Millal on Tartu kõige ilusam?

Tulnud eile varahommikul Tartu Kesklinna tulesid imetledes tööle, mõtlesin blogida sellest, kui Maagiline Tartu tulede-valgel välja näeb. Kõige ilusam 🙂

Aga täna sõitsin tööle ja avastasin, et… jõe/sildade/Annelinna kohal päikesetõusu nägemine on ju ka kõige ilusam.

Ja siis mulle meenus, et olen ju mõelnud, et “Päikesepaistelisel päeval on Tartu kõige ilusam!“.

Ja kui ma siis edasi mõtlesin, kuigi natuke juba kartsin mõelda, siis kujutlesin loojangut ja leidsin, et siis on ju ka kõige ilusam…

*

Loobusin siis päeva-osadest ja otsustasin aasta-aja osas hoopis kõige ilusama välja selgitada.

Jõulutuled ja lumesadu!… kuigi, suvesoe, päikeseline ja lilleklumpidega on ju ka… Ja siis veel kevad, kui Tartu paljudpaljudpaljud puud õitesse ja lehtedesse minema hakkavad… või sügis, kui needsamad puud värviliseks muutuvad.

Ah, Tartu: Sa oled ju KOGU AEG imeilus!! Sellepärast Sa mulle meeldidki! 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Blogimisvõistlus – TOP 5

Top 5 tundus alguses kõige lihtsam teema üldse… kolmeks sekundiks või nii. Sest siis meenus mulle, et mul oli kunagi see postituste-sari “Kümme kümmet”, kus ma plaanisin teha kümnel erineval teemal top 10 postitusi. Aga ma jõudsin ainult kuue teemani, sest siis said teemad otsa :D.

Ehk siis… toona said tehtud kõik teemad, millest ma üldse midagi tean: Telefoni äppid; Lauamängud; Vaatamisväärsed sarjad; Inimesed, kes mind avalikus kohas häirivad; Kohad kuhu minna ja Armastuslaulud.

Oo, siiski… kellegi soe nina süles tuletas meelde, et koertest tean ju ka õigenatukene. Sündigu Nina tahtmine:

TOP 5 koeratõugu, kes on piisavalt sümpaatsed, et neid kaaluda endale võtmiseks (mitte kohe… aga kas olen kunagi kaalunud, või on kunagi kauge keskea tulevikuplaan 🙂)

1. Kuldne retriiver / Labradori retriiver
Ma oleks tahtnud tegelikult kuldse ja labradori eraldi panna, aga siis tuli kokku 6 tõugu.. nii, et panin nad retriiveritena kokku. Ehk siis enne Koonu võtmist kaalusin ma enim neid tõuge. Erinevatel põhjustel langes otsus kuldse retriiveri kasuks ja ma olen sellega väga rahul! Sest see on MINU jaoks parem valik, mitte et kuldne muidu üldiselt tingimata parem oleks. 🙂 Kui välja jätta see, et mõni kuldne on pöörasem ja mõni labrador rahulikum, siis üldiselt on nii, et: kuldne on rahulikum ja flegmaatilisem ja labrador aktiivsem ja mängulisem. Mulle/minu iseloomuga sobib rahulikum. Kui ma temaga mingeid hulle liikuvusspordialasid teha oleks plaaninud, siis poleks samas väga hea valik olnud, nii et kõik oleneb, mida teha tahad 🙂 Meie suund on lugemis- ja teraapiakoerandus ja selleks on EllieTheElephant üle prahi valik! Ühetoalises üürikorteris elamiseks samuti. Igapäevaselt tööl käimiseks samuti.
Kuldseid on ainult “kuldset värvi” (loe: helebeežist helepruunini). Labradore on kolme värvi: kollaseid (loe: helebeežist tumekollaseni), pruune, musti.
Karv on kuldsel pikk ja labradoril lühike. Labrador ajab karva ja laotab selle ühtlaselt kõikjale. Kuldne oma kerge karvaga tekitab neist nurka tolmu-karva-rullid.
Vihmase ilmaga vajab kuldne ilmselt käpa-pesu ja labradorile piisab vast rätikuga kuivatamisest. Enamasti.
Kuldne vajab tihedamini kammimist.. ja vahelduva eduga piirkonniti trimmimist. Ehk siis kuldse karv vajab rohkem hoolt.Sõbralikud on nad mõlemad. V ä g a  sõbralikud! 🙂

Isane ja emane kuldne retiiver: Rocky ja Ellie

Isane ja emane kuldne retiiver: Rocky ja Ellie

Kollane labrador Kiku kutsikatega

Kollane labrador Kiku kutsikatega

2. Šoti terjer
Vuntsidega koer. Nõrkus, noh. Tema on siis see madal, must, maani vuntside ja kõhukarvadega, püstise sabaga.. pisut triikraua kujuga lahedik. Üsna haruldane. Terjeri iseloomuga (loe: iseteadlik, põikpäine, asjalik). Karv vajab tööd: trimmimist, kammimist.. vist ka kitkumist.

3. El Graaandz
Minu isiklik maailmavaade tahaks kohe öelda, et teise ringi koerale uus kodu! Ja kui mul oleks ainult kodukoer, siis oleksin vist ta ka Varjupaigast võtnud. Aga kuna oli ette teada, et tahan temaga/temakesega tööl käia ja teraapiakoerandusse püüelda, siis oli kuldne ohutum/kindlam valik, kui a) kutsikas, kelle tausta ja tulevikku ja iseloomu jms Sa ei tea; b) täiskasvanud koer, kelle minevikku ja sellest lähtuvalt ärritajaid Sa ei tea.
Aga muidu on varjupaigakutsud änksad! T. kodukoer on varjukast ja on väga numps 🙂

Sid, varjupaiga päritoluga nupskin :)

Sid, varjupaiga päritoluga nupskin 🙂

4. Bordercollie
Ilus, tark ja väga aktiivne. Must-valge kollikoer. Borderkollit peetakse kõige targemaks/õpetatavamaks töökoera-tõuks. Levinud karjakoerana töötamises, agilitys jms koeraspordialades. Maailma targim koer, Chaser, kes teab 1000 sõna on borderkolli. Aga. Ma ei julgeks veel endale seda tõugu võtta. Ma ei suudaks ilmselt kogu tema energiat ja potensiaali ära kasutada ja siis leiaks ta oma tarkusest asju, kuidas oma frustratsiooni niru peremehe üle välja elada.. ja teeks mu elamise maatasa 😀

Border-collie (pilt: www.rks.fi)

Border-collie
(pilt: http://www.rks.fi)

5. Amstaff
American staffordshire terrier on tõug, kes mulle meeldib, aga keda ma kunagi ei võta :D. Põhjuseks on see, et ta, kuigi väljanägemiselt väga numpsik, on üks neist nn. “tapjakoertest”, kelle tapahimu pole üldse kinni temas vaid omanikus. Aga ma kardan, et ma pole piisavalt tugev, et temaga toime tulla ja nii saabki nupsikust hirmuäratav koon. See oleks vastutustundetu ju, hea koer ära rikkuda. Aga ta meeldib mulle ikkagi 🙂

*Boonuskoer: Spanjel
Meie eelmine koer oli spanjel. Tõug oli empsi lempar ja koer sai võetud, suht sellepärast, et ma ilma olla ei suutnud ja kuulutuse peale ühendust võtsin, teades, et ta spanjeliga ikka nõus oleks jms 😀 (oligi).
Aga kuigi väga nunnu ja armas ja pisike ja südamelähedane ja Ällu on endiselt niiiiiii kallis… siis, ei enam spanjelit. Kindlasti on ka erandeid, aga ma pole seni kohanud ühtegi tervet või “ainult natuke haiget” spanjelit. Kõigil on nii palju erinevaid tervisehädasid, et esialgu pole jaksu ega raha nii palju. Aga nunnu on spanjel küll:)
Ps. Ällu, igatsen Sind ikkagi! 😦

Spanjel Alex (Ällu)

Spanjel Alex (Ällu)

Blogimisvõistlus – Tähtis sündmus (või miskit)

Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…

Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).

***

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂
Ja eks ta tõsi on.

Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.

Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.

This slideshow requires JavaScript.

Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt  2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛

Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂
Päikesetõus merel

Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab:
1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.

Soolaretsept

Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid.  Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.

This slideshow requires JavaScript.

Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu

Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).

Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂

***

Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga
Koertega postkaart

Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…
iluskäekiri

… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀
kolekäekiri

Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!

Extraordinary dogs

 

Minu moodi hommik #Macilikkajuhtubju

Mac tuli hommikul tööle ja avastas jõe ääres, et oi kui ilus päikesetõus. Pilti! Pilti! Ja krabas püksitaskust telefoni… mida seal ei olnud…

Telefon on kodus. Voodi kõrval.

Macil oli küll õlal fotokakott ja fotokakotis digipeegelkaamera, aga ta unustas sellise pisiasja, et fotokal ka pildistamisefunktisioon olemas on.

