I’m sick of being sick

Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.

Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.

rohuvalik

Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀  (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!

Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.

Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…

Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.

Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu

Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama:  (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.

Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.
Kaisukoer

Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.

Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…

Enam ei jõua blogida ka. Over and out.

***

Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…

NY filmisoovitusi ja mõnus kohvihommik :)

Kuna ükski normaalne hing mu postitust niikuinii ilmselt lõpuni lugeda ei viitsi, siis küsin kohe alguses põhiküsimuse ära:
Soovitage filme, kus tegevuspaigaks on New York City.
Eriti hea on, kui seal on palju linnavaateid jms 🙂
(muuseas, aidake meenutada kas “13 going to 30”, kui ta täiskasvanu oli, kas ta oli NY-s?)

Nagu arvata võib, oli mul täna hommikul taaskord täielik New-Yorki-reisimise-igatsus peal. Võib-olla on süüdi see, et eile lugesin lennupiletipakkumist 499€ (mind lahutab sellest veel ainult 497€!.. otsisin eile kõik oma sendid kokku 😀)… no ja siis kaaslast oleks ka vaja, kellel on ka ilmselt 499€ puudu. Aga kui keegi tahab meid kohale lennutada, siis vihjeks, et oktoobri viimane nädal sobib. Aitäh!
(Kohapealse elu eest olen ise nõus muretsema! Vot nii lahke olen!)

Igaljuhul, tulin Koonuga täna veidi teistsuguse ringiga tööle, läbi täitsa-täitsa kesklinna. Ja kuigi Tartu kesklinnal pole New Yorgi kesklinnaga vist suurt midagi ühist, tekkis igatus nii nagu filmides, kui nad hommikuti enne tööle minekut topsi kohvi ostavad ja seda juues siis hommikupäikeselistel NY tänavatel jalutavad. Teate ju, mida ma mõtlen, onju?!
Tahtsin siis ka kohalikust kohvipoest kohvi teele kaasa haarata.

Selgus, et pea kõik kohvi müüvad asutused on varahommikul kinni. Sest kes see hommikul kohvi peaks tahtma? Ikka hilisõhtul ja varaöösel juuakse seda ju… või ei?

Olles juba kohvipuudusest frustreerunud, aga varahommikuste nunnude Tartu tänavate peale siiski pisut leebunud, jõudsin Kohvipaus´ini! Nad olid avatud! Ja lubasid mind koeraga tuppa! Ja müüsid mulle niihead latte´t!  Basically- saved the day!

kohvipaus

Ehk siis, mul oli pöörfi moorning 🙂 (ja pärast seda s**t päev 😀 a see selleks…)

Muinasjutt2 – Koeraelu. (Blogimisvõistlus)

Koeraelu.

Kui Ellie varahommikul silmad lahti teeb, pea padjalt tõstab ja käpad teki alt välja lükkab, on tema esimene käik õueõhku nuusutama. Vaja on ju vaadata, mis ilm on: kas täna kõlbab talvekasukaga välja minna või peaks natuke karva maha ajama, sest on oht liigseks palavuseks.

Puu kõrvale muruplatsile on Naabri-Muri mõned teated jätnud. Ellie tutvub nendega põhjalikult ja vastab siis omalt poolt. Nende omavaheline kirjavahetus on üsna tihe, mitu korda päevas käiakse üksteisele sõnumeid jätmas. Aga, mis sa hädaga teed, kui oma nutitelefoni või arvutit ei oma. Nii tulebki leidlikumaid meetodeid kasutada.

Tagasi tuppa jõudnud on keegi hea hing sööginurka värske vee ja hommikusöögi serveerinud. Ellie enda meelest on normaalne toit ainult liha, aga tihti juhtub, et toidu pähe on serveeritud hoopis mingit peent kuivtoitu. Moe pärast ta seda siis natukene maitseb, aga ülejäänu matab kindluse mõttes raskete aegade jaoks ära. Sinnasamasse kaussi. Kujutletava liiva alla, mida ta püüdlikult ninaga õhust kaussi toidu peale kraabib. Kui seda tähtsat toimingut keegi pealt nägema juhtub, siis millegipärast kipuvad pealtnägijad naerma. Miks, jääb Elliele mõistatuseks. Aga üldiselt eelistab ta seda, et pealtnägijaid ei oleks. Ka süües hindab ta enamjaolt privaatsust ja põrnitseb köögis viibijaid kannatamatu pilguga, kuni nood lahkuvad ja rahus süüa lastakse. Proovi ise süüa, kui keegi kõrval su suutäisi loeb. Vastutasuks ei loe Ellie teiste suutäisi ka, kui nemad söövad.

Järgmiseks on ees ootamas teekond Ellie-inimese tööle. Ilusa ilmaga viib tee jalgsi läbi linna. Vihmase ilmaga läheb Ellie tööle bussiga, kuigi see talle eriti ei meeldi. Liikuda ja nuuskida on ikka parem. Pealegi peab bussis koonu ümber see tüütu toru olema, et ta inimesi hammustada ei saaks. Isegi Ellie enda meelest on naljakas, kuidas ta näiteks kuhugi võõraste laste juurde sõites peab bussis suukorvi kandma ja laste juures mitte. Aga seadus on seadus.

Õnneks on täna ilus ilm ja tööteekond on jalgsi läbitav.

Kui Ellie-inimese meelest võiks jalutuskäik tööle koera jaoks tähendada järgmist: palju lõhnu koertelt, postide ja puude nuusutamine. Linnud. Jõgi. Jalutamine.

