Delfi lapsehoroskoop

Tsekkasin Delfi lapsehoroskoobist ennast tagasiulatuvalt üle:

Veevalaja

Veevalajast järeltulija vanemad on pidevas hämmingus — mida kõike ta küll on võimeline välja mõtlema! Mudilane on tulvil kõikvõimalikke ideid ning need tema lapselikud ettevõtmised on äärmiselt originaalsed. Üldiselt on Veevalajat juba lapsena väga raske mõista. Tal on rikas sisemaailm. Kuid see on mõtete, mitte emotsioonide rikkus. Unistuste ning väljamõeldud ideaalide sobimatus elu proosaga võib lapse tihti raskesse olukorda asetada.

Täiskasvanuks saav Veevalaja on võimeline oma tahtejõuga ületama takistusi ning viletsust, kaotamata seejuures võitlustahet — ta pilk on tulevikku suunatud.

 

Ah, et sellepärast siis Empz oligi kogu aeg hämmingus ja kuulsin alatasa lauset: “Issand jumal, kui ma oleksin selle peale tulnud, et Sa SELLIST asja teha võiksid, siis ma oleksin ju ette keelanud!”… ja olgu öeldud, et tüüp-pättused olid kõik juba ette keelatud.. nii ma siis pidingi midagi erilist välja mõtlema:)

Tartu on niii mõnus :)…

… kui ta vaid järjekindlalt Koonu käppi katki ei torgiks/lõiguks.

Nüüd on vaesekesel välijalatsiks eriti lühikestel pissipausidel kassipildiga sokk:
3_Käpp_kassisokk

Aga, et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et laupäevaõhtul oli supermõnus vaikne-soe ilm:
2_Tartu_loojang

Ja kui me siis Ch.-ga jõe äärde koeri “jalutama” läksime, otsustasid nemad, et Jeesuse moodi vee peal kõndimine oleks märksa šefim… Aga see ei tulnud neil eriti hästi välja ja pidid hoopis Michael Phelpsi stiili harrastama.
1_märgkoer
Aga ujumast naastes oli käpapadi katki ja koer nüüd kodus “haiguslehel”… Vaene pisike.

Lisaks algas jooksukas (nagu isaskoonud paar päeva juba ette hoiatasid), kuigi pidi juunis algama. Aga Koon ilmselt kuulis, kui ma Empzile ähvardasin, et me ei saa Jaanipäevaks maale sõita (bussiga), sest Koonul siis jooksukas. Võttis siis EllieTheElephant ette ja mõtles, et “ähh, saab kaelast ära enne jaani!” :D…

Aga et Koon oli pühapäevahommikul lonkav (lonkab siiani 😦) ja poisi-igatsusest-õnnetu, siis käntseldasin oma suursugused päevaplaanid, ütlesin Ch.-le, et pole siin midagi Tartut, kobi tagasi pealinna, ma ei chilli Sinuga! (no okei,ma ajasin kõrvad lonti ja vabandasin viisakalt, et nii nõmedalt lubadusest külla minna taganesin…) Ja otsisin hoopis uue pusle kapi otsast välja. Mis, peab tõdema, ei ole praeguseks kaugemale jõudnud kui ääres ja 1 rida (helesinine taevas) tükke koos…
5_pusle

Aga Tartus on kevad+suvi ühteaegu (ühtaegu?) sirelid ja õunapuud õitsevad täies hoos…
4_Sirelid
…ja väljas on 30 kraadet sooja. Mulle meeldib. Päev otsa 30kraadiga ja öö 27-ga (toas on väga soe.. kastsin eile enne magamaminekut Koonu külma veega, et tal ka helgem hetk oleks…) ja lõpuks ometi saab ka minusugune külmavares, misasi see “palav” on, millest ma nii palju kuulnud olen, aga vat kohanud ei ole. Ja jäätis (see õige koorejäätis, teate küll) on ju nii hea, aga muidu nii külm! Ma sõin eile kindluse mõttes kohe kolm tükki ära, sest mine tea, millal jälle saab… varsti lubab jälle 13-kraadi ju…

Täna hommikul oli maja ees selili see suur (2-3cm) must põrnikas… siples ja siputas muudkui jalad taeva poole. Keerasin (pöörasin?) ta õigetpidi. Ajas end ühe liigutusega tagasi selili. Asetasin uuesti õigetpidi. Keeras end hetkega uuesti selili. Peale kolmandat katset jätsin ta siputama. Ju talle siis meeldibki nii…

 

aaatsihhh

Kevad hakkab tulema 🙂 Mac turtsub ja plärtsub nagu teismeline, kellel ei lubatagi õhtul kell 11 kümme aastat vanema välja chillima minna.  (kuigi tänapäeva teismelistel vist lubatakse, ma kahtlustan)… aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Mac käis eelmise nädala lõpus pealinnas. Noh, niisama meenutamas, et miks Tartu parem on, või nii… Näiteks: jõudsin mina bussilt maha, kui bussijaama ees oli seesama narkomaan, kes juba 10 aastat järjest on bussist/rongist maha jäänud ja piletiraha nuiab. Kui hüppas pimeduses ligi, et “Kas te eesti keelt räägite?” küsida, oli minu kuri “Ei!” vist lausa nii kuri, et kadus kohe ära.
gunclick
Samal ajal kui minu taga kõndivat noormeest saatis oma nuiamisega sadakond meetrit. Prfff, Tallinn. Prfff.
Ja buss oli nii kärarikas, väiksed lapsed, kes peaksid ammu kodus olema, räuskasid üle bussi kisada. Prfff, Tallinn.

Aga kuna nii ilusa ilmaga on seaduse järgi keelatud midagi kiruda (ma arvan), siis räägin hoopis heast.

Aga Empzi näha oli torekas 🙂 Ta küsis mult eelnevalt, et mida ma süüa tahan. Nõudsin koduseid kotlette. Sain ka, umbes samasuguse koguse, nagu ta muidu kolmeliikmelisele perele tegi. Sõin kõik ära ka! Umbes viisteist tükki… Mis kolme kartuli ja hunniku kodujuustu-paprika-salati kõrval oli üsna korralik kõhutäis (loe: ägisesin pärast päris korralikult, aga nii hea oli ju… ma ei saanud ju järgi jätta, ju!)
Veel sain Empzilt villasokid. Ta väidab, et need on kellukestega. Need, mis tagurpidi on (ripuvad), need ongi kellukad… aga ülemine rida on ju selgelt kuked! Sellise koheva kaheharulise sabaga 😀 Seisavad oksal (haruline õrs?) ja puha:
sokad
Aga kuked on toredad (niikaua kuni nad ei ole NII kurjad, nagu meil maal üks oli), nii et las nad siis olla kuked. Õnneks nad on tumeroosad ka, sest punane kukk ei kõlaks üldse nii hästi. Ja see beež sokivärv muideks polegi üldse beež. Nii Empz kui Dzeik väidavad üksmeelselt, et see on maavillane valge ja no mida on minusugusel kunsti- ja käsitöökaugel imihingel neile vastu vaielda eksole. Võtan aga oma valged sokid vastu ja kannan uhkelt 🙂
Netram käis vahepeal Tais puhkamas. Õnnelik tõbras. Aga tõi mullele sealt ägeda külmikumagneti (peale selle, et mul on sokifetiš, on mul külmikumagnetifetiš ka) 🙂 Kaljuga ja purjekaga. Aga mul pole hetkel pilti näidata. Peate mind usaldama, et äge on.
Ühtlasi käisin veel varahommikul kiirvisiidil S.K. Well´i juures 🙂 (rabatontide koolisekretär). Nii tore oli 🙂

Ja infokas käisin peale arste-inimkatseid. Nägin tuttavatest nägudest ainult endist ülemust, aga seegi oli tore 🙂 Edasi tegin selle vea, et läksin Rahva Raamatu raamatuturule. Hea uudis on see, et mul ei olnud raha, mida kulutada, seetõttu tulin sealt ära kõigest kahe raamatuga. Mingite sentide eest soetasin Komissar Reks´i lasteraamatu 😀 Sest, noh, koer ju. Teine oli vähe karmim valik 😀 Sõjakirjandus! D-Päev. Ligi 500 lehekülge faktiderohket juttu ja pilte Normandia lahingust.  Aga tundus päris põnev. 3.20€ eest piisav. Sellega sai mu raha otsa ja ma ei läinudki oma lemmik lemmikloomapoodi ennast piinama, et näha, mida ma kõike osta ei saa :D. Lõpetuseks käisin veel hoopis Kristiines. Käisin esimest korda Eesti H&Mis ja puha. Vot.

Siis selgus, et Ch., kellega koos pidime Tartusse tulema, tuleb siiski õhtul hiljem. Et minu Koonukesekene Tartus kindlasti mind juba ootas, tulin tulema. Sain 10 minutit enne bussi väljumist veel isegi koha! Küll koha nr 45 alles, aga siiski! wow! Vaadates, mis massid pühapäeval Tartust ära läksid, oleks pidanud reedel kõik bussid täis olema, et neid masse siia toimetada.

