Happyness! Lots of it!

WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.

Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉

***
Aga sisi tagasi rõõmukarje juurde. Ma nimelt 4 aastat tagasi blogisin esimest korda sellest, et Armusin hetkega ja lootusetult New York City-sse ära.

Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.

Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.

***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´

unenäoimed

Mul oli täna öösel niiiiii pikk unenägu, et ma ei viitsi isegi kogu sisu unenäoblogisse kirja panna… aga räägiks hoopis, kui osavalt ma unenägu jätkata suutsin.

Põhimõtteliselt oli sisuks, et ma olin kusagil Sloveenias või Slovakkias vms, elasin seal ajutiselt nagu ka mitmed mu tuttavad ja Eltsus ka. Kuni hotelliaknast nägime kahte hiiiiglaslikku raketti linna kukkumas (no pole ka ime, kui viimase aja uudistes on alatasa mingite rakettide ja pommide jutt). Need ei plahvatanud, aga olid nii suured, et lõhkusid maandudes majad, millele maandusid. Üks neist oli meie vastasmaja.
Otsustasime evakueeruda ja ma ütlesin kolleegile, kes ka seal oli, et pean enne EllieTheElephant´iga pargis põiel käima, sest evakueerudes ma ei tea, kas ja kus temaga kuhugi minna saab. Kolleeg lubas, et käib teeb selle ise ära. Läkski. Mina pakkisin oma kahest seljakotist (ma ei tea, miks neid kaks oli) vajaminevast ühe kokku ja teise jätsin maha.
Tuli tagasi ilma Eltsuseta, ütles et tema sai aru, et ma ei tahtnud Koonuga evakueeruda ja plaanisin ta maha jätta ja ta jättiski parki siis. Doup. Hakkasime siis parki vantsima, et koer uuesti üles otsida.

Ja siis ärkasin üles, sest põis oli silmini. Käisin kergendasin põie ära ja proovisin magama jäädes pingsalt eelmisele unenäole keskenduda, sest ma ei saanud rahu, et kas Koonlane sai võõrast linnast leitud või mitte… mis siis, et Koon päriselt sealsamas pesas keras und nohises.

Algus polnud lootustandev, sõitsime T.ga ratastega mingis tundmatus kohas. Ta oli ainult lühkaritega ja jäi kuhugi oksa vms taha kinni ja tiris needki puruks. Ma siis omalt poolt abivalmilt pakkusin, et äkki mul on hotellis mingeid riideid… ja läksimegi samasse hotelli, mille ma eelmises unes hüljanud olin 🙂 Ainult tuba oli rahvast täis, ajakirjanikud ja asjad… vaatasid aknast seda auku, mis rakett vastasmajja teinud oli. Ma sobrasin oma seljakotis, mis hotelli jätnud olin (eelmises unenäos) ja otsisin riideid ja avastasin nt. et olin ühe fotokaobjektiivi ka kogemata sinna unustanud… liiga kallis selleks, võtsin selle ka kaasa.

Igaljuhul, kuigi ma ei näinud uues unes enam Eltsust, siis arvestades seda, et ma ei olnud sellest üldse muserdatud, lohutan ma ennast, et ju me siis leidsime ta ikkagi üles ja toimetasime turvalisse kohta, enne kui jalgrattamatkale läksin 😛

“Seni kui kirsid”

Sõstrapõõsaste multikat mäletate?

Uus väljalase, aka Sõstrapõõsad 2.1 ehk siis teisisõnu “Seni kui kirsid”:

 

Teeme siis väikese peo :)

Fotondusest, once again :)

Rääkisin 2 postitust tagasi oma fotograafiahuvist ja selle ajaloost/arengust.

Juhtus nii, et mõni päev hiljem oli ühepäevane sooduspakkumine, millele ei saanud vastu panna :P. Nüüd on mul üks järelmaks lisaks ja ma olen veel vaesem kui rotipoeg, aga mul on Nikon D3200 :)) Vaene, aga üliõnnelik!

Kohe päris-päris väga õnnelik 🙂
Kitiobjektiiv ei kõlvanud muidugi kuhugi, aga mu 50mm fix-objega on uus fotokas tõeline tupsunupsukenene! 🙂
Kusjuures, mul tuli praegu pähe, et mul on tavaliselt tehnikaesemetel nimi. Telefon on näiteks MJ2, (Michael Jackson II… eelmine samasugune oli MJ1) ja läpakas on Ally. Nüüd oleks uuel fotokal ka hädasti nime vaja.
HAH, ja juba tuligi idee seoses järgmise teemaga, mida kohevarsti räägin. Tema nimeks sai: Jack! (a ma loodan, et temaga nii õnnetult ei lähe, nagu DiCaprioga Titanicus.)