Mac kohtub õhtul peale tööd VäikeFränkyga. Stiilne on kellegagi kohtuda, kui Sul telefoni pole. Ja kui pole ka päris kindlat kohtumisaega-paika-bussiaega jms.
T.-d ei taha ka piinata, et ta ainult selle pärast siia sõitma peaks.
Kõige geniaalsem oleks vist paluda VäikeFränkyt, et ta enne tulekut T. juurest läbi läheks ja mu telefoni võtaks ja siia jõudes mulle annaks.. et tal oleks siis võimalik mind telefonitsi tabada.. onju?! 😀

Muusas, ma päris mäluahv ka pole. Mul oli näiteks meeles, et telefoni pole öösel laetud ja aku võib enne õhtut ja Fränkyt tühjaks saada.. niisiis on mul kaasas: telefonilaadija! Väga kasulik. Eriti nüüd 😀

Aga muidu läheb hästi. More or less.
(Kui välja arvata, et ma jäin 25st minutist tähtsast uneajast ilma, kui põis mind enne äratust äratas… või, et Koonul on ka täna minu-moodi-päev ja näiteks “Tule!” käsklus käis umbes nii:
Mac: Tule!
Koon: *Nuusib*
Mac: TULE!
Koon: *loivab mõne meetri lähemale… siis pöörab ringi, et midagi nuuskida*
Mac: TULE!!!
Koon: *loivab uuesti pisut minu suunas, siis leiab murust midagi söödavat*
Mac: *facepalm*)

***

Ma olen pealegi nakkav. Arvuti juba sai oma osa ja pani seda postitust trükkides pildi nii kotti, et vajas restarti… peale mida trükkisin pool postitust uuesti.  Nice.

Aga täna on reede. Midagigi. Onju.
(Kuigi Maci vedamise järgi võiks eeldada, et täna on hoopis neljapäev.)

 

 

 

käsitöö ja/või fotohuvilistele

Leidsin netist nii toreda blogi.  NIPI blogi. Jagan siinkohal vaimustust.

Mina, kes ma käsitöös täielik dum-dum olen, vaatan sealse blogi pilte pigem fotohuvilisena. Niii ilusad. Nagu sisustusajakirjast lõigatud :D.
Kes kuldsemate kätega (VEEL kuldsematega, kui mina!), see saab ideid, mida ise järgi teha :).

***

Ps. Mulle turgatas nüüd pähe, et EllieTheElephant on kuldne retriiver, järelikult on tal kuldset käed. Onju?!
Ellie võtab nüüdsest vastu õmblustöid ja muud säärast 🙂

Kuldne käpp ja käsitööhiir (Mitte Ellie toodang. Veel.)

Kuldne käpp ja käsitööhiir (Mitte Ellie toodang. Veel.)

Just My Luck

Reedel rääkisin lühipostituses sellest, kuidas me Koonuga koolitusele läksime.

Nüüd räägin sellest, kuidas me sealt tagasi tulime 🙂

1. See toidukraam, millest ma eelmises postituses rääkisin (et millede kilekott kahel korral, tänaval ja bussis, katki läks ja mida ma siis kokku korjasin) oli piimatoodetest koosnev. Viisin külakostiks oma koolituse-toakaaslastele ja endale. Ja kukkudes jäid kõik pakid terveks! Jeii 🙂
Kui kohale jõudsin, oli õhtusöögile kiire. Nii läks nii, et surusin selle kilekoti reedel riiulisse…
…ja leidisin selle eile asju pakkima hakates uuesti üles. Ups. “Kallid toakaaslased – kes soovib 3 ööpäeva soojas toas olnud piimatoodet?”
Needless to say, et ma ei näinud kätemerd…

2.  Koolitus läks pisut pikemalt kui plaan oli, nii et saiake, mille järgi vesistasin, jäi söömata ja jooksin koera ja kottidega (ei, piimatoodetekotti ma ei tassinud enam kaasa 😀) bussile. Teel haukus Ellie peale koer nimega Ellie :).
Bussijaam koosnes pmst ühe tee äärde, kahele poole, 50m (?) vahedega pandud peatumispostidest. Jäin alguses seisma sinna, kus veel inimesi oli. Aga kui 5min enne minu bussi väljumist tuli ette Tallinna buss, eeldasin, et ju siis pole see post.. ja jalutasin koonuga teiste postide juurde silte lugema. Jõudsime parajasti kõige kaugema postini (mis, nagu kõik teised ülevaadatud postid, peatas vaid kohalikke liine)… Ja siis sõitis meie buss meist mööda ja peatus seal, kus Tallinna busski*. No pole hullu. Kotid- on! Koer – on! Jookseme!
Jõudsime.
* Kirjutasin esialgu “busski” asemel “bussgi”… peaksin 1. septembri puhul tagasi kooli minema.

3. Bussile mina jõudsin. Buss oli täis. Ma olin üliväsinud. Mul oli süda paha (ei rasedus, ei alkohol.. mul on alati bussis/autos süda paha.. aga eriti siis, kui ma söönud pole)… ja siis ajas kõik eriti närvi. Näiteks, mismõttes pikutab mingi tsikk,  jalad üle istmete sirutatud, tagareal kolmes pingis korraga, kui ülejäänud buss täis on? Ja lisaks oli muidugi bussis “See inimene”. See inimene on see, kes õlut joob ja võõraste inimestega lakkamatult vestleb. Peamiselt sellest, kus riigis ta töötab ja mis asjad ta endale kõik ostnud on. Minuga ei vestelnud, aga tean sellegipoolest, mis telefon tal on, mis äppid selles on, kus tal maja on, kus naise maja on, mis auto ta naisele ostis, milline koer tal on, milline auto sõbral on, kus ta töötab jnejnejnejnejne.
Pikk tee oli… ütleme nii.

4. Jõudsin kohale – T. kodukohta. Peatus lähenes. Hakkasin bussi tagant Koonu ja kottidega välja ronima. Buss peatus, lasi eespool olnud inimesed välja, pani uksed kinni ja startis.
Aga mina olin ju veel bussis! 😀
Õnneks vaatas juht hetk hiljem, et WTF mingi koer mu kõrval seisab… ja sai vihjest aru :D.. ja pääsesin välja, kus T. seisis ja üsna segaduses oli 😀

5. Viis sammu edasi leidsin ma, et puhtad riided on nõrkadele, ja viskusin külili pori sisse. Boonusena purustasin natuke oma põlve ja pritsisin korralikult Koonu ka pori täis.
(See tuletab mulle Zlatat meelde, kelle valge Ljeeksus pord täis pritsiti 🙂).
PorisedRiidedJaKoer

6. Õhtul jõudsime koju suht hilja ja väääga väsinuna. Shoppasin Koonule aja-võitmiseks poest suure koerakonservi.
Guess what, kas:
a) seda avades tuli pealt see metalljubin, millest tõmmata, küljest ära ja kaas jäi kinniseks
(vastus: jah)
b) kas mul oli kodus seda tavalist konserviavajat?
(vastus: ei)
Tänu T. püüdlustele veinikorgitseriga (sest, noh, peamine tehnika on mul ikka kodus olemas :D) ja noaga,  sai Koon siiski söönuks.

Kordaläinud päev, võib öelda!

***

Aga koolitus ise oli väga asjalik. Teemaks olid koerad… täpselt minu teema. Auditoorium kuulas põnevusega:

This slideshow requires JavaScript.

***

Koolitusvälisest jäi meelde näiteks see, et 14-aastane on väikelaps:
4kuni14

***

Lisaks sain endale uue külmkapimagneti! Otse Berliinist! Ja pealekauba öise linnapanoraamiga, täpselt minu teema 🙂
Berlin

***

Koolituselt saadud teadmisi ma Teiega ei jaga. Kuigi olin nagu nohik oma kaustikuga kohal 😛

Küll aga jagan pilti lasteraamatust, mille T. juurest leidsin (sain endale sealt hunniku toredaid raamatuid, nagu “A nagu Aabel” ja “Blomkvist ja Rasmus” ja Mary Poppins” ja “Kiviküla kooli poisid” jms):
TuttJaTops
Njah… “Tutt ja Tops”… kas ma olen ainus, kellele see kõlab pigem nagu mingi D-kategooria pornoajakiri?! 😀 Spermapangas hea sirvida vms…

***

Ja last, but not least, pilt kohalikust Kassijälgimisseadest:
KassiValvurid

 

Roomablogi 1/9 – 1. päev – 18.mai 2010

IT 09:35, EST 10:35

„Fasten Your seatbelts, please! =)
Rome – here I come!!!“

01:58 viimane sissekanne Twitterisse, 04:30 äratus. 5:30 olime lennujaamas ja 7:00 startis meie Lufthansa Airbus A319 Müncheni poole.
Peletasin lennukis inimesi eemale, pooled uskusid ilmselt, et mul on seagripp, sest köhisin nagu tuberkuloosihaige =P… a mis ma teha saan, köharohud olid Susco range valve all pagasi hulgas ;). Kohtasime lennukis Merzut, kes meie ees istus… sain sarvi teha 😛
Ja süüa pakuti ka – saime võisai-sändvitši ja moosisaia meisterdada, njam.

