Ma olen kurb kriminaal :(

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen kogu aeg olnud piletiga-sõitmise-pooldaja. Mulle ei meeldi need tüübid, kes sõidavad ühe talongiga 4 kuud, valvates, et kui kontrolöre nähakse, lüüakse see lõpuks läbi.
Ma olen lausa nii piletisõber, et kui sünnipäeval kolleegidele  orienteerumist tegin, ostsin neile ka enne piletid ära, teadmata, et kas neil ikka on endal kuukaardid vms…

Kuna ma hetkel sõidan bussiga ülivähe – st hommikuti, kui on liiga märg või porine, et enam-vähem viisaka Koonuga ikka tööle jõuaks, siis näitas kiire arvutus sügisel, et kuukaart selleks ära ei tasu. Kuukaart maksab 18€. Isegi kui ma igal hommikul bussiga tuleks (aga ei tule), siis piletikomplektidega läheks selle peale umbes 12€… Ja kui ma vahepeal nt nädal aega jalgsi käin, saab pileteid edasi lükata.. kuukaarti mitte.

Ostsin enamasti neid 10-pileti-komplekte:

… aga telefonis on olemas ka tunni- ja päevapileti tellimisnumbrid, kui vaja läheb. Näiteks eile, kui päeval Kliinikumi sõitsin, ostsin hommikul päevapileti, et ikkagi mitu otsa teha…

Pluss veel sellepärast ka, et mul olid paberpiletid otsas. Sest selgub, et neid ei müüda enam Eesti Posti kontorites. Ja meil ei ole töö-kandis linnaosas ühtegi R-kioskit omast käest võtta. Nõnda ma siis kasutasin vahepeal kallimaid tunni- ja päevapiletite variante, kuni eile lõpuks rõõmsalt elu eest meeles pidasin: Kliinikumis on R-kiosk, ma ostan sealt bussipiletid! (Ja lehe, kus Koonust pilt on 🙂)

Ostsin ka!

***

Hommikuti on meil Koonuga üks kindel bussiaeg. Lühike ja tühi buss. Läheme tagumisest uksest bussi tahaotsa, kus seista saab, Koon jääb kohta hoidma ja kui buss sõitma hakkab (loe: uksed kindlalt kinni on), astun ma see 4 sammu, et pilet komposteerida. Traditsioon.

Täna tuli pikk (lõõtsaga) buss. Seal ei olnud taga ühtegi seisukohta. Askeldasime siis ennast koos Koonuga kuhugi istmevahedesse pugema ja sinna me jäime. Sest ma olen mäluahv.

Kui ma peatuses heledaid veste nägin, siis tuli mulle muidugi meelde, et pilet… pilet oli rinnataskus ja telefon käes.. aga ma ei hakanud kummagagi taidlema, et nüüd äkki piletit augustama/tellima kukkuda…

Ja nii me läksimegi koos Koonuga sinna bussi. Menetlema 😦

Mul on niiiii piinlik. Kahtlustan, et mu hommikusele bussijuhile ei meeldinud niigi koerad.. nüüd vaatab, et see sõidab veel jänest ka oma loomaga. Ma pean nüüd bussi vahetama, sest  ma tahaks häbist lihtsalt maa alla vajuda 😦

Ja ma olen nüüd nii kurb 😦 Ja enda peale kuri…  Ja hakkan nüüd oma trahvi maksma.

Hea töö. Minu esimene.

***

#Täna on emme sünnipäev.. ja see teeb mind ka kurvaks.

Blogimisvõistlus – Tähtis sündmus (või miskit)

Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…

Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).

***

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂
Ja eks ta tõsi on.

Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.

Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.

This slideshow requires JavaScript.

Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt  2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛

Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂

Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab:
1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.

Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid.  Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.

This slideshow requires JavaScript.

Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu

Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).

Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂

***

Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga

Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…

… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀

Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!

 

Aednikuproua

Emps möllas aias peenras kühvliga, Koon lubati õuele seltsiks…
Äkki näen aknast kuidas üks beez karvane keravälk sööstab üle peenarde kapata, miski taim hambus… Keset peenart sooritas midagi kukerpalli-saltolaadset ja loopis taimetuusti… Ise üliõnnelik 😀
Läksin siis välisukse juurde ootama ja huvitaval kombel visatigi koer pool minutit hiljem tuppa 😀 pole miskipärast enam aiatöödele seltsiks oodatud 😀

