ARGH

Eile hommikul tegin ma 3 tundi ühte faili ja ei salvestanud seda. Ja arvuti pani pange.

My bad.

Ühtlasi puudusid mul õigused seda Temporary kaustast välja otsima minna nii et sinna ta läks.

***

Täna hommikul kirjutasin valmis piiiiiiika postituse eile nähtud filmist “Valge jumal”

Ja siis läksin kogemata “back” klahvi vastu.

Ja teate mis? WordPress ei salvesta enam postitusi automaatselt mustanditesse.

Guess what – ma ei viitsi kumbagi asja uuesti teha.

Prfff.

thinkingNo

2014 ja 6161_

Tulin oma blogilehele ja mida ma näen: Statistika ütleb, et käinud on kokku 61,615 lehepiilujat. Tahtsin, et oleks ilus arv: 61616, millest siis screenshot teha ja saatsin T. blogilehele. Ise refreshisin ja olin valmis.. aga number ei muutunud. Mõtlesin siis, et vb sellepärast, et T. oli ju mu “koduvõrgus”, et äkki blogi saab aru, et see olen mina. Ja palusin hoopis Ch.-d, et mine ja ole number 61616. Refreshisin lehte.

Midagi ei muutunud.

Ja mõne aja pärast oli ees 61617. Vastik aeglaste juhtmetega statistika :(.

Aga see selleks.
***

Ma pole vist ükski aasta kokkuvõtteid eelnevast aastast teinud, kui WordPressi enda pakutav statistika-kokkuvõte aastast välja arvata.  Samas – võib-olla olen ka, aga ma ei mäleta, et oleks :D. Sest mul on väga halb mälu. (Või on mul just hea mälu – ma ei mäleta, et ma kunagi midagi ära unustanud oleks 😛)

Mõtlesin, et proovin seekord. Kiikan kuu haaval eelmise aasta blogipostitusi ja leian iga kuu kohta midagi märkimisväärset.

Mõeldud tehtud. Kiikasin.

Ma ei jõudnud jaanuarist kaugemale. Seal oli üks postitus sellest, kuidas ma blogida ei viitsi ja laisk olen jne. Ja siis ma avastasin, et ega ma tegelikult praegu ka ei viitsi ja olen praegu ka laisk jne.

Ehk siis minu 2014. aasta kokkuvõte: olin sama laisk kui eelnevatel aastatel.

m.o.t.t.

***

Aga teile muhedat ja toredat aastavahetust. Mu/Me oma tõotab tulla vaikne ja unine. Täpselt mulle meeltmööda.

Ps. 1. jaanuaril (ehk siis homme, aga ma ei ole harjunud, et see juba käes on…) on “Helisev muusika” telekast. Jej!
17:00 @ TV3 🙂

***

PS2. See FB postitus “anna edasi 2014” ja valmista oma käsitööasi ja saada enne aastalõppu kommenteerijatele. Ma olen käsitööoskuseta ja olen ikka veel täiega hädas ja enne 2014 lõppu küll keegi oma manti kätte ei saa. Aga te olete mul meeles. Ükspäev saate ikka!

yksindustvajav

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Jõul 20141

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.
TV-game
Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂
Jõul 2014
Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…
calvinAndHobbsInTheSnow
…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!Im Terra Antyda Honey dec 2014

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.
koonvoodis
Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.
i-solemnly-swear-im-up-to-no-good

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.
EllieTalvel

tähelepanekud ja perenaisemula

Esiteks: vaadake kui toreda hetke ma ükspäev tabasin. Arvutikell näitas 9:09 ja kuupäevaks 12:12.
Sest kordamine on tarkuse ema.
Untitled

Kui ma juba asjadele peale satun, siis räägin reklaamide otsa sattumisest. Olete kindlasti online-ajalehtedes näinud hetki, kus artikkel ja juuresolev reklaam ei lähe kokku. Nt. on lugu sellest, kuidas laevalt vette kukkunud inimene uppus. Ja siis kõrval kruiisi reklaam, et tulge sõitma ja elamusi saama! vms.

Postimehes on galeriid vaadates iga mingi viienda vms pildi järel reklaam. Näiteks, vaatad galeriid pantvangikriisist, kus on fotod akna vastu surutud õnnetutest kohvikukülalistest. Ja siis on äkki ees hoopis rõõmsad näod koos kirjaga: Pakkumine rõõmsatele! pakkuminePM

Või siis galerii kohtuprotsessist, kus Vesiloo Tulevi peksmise eest tingimisi sai. Ja jälle, voila, sama reklaam.
pakkumine2PM

Stiilne.

Siis eputaks veel – mulle tõi päkapikk ükspäev Tjorveni filmi DVD! Nänänän.  Mõnus. Mu Päkapikk on muuseas selline, et mul on kastitäis pakitud kinke, igaühel number peal. Iga päev valin selle päeva oma ja avan. Rõõmu kui palju! Täna sain näiteks Energiatee.
Tjorven

***

Otsustasin ühel õhtul, et hakkan ka inimeseks. Ja õpin süüa tegema. Valisin esimeseks ohvriks Kodused kotletid. (Ja kui Teie meelest peaks iga enesest lugupidav inimene juba lapsepõlvest saati oskama ise kotlette valmistada, siis mina olen erand. Täiesti andetu kokk. Lugege nt. Kokkamine Maci moodi.)

kotletid

Tsipa tulid magedad, aga muidu tip-top. Sõin suuuuuuure kausitäie üksi ära. Pärast ägisesin ja virisesin. (Kuigi eile õhtul, kui ma õhtusöögiks pool kilo praekapsast sõin, virisesin pärast rohkem.)

Et esimene katsetus kõige halvem ei olnudki, hakkasin täna õhtul ka koduperenaiseks. Tegin ahju tule. Panin voodipesu masinasse. Ja hakkasin verivorsti-pohlamoosi-rull-muffineid meisterdama. Ja väikesest osast taignast tahtsin kaneelirulle ka teha, aga avastasin, et mul pole kaneeli. Uurisin asendusvariante: must pipar, kanamaitseaine, kalamaitseaine, küüslaugupipar, sidunipipar, kartulimaitseaine, vanillisuhkur. Valisin viimase. Lisasin kakaod ja suhkrut ja voila.

Kaks koma midagi tundi hiljem otsustasin, et perenaist minust ei saa. Hakkan peremehaks.
Masinasse panin vist liiga palju/suured/rasked asjad vms. Lendlesid seal kolinaga ja masin ei saanud korralikult tsentrifuugida. Sain kätte väga märja ja loputusvahendise pesu.
Pirukad tulid toored. Uuesti ahju ka panna ei viitsi. Maitsesin esimest alles siis, kui kolmas ahjutäis “valmis” oli ja kõik koristatud. Söön siis toorest. Tuletabki mulle kenasti meelde, miks on halb mõte kõrges eas kokkamist õppima hakata.

