Haiglalood

Kui ma ükspäev sõpradele oma kunagistest haiglajuhtumistest pajatasin, siis mõtlesin, et äkitse peaks nendest blogima ka, kui ma seda juba teinud ei ole. Kontrollisin üle, ja leidsin Vantsiku külalispostituse Lastehaiglast, mis oli nii lõbus, et ma peaaegu nutsin lugedes, sest ma olen veits katki praegu ja valus on naerda :D. Aga teisi lugusid ei leidnud.

Need ei ole muidugi lõbusad, osad koledamad, osa toredamad, aga lihtsalt kõige meeleolukamad hetked või tähelepanekud, mis meelde jäänud on… #haiglaLood või nii.

Esmalt kaks üle kümne aasta vana #haiglalugu:

– Ükskord, kui ma jõulud haiglas olin, oli mu palatinaabriks üks dementne tädi, kes kiskus endal kateetri ja kanüüli välja jne. Ja siis tema enda kaitseks seoti voodi kylge kinni ja ta karjus seal suht palju.  Mul oli tast nii kahju sest ta ei saand midagi aru…  Ja ma pidin, ise alles opilt tulnud, alatasa käima õde kutsumas.
(Ma muidu seda lugu ei oleks siia isegi kribanud, aga see oli lihtsalt eel-looks, kui pärast praeguse aja postitusteni jõuate, saate aru)
***
–  Järgmisel korral oli mul üksikpalat. A üksikus juhtus selline tore lugu, et mul oli arterikanüül ja käidi verd võtmas ja ma jäin uuesti magama… (ja kui seekord oli juba selline udupeen kanüülindus, millel oli veel eraldi sulgemisnupp lisaks korgile, siis tol ajal nii peent veel ei olnud). Ja kui ärkasin oli põrand verd täis,  sest veri ei hyybind ära ja arter veits tilkus. Tuikusin siis koridori ja arst hüppas ligi,  ja lappisid mu kokku arteri uuesti kokku.
Ja toosama kord jõin ma peale ärkamist vett… Aga vesi paneb narkoosi uuesti tööle. Seepeale roopisin voodi ja põranda täis… Olin raudselt koristaja lemmik. Minu vabandused igaljuhul tagantjärgi :D.

Peale seda pole mulle miskipärast üksikpalatit antud.

 * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *

Seekordsest külastusest, hetki, tähelepanekuid, pealtkuuldut/nähtut jms:

Selle kunagise kogemuse valguses oli seekord haiglasse minnes mu suurim hirm mitte opp ise, vaid et huvitav, millise palatikaaslase ma saan 😬 sain õnneks ühe toreda vene proua, kes ei lasknud end grammigi segada minu keeleoskamatusest ja rääkis pikalt ja laialt sellegipoolest 😛 … küll aga oli öö unetu ikkagi, sest kõrvalpalati härra tegi küll terve öö igasugust tsirkust, a la jalutas paljalt ringi, karjus natuke sekka jne.
***

Nüüd paar päeva tagasi oli õues mingi -17 kraadi ja räme tuul. Haiglakoridoris telekast  mängis vene telekanal NTV, kust oli parajasti uudiste ilmateade käimas. Väitis, et Tallinnas on väljas +4. Seems legit. Ilmselt olid ülejäänud uudised sama usaldusväärsed.
***

Õed: “Teid alles toodi tagasi (opilt), peate voodirežiimil olema.”
Mees: “Ei, saage aru, ma olen kultuurne inimene!” (Tahtis koridoris telekat vaadata).
***

Mind  on täna nimetanud enamasti naiseks ja ühel korral poisiks… Aga mitte tüdrukuks .. sealjuures vanureid nimetatakse poisteks/tüdrukuteks.
***

Ja mul oli elu võimalus, aga vussisin selle ise ära…ultrahelis:
Arst: “Kas teil on paremal pool kaks neeru?”
Mina: “Mähhh??”
Arst: “aa, ei, tundus…”
Aga ma oleks pidanud Mähhi asemel vastama, et ei tohiks olla, aga mul on käe peal kõrvalkilpnääre, kui teid veidrused huvitavad 😛
***

Mu seekordne opp oli alles pealelõunal, poole3st poole6ni. See tähendas, et ei mingit vett ega leiba hommik otsa, peale sõber tilguti, et päris ära ei kuivaks.  Lõunapaiku helistas Empz ja rääkis muuhulgas pikalt ja laialt, et läheb nüüd lõunale, sest kui ainult 2 võileiba hommikul süüa, siis lõunaks võtab nälg silmanägemise …  Tähendasin, et ta on õel. 
***

Mul on veider komme oma elututele kaaslastele samuti nimesid panna. Mu kodutehnikal näiteks on nimed. Ja tööl elektriradikas oli Ricardo, sest ta oli selline kuumavereline 😛
Opileelse päeva veetis minuga tilguti Vasja, kes endale pealeopiks endale veel minuga ühendatud sõpru sai:  Ženja, Deniss, Katja, Oleg, Pjotr, Ilja ja Veronika. Suht tore oli selle kambaga magada . Natuke nagu pomm, juhtmeid täis (punane juhe oli ka kenasti esindatud).
***

Ma armastan sarkasmi ja sellist piiripealset huumorit. Ainus häda on, et ma vahel lähen ise veits üle piiri sellega… Kui ma näiteks kunagi suht uue töökaaslase soolaleivakale kutse sain ja seal oma arust nalja tegin ja vingus näoga beibehäälel kommenteerisin, et “ää, selline sisekujundus ongi vää?” siis alles paar aastat hiljem selgus, et ta arvas toona, et mul oli tõsi taga.. *piinlik*
Igaljuhul, mul oli intensiivis ärgates lihtsalt mu lemmikõde maailmas 😁. Jauras minuga tükk aega toimetada, alustades terviseprotseduuridest, kuni mu telefoni laadima panekuni  (ja kuna laadija otsustas just siis hakata saba andma, siis veel laadijaga jauras eraldi) ja ma küsisin vett ka juurde.
Ōde: “No see läheb keeruliseks…”
Mina: “Aa, jaa, no okei, las ta jääb siis!🙂”
Ōde: “Ära pane mind tähele, vaatan Su tilgad ära ja kohe…”
Mina: “Jaa, ma oma arust norisin tagasi…”
Õde: “Aa, aga te ajage end püsti ja tooge ära, ei ole ju raske?! ”
***

