle loomakaitse tuleks kutsuda.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et täna on mul pikem tööpäev, mispärast pidin Koonu tööle kaasa võtma. Kuna väljas on soe ja kuiv suvehommik, läksime jalgsi… Isegi väikese ringiga, et Kesklinnas üks uus Coffee-shop latte osas üle kaeda.
Seal oli aga parajasti masina puhastus, nii et läksin kofeiinita edasi jõe äärde.

Kõik oli väga ilus kuni Botaanikaaia sillani… Kus minu armas karvane saatja otsustas pargis kalarapetes püherdada (siinkohal soojad tervitused kalameestele, kes selle kraami parki maha laotavad… Ma loodan, et te täna s**a sisse astute… Pidavat õnne ja rikkust tooma, ma olen kuulnud.)
Igaljuhul, kuna mul oli koju 45min tee ja tööle 15min tee ja tööpäeva  alguseni 30min, siis imelikul kombel olin ma natuke kuri.

Et loom turjalt kenasti rõve oli, ei olnud eriti mõnus teda natuke sakutada, mistõttu otsustasin ma oma koera koonu pihta (mitte üldse kõvasti!) lüüa… Ja seda millegagi, mis oleks oluliselt pehmem kui mu käsi – kakakotiga, mis järgmisse prügikasti sattumist ootas.
See muidugi plahvatas ja nii oligi EllieTheElephanti pool nägu ja terve tema jalutusrihm üleni pupune.
Karjusin siis natuke aega pargis Koera ja Enda pihta roppusi ja hakkasin koju astuma. Loom lahtiselt, sest… Nojah.

Igaljuhul pole olemas suurepärasemat koera kui rämedalt möliseda saanud koer. Kõndis absoluutselt kogu tee täpselt minu taga ja peatus ristmikel minuga jne.
Pesin ta kodus ära ja jätsin piiiikaks päevaks koju. Ja kui ta niiskusest uue hotspoti peaks endale sebima, siis jätan ta kliiniku ukse taha kirjaga, mis pro bono visiiti tahaks.

03:45

Eile, olles tänu jalka EM-ile juba niigi alamaganud (mina, kes ma muidu lähen õhtul kell 21 magama, olen igapäevaselt vaadanud kell 22:00 alanud mänge eksole) ja et mul oli eile pikk päev seljataga ja peakolu valutas… lõin õhtusele jalkale käega (et mitte öelda jalaga :P)) ja läksin kell pool 10 magama ära. Saavad ühe.. või kaks, mängu minuta ka mängitud (etteruttavalt olgu öeldud, et said ka!)

Magan ma siis kenasti lõug lõunas, kui keegi mulle järsku oma “aromaatset” hingeõhku näkku lõõtsutas. See tähendab enamasti ühte kolmest variandist:
a) ärkamisaeg hakkab lähenema ja kell hakkab kuus saama;
b) neiul esineb seedekulglaprobleeme, mis vajaksid kohest leevendust;
c) koerlasel on lihtsalt maruigav.

Viskasin pilgu kellale: 23:45. Kaalusin, kas telekas ruttu käima vajutada, et jalkamängude lõppseisu vaadata, aga kuna Koon tundus omadega ikka natuke hädas olema, siis tuikusin temaga hoopis uniselt õue.

Õues polnud ühtegi inimest näha ja linnud karjusid kõrvulukustavalt. Eemal tõusis päike. Much romantic 🙂  Ja ka much kahtlane 😀 Minus tärkas nii mõnigi kahtlus, et äkki kell ei olegi 23:45 😛

Koon ei tootnud õuel midagi asjalikku, kobisime tuppa tagasi. Vaatasin pisut vähem-uniste-silmadega kella ja see kinnitas tõsiasja, et hakkab hoopis neljale lähenema, mitte keskööle :P.