Hommikusöök lennukis

Hommikusöök lennukis

Münchenis oli 12´ ja pilves.. saime lennuväljalt bussiga terminali sõita – sama pikk tee, kui Lasnamäe kanal :P… ja seal oli nii veider – maandumisrada läks üle autotee… umbes nagu meil raudtee mõnes kohas läheb… soovida ei saanud, kahjuks.

Lennujaamas oli õnneks ainult tund aega, käisime mingis mänguasjapoes (nii palju lauamänge ja null ostu! Ja üks ilmatu-armas siilipoiss 🙂)

Siilipoiss Müncheni lennujaamas

Siilipoiss Müncheni lennujaamas

ja jalutasime teise otsa, et pilte teha… ja siis oma väravasse, kus avastasime, et seal olid tasuta joogid (soojad). Niuts, aga hilja juba.

Aga nüüd oleme uues ilusas (seest) valges Airbus 321-s ja naudime bensukat… kohe tõuseb!
Õhkutõus on muide kõige muhedam osa, v.a. siis kui ta kohe keerab… ja maapind küljeaknast umbes otse Sinu all on =).

Põllud vaatel otse alla

Põllud vaatel otse alla

Saksamaalt üle lennates on väljend „kirik keset küla“ ilmselgelt tõene: iga paari põllulapi tagant on grupp valgeid maju ja nende keskel (mõnel puhul äääres) on valge kirik. Igas külas!

Wau, see lennuk sõidab nagu 4D kino: seest on õõnes kogu aeg. Aga vaade on nummi. Lohutame end sellega, et kui ka kõik päevad kole ilm on, näeme 9 päeva pärast jälle pilvede peal päikest. Eestlane on pealegi harjunud ilma (päikeseta) olema ju :).

Ok, aitab praegu. Ootame nüüd oma võikusid… ja seda, et aken jäässe läheks… ja alpe… ja palme ja Roomat. Ja seda hetke, kus ma suudan ca 3,5 minutit köhimata olla :-S.
Aga lohutav seegi, et praegu on see suht patsientide-ekspress: kes nuuskab, kes aevastab, kes köhib… igaühele midagi :-).

Yay! Alpid… note for myself: ära taha alpide kohal alla kukkuda – tundub ebamugav (ic, ma trükkisin selle sõna alguses “emabugav”) olema ja ainus kiirabi, mis kohale pääseks, oleks vist mägikits+kanderaam.

Alpid meie all, Saksamaa ja Itaalia vahel

Alpid meie all, Saksamaa ja Itaalia vahel

 IT 09:35, EST 10:35
Seekord oli teistsugune võiku ja Coca (sai valida).

Võileib ja Cocatops

Võileib ja Cocatops

Ahjaa, eelmine kord oli apelsinimahl! Ainus mahl, mida ma ei joo. Aga lugesin parajasti põnevat artiklit selle kohta, et kõrgel õhus on maitsed teised (tunned 20-30% vähem soolast ja magusat maitset.. ja tugevamalt haput) ja nii jõin selle siiski ära.

Muig… endiselt poolel teel (Alpid =)): tõusis üks onu püsti, pani mütsi pähe, võttis ülevalt oma kohvri, istus, tõusis, pani kohvri tagasi, võttis mütsi peast ja istus. Lootis, et ehk juht laseb ta poolel teel maha?

Kõrvad on lukus, sajaga.. .iga 20 sekundi tagant ikka ju haigutust esile kutsuda ei viitsiks…

Irw, ma juba mitmendat korda vaatan aknast, et oh – mis asi see meie kõrval lendab? Oih, meie lennuki tiib hoopis.

Lennukitiib meie kõrval. Ja valged pilvepadjad meie all.

Lennukitiib meie kõrval. Ja valged pilvepadjad meie all.

Okei, maandumine hakkas (ja turbulents)… lahe =).
Jõudu meile seiklustel võõra rongi-metroo-bussi (kõigi kolme) leidmisel.
Jess, palmid, siit me tuleme!
Ma olen kodus =)

IT 13:50, EST 14:50
Jõudsime veidi aega tagasi hosti maja ette, aga ta veel teel töölt koju.
Meil oli maailma kõige lahedam bussijuht! Rong (2-korruseline) ja Metroo B (graffiteid täis) olid suvad… aga buss!

Buss nr 670

Buss nr 670

Põdesin, et kui küsin, et kas see läheb õiges suunas ja et kas ta ütleks, kui Via Giuseppe Cerbara on, et ta ei saa inglise keelest kottigi aru. Enamik itaallasi ei saa ja ta oli vanem mees ka.

Cerbara bussipeatuse (Fermata) märk.

Cerbara bussipeatuse (Fermata) märk.

Oskas! Mitte VÄGA hästi, aga oskas. Oli hullult abivalmis, tegi meie maja ees peatuse ja rääkis terve tee. Et kas esimene kord Roomas? Kas meeldib? Kust tulete? Kas Eestis on meri? Valge meri? Baltic sea? Kas meil polaaröö ka on? Kas suvel on vesi soe ja ujuda saab? Jne. Väga muhe mees oli.

Nüüd istume äärekivil, mida jagame saja miljoni imeväikese ämblikuga.

Pisikesed punased ämblikud äärekivil

Pisikesed punased ämblikud äärekivil

FK joonistab rollerit ja mina klõpsisin ca 1,5m2 peal liikudes ligi 60 pilti =D… nüüd loobusin ja kriban parem.

This slideshow requires JavaScript.

Päikesekäes on täiega palav (varjus mitte), aga ma olen kõrge kaelusega kampsuniga, erinevalt FK-st. Aga mul on ka kopsud tuksis, kui ellu tahan jääda, siis kannatan ;).

IT 16:10, EST 17:10
Saime teada, et meie host, kes pidi töö lõpetama 13:00… lõpetab selle hoopis 17:30… ja jõuab seega vahemikus 18-19.00. Wupdidoo…

Rebisime siis oma suured kotid maast lahti ja tatsasime lähimat grüünet otsima =). Leidsime ka! Nimi on park, tegelikkuses suht tühermaa, aga koertega jalutajatele meeldis. Mulle ka. Sisalikele ka (neid oli nii palju, aga pildistamise jaoks liiga väledad).

Grüüne aka Park aka Tühermaa

Grüüne aka Park aka Tühermaa

Võtsin Susco kaasa…

Susco grüünes rajal jalutamas

Susco grüünes rajal jalutamas

…jätsin FK&kotid päikest võtma…

FK ja Kotid grüünes

FK ja Kotid grüünes

…ja läksin pilte klõpsima…

Kellegi palmidevaheline sissesõiduhoov keset grüünet

Kellegi palmidevaheline sissesõiduhoov keset grüünet

…ja jõudsin (peaaegu) välja EUR-i… meie järgmise hosti maja juurde =) Kui mõne päeva pärast kotte transpordime, saame need jalgsi viia :P.

Kaares maja teispool parki, mille GoogleMaps järgmise hosti koduks tunnistas

Kaares maja teispool parki, mille GoogleMaps järgmise hosti koduks tunnistas

Mingi ca nädala eest lõikasin paberiga sõrme puruks. Täna lõikasin lennukipiletiga sama sõrme, eelmise armi kõrvalt. Ja nüüd tagasi tulles ja maha istudes panin esimesena selle sama käe maha… ja miski taime okas jäi kätte kinni. Välja tõmbasin, aga ouch ikkagi…
… aga muidu on hiiglamatore. Ausalt!

IT 17:40, EST 18:40
Et eelmine mäenõlv suht tuuliseks muutus, ja et ma ei tundnud kohe mitte sugugi vastupandamatut soovi veel peale külmetada, võtsime oma viimased jõuriismed kokku, pakikuhja käe otsa ja tulime tulema.

Eesmärk oli pisut teist kaudu ringiga tagasi maja ette ootama tulla… ja loodetavasti teepeal mõni väike kohvik ära tsekkida, et teaks, kust saaks hommikul saiakese-cappuccino;). Piilusime esmalt ühte sisse, aga seal oli valik närb ja mees leti taga nägi välja nagu Farmi-Gabriel… tagurdasime välja tagasi :).
Eemal silmasime ühte veel… suht pisike tundus, aga et maja ette oli pargitud Alfa Romeo ja akendel olid mängukarud, lugesin seda heaks märgiks ja läksime sisse. Tellisime miskid korvikese-laadsed saialised ja cappuccinod ja istusime lauda.

Korvikesed kohvikus

Korvikesed kohvikus

Ja siis ma nägin selle kohviku nime. See oli salfadel, tassil ja kaasa antud suhkrupakil (tühja suhkrupaki ja 2 salfat krabasin kaasa loomulikult.. tass jäi sinna… täna veel :P) Ahjaa, et mis see nimi siis oli? GIANNANGELI =) Nagu Gianna ja ingel… nurrrr… SELLEST saabki minu hommikusöögikohvik, kuni Gabriele juures elame. Jah!

Giannangeli Caffee tass.. sees cappuccino

Giannangeli Caffee tass.. sees cappuccino

Giannangeli caffee salfrätik ja suhkrupakk

Giannangeli caffee salfrätik ja suhkrupakk

Istusime „9 ½“ postri ees, teisel pool mõmmikud, kolmandal päris kobe müüjapoiss (ei mingi Farmi-Gabriel :P)… ja Gianna…tassid ees. Nii hea.