***

Ps. Macil oleks natuke lugemiskoera abi vaja. Igapäevaselt juhtub mul apsakaid, kus kirjas-olev-asi ei ühti sugugi Maci-poolt-kokku-loetud-asjaga. Tänane näide:
“haagise plastkaas” VS “haige pastakas”.

jõuluisu on

Eile halasin selle üle, et lund oleks vaja. Täna on lisaks üldine jõulu-isu ka. Kuidagi varavõitu, iKnow, aga ikkagi on.

thingsiloveaboutwinter

Tahaks minna koju, vaadata PolaarEkspressi ja Üksinda kodus vol 1, vol 2 (Njuujork ju! *) ja vol 3….
*Netram käis eile NewYorgis… küll ainult mõneks tunniks vahemaandumisel, aga ikkagi olen kade.

Isegi Visa Hind 1,2,3 tahaks näha…

Tahaks, et mul oleks mini-kuused leitud ja ma saaksin samal ajal lumekuuli meisterdada. Ja jõulukaarte!

Ja jõululaule tahaks kuulata. “Last Christmas” ja “Spirit of the season” ja “Talve Võlumaa” ja “It´s beginning to look lot like Christmas” ja “The Polar Express” ja “Silver Bells” jnejnejne.

Tahaks oma blogi tausta jõulutaustaks muuta:
joulutaustateema

(Kavatsen praguse tausta kohe esimesel advendil (30. nov.) ära muuta jõulukaks!)

vot.

***

Täna olevat Koonupilt Õhtulehe lisa vahel. vot.

Sellesama üliarmsa Koonu, kelle peale ma eile karjusin, et ta ei veedaks oma aega selili väljaheites, sest me peame raamatukokku minema!!
Ta ei kuulnud mu hädakisa.Me ei läinud eile raamatukokku.

Täna on ta juba jälle armas. Ja puhas.

***

Mulle meenus praegu, et lubasin kunagi, et lisan kassipilte ka blogisse. Väärt mälu mul, juba meenuski 😀
saabastega_joulukass

Blogimisvõistlus – Õhtused mõtted

Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.

Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂

Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!

Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.
Ällu

Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂

Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu…  ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!

***

See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.

Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!

**

Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.

Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.
süü-on-tähtedel

Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.

Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.

Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.

Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)

PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉
Lugemiskoer-Ellie-järjehoidja

“Gone Girl” / “Kadunud”

Huvitav, kas igal inimesel on oma isiklik kirvemõrtsukas? Minu jaoks on see ilmselt Hundu, kes ilmselt vabal ajal tütarlapsi laugastesse pillub… Fränky jaoks, nagu rääkinud olen, olen see mina.

Et Fränky oma valvsust kaotama ei kipuks, viisin ta eile õhtul kinno, et näidata, et Psaikod on väga osavad, petlikud, läbimõtlevad, kaalutlevad, hästinäitlevad ja julmad inimeseloomad. Noh, et ärgu ta igaks juhuks nii kergelt uskugu, et ma vabal ajal sõpradega ahju ei küta vms. Ettevaatlikkus eelkõige!

Filmiks oli niisis “Kadunud“… Mille sisust ma väga ei räägiks, sest kui liiga palju reeta, kaob sellega ära point ise filmi vaadata. Aga lühitutvustus on miskit sellist, et viiendal pulma-aastapäeval kaob Nick´i abikaasa ära… ja kes kadumise taga on? Nick ise? Keegi teine? Kolmas? Vaata ise ja saa teada. 🙂

Muuseas, Fränky polnud  VIISTEIST aastat kinos käinud! Muutunud olevat see, et toolid olevat mugavamad 🙂
Btw, kui me kohale jõudsime, olid kõrvuti-kohad saadaval ainult esireas. Fui… Nii ma istusingi kohal 1-1.. täna on kael kange 🙂

***

Nüüd tahaks raamatut ka lugeda.

***

Ps2. Film tuletas mulle meelde, et 29.okt saab 11 aastat… Peaks äkki miski uhke aardejahi korraldama, kui filmist ideid ammutada?! 😛

mii nou psaikou!

Kuigi Fränky usub endiselt, et ma olen salaja kirvemõrtsukas…
*Fränky: tegelt olengi, muahahahahahaa
**Teised: tegelt ei ole 🙂

… siis äärmiselt usaldusväärne allikas (loe: postimehe test 😀) kinnitab, et ma ei olegi psühhopaat:
0-11 punkti. Oled soe ja empaatiline inimene, kes lähtub oma tegudes südametunnistuse häälest ning püüab võimalusel konflikte vältida.

Seejärel selgus, et tegelikult oleks kasulik psühhopaat olla.  Nüüd ma olen oma empaatiavõime üle kurb.
Lisaks, kohe kindlasti ei ole ma soe! Mu keskmine kehatemperatuur on 35,5 ja mul on KO-GU-AEG külm. Nii, et väike lootus ju jääb, et äkki test valetab ja ma natu-natuke ikka olen psaiko? 🙂

Filmi Saag psaiko mask

Blogimisvõistlus – Tähtis sündmus (või miskit)

Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…

Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).

***

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂
Ja eks ta tõsi on.

Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.

Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.

This slideshow requires JavaScript.

Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt  2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛

Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂
Päikesetõus merel

Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab:
1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.

Soolaretsept

Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid.  Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.

This slideshow requires JavaScript.

Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu

Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).

Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂

***

Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga
Koertega postkaart

Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…
iluskäekiri

… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀
kolekäekiri

Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!

Extraordinary dogs

 

Väike Murphy ja muid jutte

Murphyt teate te ju ilmselt kõik. See on see sell, et kui Sina mõtled nii, siis tema teeb teisiti.. ja vastupidi.

Mul on igas päevas väike Murphy.. või 2…
Kannan kaasas fotokakotti. Selle ees väikeses sahtlis on 2 paari võtmeid: töö- ja koduvõtmed.

Tööle jõudes sirutan käe kotti ja tõmban üheksal juhul kümnest välja – koduvõtmed.

Kodule liginedes panen käe kotti ja tõmban üheksal juhul kümnest välja – töövõtmed.

Ja nii see läheb. Igapäevane traditsioon.
(see on peaagu nagu meie “okei”*)

**

Ma nägin täna linnas midagi õudset. Nahkpüksid, mis olid nagu… mis see uuema aja väljend on? Stretchid? Liibukad? Retuusid? Legginsid?