Kobisin tagasi voodisse ja proovisin magama jääda. Ma polnud seda plaani EllieTheElephantiga piisavalt kooskõlastanud, sest tema arvas, et on hullult hea mõte iga veerand tunni tagant voodi ette hädalise nägu tegema tulla… kohe, kohe lasen sul siin kõik täis.. kohe kohe, ausalt noh! Saatsin ta iga kord järjest kurjemini pikalt, et no Simmo, mida Sa ajad, ise tulid just õuest ja polnud seal häda midagi… tiksusime järgmised 2 tundi äratuseni seda iga natukese aja tagant üle rääkides…

Kui hommikul tööle tulema hakkasime ja Koon uuesti õuele jõudis, siis vaeseke, vabandage mu prantsuse keel, aga s***us nii nagu homset polekski. No kena, süümekate tekitamine Macile, et ta ikkagi uuesti õuele ei läinud – check!

Aga vähemalt nägin ma selle suve esimest päikesetõusu!

 

Ellie 5!

See PitaPata bänner siin kõrval valetab häbitult, väites et EllieTheElephant on täna 4 aastat 9 kuud 3 nädalat ja 5 päeva noor. Ja kuna ma ei ole passwordide meelespidamisele eriti mihkel, siis ma ei saa seda muuta ka. Fakt on hoopis see, et LoomaTüdrukul on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev!  Täpsemalt on tal lausa juubelipidustus! 🙂

Oma viimasel õhtul neljasena pääses ta voodisse magama. Öösel ta siirdus sealt küll jahedamasse, aga hommikuund tuli jälle padjale magama. Minu lahkel loal. 🙂
Kui ta tavaliselt sööb ainult õhtuti ja kuivtoitu, siis tänast hommikut alustas neiu väikese konserviga ja pika jalutusega tööle (et kalorid maha kõndida, sest eile selgus, et noor daam on veidi… khm… kopsakas…)

Preili on loomulikult pidurõivaid oma roosa rihmaga. Eelmisel aastal saadud roosast lipsukesest ei arvanud ta endiselt miskit (ei oska ka vanema ja targemana ilu hinnata) ja eemaldas selle sujuvalt. Ja loomulikult on ta terve hommiku õnnitlusi saanud.. ja maiuseid 🙂 Ja kui ta ennast hästi üleval peab, saab ehk õhtul kingituse ka. Ja kui ta ennast halvasti üleval peab, siis saab ta ikka kingituse, sest noh… It´s her party!

Igaljuhul, koeratüdruk. Sa oled lihtsalt nii Armas, et Armasta puruks 🙂 Palju õnne Sünnipäevaks ja umbes veerandi (kui mitte 1/5) eluea täitumisel. Muidugi, kui Sa siinkohal soovid mu ennustused kõvasti ja paljude aastatega üle elada, siis ma ei kavatsegi keelata 🙂

***
Aitäh, et Sa olemas oled ja nii võrratu oled! 🙂
Ps. Ja loomulikult endiselt hiiglatänud kõikidele asjaosalistele, tänu kellele see võrratu siin on 🙂

igavene blogimatu

Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)

Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛

***

Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂

Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne.  Lõrr.

Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂

***

5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.

9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…

Sel puhul jagan ka siin kõige uuemat plastiliinikat 🙂
https://www.youtube.com/watch?v=rSufubuddZA

***

Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool.
Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂

***

Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!

EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.

48 käppa

Nagu teada, siis minu neljakäpaline viibib hetkel emapuhkusel ja kasvatab kaheksat neljakäpalist. Et neist ka sama normaalsed koerad välja kukuks, kui EllieTheElephant. Kuigi päris nii normaalne pole vist võimalik olla 😛

Ja nagu ma siin ka rääkinud olen, siis ajutiselt resideerub meitel Kosmosemutt, koos oma koeraga, Teletupsuga. Kes on väike ja armas ja vahepeal ilge tõbras 😛 (sest tal on täielik beebiaru veel).. ja kes, selgub, ei asendanud siiski täisväärtuslikult koera. Ellie asendamisest rääkimata, seda ma ei oleks lootnudki.