Tagasitee oli ülesmäge, miski Madonna kiriku juurest. Tee oli julm. Susco ei olnud kotitassimisel ka sugugi abiks, sikutaks siis hammastega või miskit…
Aga nüüd oleme maja ees jälle paiksed, tunneme juba naabreid nägupidi, muig. Üks kutt hüüdis „Ciao!“ ka… kahju, et ta ca 11 oli ainult 😛

FK joonistab jälle. Ebaaus, miks mina ei oska?! Lõhkusin pliiatsi ka ära…

FK joonistamas

FK joonistamas

 IT 18:15, EST 19:15
Sain sisalikud pildile! 2 tükki!

Üks sisalikest. Nimeks Silver.

Üks sisalikest. Nimeks Silver.

 IT 21:50, EST 22:50
Muig… olemegi oma pesas.

Trepikojaaknast vaade pisikesse sisehoovi

Trepikojaaknast vaade pisikesse sisehoovi

Imestan, et Gab meid välja ei löönud, arvates et ma mingi surmava Ida-Euroopa taudi kaasa tõin. Alustuseks köhin ma iga poole minuti tagant nagu tõrrepõhjast… ja siis, päev otsa oli hullult palav ja ma istusin salfapakk ligi, juhuks kui ninast jälle verd jooksma hakkab (üleeile lippas hoolega)… ei hakanud.
Õhtul veits pärast hostiga kohtumist läksime tema autoga koeraparki jalutama – sest tal on koer.. selline armas väike aktiivne suslik 😛 (kellele meeldib Suscot ninast näksata, aga muidu on väga sõbralik)… igaljuhul, sõitsime autoga, kõik aknad lahti (jahe!) ja siis hakkas ninast verd lippama. Jess nagu!
Arvake nüüd, kas ma võtsin kiiruga midagi muud (näiteks salfad) peale fotoka kaasa? Aga FK? Muidugi mitte!
Sõidu lõpuks oli mul pool nägu ja käsi verd täis. No tere, kaunis esmamulje =). Kui ta just Krahv Dracula pole, ei ole see väga nunnu vist :/.

Õnneks oli seal see veekraan (koertele), mis tänaval inimestelegi on ja sain end endam-vähem puhtaks.

Kaks heledat labradori joogikraani eesmärgipäraselt kasutamas

Kaks heledat labradori joogikraani eesmärgipäraselt kasutamas

Aga park oli lahe, nii palju nunnusid kutsasid ja kõik lahtiselt, kõik sõbralikud.

This slideshow requires JavaScript.

Gabriele elab koos ema, venna ja venna tüdrukuga (ja koeraga, kelle nimi on miskit, mis kõlab Njaki vms)…

Njaki

Njaki

…kes on kõik toredad. Tegid meile õhtusöögiks pastat (lintpasta, tomatipasta, hakkliha ja juustuga)… pasta nime ma ei mäleta. Aga kõht sai väga täis. Njam-njam.

Alguses oli plaan veel välja jalutama minna FKga (Gab ise läks kinno ära), aga liiga väss vist. Siinse aja järgi ärkasime ju 03:30. Sick värk :P.
Aga õhtupilte saime ikkagi teha. Avastasime, et neil on NII suur terrass/rõdu.. armsa laua-toolidega jms…

Terrassilaud

Terrassilaud

…ja vaade on WOW! Siit paistab näiteks miski suur mägi kaugel eemal (Roomast väljas), mille külg on väikese linna tulesid täis. Imeilus. Pildil ei ole see veeranditki sellest väärt.

Mägi ja tuledes küla mäeküljel, linnast väljas

Mägi ja tuledes küla mäeküljel, linnast väljas

Muig, päris rahvusvaheline seltskond siin: Meie – eestlased, Gabriele pere – itaallased (vist?) ja tema venna tüdruku sõbranna – sakslane. Ümberringi räägitakse saksa keelt. Ma eelistaks eesti keelt.
Koer magab Suscole toetudes ja nemad mõistavad teineteist sõnadetagi :P.

Njaki ja Susco koos voodil tudumas

Njaki ja Susco koos voodil tudumas

Aga nüüd poen vist teki alla. Või, noh, lina+fliis on nende versioon tekist. Kampsun jääb selga, paksud sokid jalga ja kõik koerad kaissu sooja. Ahjaa, mu kate-fliis on Spidermani oma. Kindel magada kohe! 😛

PS1. Armas… minult käiakse kordamööda küsimas, et kas ma tahan mingit rohtu? (miks küll väike kopsupõletik neid häirib?)… või, et kas voodil olev koer segab mind? Muidugi ei sega, koos ongi soojem. Pealegi, ma olen harjunud oma karvakeraga magama (ei, ma ei mõelnud T.-d).
Buonanotte!

PS2. 22:32 (Eestis 23:32). Ärkvel 19 tundi. Over and out!

PS3. Olen teinud 237 pilti!

 

Roomablogi 2/9 – 2. päev – 19.mai 2010

IT 10:22, EST 11:22

Buongiorno!
Hommik! Vedelen voodis ja ootan, et teised ärkaks. Ise olin olude sunnil juba kell 4 üleval. Not cute. Tegelikult ehmatasin, et fakk, nina voolab jälle… Õnneks olid seekord salfad ligi ja katsin nina kinni… aga kui pärast põiele läksin, märkasin peeglist, et olenemata (oma arust) kohe jaole saamisest, olid nägu ja käsi ikka punane (ja üldse oli peeglis mingi tulipunaste huulte ja tumesiniste silmaümbristega creepy sell…), eniveis, tulin siis hirmuga voodisse ja voilà – padjapüür (äkki padi ka?) oli vahvalt määrdunud. Ideaalne!
Olen tähendanud ühe inimese puhul, kes ei tahtnud, et ta mulle meeldiks, et ta tegi end võimalikult ebameeldivaks. Nüüd üritab Rooma sama: teha kõik, et ma teda vihkaks. See ei tööta. Veel. (Märkus: Tartu on sama proovinud.)
Koleda ilma saatis ta ka tänaseks.

Aga ikka olen rõõmus!

PS. Minu üllatuseks läks siin juba enne 10-t pimedaks… ja valgeks läks alles 6-7 vahel.

 IT 14:25, EST 15:25
Istume Trevi purskkaevu lähedal Macis =).

Susco McDonaldsi katuseterrassil

Susco McDonaldsi katuseterrassil

Kindel valik vähemalt ja mitte kõige kallim ka. Happy Meal koos õunalõikudega oli 4€. Hommikul sõitsime bussis jänest (sest seal polnud pileti-putkat!), nii et säästsime :P.
Viskasime mündi üle õla Trevisse… ikka selleks, et jälle tagasi tulla 😉

Trevi Purskkaev

Trevi Purskkaev

…ja nägime lõpuks Colosseumi teise külje pealt ka! Eelmisel korral ei läinudki sinna.

Colosseumi teine külg (ja kollaste nokamütsidega noortegrupp seal ees)

Colosseumi teine külg (ja kollaste nokamütsidega noortegrupp seal ees)

(Kräpp, ma hammustasin keelde just. Lausa pisar silmas, nii valus!) Circo Massimo´t nägime ka… vist… st. seal ei olnud midagi peale liiva, aga turistid rääkisid kõik sellest.

Circo Massimo

Circo Massimo

Host tuleb õhtul 8-9 ajal, seega oleme veel mitu tundi kodutud. Ilmselt näeme-avastame veel pisemaid armsaid tänavaid ja loodame kenasid giuseppesid kohata, muig. FK blondist karvast pole seni sugugi kasu olnud. Ainus (mitte müüjalt) „Ciao!“ on pärit 10-11 aastaselt poisilt. Närb värk.
Aga Silvio, meie homne host, kutsus meid 7st-9ni joogile. See on nummi vähemalt, ootame põnevusega.

Oo, hea uudis ka – ma köhin… vähem. Pisut rohkem nagu otse kopsudest (kajab), aga üldiselt vähem! Sest pole ju aega köhida, kui on tegemist aevastuste+nuuskamisega!

No ei ole elu, ei ole.
Aga ikka olen rõõmus!

Heh, ämblik kukkus sülle just, aga pettus, et ma teda ei pelga ja sibas minema.

Hoiame kohta kinni ja peame nüüd edasi liikuma, ciao!

Ps. Palav on. Teised on suveriietes ja mina tumedates teksades ja kõrge kraega sviitris. Elagu kopsuhaiged! Urra-Urra!

IT 16:15, EST 17:15
Üks tüüp ütles meile „Ciao!“ just! Ja ta ei olnud 11-aastane! Parajas eas ja täitsa kobe :P…
Istusime kusagil suva-tänavanurgal, kus enamik ärimehi meid veidralt vaatasid, aga siis tuli Tema! Ütles „Ciao!“… ja läks. Tõbras. 😛

Ärimees-Giuseppe, kes meid tervitas ja oma teed läks...