Igaljuhul.. point on selles, et kuigi neiu ei olnud absoluutseltmitteüldsegi kogukas, siis tekitasid need püksid olukorra, kus terve tema alakeha koosnes.. suurtest voltidest/lainetest… umbes sellised, nagu kui lapsed pilvi joonistavad.

**

Kui ma juba arvustaja olen, siis liigun moekriitiku ametist grammar-nazi omale edasi.

Kas Teile räägiti eesti keele tunnis, et nime/perekonnanime ei  käänata/pöörata, nii et nimi muutuks? Mina nagu mäletan, et räägiti… või siis kujutasin ma endale väga elavalt ette, et räägiti.  Igaljuhul, on nüüd uudistes mind kogu aeg häirinud, et Kohvri ja Kohvri.. ainult Reporteris oli Kohveri… Aga nüüd kui ma igaks juhuks, enne kui ennast siin avalikult lolliks teen, uurima hakkasin, selgus, et:

“Keelekorraldajad soovitavad järgida üldreeglit: eesti perekonnanimesid käänatakse nagu vastavaid käändsõnu. Niisiis Pere, omastav Pere, osastav Peret; Ots : Otsa; Rüütel : Rüütli; Sepp : Sepa; Kask : Kase, mitte Kaski; Kalamees : Kalamehe. Ametlikes dokumentides võib segaduste vältimiseks ülakomastada üldnime omastavaga sarnanevaid perekonnanimesid (nimetav Metsa, alaleütlev Metsa’le, vrd Mets : Metsale).
Reegel kehtib tuntud nimisõnatüvede kohta, mis on astmevahelduseta, vältevahelduslikud või lihtsama laadivaheldusega. Muudel juhtudel säilitatakse sageli nimetava kuju ja lisatakse sellele tüvevokaal -i. Selliseid erandeid leidub võrdlemisi palju, levinumad on järgmised.
1. 
Kirjakeeles vähem tuntud, tihti murdelist päritolu nimed (Rüüt, omastav pigem Rüüdi kui Rüüda; Simmel : Simmeli, mitte Simli).
2. Laadivaheldusega nimed, mille omastav nimetavast tugevasti erineks (Susi : Susi, mitte Soe; Raag : Raagi, mitte Rao).
3.  O
madussõnalised nimed (Aus : Ausi, Ausa on võõrastavam; Vapper : Vapperi).
4.
Enamasti jääb ära omastava me- või da-silp (Süda : Süda; Ranne : Ranne; Kibe : Kibe); samuti rühma i-lõpuga nimede omastava lõpusilp -ja või -ju. On Vari : Vari, Väli : Väli (ent liitsõnus pigem nt Uusväli : Uusvälja). Osastav võib olla Vari või Varit, Väli või Välit, nagu Mari(t) ja Jüri(t), Oja(t) ja Aru(t).”

Mispeale püüdsin ma aru saada, et kas Kohver on siis astmevahelduseta? Või Vältevahelduslik? Või lihtsama laadivaheldusega?

Ja kuna ma ei saanud aru, tunnistan ennast nüüd rumalaks ja küsin abi. Võib seda siis käänata?

(Aga, isegi kui võib, siis häirib mind ikkagi 😀 😀)

**

Ma ei tea, kas te eile 21.30 ETV2 vaatasite, aga vaadake siis vähemalt järgmine ja ülejärgmine teisipäev :-).

**

* “okei” vihjeks on… “Süü on tähtedel”.

Roomablogi 6/9 – 6. päev – 23.mai 2010

Et hommikusöök 7.00 – 9.30 oli ja 10-st check-out pidi olema, vedasime ennast enne kaheksat dushi alla. Söögiks oli kohv ja virsikutäidisega croissant. Helbeid võis ka võtta, aga polnud isu.

Croissant ja kohv

Croissant ja kohv

Küsisime seejärel mingilt tüübilt valvelauas igaks juhuks üle, et kas kindlasti ei ole tänaseks enam kohta? Ja tema ütles, et me võime jääda ja homme maksta. Ma kahtlustan veidi, et ta ei saanud inglise keelest aru, aga eks seda näeme siis, kui tagasitulles uued inimesed Suscoga voodit jagavad. =D

Susco hostelivoodis laiutamas

Susco hostelivoodis laiutamas

Tänane plaan oli minna Trastevere´sse Piazza Triluzza ´le, kus kohalik Couchsurfing´u kohtumine pidi olema, et sealt koos Villa Pamphilli´sse minna.

Ostsime endale Peronid ja Pizzalõigud (kokku 3.70€) ja istusime trepile sööma-ootama. Aga nägime vaid paari tsikki, kelle kohta oletada võis, et võib-olla Couchsurfing´ust, aga miskipärast ei julgenud me ise nende juurde minna ja otsustasime hoopis omapäi tee parki leida.

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Otseloomulikult viis meie tee läbi Gelatteria´st (jäätisekohvik), kust 2 euriga apelsini-jogurtijäätise võtsin. Saab veel näha, mida see mu kõri ja köhaga teeb, aga Silvio on kindlasti õnnelik, kui mind esmaspäeval köhimas kuuleb. Saab ju jälle öelda: „You really should take a pill or something 🙂“.
IT 21:22, EST 22:22
(Kirjutatud motellis)
Parki me igaljuhul jõudsime, aga see kurjam oli NII suur!

Üks osa suurest pargist

Üks osa suurest pargist

Jalutasime läbi mitme suurema grupi juurest, et näha, kas need võiksid olla potensiaalsed Couchsurfarid =)… lõpuks, vist tunnike hiljem, avastasime, et park läheb veelgi edasi…

Pargi jätk

Pargi jätk

… jõudsime Villa aeda ja seal nägime CS-i seltskonda lõpuks ka… mitte eriti suur seltskond ja neil oli piknik täies hoos.. aga et me ühtegi poodi ei leidnud, siis ei tahtnud hakata sinna tühjade kätega minema ja loobusime. Kogu suur töö ja vaev, eksole :P.
Läksime oma jookidega siis hoopis eemal paistva mäe otsa (kust juba järjekorras kolmas park algas) ja võtsime pisut päikest teisele küljele.. sest eilsest oli üks külg roosakas-pruun (aga küll see kaob varsti ja olen jälle tagasi lumivalge tuvi).

This slideshow requires JavaScript.