Veaparanduseks krabasime meile asenduseks Rocky. Teletupsu isa.

Tegu on maailma kõige heasüdamliku koerahärraga. Ei heidutanud teda vähematki, et see beebiaru, kes endale vahepeal juba suure mehe kihvad kasvatanud on, talle igal võimalusel hammastega kõrvadesse ja saba külge ja kraesse ja lõiga kinni hüppas. Ja kõik mänguasjad tema hambust endale kangutas.

Kõigutamatu. Ülihea kasvatusega. Sõbralik. VägaVägaVäga paimaias. Kalliskoer.

See, et ta üsna ruttu kalliskoeraks sai, on probleem. Elliet muidugi ei asenda, seda ma ei väsi kordamast, aga noh.. ütleme nii, et oli oht, et kui Rocky meiega detsembrini on, siis olen ma mitme koeraga… sest siis ma teda enam tagasi ei anna :D.
Kuna see on järele mõeldes üsna närb variant, et emane ja isane samas ühetoalises elavad.. ja üldse, palju muid põhjuseid veel, miks see halb mõte oleks… siis saatsime Rocky koju tagasi, enne kui temasse lootusetult-lõplikult kiinduda. Ja et loodus tühja kohta ei salli, siis krabasime uue asemele. rocky poja. Teletupsu poolvenna. EllieTheElephanti praeguse pesakonna uhke isa. Fed.
Fed on oma isast kümmekond cm kõrgem ja annab hobuse mõõdu välja küll.

Fed on umbes samasugune flegmaatik nagu EllieTheElephant. Huvitav, millised nende lapsed on… nagu talveunes karud? 😀
Aga pai nurumiseks ikka energiat jagub.

Oeh. Koerad on võrratud. Aga EllieTheElephant on jätkuvalt ikkagi kõige võrratum.

unenäorännakud

Nagu kombeks lajatan oma unenäod siia üles, kui vähegi mäletan 🙂

Jalutasin mina unes tööle. Koos EllieTheElephantiga! Ja töötrepil magas keras üks võõras kuldne, poolik ketijupp kaelas. Üks tuttav kelgukoer jalutas koos omanikuga parajasti mööda ja teadis, kust kuldne pärit on. Läksin teda siis ära viima. Kohtusin teel ka korraks osakonna juhatajaga, kellele ütlesin, et viin võõra koera ära ja olen kohe tagasi 🙂
Viisingi ära, aga siis mõtlesin hoopis korraks Tallinnasse põigata. Nipet-näpet, siinsamas lähedal ju.

Jalutasin siis pealinnas Lasnagorskis. Väljas oli lumi maas ja ma piilusin, et kui paljud uut seadust järgivad. Uus seadus oli, et advendiajal peavad igal aknal olema need kolmnurksed advendiküünlad. Paljud rikkusid seadust muuseas.
Et ma juba Lasnas olin siis mõtlesin Empzile ka külla põigata. Kuigi teda päevasel ajal kodus polnud. Ja mul polnud võtmeid ka kaasas. Aga ei ole hullu, ronisin mööda viinapuuvääte (mida majal tegelikkuses pole) üles oma aknani. Päääris mitu korrust. Nagu orav :P. Jõudsin üles ja leidsin sealt Netrami ja Ja$i (kes oli unes oluliselt pisem kui täisealine!) lauamängu mängimas. Ühinesin ja mängisin ka, kuni Netram hakkas veiderdama ja sohki tegema. Vihastasin räigelt ja lahkusin! Alguses plaanisin uuesti akna kaudu minna, aga siis meenus, et välja pääseb vist ukse kaudu ka. Suht inimlik variant tundus kohe :P.