Ja see sama maailmatoredaimõde:
Tilguti ei tilkunud.
Mina: “Magasin millegi katki ära?”
Õde naerdes: “Jaa, muidugi, kõik olete ära rikkunud… Jube patsient… Jube patsient… :)”
(aga järgmisele vahetusele andis ta mu küll üle sõnadega “Täiesti tore patsient” 😛)
***

Haha, no ja kui juba siis juba.. natuke põieteemat ka, sest kes see ikka Su blogis rõvetseb, kui ise seda ei tee, onju?!
Mul oli käevarre ümber see vererõhumõõtur, mis iga 2h tagant täitus, et mõõta (öösel ka, wii). Ma olin hommikul ennast esimest korda just suure istuli vedanud ja potile ronind, kui kell 10 sai … Khmm,  polnudki kunagi varem kustes vererõhku mõõtnud
***

Lugesin oma haiguslugu. No lihtsalt sellline sõnavara, et arvaks, et ta mõtleb ise sõnu välja 😀 Nii tark ei ole lihtsalt võimalik olla… Ta isegi väljendi “toored puu- ja juurviljad” puhul kirjutas: toorne taimne rakustik. Ma kavatsen selle kindlasti kasutusse võtta :D. Mõelda vaid, kui tore oleks üle laua tomatisalatit küsida või nii…

Ja lõpetuseks 2 pildilist ülestähendust:

1. Pätsasin Empzilt tahvli kaasa ja mõtlesin, et mängin siis miskit temaatilist… no valik oli hurmav: Horror Hospidalist Vaimuhaiglast põgenemise mänguni…

Haiglamängud

2. Päikeseloojang minu aknaalusest sviidikohast:

Loojang

Vot. Aitab tänasest küll, nüüd puhkerežiimile.

PM: Jõulukingitused, mis tuleks igal juhul kinkimata jätta

Postimehes ilmus artikkel “Jõulukingitused, mis tuleks igal juhul kinkimata jätta.“

Ma jätan endale vabaduse mõnedega neist kahekümnest mitte nõustuda ja seks puhuks märgin siia ka need kommenteeritult ära, et Te ikka teaks, mida mulle alati tuua/saata võib 😛

***

Treeningvarustus – okei, mulle tõepoolest pole vaja, sest ma olen kaugelt liiga laisk, et sellega midagi teha… aga ma nüüd küll ei ütleks, et see on üldiselt kingitus, mida kindlasti kinkida ei tohiks… ses suhtes, et on ka inimesi, kes ei ole sellised tugitoolisportlased nagu mina… ja enamasti, kui Sa kellelegi juba kingituse teed, siis võib ka juhtuda, et Sa tunned teda pisut või nii…

Lemmikloomad – jah, sellega nõustun. Suutsin välja mõelda vaid väga erijuhtumid, näiteks kui laps on juba aastaid endale koera tahtnud (noh, mingi minusugune) ja tegelikult tahavad vanemad endale ka koera ja leiavad, et neil on aega koeraga ise tegeleda ja väljas käia (sest lapsed ei ole selle suhtes eriti usaldusväärsed, ega järjepidevad… välja arvatud mõned erijuhud, st. näiteks noorem-mina eksole 😛) ja raha koera ülal pidada jne. Ehk siis, kui vanemad koera väga tahavad ja laps väga tahab, siis jumala eest, tehke põngerja jõulud rõõmsaks minugi poolest. Aga üldiselt võiks lemmikloomadekinkimised jääda pigem selliseks, et Kati tahab vägaväga juba aastaid kilpkonna, aga pole raha, et kohe korraga kõik vajalik osta ja Mati pakub, et läheme ostame koos ja Mati maksab. Also, kui näiteks Teele endale väga koera tahaks ja Toots tooks talle kutsika, siis võib olla Teele tahtis hoopis väikest taskukoerakest ja Toots tõi talle dogi. Või Arno tahtis pehmet kaisukassi ja Tõnisson tõi talle hoopis sellise väikese ninga, kes igal vabal hetkel inimest oma küünte ja hammastega ründab ja muul ajal saunaahju taga redus on… Muidugi jääb see siis Tõnissoni süüks, mitte Arno süüks, et ta kassi tahtis eksole :P.
(hihii, nagu näha on lemmikloomad ikka teema, kus ma ei suutnud kirjutada ainult “nõus” ja järgmise punktini edasi liikuda.)

Raamatud – Jep, tricky business, kui täpselt ei tea. Aga raamatupoe kinkekaart on mu meelest alati üks vahva saak.

Enda vanad kingitused – mm, jah. Kui Sul on mingi enda vana asi, mida tead, et Su sõber/sõbranna endale kindlasti saada tahaks, siis anna talle see muul ajal.
Otherwise – it´s a no.

Rõivad – oleneb kinkijast ja saajast. Riideproffid on kindlasti paremini kursis suurustega, kui minusugune, kes isegi enda riiete suuruseid ei tea… peale selle, et jäsemed on riiete jaoksliiga pikad ja kere liiga peenike :D. Ja noh, stiiliga võib ka mööda panna. Minusugused külmavaresed on alati õnnelikud nt (nr 38/39) villaste sokkide üle 😉 .

DVDd – artiklis oli mainitud, et peaaegu keegi ei kasuta neid enam. Mina kasutan :D, aga kuna ma ei jõua siin loetleda, mis täpselt olemas on jne, siis pole see soovituslik. Välja arvatud Gilmore Girls,  Friends ja veel mõned hooajad.

Reis – Artiklis oli selle kohta öeldud, et “Olgu tegu nädalalõpuga New Yorgis või kodumaise spaapuhkusega – paljud inimesed eelistavad oma reise ise planeerida ja kingitusena saadud piletid ei pruugi neile üldse rõõmu teha.”
Well, elukutselise näpudpõhjaslisena võin avalikäsi vastu võtta kõik reisid New Yorki ja Rooma, mis ei ole bussireisid (sest ma roobiksin end seal bussis ogaraks 😀). Ette tänades, Mac.

Sularaha – Artiklis oli öeldud: “Raske on leida ebaisiklikumat kingitust kui sularaha. Isegi kinkekaart on sellest läbimõeldum.”
Kordan – olles alatasa masus ei leia mina rahas mitte midagi vastumeelset :P. Samas, ka kinkekaartides mitte, kui need just mingid väga ebaminulikud kinkekad pole – meigipoe oma ja muud säärast pole vaja.