Siis Ellie ise on piisavalt linnastunud, et ära õppida, mida see tegelikult tähendab: piiramatu toidulaud! Pink! (Pilkide juurde on alati midagi söödavat kukkunud!) Prügikast! (Nende kõrvale maha on linnud alati midagi söödavat välja sikutanud kastist!) Põõsa-alused! (Kui prügikast kaugemale kui 5 meetrit jääb, eelistavad inimesed oma toidujäänused sinna loopida!) Ja siis veel suvalistes kohtades leiduvad toidujäägid. Lihtsalt võta ja nopi. Ainult Ellie-inimene ei paista eriti arusaaja olema vaid muudkui käib sabas ja tänitab ja keelab. Kas ta tõesti pole siis kunagi maitsnud, kui head on üleeilsed friikartulid otse kruusateelt! Delikatess, ma ütlen teile, delikatess!

Ellie mälu, muuseas, on imeline! Ei ole mingi probleem hoida meeles täpne asukoht jäätisel, mis ülemöödunud nädalal kõnniteeäärele sulanud oli. Lisaks kehtib seal usalda (ennast, et Sa selle juba ammu ära sõid), aga kontrolli (ega keegi pole kogemata samasse kohta lisa toonud… toidukauss ju kodus täitub iseenesest ja pingialused pargis ka…).

Tunnike hiljem tööle jõudnuna tuleb esmalt kõigele söödule pool kausitäit vett peale juua ja siis varahommikusest ärkamisest poolikuks jäänud und edasi magada. Kui keegi Ellie-inimese kabinetti tuleb, siis lehvitab ta talle rõõmsalt sabaga. Kui tulija on sellise näoga, et temast võiks sügajat olla, siis viitsib Ellie end ka püsti ja temani… või vähemalt poolele teele vastu vinnata. Et siis massaaži nautida. Kui aga tulija sattus parajasti Ellie üles ehmatama mõnest magusast unenäost, saab ta esmalt tervituseks paar valju kurjustavat haugatust. Paitamisega on siiski võimalik temaga kiirelt kohe ära leppida, olenemata rikutud unenäost.

Niisiis möödub tööpäev magades, ärgates, paisid nautides, vahepeal inimesega koos koridoris liikudes ja lõunal õues uudistades. Puha tavapärane värk.

Õhtupoole on Ellie kord „tööd teha” ja koos inimesega külastatakse olenevalt päevast mõnda raamatukogu, lastehaiglat või õpilaskodu.

Täna viib tee raamatukokku. Õnneks on ilm endiselt ebaEestilikult ilus ja minna saab jalgsi, mitte taksoga. Halva ilmaga jalgsi minnes jõuaks raamatukokku ühe beeži värvi koera asemel midagi tumepruuni ja tilkuvat. Vaevalt see lastele eriti meeldiks. Elliet ennast muuseas see ei häiri, ta ei ole nimelt suurem asi puhtusesõber. Kui veel kusagil eriti kleepuvas olluses püherdada saaks, oleks ta eriti rõõmus. Näiteks kalarapped, mis jõe ääres vedelevad. Ellie jaoks on tulemus äärmiselt meeldiv. Ellie-inimese jaoks vastupidi – äärmiselt ebameeldiv.

Olles kõigi haisvate ja söödavate ahvatluste kiuste raamatukokku jõudnud ja oma sõbrad, teised lugemiskoerad ära tervitanud, hakkab Ellie tööle. See käib nii, et ta viskab pikali vaibale ja patjadele, naudib laste paitusi ja kuulab laste lugemist. Kuna Jääaja multifilmis ja raamatutes on emane mammut Ellie, siis loetakse seda talle üsna tihti ette. Ja et Ellie seda lugu juba kuulnud on, siis tuleb vägisi tukastus peale ja õige pea suigubki Ellie unemaal. Võimalik, et ta on oma unenäoseiklustes ise Jääajas seiklemas. Teades, kui väga talle kassid meeldivad, siis on kohe aru saada, kui ta unes Diegoga, Jääaja mõõkhambulise tiigriga, kohtub. Nimelt hakkab une pealt Ellie saba siis pats ja pats vastu põrandat taguma. Kuidagi peab ju oma rõõmu välja näitama.

Ega ta siis kogu aja ka ei maga. Vahepeal ajab ta end püsti, veendub, et tema inimene ja sõbrad lugemiskoerad on ikka endiselt alles. Vahetab külge ja pikutab ja kuulab niisama. Tähelepanelikult. Kui peaks juhtuma, et mõni sõna läheb segamini või mõni täht vahele, siis Ellie parandama ei kipu. Ta kuulab rahulikult loo lõpuni, sest mida rohkem lugusid talle lugeda, seda vähem seda juhtub. Seda, et mõni sõna sassi läheb. Harjutamine teeb meistriks, Ellie on kuulnud, et targad inimesed väidavad nii.

Kaks tundi hiljem on tööpäev läbi. Viimased sabaliputused lastele ja koersõpradele ja algab kodutee. Nüüd ei ole enam vahet, mis ilm on. Koduni saab ka läbi pori kõndida. Ja inimene siis kodus aidata pori uuesti maha pesta.

Täna ei ole pori. Kodutänaval on hoopis kaks kassi. Kui rihm ja inimene ei takistaks, siis võiks ju minna ja nende juurde joosta. Tahaks neid mängima kutsuda. Kuigi millegipärast pole ükski kass siiani mängima tulnud. Nad kas jooksevad eest ära või vaatavad nii kurja näoga, et Ellie lööb kartma, mis siis et nad pisemad on. Hirmuäratavad sellegipoolest. Pealegi, olete te neid küüsi näinud?