Mingil hetkel tundsin äkki ära, kus me oleme! Samas pargis käisime ju novembris eelmisel Roomareisil, kui Emiliano (meie toonane host, kellega homme õhtul kohtume) meid oma ultimate frisbee (frisbee-ameerika jalgpalli-pesapalli laadne sport) treeningule kaasa võttis. See, mida mõni päev tagasi otsisime. Nii muhe oli uuesti näha :).

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Lõpuks otsustasime tagasi liikuma hakata.. .aga et sinna niiii pikk maa oli olnud, plaanisime teiselt poolt pargist väljapääsu otsida.
Otseloomulikult leidsime taaskord umbtee (edasiliikumist takistas võrkaed keset metsa 😀) ja lõpuks läbi veeeel ühe pargi suure ringiga jõudsime välja ka. Vähemalt nägime teel ilusat järve. Ja hanesid.

Aga pargist välja jõudmine ei olnud veel pääsemine. Sest meie asukohta ei olnud kaardil. On üsna raske kuhugi minna, kui Sa ei tea, kus Sa oled!

Mingi tänav, mida polnud olemas

Mingi tänav, mida polnud olemas

Aga tuju tõstis see, et leidsime poe!
Tõesõna, see on juba liiga palju poode… oleme põhimõtteliselt kogu „väikese“ Rooma linna läbi käinud ja see on JUBA neljas pood! Impressive!
Seekord otsustasime õhtul kokata, sest hostelis on üldkasutatav köök olemas… ja see tuleb võrreldes väljas söömisega „odav“ (loe: umbes 45 krooni näkku… Eestiga (krooniajal) võrreldes masendav, siinsega võrreldes pandav). Selle raha eest saime paki spagette, pudeli tomatikastet, 200 grammi singikuubikuid ja 3-paki Peronit (tunnistan, et meil on probleeme… kodumaal siirdun ravile.. vähemalt AA, kui mitte midagi kangemat… AAA äkki?). AGA, võin enda kaitseks öelda, et Red Bulli pole ma ühtegi joonud! (Märkus, olen juba ammu täielik sõltlane olnud.) Isegi õlu on ju parem kui see keemia?

Poest shopatud saak

Poest shopatud saak

Enivei, poes käidud, vantsisime esimesse peatusesse ja valisime bussi, mis mingisse vähegi tuttavasse kohta viis – Piazza Venezia sobis täiesti, et sealt metroole silgata.
Peatuses oli päris kirju seltskond: „pioneerid“ ehk sinistes särkides kaelarätikutega poisid lipukestega, kellesarnaseid täna kõikjal näinud oleme… nunnad… kohalikud… ja veel turiste peale meie. Aga me kõik mahtusime bussi!

"Pioneerid"

“Pioneerid”

Selles bussis polnudki piletiautomaati, nii et olime sunnitud jälle jänkut sõitma :(. Meil vedas ja 50€ trahvi ei tulnud. Aga metroos ja sealt edasi bussis oli vähemalt pilet olemas. Vahel oleme ikka tublid ka =P.

Kuigi kumbki meist süüa ei oska teha, said spagetid siiski valmis… tomatikastme saime lisada vaid tänu ühe italiano abipakkumisele selle lahti-keeramisel.

Kokkamine in action

Kokkamine in action

Pott ja pann on töös

Pott ja pann on töös

Aga toit tuli hea (ja seda tuli palju)…

Valmis HastaLaPasta

Valmis HastaLaPasta

Vaatasime telekast filmi „Seventeen again“, aga kui ise poleks seda hiljuti näinud, siis ei oleks küll kottigi aru saanud, sest nad koevad kõikidele filmidele/saadetele peale… (Märkus lisatud 2014: Ma vaataisn nüüd hiljuti uuesti seda filmi, arvates et ma pole seda kunagi näinud.. ei tulnud tuttav ette ka.. alles nüüd Rooma-päevikut lugedes sain teada, et olen seda varem näinud 😀 Väärt mälu!) ja netis käisime ka kiirelt, et Twitteris nutta, et 3 päeva ainult jäänud ja 6 juba seljataga… no ei ole elu, ei ole!

Täna on hostelist need kooripoisid läinud :(. Kui tulime, mängis maja ees pink-kiigel üks kutt kitarri, aga nüüd pole sedagi :(… Aga meil on see-eest toas 3 väga (!) lobisemishimulist (õnneks omavahel) tšehhitari (?), kes vahetpidamata oma arusaamatus keeles mulisevad.. California plikside jutust on vähemalt võimalik aru saada :P… ja meie oma arusaamatu keelega oleme vaiksemad.

Silvio jõudis tagasi Rooma ja pakkus öömaja, aga et me olime juba hosteli võtnud, siis loobusime tänaseks… aga homme hommikul kell 8 asume ühest metroo lõpp-peatusest teise teele oma pakkidega (+ 2 bussi), nagu meil kombeks. Vähemalt on meil hobi =).

Aga nüüd lidun oma sokke pesema ja siis tuttu millalgi.

PS1. Ma käisin täna esimest korda päev otsa seelikuga väljas… viimati käisin seelikuga vist 5 aastat tagasi, aga nüüd Rooma-tripiks soetasin endale neid lausa 2! Võite kuhugi risti teha küll sel puhul… =)
PS2. Õppisime uue itaaliakeelse väljendi (ei ole roppus!): il fine giustifica i mezzi – eesmärk pühitseb abinõu.
PS3. Pesin sokke dushigeeliga… täiesti uus kogemus mu jaoks =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Praeguse hetke nimekiri

Olen täiega väike vargaplika ja pätsasin Katre blogist “Praeguse hetke nimekiri” postituse küsimused ära… Õnneks ta ei kutsu mulle ilmselt Mupot kraesse, sest ise lubas lahkelt postituse lõpus, et võtke ka. Ja, noh, ema õpetas, et kui tasuta antakse, tuleb võtta.. vms 😀