Kortsukreem – Mina iseenesest ei oleks ausalt öeldes eriti õnnelik ühegi mögina üle, mida kuhugi kehale määrima või joonistama peab. Aga ma ei tea, näiteks Empzile ma julgeks küll kinkida, kui vaid sellist kraami osta oskaks. Aga ei oska, seega ta on selles suhtes pääsenud.

Koristustarbed – Ma leian, et oleneb, kes kingib. Kallimalt pole võib-olla kõige nunnum kingiks moppi ja ämbrit saada, aga muul juhul… on see inimestel enamasti olemas. Küll aga on see mu meelest okei kink, kui nt keegi üksi elama kolib ja tead, et tal on vaja igasugust kodukraamikühvlist ja harjast pesupulbrini ja WC-paberini. See oleks ju päris vahva pakk.

Pesu – Artiklis: “Pesu on täiesti lubatud, kui kingisaajaks on sinu kallim. Kui tegu on aga mõne muu pereliikmega, on see lihtsalt kummaline.”
Ma tean sõbrannat, kus sekspesu on kinkinud ämm :P, kihihi… Aga mis puudutab kaaslasele  kinkimist, siis ma olen kuulnud, et pesu kinkimine toob ebaõnne, nii et ma ei julgeks.

Suveniirid – Artiklist: “Miks peaks sinu tädilapsi rõõmustama kraam, mille oma Austraalia-reisilt kokku ostsid?”
Võib-olla näiteks selle pärast peaks, et nad on minusugused, kellel on sellise nänni üle alati rõõm 😛 Külmikumagnetid, jee!

Annetus – Loomad ja lapsed sobivad. Tahaks öelda, et doonorina võiks ka annetada, aga seda kõik ei saa ja siis see pole nagu minu nimel tehtud annetus ju… ses suhtes, et ärge tulge minu verd võtma (sest see ei sobi) ega ka ühte neeru (sest see ei sobi) jne.

Õhuvärskendaja –  on jah veidi igav. Aga sobiks komplekti nende eelmistega neli lõiku tagasi.

Trimmiv pesu – *muigab ja ei kingi kellelegi seda*.

Tualettpaber – Vt. uuesti sinna koristustarvete punkti tagasi.

Kinkekaart vahatamisele – Ouch

Sokid – Mul on sokisõltuvus nii et niitoreniitore 🙂

Viljakustalisman – Ei oska kuidagi kommenteerida. Mulle pole vaja, aitäh. Ma oleks kondoomide üle ka nt rõõmsam 😀 muig.

Kaal – Mul on kaal olemas, aga kui ei oleks, siis ma oleks õnnelik selle üle küll.

UnenäoMacBeebi :D

#MaciUnenäoblogi

Enne postitust peletan juba eos kõik kahtlused, et ei, mul ei ole tegelikult mingeid titeuudiseid.. või no kui siis neid, et EllieTheElephantil on loodetavasti jõulubeebisid oodata, aga see on ka kõik. Kohe kindlasti. Aga unenägu leidis enda jaoks ilmselt idee nt sarjast, mida vaatasin, kus rasedus teemas oli. Või eile lastehaiglas, kus EllieTheElephantiga käisime, kus üks pisike pudin mööda mind ronis ja mind uudistas (ma olin oluliselt khuulim, kui koer 😀) ja siis lõpetuseks täpselt enne magamaminekut (ehk siis kell veerand kaheksa õhtul :D… true story!) helistas Empz ja rääkis mu KonkurentsitultParimastVennapojast (kes on nii vennapoegade seas konkurentsitu kui ka parim 😀), ehk siis tited olid teemas.

Igaljuhul, nägin mina unes, et olime perega Vinnimaal ja ma otsustasin järsku sünnitama hakata… teadmata, et üldse rase oleksin. Töö kiire ja korralik ja Beebilane oli kiirelt käes. Keegi oli vahepeal kiirabi kutsunud ja nad otsustasid Beebsu kontrolli viia, kuna raseduse ajal kontrollitud polnud. Mind jäeti maha, öeldi, et tulge homme talle järgi. Nujah. Läksingi.

Kuna mul polnud olnud aega, et talle igasugust manti varuda, siis ei olnud mul ka turvahälli ja muud sarnast, nii ma tõin siis oma vastsündinu koju süles, ühistranspordiga.

Tööl selgus tõsiasi, et kuna ma ei olnud oma lapsepuhkust piisavalt kaua ette teatanud ja selle aasta puhkusegraafikud olid juba tehtud, siis ma puhkust ei saanud 😀 Polnud hullu, jätsin esialgu oma Beebilase päevaks koju diivanile magama ja õhtul lippasin kiirelt koju (ma kutsuks endale lastekaitse juba selliste unenägude eest 😀)… seda kuni mu, umbes neljapäevane vastsündinu, õppis pöörama ja ma ei julgenud teda enam diivanile jätta :D. Harilik väleareneja :D.

Siis ärkasin vahepeal üles ja jäin magama ja nägin mingit muud und.

Siis ärkasin uuesti üles ja nägin jälle Beebsut :D. Suhttäpselt samast kohast, kus pooleli jäi, ehk siis tegelane oli ikka veel alles paaripäevane või nii. Ja Dzeik tuli mulle külla. Olime, Põnn süles, tal bussijaamas vastas. Dzeik uuris kohe alguses suht, et kuidas toitmine läheb ja ma siis tõdesin, et ma ei tea, ma pole veel proovinud. (1. No ma räägin – lastekaitse!?! 2. Mul oli hullllllult leplik unenäoBeebi muideks!) Dzeiki tänituste saatel proovisin siis kohe – kerisin aga kohe tänaval kõndides oma särgi täitsa üles (kohe täitsa kerisin üleni, nii et selg oli ka paljas 😀) ja kukkusin söötma.

Siis toimus vahepeal mingeid asju veel, mida ma nüüd enam ei mäleta… aga lõpuks jõudsime me taa Vinnimaale ja “jalutasime last”. See nägi välja nii, et mina olin rulluiskudel, beebi süles.. ja Dzeik sõitis kõrval jalgrattaga.