Seekord lähevad Ellie ja kassid turvalisest kaugusest sõpradena lahku.

Kodus tuleb esmalt kõht vett täis juua, et siis kohe serveeritud õhtusöögiga pirtsutada saaks. No jälle kuivtoit ju. Isegi kartulikoored maitsevad paremini! Ellie peaks seda juba teadma, alles eile leidis ta oma jalutsplatsilt mõned, mille abivalmid varesed olid kõrvalmaja kompostihunnikust sinna toonud. See vaene koerake jääks ilma vareste abita nälga, tõesõna!

Õhtud mööduvad erinevalt. Mõnikord puhates ja magades. Mõnikord spa-protseduuridega, kus inimene kammide, küünetangide ja kääridega ümber Ellie askeldab. Vahel tuletatakse mõnda trikki või oskust meelde ja antakse võimalus maiust teenida. Olgu öeldud, et käest preemiaks sobivad ka needsamad kuivtoidu krõbinad, mis samal ajal kaussi järgi jäetud on. Välja teenituna maitseb iga asi paremini! Ja noh, pargist leituna ka muidugi…

Täna möödub õhtu peamiselt lebotades. Vahepeal näitab inimene Elliele tema lemmikfilmi. See on lühike klipp inernetis sellest, kuidas üks kuldne retriiver mööduvaid sireene kuuldes neile kaasa ulub. Ellie jälgib ja kuulab seda alati huviga, pea viltu. Kuna klipp on nii lühike, sobib seda ka mitmeid kordi järjest vaadata, enne kui tüdimus tekib.

Õhtu lõpetuseks tuleb enne magamaminekut veel üks jalutuskäik teha. Pargis kohtub õhtuti grupp koeri. Vahel käib Ellie ka seal seltsimas. Mängijat temast eriti ei ole, lihtsalt ei viitsi. Aga hea meelega tervitab ta kõik koersõbrad üle ja ajab siis natuke aega pargis oma tähtsaid koeraasju. Ja kui mõne koersõbra inimene oma koerale veel maiust pakub. Siis on Ellie esimene koersõbra kõrval istumas, endal täpselt selline nägu ees, et no kolm nädalat ei ole keegi minu toidukaussi ühtegi toidupala poetanud! Mitte ühtegi! Kust nemad teavad, et toidukausis hetkelgi kodus toit puutumatuna ees on, sest preili koerale ei kõlba. Pargis nurutud maius on ikka parem!

Tagasi kodus jõuab Ellie veel väikese uinaku teha, kuni inimene oma toimetusi teeb. Küll aga ei saa maha magada seda hetke, kui inimene lõpuks teki alla poeb. Siis seisab Ellie voodi ees ja vaatab väga nõudliku ilmega voodi poole. Väga viisakalt kusjuures, kutsumata ta voodisse ei tule… aga see pilk tema näos ei jäta muud varianti, kui see õrn patsutus teki peale teha. Sellest piisab. Kolm sekundit hiljem oleks 30 kilogrammi puhast koerarõõmu end üle inimese voodisse hüpitanud, ennast kerra kerinud ja on nohisemas täpselt sellise näoga, et olen siin juba mitmeid tunde maganud, ärge mind nüüd segage, olen sügavas unes.

Ja kui uus varahommik juba alanud ei ole, siis magavad nad seal siiamaani…

Muinasjutt – blogimisvõistlus

Ma olen selle kuu teemat “Muinasjutt” lükanud edasi võimalikult palju… No lihtsalt null ideed on.
Alguses mõtlesin, et ähh, hea lihtne, kirjutan lihtsalt mingi muinasjutu valmis ja ongi korras 🙂 Aga siis, peale korduvaid alustamiskatseid, selgus, et põhjus, miks terve maailm nüüd, enam kui 200 aastat hiljem, Vendasid Grimme teab, on see et muinasjuttude kirjapanek on üks ränkraske töö ja need vennad olid selles vägagi osavad. Mina see-eest ei ole.

Tegelikult ma kunagi ammu mõtlesin ka, et oh, kirjutaks EllieTheElephantist mingi vahva seiklusjutu… ja teeks sellest pisikese raamatukese. Lugemiskoerale hea ette lugeda ju!
Aga mul on null ideed, mida kirjutada… EllieTheElephanti päris-elu-seiklused on ju “leidsin täna pargis pool burgerisaia!”; “vares, kelle poega ma ehmatasin, pikeeris mu kohal sealt möödudes veel nädalaid”; “sõin väljaheidet, omanik ohkas seepeale kergendunult, et parem sisse kui peale”; “sain täna ujuma ja jõemudasse käppadele mudaravi tegema”; “olen võib-olla beebiootel”; “mind lubati voodisse magama, aga palav hakkas… kobisin maha” jne. Djah, elu on seiklus sel koeral :D.

Aga mul ei ole piisavalt fantaasiat ja oskusi, et kribada lugu sellest, kuidas Koon põlevast majast inimesi ja kiirest jõevoolust kassipoegi ja linnaliiklusest eksinud lapsi päästab… njäu.
Ohh, kusjuures mul nüüd tuli isegi üks mõte… aga ma pakun, et sellest ei tule midagi välja. Ja see saab igav olema, mitte üldse seikluslik.

Juhul KUI see siiski valmis saab, siis postitan selle ka… aga juhuks, kui ei saa, siis jäägu minu Muinasjutupostituseks hala selle üle, kui raske on muinasjutuvestja olla.