Aga mu uus fotokas Jack on niitore! Olen Kosmosemutist ja Masha&Husbandist juba photoshoote teinud (viimast manuaal-režiimis!). Neid blogisse ei pane, aga kunagi kui mõnele pildile eriloa saan, siis lisan Flickr´isse. Küll aga käisin õhtupimeduses ilma statiivita (!) linnas klõpsimas. Ja koeranäiteid ka mõni pilt:

This slideshow requires JavaScript.

Ühesõnaga, niitoreniitore!

Ja see ShawAcademy fotokursus on ka niitoreniitore. Minu sealpoolne “isiklik mentor” on Jack (hints the name), kes on väga abivalmis ja mulle kursuse jooksul vist juba 5. korda helistanud on.  Viimane loeng oli manuaalrežiimist ja natsa raskem. Online loengu ajal saab chatboxis otse küsimusi küsida, millele lektor vastab, aga kuna küsijaid on paaaaalju, siis ilmselgelt mitte kõigile. Siis helistab hoopis pärast Jack ja loeb Su küsimused ette ja vastab telefonis 🙂

Kuna ma matemaatikas ja numbrites olen täielik äpu, siis manuaalrežiimi loeng oli päris keeruline. avasuuruste vahed olid iga kord erinevate vahedega ja ma ei saanudki täpselt aru, et kas need on kuidagi välja-arvutatavad väärtused või peab selle skaala lihtsalt pähe õppima. Ja isegi kui skaala ees on, siis eile pildistasin ainult manuaaliga, aga ma ei saanud aru, et miks mul täpselt seda skaalat vaja on :D. A pildid tulid vähemalt enamjaolt välja, seega suva :D.

Igaljuhul, loeng on üliäge. Täna õhtul on eelviimane 😦 Kolmapäeval viimane. Ja nädala lõpus lõpueksam 🙂 Muuseas, olenemata sellest, et ma viimasest loengust kõige aru ei mõistnud, siis kontrolltöös sain 10st küssast 9 õiget :P. Kreit saksess!

Aa, ja kõige paremini väljendab vist seda, kui hea see on, see et loeng algab õhtuti kell 21. Ma muidu lähen pool 9 magama, aga olen olenemata järelvaatamise võimalusest ikkagi loenguõhtutel poole11ni üleval :)))
#väikevanainimene.

Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

Blogimisvõistlus – Must & Valge

Kuna Lapstööjõule on ilmselt nüüdseks Fränky poolt sõnad peale loetud, et ta mitte enne nädala möödumist mulle blogimist meelde ei tuletaks, siis kasutan juhust ja blogin kohe ära,kui juba meelde tuli.

Mul oli küll suhteliselt kohe peale kuu teema selgumist idee olemas: Must ja Valge. Must ja Valge koer! Ehk siis teisisõnu minu eelmine koer, spanjel Alex, kes justtäpselt mustvalge oli.

Aga… Ällu vääriks pikka ja põhjalikku ja paljude piltidega postitust. Mis eeldaks, et mul oleks minu arvuti ja kõvaketas. Aga selle nädala lõpuni ei ole… ja selle nädalaga lõppeb selle kuu blogiteema.

Niisiis,mitte et ma nüüd Alexi reedaks, räägin temast teinekord ilma kuu-teemata. Aga seekord asendan ta postituses siis häda pärast EllieTheElephant´iga.

Kus on must värv, te küsite? Beežikasvalge on küll olemas, aga teemaks oli ju must ja valge?!

No need to worry! Piisab, kui vaatasin oma telefonist viimase kahe nädala pilte. Enamus erinevatel päevadel tehtud:

This slideshow requires JavaScript.

Ehk siis – EllieTheElephant on olnud piisavalt abivalmis, et ennast vahepeal mustvalgeks moondada. No ma tänan.