Ärimees-Giuseppe, kes meid tervitas ja oma teed läks…

Aga pisut aega tagasi sõitis siit 2 miljonit politseitsiklit ja autot (Alfat!) mööda ja nende vahel hunnik tähtsate ninade autosid. Ja õhus saatis 2 või 3 politseikopterit. Turvameetmeid vaadates meeldib meile mõelda, et see oli Berlusconi&Co.. Susco võib kinnitada :P.

Politseikopter

Politseikopter

Heh, enne käisime apteegis. Köhisin ja küsisin midagi selle raviks. Anti ka. Mingid tablakad (suured valged), aga tekst oli ainult itaaliakeelne. Panin tänaval ühe suhu ja lutsutasin ca pool imemistableti pähe ära ka, aga maitse oli ta-lu-ma-tult kibe, ülejäänu viskasin ära.

Köharohi, Tossoral

Köharohi, Tossoral

Eks pärast küsin tõlget… ja kuulen raudselt, et see on mõeldud hoopis vees lahustuma =).
Ootan põnevusega.

Nüüd hõivasid pool meie pinki sommide seltskond, kes õlled lahti korkisid (what a shock 😛), jätame siis neile rohkem ruumi ja kaome tänavarägastikku. A presto!

19.mail hiljem toimunu, kirjutatud 20.mail IT 15:30, EST 16:30
Heh, need soomlased rääkisid meiega. (Põhiliselt keele sarnasusest/erinevusest) Aga soovitasid ka kohta ühe kiriku juures, millest mööda olime tulnud.. ja läksimegi. Sissepääs maksis 1€. Pilte teha ei tohtinud…

Cripta dei cappuccini uksesilt

Cripta dei cappuccini uksesilt

Põhimõtteliselt oli see kelder, kus olid 4000 kaputsiinimunga (sh. laste) luud (kolbad) erinevateks mustriteks kokku seatud. Osad luukered olid ka veel terved ja nende ette olid maetud „hiljuti“ surnud. Aga creepy osa oli see, et osa hiljutistest luukeredest olid juba välja kaevatud ja üles pandud… neil olid veel nahk (küll kuivanud) ja küüned alles… ja silmad. Suht jube oli.
Nende juures oli ka silt: „What You are now, We used to be. What We are now, You will be!“

Postkaardid, millel see tsitaat ja näide kolbakujunditest

Postkaardid, millel see tsitaat ja näide kolbakujunditest

See kirik-kelder oli täpselt Barberini metroopeatuses… Plaanisime sealt Termini´sse (põhi“jaam“, kus 2 erinevat X-kujulist metrooliini ristuvad) kõndida… Kõndisime-kõndisime… arvasime, et oleme juba lähedal.. ja voilà – leidsime end ringiga taas Barberinist. Kõik teed viivad Rooma… täpsemalt Barberini´sse. 😛

Barberini. Kino.

Barberini. Kino.

Vahepeal tuli korralik äikesevihm ja pugesime väikesesse baari cappuccinole (0.90€, nagu enamikes kohtades), et varjus olla ja jõudsime siis Termini asemel hoopis Cavour´i, kust sõitsime metrooga EUR Magliana´sse, kus pidime kell 7 Silvioga kohtuma (meie host järgmiseks päevaks). Saatsin 6:45 sõnumi, et oleme jaama juures bussipeatuses ja ta tunneb meid ära oranži mängukoera järgi (Aeg kohtuda Suscoga! Sest FB vestlus Silvioga, kus ta rääkis, et Susco on küll eelmise reisiga rohkem Roomat näinud, kui keskmine kutsikas; oligi tõukeks, et Sussukas ka seekord kotti suruda).

EUR Magliana metroojaam

EUR Magliana metroojaam

18:57 tuli SMS, et ta jääb 10 minutit hiljaks.

Me olime shokis, sest italianode jaoks on normaalne 1-2 tundi teatamata hilineda ja siis küsimise peale alles öelda.

Oodates jälgisime, kuidas suht meie juures bussi oodanud mustanahalise juurde tulid 3 sõdurit ja politsei ja hakkasid dokumente nõudma vms… et too polnud aga midagi teinud, oli ta segaduses ja ei tahtnud näidata.. Need siis jälitasid teda seepeale… vastikud kiuslikud bully´d.

Siis nägime autot, kus oli potensiaalne üksik mees sees. Läksin siis oma oranži koeraga sinna ette keksima… aga vale mees oli =D.
Lõpuks tuli õige ka (ja tundis meid kohe ära). Miski suure lahmaka BMW-ga… Hull peast. Liikluses, kus parkimiskohad on 1,2 meetrit pikad (aga ta parkis sinna vabalt ära) ja kõik teised liiklejad ümberringi on Su kallile autole ohtlikud. Crazy!

Näide pargitud pisikestest autodest

Näide pargitud pisikestest autodest

Tutvustasime endid ja Suscot… korjasime peale tema sõbra Francesco (Cisco), kes meid VB peab vahepeal hostima… ja kes tundub ka tore, aga ta oskab ainult väga algtasemel inglise keelt. Õpetasime neile see-eest kesktasemel eesti keele selgeks: „õ, ä, ö, ü…“; „Sul on kena pepu!“, „Sul on kenad silmad!“ (või „Sul on kena silm“, kui juhtud kohtama ühe silmaga neidu). Käisime miskis väikeses kohas, kus 10€ eest (suht kallis… saame selle eest veel nälgida) sai joogi (meile õlu, sest eestlased on ju alkohoolikud… ja pealegi ajasid sommid juba päeval meile õlleneelud peale) ja siis „rootsi lauast“ süüa. Kõik puha tundmatud asjad… aga head.

Pubilaud ja isetehtud märgid

Pubilaud ja isetehtud märgid

Keeleõppefraasid salfrätil

Keeleõppefraasid salfrätil

Rebisime õhtu otsa kildu. Valgustasime neid Pronkssõduri teemadel: Mul oli koti küljes isetehtud märk Colosseum´iga ja nad uurisid, et kas see on mingi tundut Eesti ausammas? Vastasime „jah“ ja ristisime selle Aljošaks. (Märkus: Kui Silvio pool aastat hiljem Tallinnasse külla tuli, viisime ta lumisesse surnuaeda ka Pronkssõdurit vaatama… ta ütles siis, et me oleme esimesed tüdrukud, kes teda surnuaeda jalutama viinud on 😀)… Irvitasime Susco-teemadel…Rääkisime neile „peenise-mängust“, mida Fkga olime mänginud (peate vaatama filmi „500 days of Summer“, et mõista 😉). Õppisime „mine…“ itaaliakeelse vaste: „Vaffanculo!“ (Mida kasutatakse tegelikult mitme erineva väljendina). Keeled suhu ja Euroopasse! Ja jätsime lauale kirjakese oma õpitud sõnadega: „Sul on kena pepu, vaffanculo!“

Siis käisime Trastevere´s (vanalinn) jalutamas… kus meile tutvustati absoluutselt igat platsi sõnadega: „See on see plats, kus tavaliselt õhtuti on palju inimesi väljas…aga praegu mitte, sest väljas on külm.“ Väljas oli pimedaks läinud ja oli ca 18´. Teised sõid jäätist, aga mina oma kurguga loobusin. Ahjaa, muide – see tablett, mida imesin, oli närimistablett. Close enough! (Õhtu otsa mõnitati mind muuseas: „You should take a pill!“)
Trastevere oli imeilus, isegi pimedas… vanad majad, lilled akendel.. nurr. Nad lootsid esialgu meid majade vahele viia ja erinevas suunas ära joosta, aga unustasid seda teha, sest me olime nii võrratud :P.

Tiberi jõgi õhtupimeduses

Tiberi jõgi õhtupimeduses

Alguses pidi ta meist kella 9st lahti saama, aga et me nii võrratud olime, viis ta meid kella poole 12 ajal maja ette ära. Ahjaa, see oli esimene (ja viimane) kord, kui olen olnud autos, mille juht on alkoholi joonud. Ca 3 tundi varem 1 veiniklaas ja 0,33 õlu. … 0,5 promilli on siin lubatud ja ilmselt polnud tal sedagi… aga hirmus oli ikkagi ja Eestis nii ei teeks. Aga üldiselt sõitis see „bemmimees“ kordades viisakamalt kui italianod üldiselt (või Eesti bemmimehed).

Gabrielel oli korteris enne bändiproov olnud (kuni naabrid virisema hakkasid) ja 2 kaaslast olid veel seal. Rääkisid meiega poole üheni juttu ja küsisid „Itaalia lauamängust“ (Nagu „Eesti mäng“) küsimusi. Ainus, mis meelde jäi oli, et esimene XXX-multifilm oli „Fritze pornogatto“ („Pornokass Fritze“) vms. Mängu teine versioon oli, et ette loetakse vastus ja Sina pead ütlema, mis oli küsimus?! (Vastus oli:Kolm.“) =D

Aga täna öösel magasin ilusti… silmad tegin lahti alles valges ja lõplikult ärkasin 9:18. Tublidus. Hommikul suhtles Gabriele meiega veel. Meiega suhtles rahulikult, aga siis kui italianod oma perega suhtlevad, tundub küll, et kõlab nagu kodusõda… hull action käib…

P.S. Selgus, et Emilia ei tule seekord Rooma.. ja me ei lähe ilmselt tema kodukülla ka, vaid võtame hosteli vms… sest tema vanaisa suri sel nädalal. Ebaaus :(.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 3/9 – 3. päev – 20.mai 2010

IT19.50, EST 20:50
(Silvio korteris EUR-is).