Jõudsin õhtuks bussijaama, kus juhtumisi M.-i kohtasin. Uurisin telefoniga Tpiletist Tartu busside pileteid ja selgus, et õhtul kõige viimane buss teeb vahepeatuse New Yorgis! Ilma naljata! M. hakkas vastu ja ei viitsinud nii pikalt sõita ja läks varasemale. Aga ma ostsin muidugi sellele (sama hinnaga!) ja saatsin siis Tpiletist kogu tutvusringkonnale rõõmusõnumiga screenshoti, et ma saan lõpuks ometi New Yorki! Mis siis, et kolme minutilise bussipeatumise jooksul, aga siiski!

Ja siis otsustas üks kutsiklane (Teletups), et tema eilne suuuuuuur väsimus on välja magatud ja ärkas üles ja hakkas ringi toimetama ja mängima. Mille peale ma korraks ärkasin. Ja njuujorki ei saanudki :(.

Perekonna suurenemine :)

Koonul on 8 järglast! Ei ole oktoobrilapsed, hoopis 30. septembri väljalaskega! 5 kutti ja 3 pliksi.

Ja see kõik on ülitore, peale selle “pisiasja”, et Koon veedab lapsepuhkuse kasvataja juures ja ma igatsen teda. V.Ä.G.A.

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

15-asja-meem

Alguses plaanisin blogida sellest, kuidas reedel läksid pekki kõik-kõik-kõik asjad, mis vähegi andsid pekki minna. Mis oli päeva alguses VÄGA frustreeriv, aga päeva lõpuks muutus juba naljakaks.

Aga ma ei viitsi.

Täidan ka hoopis seda blogimeemi, mida ma Sesamy ja Ene blogides kohtasin:

“15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla”.
(kuigi seaduse silmis ma ei ole enam noor…)

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8-12 klaasi.
Mul on veiniklaasid… need väiksemad (punase veini omad?) ja neid on komplektis kuus. Ja ma ei joo eriti veini. Martiniklaasid on mul ka, aga ma ei joo seda ka…
Igaljuhul, kuigi vähem siis ma annan endale ikka punkti, sest ma olen lahkes meeleolus. 1 punkt.

2. Vähemalt üks ilus vaip.
Ehh…no terve mu üürikorteri tuba on vaipkatte all, aga see pole minu meelest eriti ilus… aga kui seal oleks paljas põrand olnud, siis ma raudselt oleks mingi nunnu-sooja-vaibakese sinna muretsenud.
Aga noh, vaip on vaip, ja hiiglamasuur pealekauba. Ja ma olen endiselt lahke. Annan endale endiselt punkti! 1 punkt.

3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht.
Siinkohal vist ei lähe arvesse voodi? (Kuigi see oleneks muidugi tööst :D… aga ma mõtlen arvutis asjatamiseks ja meisterdamiseks jne…) 0 punkti.

4.Unikaalne leid kirbuturult
Mul on küll hullult igasugu träni, aga mitte midagi unikaalset ma arvan… 😦 0 punkti.

5. Mugav madrats
Lahtikäiv diivan… aga täitsa magatav on. Olen ikka veel lahke enda vastu.  1 punkt.

6. Vähemalt üks kunstiteos
Ma joonistasin ise Ellie köögiseinale! On ju kunstiväärtuslik! Mis siis, et ma joonistada ei oska eriti, aga proovimise eest saan punkti ikka. 1 punkt.

7.Üks elus asi
Lisaks minule? :P. Leidub! 1 punkt.

8. Fotod sulle kallitest inimestest
Albumites jagub. Arvutis ja kõvaketastel jagub. Raamides on praegu ainult kallitest koertest :P. 1 punkt.

9. Väike õmbluskomplekt.
Mul on kusagil karbis nõelad… ja kusagil on 1 roheline niidirull… Ja käärid on mul ka! Põhimõtteliselt piisab õmblemiseks ju, vähemalt minusugusele, kes õmmelda ei oska… 1 punkt.