Teen: Tööd, kohevarsti. Hetkel joon hommikukohvi ja blogin.
Söön: Kohevarsti helluse jogurtit 😀 Ja lõunaks pihve juustuga (juustuviilud peale ja mikrosse sulama), kõrvale ampsan šampinjonidega pasteeti ja magustoiduks pisut Nutellat :D… Ma ilmselgelt olen a) kohutav toiduvalmistaja ja b) oma isude järgi igasugu jama sööja…
Joon: Hetkel kohvi, varsti sidrunivett.
Ootan: Õhtut, lähen esmalt kutsikaid pildistama (awww) ja leidsin eile oma esimese Roomatripi nänni üles… tahaks need õhtul scrapbooki lisada…
Ei oota: Et ma alustasin eile suuuuuurt koristamist ja see läbu vajab jätkamist.
Loen: Blogisin. Lehti. Vahel raamatuid. Miki Hiirt 😀 (eakohane 😀).
Tahan: Puhata ja mängida. Magada. Filme vaadata ja puslet kokku panna (taaskord: eakohane).
Näen: Väga segamini töölauda. Minu stiilis süsteem: vajalike asjade hunnik, pikaajaliste asjade hunnik, kiirete asjade hunnik, niisama mingi hunnik, ei viitsi-aga peab-hunnik.
Vaatan: Seriaale (Vampiiripäevikud, Gilmore tüdrukud, Originalsid,  Grey Anatoomia.. ja veel paljupalju)… lisaks pikad multikad (eakohane!), nutufilmid ja maailmalõpufilmid.
Kuulan: Raadio Elmarit (eakohane!)… muusikast eelistan rocki või ballaade.. aga on erandeid.
Mängin: Hay Day´d. Lauamänge! (Eakohane!)
Kannan:Hetkel (kes mind teavad, ei usu!) musta lühikest kleidi moodi asja ja retuuse!
Otsustan: emm.. ma ei tea… mida vaja?!
Soovin: vt. Tahan*
Tahan osta: Ketse! Ühte kindlat lauamängu, Macbooki, kahte raamatut, liiklusseadust ja ülesandeid, kleepkiledega albumeid, lennupileteid New Yorki, korterit :D…(ei, ma ei võitnud lotoga.. küsimus oli “tahan osta”, mitte “ostan”).
Naudin:
Vabadust.
Meeldib: Koerad. Soe (kuigi Koonust on kahju). Vaba aeg. Lauamängud. Seriaalid.
Ei meeldi: Pidevalt pahurad ja närvilised inimesed (eriti kui nad teiste peal ennast välja elavad). Idioodid. Masu. Ühed naabrid :D.
Imestan:
Inimeste üle igapäevaselt: jobud, kasvatamatud, ebaviisakad, rumalad, ülbed, virisevad, vastikud 😀 (on erandeid ka).
Loodan: Rikkaks saada 😀 (normaalsed inimesed loodaks tervist ja värki, aga ma püsin reaalsena 😀).
Vajan: vt. Tahan osta.*
Tunnen: Väsimust.
Nuusutan: Hommikuselt veel värsket õhku.
Märkan: Klaasikilde vee ääres (idikad!), noorema generatsiooni ülbust (nii eakohane minust!)
Tean: Nii mõndagi, aga mitte piisavalt.
Mõtlen: … enamasti enne ütlemist (aga mitte alati).
Naeran: Musta huumori üle.
Imetlen: Inimesi, kes joosta jaksavad? Eih, tegelt ma vist mõtlen lihtsalt, et nad on päris hullud… õpetajaid äkki? Ja seda metsloomade heategijat Imeloomade Seltsist…
Armastan: Koeri. Üksi olemist.
Igatsen: Roomat.

igasugust

Kuna eelmisse koerapostitusse ei osanud kõiksugu lambimõtteid, mis pähe tulid, siduda.. siis teen uue Tootsi-peenra-stiilis postituse.

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes müüb Tartus korterit, mis…
a) oleks 2-toaline (ja minu arust ei võrdu köök + 1 tuba kahetoalisega)
b) oleks üsna normaalse hinnaga, mitte rämekallis
c) sisaldaks WCd ja dushiruumi korteris seesd) ei asuks Annelinna paneelikates
e) ei näeks välja nagu, vabandage, räme peldik (neid on palju… ja kui te arvate, et need saab siis võileivahinnaga, siis eksite rängalt)
f) võib olla ka ahiküttega (ahi pluss õhksoojuspump oleks juba ideaalne)
g) võiks omada vajalikke ehituslube ja kasutuslube jms (biliiv miii, ai niid tu äsk this)
h) naabrid võiks vähegi inimesed olla
i) oleks ideaalis otse omanikult

Anyone?

***

Mis naabreid puudutab, siis… ma olen natuke rassistiks muutunud viimase aastaga ja ei tunne vastupandamatut vajadust mustlastega maja jagada… sest, noh… nad on ikka klass omaette… ühtlasi võiks vähe (loe: null) olla ka joodikuid, narkareid, kodusõjatajaid, noori peoloomadest kukkesid jms…

***

Uus teema. Ma sain hommikul solvangu, mis kõlas niii armsa komplimendina. Üldse ei morjenda, et ta sellena mõeldud polnud. “Oi milline kleenu.” Toonist ja olekust oli aru saada, et see pidi halvasti kõlama… aga no kuulge – “Kleenu?” Ma kutsun ennast Aafrika näljahädaliseks ja kirjeldan ennast, et “2 konti ja...”… Kleenu kõlab sellega võrreldes ju nagu hellitusnimi 🙂 Armsake..

***

Hommikul tuli raadiost Epliku laul “Soorebased”:

Ma ümisesin kaasa: minge ringi, puurebased… hing jäi kinni puurebasel… jne. Kui laul läbi oli, hakkasin mõtlema, et wtf I just said?! 😀

***

Me vaatasime eile filmi “Tume taevas“. Pidavat selline õudukalaadne olema. Tavaliselt mulle õudukad ei meeldi, aga tulnukafilm tundus ainus, mis enam-vähem sobib: suvatapmise ja kirvemõrtsuka omad on liiga rõvedad ja kummitused liiga spuukid… tulnukad on selline: piisavalt kauge ja piisavalt kriipi. Aga see.. see ei olnudki hirmus. Paar sellist nagu ehmatavat momenti oli, aga üldiselt.. hilisemat mõju ei avaldanud. Uuesti vaadata ei viitsiks. Ühekordset vaatamist samas ei kahetse 🙂

***

Mac käis täna ilm.ee-s ja sai teada, et suvi hakkab otsa saama. Päike loojub juba 21.44…saate aru? Masendav…

***

Mac luges Fränky blogi sellest, kuidas me temaga jooksmas käisime. Uskuge mind, meie kohta on 400m järjest joosta  niiiii pikk maa, et lausa uskumatu.  Küll aga olin ma tema blogi lugedes häiritud sellest, et ta ei kiitnud, kui tublid Koonud olid! (Kaeblesin selle üle kommentaaris, ehk täiendab...) Me panime nad stardi/finishi juurde kohta hoidma ja nad olid kannatlikult paigal! Isegi siis kui me statka täitsa teises kauges otsas olime. Vägas tublis. Peaaegu sama tublid, kui meie.
(Ps. Mul oli esimest korda põhjust kasutada täägi “sport” :D)