Hommikul pidime siis uue hosti, Silvio, juurde ümber kolima. Selgus, et Google maps is a liar! See väitis aadressi järgi, et see on see kaares maja üle põllu… Aga on ta jee… kaugeltki mitte. Küll kaares maja, aga hoopis teine ja hoopis mujal.

EURi kaares maja

EURi kaares maja

Pidime algse plaani järgi bussiga metroojaama sõitma ja sealt metrooga EUR Magliana´sse, kuhu S. oleks vastu tulnud… Aga kui Gab enne minema hakkamist küsis, et kuhu minna vaja, siis selgus, et üks buss viib täpselt esimese hosti juurest teise juurde!
Otseloomulikult sõitsime me õigest peatusest 3 peatust mööda ja saime oma „väikese“ pagasikuhjaga tagasi jalutada. No ei ole elu, ei ole :P.
Aga tänu sellele, et ma seekord ka ikkagi spordikotiga tulin, mida käe otsas mugavam tassida on, kui õlal, on mu käelihased suurest tirimisest paisuma hakanud (ja ühtlasi käed venima – näen välja nagu King Kong). Ja köhimisega olen kõvasti kopsulihaseid treeninud.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 09:40, EST 10:40
Jätsime kotis maha ja läksime koos Silvio joonistatud kaardiga bussile, mis viiks meid metroosse. Aga avastasime, et kaart on vale ja seda bussi ei lähe ja tänav oli ka vale nimega.

Silvio joonistatud ümbruskonnakaart

Silvio joonistatud ümbruskonnakaart

Lõime käega ja kõndisime edasi, kuni leidsime mingi peatuse… ja läksime samale bussile, millega eile sõitsime ja hommikul tulime – 716, sest see viis ilma metrood kasutamata kesklinnale kõige lähemale, kuigi sõitis üsna kaua.
(Muuseas, öösel jõudis minuni teadmine, et kaart, mille Silvio joonistas, oli siiski õige… me pidime lihtsalt kauem kõndima =D… ja peatus, millest bussile läksime, oligi see Tintoretto… aga nagu tõelised rebelid ikka, läksime siis teisele bussile, mitte 767-le 🙂).

Et kell oli Trasteveresse jõudes juba ligi kolm, hakkasime mingit odavat (alla 6-10€) hommikusööki otsima. Päris kaua otsisime, aga lõpuks leidsime koha, kust ostsime (mina: ) tuunikala- ja (FK: ) singi-sändvitši-kolmnurga (2.50€).

This slideshow requires JavaScript.

Et miskit jooma ka peab, tellisime cappuccinod, eeldades et need maksavad, nagu igal pool umbes 1€ ringis (asjade hindasid pole kusagil väljas… see eest on väljas palju hindusid 😛). Viga! Esiteks sellepärast, et see raibe maksis 2.50€. Böö! Teiseks selle pärast, et koos saiadega toodi meile lauda ka tasuta klaas vett. Kolmandaks, nagu selgus õhtul, on Itaalias olles cappuccino lubatud hommikul ja hilisõhtul, aga mitte pärastlõunal. Kuigi samas, see ju oligi meie hommikusöök…

This slideshow requires JavaScript.

Nii eelmisel päeval vihmavarjus-kohvikus kui üleeile Giannangeli´s tegime sama vea: lõunal cappuccino… alatu meist.

Istusime seal päris pikalt, ikka kogu raha eest (kuni külm hakkas, sest me istusime väljas ja see oli varjus). FK joonistas ja kuulas MP3-e, mina kirjutasin üleeilse sündmusi. Täna kirjutan eilse sündmusi… ajavahe =).

Js siis nägime me naist musta kassiga! Aga ilma luuata. Ja pärast nägime üksikut luuda. Ilma naise ja kassita. Ju nad polnud veel üksteist leidnud.
Eelnev vaimustus kassidest-naistest-luudadest on pärit lausest:
„La donna aveva un gatto negro e una scopa.“
(„Naisel olid must kass ja luud.“)

See on üks väga väheseid lauseid, mida Itaalia keeles oskan. Peaaegu oleks kasuks tulnud.

Üksik luud

Üksik luud

Must Kass

Must Kass

Lisaks õppisime Rooma-puhuks läbi ka teisi kasulikke väljendeid: „Minu koer ei hammusta“ („Il mio cane non morde“, Suscole viidates); „Selle maja ostis Pietro!“; „Paulo on vorstipoes!“; „Teie ja Teie sõbrad olete väga sümpaatsed.“ Jms.

Kaardilt vaatasime, et pisut maad edasi peaks algama see park, kus novembris Emi´ga (tookordne host eelmiselt Roomatripilt) ultimate-frisbee treeningul kaasas käisime.
Läksime siis sinnapoole ja jõudsime treppideni, mis tegid Hispaania treppidele ka silmad ette (muuseas, kohalikud hostid pole kunagi meie avastatud treppe näinud!)

Trepid eemaltvaadates taevani kõrgumas

Trepid eemaltvaadates taevani kõrgumas

Olime vaprad ja ronisime tippu välja. Brave thing to do!

Vaade trepi otsast kaugusse

Vaade trepi otsast kaugusse

Vaade treppidest alla

Vaade treppidest alla

Sealt ei alanudki veel park, vaid mingi tee, mida mööda läksime ja…

This slideshow requires JavaScript.

…ja otseloomulikult viis tee allamäge välja sinnani, kust alguses treppe nägime =)
Järjekordne ringtee… siin Roomas hakkan nendega juba harjuma. =)

Siis nägime teises suunas seda suurt plekist monstrumit, mis meid kõikjal jälitab (loe: näeme seda kogu aeg) ja mõtlesime, et kuna me peame jõudma „teisele poole seda“ siis lõikame sealt juurest! Mõeldud tehtud. Valisime minekuks mõnusa jõeäärse kaktuse-allee :P. Ühel pool oli mingi sein miljoni laheda gräffitiga…

This slideshow requires JavaScript.

…ja kahel pool teed erinevad kaktused.

This slideshow requires JavaScript.

Ja tee lõpus oli… no muidugi – sein ees! Läksime tagasi ja siis linnavahele seiklema. Aga lõpuks jõudsime pärale ka 😛

This slideshow requires JavaScript.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 16:45, EST 17:45
(Kirjutatud EUR-i pargis.)

Õhtul olid Silvio korterinaabrid (paarike Georgia ja Mario) ka kodus. Silvio tegi neile-meile-endale õhtusöögiks Risottot. Õhusöögi vestluses suutsime neid korralikult šokeerida, kui rääkisime ravist viinasokkide ja kaelakompressiga. Nad ei suutnud kuidagi uskuda, et me tõtt rääkisime =). Ja kui üritasime rääkida kohukestest ja süldist ja kamast, oli see ilmselgelt liig. Aga vähemalt „õ, ä, ö, ü“; „Sul on kena pepu“ ja „Mine…“ on endiselt hitid.
Viisime nii Gabrielele kui Silviole eesti šokolaadi, karamellkomme ja suveniirviina ja -Vana Tallinna. Ja Eesti piltidega kalendri. Sulviole tegime ka ise tema enda tehtud erinevate reisifotodega kalendri (tema Flickr´ist võtsime pildid), kus iga kuu juures oli ka mingi itaaliakeelne ütlus… Ta oli vist vaatamisega aprillikuus või nii, kui hakkas ära jagama, et mõni pilt tundub tuttav =D
Ja „Eestimaa kalendri“ kaanepilti vaadates oli kommentaar/küsimus: „Your birthday party?“… pildil oli Laulupidu =)… Well, close enough!

Peale õhtusööki läksime kontserdile, bändiks oli Zen Circus. Koht oli väljast selline väike armas majake… aga seest sihuke geto-stiilis mini-Rock-Cafe =)
Tempel käel ja 7€ makstud olimegi sees.

Tempel "Nit Club"

Tempel “Nit Club”

Ostsime õlled (4€)… välja arvatud Cisco, kes võttis RedBulli viinaga (hull!)… aga et soojendusbänd kräpp oli, ootasime väljas hoopis.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 19:00, EST 20:00
Zen Circus.. on üsna anti-usu bänd, vähemalt bändimeeste vahejuttude põhjal. Kord hüüdsid nad „Jumalat ei ole olemas!“, kord esitasid jõululaulu, kus olid fraasid nagu „Sa võid ju mulle raha anda, täna on ju jõulud?!“ ja „Mind ei huvita, ma olen moslem“. Jne. Need (kõik peale meie 😀), kes itaaliakeelest aru said, irvitasid kogu aeg kõht kõveras. Meie Fkga ainult siis, kui Silvio meile tõlkis.
Suscot polnud kaasas, kuigi talle oleks seal meeldinud, sest üks laul nägi välja selline: kitarrist võttis välja kummist sea, kes häälitses, kui teda tagumikust pidistada (kes Suscot kohanud on, see mõistab sarnasust) ja kui piisavalt hea rütmitunnetusega pigistada, oligi laul valmis.
Ja trummaril oli trummide kõrval mängutuvi.
Silvio mainis ka, et Suscole oleks seal meeldinud.