Ps. Mul muuseas ei ole lemmik-muinasjuttu. Sest ma kardsin neid :D. Kaval-Ants ja Vanapagan lugusid sai nagu piilutud, aga üldiselt eelistasin teisi juturaamatuid.
Ps2. Tegelikult, just praegu seda lauset kirjutades, torkas mulle pähe, et need teised juturaamatud on vist ka tegelikult muinasjutud… Näiteks Lindgreni Bullerby lood jms. Mulle lihtsalt sõnaga “muinasjutt” seostub kuidagi: kuri tegelane on mängus ja headus pääseb võidule temaatika.
Ps3. Oleks võinud hoopis miski armastusloo kirja panna, kuidas EllieTheElephant ja Fedja teineteist leidsid vms :D.

Unenäopoisid

Nägin mingil ööl ühte väga kriipit unenägu, millest ei taha isegi blogida… ja ma unustasin selle unenäo ära, aga täna unes tuli see mulle uuesti meelde, kui nagu.. jätkus või nii… Ja kuna tänane unenägu sisaldas ka eilseid päevasündmusi, siis tundus see nii reaalne, et ehmatasin end üles ja olin tükk aega kahevahel, et kas on siis päriselt nii või ei ole… Õnneks ei ole 🙂

Aga hoopis eilsest unest tahtsin kribada 🙂

Nägin unes, et lisaks EllieTheElephantile oli mul laenuks teine kuldne veel. Passinimeks Wild Pepperoni (mis on muuseas segu kahest erinevast päris-koerte nimest). Lasin koonud pargis lahti ja kui nägin, et eemal on üks koer, tahtsin nad siis juurde tagasi kutsuda. Hüüdsin Ellie’t (ja ta tuli)… ja unustasin teise kuldse nime ära! Proovisin muudkui passinimest tuletada, et Pippa ja Pepe ja (kes on ka päriselt teadaolevad koerad muuseas 🙂), aga temake ei tulnud. Ma muidugi väga palju variante ei taibanud aretada ka Pepperonist… nüüd ma oleks veel Ronny’t proovinud.. või Wild’iga miskit… Ja noh, alati on tegelikult oht, et hüüdnimi pole passinimega seoses.. Ellie’l näiteks ei ole…

Igaljuhul, koer mu nimedele ei reageerinud ja sööstis teise koera juurde nii et polnud asigi… ja ma olin hullult närvis, et mis ma nüüd teen. Unenäomina jaoks ei olnud miskipärast sellist mõtet, et läheks ise talle järgi või miskit :D… ma ei ole unes eriti nutikas lutikas ilmselgelt…

Igaljuhul olin ma unes koera võimaliku kaotamise pärast nii närvis (kuigi ta oli sealsamas pargis ja lihtsalt teise koeraga chillimas…), et ehmatasin end üles nagu õudusunenäost… eriti nõrganärviline olen :D.

***

PS. Alati võib ka olla, et ma pakkusin õigeid nimesid. EllieTheElephant näiteks on vahepeal minusuguse kuldkalamäluga ja unustab iseeneda nime ära. Näiteks siis, kui ta pargis mingi eriti maitsva rõveduse leiab ja seda süüa mugistab… ja kui ma teda hüüan, siis on ta küll täpselt sellise näoga, et no jumal tänatud, et see inimene seal mind ei kutsu vaid mul ikka rahus süüa lastakse…

Ellie_portree

#macilikkajuhtubju, uneseiklused NY-s ja nädalalõpp

Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.

Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…

Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks).  Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.

Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))

***

Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!

Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms.  Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.

Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂
NYmobiilikaitse

aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…

Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂

***

Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i  juures endale uue elu armastuse, papagoi.
SäutsjaKoon

Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.

Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.

sääsesaaga, once again

Mõni päev tagasi olin õhtul megaunine, sest veits unevõlg oli tekkinud… Niisiis vaatasin õhtul esimesed 2 osa Harry Potterit ära ja läksin kell 10 magama.

Aknad panin kinni, sest olin eelmisest sääsesaagast õppinud. Õhtul tuulutasin tuba ja lisaks oli terve õhtu ventikas õhku puhunud.

Kell 12 ajas Koon mu üles (voodi ees mulle näkku lõõtsutades). Eeldasin, et tal on palav. Tegin akna lahti ja polsterdasin aknaääred võimalikult palju kardinaga ära, et sääsed tuppa ei pääseks.

Kobisin tagasi magama.

Mõne hetke pärast kuulsin, kuidas Koon viriseb. Selge, ju siis mingi kõhumure. Ajasin riided selga ja kobisin õuele. Koon vaeseke lükkas viimase ukse ise lahti ja lendas jooksuga murule häda tegema. Oligi kõhuprobleem.

Tagasi toas tegin uue katse magamiseks. Pininat ma ei kuulnud ja kui tundsin, et küünarnukk veits sügeleb, siis arvasin, et kujutan seda endale ette. Kuni terve käsi randmest õlani NIIIII tugevalt sügeles, et ka kogu maailma sügamine ei aidanud ja film “127 tundi” tuli meelde… ja küünaarnukk sääsehammustuse all üles paistetas.

Kell oli selleks ajaks pool 2 öösel tiksunud, kui Guugeldasin telefonis “kurjad sääsed”. 😀 Ma isegi ei tea, mida ma leida lootsin… aga igaljuhul  jõudsin kuidagipidi selleni, et mingeid allergiaravimeid müüakse selle sügeluse leevendamiseks ja proovisin siis oma kevadel-puud-õitsevad-ja-mina-aevastan vastast tabletti. Ja voilà! Sügelus andis järgi! Ma ei tea, kas tableti pärast või sellepärast, et pool tundi juba sügelenud olin. Aga  vahet polegi.