***

Mac läheb uppujate peale järjest rohkem närvi ära. Mismõttes? Miks nad upuvad? Mulle tundub, et kõige kindlam on olla nagu mina: ehk siis mitte osata ujuda… sest siis ma püsin vähemalt kogu aeg vees, kus jalad kenasti põhja ulatuvad ja hulbin paari meetri kaupa seal edasi-tagasi.  Abiks ei olnud ka mõne päeva tagune TV3uudiste lugu sellest, et ühes rannas pole vetelpäästjaid. Tehti intervjuu 2 inimesega. Üks neist oli naisterahvas, kes ütles midagi stiilis, et peaks olema küll, sest tal on lapsed vees ja tema ei suuda jälgida vms. WTF 😀 Iga lapsevanema asi ongi oma põnne ju jälgida, vee ääres veel ammugi kullipilguga, mitte liival silmad kinni peesitada, et las vetelpäästja, kes valvab niikuinii ka kõiki teisi inimesi, valvab.. sest mina, kes ma teisi ei jälgi, ju ei jõua.. what?! 😀
arghhh

Jõudsin selle üle juba imestama hakata, et kas see pidi nüüd siis panema mind mõistma, et vetelpäästet on vaja, kui tuli järgmine intekas. Noormees, kes süüdimatult teatas, et on vaja küll, sest kes muidu teda veest välja toob, kui ta purjus peaga ujuma läheb.. sest teda sõbrad ei takista.
Well, peale vetelpäästja oleks talle vaja: uusi sõpru, ampulli alkoholist vabanemiseks ja mõistust.

Arghh.. ja siis ma ei saagi aru, et kuidas inimesed upuvad? Okei, mingi paadiõnnetus ehk veel? (päästevest oleks abiks, btw) Mida te hindate ennast üle? Mida te ronite purjus peaga vette? Miks te ei jälgi lapsi, kes ujuma lähevad? Arghhh… närvis ära.

***

Aga, et rõõmsamalt lõpetada, siis guugeldasin täna oma eesnime. (Üsna haruldane teine, vähemalt Eestis) ja leidsin endale hulga nimekaimusid, nende hulgas:
– sipupüksid tiigriga
– dressipluus
– naiste käekott
– laeliist
– dushikabiin
– restoranitool (istmik kunstnahast, riidest või nahast)
– diivanilaud
– pühak
– laulja (x3)
– näitleja (x2)
– kirjanik (x2)
– raamatutegelane (x2)
– pornonäitleja (x2, lisaks miski horni chätitüdruk)
– küülik
– kass
– koer (x3)***
Ja Itaalias on mu nimepäev meie jaanipäeval… Aga USAs on minu nimepäev 21. augustil… samal päeval on seal ka nt Janeti nimepäev 🙂

Pool puhkust nagu naksti lännu

Et Dzeik mind varahommikuti (loe: umbes 13:00 paiku) äratama kipub, et õu blogi, või muidu!!! Ja ühlasi müü mulle farmis (Hay Day mängus) porgandikooki kah! Täna jõudis Dzeigi kahjuks emps äratamisega ette ja olin juba ennast mõnusalt põrandal puslega sisse seadnud ja piilusin filmi “2012“.  Dzeik käskis mul maailmalõpp pausile virutada ja marss blogima kukkuda. Vastasel juhul ähvardas sotsiaalmeedias mustama hakata.  Saagu siis see maailmapikk postitus, mida 2 nädalat lugeda. Ja kui postituse lõpetan, teen selle ähvarduse kohta avalduse ära 😛

Niisiis. Minu puhkus. Möödub, üllatus-üllatus: jalgpallilainel. Vaatan öösiti 2ni jalkat, siis käin Koonuga õuel.. ja magan (tagasi toas muidugi) järgmise lõunani. Täiesti uus režiim. T. puhkus saab nüüd läbi, nii et järgmine nädal saab keerulisem olema. Aga pole hullu, saame hakkama.

Ilm soosib tubast olemist nii et lisaks jalkale kaen hunnikute viisi filme ära. Ja sarju. Näiteks “Päästja Koolikell” :D… Ükspäev vaatasin lausa “Tom&Jerry” multikaid. BSplayer, mis abivalmilt subtiitreid otsib, tegi seda ka seekord… aga tema meelest vaatasin ma üht teist filmi:
tomjerry

(loe: BSPlayer pakkus mulle esimese valikuna filmi “Knocked Up, unrated edition” subtiitreid 🙂)
***

Aaaaga tagasi algusesse. Puhkuse algust tähistasin (juba teist aastat järjest) Pahades Poistes. Seekord Väliterassil ilma trotsides koos koerakarjaga 🙂 Sest Dzännul oli sünnipäev. Lippasin sealt siiski võrdlemisi vara koju, et vaadata, kuidas Itaalia jalkas peksa saab 😦 niuks.

Järgmisel päeval kobisime koos Koonuga bussile. Liin number Tunne-Oma-Kodumaad. Peale kolme tundi, mille käigus olime läbi sõitnud kõik graafikus olnud KUUSKÜMMEND ÜKS peatust, maabusime maal. Pea-aegu… kõrval-asulas vähemalt 🙂
Resideerusime jaanikuperioodi seal. Käisime küla Jaanipäeval… sealt saabudes tegime toas kaminas sašlõkki… Patt on küll Jaanlaupäeval toas olla, aga pole meie süü, et:
a) Väljas oli miinus kolmsada nelikümmned kuus kraadi
b) Telekast oli Jalka MM 🙂

Ühtlasi (kuna ma olen emane ja meil tuleb mitme asjaga tegelemine niiii hästi välja) lugesin oma suvekirjandust. Kalle Blomkvisti raamatud said läbi nagu kord ja kohus 🙂

Jaanipäeval käisime Tule Tulemist vaatamas. Seal leidsin Koonult esimese puugi ninalt jalutamas. Pühkisin tõpra minema. Prf.
Meist järgmine Laulupeotule vahepunkt asus tanklas. Suitsu ei tohi tanklates teha, aga lahtise tõrvikuga võib tulla. Geniaalne 🙂 Kuigi jah, mis suitsetamist puudutab, siis ma keelaks selle hää meelega kõikjal ära, nii et ega ma selle suituskeelu pärast kurdagi.. aga lihtalt muhe juhus.