Üldse oli bändis kokku 3 (särgita!) liiget, kelles trummar nägi välja nagu patsiga Freddie Mercury. Ja solist nägi välja nagu tumedapäine Jaagup Kreem.
Keikka kestis poole 2-ni (ja viimane lugu kestis kolm lugu 😛) ja siis rääkisime väljas Silvio, Cisco ja nende sõpradega. Päris koom oli kuulata, kuidas nad kõik avalikus kohas tõsiste nägudega harjutasid: Pe*se… Per*se… pertše? No-no, per*se! =D… ja sõna öö meeldis neile ka väga :).

Lugesime väljas brožüüri maikuu üritustega Roomas… enamikul oli sissepääsu eest hind 5-10€… ühel oli 48€ – Sümfooniaorkester, kus dirigendiks Kristjan Järvi! Cool! =)

Muig.. mul oli kaasas see „vajalike“ itaaliakeelsete lausetega paber ja lugesin sealt ette selle: „Te olete oma sõpradega väga meeldivad/sümpaatsed.“ Jackpot! =D Isegi kätt suruti väljendamaks seda, kui meelitatud oldi :).

Siis läksime tagasi koju, väikese saiakesepausiga. Kui pärastlõunal cappuccinot tarbida ei tohi, siis öösel jälle võib. Me siiski ei tahtnud. Poisid sõid „midagi Itaaliale omast“, mis oli põhimõtteliselt suur vastlakukkel. Ja juba 3-st saime magama. Lahe.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 5/9 – 5. päev – 22.mai 2010

22.mail toimunu, kirjutatud 23.mail IT 14:00, EST 15:00
(kirjutatud Villa Pamphilli pargis)

Kui kell 10 ärgatud saime, kohvi joodud, 2 küpsist söödud ja asjad taaskord kokku pakitud, viis Silvio meid ja meie kotid Colosseumi juurde, kus me ennast mingi puu all kotihunniku otsa istuma seadsime ja jäime Emilialt SMSi hosteli kontaktidega ootama.

FK, Susco ja kotihunnik Colosseumi juures lebos

FK, Susco ja kotihunnik Colosseumi juures lebos

Õues oli mõnusalt soe (29,5´) ja päike säras, niisiis päevitasime niisama. Isegi mina! Kuulasime klappidest mussi (Ozzy, Hannah, Mahavok), kribasin… ja jälgisime lähedal piknikku pidavat prantsuse laste klassiekskursiooni. Nad olid vanuses 10-12 umbes… Päris varakult teevad juba ekskursioone teistesse riikidesse, me avastasime küll kuni keskkoolini Eestimaad (ja olen sellega väga rahul ja hinna tõttu ma välismaa-ekskursioonile ei jõudnudki näiteks…) ja Prantsusmaa on ju veidike suurem = rohkem oleks kohti avastada…

Avastasime kotist eilsed Supermercado soolapähklid, millest lõunasöök sai.

Juba ca 2 tundi hiljem saime kahe odavaima hosteli kontaktid. Üks neist üsna Termini (peajaam) juures. Sõitsime Metrooga kohale ja… leidsime isegi tänavarägastikust õige koha üles… AGA… hostelist oli vahepeal uhke hotell saanud ja kui meilt toa eest 80€/per öö küsima hakati, loobusime viisakalt… ja läksime tagasi metroorongile, et lõpp-peatusesse (Rebibbia) sõita ja Via Osimo´le jõuda.. täpsemalt Via´le, mida ei olnud ühelgi meie kaardil =D.

Via Osimo tänvasilt

Via Osimo tänvasilt

Küsisime suunda metroojaamas ühelt naisterahvalt, kes:
1. ei osanud inglise keelt
2. polnud kunagi midagi Osimost kuulnud.

Läksime eemale bussipeatusesse, et peatuste nimekiri läbi lugeda, aga ka nende hulgas polnud õiget. Seisime seal oma kotihunnikuga ja üsna nõutute nägudega, kui sama tsikk, kellelt me enne küsisime tuli ja meiega uuesti rääkima hakkas (enamjaolt kehakeeles). Põhimõtteliselt helistas ta oma mehele, kurtis, et õu, siin on 2 eksinud eestlast, kes otsivad Osimot ja kutsus meid siis endaga kaasa. Pisut eemal autos olid tema mees ja imearmas tütar (ca 3a… isa oli itaallane ja ema brasiillanna, nii et pisike tumedate lokkidega inglinägu nägi eriti nunnu välja). Kotid paluti auto pagassi panna ja autosse istuda. Istusimegi, eeldades et mõne aja pärast vägistatakse meid ära, tehakse asjadest lagedaks, lõigatakse tükkideks ja söödetakse need hindudele =D.

Nii ei läinud. Meid viidi hoopis motelli (Peter Pan Hostel) juurde ära.

This slideshow requires JavaScript.

Juurde jagati selgitusi, et mis bussidega ja kust tagasi saab.. ja mainiti fakti, et Peeter Paani hostel on üsna usklike joontega. Soliidne, alles me ju olime antikristlikul underground kontsedil. 😉
Jagasime lahketele abilistele Kalevi Annekese šokolaadi ja Barbarissi karamellkomme. Pisike piiga oli nende üle nii armsalt õnnelik. 🙂 Ja meie küüdi üle ka!

Läksime siis sisse, et tuba küsida. Ootasime juba, et valvelauas istub nunn =D. Ei olnudki. Täitsa tavaline tädike, kes muuhulgas õlut müüs… Päris süvausklik kiriku-koht vist siis pole.
Aga tädike ütles, et neil ei ole tube, sest meil ei ole broneeringut. No tore, tore…
Olime juba valmis lahkuma, aga ta lubas, et kontrollib igaks juhuks üle… ja siis pakkus kahte voodit jagatud toas. Ainult üheks ööks. 15€ nägu.
Ofkoors olime nõus! Maksime ära ja andsime andmete kirjutamiseks ID-kaadid. Need anti ikka tagasi ka. Selgus, et tädikese tütrel on samal päeval sünnipäev, kui mul!
Seejärel õpetasime talle minu nime eestipärast hääldust (tegu on küll puhta Itaalia nimega, aga hääldus on siinmail eestipärane). Ta oli väga tubli ja jättiski meelde… ja umbes 2 tundi hiljem pöördus FK poole ka nimega. Nii armas! Mul oleks samasugust mälu vaja!
Jagatud tuba tähendas 6 nariga (st. 12 inimesega) tüdrukutetuba. Sihuke ühika moodi. Kehv ei olnud ja üldse, oleme üsna leplikud ja tänulikud, et üldse koha saime… ja seda vähema kui 80€ eest!

This slideshow requires JavaScript.

Panime kotid tuppa ja piilusime korraks internetti (koridoris oli üldkasutatav arvuti). Üks tore onuke (ei saanudki aru, kas töötaja või boss) tegi meile FKga šokolaadicappuccino välja =) (Ja seda peale lõunat! You naughty boy!)

This slideshow requires JavaScript.

Seejärel läksime ümbruskonnaga tutvuma. Kõndisime ca tund aega ühes suunas…

This slideshow requires JavaScript.

…kuni poe leidsime.. ostsime õlu (piinlik) ja sandwitchid.

Poesaak: Nastro Azzuro, küpsised, saiad

Poesaak: Nastro Azzuro, küpsised, saiad

Siis ootasime, kuni äikesevihm järgi jäi ja kõndisime ringiga tagasi.

Olime samas toas enamjaolt jänkidega, aga nad olid üsna igav seltskond, niisiis läksime jooke nautima hosteli ette kiik-pingile.

FK hosteli ees kiik-pingil

FK hosteli ees kiik-pingil

Sealsamas kõrval oli suur grupp Hollandi meestekoori kutte… kõik frakkides ja kenad. Ja kui nad veel laulma hakkasid! „My Girl“ kooriesituses oli super…

Hollandi meeskoor

Hollandi meeskoor

…aga see polnud veel midagi! Kui „O sole mio“-t lauldi, oli refrääni ajal äkki hunnik kutte meie ees ühele põlvele laskunud, meile otsa vaatamas ja laulmas =). Kasutasin võimalust ja tegin kiirelt 2 pilti ka 😀 ülejäänud aja sulasime niisama ära… NIII äge oli!

O Sole Mio

O Sole Mio

Aga kui tüübid linna peale laiama ära läksid, käisime ka teisel pool ümbruskonnas kooserdamas. Avastasime, et me oleme päris (liiga?) julgeks läinud, õhtul kell pool 11 (mil õues oli +18´) käisime oma fotokad käes, kusagil pimedas äärelinnas.

18 soojakraadi

18 soojakraadi

Meenutas küll pigem sellist armsat, a la Rakvere Rägavere teed, aga kes teab.. äkki on tegelikult Kopli-laadne?!

Ühes putkas nägi müüja meid ja poseeris kohe Romuluse-Remuse-Hundi vapiga.