Dzeik tõdes ühel hetkel, et mu Beebsu haiseb. Minu vabandus sellele oli, et jah, mul pole praegu mähkmete jaoks raha ja ta peab hetkel ilma olema (päris öko värk). Dzeik, lahke inimesena, lubas et aga läheme poodi ja ta käristab esimese mähkmepaki välja.
Kes Vinnimaad teab (ja kes ei tea, siis ma kohe räägin), siis sealne pood asub natuke nagu mäekünka otsas või nii… või noh sissesõidutee läheb ülesmäge, eriti veel kui bussijaama poolt tulla nagu meie. Aga häda oli selles, et ma olin endiselt rullidel.. ja hakkasin poole mäe pealt uuesti selg ees tagasi vajuma… endal beebsu süles (ma ütlen kolmandat korda – kus kurat istub see unenäolastekaitse? Üldse tööd ei tehta ma ütlen!). Õnneks Dzeik oli rattaga ka väle, nii et kui ma alla jõudes kukkuma hakkasin, siis ta haaras Beebilase enda kätte ja jättis mu rahus üksi kukkuma.

Kuna nüüd on juba õhtu, siis ma olen kahjuks ülejäänud detailid unenäost unustanud. Agaühesõnaga, päris vahva unenäoBeebsu oli. Ja tal oli päris kohutav Aasta HalbEma2016.

Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

kultuuriprogramm

Alustan algusest.

Hiljuti, kuigi samas juba natuke aega tagasi, käisin Sadamateatris lavastust “Tappa Laulurästast” vaatamas. Kuigi mitte üldse tänapäevane sisu, rääkis see päris täpselt tänapäevastest probleemidest. Kõik kordub 🙂 Igaljuhul, mõtlemapanev tükk oli. Ja Hannes Kaljujärv on mu meelest võrratu 🙂
Mul on mingi rahustava-hääle fetish vms. Kaljujärvel on selline. Derek Shepherdil oli/on selline. Ja mitmel veel.

Siis, sellest hiljem käisin Sadamasillal Tartus, aga sellest juba rääkisin.

Sellest omakorda mõni päev hiljem jõudsin lõpuks üle piiiiiiika aja Termikale. Ükskord blogin Termikasuvest jms-st ka pikema postituse. Aga lühikokkuvõttes olin kunagi hiiglamasuur fänn, aga viimastel aastatel pole enam üldse sattunud. Kui nad Tartus käivad, siis on nad enamjaolt ööklubides, kuhu ma üldse mitte ei kipu. Suvel olid Hansahoovis, kuhu oleks tahtnud, aga samal päeval olin mõnisada kilomeetrit eemal Empzi sünnipäeval.

Igaljuhul, nüüd siis lõpuks jõudsin 🙂 Jejejee 🙂

Jass oli muutumatu, täpselt sama energiline ja poisilik (kõige paremas mõttes). Ja lugude valik oli suurepärane! “Torm”, “Portselanist tüdruk”, “Muinasjutumets”, “Kaitseta”, “Kuutõbine”, “See ei ole saladus”, “Sinu juurde tagasi” jnejnejne.
Publik teadis peaaegu kõiki lugusid peast, välja arvatud “Lasud”. Aga publik oli ka ainus miinus keikka juures. Kohutavalt palju ennast kapsaks joonud inimesi. Masha sai mingi proua kämblaga korduvalt vastu nägu. No ma saan aru, et elad kaasa, aga kui Sa ühe korra juba virutad, siis äkki jälgiks edaspidi? Ei?
Kosmosemutti krabati niisama ühe eriti purjus isendi poolt, kellel vist kõigiga mingi probleem oli ja lõpuks vist õnneks välja juhatati.
Teine tüüp kukkus mulle sülle. Jnejne.
Ühesõnaga, Termikat läheks veel ja veel kuulama, sest nad on endiselt niiiii head :)… aga koha suhtes olen endiselt valiv, isegi valivam kui varem.

Hah, Termikakeikkaga meenub veel üks lugu, aga selle rääkimiseks alustan algusest. Ma nimelt ei ole suurem asi neiu. Pigem olek teksad-tossud-pusa-hobusesaba-ah-yolo-läksime-tüüp. Kunagi, umbes 4 kuud tagasi, ostsin mingis meeltesegaduses ripsmetuši, aga sinnapaika see jäi.
Eelmise nädala alguses oli Facebookis see mingi üritus “Meigivaba nädal”, kus ma siis ka nalja pärast osalesin :D.
Sama nädala laupäeval, olles juba ammu minekuvalmis, oli Kosnosemutt oma ettevalmistustega nii hiiglama aeglane, et ma otsustasin oma ripsmetuši üles otsida. Kotis ei vedelenud, aga sahtlipõhjast sain kätte. Mõeldud-tehtud. Naerutasin veel Kosmosemutti tušitopsiku pealt manuaali otsimisega (ei leidnud) ja sain siis ise hakkama.  Ja käisin kontserdil ära. Ja naastes kraapisin seda soga seebi ja veega silmast välja. Lõpetasin pandakaruna ja kipitavate silmadega. Sellega meenus, miks mulle ripsmetušš ei meeldi :D.

Aga ühesõnaga, pika loo point oli see, et mina, kes ma võin vabalt 4 aastat jutti ilma meigita elada, värvisin ripsmeid just meigivabal nädala. Guud dzoob.
#MacilIkkaJuhtubJu

Siis vahepeal käisime üksõhtu kolleegidega tähistamas seda, et nad enam mu kolleegid pole (lahkumispidu), kui ma ripsmetušile uue võimaluse andsin. Ja olles seda öösel jälle mitte-eriti-edukalt seebiveega maha kitkunud, hakkas Kosmosemutil minust hommikul kahju ja ta andis mulle oma meigieemaldajat. Oh, holy Mary: teate kui lihtne see sellega oli? Ja kui valutu? 😀 Nõnda ma siis ostsin endale ka ühe… juhuks, kui Kosmosemutt aastalõpul välja kolib ja ma juhuslikult näiteks sünnipäeva puhul jaanuaris otsustan uuesti ripsmetuši kasuks, enne kui see ära kuivab. Et siis oleks millega eemaldada…

Ja siis, Last, but definetly not least, ei suutnud me vastu panna ja käisime pühapäeval JÄLLE Sadamasilda kuulamas. Masha&MashaHusbandiga ja Kosmosemutiga. Mul tähtaeg tiksus peale, 26. novembril saab aasta esimesest kontserdist. Nüüd jõudsin napilt enne KÜMNENDALE :D. Teistel oli 5, 4 ja 3. kontsert “alles”… aga neil oli poolaastas,nii et sama hullud põhimõtteliselt. Aga nagu Kosmosemutt seda kirjeldab, siis sellist emotsiooni ei ole kusagilt mujalt võimalik saada ega seda millegi muuga võrrelda. Tõsilugu.
Ja ma ei tea, miks mul peaks igav olema. Pool esinemist on laulude päralt ja need on kõik väga head. Väga häid laule meeldib mulle niikuinii uuesti ja uuesti kuulata ja lives on see ju veel parem. Teine pool on vahejutud, millest mõned on tuttavad (no näiteks laulu saamislugu… see ei saagi ju iga kord muutuda, et eelmine kord rääkis, et kirjutas USAs kõrbes, aga seekord räägiks hoopis, et kirjutas selle Naissaarel vms :D), aga teine osa lugusid on enamasti esinemispaigaga seotud. Tartus rääkis Tartus toimunust, Viljandis rääkis nüüd Viljandi lugusid jne.