10. Nõudekomplekt külaliste tarvis.
Nõusid leiab, kuigi suure seltskonna puhul juba erinevatest komplektidest. Aga 1-toaline korraliku lauapinnata korter seab külaliste arvule omad piirid. 1 punkt.

11. Kohvi ja/või teekann.
Presskann on… väike, kui üksi endale teha ja suur, kui külalised ka tahavad. Teekannu pole. aga küsimus oli  ju et emb-kumb. 1 punkt.

12. Vähemalt üks pudel vahuveini
Parematel aegadel leiab ehk õlut või siidrit külmikust, aga kõige muu osas on tühjus. 0 punkti.

13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga.
Olemas. Kuna retriiverist kodu-valvurit ei ole, siis tuleb enesekaitseks ikka üks korralik kokanuga majapidamises hoida, onju?! Noh, et kui varas tuleb, siis kokkad talle köögis salatit hakkida, seni kuni politsei tuleb… 1 punkt.

14. Taskulamp
Telefonil on taskulamp. 1 punkt.

15. Usaldusväärne tolmuimeja
Usaldusväärne? Tegelikult on nii küll, et kuigi minu tolmuimeja, Mario, sai nime ühe eriti jutuka noormehe järgi, sest tolmuimeja-Mario on väga valjuhäälne müriseja… siis on ta ühtlasi äärmiselt usaldusväärne ja pole kunagi ühtegi mu saladust edasi rääkinud. 1 punkt.

Kokku: 12 punkti 15st.
Kui ma ei oleks enda vastu nii suurte mööndustega lahke olnud, siis oleks olnud poole vähem punkte, vähemalt.

Jõuluisu on

Kui mu tervis oli juba piisavalt hea, et minna üle leebematele filmidele ja mitte enam ainult piinlevaid inimesi vaadata, siis mõtlesin välja plaani, et ajan bioloogilise kella sassi. Et täitsa terveks saada. Teen endale jõulutuju ja siis organism arvab, et on juba 5 kuud haige olnud ja saab terveks:)

Niisiis vaatasin ühel päeval ära kaheksa jõulufilmi. Järgmisel viis.

Ülejärgmisel päeval (täna) läksin tööle, niiet mu masterplani võib õnnestunuks lugeda! Kui jätkuv köha välja arvata muidugi.

Lisaks köhale on mul nüüd teine mure ka. Jõuluisu 😀 Aina süvenev.

Tahaks jõulumuusika mängima panna…

… ja jõulukinke ja kaarte meisterdada. Ja jõulukingitusi pakkida. Ja piparkooke süüa. Ja hapukapsast ja liha! Ja kakaod juua. Ja ahju kütta ja pleedi sisse keeratuna Koon voodis “Üksinda kodus” maratoni vaadata.

Ja väljas võiks paljupaljupalju laia lund sadada. Siis teeks vahepeal filmidesse pausi ja läheks kõnniks lumes ja piiluks akendesse. Mitte niimoodi pervilt, et oioi, mis te seal teete… Vaid pigem aknaid ennast, kus advendiküünlad põlevad jne.

Ja teeks lumeingleid ja lumememmesid ja mängiks Koonuga lumesõda ja.. ja… ja Jõule tahaks. vot.

Ühtlasi tahaks jõule selle pärast ka ilmselt, et detsembriks on Koon tagasi. Nimelt siirdub ta kuu lõpus kaheks kuuks dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele.  Kui te teda näeks: paisub iga päevaga nagu oleks rannapalli nahka pannud 😛 aga hullult nunsik. Nii et tagumine aeg kutsikaostule mõtlema hakata, kui endale Maailma parima koera maailma parimat poega tahate 🙂 Kes on ka ühtlasi maailma parim. Sest teate ju küll, et “Everyone thinks they have the Worlds Best Dog. And everyones right.”

Näe, nüüd läksin jõulult pisiperele üle. Aga suva. Sellega sai kõik öeldud vähemalt.

Nüüd tahaks veel köhast lahti saada ja siis oleks suisa hea olla.