Ühel piltidest tuli ta ujumast, otsustas, et on nüüd liiga puhas ja püherdas seejärel märjana mutimullahunnikus. Ajasin ta küll uuesti jõkke, aga ta ujub armsalt nagu hüljes: pea veest väljas. Nii oli tulemus puhas hele keha ja musta värvi pea 🙂

Ühel õhtul jalutasime koos Maša ja MašaHusbandiga Tartus koera. Kui Proua koer otsustas,et just see kraav, mis on kõrinitumedat muda täis, on see, mida ta on eluaeg otsinud. Hetkega oli näha, et ega siin enam midagi päästa ei anna, pessu minek on niikuinii… las siis solberdab. Solberdaski, kogu raha eest. Kõndis edasi tagasi piki kraavi ja oli vääääga rahul omadega.
Nii must ta ei ole varem olnudki. Nii kaua ole ma teda varem pesnudki. Küljest-kukkunud mudaga oleksin võinud isikliku mudaravila avada.

Ja eile võtsime Koonuga kätte ja vantsisime suvalises suunas metsa/võssa. Mind kaitsesid kummikud, aga teda ju mitte. Mets oli metssigade jooksuradu täis. Tiirutasime mööda neid. Üles-songitud lapikesed mõne aja tagant olid üleni mudased. Koonu lemmikkohad! Ta pole mul suurem asi puhtusearmastaja, kui te juba aru ei ole saanud. Minusse :P.

Siis leidsime keset metsa tsivilisatsiooni: elioni kaevu ja teeraja. Aga, et päike olikuhugi kadunud ja äike koledasti müristama hakkas, siis tulime mööda teerada tagasi,et mitte mööda metsa seigelda. Rada oli porine. Koer sai koju jõudes sauna kupatatud :P.

Ehk siis, kokkuvõtlikult juba ainuüksi  viimase vahe nädala kohta, kuigi tegelikult on ka varemalt sama lugu: mul on mustvalge koer, ligi pool ajast 😀

Aga lõpetuseks üks ilus pilt ka, et ei tunduks, et ta ongi ainult koll kogu aeg 😛

Muuseas. Seal pojengidest vasakul elupuude all puhkab Ällu. Ühel pildil koos peaaegu 🙂

***

Ellie on küll võrratu, aga Ällut igatsen ma ikkagi väga. Niuks.

***

Et mitte nii kurva noodiga lõpetada, siis jagan ühte kohutavat pilti Elliest sinises vihmakombinesioonis 😀

Proovisin seda selga. Ta ei osanud istuda ega astuda. Rohkem me seda välja võtnud ei ole. Aga muretsetud sai see mitte selleks, et koera piinata või lolli mängida, vaid selleks puhuks, KUI me haiglasse lähme ja ta peab kuivana kohale jõudma (kas te teate, et peale seda, kui me haiglas käimas hakkasime see aasta, on olnud ainult 2 kuiva teisipäeva.) ja kui T. ei saaks viia ja mul ei oleks taksoraha ja õues kallaks mingit mudavihma täie rauaga ja mul oleks vägavägaväga vajabussiga kuiva koeraga kohalejõuda. Vot selleks puhuks. Aga ma ei saaks seda vist niikuinii kasutada, kuna ta ei osanud selles kõndida. Ja neiu on ülekaaluline niiet süles ma teda ei tassi.
(lõpetan nüüd siiski kurva noodiga ja tõden, et ma olen nüüd veel vaesem kui rott ja ostsin Koonule mõni päev tagasi 80€ maksvat peent kaalulangetustoitu. Parem oleks, et see töötab!)

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:

nädalalõpp ja muud jutud (täiega “kutsuv” pealkiri, onju :D)

* I suck in writing headings… juba meedialaagris, kus õpetati neid “põmakaga” pealkirju, oli see kõige raskem osa. Artikkel oli pealkirja kõrval kökimöki. Aga siin siis nädalalõpp, lambijärjekorras.