Kauplesin endale 10.kontserdi puhul tuuriplakati koos autogrammidega. Nii ei pidanudki Masha seda mulle linnapealt rebima minema :).
Ja kui minu teha oleks, siis läheksin pühapäeval viimasele kontserdile Viimsisse ka. Tahaks Empzi sinna viia (Magusa laulu pärast). Ja siis juba Netrami koos kaasaga ka. Aga see on pühapäevaõhtu ja esmaspäev on tööpäev ja kahe linna vahe on pikk ja T. ei soostu autoga sõitma.

Näis.

Vantsiku külalispostitus

Kui ma Sesamy-blogimeemi-postitust kirjutasin, siis halasin seal teatepulka edasi andes, et Vantsik enam ei blogi. Sellest on tõepoolest kahju, sest ta kirjutas niiiiii ägedalt, et oli raudselt üks mu lemmikblogisid maailmas.

Aga Vants oli vähemalt nõnda lahke, et lubas mu blogisse kirjutada. Siin tema siis on, täna öösel kell 04:28 meilile saabunud postitus. Vants küll keelas mul seda miskitpidi muuta, aga ma olen rebel ja asendasin oma pärisnimed postituse teises pooles siiski ka Giovanniga, milleks Vants mind kutsub 🙂

***

Tere, toredad Giovanni blogi lugejad ! Mina olen Annika, nendel haruharvadel kordadel, mil minust siin blogis juttu tehakse, varjun ma Vantsiku nime taha. Giovanni andis mulle fantastilise, erilise, imelise, ma ütleksin, lausa harukordse võimaluse tema kuulsuse paistel veidi särada ja oma blogis külalisesinejana üles astuda.

Teema osas ei olnud mul kahjuks vabad käed, teema oli “Palat nr 7” või midagi sarnast. Selle teema all oleks kohane rääkida sellest, kuidas kuri saatus meid Giovanniga mustamäe lastehaiglas kokku viis, aga ma ei julge lubada, et ma teemat omavoliliselt ei laienda, sest sellest palatist nr 7 on mul väga hägused ja katkendlikud mälestused.

Ühesõnaga, ma olin palju aastaid tagasi suhteliselt pikka aega lastehaiglas ühes palatis koos Giovanni ja Katrega ja tõele au andes…kui ma peaks kunagi veel haiglasse sattuma, siis need kaks ma võtan kaasa. Ma olen valmis neile mõõdukalt peksa andma, et nad mitte niisama voodikohti ei hõivaks seal.

Lugu nr 1

Toit teatavasti on haiglas selline..noh…dieediks sobilik, ma ütleks. Ja siis tuli Giovanni ema, igal õhtul, kaasas karbike kodus valmistatud parimate paladega. Giovanni avab karbi, inspekteerib seda ilmega, millist võiks näha Gordon Ramsay näol kui tema ette panna kaus elusa kanaga, nimetades seda kanasupiks, nokib kaks kahvlitäit, õnnistab ema ilmega “You are the weakest link” ja küsib siis, kas krõpsu ka on. Issand noh, ma lähen siiani närvi ?! 😀

Lugu nr 2

Üle palati nr 7 on laskunud sügav öö, mul on väga igav, pean teise palatikaaslasega nõu, kas oleks paslik Giovanni üles ajada, tema arvab et ei ole, mina jällegi arvan, et selles ei saa ilma proovimata küll kindel olla. Lähenen Giovanni voodile ja uurin asja “Giovanni, Giovanni uu” vaikus, see teeb mind pisut murelikuks, viisakas inimene ikka ju vastab kui teine ilusti küsib. “Giovanni kuule, magad või või, ärka üles?!” Seda pöördumist laseb ta mul ikka korrata, aga lõpuks ütleb Giovanni “Mhh?!” kivi langes kohe südamelt, surnud ta igatahes pole. Kontrollin, et ta ikka tõesti ärkvel oleks “Giovanni, kuuled ikka või?!” midagi ta seal mulle vastuseks kobiseks. Mina mõtlesin, et noh, inimene üles aetud, vaja ikka asja ka teha, et ma mitte niisama tühja-tähja pärast inimese õndsat und ei sega. “Giovanni kuule, mis kell on,” otsustasin ma küsida…(kes oleks arvanud, et see mind ikka veel südamest naerma ajab) Giannat ei ajanud see naerma ei siis ega hiljem, selle peale ma olen ikka mõelnud, et küllap jagas Jumal huumorimeele siis lihtsalt teiste inimeste vahel ära ja Giovannile jäid tühjad pihud.

Mul oleks tegelikult veel lugusid, aga need on pikad…ma jätkan tähelepanekutega:

1. Oletame, et ma pean Giovanniga saama kokku kell 10 hommikul, tema saabub kohtumispaika kell 9.00, mina 10.15 ja siis ta teeb nägu, nagu ma oleks üks tund ja 15 minutit hiljaks jäänud ja kuulutab seda võimalusel ka teistele inimestele. Nagu…tegelt ?!

2. Giovanni teeb pähe lahke näo ja pakub, et temaga võiks lauamänge mängida, noh, nagu mingi normaalse inimesega. Tõde on see, et ega seal tegelikult ju mingit ligimesearmastust mängus ei ole, ta lihtsalt meelitab su lõksu, et sinust oma äärmiselt külmavereliste võitudega kõik elumahlad välja imeda

3. Ma pidasin kunagi päevikut, mille ma nüüd üles otsisin, Giovanniga seoses võis sealt muuhulgas leida järgmised märkmed:

* poleks paha kui mul oleks nii palju raha, et iga kuu Giovanni telefoniarved kinni maksta

 *Giovanni käis siin ja me kõrvetasime viimased kalapulgad panni külge kinni

Ma ei venita seda postitust pikemaks, et mitte külalislahkust kurjasti ära kasutada. Nagu sellest jutust aru võis saada, ei pea ma Giovannist suurt miskit.