Igaljuhul, ma vihkan sääski.  Lollakad!

Akna panin kinni ja puhuri tööle. Magan parem ventika toodetud müras kui nende sääskedega. Phähh. Kella kolme paiku jäin magama ka. Unevõlg ei leevenenud.

Tapjasääsed on tagasi

Ma eelmisel suvel (samuti augusti algusepoole) kurtsin siin ja siin postituses, et mingid tapjasääsed on valla. Siis, täna öösel oli vol 2.

Kuna õues on võrdlemisi soe ja toas veelgi soojem, siis isegi mina eelistan lahtise aknaga magamist. Koonu pärast eriti. Aga mingit kärbsevõrku vms mul akna ees kahjuks ei ole.

Läksin mina siis eile õhtul kell 10 tuttu, et ennast välja puhata. Ja ärkasin pisut peale keskööd selle peale, et mu nägu oli paistes ja sügeles. Arvake ära, kas mul oli sääsehammustus põse peal? Arvake ära, kas selle läbimõõt oli 6cm (ilma liialdamata) ja kõrgus põsest ninani (ilma liialdamata) ja kas see sügeles nii, et terve mu pea sügeles kaasa (ilma liialdamata)? Kui vastasid jah, jah ja jah, oled võitnud võimaluse oma killerputukatele järgi tulla ja need koju tagasi viia. Palju õnne!

Mingil hetkel tuli pinin tagasi… ja seejärel sügeles mu terve käsi õlast sõrmeotsteni ja käevarrel laiutas 4cm läbimõõduga kõrge latakas.

Kurat, nagu rästikult oleks salvata saanud, mitte sääselt.
sääsk

Et edasisi intsidente vältida käisin panin akna kinni ja pugesin teki alla peitu oma jäsemetega. Vahepeal ikka keegi pinises. Ja kõik sügeles.
Kella kahe paiku tundsin, et nüüd hakkab pea ka valutama. Great! Veidi enne kella kolme loobusin võitlemast ja võtsin ibuka. Ja siis jäin lõpuks magama ka.

Kell 6 ärkasin tuumapeavaluga. Ei suutnud liigutada, et voodi kõrvalt ibukatki võtta.
Nüüdseks on peavalu juba nii piisaval määral lahtunud, et ma kaalun võimalust, et äkki isegi ei võta kolmandat ibukat täna. Kreit saksess ju?!

Aga muidu on elu ilus 🙂 ..kuigi ma nüüd kardan öid.

Supershoping :)

Käis ja shoppas täna, kuigi sellist plaani polnud ja sellist raha nagu ka pole, aga eks sellele mõtlen kuu lõpus. Koerale on toit olemas ja muu on Yolo.

Niisiis. Suur saak, suur saak.

Helesininakasroheline/rohekassinine pluus. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
Helesininakasrohelised/rohekassinised lühikesed teksad (aga mitte nii lühikesed, et väljas käia ei julgeks). Originaalhind 17,99€, soodukaga 5,99€.
lyhkarid_ja_pluus

Tumesinine t-särk halli nunnu koaalaga ja kirjaga Catch me! Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
Hallid poolpikad püksid. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
poolpikad_pyxid_koaalasärk

Valged T-särgid. Üks hiiglasuurt muffinit sööva karuga ja kirjaga “Sweet bear”ja teine Trips-traps-trulliga, kus X-id võistlevad punaste südamete vastu, kes võitsid. Kirjaks “Lucky in Love and Lucky at cards.”
Mõlemal särgil Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
valge_karu_särk valge_tripstrapstrulli_särk

Must võrkjast materjalist hokisärk. Valge kirjaga Brave 99. Meeste XL. Tudusärgiks.
Originaalhind 12,99€, soodukaga 1,99€.
Must_hokisärk_XL

Ma olen tumedapäine ja eriti õrna kolbaga… ja saan päikesepaistelise ilmaga päikesepiste umbes kahe minutiga. Niisiis shoppasin endale kaks pearätikut lisaks. Roosa ja valge. Ma näen küll nendega välja natuke nagu LüpsjaLjuuda/OnkoloogiaosakonnaMaskott/VeiderPiraat, aga suva see. Sügisel loovutan need Koonule kaelarätikuteks.  Originaalhind mõlemil 4,99€, soodukaga 0,99€.
Lisaks kuna patsikummid muudkui kaovad ja venivad välja jms, siis ostsin uue pallikese hunniku värviliste patsikatega. See polnud soodukaga. Hind 2,95€.
pearätid_ja_patsikummid

Järgmisel pildil olev sinine kleit pole täna ostetud vaid kunagi ammu. Aga mul oli täpselt null sobivat jalatsit, mida selle juurde panna… Mitte et ma üldse kunagi kleidiga käiks või nii,aga ei kui on vaja siis….
Täna ostsin siis sinised kingad. Parajalt nilbikud :D. Originaalhind 9,95€, soodukaga 4,50€.
sinised kingad kleidil

***
Ja last, but not least… Ostsin kaks DVD-d. “Noah” ja “Dolphin Tale 2”. Originaalhinda ei tea, soodushind kummalgi 3.19€.
DVDd

Kõik asjad kokku:
originaalhinnaga oleks: 110,19€
Soodushinnaga olid: 37,74€.