Järgmisel päeval sõitsime Koonuga Rakverre Dzeigi juurde. Kõik oli pea minutipealt välja arvestatud, kuidas Fränky samal ajal Tartust tuleb ja me bussijaamas kohtume. Sellest võib juba Fränky blogist lugeda, kui hästi see “läks”…  Aga päevase hilinemisega jõudsid siiski ka tema ja Dzännu kohale. Käisime Dzeigi tööl lastele koeri tutvustamas. Fränky pidas umbes 3-tunnise loengu juhtkoertest ja mina veerandtunnise loengu EllieTheElephandist (lugemiskoertest ja teraapiakoeraeksamiplaanist jms)… Lastele ja töötajatele üllataval kombel Koonud meeldisid. Veider värk. Mis inimesed need küll on, kellele koerad meeldivad… Mulle küll ei meeldi. Prff.

Soetasin Rakverest ka uue külmikumagneti (Tarvas Päikeseloojangu taustal) ja otseloomulikult Pätsi leiba (saime Fränkyga viimased 2 leiba, vedas). Ja külma suveõhtu lõpetuseks sain oma tahtmise ja vedasin kogu pesakonna õue pikale jalutuskäigule. Kõige väiksem jalutaja oli lahkelt nõus Koonu jalutama…:
LiisuEllietJalutamas

Jättes meile Fränkyga võimaluse tegeleda meie “lemmikspordialaga”  – jooksmisega! Kui seni oli meie rekord vististi läbida joostes umbes 20 meetrit järjest (jah, siin ei olnud trükiviga.. mõtlesingi meetreid, mitte kilomeetreid), siis seekord kappasime Fränky hiljutist jalaluumurdu trotsides läbi lausa kolmveerand suurt staadioniringi.. See teeb ju miski ligi 400 meetrit, eks? Otsustasime siis, et hakkame nüüd jooksmas käima. Siiani pole küll veel uuesti selleni jõudnud, aga… 😀 One day… maybe…

Ahjaaa, ma kokkasin Dzeigi juures! Ja ma ei räägi sellest õnnetust hommikukohvist, millest ma eelmises postituses juba rääkisin. MA tegin kanapastat! Lõikusin ja praadisin ära kanafilee tükid, seejärel valasin neile peale kohvikoore ja Merevaigupaki.. segasin kuni sulatatud juust oli sulanud (kuigi nime järgi oli ta ju juba eelnevalt sulanud 😀) ja valasin keedetud penne-makaronidele. Fain, kokatudeng Ja$ käis fileetükke maitsestamas, ja Dzeik keetis makaronid, aga ikkagi! Peale skeptiliste kommentaaridega vürtsitatud toidu-ootamist sõid ja kiitsid kõik! Hah! Beat that! Ja Liisu olevat nüüd sama toitu nõudnud. Ja kui ta natukenegi Dzeiki nõudlikkust pärinud on (vt. postitus algust), siis ta neid ka saab 🙂

Ja siis tulime Rakverest tulema. Kuigi nädal varem oli kolleeg mulle rääkinud loo taksist, kes teel bussijaama hunnikus püherdas, ei võinud ma ometigi ju teiste vigadest õppida. Nii juhtus, et 10 minutit enne bussi väljumist käisin Dzeigi tööl veel koera pesemas 😛 Ise olin ilgelt õnnelik.. nooot… Aga vesi ja Fränky lõhnaõli kaelarätikule tegid imesid 🙂

Tagasi Tartus pole ma suurt miskit teinud. Ühe pusle sain kokku ja lammutasin laiali… Teist alustasin ja on pooleli. Läbisin (taaskord) raamatu “Kauboi ja Wills” ja hetkel on (taaskord) lõpusirgel Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed“. Nagu näha olen ma mingi pool-psaiko ja harrastan raamatute viiekordset läbilugemist. Heade raamatute.  Mis puudutab näiteks “Süü on tähtedel“, siis peale kahekordset audioraamatu läbimist kondasime T.-ga läbi Tartu raamatupoed, et paberversiooni leida. Ei leidnud. Aga hää uudis on see, et T. leidis selle kodulinna kandist ja lähipäevil on lootust seda uuesti lugeda 😛 Jeesh, psaiko. I know.
Ühtlasi olen Koonult eemaldanud kaks puuki.. lõua alt ja kõrvalesta alt. Tõprad. Nüüd on Koon saanud uuesti (varakevadel sai ka) tõrjet ja loodetavasti hoiavad need nüüd distantsi.

Ühe korra olen päikesetõusuni väljas käinud. (Eks)kolleegi lahkumispeol. Kõrval-lauast jäi kõrva kahe härra vestlus:
Härra 1: “Mul on nüüd kõik tehtud (loendab sõrmedel): Abielu, laps, lahutus, alimendid.”
Härra 2: “Ja on nüüd parem või?
Härra 1: “Jah, on küll, jah!
Djah..

Eile käisime mu hüüdnimekaimust juhtkoera kutsikaid vaatamas. Ega ei sulanud ära ju 😛 EllieTheElephant seevastu rõõmustas kassi üle, kes eest jooksu ei pannud. Ei osanudki siis midagi teisega peale hakata.. proovis mängule kutsuda.. see ka ei õnnestunud.. Ja lippas siis suure hooga minu juurde tagasi: Vaaaaaata, seal on KASS!! 😀 Imeloom!

Niih… nüüd aitab.  Maailmalõpp (film) peab siiski veel pisut kannatama, lippan esmalt koeraga parki.

Lõpetuseks paar pilti… Ja muuseas, mu 100 õnnelikku päeva sai Instagramis läbi. Huh. Päris piin oli 😀

This slideshow requires JavaScript.

uned

Tööl on kiire ja kodus on JalkaMM… blogimine kannatab ilmselgelt.

Ma olen umbes nädal aega igal hommikul ärganud (šokeeriv teadmine, et ma igal hommikul ärkan 😀) ja mäletanud end mõtlemas: oh, kui äge unenägu mul täna oli! Ja ma mäletan seda nii selgelt!
Tunnike hiljem on see ärkamine ainus osa, mida mäletan ja unenäo sisust pole halli aimugi.

Aga täna ma mäletan!

Esmalt olin ma koos Jassiga väikesel reisil. New Yorgis. (Siinkohal mainin umbes sajandat korda, et New Yorgi reis on viimase aasta jooksul aina süvenev ja süvenev unistus. Mis vist kunagi teoks ei saa, sest ainuüksi lennupiletid on sada miljonit triljonit biljonit raha.. kohapeal hakkamasaamisest rääkimata… aga unistada/und näha ju võib! Someday.. Maybe…PS2. “Someday, Maybe” raamatut tahan ma ka 😀 Palju tahtma hakanud.)