Viimase märkusena tahaks öelda ehk veel seda, et tegelikult ma ei tea isetumat inimest kui Giovanni, selliseid asju nagu tema oma sõprade heaks teeb…no selliseid teebki vist ainult Giovanni. Ehk on see ka põhjus, miks minu ema, kes nägi Giovannit viimati palju aastaid tagasi, minult korra kvartalis ikka küsib, et kuidas Giovannil läheb. Viimasel ajal pean sellele küsimusele kahjuks vastama ebamäärase õlakehitusega, aga ma lisan sinna juurde alati “Ma loodan, et hästi!”.

***

Vantsik, mul läheb päriselt ka hästi 🙂 Aga Sul? 🙂

Ps. Ma olen valmis regulaarselt Su haiglalugusid avaldama, kui Sa pikemad lood ka kirja oled nõus panema?!

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:

nutmisest

Kuigi ma reedeseses blogipostituses kurtsin, kuidas Grey Anatoomia värske osa mind megakurvaks muutis, siis pean vist tõdema, et ma ei nutnud… või noh, ma nagu, nutsin sisemiselt, aga mitte pisaratega ja värki. Sest ma olen üks südametu tõbras. Ja ma olen peaaegu kaotanud võime kurbusest nutta. Võib-olla selle pärast, et olen Grey anatoomia vanade ja uute  episoodidega nüüd juba niikaugel ja nii tihe vaataja , et on tavapärane, et nädalavahetuse jooksul vaatan ära osad, kus näiteks 5 tegelast ära sureb. (SPOILER: Mark, Lexy, Derek, Adele, Heather...kindlastikeegiveel… lisaks patsientidele)
Niisiis harjun ära. Ka teistes filmides, kui on mingi hullult kurb lõpp (Süü on tähtedel, Solider´s Girl etc), siis mul on küll meeletult kurb olla, aga ma ei suuda nutta. Ma ei saa aru, miks.

Seevastu, kui on mingi ülimalt rõõmus koht, siis ma lahistan nutta.

Õnneliku lõpuga filmid on minu jaoks täiega nutukad. Ülikurvad filmid teevad mu tuju täitsa kurvaks, aga ei ole enamasti nutukad.  Erandiks on muidugi loomafilmid. Kui ikka mõne Koeraga filmis midagi juhtub, siis puruneb ka minu kivist süda ja ma nutan nii seest kui väljast. Aga kui mittekoer (no näiteks Derek) ära sureb, siis ainult seest.

Miks see nii on? Ma ju ostsin isegi padja nimega McDreamy, et võiks vabalt patja jutta.

***

Ps. Ma nägin öösel unes ühte Grey Anatoomia tegelast, kes endale unes ise peksa andis, et hiljem väita, et üks teine tegelane andis. Aga mida ta ei teadnud, oli see, et pargis oli pealtnägija – Anne Veski (!), hah! Säh Sulle kurja plaani!
Ja lisaks nägin unes, et mu telefon kukkus tükkideks. Aga kui tükke koos hoida (kummist kaitseümbris aitas hoida), siis telefon iseenesest töötas, kuigi nägi välja nagu see Google ideetelefon, mis tükkidest koosneb. Igaljuhul, ma küsisin T.-lt ja Empzilt luba, et kas ma võin endale nüüd iPhone 5S-i osta ja selgus, et samal pärastlõunal oli EMT-s sooduskampaaniat oodata! Kreit saksess :)… Ahjaa, ja unes olid EMT-s koerad lubatud, ehk siis ma ei pidanud Koonu enne koju viima, sest mõtlesin unes, et huh, õnneks on emt üks väheseid kohti Lõunakas, mis koeri lubab :D.

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:

Pealinnavisiit

Mac käis vahepeal  Tallinnamaal, tervislikel põhjustel.  Jõudsin kohale õhtupimeduses ja siirdusin Empzi juurde öömajale. Kohapeal pugisin kõhu kotlette ja kartulit täis ja astusin kaalule. Olgu öeldud, et kui ennast seal jaanuaris (või oli see veebruar?) kaalusin, olin esimest korda ületanud maagilise 50kg piiri.  Ja seekord, ei uskunud oma silmi, kui kaalul ilutses maagiline: 54,7 kg!

Uhke värk! Hommikuks oli see küll 54,1-ks kahanenud, aga siiski. Kui sünnikaal välja arvata, olen ma normaalkaalu kategooriasse sisenemisel lähemal kui ei kunagi varem! Jess!
Siis vaatasime telekat ja rääkisime viimaseid ja eelviimaseid uudiseid ja nagu mul kombeks, kobisin õhtujutu ajal magama…. kuigi järgmisel hommikul oli äratus alles 08:30ks pandud.

Järgmiseks päevaks ei teinud ma meelega kindlaid plaane, kui arst välja arvata.  Mõtlesin lihtsalt, et oleks väga tore, kui jõuaksin kasvõi ühte järgnevast: Ch.-d sünnipäevapäeva puhul õnnitlema (suisa õige päev!), Tiger´i poodi, Snob Cats&Dogs´i poodi, Rahva Raamatu raamatuturule.

Minu suureks üllatuseks jõudsin kõikjale neist! Oma osa on selles ilmselt ka sellel, et ärkasi pool 7 hoopis…

Et Tallinnasse ikkagi igapäev ei satu, siis tõin kingitusigi kaasa. Endale ka, loomulikult!
Tõin endale näiteks tasapinnalise värviliste tähtedega külmkapinagnetite tähestiku. Kuigi mu külmik on magneteid täis ja kirjutama ei mahu. Olen tuhat aastat magnettähti otsinud ja nüüd kui külmikul ruum täis sai, siis lõpuks leidsin. Pöörfekt taiming!
Teiseks ostsin endale telefoni laadimise Dock´i, lootuses, et kuna see on paiksem siis ma ei painuta seda alatasa katki. Boonuseks saab seda ka ilma docki aluseta tavalise laadijana kasutada. Ja last, but not least, kui mul kõlar oleks, siis saaks selle ka sinna ühendada.
Mul on tegelikult kõlad, bluetoothi oma, aga selle sinna külge kaabliga ühendamine tundub veits mõttetu… Kui ta ilma kaablita ka ühendub ju 😀 :D. Igaljuhul, fäänsi.
T.-le tõin ükskord varem istuva mehikese, kelle peast muru kasvama hakkas. Munapildil oli mehike näha ka:

Et seekord tema botaanikahuvi säilitada, sai ta purgikese Maagilise oa-taimega… mille küljes teoreetiliselt süda olema peaks. Eks praktiliselt on kunagi näha. Pluss juurde mõru šhokolaad ja Top Geari raamat: eriväljaanne lastele 😀

Kogu mant, välja arvatud raamat, mis on raamatuturult, on pärit Tiger´ist. Muud manti oli veel kingitusteks sealt, a see selleks.