Mac käis nädalavahetusel Sepa turul. Seal on kõik puha ümber ehitatud. Mõtlesin, et nüüd kus mu jalad juba jämeduselt normaalse inimese moodi on, mitte Aafrika näljahädalise omad, siis võiks ju proovida, kuidas need kitsad teksad jalga sobiks (senini olen truuks jäänud alt veits laienevatele retropükstele 🙂).
Pikkus sobis, läbimõõt sobis, aga… esimest paari proovides selgus see pisiasi, et mu jalad on ikka ko-hu-ta-valt kõverad ja kitsad püksid joonistavad selle tõsiasja kenasti välja. Big no!
Järgmisi paare proovides olin ma vahepeal liiga paks, vahepeal liiga peenike, vahepeal liiga pikk, vahepeal liiga kõver jnejne… Mingi kümmet paari proovisin vähemalt. Lõpuks oli nii, et loobusin sellisest kriteeriumist nagu: värv või püksid peaks mulle endale meeldima. Ja ostsin ära esimesed (ja viimased), mis mulle üldse jalga läksid igatpidi normaalselt…enamvähem. Õnneks olid suht norm välimusega ka, kuigi ma oleks suveperioodiks pisut heledamaid eelistanud, aga sain nüüd taaskord täitsa tumedad püksid…. ja shoppamisest sain täitsa kõrini.

***
Eile õhtul sain SMSi ja e-maili kontrollkoodiga, sest keegi soovivat mu Facebooki salasõna muuta. Noh, mina see igaljuhul ei olnud. Ütlesin seda FB-le ka. Aga kui mu konto siiski ühel mitte-eriti-ilusal päeval segast ajama hakkab, siis teate, et häkkeril oli lõpuks kreit saksess!
***

Eelmisel nädalal käis mul päkapikk… Kes ei lasknud end häirida ei väljas olevast aprillikuust (lõppude lõpuks sadas Tartus eelmisel nädalal äikesele vahelduseks ülepäeviti lund!), ega minu east… ja tõi mulle saja-tükilise kuldse kutsikaga pusle.

Olin saagiga rahul ja panin pildi kokku. Erinevalt sünnipäevaks saadud 1000tk kuldsete puslest, mida ma kokku ei saanudki :(.

***
Mul on täna reede tunne. täiesti kasutu fakt, aga lihtsalt mainin. Noh, et kui te mõtlete, et teil on halb päev, siis lohutage end teadmisega, et mõni arvab töönädala alguses, et reede on…

***

Lisaks on mul juba pikemat aega tunne, et tahaks puhata ja mängida. Pluss mul on juba umbes kuu aega lambist õhtuti väike palavik… siis mõni päev ei ole.. ja mõni õhtu jälle jne. Väsitav. Aga samas nagu ebapiisav, et sinisele lehele ka jääda…
Unise päeva puhul ei tule kasuks ka Koon, kes abivalmilt demonstreerib, kuidas ta suudab magada tuhande neljasaja kaheksakümne seitsmes erinevas asendis. Ei tee kadedaks, mkm.

Ja kuigi ma tahaks eelkõige puhata, siis lisaks tahaks ma vägaväga reisida, kuigi energiat selleks ei oleks :D. Õnneks või õnnetuseks on suurem probleem selles, et piletiraha ka ei oleks. Kohalolemiste osas oleme FKga juba õppinud säästutrippe meeldivaks tegema, aga piletiraha on probleem.
Praegu ma ei suudagi otsustada, kumba rohkem tahaks – tagasi Rooma (üle viie aasta), või uut sihtkohta, ehk siis New Yorki avastada. NYsse sõit on muidugi 10x kallim, ehk siis 10x kättesaamatum. Aga loota ju võib…

Täna kuulan taustaks Itaalia raadiot – Radio Roma … teate ju seda tunnet, et kui nt telekast satub mingi välismaa kanal ette ja seal nt reklaam jookseb, siis korraks on tunne, nagu oleksidki välismaal? Raadioga on vahepeal samasuguseid hetki…selline… õnnelik tunne :)… hiljem proovin ilmselt mõnda New Yorgi raadiot kuulata.

Ja kui ma juba oma hiiglamakallid soovid letti ladusin, siis mainiksin Maci läpparit (sest mul on natuke kõrini, et mu Dell ei suuda isegi seriaali ilma hakkimata mängida, kui netiaken samal ajal lahti on… sest noh, liiga palju nõuan ju…) Ja korterit oleks ka vaja.
Nii palju kauget ja kättesaamatut. Vahel ma soovin, et ma oleks sotsiaaltöö asemel itimehe ajuga, aga siis mulle tuleb meelde, et mulle ju meeldib sotsiaaltöö… Ja kõik mu vabatahtlikud tegevused = hobid, mis ei lase mul lisatööd otsida. Nii ma siis elangi vaesena aga enamvähem õnnelikuna edasi.