Bussis vaatasin nii tulles kui minnes filme. Madagascar 3 näiteks, sest see oli neist veel nägemata. Ja siis Näljamängude esimese osa. (Eile vaatasin teise ka). Päris närvi ajas, sealne see valitsus vms asi on nii… arghhh… et lausa.. arghhh. vot. Lõpuks piilusin Limiteless´i, aga see jäi pooleli sest buss jõudis kohale. Aga see ei tundunud ka väga hea film olema. Homme kaen lõpuni ilmselt sellegipoolest. Äkki on vähemalt lõpp tasemel.

Tartusse jõudmine oli Tore. Kodune 🙂 Ei astunud tuntud ega tundmatud narkomaanid ligi. Kui koju jõudsin ja köögipõrandale istusin, tuli hoopis üks karvane semu ligi ja puges sülle 🙂 Sulasin kõik ära 🙂

Õhtul saabus Ch. koos oma koonlasega. Kui detsembris Tallinnas kohtudes tegi EllieTheElephant miskipärast järjekindlalt näo, et Sind ei ole olemas, oo must koer… ja ma lihtsalt vaatan Sust läbi ja ignoreerin täiega… siis seekord oli tegu vist tema meelest teise koeraga vms 😀 Mängisid, hullasid ja olid niisama nunnud koos. Ja kui me laupäeval tüdrukutega naistepäeva-väljas-käimise tegime, siis jäid neiud karvased koos koju. Seltsis segasem. Et pidutuju luua, jätsime neile ikka lambi ja muusika ka 🙂

Üritasin nädalavahetusel Ch.-d iPhone usku pöörata. Et näidata, et vaata kui lihtne see on! Lülitasin sisse voice-over´i (pmst ekraanilugemis-programm) ja tõmbasin mütsi silmile. Lubasin talle pimesi SMSi saata. Djah, tuleb välja, et puutetundliku telefoniga polegi nii lihtne. Kuigi kirjutada saab ka handwritinguga (joonistad sõrmega ekraanile kirjatähti). Ch. ja VäikeFränky muudkui vaatasid ja naersisid mu üle. Tegin umbes poole tunni jooksul kaks õnnetut katset. Esimene SMS tuli tagasi, sest kirjutasin nime valesti. Teine tuli tagasi, sest ma ei tea miks (nime kirjutasin õigesti). Lõpuks värbasin Siri tööle ja tõestasin, et vähemalt inglise-keelseid SMSe on lihtne saata :D.
Siis tunnistasin, et no okei.. SMSisaatmine on kõige raskem ülesanne üldse (mitte ainult kirjutamise pärast, vaid kuna poolepealt läks tihti “kursor” jälle sõnumiteksti kastist adressaadi kastikesse). Nad halastasid mulle ja andsid uue, kerge, ülesande. Lisada kontakt nimega Heino Kivimägi. Peaaegu õnnestus. (Loe: Mul on nüüd telefonis kontakt nimega Heino Kjvinagj).. Noh, okei, number läks ka tsuti valesti. Üks üheksa ja üks kolm läksid üleliia. Aga pole ju oluline.. ju…
Neile oli oluline. Ch. ei shopanud endale miskipärast 700€ eest telefoni, olenemata minu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii osavast reklaamist 😀
(kujutan juba ette, kuidas müügi- ja turundusfirmad juba minu kontakte otsivad, et sellisele talendile, nagu mina, kõrgepalgalist tööd pakkuda.)

Aga eile hommikul jätkasin idioodi järjekindlusega harjutamist (läksime üleeile peale kella 4 magama. Ja ma ärkasin lambist kell 6.45 ja enam magama ei jäänudki. Paras aeg pimesi telefonikäsitlemist harjutada ju.) Agastasin näiteks, et mütsi polegi vaja. VoiceOveriga saab 3x kolme sõrmega ekranile koputades teha ekraani tumedaks, nii et kõrvalseisjad (ja ise) ei näe, mis ekraanil toimub, aga see töötab ikkagi 🙂 Natuke tuli juba paremini välja, aga SMSisaatmine on endiselt pmst võimatu missioon. FB on see-eest mugav. Malluka ja Merje blogisid lugesin/kuulasin ka 🙂 Ja e-maili kribasin ka Fränkyle.

Btw, mäletate, ma enne mainisin, et ime, et ma reedel 10 min enne bussi väljumist pileti sain, eks?! Sest kui Ch. pühapäeval tagasi minna soovis, siis kella 11se seisuga olid välja müüdud kõik täistunniekspressid kuni kella 5ni! (k.a.)

Õhtul käisime veel Lõunakas. Kell 8 olin ma surmväsinud. Imelik, sain ju niigi pisut üle kahe tunni magada! Aga ööuni oli hää 🙂

Täna sai EllieTheElephant õmblusest oma tööriietuse kätte 🙂
Copy of Koervestiga3
Ega ma teda kogu-aeg plaanigi riietumisega piinata. Aga kui nt tööl avatud uste päev v mingid külalised majas. Samuti siis kui koolides käime. Nt neljapäeval 🙂 Et ikka lasteni jõuaksime ja vahepeal välja ei pekstaks 😛
PS. Ta näeb sellega veits välja nagu päästekoer vms.

Ja lõunal leidis Maxima lõpumüügist soodukaga niiii nunnu kõrge tassi. Kolm koera-pilti peal. Pidin ju ära tooma, onju?! Mjäu.
Copy of tass

ajaviitemöla ja dokfilmisoovitus

Esmalt paar hetke tagasivaates nädalavahetusele…

Reede õhtul tegin üksi romantikat ja ladusin kapipealse küünlatopse täis… sest kaua seda kõledat ja külma aega ikka on, onju… kasutagem halva asja parimat osa ära! Telefoneerisin samal ajal Empziga, kes mainis, et hoia siis teeküünla tühjad topsid Dzeikile… WTF, Dzeik?! Miks ma sellest veebruaris kuulen, et Sa neid talv läbi kogunud oled??? Ma olen jõulude-ajal ja talve jooksul põletanud ära kaks 100-küünlalist teeküünlapakki. Sa oleks sealt saanud rohkem topsikuid, kui need 16, mis Sulle praegu anda on… Prff…

Siis vaatasin natuke seepe.. ja siis istusin öösel kella 4ni peavaluga üleval (sest ma ei suuda peavaluga pikali-asendis olla)  ja krõbistasin valuvaigisteid. Öösel kell 2 käisin Koonuga õuel, lootuses, et kui ta niiiiiii hilja põietab, siis on mul lootust hommikul vähemalt kaua magada. Oligi, kella 9ni lausa, siis istus Koon voodi ees ja urises mu peale (mitte nagu kuri-urin vaid “ma-ei ole-rahul-millegagi”-urin) nii et vedasin ennast lõpuks õuele. Vaadates kui kiirelt Koonlane kükitas, tuleb välja, et mingil müstilisel põhjusel tal vist oligi põiekas…

Laupäeval käisime Ristiisas ja labradoridega pargis.

Pühapäeval, paar tundi enne T. kojujõudmist, otsustasin, et olen hullult hea. Ostsin poest viimase raha eest jäätist. Üks talle, üks mulle. Tavaliselt ma ei taha magusat. Ja kuna mul on KOGU AEG külm, siis ma ei taha tavaliselt jäätist ka. Aga seekord tundus Raks niiiii isuäratav.
Sõin oma jäätise ära. Siis sõin T. jäätise ka ära. Kui T. hiljem koju jõudis, ütlesin, et ma ostsin Sulle jäätise… ja sõin selle ära. Lähme nüüd poodi ja ma luban Sul endale uue asemele osta.. ja siis mulle ka 2 jäätist osta :P.
appimaolenvaene
Ostiski! Sõin need koju jõudes järjest ära. NELI jäätist päevas! Kui ma ei oleks kindel, et ma rase ei ole, siis kahtlustaksin esimese asjana seda :D… nüüdjääb vist üle lihtsalt… hullus…

Ja õhtul ei sundinudki ma T.-d mõnda naiselikku nutufilmi vaatama. Vaatasime hoopis rallifilmi Rush. Ja väga hea film oli, vot!

***

Täna hommikul otsustasin, et oh… lähen porikoeraga selle suuuure jäälombi kaudu… et saab märjaks, aga puhtamaks… Prff, see lomp.. mis oli eile veel mere-suurune…  mis oli IGA PÄEV seal… oli ära kuivanud. Prfffff… No fain.
Aga Teile, koera pori-piltide nägijaile infoks, et tegelikult ma ikka hoolitsen oma Koonlase eest ja suurema osa ajast on ta ikka puhas… poripildid on lihtsalt kohe õuest saabudes tehtud 😉 Kuigi tal on ka hämmastav oskus isepuhastuda vajadusel…
Täna õhtul lähme pessu… kuigi homme pealelõunal raamatukokku minekuga moondub ta ilmselt selliseks teepeal, et ükski laps ei taha talle lugeda… peab vist küüti nuruma…

Ja Koonuteemal jätkates. Ega ma kogu aeg ka üksi oma seebikaid ei vaata, koerlasele näitan ka ikka videoid, noor filmihuviline, nagu ta on. Viimati oli tema telekavas Kasside mäugumise (või näugumise?)  video.  Meeldis küll:
photo(2)

Töökaaslane näitas eile oma kahele kassile videot EllieTheElephandist veelombis tatsamas. Kassid vaatasid huviga. Töökaaslane filmis seda ja kui ta selle ükskord juutuubi saab (mõningad tehnilised probleemid), siis kavatsen näidata Koonule videot, kuidas kassid temast videot vaatavad… tõenäoliselt filmin seda ja siis me saame jälle teatepulga kassiomanikule edasi anda… see saab endless olema 😀

Ahjaa, videotest rääkides. Eile õhtul vaatasime esimest osa (kokku 3 osa) BBC dokumentaalfilmist Inside The Animal Mind. Päääris põnev oli 🙂 Soovitan!
[järgneb esimese osa spoiler, lugemine omal vastutusel:]
Nad tegid seal igasugu “loomkatseid”, aga heas mõttes… näiteks suutis üks spanjel otsingukoer suurel paadiga sõites ära tabada täpse koha, kuhu oli peidetud kanister lihaga… mis asus temast 6 meetrit veekihti pluss 1 meeter mudakihti allpool…
Samuti näidati, et kui huntidel on primaarne meel haistmismeel, siis koerad on kodustamisega hakanud usaldama nägemismeelt. 2m vahega olid kaks topsikut, millest ühe alla peideti koera nähes maius… siis kaeti koera silmad korraks kinni ja vahetati maiuse asukoht teisega ära… koer läks iga kord valesti, selle topsi juurde, mille alla ta nägi maiust pandavat.. kuigi oma amazing haistmismeelega võiks ta keskenduses vabalt ära tabada, et lõhn tuleb teise topsiku juurest. Hunt seevastu ei usaldanud osutavat inimest või oma silmi vaid läks nina järgi maiust leidma…  Meenutab Cesar Millan´i (“Koeralausuja”), kes tuletab järjekindalt meelde, et õige järjekord peaks koertel ka olema: nose-eyes-ears!
Kolmandaks leiti üks võimalik selgitus sellele, kuidas koer teab iga päev peremeest õigel ajal koju oodata (eeldusel, et peremees tuleb töölt enam-vähem samal ajal)… sest kella ta ju ei tunne. Seal pakuti välja versioon, et kui peremees hommikul kodust ära läheb, siis hakkab tema lõhn toast järk-järgult kaduma… ja see kadumine jõuab iga kord orienteeruvaks kojusaabumise ajaks enam-vähem samale tasemele. Ehk siis koerlane teab… selge,lõhna on nii vähe järgi, nagu tavaliselt siis kui ta koju tuleb… järelikult varsti tuleb… Saates tehti katse, kus peremehe abikaasa käis mehe juurest läbi ja laotas peale lõunat mehe päeva jooksul kantud värske lõhnaga  riideid mööda korterit laiali… Koer, kes iga kord 16.40 paiku akna vahet vaatama hakkas käima ja 17.00 peremeest nina vastu ust tervitas… vedeles siis pesas, kui peremees uksest sisse astus ja polnud akna vahet eelnevalt käinud.. ja oli täpselt sellise näoga, et WTF Sa nii vara kodus teed 😀

Ühesõnaga hullult põnev… seal oli teisi asju veel. Täna loodetavasti vaatame teise osa ära 🙂

1a.. ja natuke reklaami Koonuteemadel

Mul täitub täna 1 aasta Tartu-töökohal 🙂

Kui ma pole mitu päeva sõnakestki kribanud on nii raske seda teha. Toimunud on palju, mäletan sellest vähe :D… Djah, see kõlas nagu oleksin tsüklis olnud vms, lihtsalt palju pisiasju ja hetki olnud, kus olen mõelnud möödaminnes, et sellest peaks blogima… aga kuna pole blogima sattunud, on see ununenud.

Käisin Tallinnas, kiirvisiidil. Lasnas söömas, ja tassisin Koonu-toidu ja pesa sinna… järgmisel nädalal pesitseme/pesitseb seal.. Ja Vihmahääle põrandal ööbimas. Soe oli 🙂

Koonutoiduga meenub, et täna jõuab kulleriga koju tema uus toidukott. Sattusin ükspäev kogematakombel www.kassidkoerad.ee lehele ja hullusin 😀 ja tellisin. Kuni 29. novembrini on soodukad, jõuate ka.. aga muidu on vist ka odavam, kui poekaup. Igaljuhul sain ma 15 kilo toitu 49,99€ eest.. muidu ostan poest sama toitu 10 kilo hinnavahemikus 53-57 raha… ja transport on tasuta 🙂

Ja kui ma juba reklaampostituse tegin, siis sheerin sellist täna kohatud asja: Kauss koertele, kes muidu hullunult õgida armastavad… Täna käime ilmselt kolleegiga koos seal poes ja ta äkki shoppab selle oma koonule… siis kuuleb, kas töötab ka, et oma labrador-sõpradele laiemalt reklaamida. EllieTheElephantile pole mõtet sellist soetada, sest tema on see koerlane, kes toitu maitseb… siis lükkab tükk aega koonuga toitu kujutletavat liiva kausile peale toitu mattes… siis võtab jälle ampsu või paar… vaatab ringi, et ega keegi ometigi ei näe, kuidas ta sellist üliprivaatset ja intiimset tegevust, nagu söömine, parajasti toimetamas on… siis võtab veel ühe ampsu… käib kontrollib, kas teises toas kõik korras on… läheb kausi juurde, matab selle taaskord kujutletava liivahunniku alla… sööb natuke jne. Lõpuks jätab natuke järgi. Siis lisan sinna vahel lõhnastamiseks koertele tehtavat lõhe-õli ja edasi on kaks varianti: ta kas tuleb sööb edasi.. või vaatab toast, et appppi, jälle on tal käes selline KOHUTAV asi nagu toidukausss.. ja põgeneb ruttu pesasse peitu 😀
Ehk siis jah, meil ei ole arutu kiirelt õgimisega eriti probleeme. Aga kellel on, siis selline kauss on olemas, vot.

PS. Ühegi ülalnimetatud firmaga pole mul mingit reklaamiteemat, et muudkui aga kiidan ja nänni voolab sisse. Ei voola. Nad isegi ei tea, et ma kiidan.. aga nagu varemgi olnud, kui ise vaimustun, siis sheerin kohe infot, äkki keegi saab sama rõõmsaks kui mina sain 🙂

***

Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis räägin siinkohal viimaste postitusteta-päevade eest 5000 sõna tagantjärgi 😛

1. Et Koonu töö-pesa nüüd Lasnamäel on, siis on tal siin uus ja suurem (et ma reklaamima hakkasin, siis eputan, et sain 7.50ga ligi 20rahase pesa)
photo 1(3)

2. Kuna ma olen friik, kes vaimustub EllieTheElephantist nagu pere esimesest lapsest vms, siis tellisin temast hunniku fotosid ja vorpisin need album-scrapbookiks kokku… kui külla tulete, siis eputan, et näe, tõestus… kogu aeg ma ei piina vaest loomakest  keldriboksis kinni hoides, meil on ikka helgemaid hetki ka. (tegelikult ei piina üldse… et te teaks)
Ja siis tellisin ühe suurema (A4) pildi ka, mille köögiseinale riputasin:
photo 5

3. Eelmisel nädalal sõin šokolaadi-piparkoogi-karu-küpsiseid vms. Pilt pakil oli ilmselgelt illustratiivne… pildi kõrval siis reaalsus:
photo 2(3)

4. Nagu öeldud, käisin pealinnas ära. Kuigi postituse alguses reetsin juba, et ööbisin viisakalt Vihmahääle juures, jätan siin siis parem märksa ägedama mulje… et hommikul saabusin Laine Baarist 😛
photo 3

5. Ja last, but not least… bussiaknast oli nunnu vaade… Selline, armsates toonides. Kuigi vaene bussijuht, kes pidi terve tee Tartuni vastu tõusvat päikest sõitma. Tubli mees, jõudsime kohale.
photo 4

***

Härrad 1 ja 2 täna:
1: Oioi, see pureb.
2: Jah, see haukab jah.

 

Oh, õudust. Ja rõõmu. Ja unesid.

Esmalt rõõmu!
T.-l hakkas minu kõrval kõndides vist piinlik, sest üks mu talvepapu kippus küljelt lagunema… Lohutasin teda siis, et kannatust. Rahu, ainult rahu… palgipäeval lähen Sepa turule. T. tegi natuke porr ja virr ja arvas, et on aeg, et ma saaks lõpuks ometi endale valge inimese kombel papud, mis ei laguneks 1 nädalaga. Kuigi ükski mu papu pole kunagi nädalaga lagunenud. Miinimumaeg on vist 8 kuu kanti, maksimumaeg ikka mitu aastat. Igaljuhul viidi (loe: kõndisime omal jalal kohale 😀) mind eile Weekendi laomüüki papujahile. Elmalt pean mainima, et lastele tehakse ägedamaid saapaid. Mu eelistus oli matkasaapa tüüpi saabas, sest matkame ju Koonuga igapäevaselt. Lastele oli selliseid märksa, ee.. tagasihoidlikumates toonides. Minu puhul tuli siis välja, et mida vanem eit, seda roosam kleit saabas.
photo 1

Aga need on nunnud. Seest karvased ja soojad. Tegijaks Catmandoo… Mis meenutab mulle Simoni Kassi multikat Cat-Man-Do :D… Ja küljepeal on helkuriga muster… lisaks mu  jope-küljes rippuvale ha koti küljes rippuvale helkurile. Tehke järgi!
Igaljuhul juhtus mul täna tööle kõndides midagi, mida ei ole minuga vist mitte kunagi juhtunud. Isegi saunas pole juhtunud. Mu jalgadel oli soe. Lausa peaaegu palav!!! WAU!

***

Nüüd tänasest hommikust, mis oli kuidagi… õudne. Selles on loomulikult süüdi see, et ma olen sihuke, kellel iga pisiasi hulle parakaid tekitab :D…

Alustuseks ei töötanud koridoris, st. trepikojas ükski kolmest lambist. Lihtsalt lambist ei töötanud. Kujutlesin siis kottpimeduses võtit lukuauku toppides või treppi otsides elavalt, kuidas nurgas kirvemõrtsukas end peidab. Lohutasin end mõttega, et õnneks on mul suur ja kuri valvekoer. Noh, kuna nii pime oli, siis ega seltsimees kirvemõrtsukas ei pea teadma, et valvekoer ta lihtsalt sügamist-nurudes surnuks väsitaks või pooleks lakuks vms. Temale võib vabalt tunduda, et tegu on väga hirmsa rottweileriga. Albiinoeksemplar! Ja kuna kõik teised rottweilerid on teda lapsest saati albinismi tõttu diskrimineerinud, on temast kasvanud veeelgi kurjem koer, kui ta muidu oleks olnud. Jajah.
Valvekoer ei näinud ka treppi ja komistas viimasel astmel pisut. Käpad on siiski kõik korras jms aga ikkagi, kuradi tuled.
Kirvemõrtsukas igaljuhul kartis, ilmselt pidas komistuse-kolinat kallale-sööstuks ja puges trepinurga taha peitu. Ma/Me ei läinud teda otsima ka. Las jääda teistele majaelanikele ja mingi rõõm.

Pimedas pargis möödus meist kojamees. Alguses ma vaatasin, et tuleb mees labidaga. Selge pilt, loomulikult laipa peitmast ju. Lähemal vaatlusel oli ta labida luuaks moondanud, et mind ära petta :P. Õnnestus. Natukese aja pärast tuli teine mees. Samasugune. Sama varustusega. Igal hommikul tuleme enam-vähem samal ajal, ja täna siis sihuke uus seltskond väljas. Okei. Läksime edasi.

Kesklinna jõudes on tavaliselt lindude kisa kuulda ja linnud tiirutavad parajasti seal.. ee.. Kesklinna park ongi äkki nimi? Kaubamaja kõrval, Küüni tänava kõrval… Saate aru küll, kus. Täna olid linnud hoopis kohtumaja ees puude otsas. Kõndisime sealt alt läbi. Kisa oli korralik (lindude kisa siis, me olime ikka vaiksed). Tahtsin pilti teha, et kui palju linde iga puu otsas istus, aga kuna üritasime “ohutsoonist” kiirelt läbi saada ja pildi alles lõpus viimasest puust teha, siis seal oli kahjuks märksa vähem linde:
photo 2

Ahjaa, “ohutsooni” all mõtlen ma seda, et asfalt oli valge 😀 Tahtsin oma lund :P… õnneks me ei saanud ühegi laariga pihta. Kuigi olen kuulnud, et linnus*** õlal pidavat rikkaks tegema. Olen proovinud. Ei teinud. Ärge uskuge kõike, mida räägitakse.

Siis jõudsime sinna Kesklinna parki vms. Tavaliselt on seal siis kisa, seekord oli täielik vaikus. Ei inimesi, ei linde. Mõtlesin just, et nii vaikne pole siin kunagi olnudki… kui üksainus vares kraaksuma pistis. See oli veel spuukim kui vaikus 😀

vot.

Okei, te ei pea tegelikult mind nüüd psühhiaatri jutule saatma, et mingi klemm kujutleb kirvemõrtsukaid ja Hitchcocki ja vajab ilmselgelt ravi. Natuke sai blogimise jaoks ilukirjanduslikult võimendatud ka ju… Tegelikult on Tartu nii armas. Ja nii ilus. Vaikne, mõnus, hubane, turvaline. Kuigi jah, olen teadlik, et siin on ka kaabakaid-pätte-valgaid-vägistajaid ja kõiki muid troppe. Aga ma tunnen ennast siin NIIII palju turvalisemalt kui Tallinnas. Eriti EllieTheElephandiga! 🙂
*Nüüd sülitan üle õla kolm kena plärakat, et mitte selle steitmendi eest koduteel peksa saada ja MJst ilma jääda :D.

Ahjaa, käisime Koonuga täna siiski vaateplatvormil koos. Jalutas rahulikult lõppu, vaatas jõge, aga kuna parte ei paistnud, oli igav ja siis läksime edasi 🙂 Kreit saksess!

***

Unedest.  Kui Maci unenägusid vaadata, siis need on tavapäraselt olnud psaikod ja verised. Paaril korral ka ette-ennustavad. Viimase kahe öö unesid mäletan üsna selgelt ja minu tavaliste unedega võrreldes on need nii veidrad.. ja rahumeelsed… ainult üks surnu (ja tedagi ei tapnud/vaadanud pealt mina) ja natuke madusid.

Eile öösel nägin, kuidas üks mu töökaaslane oli poole kohaga või oma hobiks vms uurija/detektiiv/salapolitseinik või midagi sihukest. Näitas mulle salaja, kuidas ta on jõudnud jälile, et “üks tähtis poliitik” (nime ta ei öelnud) on mingi vägaväga paha mees. Tal olid puha joonistatud tabelid poliitiku päevakavast ja mingi ümbrik, kus oli miski tähtis asitõend jms. Igaljuhul järgmisel hommikul selgus, et too töökaaslane oli vahepeal kõrvad pea alla pannud. Räägiti õnnetusest, mina kahtlustasin, et tähtis poliitik sai ilmselt jälile, et ta on ohus. Kräpp, et ma nime ei teadnud eksole. Igaljuhul läksin oma töö-ülemuse juurde (kes oli hoopis minu kooliaegne klassijuhataja) ja palusin temalt tolle töökaaslase kodu-võtit. Mingil põhjusel olid ülemusel kõigi koduvõtmed… Tuustisin seal ja otsisin neid pabereid ja asitõendeid. No ei leidnud. Lõpuks leidsin prügikastist selle ümbriku. Asi seegi, seal on aadress peal. Võtsin kaasa.
Siis vahetus unenägu, äkki. Nägin hoopis unes, et oli juba päev ja ma rääkisin T.-le, et mul oli hommikul niiii uni, et ma ei kuulnudki, millal ta tule põlema pani või ära läks… Muuseas ei kuulnudki… aga kuna ma nägin koheselt peale seda kolmandat unenägu, siis järelikult vahepeal ikkagi ei olnud päev ja ma ei rääkinud T.-ga sellest päriselt.
Järgmiseks käisime Empzi, Dzeiki, T., ja Koonuga shoppamas… mingis suures keskuses. Vahepeal olid seal poed, vahepeal näiteks botaanikaaed. Kõik ühes kohas. Siis jõudsime järsku (samas hoones asuvasse) raudteejaama, mis tegelikult oli Vinnimaaa ujula, mis oli üleni jääs. Basseini peal ujusid suured jääkamakad ja keset ühte jääkamakat oli suur kaal lemmikloomadele :D… tuli välja, et käigu eesmärk oli EllieTheElephanti kaaluda (et kui ta kohati sihukese niru isuga on, kas see tähendab, et ma näljutan teda… Ilmselgelt olen traumeeritud 😀)… kaal oli aga populaarne ja nii me hiilisime pinkide vahelt ligi, et teisi kohaletulnud koeri (eriti isaseid) vältida Nägime näiteks hunnikut kuldseid ja teisi koeri ka… vältisime neid kõiki 😦 (ilmselgelt olen ka jooksukast traumeeritud 😀).
Kui Koon kaalutud, tulime ära. Ma ei mäleta siiani, kas oli siis normaalkaalus. Ärkasin üles.
Kui üles ärkasin jõudis mulle äkki kohale, et äkki olid töökaaslase asitõendid seal ümbrikus. Kräpp, et ma vaadata ei jõudnud!**
Täna öösel nägin unes, et pidime paari sõbraga meil maal ööbima… läksime kuhugi lemmikloomaüritusele ja Vinnimaa oli sobiv vahepeatus pikal teekonnal. Õhtul hakkasime tuttu minema, kui selgus, et kellegi (vist oli Vantsiku oma)  riisimadu olevat kaduma läinud. Ma muuseas, olen üsna kindel, et pole olemas sellist asja nagu riisimadu. Aga seal oli. Või, noh, ei olnud ka, sest ta oli ju kadunud. Kirjelduste järgi pidavat olema selline vihmaussi ja paelussi segu. Ma ei tea täpselt, milline paeluss välja näeb, aga kirjeldus tundus rõve 😀 Jätsin tule põlema. Leidsingi ühe ussi-jussi. Õigemini, tema leidis minu. Aga see polnud üldse too kadunud riisi-uss, see oli hoopis Caro õhtust jalutuskäiku tegev nastik. Kes nime poolest oli nastik, aga tegelikult oli selline 1m pikk roostepruun uss, kellel olid suured valged mummud selja peal. Nägi suht välismaine madu välja :D. Igaljuhul korjas Caro lahkelt minu viisaka palumise (loe: kriiskasin nagu väike plika 😀) peale oma jussi jälle kokku mu koikust. Et järgmistele külalistele ruumi teha, loomulikult.
Alguses vaatasin, et rott. Albiinorott. Valge ja punaste silmadega. Aga saba oli veider, sihuke nudi. Siis nägin tema kaaslast, kes ei olnud albiino vaid oli pesuehtne küülik. Kiikasin siis “rotu” pealage ja oi, pikad kõrvad hoopis. Säh Sulle rotti.
Küülikute omanik oli parajasti ise välja jalutama läinud. Ja jänksid seepeale oma karbikesse augu närinud ja sama teinud. Panin nad siis 3L klaaspurki, et mitte seda katki närida.. tõstsin purgi välja (seal oli mingi loogika taga, et vältida ussidega kokkusaamist vms) ja läksin omanikku otsima. Vahepeal hakkas hullult vihma sadama. Siis meenus mulle, et appi, purk on õues. Jooksin tagasi koju. Purk oli vett täis. Huh, korda mööda ilmusid põhjast küülikukoonud, kes sukeldumiste vahepeal käisid pinnal hingamas (arvake nüüd ära, kes eile õhtul modellisaadet vaatas?! 😀) … korjasin jänksid kiirelt purgist välja, viisin tuppa ja pugesime koos teki sisse kössitama, nemad põues kampsuni varjus kuivamas. Mul oli neist niiiiiiiii kahju, et ma nad kogemata peaaegu ära uputasin ja et neil mõnda aega päris rõve olla oli, et kui varsti üles ärkasin, oli ikka veel selline.. paha tunne, nagu ma oleks midagi väga valesti teinud. Lohutan ennast sellega, et oma “tüüpilistes unenägudes” ei oleks mul üldse paha tunne, seal ma tavaliselt nülin ja põletan kedagi ja värki. Tänane oli päris-minule oluliselt lähemal juba. Edumeelne!

***
Varastasin FBst Varjupaikade MTÜ lehelt:
-Mitu koera on normaalsel inimesel?
-Normaalsel inimesel on 1-2 koera.
-No aga see on ju inimene, kes on huvitatud künoloogiast!
-Ei, inimene, kes on huvitatud künoloogiast, omab 3-4 koera.
-No aga see on ju juba maniakk!
-Ei, maniakil on 5-6 koera.
-No see on juba imelik inimene.
-Ei, imelikul inimesel ei olegi koera.
-No aga see ongi ju normaalne inimene!

-Ei, normaalsel inimesel on 1-2 koera.

Mac – kehva tehnikakarma musternäidis (killed my iPhone)

Paramparaaa, polegi koerajutt.. on hoopis tehnikajutt!

Maci pikaaegseimad lugejad või päris-sõbrad-tuttavad teavad ilmselt tema kunagist läpaka lugu. Kus ma olin kannatamatu ja kui läpat ostma läksin, siis ei tahtnud osta seda vb natuke odavamalt, sest seal peaks järelmaksu otsuse jms järgi pikemalt ootama. Tahtsin kohe nüüd ja praegu kätte saada (üks nendest kevadetest, kus lõputööd kribasin) ja valisin koha, kus mul juba on leping ja viisin läpakapoisi koju. Õhtu otsa häkkisin rõõmsalt, ööseks vajutasin kaane kokku.. ja hommikul oli ekraan sinine ja kõik. Pakkisin kokku ja läksin esindusse, kus teenindajapoiss seda uuris ja siis oli meil vestlus stiilis:
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema!”
Mina: “Aga läks, panin õhtul kokku ja hommikul pilti ette ei võtnud..”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema, sai põrutada või midagi”
Mina: “No aga läks, oli öö otsa laua peal ja läks!”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe.”
Mina: “Aga läks ju…”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe!”
Kui olime esimesed viis minutit nii vaielnud, siis ta lahkelt helistas siiski tehnikule, kes ütles hetkega, et ilmselt on kõvaketas läbi.
Seejärel selgitas ta mulle, et tehnikut täna ei ole, tuleb homme. Toogu ma siis arvuti tagasi.

Olin natuke nõutu, et kui ma ta juba kasti pakkisin ja täna kaasa vedasin, ja kuna ma niikuinii ilmselgelt teda siis täna viimast õhtut ajaviiteks ei kasuta (sinise ekraani põrnitsemine ei ole eriti mu lemmikhobi), et äkki ma võiks selle siiski täna kohe siia jätta?

Etskae, võisingi.

Tulemuseks oli siis 3 nädalat ilma arvutita, millel, nagu selgus, oli praakpartiist pärit kõvaketas ja vahetati ära ja sain tagasi. Näe, ikka tasus ju kohe osta, mitte seda järelmaksu-ostust oodata mujal, onju! Sest ma sain siiski KOHE arvuti kätte… mis siis, et vaid korraks. Pisiasi. 😀

***

Vahepeal muretsesin endale esimese nutitelefoni. Nokia C6. Ei kulunud väga kaua, kui sain aru, et ei ole temake väga nutikas. Mõtleb ja mõtleb. Isegi mina mõtlen juba välja, tema ikka mõtleb. Okei, helistamise-sõnumeerimise-äratuse funtsiooni kasutades oli päris ok, aga kui juba nutikas, siis võiks nagu midagi enamat ka tahta. Tol hetkel oli see minu jaoks täiesti uus maa, aga kiirelt sain aru, et Symbian… ei olnud eriti hea valik. Asjad, mis tol hetkel Androidile olemas olid, ei sobinud Symbianile sugugi. Ja lisaks see pidev kokkujooksmine. Ärr.

iPhone´i olen ammmmmmmmmmu-ammu tahtnud (umbes nagu koeragi 🙂), aga et see vidin niiiii paganama kallis on, siis ei tulnud  soovist midagi enamat. Aga kui eelmise aasta septembris oli tänu väikesele lisatööle majanduslikult  tsipa parem seis, siis kaalusin, kas oma lisaraha tühja-tähja peale kulutada, või teha seda, mida kõik (peale Kikuriinu) ütlesid, et ära tee: saada endale iPhone 🙂
Ega mu lisaraha nüüd eriti suur ei olnud.. pmst sain 1/3 sissemaksuks maksta ja siis ülejäänu 1,5 aastaks järelmaksuks jätta… nii oli järelmaksu summa ikkagi 2x väiksem, kui i-paketiga oleks. Ja et läpaka maksmine otsa sai, siis vajas ju lünk täitmist :D… Ostsin iPhone 4S-i 16.septembril 2012… umbes 2 nädalat enne seda, kui välja tuli uus iPhone 5 😀 Aga ma ei kannatanud ju oodata (taaskord). Ja olles 5 näinud ja käes hoidnud, siis väidan, et mulle meeldib 4S rohkem, sest ta on pisem.

Kuna telefon oli valge, siis sai ta nimeks MJ… Michael Jacksoni nahavärvi järgi.. .djaa, oleks võinud aimata, et surnud mehe järgi nimetamine võib halba õnne tuua :P.
MJ on-oli supertubli. Ei mingit aeglust, kinnijooksmist ja muud uinamuinat. Olin/olen täiega armunud. Okei, peale uue iOS op-süsteemi tulekut olid mingid väiksed bug-id, aga need parandati.

Vana (Nokia) telefoni andsin Empzile, kes pole nii nõudlik klient kui mina ja ei vaja äppe ja värke. Eelmisel nädalal pakuti aga Empzile uut telefoni ja siis lubasin nädalavahetusel Nokia tagasi haarata, et VäikeFränky mehale kasutamiseks anda. Laupäeval saingi Nokia kätte.

Eile (pühapäeval) helistasin Väike-Fränkyle. Lõpetaisn kõne, panin MJ taskusse, nagu ikka… siis käisin köögipõrandal Koonu sügamas ja köögis söömas… ja mängisin pärast Liisukaga dominot, kui Ja$ rääkis iPhone äppist telekapuldina kasutamiseks vms, võtsin telefoni välja, et proovida, kas see on mingit uuemate teema (mis siis, et mul telekat ei ole 😀).. ja MJ ekraan oli pime. Panin laadima, tegi laadimise häält, aga pilti ette ei võtnud. Helistasin endale T. telefonilt.. helises, aga pilti ei näidanud. Tahtsin restarti proovida… aga, teate, kui pilti ees ei ole, on keeruline puutetundlikul pin-i sisestada… nii et siis oli tuuga.

Garantii oli aasta… ehk siis lõppes kuu tagasi. Järelmaks seevastu lippab märtsini. Jepikajee. Olin õnn kuubis.

Vähemalt oli mul, juhuste kokkulangevusel, asendustelefon kohe võtta.. see Nokia siis. Mis siis, et olin selle juba järgmisele lubanud… Aga kui Nokiasse käib tava-suurusega SIM-kaart, siis iPhonel on micro-sim.. mis sellest tavaSIMist omakorda välja suruti. Fain. Läksime siis Rakveres esindusse. T. ja Koon jäid autosse. Sain automaadost numbri 35… ees oli 28. Mõtleisn, et vaatan korra, kui ruttu läheb… aga 29,30,31 olid juba lahkunud vms nii et need läksid tühjalt mööda. Ohoh, lootustandev 🙂

Lootustandev my ass. Oleks pidanud õppima teistelt lahkujatelt ja ka minema. Ma ootasin järgmist kolme numbrit tund aega, sest neil oli kõigil mingi hull kammaajjaa… A la, tere tulin läpakat ostma. Kohe välja.. kliendihinnaga! Okei (võiks ju eeldada, et läheb ruttu), aga vot.. selgus, et polegi ju klient.. hoopis isa on, kes kuskil keskuse peal ringi kondas. Ei oleks ju mõistlik teda kohe kaasa võtta olnud, vaid siis helistada ja oodata. Jess. jne.

Ega ma kohapeal ei teadnud, et tund aega kulunud on, sest mu käekella patakas sai mõni päev tagasi tühjaks (tehnikakarma youknow) ja telefonilt kella vaadata ei saanud ja kohapeal ka kuskil näha ei olnud… ühe müügil-oleva arvuti oma pakkus, et äkki on 20.36, aga kuna me startisime kell 15, siis ma natuke julgesin kahelda…
Igaljuhul oli teenindaja õnneks tore. Leidis, et odavam ja lihtsam on mitte uus SIM võtta vaid andis mulle ainult selle raami, samasuguse, nagu see, millest ta kunagi ammu välja murti. Hops ja valmis. Soovitas ekspertiisi telefoni saata Tartust, sest muidu pean Rakverest MJ ära tooma pärast. Nii et täna käin siin. Loodan toredat teenindajat mitte järjekordset vaidlust teemal: “Ei, ise ikka ei lähe“…. been there, done that.

Õnneks sain iCloudist täna tähtsamad telefoninumbrid ka kätte. Isegi ei hakka mõtlema, mis pilte ma nädalavahetusel telefoniga tegin, muidu hakkab kurp.

Kui MJ ekspertiisi läheb ja tuleb tagasi teatega, et parandus maksab 3,4 miljardit naelsterlingit vms, siis on mul ikkagi hea meel, et mul oli aasta otsa telefon, mis töötas ja siis ära kooles, mitte igavene telefon, mis kunagi küll otsi ei anna, aga stabiilselt jurab ja ei tööta.

Muuseas, Nokia on mind juba närvi ajanud. Ta lihtsalt ühendab interneti järgi. Lülitan välja ja hetke pärast alustab uut.. ärrrr!

***

Eile astusin koeras**a sisse. Aitäh omanik, kes Sa ei viitsi elumaja eest väikselt murulapilt koristada. Had a marvellous time, kui saapaga vetsus pooltunni veetsin ja hambaorkidega mööda tallamustrit aelesin ja robertiga võitlesin. Thanks! Love You!

**

Otsisime Koonule nv-l tema kindlat toitu. Käisime läbi koertenäituse ja kõik Rakvere loomapoed. Mitte üheski ei olnud seda, mida vaja. Lähen siis täna siinsetesse jahile.

*

Õnneks oli muidu üldiselt väga tore nädalavahetus.. või noh, inimesed olid toredad. Ja Koonud ka.

***

Hommikul kell 5 äratas T. mind uudistega valimistulemustest. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see oli ainult õudusunenägu. Teate mind küll, igasugu koledusi näen unes 🙂

ettevaatust, järjekordne Koonupostitus

Wiiii, Väike-Fränky ja Co kobivad Tartusse elama! Wii 🙂 Kas ma juba mainisin, et Wiii?! Noh, igaljuhul, Wiiii!
(loodetavasti, kui kolimised kolitud, siis võtab pliks ükskord kätte ja jätkab blogimist ka! Kaua peab ootama, maivõi!)

Eile käisime LaenukoerDzännu ja EllieTheElephantiga Toomemäel. Nad avaldasid üksteisele head mõju :D… kui Jakobi mäe poolt läheneda, siis on ühe maja juures sihuke põlvekõrgune punane kassi kuju. Eelmine kord otsustas EllieTheElephant, et see on midagi väha hirmsat ja sellel tuleb silm peal hoida.. ja nii tuli ta mäest üles kogu aeg seljataha kiisut põrnitsedes. Eile läks Dzännu aga plähmerdades kohe kassikuju nuusutama ja sellepeale vaatas EllieTheElephant ka, et häh, polegi midagi hirmsat.. nuuskisid üle ja läksime edasi.
Dzännule, kellele meeldivad siis kassikujud, ei meeldi aga eriti inimesed. Siinkohal avaldas head mõju EllieTheElephant, kes igat inimest vaatas pilguga: ooo, vana sõbeeer, lõpuks Sa tulidki, ma niiiiii ootasin! Ja kui üks Soome proua tuli koonusid kiitma, siis käitud Dzännu just nagu minu Koongi, sõbralikkust kiirgavalt 🙂
Ja siis nad muidugi rikkusid kõik ära ja läksid põõsa taha midagi sööma.. sellega sai pidu läbi.

**

Ma vist ei ole rääkinud, et üleeile hommikul leidis Koon muru seest siili. Arvake ära, mis ta siis tegi?
a) sööstis ligi, hammustas ja sai ise haiget
b) keeras siili selili ja tegi siilile haiget
c) vaatas siili ja liputas saba ja tuli kutsumise peale ära

Õige vastus on muidugi C!… Sest EllieTheElephant on lihtsalt niiii tubli 😀 (kui see põõsatagune ühis-sööming kõrvale jätta)
Eile hommikul käis ja tsekkas murul sama koha üle, aga oh häda, sõber Siil oli 24-tunniga juba minema liikunud selle koha pealt… vahi, kui kärme!

**

Homme käime Vinnimaal ja Rakveres. EllieTheElephant kohtub oma Empziga.. ja siis minu omaga.. ja Dzeiki pesakonnaga 🙂 Loodame, et ilm ei ole paduvihmane, sest tahaks Vinnimaa metsas ka patseerida, äkki püüame põdra kinni või miskit… aga nooh, kui ka ei püüa, siis lähme näitusele Royali-saaki nillima, asi seegi 😛

**

Fakte laiast maailmast (või noh, tegelikult Postimehest): “Depressioon tõlgitakse Somaalias näiteks kui tunne, mida tunneb kaamel, kui ta sõber sureb.”

**

PS. Lambihetk pealkirjaga: Olen väike lõbus sell:

Suvesalati retsept

Kõiksugu retseptid tunduvad olema hullult popp kraam. Levitan siis enda kõigelemmikumat lemmikut ka. Või noh, seda ainsat asja, peale praeleiva (või keedukartul+hapukoor+sool mögina), mida ma teha oskan, eksole :D. Sobib eriti hästi grill-liha-laadsete toitude kõrvale, aga niisama paljalt (kui külm hakkab, võib endal riided selga jätta) kärab ka 🙂

Vaja läheb:
Lehtsalatit (Kellel empsi peenralt näpata ei ole, võib selle roheline salat+rucola segupaki osta poest)
Rukolat
Rohelist sibulatKirsstomateid
Mozzarella juustu (basiilikuga versioon on eriti hea)
Hallitusjuustu
Oliiviõli
Soola

Haki kõik ära.. mitte päris kuubikuteks, aga lehtsalatileht umbes kolmeks.. kirsstomatid pooleks… jne… Juustud pisut väiksemateks tükkideks…  Oliiviõli ja soola pole hakkida vaja.
Sega kõik hakitud asjad kokku ja lisa oliiviõli ja natuke soola (aga arvesta, et hallitusjuust on ka soolane). Sidrunipipart võid ka tsipa panna. Sega uuesti. Naudi.
Kui kõike korraga võtta ei ole, võib nt ühe juustudest välja jätta, või sibula vms… aga pärast erinevate versioonide katsetamist on see, mis siin kirja panin, mu absoluutne lemmik :).

Pilti pakkuda ei ole. Ilmselgelt pole ma veel täiuslikult harjutanud sisse kommet igast söögikorrast foto FB seinale riputada :P.

PS. Mul on karbitäis pastat! Lõunaks! Külmikus! Kodus!
#macunustabalatiomalõunakoju

11+7km

Nädalavahetusel käis Empz pealinnast külas. Pmst esimest korda (kui kolimine välja arvata). Plaan oli reede õhtul pesa megaläikima lüüa, aga praktikas  olin liiga laisk ja piirdusin “midagi eriti silma ei riiva, tolm pühitud ja põrand puhas” puhtusega. Seinad-aknad jms jäid pesemata seekord :P.

Aga nädalavahetus oli tore. Suured tänud proua/härra Ilmale, kes lahkelt sooja ja päikest pakkus. Võtsime need sama lahkelt vastu. Ja käisime mööda Tartut kondamas.

Välitsime mitu-korda-sama tee käimist. Kuna liikusime jalgsi siis välitisime ka linna kaugemaid punkte ja piirdusime enamvähem kesklinna ümbrusega. Aga kokkuvõttes tuli laupäeval 11km jalutuskäik ja pühapäeval 7k veel otsa. Ma ei teadnud, et Tartu nii suurgi on, et siin nii palju käia annab :P!

Vahelduva eduga(loe, alatasa) sattusime oma jalutuskäigul kokku rattavõistluse trajektooriga. Siis kuulatasime kõrv kikkis, kas saateautode sireene on kuulda ja kui lootust oli, siis ootasime, et võistlust näha (loe: silmad pea-aegu kinni pigistada, sest hirmus oli vaadata kuidas nad suure grupiga hullult kiirelt Laialt tänavalt alla kihutavad), ja kuulata (kaasnev kummide sahin oli päris omapärane, aga lahe), ja jälgida, kas järgmisel ringil on väiksemate gruppide seis muutunud… või lastesõitudel kaasa tunda vanematele, kes rataste vahel kaasa jooksma pidid 😛 (mis oli armas ka!) ja Pühapäevase maratoni lühema distantsi starti kaesime Plasku tipust vaateplatvormilt :). Ühesõnaga, hullult tore oli, kui linn rattureid täis oli.
Kui mõne artikli kommentaariumisse minna, siis näeb muidugi, kuidas inimesed massiliselt peaaegu ära surid sellepärast, et pidid autoga ringi tegema.. või 20minutit seisakus istuma.. võivõivõi. Okei, meil polnud kusagile kiiret, jalutasime-ootasime-nautisime mõnuga. Pakun, et TEGELIKULT päris paljudel inimestel ei olnud ka kusagile kiiret, aga virisema ju peab. Ja kui oli asja ajada, siis hallooo, info oli ju enne kõik olemas…
Oeh, see ajab mind iga linnas-korraldatava ürituse puhul närvi… need kommentaatorid. Raja ääres on tavaliselt sadu inimesi kaasa elamas.. ja pärast artiklite all paarkümmend kirumas. Korraldajad näevad aga siis must-valgel-kujul ainult kirumist, vaesekesed. Aga lohutage end sellega, et paljude meelest on väga tore, kui midagi teistsugust toimub :P. vot.

Aaaga nüüd trajektoori juurde.

Alustasime Karlova…ee… ülevalt. Tatsasime Karlova vahel ringi (Karlova mõis.. ja mu lemmiktänav nt) ja käisime Sõpruse silda kaemas… Siis mööda Turu tänavat lastesõitude saatel Taskusse… Emajõe kaldale, Kaarsillale, vasakkaldale (nägime lambaid ka kitsesid 😛), Raatuse kanti… Narva mäest üles, ümber Peetri kiriku…ja Liivat mööda alla jõe juurde tagasi… Üle Kroonuaia silla Botaanikaaeda…  siis Rüütli tänavale, vahepeal Jaani kirikusse… Postimuuseumisse… ja Creppi lõhe-porru-galettesid sööma :)… siis Ülikooli kaema… Tsink-plekk-pange ja Volgat ka… ja magustoiduks jäätis Raekoja platsil (ei olnud hea mõte, maitse oli hea, aga päikese käes sulas ja voolas nagu jäätisekokteil, käteloputus purkkaevus oli pärast mõnus)… tahtsime kontorirottide jooksu ka näha, aga sinna oli veel nii palju aega, et ei viitsinud… kondasime hoopis Toomemäele ja jalutasime üle ja alt nii Ingli- kui Kuradisillast, ja ümber Toomkiriku ka… Vallikraavi kaudu Maarja kiriku juurde, siis Vanemuise parki… ja tagasi Karlovasse. Väsinud, aga rahulolevad.

Pühapäeval oli plaan kaua magada. Siis renoveeritud raudteejaama vaadata. Siis kodus puhkamas-pampude järgi käia… Verneri kohvikusse ja turgu piiluma ja bussile (empz bussile). Aga ärkasime kuidagi vara (loe: ma ei oska unise peaga osutitega kella vaadata, ja nägin kellaaega 10:30 seal, kus tegelikul toli 6:50 😀
Käisime siis raudteejaamas, kus käisime perrooni alt läbi ja ootasime ikka rongi ka ära… siis vaatasime seal olevat vanade-Kinode-näitust ja otsustasime hoopis kohe Vernerisse edasi minna. Vanemuiset mööda all ajalutades, piilusime vahepeal ristuvatelt-teedelt Riia mnt-d läbivaid Tartu rattamaratoni pikema distantsi startijaid. Tsekkisime üle Vanemuise majad ja läksime kohvikusse. Mõnus pühapäevahommikune õhkkond oli seal, ja sisehoov oli soe, aga mitte veel nagu ahjus… ja porgandikook oli nämma… Kuna me juba linnas olime, siis võtsime kohe suuna turule, käisime turuhoone esiselt põrsalt Sea-liha-jaotust uurimas ja jalutasime läbi turuhoone ja siis avaturu… ja kui me juba Jalakäijate sillani jõudsime siis oleks ju patt olnud seda mitte ületada. Ja et me selle juba siis ületasime, oleks ju igav olnud kohe sama teed tagasi minna, niisiis jalutasime Annelinna poolt Narva mnt poole tagasi… Ja käisime Plasku vaateplatvormil ära. Olime ianult kahekesi :P. Aga lahe oli. Kahju ainult, et mõlemasse külge ei pääse. Aga ikka on muhe. Ja teate, Tartu on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii roheline! Nii lahekas.
Siis tatsasime läbi Päeva pargi tagasi Karlovasse, et pambud haarata ja Empz bussile panna. Teda ootas ees bussisõit, teekonnal, milles oleks võinud olla Tpileti andmetel kuni 60 (!) peatust! Õnneks vist enamikes neist keegi maha-peale ei tahtnud.. aga ikkagi, impressive!

Aga trajektoori soovitan. Päris palju sai nähtud. Järgmine kord võtame ette Raadi surnuaia :D.

PS. Hoomorinurk.  Ilmselt kõik on juba näinud... aga lugege kindlasti kuulutuse alt küsimusi-vastuseid ka, eksole!

Hommikul välja astudes oli väljas tõeline Talve Võlumaa… ja vahepeal sadas ilusat laia lund. Nunnununnnununnu
(/me julgeb nüüd siit kaugel ülbitseda ilma, et Kiku ja Mary ja Vants ulatuks mulle kallale tulema :P)

Soojade tervitustega saadan neile ka huumorit, mida hommikul sheeriti:
Soomaa meeste naljad (Algis):
“Jahimehed on sea põrna pealt vaadanud, et suvi tuleb sel aastal lühike, aga lumevaene. Küll aga võib mõlemal suvepäeval vihma tulla.”

(So true)

***

Mac võttis end jälle kokku ja parandas puslet… mul on talvest saati pooleli pisike (3000-tükiga) Itaaliapildiga pusleke. Ääred ja keskmise majade-osa sain vahepeal juba kokku.. natukene alumist vee-osa ka. Vahepeal tabas seda loodusõnnetus tugevusskaalas kolm-rõõmsat-labradori. Tänaseks on kahjud parandatud ja ka pusle alumine osa koos. Nüüd on veel jäänud vaid tuhatkond tükki pastelset taevast. Kenasti graafikus, uueks jõuluks on koos, nagu lubatud…

This slideshow requires JavaScript.

***

Aga mu kõht valutab täna.. öösel ka valutas ja nägin mingeid jaburaid unesid ja ärkasin hullult tihti üles…
Hommikuks nägin välja suhuke šarmantne esmaspäevahommikuselt magamata jorss. Miss Estonia 2013.
IMG_0925
Allikas: politseifoto

***

Siis lugesin, et varsti tuleks Windows XP-d välja vahetama hakata. Ja see, lubage viriseda, on NÕ-ME-EE! Et mismõttes nagu… Mida peavad tegema need, kes on endale ~5 aastat tagasi arvuti ostnud.. nüüd sellepärast uue ostma, et varsti ei saa enam ID-kaardiga maksta? Ntx mu Lasnas olev läpakas mida empz kasutab… XP-ga.. üldiselt töökorras, aga Windows 7-t vms ta küll välja ei jooksutaks, XP-gagi aeglane… õnneks kasutab empz seda solitaire mängimiseks ja ülekanneteks (id-kaardiga) ja uudist elugemiseks nii et polnud midagi uut ja võimsat vaja… et nüüd siis järsku on vaja? Prff… rääkimata sellest, et ka uuemal arvutil pole see Win 7 eriline särav tegelane… Kui mul mingi 3-4 kausta lahti on, siis ta jookseb kokku ja sulgeb need… lihtsalt “kaant ei saa kokku vajutada”, sest siis ta ei lae ennast enam üles vaid jookseb kokku… tuleb teha hibernate vms… jne.  Prff.

Et mitte ainult kiruda, siis kiidan ka tehnikat. Minu Armsal-Armsal-Armsal tegefonil on äpp nimega Shazam (saadaval iOS-ile, Androidile, windowsile…)
Mulle nii meeldib. Vaatan mina näiteks “Vampiiripäevikuid” eksole, ja kuulen et oh kui hea lugu. (eriti tihti juhtub seda selle sarja esimese hooaja puhul)… Telefonis Shazam tööle, ta natuke kuulab.. ja ütleb kohe, et: “Moby -Temptation“; “Ben Harper -Amen Omen”; Sleeperstar -I was wrong; “Andrew Belle -Static Waves” jnejnejne. iLike!

***

Ja lõpetuseks kunstist…
Joonistasin köögiseinale koerakoonlased:
IMG_1047
Ja kui mul oleks vetsus paberihoidja ja valge paber (praegu on koerapiltidega :P) ja kui mul oleks punast markerit, siis ma teeks sinna sellise:
IMG_1037

Aga jah.. kena jätku. Kuulake siis õhtupoole Elmarit 😛

õnnitlustest ja rõveunenäost

Dzeigil on täna sünnipäev… Hurraa!

Laulsime talle hommikul sel puhul.. vaene Dzeik :P… tegelt helistasime 07.17 selle mõttega, et äratame ta üles, kui meie magada ei saa, ärgu saagu tema kah!
Kurjam, vastas eriti reipa häälega… olevat juba mitu tundi ärkvel olnud. Oh, sünnipäevaärevus 🙂 Soovige
talle siis basseteid ja lilli ja kilode kaupa jäätist (saatke talle jäätist, Smartpostiga!),

***

aga see munavideo tuletas meelde, kui rõvedat und ma nägin.

Oleb mina 5. korruse korteri rõdul, koos remondimehega ja tema saksa lambakoeraga (oi, kui ilus kuts). Paigaldas mees parajasti suurt toaakent. Hetkel oli vana aken eest jms. Siis otsustas see hundikutsu, et hüppab läbi selle akna tuppa. Hüppaski. Akna all oli miskipärast voodi, nii et tal oli seal chill.
Uurisime empziga mehelt, et ega kuts üle rõduääre hüppa… eiei, ei hüppa.

Aga vot tuli ja hüppas küll :/// Maandus kuidagi küljega veidralt… Aga elus oli, liigutas ja üritas ennast püsti keerata.

Otsisin siis rutturutturuttu loomade kiirabi numbrit, helistasin.

Edasine ajavool oli kuidagi segaselt lühike.. igaljuhul oli järsku 3 päeva möödas… Kutsu loivas mööda õue longata juba. Helistasin siis sinna loomade kiirabisse ja nad vastasid, et:  jajah, me siis täna peaks tulema. Uurisime esmalt taustaks, et mida sellisel puhul üldse teha. Kui kohe koera ära toonud oleks, oleks tema siin hoidmine seni omanikule lihtsalt mõttetult kalliks läinud.

Geniaalne.

Aga siis ma ärkasin üles ja ei oska öelda, mis kutsast edasi sai. Loodab, et ta seest väga puruks ei olnud… aga rõve uni oli igaljuhul 😦

Siinkohal olgu öeldud, et mul puuduvad loomade kiirabiga tegelikult päriselus kogemused, aga olen üsna kindel, et nii nad ei käituks 🙂 Ärgem võtkem seda siis antireklaamina, eksole 🙂

**

Aga et mitte siis nii nukralt Dzeigi sünnipäevapostitust lõpetada, siis kilkan lõppu, et: Mulle tuleb täna kutsu külla! Wiiii.
(ja õnneks pole mul rõdu, aknad on kinni, ja korruseid on ka märksa vähem).

Dzeigile üks pilt kah: (Meenutab Iiahit, onju?)

Daddy’s Little Girl

Nägin infotunnist tulles nii nunnut isa+tütart. Tüdruk oli sihuke 2,3,4 klassi kanti.. isa oli nooremapoolne (no, mitte teismeline, aga mitte ka keskeas). Ja nad olid nii lahedad sest nad olid nii lähedased 🙂 Peatuses seisis tüdruk niisama issit kallistades.. bussis peaaegu puges sülle. Nii armas oli vaadata 🙂 Võib-olla ei tea mina midagi, aga üldiselt tundub, et sellist “puudutus-kontaktiga” lähedust eriti ei ole. Tean ka (üksikuid) vastupidiseid näiteid.. aga üldiselt siiski…

Muidugi, pead päris julge olema kui oma last avalikult kallistada julged.. või kui veel teismeline tütar ja isa omavahel lähedased oleks. Neid pilke, et iuuu-pedofiil, oleks ümberringi küll ja küll. Aga las seletavad…

Ma ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin tegelikult… Ühesõnaga, armas oli 🙂

***

Nägin täna unes, et läksime Dzeikiga kuskile poodi või kuhugi ja seal oli mingi pakkumine, et kui KOHE poole tunni pärast oled nõus väljuma, saad mingi a la nädalase soojamaareisi koos kõigega mingi enamvähem saja krooni eest (ma ei tea Eurodesse arvutamisest ööd ega mütsi). Lisaks sai kaasa kohvritäie vajaminevat- riided jms 🙂 Ainult et riided olid kõigile ühesugused, ainult suurusevahe.
Igaljuhul olime nõus. Kui väljuma hakkasime, oli Dzeik järsku unes Maryks digimon-digimoondunud ja me nägime oma ühesugustes dressides päris naljakad välja. Aga igaljuhul olin parajasti empsile rõõmustades helistamas, et jõu- ma lähen puhkamaaa! Kui mingi tropi äratus piiksuma hakkas. Iga hommik lendan ma samasse orki: jätaks siis kordki äratuse panemata õhtul, saaks üks hommik rahulikult põõnata 😛
Ps. Viimasel ajal olen nii väss (et näen isegi unes puhkusesoovi, eksole :)), et suudan äratuse ja kordusalarmi 10min vahe jooksul iga kord magama jääda.. ja uut pikka unenägu näha. Ja nii 3-5 korda järjest.
PS. Panite tähele, et peale äratuse poot põhjustatud hingelise trauma jäid kõik unenäosolijaid ellu ja terveks? Wou! (peale Dzeigi võibolla, kes haihtus ja Maryga asendus…)

Aga puhkamise kohapealt. Puhkamine on nõrkadele. Eelmine nädal oli seksikas (sain teadmisi, koolitusel). See nädal on sama seksikas (jagan teadmisi, massidele infotundides). Nädala lõppu mahtus Tambu kolmepäevane sünnipäevatrall. Sai vaipa leotada ja suuri mune loopida (milles poisid on paremad!) ja lauamänge mängida ja süüa ja küpsetada ja toredaid näha. Pühapäeval sai “veebruari kalendritüdrukut” ka šilitada ja kudrutada… wuuf!

Ja kalendritüdrukuga seoses. Nädalalõpp tuleb koerteteemaline (Wiii!) Reedel lähen sujundamise kohta teadmisi ammutama. Laupäeval peale tööd lippan juhtkoerte treeningpäevale ja pühapäeval viilin seekordsest Kõrvemaa Maratonist (aga veel on vabu kohti, anyone?) ja kirjutan kodus juthkoertest lõputööd 🙂 Vähemalt on mul hobi.

Nii, nüüd tuli nälg majja. Lähen viskan makaronid sooja!

PS. Täna võivad pliksid kosja minna ja naiste töid ei tehta. Pikka liugu libedaid tänavail!

puhates ja mängides

Eile käisin tööl. Esimest päeva pärast kolmenädalast haiguslehte. Ma pole vist kunagi töölt nii pikalt sinisel olnudki, isegi pärast OPi olin kärmem. Seepärast sain ka paksu villase soki, kui nägin palganumbrit. Djaah, haige olla ei ole majanduslikult mõistlik mõte. Ja olenemata sellest, et ka kõige soojemate ilmadega ja siiamaani käin ma paksu talvejope, mütsi ja kinnastega suutsin ma seda siiski. Prf. Aga hea uudis on see, et tunnen ennast võrdlemisi puhanuna. Päris mõnus.

Täna olen ka tööl. Homsest enam mitte. Homsest algab mul puhkus! Hea ajastus, mis?

Suured ja detailsed plaanid on juba selleks nädalaks valmis. Nädalavahetuse olen Lasnas koeravalves ja ei liigu kuskile, sest bussipileti 9 krooni tundub hiigelsummana… tuunin hoopis kingitust ühele kuldkalamäluga sellile (mille ta vast alles juulis nimepäevaks kätte saab, nii et vaikust, palun 😉) 😛 Ja pühapäeval on emadepäev,  peab kaardi valmis meisterdama (või noh, ei pea.. aga tahab).  Esmaspäeva hommikuks panen äratuse, sest “Südameasi”  jätkub.. põnevas kohas jäi pooleli ja kuigi olen neid osasid näinud- no mitte ei mäleta, kuidas see jätkub. Kuldkalamälu on nakkus vist. Esmaspäeva õhtul hakkame Kai’ga kõrvarõngaid tegema. Ja Janet samal ajal minu susse ja külmikumagneteid sööma. Tundub olevat asjalik plaan. Teisipäeval vaatame Vihmahääle ja Trompetiga Euroträshi, huvitav kas Eesti pliks on teisipäevases v kolmapäevases? (targemad, ärge häbenege siinkohal kommentaarides sõna võtta). Siis magan paar päeva (ikkagi puhkus ju!) ja reedel (reede ja 13, nurr) läheme seiklusparki. Mitte niisama, vaid hoopis ühele loodetavasti väga ägedale ettevõtmisele. Ootan juba kuu aega =) Parem oleks, kui ilm oleks ei rohkem ega vähem kui ideaalne. Muidu mina ei mängi! Üldiselt on hea plaan, eks?
Ja otseloomalikult kuulub kõikide päevade juurde juhtkoertega jalutuskäik. Wiiii =) Neid pitsusid igatsesin küll need nädalad 🙂
Ps. Ja lihtsalt pean mainima- minu blogisse on jõutud otsides väljendit: “mis kahjustab katalüüsmuundurit” 🙂 Teah, kas abi ka leiti? Kehv kütus äkki?

Aga üldiselt, naeratage.. kuigi Elu on tõeline Karuputk!

Ja paramparammm… tulge kõik vabatahtlikuks 21. mail.

PS2. Kas teadsite, et 8. mai on Sokivaba päev ja sellele järgneb 9. mai ehk Kadunud soki mälestuspäev? 😀