Snobist sai Koon nänni. Kuigi ma satun sinna kahjuks ainult mingi 2 korda aastas, on seal alati niiiii armas käia! Tervitatakse juba kaugelt, mäletatakse nime, küsitakse, kuidas EllieTheElephantil tööalaselt läheb jne. Niitoreniitore!

Ja last, but not least, oli niitoreniitore jutukas LuxExpressi bussijuht (Rein)! 🙂

***

Kokkuvõttes oli väsitav päev. Suisa nii väsitav, et täna unise peaga riidesse toppides, avastasin tööl, et olin oma lühikesed pidzaamapüksid uuesti jalga ajanud ja teksad nende peale pannud. Stiilne.
Varem pole minuga nii juhtunud igaljuhul 😀

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!

Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.

Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.

… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:

Blogimisvõistlus – TOP 5

Top 5 tundus alguses kõige lihtsam teema üldse… kolmeks sekundiks või nii. Sest siis meenus mulle, et mul oli kunagi see postituste-sari “Kümme kümmet”, kus ma plaanisin teha kümnel erineval teemal top 10 postitusi. Aga ma jõudsin ainult kuue teemani, sest siis said teemad otsa :D.

Ehk siis… toona said tehtud kõik teemad, millest ma üldse midagi tean: Telefoni äppid; Lauamängud; Vaatamisväärsed sarjad; Inimesed, kes mind avalikus kohas häirivad; Kohad kuhu minna ja Armastuslaulud.

Oo, siiski… kellegi soe nina süles tuletas meelde, et koertest tean ju ka õigenatukene. Sündigu Nina tahtmine:

TOP 5 koeratõugu, kes on piisavalt sümpaatsed, et neid kaaluda endale võtmiseks (mitte kohe… aga kas olen kunagi kaalunud, või on kunagi kauge keskea tulevikuplaan 🙂)

1. Kuldne retriiver / Labradori retriiver
Ma oleks tahtnud tegelikult kuldse ja labradori eraldi panna, aga siis tuli kokku 6 tõugu.. nii, et panin nad retriiveritena kokku. Ehk siis enne Koonu võtmist kaalusin ma enim neid tõuge. Erinevatel põhjustel langes otsus kuldse retriiveri kasuks ja ma olen sellega väga rahul! Sest see on MINU jaoks parem valik, mitte et kuldne muidu üldiselt tingimata parem oleks. 🙂 Kui välja jätta see, et mõni kuldne on pöörasem ja mõni labrador rahulikum, siis üldiselt on nii, et: kuldne on rahulikum ja flegmaatilisem ja labrador aktiivsem ja mängulisem. Mulle/minu iseloomuga sobib rahulikum. Kui ma temaga mingeid hulle liikuvusspordialasid teha oleks plaaninud, siis poleks samas väga hea valik olnud, nii et kõik oleneb, mida teha tahad 🙂 Meie suund on lugemis- ja teraapiakoerandus ja selleks on EllieTheElephant üle prahi valik! Ühetoalises üürikorteris elamiseks samuti. Igapäevaselt tööl käimiseks samuti.
Kuldseid on ainult “kuldset värvi” (loe: helebeežist helepruunini). Labradore on kolme värvi: kollaseid (loe: helebeežist tumekollaseni), pruune, musti.
Karv on kuldsel pikk ja labradoril lühike. Labrador ajab karva ja laotab selle ühtlaselt kõikjale. Kuldne oma kerge karvaga tekitab neist nurka tolmu-karva-rullid.
Vihmase ilmaga vajab kuldne ilmselt käpa-pesu ja labradorile piisab vast rätikuga kuivatamisest. Enamasti.
Kuldne vajab tihedamini kammimist.. ja vahelduva eduga piirkonniti trimmimist. Ehk siis kuldse karv vajab rohkem hoolt.Sõbralikud on nad mõlemad. V ä g a  sõbralikud! 🙂

Isane ja emane kuldne retiiver: Rocky ja Ellie

Kollane labrador Kiku kutsikatega

2. Šoti terjer
Vuntsidega koer. Nõrkus, noh. Tema on siis see madal, must, maani vuntside ja kõhukarvadega, püstise sabaga.. pisut triikraua kujuga lahedik. Üsna haruldane. Terjeri iseloomuga (loe: iseteadlik, põikpäine, asjalik). Karv vajab tööd: trimmimist, kammimist.. vist ka kitkumist.

Šoti terjer
(foto: http://www.westminsterkennelclub.org)

3. El Graaandz
Minu isiklik maailmavaade tahaks kohe öelda, et teise ringi koerale uus kodu! Ja kui mul oleks ainult kodukoer, siis oleksin vist ta ka Varjupaigast võtnud. Aga kuna oli ette teada, et tahan temaga/temakesega tööl käia ja teraapiakoerandusse püüelda, siis oli kuldne ohutum/kindlam valik, kui a) kutsikas, kelle tausta ja tulevikku ja iseloomu jms Sa ei tea; b) täiskasvanud koer, kelle minevikku ja sellest lähtuvalt ärritajaid Sa ei tea.
Aga muidu on varjupaigakutsud änksad! T. kodukoer on varjukast ja on väga numps 🙂

Sid, varjupaiga päritoluga nupskin 🙂

4. Bordercollie
Ilus, tark ja väga aktiivne. Must-valge kollikoer. Borderkollit peetakse kõige targemaks/õpetatavamaks töökoera-tõuks. Levinud karjakoerana töötamises, agilitys jms koeraspordialades. Maailma targim koer, Chaser, kes teab 1000 sõna on borderkolli. Aga. Ma ei julgeks veel endale seda tõugu võtta. Ma ei suudaks ilmselt kogu tema energiat ja potensiaali ära kasutada ja siis leiaks ta oma tarkusest asju, kuidas oma frustratsiooni niru peremehe üle välja elada.. ja teeks mu elamise maatasa 😀