***
PS. Mõni hetk tagasi murdis Pehmik (leib) mu võileivagrilli kinnituse pooleks 😦 Mul on nüüd uut shopingut vaja.

Vahuselt vahva :)

Räägin viimasest kolmpäevakust, kronoloogilises järjekorras.

Reedel läksime M.-iga ja tema KoonM.-iga Läänemaale. Hobuste juurde. Telkima.
Teepeal valitsesid šarmantsed ilmastikuolud.
kolekole_ilm-Viljandis
Vahepeal õnnestus lausa ümbritsevat halli maailma näha, aga vahepeal oli ainult tuuleklaasil voolavat Niagara koske näha. Nice. Verynice.

Ootamatult juhtus aga nii, et kui me olime oma tuhat aastat ära sõitnud jõudsime kohale täpselt vihma lõpuks! Õhtul püstitasime oma telgi sinitaeva alla.
telk_sinine_taevas
Ja järgmine sadu algas alles järgmisel lõunal, just siis kui tagasiteed alustasime! Hah!

Nägime kohapeal obeseid. Minu viimane kokkupuude nendega oli 3.klassi ekskursioonil ponidega. Aga nad meeldivad mulle väga! Ja ma kardan neid ka väga :D.
hobused
Või noh, ma ei karda, et mingi kuri hobune näeb mind ja tuleb kohe kooga kapjadega peksma ja hammustama mind.. aga kuna nad on vahepeal natuke araverelised, siis äkki ehmatades teeb veits viga või nii, sest kaalukategooriad olid mõnevõrra erinevad.
Sellegipoolest oli põnev. Sain hobuste hingeelust ja käitumisest ja loogikast loengu ja käisime karjamaal nendega kudrumudrutamas. Imetoredad.

Õhtul oli täiskuu!
täiskuu
Öösel niisiis telkisime. Ma olen räme külmavares ja pakkisin end hullult sisse magamaminekuks. Ja siis koorisin muudkui kiht kihilt vähemaks. Ja hommikul olin kell 7 krõpsti üleval, just nagu laps jõululaupäeval: Ma pidin EllieTheElephanti pulmitamast tagasi saama! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sain ka 🙂)

Tagasitee tõi meid Koonu poole Waze´i abil otse läbi kõige imetabasematest kohtadest ja kõige hüljatumatest pikkadest kruusateedest, mille keskel siiski bussipeatus koos uhke peatuseputkaga oli. Fancy 🙂

Aga Laur&Sadam plaat oli kaasas ja sõitsime Kirblast mööda. Soundtrack sobis seega 🙂
Kirbla_Silt

***
Ja siis sain Koonu kätte! Kes tervitas mind rõõmsalt ja siis nähes, et ma teda autosse toimetada tahan, mu pikalt saatis ja ma teda siis mööda õue taga ajasin rihmaga ise seletades, et eiei, ta tegelikult ei vihka mind, ausõna… jajah.
Imestan, et mulle üldse koer tagasi anti :D.  Suur kotitäis rasedatoitu veel pealekauba.

Kodus ootas T. poolt tervituseks südamekujuliste õhupallide ja siltidega tuunitud köök: “Tere tulemast koju Ellie! 😛“, ja maiusepakk ja õhupall pesas.
Tere_tulemast_koju_Ellie

Õhtul olime Koonuga ühtmoodi väsinud ja peale tunniajase jalutuskäigu ei teinud muud, kui kudrumudrutasime ja magasime.

Pühapäeva hommikul ärkasin kell 7 sest keegi istus voodi ees, passis mulle näkku ja lõõtsutas oma dog-breath´i mulle ninna. Endal selline etteheitev nägu ees nagu teda oleks 3 nädalat keldris hoitud ja ühtegi paid elus poleks saanud… ja et ma üldse olen üsna mõttetu eit, et ta tagasi tõin ja nüüd ise lihtsalt päeva maha magan.

Ma ei tahtnud olla mõttetu, niisiis sai paisid ja kobisime hommikuse Karlova vahele pikale jalutuskäigule :). Nii vahva, et Koon tagasi on!
thisHouseWasCleanLastWeek_SorryYouMissedIt

Aga pärastlõunal, peale jalutust olin siiski mõttetu koeraomanik ja hülgasin ta teiseks päevapooleks. Sõitsime Kosmosemutiga bussiga Viljandsisse, kus Maša&Husband meid peale korjasid ja läksime Suure-Jaani lähistele. Kosmosemutile head muusikat tutvustama, muidu elab vaeseke terve elu, pimedusega löödud 🙂 Maša on juba kahel (peaaegu kolmel) kontserdil käinud ja teadis, millesse end segab.

Ei ole vist vaja pikalt seletada, keda me kuulamas käisime , või et kas meeldis.
Sadam&Laikre ja meeldis küll :).
Sadam_Laikre

Nii palju publikut pole me vist ühelgi kontserdil näinud senini. Kiire arvutus näitas, et pinkidele mahtus u.160inimest ja maas tekkidel oli ka omajagu. Aga eestlastliku tagasihoidlikkuse juures selgus, et kui on rohkem rahvast siis ei kõla kaasalaulmine mitte võimsamalt, vaid suur osa paistis mõtlevad, et ähh, küll teised teevad… Väiksema rahvahulga seast paistab “viilimine” rohkem silma ja rahvas on motiveeritum kaasa elama, meile tundus 🙂

Aga lahekas oli. Kuulsime ühte täitsa-uut-lugu ja ühte, mida pole varem lives kuulnud ja paari, mida ainult ühe korra kuulnud jne 🙂
Suve plaanime lõpetada 29.08 Valgas kontserdil. Siis saab mu viimane plaadike ehk ka joonistuse ja elu on Lill 🙂

koeratu nädal #xTundiEllieta

Kõigepealt kasutan juhust ja ütlen, et mul on siiralt kahju kõikidest inimestest, kellel ei ole koera. Kuidas Te küll toime tulete?