***
Ps. Mõned Vinnimaapildid kah sekka:

Käisime Koonuga matkamas ja metsataga mäel toimunud lageraiet kaemas 🙂
Leidsin, et meie kunagine kelgumägi oli täitsa võsastunud… Nyyd oleks sealt alla kelgutamine täielik Jackass 🙂
(Ps. Sellega meenub mulle, et Dzeik sõitis sealt vist kunagi suuskadel jackassi stiilis alla ja virutas endale suusakepiga sinika silma alla)…
(Ps2. Tartu lehtederohelisest kevadest ja toomingaõitest tulles on mets niiiii talviselt hall)!
Kuigi lilled on metsas ilusad ja elavad seal kauem siis ma ei suutnud vastu pidada ja lihtsalt pidin ühe pihutäie tuppa tooma 🙂
Toas otsustasid tulbid ikkagi Tartu tunnet luua ja õie lahti visata…
Õhtul piilusin eurovisiooni kõrvale emme Saksamaareisi slaide… Selle eriti retro slaidiaparaadiga 🙂 üüberkhuul!
Ja köögiakna välispoolelt leidsime teo, kes otsustas, et läheb… Kuhugi 🙂

Et endal miskit kobedat ei toimu, räägin tujutõstmiseks loo, mida hommikul kuulsin. Tõestisündinud… aga tõepoolest, nagu filmis. Venemaal võib/s ikka kõike juhtuda 🙂

Põhimõtteliselt oli see siis ammu enne minu sündi, kui emme reisil käis Karjalas…Mindud sai koos neljase seltskonnaga- emme, tema kooliõde, veel üks sõbranna ja Pensionär Alma.  Viimane neist vajaks ehk siinkohal pisut täpsustamist, tegu polnud nimelt mitte agara vanaprouaga vaid pensionile jäänud miilitsakoeraga, hundu  ühesõnaga.

Reis algas hästi ja kohale jõuti. Koht oli (nagu kuuldavasti looduse poolest paljud kohad Venemaal) vapustavalt ilus, kus soode keskel saarekestel naftapuurkaevud ja töölised elasid oma peredega. Polaaröö/päev ja särk-värk. Midagi sellist, mida tahaks ise ka näha ühesõnaga.

Igaljuhul, kohale jõuti ilusti. Aga üks väike probleem oli. Tagasisõiduks puudus raha. Et emme ja kooliõde olid  lõpetanud rõivadisaini-õmbleja eriala , siis pandi aga minitöökodapüstija tehti  kleidid kõigile kylanaistele 😀

Lisaks tagasisõidurahale sai emme tasuks ka nelja-nädalase kelgukoera kutsika… 🙂

Aga et emmel Saksamaa reis kohe-kohe tulemas oli, pidi ta tagasiteele asuma. Mingil põhjusel jäi ta igaljuhul lennujaama hiljaks, nii palju, et lennukisse viiv trepp oli juba eemaldatud, aga lennuk veel maapeal. Lüües kohalikule bossile letti oma välispassi (mis Saksa reisiks oli välja aetud ja tol ajal pidavat miski väga kõva sõna olema) ja rääkinud ära, et ta peab sellele lennule jõudma, sest on smaspäeval juba Berliinis, paluti lennukil oodata ja lasti emme lennuväljale, hoiatusega: jookse laps, aga ära lennukialla jää :D.

Jooksis. Ei jäänud. Trepp pandi tagasi ja lend võis alata.

Seljakotis aga, niutsus pisike kutsikapoiss =). Lennukisse teatavasti loomi kaasa võtta ei tohi. Olgu see 4-nädalane kutsikanuustakas või väljaõppega tapjakoer, salongis pole tema koht. Aga kui lennuk juba õhus, siis mis Sa ikka teed 😛

Stjuuardessilt sai ta muidugi tubli peatäie riielda. Seejärel sai stjuuardess ümbritsevatelt inimestelt täpselt sama suure koslepi teemal: ära nüüd riidle ja too parem sooja vett, et kutsikale piimapulbist toitu saaks teha! nummi…

Kokkuvõttes jõudsid nii emme kui kuts rongile kui koju Vinnimaale… ja emme õigeks ajaks Berliini ka.

Kuts oli küll järgmise päeva maailma kõige suuremast reisiväsimusest maha maganud, aga tundus üldiselt uue asukohaga rahul olevat. Vähemalt niikaua, kuni tolleaegne tropp naabrimees (keda tohutult häiris fakt, et tema kanad ei tohi meie peenarde vahel nokkimas käia ja koer nad ära ajab) ta mõned aastad hiljem ära mürgitas. Ka see muideks oli enne mind. Niuts. Mulle oleks ju kutsu meeldinud. Emme ka.

Kaitstud: Pass: my name?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: