Maci unenäoblogi vol 1748 (vist)

Ööl vastu eilset nägin ma unes, et ma nägin und, milles reisisin koos Empsi sõbrannaga… ja siis ärkasin unenäos üles kohtasin Empsisõbrannat ja rääkisin talle unenäos oma unenäounenäost 🙂 #MuchConfusing

Täna öösel läksin mina teatrisse. Teatrimaja asus Tallinna Raekoja platsil ja ma olin möödudes näinud, et sinna on enne etendust megajärjekorrad üle platsi. Nii ma siis otsustasingi, et lähhen pühapäeva keskpäeval algavat etendust vaatama ja selleks läksin juba hommikul kell 7 järjekorda. Saba oli juba siis üle platsi, kohtasin seal seisvat kolleegi ja jäin tema juurde. Rääkisime maast ja ilmast ja mõni aeg hiljem, tuli jutuks, et no mida tema ka vaatama läheb. Selgus tõsiasi, et see ei olnud teatrijärjekord 😀 Teatriuks oli veel kinni ja ühtegi inimest ootamas polnud… aga teatriukse kõrvaluks läks juuksurisse ja see oli see järjekord 😀

Järjekord

 

 

Et mul oli veel mitu tundi oodata, ja ilm külm oli, siis astusin sisse lähedal-asuvasse baari (kõrval oli küll ka Konsum, aga see oli veel kinni), mis ikka veel hiliste klientidega lahti oli… ja ostsin endale veini.. ja läksint agasi järjekorda, et seal seltsim kolleegiga oleks. Ja kukkusin kummutama 😀 Kohe oli lõbusam.

*
Siis on mul vahepealsest blank-out, ju ma jõudsin selle veiniga lõpule.. 😀 Ja järgmisel hetkel olin ma kodus (mis oli unes mu kodu, aga tegelikult mingi võõras koht) ja minu juures toimus pidu. Kutsutud olid sõbrad, kolleegid ja kliendid :D. Naabriuksest möödudes märkasin, et üks kolleeg/toakaaslane oli naabrimehe juures ja üsna ehmatanud näoga. Ta oli vist uksed segamini ajanud ja ei julgenud seda tunnistada ja luiskas mingi muu põhjuse, miks ta tuli (ma ei teagi, kas midagi pakkuma vms)… ma teadsin, et naabrimees on veits veider ja läksin ka sinna, luiskasin omalt poolt mingi loo, sain kolleegi korterist välja ja jäin ise sinna… selgus, et naabrimees on väikestviisi vägistaja ja kukkus ähvardama ja ei lasknud mind kuhugi.

Creeper

Ma karjusin appi, aga kedagi ei tulnud. Naabrit veits häiris, et ma abi kutsusin ja ta otsustas mu mujale viia ja tassis mu õue. Seal selgus, et mu külalised olid kuulnud ja politsei kutsunud, aga ei julgenud sekkuda, sest arvasid, et uks on lukus.. aga õuele tulid mind päästma, surusid naabri selili maha ja istusid igaüks raskuseks eri jäsemel (käel või jalal), et ta liigutada ei saaks… mille peale mina kükitasin naabri kõrvale ja kinnitasin talle vaikselt, et no küll tema nina kindlasti alles sügeleb 😀 #õeluskott.

*
Siis on mul jälle väike black-out (järelikult pidu jätkus 😀) ja järsku olin ma hoopis Meredith Grey, kes koos Derek Shepherdiga olid kahekesi üksikul hüljatud jahil, keset jäist merd ja eksinud.

Derek&Meredith

Ja siis tuli torm ja äkitselt olime me mõlemad vees, jäätükkide vahel ja Mer/mina ei osanud ujuda ja oli peaaegu uppumas. Siis ujus ligi Derek, nagu ikka tõeline McDreamy, haaras mu kaenlasse ja hakkas tagasi paadi poole ujuma… kuigi oli ise ka üsna kudenud olekuga juba. Mina, olles juba pea meelemärkuseta ja lastes end läbi lainete vedada, unistasin vaid sellest, et jahil on kajutis nari peal kilekott mu riietega.. sealt saaks kuivad riided selga… mmmm…
Jõudis Derek jahini, viskas ta mu veest välja üle reelinguääre kolaki paati, sellise jõuga nagu mees muiste… Mõni hetk hiljem ma toibusin ja ehmatasin, et WTF, keegi ronib üle ääre paati. Haarasin maast ahjuroobi (sest igas enesest vähegi lugu pidavas laevukeses vedeleb tekil vähemalt üks ahjuroop.. hea oleks, kui neid oleks mitu! 😛)  ja olin löögivalmis, kui vaatasin, et aa, ups, see on hoopis Derek… ja jätsin virutamata. Aga enne, kui teda sisse sikutama jõudsin hakata, ronis laevaninast sisse veel teinegi inimene, mingi võõras naisterahvas. Ronis teine sisse, oli marusõbralik ja tundis end nagu omas kodus. Mis, selgus mõne hetke pärast, oligi tema kodu, sest ma asusin äkitselt metsamajakeses keset metsa. Derekist polnud haisugi, olime mina, see naine ja mingid tema meessõbrad, kes väljas lõkke ääres jõid.
Ma ei mäleta täpselt, aga põhimõtteliselt olin ma seal nii, et ma tahtsin mingil põhjusel ära põgeneda, kuigi nad olid sõbralikud… aga kahtlased… ja isee poolest ma olin ka vaba lahkuma.. aga ma olin ära kaotanud oma selle Säästukaart plussi vms see krediitkaardilaadne on ja ma teadsin, et see on kusagil seal majakeses.. ja et mul on kaardil 84 eurosenti võlga ja ma ei saa seda enne sulgeda, kui see tasutud… ja tasumiseks oli seda kaarti ennast vaja. Silkasin sealt metsast ükspäev lähedalasuvale Raekoja platsile ja Konsumisse… seesama, mis unenöo alguses oli… ja sain sealt vastuse, et tule kaardiga või kogu võlga edasi… Ja nii ma siis istusingi metsas “pantvangis” edasi, kuni kaardi üles oleks leindud…

*

Siis tuli äratus (ärkasin tundega, et jess, täna on reede… ja siis selgus, et kurat, kolmapäev hoopis). Ja ma olen kogu sellest öisest actionist megaväsinud. Proovige ise muudkui juua ja järjekorras oodata ja vägistajaga võidelda ja tormisel merel vette kukkuda ja creeperitega metsaonni jagada. Nii füüsiliselt kui vaimselt väga väsitav, ausõna.

55 küsimust meem

Et mul viimasel ajal selle blogimisega on nagu on, siis selleks et hoogu natuke sisse saada, pätsasin Linda blogist selle 55 küsimust meemi. Mul ei ole tegelikult halli aimugi, kuidas see levib… et kas nagu sugulisel teel, või keegi peab Sulle eraldi kirjutama ja teada andma.. või peab postituses järgmisi täägima või FB kaudu vms. Aga kuna postituses ei olnud ka ühtegi juttu, mis keelaks seda kasutada, siis näppasin ära 😛

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Enamasti lahti, sest ma olen nii laisk, et ei viitsi pusa kappi panna ja ripub teine seal kapiukse nurgal… las olla avatud uste päev, äkki keegi tahab kapist välja tulla vms 😛

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Seal on neid või? Ma arvasin, et see on mingi asi, mis filmides on 😀 kusjuures ma olen hotellides viibinud küll, aga mul on vist oma mant kaasas olnud 🙂

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Meemi originaal on vist USA oma? Seal on mingi kupongiteema, aga ma ei ole näinud, et neid Eestis ka oleks (therefore ei ole ma neid lõiganud… küll aga vastab tõele see “ei kasuta neid kunagi” osa).

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
Oleneb, kui suures koguses mesilastest on jutt? Terve tarutäis tapjamesilasi? Siis vist karu, sest karu tundub mulle kuidagi.. ümberveendavam 😀 kas teesklen surnut või kui see ei tööta, siis karjun (oma pea olematu häälega) ja äkki ta kohkub ära. Mesilased ei tundu ses suhtes nii koostöövalmis. Ja kui karu pole ka koostöövalmis, siis tema vähemalt killib mind kiiremini.. vaevalt, et miljoni mesilase käest ka eluga pääseks. Ja minu jooksmisi teades poleks põgenemine niikuinii variant. Pluss karu oleks hea pehme ja karvane vähemalt, mida agoonias krabada 😀 🙂

5. Kas Sul on kortsud?
Vist väga ei ole… veel. Ma pole uurinud ka :D.

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Ei. Aga kui mul oleks ilus sirge modellinaeratus, siis ma ainult hambad irevil omaette naerdes käiksingi ringi.

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Ainult siis kui mul näiteks rääääme põiekas on ja kodu “juba” teises tänava otsas paistab või miskit. Teatavasti on inimese aju ja põie koostöö selline, et kui maja kaugusest paistab,  ütleb aju põiele, et nii, võid nüüd võitlemisest loobuda, me oleme põhimõtteliselt kohal :D. Ja see aitab siis mõtteid mujale viia, kui mingeid lapselikke nimemänge, numbrite/sammude lugemisi teha.

8. Kas Sa oled metsas pissinud?
Ee, muidugi.. ma olen maalaps ikkagi 🙂

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Jah, aga vahet pole, kas muusika on või mitte.. ma tantsin alati üksi salaja.

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Eip, neis leidub liiga vähe liha… ma olen ikka läbinisti karnivoor.

11. Mis suuruses voodi Sul on?
Lahtikäiv diivan. Kui Koon ristipõiki magab (ja olgem ausad, üheksal juhul kümnest magab :D), siis läheb kitsaks.

12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Oh well, kahjuks või õnneks on see endiselt sama, mis ka minu eelmise nädala lemmiklaul, mis lihtsalt keeldub mu peast lahkumast. Trafficu “Tulgu tuuled”.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Nii nagu ka kõik teised värvid osadele sobivad ja osadele mitte, on roosaga täpselt sama. Mõni mees näeb roosas välja vääääga lahe. Mõni naine see eest roosas väga hull :D.

14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Jep. Kahe nädala jooksul olen kaks korda kinos käinud. Esimest korda Kalapoeg Nemo järge “Finding Dory“-t vaatamas. Väga nunnukas :). Teist korda “Lemmikloomade salajane elu” vaatamas. Seda väikestele lastele ei soovitaks, aga täiskasvanutele küll :D. A suht vägivaldne.

15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Mida pakutakse? Mahlasid ja kanget alkoholi peaaegu üldse mitte, muule olen avatud.

16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Täna vist üldse esimest korda proovisin neid kastmega.. sinepi-mee kaste sattus olema. Suht okei.

17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Liha, igas olekus. Või keedukartul ROHKE hapukoore ja soolaga.

18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
Lõpmatuseni ilmselt ei viitsiks ühtegi filmi näha. Kõige rohkem kordi olen ilmselt näinud “Elizabethtown“-i. Ja kõige rohkem sarjadest ilmselt “Gilmore tüdrukud“, millel hetkel taaskord vaatamine käsil… 4 hooaeg juba käes 🙂

19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Töökaaslasele post-it´ile täna. Päris päris kirja Liisule, viimati suve algul. Peakski uue saatma juba!

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

 Proovinud ei ole, aga teoorias olen tugev. Teoorias oskan õlitaset kontrollida ka!

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Mul pole autojuhilube (raha sai enne ARK-i otsa) ja ainsad korrad, kui roolis olen olnud, olid autokoolis… päris hull oleks, kui ma sõidutunnis kihutanud oleks :D. Ehk siis, ei, ei ole. Ja üldse ma olen alati autos viibides tüütu “mõistuse hääl”, kes juhtide kallal pikivahe, ilmastikuolude jms üle tänitab 😛

22. Mis on Sinu lemmik võileib?
Saaremaal sõin Kuressaares kohvikus Koidutäht kiluvõileiba käsitööleivast (vaata pilti!)… ja see oli niiiiiii kirjeldamatult hea maitsega, et ma siiani natuke nutan sisimuses, et ma seda niipea uuesti ei saa :(.

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Kui uni tuleb. Vara. 9-10, vahelharva 11. Puhkuse ajal hiljem.

24. Kas Sa oled laisk?
Jah!

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)
Jätan vastamata, sest Halloweeni küsimusena see veel oleks mõistlik küsimus, aga no Kadridel ja Martidel on ju dresscode ees. Mis ma peaks ütlema, et lihavõttejäneseks või?

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
Eesti ja inglise. Ja siis ülivähe, st mingid 5 fraasi ja paarkümmend sõna vene ja itaalia keelt.

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

 Ei. Aga kunagi lugesin Stiinat!

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
Seebiooper as if need Kirgede tormid ja muu “armasta mind või ma suren siinsamas jalapealt, Huljo?!” kraam? Siis ei vaata. Aga seriaale vaatan küll.

29. Kas Sa kardad kõrgust?
Ma tahaks öelda ei karda, aga samas seiklusparkides kõige kõrgemal on natuke.. jalas värin sees… aga üldiselt meeldib väga 🙂

30. Kas Sa laulad autos?
Harva. Kui muusika on nii vali, et mind poleks üle kuulda 😀 või kui “Sõstrapõõsaste vahel” tuleb.

31. Kas Sa laulad duši all?
Mm, ei meenu, et laulaksin. Vist mitte. Dzeikiga saunas laulan 😀

32. Kas Sa tantsid autos?
Ainult kätega kaasa, kui “Sõstrapõõsaste vahel” mängib ;).

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Mitte kunagi. Autoportree on portee, millel kunstnik kujutab ennast. Ma ei ole ei kunstnik, ega fotograaf. Küll aga olen fotohuviline ja viimane selfie-shoot oli selle aasta kevadel…
Fotograafi juures lihtsalt portreed tegemas pole käinud.. või noh, passipilt, viimati u. 4-5a tagasi.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
Hell no!

35. Kas jõulud on stressirohked?
Kuidas kellelegi, mulle küll meeldivad 🙂

36. Lemmik kook?
Werneri porgandikook äkki? Samas, ükspäev sain Maxima köögi kiivi-maasika kooki ja see oli ka suurepäraselt kreemine ja hea.

37. Kas Sa usud vaimudesse?
Oo jaa

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?
Tuleb ette

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
D-vitamiini

40. Prisma, Selver või Rimi?
Kodupoed on Meie toidukaubad ja XX Maxima hoopis. Aga neist kolmest meeldiks Prisma enim, seal on kõike :).

41. Nike või Adidas?
Reebok? Tegelikult Nike ja Adini mu rahakott eriti ei küündi, aga ükskord ostsin New Balance papud, mis olid umbes 2-3x kallimad kui minu tavalised tossud-a-la-maxima. NB-d olid vähem kui kuuga omadega läbi. Maxima 10eurised peavad mul tavaliselt kenasti umbes aasta vastu.

42. Cheetos või Lays?
Neist Lays (roheline või helesinine). Üldse Pringles (roheline või punane).

43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Pähklitele olen natuke allergiline pluss need ei maitse mulle. Sihvkad ei meki ka eriti. Aga kui keegi need maha istutab ja hoolitseb, siis päevalilli vaatan hea meelega 🙂

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
Ma ei julgeks minna, sest mul puudub aboluutselt igasugune rütmitaju jms. Ja ma olen täielik puujalg.

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
jep 😮

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
Ma üldjuhul ainult õnnest ja heldimusest ulungi, kurbusest üliharva.

47. Kuum või külm tee?
Külm tee? wtf, miks? Miks??

48. Tee või kohv?
Hommikul kohv (suhkru ja piimaga), õhtul tee.

49. Mis on Sinu lemmik värv?
laimiroheline, oranž, must

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
Jah. Välja arvatud siis, kui haigutus peale tuleb.

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
Ma ei oska isegi mitte halvasti ujuda.

52. Oled kunagi võistlust võitnud?
Mingit spordivõistlust kohe kindlasti mitte. Mingit muud äkki isegi olen.. et midagi kirjutanud joonistanud rebinud-voltinud-kleepinud vms.  Aga praegu kohe ei meenu.

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
Rohelised.

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

 Ma ei vingu. Aga Emps kirjeldab seda nii, et ma olevat nagu vesi, mis muudkui kivi uuristab 😀 ja saab lõpuks ikka, mis tahab :D.

55. Kas Sa oled kannatlik?
Väga.

 

“Everest”

Nagu eile mainisin, külastasime Kosmosemutiga kodulähedast kino ja vaatasime “Everest“-i. Filmi-isu ajas mulle peale Triinu blogipostitus.

Film oli põnev. Põhines tõestisündinud lool, 1996-aastal toimunud juhtumil, kus grupp mägironijaid Everesti lõunatippu ronivad. Ja tormi kätte jäävad. Ja kuidas mäele jääb viimane sõna.  Depressiivne. Huvitav. Mul oli umbes pool filmist põis silmini, aga ma ei raatsinud isegi kolmeks minutiks saalist lahkuda, et põiel käia. Pidasin vapralt lõpuni vastu, kuigi päris piinlik oli enda jaoks juurelda selle üle, kuidas räme põis on ja nii paha on selle pärast olla… kui samal ajal ekraanil, tõsielul põhinevas filmis, inimesed surid.
Täiega tekkisid lemmiktegelased, kellele kaasa elama hakkad. Minul näiteks olid nendeks põhigiid Rob, ainus naisronija Yasuko, ja giid Anatoli (Toli). Kusjuures mulle hullult meeldis, et kui väga tihti on vene tegelaskuju filmides “pahalane”, siis siin filmis oli ta hääästi tore, abivalmis ja päästis mitu inimest jne. Samas, väidetavalt näiteks raamatus “Hõredasse õhku” olevat Toli´st loodud hoopis vastupidine pilt.. ja siis ta võttis kätte ja kirjutas oma seisukohast oma raamatu :D.

Aga üldiselt: ma ei saa aru, miks nad seda teevad. No ei saa.
Vaade ülevalt on muidugi hurmav, seda küll.

Ja mõnes mõttes ma ju nagu mõistaks, et eneseületus ja hasart ja kui mul juba 5000m mägi ronitud, siis lähen 6000 meetrisele.. sealt 7000sele ja 8000sele. Ja maailmas on ainult 14 8000 meetri mäge, küll oleks vahva need kõik läbi käia.
AGA, kui on teada, et päääris suur šanss on, et Su keha seal surema hakkab. Annapurna I mäel hukkuvad 1/3 tippu ronijaist. No miks peaks minema kuhugi, kus ei ole nii, et nooo langevari võib ju ka teoreetiliselt avanemata jääda. See võimalus on ju nii palju väiksem langevarjuril. Oleks, et Sa riskid “ainult” libisemise ja kukkumise ja laviinide ja kõige sellisega. Noh, et oleks teoreetiline šanss, et kõik võiks ka minna nagu lepase reega, kui midagi ümberringi ei juhtu. Aga kui Su enda keha otsi hakkab andma, siis miks teda tapma minna.
Aga noh, ma ei peagi põhjuseid mõistma. Ja õnneks on minu füüsiline jõudlus selline, et isegi kui hakkaksin mõistma, siis ei saaks iialgi sinna minna.

Umbes nagu Triingi blogis kirjutas, tekitas see film pärast suure soovi rohkem uurida ja lugeda jne. Ma küll ei ole guugeldanud seda Everesti surnukehade osa (et seal hukkunud on kõik siiamaani seal), aga see 1996.aasta sündmus jms on selline. Huvipakkuv. Isegi kui ise ei läheks, siis hullult põnev on ikka.
Koostan nüüd enda jaoks lugemisnimekirja. Kui keegi soovib ka rohkem lugeda, siis aga palun. 🙂 Kui ma ükskord pooleliolevad kaks raamatut läbi saan, siis lendan raamatukokku “raamatujahile”.
PS. Kel plaan filmi vaadata, siis ärge palun esimest raamatulinki (“Hõredasse õhku”) siit avage ja lugege. See spoilerdab muidu kõik ära, et kes mäelt pääsevad ja kes mitte. Onju.

“Hõredasse õhku“, Jon Krakauer (1996-aasta 10.mai traagilisest mägironimisest);
“Tõus“ , Anatoli Bukrejev ja G. Weston de Walt (samal teemal);
“Lumetiiger“, (Tenzing Norgay elulugu, kes jõudis teadaolevalt esimesena Mount Everesti tippu);
“Annapurna“, Maurice Herzog (Annapurnale ronimisest ja kaotustest);
“Cho Oyu – Jumalate arm“, Herbert Tichy (Cho Oyu´le ronimisest).
“Minu Nepaal“, Kaia-Kaire Hunt. (Pole VIST küll mägironimisest, aga teised soovitasid. Läksin õnge ja tahan nüüd ka lugeda.)

Lisaks: ma ei ole siiani vaadanud seda kunagist Kersna sarja “Mount Everest“. Täna alustan. Või homme, kui täna ei jõua. Ja kindlasti on Youtube ka täis igasugust videomaterjali. Näiteks See.. või See.

Ühesõnaga jah. Ma olen nüüd obsessed, kuigi ma ei saa aru :D. vot.

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

Jõuluisu on

Kui mu tervis oli juba piisavalt hea, et minna üle leebematele filmidele ja mitte enam ainult piinlevaid inimesi vaadata, siis mõtlesin välja plaani, et ajan bioloogilise kella sassi. Et täitsa terveks saada. Teen endale jõulutuju ja siis organism arvab, et on juba 5 kuud haige olnud ja saab terveks:)

Niisiis vaatasin ühel päeval ära kaheksa jõulufilmi. Järgmisel viis.

Ülejärgmisel päeval (täna) läksin tööle, niiet mu masterplani võib õnnestunuks lugeda! Kui jätkuv köha välja arvata muidugi.

Lisaks köhale on mul nüüd teine mure ka. Jõuluisu 😀 Aina süvenev.

Tahaks jõulumuusika mängima panna…

… ja jõulukinke ja kaarte meisterdada. Ja jõulukingitusi pakkida. Ja piparkooke süüa. Ja hapukapsast ja liha! Ja kakaod juua. Ja ahju kütta ja pleedi sisse keeratuna Koon voodis “Üksinda kodus” maratoni vaadata.

Ja väljas võiks paljupaljupalju laia lund sadada. Siis teeks vahepeal filmidesse pausi ja läheks kõnniks lumes ja piiluks akendesse. Mitte niimoodi pervilt, et oioi, mis te seal teete… Vaid pigem aknaid ennast, kus advendiküünlad põlevad jne.

Ja teeks lumeingleid ja lumememmesid ja mängiks Koonuga lumesõda ja.. ja… ja Jõule tahaks. vot.

Ühtlasi tahaks jõule selle pärast ka ilmselt, et detsembriks on Koon tagasi. Nimelt siirdub ta kuu lõpus kaheks kuuks dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele.  Kui te teda näeks: paisub iga päevaga nagu oleks rannapalli nahka pannud 😛 aga hullult nunsik. Nii et tagumine aeg kutsikaostule mõtlema hakata, kui endale Maailma parima koera maailma parimat poega tahate 🙂 Kes on ka ühtlasi maailma parim. Sest teate ju küll, et “Everyone thinks they have the Worlds Best Dog. And everyones right.”

Näe, nüüd läksin jõulult pisiperele üle. Aga suva. Sellega sai kõik öeldud vähemalt.

Nüüd tahaks veel köhast lahti saada ja siis oleks suisa hea olla.

I’m sick of being sick

Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.

Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.

Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀  (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!

Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.

Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…

Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.

Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu

Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama:  (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.

Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.

Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.

Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…

Enam ei jõua blogida ka. Over and out.

***

Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…

NY filmisoovitusi ja mõnus kohvihommik :)

Kuna ükski normaalne hing mu postitust niikuinii ilmselt lõpuni lugeda ei viitsi, siis küsin kohe alguses põhiküsimuse ära:
Soovitage filme, kus tegevuspaigaks on New York City.
Eriti hea on, kui seal on palju linnavaateid jms 🙂
(muuseas, aidake meenutada kas “13 going to 30”, kui ta täiskasvanu oli, kas ta oli NY-s?)

Nagu arvata võib, oli mul täna hommikul taaskord täielik New-Yorki-reisimise-igatsus peal. Võib-olla on süüdi see, et eile lugesin lennupiletipakkumist 499€ (mind lahutab sellest veel ainult 497€!.. otsisin eile kõik oma sendid kokku 😀)… no ja siis kaaslast oleks ka vaja, kellel on ka ilmselt 499€ puudu. Aga kui keegi tahab meid kohale lennutada, siis vihjeks, et oktoobri viimane nädal sobib. Aitäh!
(Kohapealse elu eest olen ise nõus muretsema! Vot nii lahke olen!)

Igaljuhul, tulin Koonuga täna veidi teistsuguse ringiga tööle, läbi täitsa-täitsa kesklinna. Ja kuigi Tartu kesklinnal pole New Yorgi kesklinnaga vist suurt midagi ühist, tekkis igatus nii nagu filmides, kui nad hommikuti enne tööle minekut topsi kohvi ostavad ja seda juues siis hommikupäikeselistel NY tänavatel jalutavad. Teate ju, mida ma mõtlen, onju?!
Tahtsin siis ka kohalikust kohvipoest kohvi teele kaasa haarata.

Selgus, et pea kõik kohvi müüvad asutused on varahommikul kinni. Sest kes see hommikul kohvi peaks tahtma? Ikka hilisõhtul ja varaöösel juuakse seda ju… või ei?

Olles juba kohvipuudusest frustreerunud, aga varahommikuste nunnude Tartu tänavate peale siiski pisut leebunud, jõudsin Kohvipaus´ini! Nad olid avatud! Ja lubasid mind koeraga tuppa! Ja müüsid mulle niihead latte´t!  Basically- saved the day!

Ehk siis, mul oli pöörfi moorning 🙂 (ja pärast seda s**t päev 😀 a see selleks…)

#macilikkajuhtubju, uneseiklused NY-s ja nädalalõpp

Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.

Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…

Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks).  Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.

Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))

***

Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!

Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms.  Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.

Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂

aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…

Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂

***

Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i  juures endale uue elu armastuse, papagoi.

Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.

Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.

Supershoping :)

Käis ja shoppas täna, kuigi sellist plaani polnud ja sellist raha nagu ka pole, aga eks sellele mõtlen kuu lõpus. Koerale on toit olemas ja muu on Yolo.

Niisiis. Suur saak, suur saak.

Helesininakasroheline/rohekassinine pluus. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
Helesininakasrohelised/rohekassinised lühikesed teksad (aga mitte nii lühikesed, et väljas käia ei julgeks). Originaalhind 17,99€, soodukaga 5,99€.

Tumesinine t-särk halli nunnu koaalaga ja kirjaga Catch me! Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
Hallid poolpikad püksid. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.

Valged T-särgid. Üks hiiglasuurt muffinit sööva karuga ja kirjaga “Sweet bear”ja teine Trips-traps-trulliga, kus X-id võistlevad punaste südamete vastu, kes võitsid. Kirjaks “Lucky in Love and Lucky at cards.”
Mõlemal särgil Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.

Must võrkjast materjalist hokisärk. Valge kirjaga Brave 99. Meeste XL. Tudusärgiks.
Originaalhind 12,99€, soodukaga 1,99€.

Ma olen tumedapäine ja eriti õrna kolbaga… ja saan päikesepaistelise ilmaga päikesepiste umbes kahe minutiga. Niisiis shoppasin endale kaks pearätikut lisaks. Roosa ja valge. Ma näen küll nendega välja natuke nagu LüpsjaLjuuda/OnkoloogiaosakonnaMaskott/VeiderPiraat, aga suva see. Sügisel loovutan need Koonule kaelarätikuteks.  Originaalhind mõlemil 4,99€, soodukaga 0,99€.
Lisaks kuna patsikummid muudkui kaovad ja venivad välja jms, siis ostsin uue pallikese hunniku värviliste patsikatega. See polnud soodukaga. Hind 2,95€.

Järgmisel pildil olev sinine kleit pole täna ostetud vaid kunagi ammu. Aga mul oli täpselt null sobivat jalatsit, mida selle juurde panna… Mitte et ma üldse kunagi kleidiga käiks või nii,aga ei kui on vaja siis….
Täna ostsin siis sinised kingad. Parajalt nilbikud :D. Originaalhind 9,95€, soodukaga 4,50€.

***
Ja last, but not least… Ostsin kaks DVD-d. “Noah” ja “Dolphin Tale 2”. Originaalhinda ei tea, soodushind kummalgi 3.19€.

Kõik asjad kokku:
originaalhinnaga oleks: 110,19€
Soodushinnaga olid: 37,74€.

***
PS. Mõni hetk tagasi murdis Pehmik (leib) mu võileivagrilli kinnituse pooleks 😦 Mul on nüüd uut shopingut vaja.

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

oeh, peab blogima

Olen kodus sinisel lehel ja ei viitsi üldse blogida… Aga see blogimisvõistlus sunnib enamvähem kord nädalas… Kuigi… midagi pole öelda :D.

Selle kuu blogiteema on “Kõige kallim”, aga ma ootaks pisut tervemat meelt, et kuu teemal blogida, nii et lükkan selle edasi.

Ainus, millest mul oleks rääkida (olles kodusel režiimil ju), on seebid. Aga kõigil on vist juba ammu kopp ees mu Grey anatoomiast. Igal juhul, võtke teadmiseks, et minu uuesti otsast (esimesest hooajast) peale alustatud Grey Anatoomia 11 hooaega said eile läbi. Või noh, 11 hooajast on veel kaks osa välja tulemata, aga kuni praeguse osani said läbi. Nii kurb. Nii tühi. Nii tore oli muidu, et alati kui vaba hetk oli, siis teadsin, mida teha võiks. Mida viitsiks ja tahaks. Vahel isegi hommikul enne tööleminekut! (Ja ma astun hommikul veits peale poolt seitset välja… mõelda vaid, kui varane ma olen, et enne seda 43 minutit osa vaadata!)

Nüüd ei oskagi midagi oma vaba ajaga peale hakata. Mingit asjalikku hobi ma ei tahaks, sest asjalikke asju on nii palju, et Grey oligi just mõnus mitte-midagi-ei-pea-tegema-lihtsalt-naudi-tegevus. Nagu silt mu seinal ütleb: “Dolce far niente”*.

Jah, nii kurb ja tühi on. Sama kurb on iga kord siis, kui Gilmore Tüdrukute seitse hooaega läbi saavad. Gilmores on küll lõpp suht (Spoiler!) õnnelik.. samal ajal, kui Grey´s on hetkel (Spoiler!) pärast Dereki surma kurb ja nukker seis. Samas on Grey osas praegu veel vähemalt kahte uut osa oodata, samal ajal kui Gilmore osi ei tule enam üldse välja.

Hetkel sisustan oma ärkvel-oleku-aega täiteks Cesar 911-ga. Aga sedagi on ainult 4 osa jäänud. Ja siis on veel ootel Tuulepealne maa. Ja edasi on tühjus. Niunäu.

Vähemalt Koon on mu haiguslehega rahul:

This slideshow requires JavaScript.

* The sweetness of doing nothing

Ps. Fun fact of the day: Kas te teate, mis on ühist Kenai´l multikast “Vennad karud” ja McDreamy´l “Grey Anatoomiast”? Vastus: Sama hääl – Patrick Dempsey. 😉

Ps2. Fact of the day 2: Patrick Dempsey on düsleksik ja peab erinevalt teistest oma tekstid pähe õppima, sest ei saa neid otse maha lugeda nagu teised.

PS3. fun tip of the day. Mine Google pildiotsingusse: www.google.com/images ja trüki otsingusse Atari Breakout

I can cry!

Great news! Vaatasin Grey Anatoomia uusima osa ära ja selgub, et ma siiski oskan nutta! Kuigi see polnud filmis selline päris kurb-kurb koht vaid pigem kurb-lootustandev koht… aga kindlasti mitte rõõmus. Seega great sucsess!

Ennustasin eelmisel nädalal midagi õigesti ette. Täna ennustasin terve osa, et ju Mer ärkab äkki üles ja selgub, et nägi seda kõike unes vms.

Aga ma ei ütle, kas ärkab!

***

Nüüd võtab see Koon ja see T. ja läheb kohvikusse. Jah.

Ps. Vaade põrandale kinnitab, et Koonu asemel on meil majas hoopis kihvadega pühadejänes:

nutmisest

Kuigi ma reedeseses blogipostituses kurtsin, kuidas Grey Anatoomia värske osa mind megakurvaks muutis, siis pean vist tõdema, et ma ei nutnud… või noh, ma nagu, nutsin sisemiselt, aga mitte pisaratega ja värki. Sest ma olen üks südametu tõbras. Ja ma olen peaaegu kaotanud võime kurbusest nutta. Võib-olla selle pärast, et olen Grey anatoomia vanade ja uute  episoodidega nüüd juba niikaugel ja nii tihe vaataja , et on tavapärane, et nädalavahetuse jooksul vaatan ära osad, kus näiteks 5 tegelast ära sureb. (SPOILER: Mark, Lexy, Derek, Adele, Heather...kindlastikeegiveel… lisaks patsientidele)
Niisiis harjun ära. Ka teistes filmides, kui on mingi hullult kurb lõpp (Süü on tähtedel, Solider´s Girl etc), siis mul on küll meeletult kurb olla, aga ma ei suuda nutta. Ma ei saa aru, miks.

Seevastu, kui on mingi ülimalt rõõmus koht, siis ma lahistan nutta.

Õnneliku lõpuga filmid on minu jaoks täiega nutukad. Ülikurvad filmid teevad mu tuju täitsa kurvaks, aga ei ole enamasti nutukad.  Erandiks on muidugi loomafilmid. Kui ikka mõne Koeraga filmis midagi juhtub, siis puruneb ka minu kivist süda ja ma nutan nii seest kui väljast. Aga kui mittekoer (no näiteks Derek) ära sureb, siis ainult seest.

Miks see nii on? Ma ju ostsin isegi padja nimega McDreamy, et võiks vabalt patja jutta.

***

Ps. Ma nägin öösel unes ühte Grey Anatoomia tegelast, kes endale unes ise peksa andis, et hiljem väita, et üks teine tegelane andis. Aga mida ta ei teadnud, oli see, et pargis oli pealtnägija – Anne Veski (!), hah! Säh Sulle kurja plaani!
Ja lisaks nägin unes, et mu telefon kukkus tükkideks. Aga kui tükke koos hoida (kummist kaitseümbris aitas hoida), siis telefon iseenesest töötas, kuigi nägi välja nagu see Google ideetelefon, mis tükkidest koosneb. Igaljuhul, ma küsisin T.-lt ja Empzilt luba, et kas ma võin endale nüüd iPhone 5S-i osta ja selgus, et samal pärastlõunal oli EMT-s sooduskampaaniat oodata! Kreit saksess :)… Ahjaa, ja unes olid EMT-s koerad lubatud, ehk siis ma ei pidanud Koonu enne koju viima, sest mõtlesin unes, et huh, õnneks on emt üks väheseid kohti Lõunakas, mis koeri lubab :D.

unenäopäevik vol triljon

Unenäod… taaskord enesele huumoriks:

Üleeile vaatasin Grey anatoomiat ja õhtul poole silmaga Õnne 13-t ja nägin öösel unes Grey anatoomiat, kus osa tegelasi olid Õnne 13st pärit :D… kusjuures, suht kurb osa oli, olin üsna rõõmus, kui põis mind kella 5 paiku üles ajas. (Kas ma peaksin oma eesnäärme pärast muretsema, kui öösel vetsus käima pean? 😛)

***

Täna öösel nägin unes, et me kõik elasime mingis kommuuni moodi , umbes nagu Näljamängude alad (Districts)… või the Giver´is (ja üldse oli uni Giveri sarnane) nende elupaik, kuigi mitte emotsioonideta ja mustvalge. Aga me olime seal elamisega kõik suht-koht rahul. Mina näiteks käisin koolis ja muretsesin selliste asjade üle nagu kehva maitsega koolitoit… ja proovisin vahetunnis telefoniga netipangast kaeda, et kas mul on raha, et puhvetist (kohutav sõna) süüa osta… (umbes nagu ma täna enne lõunast poeskäiku teen 😀)
Aga siis vahetus võim ja tulid mingid uued suht kriipid keepides… valitsejamehed. Kõigile koolis-olijatele tehti katsed, mille läbijad pidid koolist edasi pääsema vms. Meid aeti kõiki võimlasse… ja kuigi me tulime vabatahtlikult, siis mäletan, et ma mõtlesin, et me oleme enamuses, miks me nii vabatahtlikult tuleme ja vastu ei hakka.. kuigi polnud nagu põhjust, miks peaks vastupanu osutama…
Igaljuhul, esimene ülesanne oli mingeid sõnu maha kirjutada ja siis need mehikesed käisid kõrval ja vaatasid, kes kui hästi kirjutab vms. Aga meie grupiga oli see häda, et kui need mehed kohale kummardusid (kirjutasime põrandal), siis nad varjasid kuidagi valgust, nii et me ei näinud kirjutada. Tahtsin siis telefonil taskulambi tööle panna, et lisavalgust tekitada, kui selgus, et telefon ei töötanud seal… mis oli veider. Selgus, et teistel tiimiliikmetel ei töötanud ka telefon. Kui need mehikesed märkasid, et see meie jaoks väga kahtlustäratav on, siis nad tegid mingi helisignaali ja seepeale siirdusid kõik mehed keepide sahisedes ukse poole. See oli minu ja ühe tiimikaaslase meelest veel kahtlustäratavam ja nii sööstsime me ka ukse suunas. Kui viimane mees ukse vahelt läbi lipsas, nägime, kuidas teised mehed ära läksid, aga boss hakkas ukse külge dünamiidipakki kleepima. Mu sõber-tiimikaaslane sirutas käe läbi ukse ja haaras selle paki enda kätte ja taganes sellega tagasi võimlasse. Boss võttis ukse võtmed enda taskusse ja tuli ka sisse, et see temalt tagasi võtta. Samal ajal lipsasin ma uksest välja ja hoidsin ust (oma meeletu “looma jõuga” 😀) kinni.. ja nägin samal ajal, et täitsa ukse all ääres oli teine lukk veel, selline “vasara” võtmega retrolukk, mida keegi kunagi ei kasutanud… aga seal oli võti ees. Ühe käega ust kinni hoides suutsin teise käega ukse lukku keerata, võtme ära pätsata ja jooksu panna. Mul oli küll null plaani, mis edasi, aga miskipärast eeldasin, et kui kõige tähtsam boss koos teistega sees on, siis ei lasta võimlatäit noori õhku…
Mul oli jooksmiseks kaks varianti: paremal oli suhteliselt lähedal, kõrvalmaja taga, mets… ja otsesuunas oli parkla ja sellest edasi üsna hõredalt erinevad hooned. Valisin ebaloogilisema, st hõredama varjumisvõimalusega tee, eeldades, et otsima hakatakse just metsast.
Kui enne ust hoides olin väga ebaminulik jõujunn, siis jooksmise osas olin ikka täitsa õige mina – üliaeglane ja kuue sammuga oli juba kops koos :D.
Jõudsin paar hoonet edasi lasteaiani ja hiilisin sinna. Ühes ruumis magas rühmatäis lapsi lõunaund. Pugesin seal ühte tühja voodisse kägarasse teki alla.. tõmbasin teki üle pea, ainult nina jäi välja pmst. Ja väike pilu silmadele ka.
Alguses pigistasin silmad hirmust kinni ja üritasin mingit plaani välja mõelda (ei suutnud).. siis kuulsin, kuidas väljas kõlaritest ja raadiotest jms minu kadumisteadet lasti… Kui silmad uuesti lahti tegin, nägin täpselt akent, mille taga oli üks mees, kes mulle täpselt otsa vaatas ja siis akna tagant kadus. Kas te teate, kui õudne oli, et ei teadnud, kas ta kadus selleks, et mu asukoht reeta või sisse mind kinni püüdma tulla … või sellepärast, et ta ei saanud aru, et see olen mina… või sellepärast, et ta tundis ära, aga ei tahtnud mind reeta…

Ma ei saanudki teada, sest T. äratus pistis kisama ja sellega oli unenägu läbi…

***
ise ma alles reedel kurtsin, et õudsed uned on paremad… Reedel ärkasin nimelt esmalt niisama hullult unisena, aga olin just unes näinud, et “täna on laupäev”… ja olin hullult rahulolev, et võin rahus edasi magada.. nädalavahetus on… Kuni meenus, et kurat… võin rahus edasi magada… kuni kell 6 äratuseni 😦
Ja jäing uuesti magama.. ja nägin unes, et olin lauamängupoes ja üks lauamäng, mida ma olin hiiglama kaua tahtnud (unes vähemalt, sest päriselt pole seda mängu olemas) oli müügil! Ja mul oli raha! (millest oleks ju võinud järeldada, et tegu on unenäoga 😀).. Ja siis tuli äratus ja ma ei jõudnud isegi mitte ostu vormistatud, mängimisest rääkimata. Niuks…
Ja sellepärast ma halasingi, et palju parem on ärgata hirmsatest unenägudest, kust pääsedes Sa oled õnnelik, et see läbi sai 🙂 Loogish ju?!

Unenäopäevik

Teistele lugemiseks igav, aga endale meenutuseks märgin mingid meeldejäänud unenäohetked eelmisest nädalast üles 🙂

***

1. Segane lugu sellest, kuidas me sõprade ja kolleegide jt-ga keset metsa mingites kämpingutes elasime. Metsas oli pime. Kogu aeg. Aga ikkagi oli keelatud öösiti väljas käia, sest väljas olid öösiti libahundid… (Ma pean ilmselgelt vähem Vampiiripäevikuid ja Originals-i vaatama. -Toim.)…ja lisaks mingid “teist liiki libahundid”, kes olid nagu hundi kehaga aga ilvese vms kaslase näoga ja hästi kissis silmadega.
Olenemata öisest liikumiskeelust hiilisin ma ühel õhtul välja, et suvalistes kohtades maad kaevata ja tuhka otsida… Seda sellepärast, et sain teada, et Maša oli ema tuha (kes tegelikult ei ole üldsegi tuhastatud -Toim.) lihtsalt mulle ütlemata mingisse kohta maha matnud, lahtiselt. Aga mul oli ju ometi olemas uhke urn! Ise tehtud, suurest lambipirnist!
Maša ei avaldanud peitmiskohta, aga suutsin oma hea ninaga õige kohani jõuda ja sõelusin mulla seest tuha välja ka.
Tagasiteel tulin mööda meie sõprade/naabrite majast, kus elas jaapanlasest sõber Kim (Kes juhtumisi oli Rory sõber Lane Kim Gilmore tüdrukutest, kes küll seal sarjas oli Koreast, mitte Jaapanist… PS. Äkki ma peaks vähem Gilmore Tüdrukuid ka vaatama? -Toim.) ja  kuulsin-nägin läbi akna pealt nende vestlust, kus selgus, et need imelikud kissis silmadega tapjahundimoodiloomad olid jaapanlastest tekkinud libahundid.
Kiirustasin koju, et teisi hoiatada, aga see kuradi Maša ju vältis mind, sest kartis, et ma hakkan talt tuha kohta infot uurima ja ma nägin kurja vaeva, et teda hoiatada saaks… Argh, kui närvi ta mind ajas unes :D.
Aga kuidas kogu lugu lõppes ma ei teagi, sest uus unenägu tuli peale.

**

2.  Sama öö. Nägin unes, kuidas T. päev otsa hästi veidralt käitus ja mind telefonis vältis jms. Kui õhtul koju jõudsin, siis sain teada miks. Ta andis mulle rasedustesti ja selgitas juurde, et ta olevat ennast hommikuti halvasti tundnud ja üldse on tal tunne, et ma olen rase, sest tal on kõik raseduse sümptomid ja tema ei saa ise rase olla :D. Ma ehmatasin ennast selle peale kohe ärkvele, sest see oleks suht hirmus ikka :D.
Veidi ärkvel olnuna jõudsin siiski maha rahuneda, sest tean kindlalt, et põngerja-hirmu ei ole… ja üldse oli kogu unenäos süüdi Vihmahääl, kes oli FBs mu kaalu-juurdevõtmise-postituse all küsinud, et ega ma rase pole. ei ole, tänan küsimast.

*
3. Aga see öö ei olnud veel läbi 😀 Sest kui ma ennast rasedustesti peale ärkvele ehmatasin, oli kell alles pool 2.
Järgmine uni algas pisut paremini. Otsisime sõprade ja T.-ga kohta, kuhu sööma minna ja lugesime erinevaid arvustusi. Umbes 20 erinevat inimest olid kõik soovitanud ühte sama kohta – Sadamateatris asuvat pubi (mida tegelikult ei ole olemas).
Mõeldud-mõeldud, läksime kohale.  Sisekujundus oli segu Must Täku Tallist ja Hansatallist. Menüüks oli raamatuke, mis nägi täpselt välja nagu Hobby Hall´i kataloog vms ja sisaldas kõike. Loogika oli selles, et mida klient tahtis, see talle (linna pealt) leiti ja toodi. Näiteks tahtsid toidu kõrvale kahte tennisereketit ja rohelist jalgratast? No problemo!
Ma tellisin toiduks pasta, mis maitses sigahea ja teenindus oli super jne… kuni ma leidsin oma pasta seest umbes poole meetri pikkuse juuksekarva…
Ehmatasin end jälle üles. Õnneks ma ei mäleta, mida ma sel ööl veel unes nägin, enne hommikust äratust 😀

***

4. Ühel ööl nägin Grey Anatoomiat unes. (Sellel võib olla seos sellega, et olen nüüd umbes kolme nädalaga jõudnud sarja 7nda hooaja keskele… ehk siis, olen kodus olles vaadanud VÄGA PALJU Greyd…) Ma ei mäleta, kas ma vaatasin unes sarja või osalesin ise. Igaljuhul meenus mulle järgmine päev seda vaadates hetk, kus Alex koomas oli ja Izzie tagasi tuli, et Alexiga olla. Aga alles järgmine päev selle üle juureldes avastasin, et sellist asja pole ju sarjas olnud… ehk siis nägin seda ilmselgelt unes. (Kas ma peaks vähem Greyd vaatama?)

**

5. Täna öösel elasin ma mingis imelikus majas, kus minu korterisse sissepääs käis nii, et pidin trepikojas minema teisele korrusele. Seal sisenema naabri korterisse (Kellel oli samasugune võti nagu mul), naabri korter oli läbi kahe korruse ja nii pidin ma nende korteri teisele korrusele minema… ja sealt läks alles uks teise trepikotta, kust läks omakorda uks minu korterisse.
Kuna need naabrid mulle eriti ei meeldinud, siis ma võimalusel vältisin oma koju minemist ja ööbisin külapeal. Naiss laiff. Not.
Siia juurde ma sobivat pilti ei leidnud, panen siis pildi oma päris korteriuksest:

Hästi käituvad koerad on teretulnud! 🙂