Ellie resideerub sel nädalal kasvataja juures. Peab seal pulmi, et sügisel järelkasvu oodata oleks.
Viisime ta sinna esmaspäeva õhtul ja kasutasin juhust ja proovisin kohalikelt koertelt ette ära saada kogu koerateraapia, mida nädalaks vaja oleks. Aelesin murul kutsikate kuhjaga ja suurte kuldsetega (kes hingelt on mida suurem, seda sülekoeram). 🙂

Mu süsteem ei töötanud sugugi :(.

#24tundiEllieta käisin koos M.-iga poes kaasas. Mitte M.-i pärast, mõistagi, vaid tema veetleva kaaslanna pärast!
24tundi_juhtkoerBetty

#36tundiEllieta ärkasin täieliku koerailma peale ja otsustasin esimest korda üle umbes 15-aasta vihmavarjuga välja minna. See äkk-ost, mille ma mõni aeg tagasi tegin, sest seal peal olid kuldsed kutsikad.
36tundi_vihmavari
Samal õhtul postitasin Facebooki sellise päevakokkuvõtte:
Mulle ei ole kunagi vihmavarjud meeldinud, sest ma kardan neid igale poole maha unustada… ja teiseks on mu foobia see, et äkki saab sadu läbi, aga ma ei märkagi ja kõnnin muudkui uhkelt oma varjuga, mis siis, et vihmasadu juba mingi üleeile lõppes 😀.
Aga et mul nüüd uus ja uhke kuldsete retriiveritega vari on ja täna õues uhke vihmasabin oli, siis krabasin oma varju ja läksin.
Õhtul käisin ühel kuldsel kutsikal ja tema omanikul külas ja kui ära tulin ja väljas vihma sadas tuletas külastatav mulle meelde, et kas ma mitte vihmavarjuga ei tulnud?
Unustamine – check.
Tõin oma varju ära ja tatsasin kodu poole. Kui esimesed päikesekiired silmi pimestama hakkasid, jõudis kohale, et vihm oli juba mõnda aega möödas…
Nagu-tropp-kuiva-ilmaga-vihmavarjuga-patseerimine – check.
Võib vist päeva kordaläinuks lugeda küll 😀
.”

Täna ma ei ole enam vihmavarjuga, muuseas.

Nagu sealt päevakokkuvõttest kuulda oli, siis käisin ühte kuldse kutsikat kaemas. Tema õde-vendi olin juba Elliet ära viies näinud.  #60tundiEllieta.
60tundi

#65tundiEllieta olles leidsin kotitäie Ellie karvu ja meisterdasin asenduskoera:
65tundi_paberistKarvadestKoer

Kohevarsti on #72tundiEllieta ja ma veel ei tea täpselt, kuidas ma seda tähistan. Võib-olla näen mõnda neist teistest kuldsetest, keda ma nüüd alatasa parkides ja autodes näen. Siis sööstan juurde ja hõõrun ennast koerakarvaseks, sest mu riided on kahtlaselt karvutud ja ma ei oska nii olla :D.

#84tundiElleta kuni #108tundiEllieta veedan koerte ja hobuste asendusseltskonnas ja siis saan ma oma Koonukenekesekesekenekesekenekese tagasi!

ja siis, #24tundikoosElliega olles jätan ma ta kohe stiilselt pooleks päevaks minuta ilmselt ja lähen hoopis kontserdile. #närakasperemeesolen.
sadam-laikre

***
Mõelda vaid, kui vahva saab olema see aeg, kui Ellie 2-ks kuuks emarõõme nautima siirdub. Ma olen 99% kindel, et pätsan sealt endale asenduskoera seniks. Kasvõi kaasinimeste huvides, kes siis mu jauramist nii suurel määral taluma ei peaks. Mingil määral siiski sest kogu maailma koerad ei asenda ju EllieTheElephanti niikuinii.

#48tundiVEEL 🙂

 

Blogimisvõistlus – Ma lugesin

Mäluahv nagu ma olen, oleks peaaegu unustanud kuu teemal blogida. Õnneks Ch., hea inimene, tuletas lahkelt meelde.

Aga eks see suhteliselt pastakast klaviatuurist väljaimetud postitus tuleb…

Ma lugesin raamatutest viimati Lea Dali Lion´i raamatut “Joonista valgus”. Ja kuigi see raamat ei oleks ilmselt mitte kõigi inimeste “tassike teed”, siis mulle meeldis.  Väga. Lugemine võttis küll pisut kauem, kui tavaliselt, sest see oli selline teistmoodi, mida ei saanud suvalises kohas lahti lüüa, et sõidan nüüd 3 peatust bussiga ja loen ühe lõigu. See vajas sobivat kohta ja hetke.

Ma lugesin blogidest viimati Fränky oma ja imestasin, et tal täna mingi igivana postitus uuesti esimeseks tekkinud on. Aga lisaks temale loen veel mitme blogivõistluse oma (kes veel sees, või ka väljas), Sesamy, Lapstööjõu, Tiigri,  Malluka, Merje ja Valgusteraapia omi jne. Kuigi, osa neist on väga laisad blogardid.

Ma lugesin ajalehtedest viimati paberkujul Postimeest, mis meil tööl käib. Digilehtedest sain koos uue kompuutriga 2 kuud Ekspressi, Maalehe ja EPL-i lugemise õigust. Lugesin Ekspressi ja Maalehe läbi näiteks :).

Ma lugesin sellel suvel umbes tuhandendat korda Kalle Blomkvisti raamatud läbi, mis on ilmselt ka minu lemmikraamatud maailmas.  Häid raamatuid on muidugi veel: Süü on tähtedel; Kõik teised Lindgreni omad; Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia; Thunder dog;  Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele (OMG, mulle meenus sellega, et mul on vist juba neli kuud “Hollow City” raamatutagastamise soovi e-mailile vastamata… raudselt läheb ka peale blogimist meelest jälle…); Lucas; Kauboi ja Wills; Marley ja mina; Harry Potterid.
Djah, tundub, et mu raamatueelistused on suhteliselt meinstriim peamiselt :D.

Ma lugesin mingi tuhat aasta tagasi, et Gilmre Tüdrukute peategelase näitleja, Lauren Graham, andis raamatu välja: “Someday, Someday, Maybe“, aga ma pole siiani selle omamiseni ja/või lugemiseni jõudnud. Kuigi tahaks. Aga ühel päeval. Ühel päeval, võib-olla ;).

Bähh, ma ei vootsi rohkem kirjutada ega lugeda. Tahaks koju Koonu juurde. Jah.

#MacilIkkaJuhtubJu vol 100

Jätsin jooksuajaga Koonu koju valdusi valvama.

Et ta nüüd mõnda aega kodus tšillib, siis liiklen ise nüüd bussiga. Läksin täna bussi ja tellisin endale telefoniba kuukaardi, üle mingi tuhande aasta või nii.

Tööle jõudes avastasin, et mu rahakott jäi koju.

Suht stiilne on kuukaart osta ja siis ikkagi pmst jänest sõita, sest puudub seda tõendav dokument.

i Love My Life.

suva suveplära

Asusime eile Koonu ja Kosmosemutiga päikesepaistel koduteele ja jäime vihma kätte. Kui Raekoja platsi jõudsime, jäi vihm üle. Siis ostsin endale vihmavarju. Kuigi ma ei saaks seda majanduslikult endale lubada. Kuigi ma ei kasuta vihmavarju. Kuigi ma ei viitsi seda kaasas kanda.

Aga see oli retriiveri kutsikatega ju! Ja viimane!
(Ja pilti ma eile veel ei teinud loomulikult ja Google polnud ka mu sõber).

Seejärel tähistasime Kosmosemutiga mu esimest tööpäeva peale puhkust, lasteprae ja siidriga. Koon kept herself entertained ja jälgis päikesesirmidel meie kohal jalutavaid vareseid. Äärmiselt põnev oli!

(Muuseas, mul on kahtlusi, et Koonul on jooksukas algamas. Kutsikasoovid valmis panna :)))

Jõudsin veidi peale seitset koju, toitsin looma ära ja umbes veerand tundi hiljem olin voodisse kobinud.

Ärkasin hommikul äratuse peale.

dumdiduu

Täna on Sadamasild Hansahoovis! Jejejejeee, ma nii ootan 🙂 Läheme terve suure karja inimestega 🙂 Niiägeniiäge!

Õpi parimatelt (st. meilt), pista vihmakeep kotti või selga ja tule ka! Kell 20!

***

Me käisime mõneks päevaks Prangli saarel. Leidsime sealt kolm Geopeituse aaret! Ronisime vihmamärgadel vaatetorni treppidel männilatvadeni. Kohtasime paljupalju kohalikke koeri (lisaks 11le koerale, kelle ise kaasa võtsime). Sealsed koerad on nimelt kõik lahtiselt ja sõbralikud ja nunnud :). Siiami kass tuli ka vastu ja hakkas koeri nähes end nende vastu hõõruma. EllieTheElephant tahab tavaliselt kasse taga ajada, aga sellise käitumise kohta ei osanud ta midagi arvata… nuusutas korra ja läks siis kindluse mõttes eemale seisma. Sest noh, mine sellist hullu looma tea, äkki on marutaudis veel.
Pildimaterjali ei viitsi siia lisada, Instagramis/Facebookis on kõik olemas.

Tagasi tulime Postipaat Helge’ga. Istusime kõik rõõmsalt merel olles väljas tekil, kui ülimalt soliidne vihmasadu algas.
Olin kajutisse pugemiseni vist 2 minutit väljas. Tagasi jõudes sõitsime bussiga Leppneemest Balti Jaama. Olime seal 20 min katuse all seismas. Sõitsime seejärel 2 tundi rongiga. Ja kõndisin Tartus jalgsi Raudteejaamast Karlovasse. Päikesga. Koeraga. Üliraske spordikotiga (nii raskega, et mu esimene spordikott rebenes minnes ja ostsin Ülemistest uue!). Ja koju jõudes olime IKKA VEEL koos Koonuga peale merel saadud vihma läbimärjad.

Eile rongis Tartu poole sõites näitasin rongiaknast M.-ile Mustjõe-Aegviidu kanti ja rääkisin, kuidas ma seal kunagi üksinda jalgsi trippimas käisin soos. Sellisena, et telefonilt välja helistada ei saanud. Lugesin siis täna ise ka ajaviiteks blogist selle tripi meenutused läbi.  Well, what can I say – sometimes I´m amazed, that I´m still alive!