Border-collie
(pilt: http://www.rks.fi)

5. Amstaff
American staffordshire terrier on tõug, kes mulle meeldib, aga keda ma kunagi ei võta :D. Põhjuseks on see, et ta, kuigi väljanägemiselt väga numpsik, on üks neist nn. “tapjakoertest”, kelle tapahimu pole üldse kinni temas vaid omanikus. Aga ma kardan, et ma pole piisavalt tugev, et temaga toime tulla ja nii saabki nupsikust hirmuäratav koon. See oleks vastutustundetu ju, hea koer ära rikkuda. Aga ta meeldib mulle ikkagi 🙂

Amstaff
(foto: http://www.dogbreedslist.info)

*Boonuskoer: Spanjel
Meie eelmine koer oli spanjel. Tõug oli empsi lempar ja koer sai võetud, suht sellepärast, et ma ilma olla ei suutnud ja kuulutuse peale ühendust võtsin, teades, et ta spanjeliga ikka nõus oleks jms 😀 (oligi).
Aga kuigi väga nunnu ja armas ja pisike ja südamelähedane ja Ällu on endiselt niiiiiii kallis… siis, ei enam spanjelit. Kindlasti on ka erandeid, aga ma pole seni kohanud ühtegi tervet või “ainult natuke haiget” spanjelit. Kõigil on nii palju erinevaid tervisehädasid, et esialgu pole jaksu ega raha nii palju. Aga nunnu on spanjel küll:)
Ps. Ällu, igatsen Sind ikkagi! 😦

Spanjel Alex (Ällu)

unenäotripp

Mac käis täna öösel koos FKga Roomas. Sattus mõlemil olema 4 vaba päeva. Panime hakkama pea kogu raha lennupiletitele (jättes reisirahaks ja ülejäänud kuuks umbes 50€) ja läksime.

FK oli lausa nii savi-vend, et arvas, et ööbimisele võiksime alles õhtul mõtlema hakata. Mina saatsin vaikselt salaja igaks juhuks Silviole SMSi, et äkki ta tahab meid majutada.

Ja siis chillisime niisama tuttavates ja tundmatutes kohtades ringi. Ühes kirikus oli noortekeskus, kuhu läksime lauamänge mängima… ja avastasime, et seal mängivad ühe laua taga Empz, Dzeik ja Liisu… tegime nendega ühe mängu ja läksime siis oma teed :D.. hakka nüüd nendega muret jagama, et ööbimist pole.. eksole…

Ühtlasi on mul unedes mingi moodsa-aja hirm, et telefon läheb netti :D… Täna öösel oli samuti ja siis meenutasin tänases unes, et “aga tookord New Yorgis käies” läks nett ise automaatselt välja. Olgu öeldud, et tänaöises unes ei läinud. Pidin ise lülitama.

Aga seda ma ei teagi, kas me siis saime kusagil ööbida või mitte… Sest äratus hakkas laulma… Mulle varsti ei meeldi enam see laul nii :P.

***

Lisaks, leidsin FBst pildi fraasidega, mida oma välistuttavatega harjutada saate (kuigi ma kriban selle siia tekstina, mitte pildina):

Jõeäärne õunaaiamaa – garden by the river

Esimese esimehe esimene esinemine – the first performance of the first chairman

Kuu-uurijad töö-ööl jää-äärel – Working night of the lunar researchers at the edge of the ice

Kummikutes kummitus kummitas kummutis –a ghost with rubberboots haunted in the chest of drawers

Habemeajaja ajas asjaajaja ja teerajaja habet – the barber was cutting the beard of the secretary and the pioneer.

Mul on külm

(Järgnevast postitusest võib saada vingumürgituse!)
Olen bussis. Ja mul on külm. Ja buss söidab niiiiii kaua. Ja mul on külm. Ja mul on juba ammu süda paha. Ja mul on külm. Ja teeaugud-teeremondid ja paljupalju kurve ei tee mu südant heaks. Ja mul on külm. Ja buss teeb mingeid tiire asulatesse nii et ma olen juba kolmel korral näinud ühtesid samu ristmikke kaks korda. Ja mul on külm. Ja buss sõidab läbi nelja maakonna nii kaua. Ja mul on külm. Ja vaade aknast on enamasti metsale/võsale. Ja mul on külm. Ja väljas hakkas vihma sadama (päike ei soojenda mind). Ja mul on külm. Ja mu muusika sai telefonist otsa. Ja mul on külm. Ja ma aevastan. Ja mul on külm. Ja kitsas on. Ja mul on külm. Ja telefoniga on nii paha trükkida. Ja mul on külm. Ja mul on kõik kohad valusad. Ja mul on külm. Ja mul on nii suur uni. Ja mul on külm. Ja mul on külm, aga KÕIK mu riided peale seljasoleva võrdlemisi lühikese outfiti, asuvad bussi all pagasi hulgas. JA MUL ON KÜLM!

Aaaaga on the bright side – ma tulin Ööjooksult 🙂 (Seal oli ka natuke külm!)
Lihased on piimhappest pungil :P.. asjade tassimisest, mitte jooksmisest. Loomulikult.
Käisime Dzeikiga seal pimekohvikut mängimas 😀 Ehk siis olime joogipunktiks, keset pimedust… ja et jooksjad meid veidigi näeks, suunati meile autotuled näkku… Mis tähendas joogijagamist stiilis:
* kõik kuulatavad*
*eemalt kostuvad edusammud*
*esimene sammude kuulja*: Tuleeeeb!
*kõik sirutavad topsid käe otsas pimedusse välja*
*kui tunned, et keegi vist haaras topsist, lase see lahti*
Iiiiiiizibiiizi… torditükkide jagamine kottpimeduses näiteks oli Hiiumaal keerulisem. 🙂

Aga mulle meeldis väga, et ÖöJooks seekord laupäeval oli 🙂 siis said kaugeltkandimehed (loe: mina) ka minna. Jippiii! Sest torekas oli. Taaskord. Sügisjooks tuleb ka torekas. Taaskord 🙂

PS. Ühtlasi resideerusin mõne päeva ka Empzi auväärsel sünnipäevapäeval. Kinkisime pesakonnaga talle õmblusmasina (nüüd mind hakkab see Eva-Lotta laul õmblusmasinast Blomkvisti raamatust kummitama raudselt…)… Ja mulle tundub, et uued õmblusmasinad on niiiii ägedad, et ISEGI MINA oskaks sellega midagi teha! So much faster than käsitsi!