***

Ise võin ma ju vaene olla, aga Koon on toidetud.
Hiljuti ostsin talle lihale vahelduseks mingit peent toortoitu. Koonule maitseb väga, limpsib ja naudib seda ja lakub kausi ka puhtaks ja puha. Ainuke häda on see, et see toit on mingitest rupskitest vms valmistet… ja pehmelt öeldes… lehkab :D. Niimoodi, et kui ükspäev teda kodus toitsime, siis käisime poes.. umbes tunnikese… jätsime akna pisut lahti ja puha… ja naastes oli isegi trepikotta selline räme hais levinud, et kartsime, et naaber kutsub laibakahtlusega politsei kohale… (Koonu saaks nüüd laibakoeraks koolitada… ta läheks ainult oma “toidu lõhna” peale õige asjani kogemata…)

Niisiis peab Koon nüüd õhtusöögi-piknikke pargis… sest, no mis Sa hädaga teed. Kadestan oma aiaga inimeseloomi.

See ei anna ilmselt muidugi väga head eeskuju, arvestades, et ma üritan teda võõrutada parkides kõike leitut ära söömast… Aga jah, no mis Sa hädaga teed…

***

Tegelikult peaksin ma “Minu sõnavara” teemalist postitust kirjutama seoses blogivõistluse selle kuu teemaga, aga ma ei oska oma sõnavara kohta mitte midagi öelda. Niisiis lükkan ma seda postitust võimalikult edasi.

Ja last, but not least, pilt minu kuldse-kujust:

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!

Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:

Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
– “Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”
– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…” … jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.

Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.

(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.

Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:

Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.

Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂

Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…

…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.

Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.

detsember…

Ma tahtsin eelmise nädala alguses juba jõulumeeleolust koos piltidega blogida, kuidas me Koonuga I advendil Raekoja platsil käisime ja kuidas ma kodu kaunistasin ja kuidas meil on kõigil kolmel (mina, T., Koon)  oma advendikalender ja jõulusokk ja päkats käib ka kõigil…
Ja kuidas ma külma ei pelga, sest Dzeik saatis mulle EllieTheElephant´i karvast-lõngast valmistet imeilusad käpikud (mis ajavad karva täpselt sama palju nagu EllieTheElephant ise 😀).
Aga kuna nüüd on õu pori täis siis läks mu jõulumeeleolu oma koju ära ja lisan need pildid tagantjärgi pikema jututa:

***
Käisin nädalavahetusel shoppamas. Kulutasin ära pea kogu oma raha (jõulukinke keegi seekord ei saa 😛) ja muretsesin endale elus esimest korda viisakad riided :D… sest olen nüüd 10 korda kuulsam. Ühtlasi kasutasin juhust ja ostsin endale 10 rahaga lastekaupade seast kampsun-kleit kudumi… hipster-nohik-jänesega.

Ja täna lähen massaaži. Mmmmmmm… vabalt võite kadestada 😛 Aga eih, ma ei kuluta oma viimast raha sellele, vaid tegu on ammu juba ootel oleva cherry-paketiga vms. Saab mõnus olema. Nurr.
See tuletab mulle meelde, et teate, et ma tean ühte inimest, kellele ei meeldi massaaž. Saate aru? Ma ei tea, kuidas selline asi võimalik on… Lubamatu!

***
Sama lubamatu on see, et väljas pole lund. Masendav. Masendav. Masendav.
Lund asendab ja talvemeeleolu loob vahepeal must jää. Leidsin ükspäev natuke. Näha teist ei olnud. Vaatasin siis kindluse mõttes kohe lähemalt (loe: hetkega avastasin, et asfalt asub näolapist 2 cm kaugusel), aga lähemalt polnud ka jääd näha. Ainul tunda oli.
Põlv tunneb järelmõjusid siiani. Lapsepõlv tuleb meelde, sest lapsena olid mu põlved samasugused: ribadeks… sest, noh, ikka juhtus ju, et oli vaja rattaga kukkuda ja puu otsast kukkuda ja puuriida otsast kukkuda ja uuesti rattaga kukkuda ja kõndides kukkuda ja joostes kukkuda ja mängides kukkuda jms. Mitte, et ma mingi koba oleks eksole… aga… ikka juhtub ju.
***

Ps. Minusilmadega.blogspot.com – kas viide mu blogisse on pigem positiivset laadi või olen kellegi välja vihastanud?
(või olen ma seda varem juba küsinud?)

Aga nüt nägelemiseni!