Igaljuhul. Olime me siis Jassiga njuujorgis. Alguses meil kaarti ei olnud ja vantsisime lihtsalt mingi hunniku kvartaleid Manhattanil(?) ringi… Rääkisin Jassile, et kui taksot tahab, siis  teadku, et liiklus on ühesuunaline, ühelt poolsaare äärelt poolsaare tipu poole ja teiselt küljelt tagasi maismaa suunal.. siis võtku takso sealt äärelt, kuhu sõita vaja, et mitte kogu tiiru ära teha. Mii sou smaart.
Igaljuhul, tahtsin ma minna ühte kindlasse kohta, aga nimi ei tulnud meelde. Üritasin siis Jassile pantomiimiga selgitada… ajasin ühe käe Freddie-Mercury-stiilis kõrgele õhku, ajasin teise käe sõrmed harali ja moodustasin neist endale pähe krooni. Kas Te arvasite ära, millele ma vihjasin? Vabadusesambale ju!
Jass igaljuhul pakkus unes, et Hitlerile. Djah…
Kui poolsaare ühte äärde jõudnud olime, leidsime miski turismiinfo ja saime kaardi. Selgus, et olime vales ääres. Me olime vasakul ääres ja Vabadusesammas (ja WTC) oli paremal ääres poolsaare tipus. Seadsime siis sammud sinna.
Ps. Guugledasin nüüd ja selgub, et ma olen unenäogeenius! Kaardilt on näha, et sammas ja wtc asuvadki paremal poolsaare tipus! :
map

Umbes poolel teel kõndides tuli mulle meelde, et appi, ma unustasin mobiilse interneti sisse ja maksan ennast nüüd ogaraks. Aga selgus, et mu armas väike telefonipoiss MJ oli ise neti välja võtnud, sest jagas matsu, et asun kodust kaugemal. 🙂 Smart Smartphone, I´d say. Sellega meenub mulle, et ta teeb tegelikult ka nii. Kui eelmisel suvel Narva kindluses olime ja telefon Vene võrku läks, küsis ta üle, et Sa ju ei taha siin internetti kasutada, onju 🙂
Proovisime siis unenäoJassiga hoopis, et ehk leiame kusagilt avaliku WiFi, et kodustele tervitus saata, aga selgus, et ega see pole Eesti, kus kõik traadita on… ja ei leidnudki.

Sellega sai mu USA-uni otsa ja edasi nägin hoopis actionit, kus meie korterisse üritati sisse murda ja kuidas pahad mehed üritasid meid õhku lasta ja T. ja Arn olid söönud mingit rohtu, mis pmst Su tagasi toob, kui Sa saba annad ja kui selgus, et meie mikrobussis, millega sõitsime on hunnik pomme, siis viskasid nad minu välja ja sõitsid sellega ise kaugusse, et kusagil inimtühjas kohas õhku lennata, ja siis tagasi tulla.

Minulik uni, mis ma oskan kosta…

***

Räägin MJ-st (mu telefon) veel. Kuigi ma armastan teda väga palavalt ja olen vägaväga rahul, siis pean tunnistama, et on üks asi, mida Apple toota ei mõista… Juhtmed.
Aasta tagasi, kui mul MJ oli vähem kui aasta olnud, läks laadija juhe katki. Läksin siis Maci-poodi ja ostsin umbes 20 euro eest uue USB-kaabliosa (see seina-käiv ots töötab ja jäi samaks). Tundus küll rämekallis, aga ei hakanud odavat hiinakat ostma, et äkki õige on vastupidavam.
Kottigi. Vähem kui aasta on möödunud, ja:
laadija-juhe
… täpselt sama jama. Prff.
Võimalik, et ma teen ise midagi seda kasutades valesti, aga no kuulge.. Pole veel näinud, et ühegi Nokia laadijaga seda mingi kümne aasta jooksul juhtunud oleks…
Eile tellisin uue osta.eest 2.90€ga… olgu või odav hiinakas, kui ta just iga kuu katki ei lähe, tuleb ikka odavam…

***

Niih.. edasi on mul küsimus kohviteadlastele… mis mulle ükspäev kakaod tehes pähe turgatas. Mis siis saab, kui piim keema ajada.. ja see kohvipurule (presskannu?) valada… noh, nagu muidu vee kohvile peale valad. Kas tulemus on kräpp? Või on see ehk mingi täiesti tuntud kohviliik (latte? cappuccino?)? Mul ple nimelt õrna aimugi, kuidas neid nt tehakse.
Aga mõelda vaid, kui tore, kui see mingi väga hea kraam oleks, mida veel olemas ei ole?! 😛 Siis ma saaksin rikkaks (eeldusel, et keegi mu ideed nüüd ei varasta) ja saaksin selle raha eest New Yorgis käia. Win!

***

Mac, peale seda, kui oli kõik Potteri-raamatud läbinud, vaatas järjest (noh, mitte ühe päevaga jutti järjest, aga iga päev ühe või paar) läbi ka kõik Potterifilmid… Algus oli küll selline, et mõtlesin, et äkki ei vaatagi. Filmid olid võrreldes raamatutega niii jurad :D.. Kuigi, lõpuks (viimasteks osadeks) läks olukord juba oluliselt paremaks… Aga esimesed olid küll pettumus…  Aga raamatuid soovitan küll 🙂 Ja kui sellest postitusest, kus ma rääkisin, kuidas ma “Süü on tähtedel” filmi kurvematel kohtadel naeru tagasi hoidsin, selgus, et ma olen kivist südamega tõbras, siis võin teid lohutada ja mainin, et Potterit kuulates tuli mõnes kohas küll klomp kurku (mitut kohta neist filmides ei olnud). Veel on lootust.

***

Ja (almost) last, but not least: Jalka MM. Virr-virr muidugi ajavahe teemal, aga üldiselt: niitoreniitore 🙂 Et Hollandil hästi läheb on niitoreniitore! Et Itaalial hästi läheb on niitoreniitore! Et Uruguayl (Forlàn :)) hästi ei lähe, ei ole niitoreniitore! Aga jalka on niitoreniitore 😛 Ja mul on mingi fetiš r-i põristamise vastu, nii nunnu on… Nii et kommentaatorit kuulan selle võrra veel suurema rõõmuga 🙂
Ps. Kui me eile koos Susco-Koera-ElayasKass´iga (kes kõik on oranžid) Hollandile kaasa elasime, hakkasin parajasti oranže sokke otsima, kui Austraalia värava lõi.. Ei mingit austust.

***

Ahjaa, Kikuriinu: mine ka Süü on tähtedel vaatama! Seal on Amsterdamivaateid 😉

***

See postitus tuli nüüd vist 1500 tähemärki täis küll.. klassifitseerub kenasti blogivõistlusele 🙂