Poosetaja-Müüja Rooma-vapiga

Poosetaja-Müüja Rooma-vapiga

Enne jalutuskäigul nägime seda vappi ka majadel, gräffitina jms. Siin piirkonnas väga popp miskipärast. Kui meelest ei lähe, küsin esmaspäeval Silviolt… äkki ta teab.

Jalutasime McDonaldsini (ei ostnud midagi!) ja tagasi.

"Ingresso McDrive" silt

“Ingresso McDrive” silt

Kõige põnevam leid oli vist Alfa Romeo keskus :P…

Alfa Romeo keskuse silt

Alfa Romeo keskuse silt

…ja Volkeri oma. Ja lõpuks nägime neid parklates ootavaid prostituute ka! Olevat keelatud, aga väga levinud. Nagu Silvio neid ükskord varem kommenteeris: „Those ladies beside the road are not waiting for the bus =).“

Magama kobisime kesköö paiku.

 *** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 6/9 – 6. päev – 23.mai 2010

Et hommikusöök 7.00 – 9.30 oli ja 10-st check-out pidi olema, vedasime ennast enne kaheksat dushi alla. Söögiks oli kohv ja virsikutäidisega croissant. Helbeid võis ka võtta, aga polnud isu.

Croissant ja kohv

Croissant ja kohv

Küsisime seejärel mingilt tüübilt valvelauas igaks juhuks üle, et kas kindlasti ei ole tänaseks enam kohta? Ja tema ütles, et me võime jääda ja homme maksta. Ma kahtlustan veidi, et ta ei saanud inglise keelest aru, aga eks seda näeme siis, kui tagasitulles uued inimesed Suscoga voodit jagavad. =D

Susco hostelivoodis laiutamas

Susco hostelivoodis laiutamas

Tänane plaan oli minna Trastevere´sse Piazza Triluzza ´le, kus kohalik Couchsurfing´u kohtumine pidi olema, et sealt koos Villa Pamphilli´sse minna.

Ostsime endale Peronid ja Pizzalõigud (kokku 3.70€) ja istusime trepile sööma-ootama. Aga nägime vaid paari tsikki, kelle kohta oletada võis, et võib-olla Couchsurfing´ust, aga miskipärast ei julgenud me ise nende juurde minna ja otsustasime hoopis omapäi tee parki leida.

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Otseloomulikult viis meie tee läbi Gelatteria´st (jäätisekohvik), kust 2 euriga apelsini-jogurtijäätise võtsin. Saab veel näha, mida see mu kõri ja köhaga teeb, aga Silvio on kindlasti õnnelik, kui mind esmaspäeval köhimas kuuleb. Saab ju jälle öelda: „You really should take a pill or something 🙂“.
IT 21:22, EST 22:22
(Kirjutatud motellis)
Parki me igaljuhul jõudsime, aga see kurjam oli NII suur!

Üks osa suurest pargist

Üks osa suurest pargist

Jalutasime läbi mitme suurema grupi juurest, et näha, kas need võiksid olla potensiaalsed Couchsurfarid =)… lõpuks, vist tunnike hiljem, avastasime, et park läheb veelgi edasi…

Pargi jätk

Pargi jätk

… jõudsime Villa aeda ja seal nägime CS-i seltskonda lõpuks ka… mitte eriti suur seltskond ja neil oli piknik täies hoos.. aga et me ühtegi poodi ei leidnud, siis ei tahtnud hakata sinna tühjade kätega minema ja loobusime. Kogu suur töö ja vaev, eksole :P.
Läksime oma jookidega siis hoopis eemal paistva mäe otsa (kust juba järjekorras kolmas park algas) ja võtsime pisut päikest teisele küljele.. sest eilsest oli üks külg roosakas-pruun (aga küll see kaob varsti ja olen jälle tagasi lumivalge tuvi).

This slideshow requires JavaScript.

Mingil hetkel tundsin äkki ära, kus me oleme! Samas pargis käisime ju novembris eelmisel Roomareisil, kui Emiliano (meie toonane host, kellega homme õhtul kohtume) meid oma ultimate frisbee (frisbee-ameerika jalgpalli-pesapalli laadne sport) treeningule kaasa võttis. See, mida mõni päev tagasi otsisime. Nii muhe oli uuesti näha :).

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Lõpuks otsustasime tagasi liikuma hakata.. .aga et sinna niiii pikk maa oli olnud, plaanisime teiselt poolt pargist väljapääsu otsida.
Otseloomulikult leidsime taaskord umbtee (edasiliikumist takistas võrkaed keset metsa 😀) ja lõpuks läbi veeeel ühe pargi suure ringiga jõudsime välja ka. Vähemalt nägime teel ilusat järve. Ja hanesid.

Aga pargist välja jõudmine ei olnud veel pääsemine. Sest meie asukohta ei olnud kaardil. On üsna raske kuhugi minna, kui Sa ei tea, kus Sa oled!

Mingi tänav, mida polnud olemas

Mingi tänav, mida polnud olemas

Aga tuju tõstis see, et leidsime poe!
Tõesõna, see on juba liiga palju poode… oleme põhimõtteliselt kogu „väikese“ Rooma linna läbi käinud ja see on JUBA neljas pood! Impressive!
Seekord otsustasime õhtul kokata, sest hostelis on üldkasutatav köök olemas… ja see tuleb võrreldes väljas söömisega „odav“ (loe: umbes 45 krooni näkku… Eestiga (krooniajal) võrreldes masendav, siinsega võrreldes pandav). Selle raha eest saime paki spagette, pudeli tomatikastet, 200 grammi singikuubikuid ja 3-paki Peronit (tunnistan, et meil on probleeme… kodumaal siirdun ravile.. vähemalt AA, kui mitte midagi kangemat… AAA äkki?). AGA, võin enda kaitseks öelda, et Red Bulli pole ma ühtegi joonud! (Märkus, olen juba ammu täielik sõltlane olnud.) Isegi õlu on ju parem kui see keemia?

Poest shopatud saak

Poest shopatud saak

Enivei, poes käidud, vantsisime esimesse peatusesse ja valisime bussi, mis mingisse vähegi tuttavasse kohta viis – Piazza Venezia sobis täiesti, et sealt metroole silgata.
Peatuses oli päris kirju seltskond: „pioneerid“ ehk sinistes särkides kaelarätikutega poisid lipukestega, kellesarnaseid täna kõikjal näinud oleme… nunnad… kohalikud… ja veel turiste peale meie. Aga me kõik mahtusime bussi!

"Pioneerid"

“Pioneerid”

Selles bussis polnudki piletiautomaati, nii et olime sunnitud jälle jänkut sõitma :(. Meil vedas ja 50€ trahvi ei tulnud. Aga metroos ja sealt edasi bussis oli vähemalt pilet olemas. Vahel oleme ikka tublid ka =P.

Kuigi kumbki meist süüa ei oska teha, said spagetid siiski valmis… tomatikastme saime lisada vaid tänu ühe italiano abipakkumisele selle lahti-keeramisel.

Kokkamine in action

Kokkamine in action

Pott ja pann on töös

Pott ja pann on töös

Aga toit tuli hea (ja seda tuli palju)…

Valmis HastaLaPasta

Valmis HastaLaPasta

Vaatasime telekast filmi „Seventeen again“, aga kui ise poleks seda hiljuti näinud, siis ei oleks küll kottigi aru saanud, sest nad koevad kõikidele filmidele/saadetele peale… (Märkus lisatud 2014: Ma vaataisn nüüd hiljuti uuesti seda filmi, arvates et ma pole seda kunagi näinud.. ei tulnud tuttav ette ka.. alles nüüd Rooma-päevikut lugedes sain teada, et olen seda varem näinud 😀 Väärt mälu!) ja netis käisime ka kiirelt, et Twitteris nutta, et 3 päeva ainult jäänud ja 6 juba seljataga… no ei ole elu, ei ole!

Täna on hostelist need kooripoisid läinud :(. Kui tulime, mängis maja ees pink-kiigel üks kutt kitarri, aga nüüd pole sedagi :(… Aga meil on see-eest toas 3 väga (!) lobisemishimulist (õnneks omavahel) tšehhitari (?), kes vahetpidamata oma arusaamatus keeles mulisevad.. California plikside jutust on vähemalt võimalik aru saada :P… ja meie oma arusaamatu keelega oleme vaiksemad.

Silvio jõudis tagasi Rooma ja pakkus öömaja, aga et me olime juba hosteli võtnud, siis loobusime tänaseks… aga homme hommikul kell 8 asume ühest metroo lõpp-peatusest teise teele oma pakkidega (+ 2 bussi), nagu meil kombeks. Vähemalt on meil hobi =).

Aga nüüd lidun oma sokke pesema ja siis tuttu millalgi.

PS1. Ma käisin täna esimest korda päev otsa seelikuga väljas… viimati käisin seelikuga vist 5 aastat tagasi, aga nüüd Rooma-tripiks soetasin endale neid lausa 2! Võite kuhugi risti teha küll sel puhul… =)
PS2. Õppisime uue itaaliakeelse väljendi (ei ole roppus!): il fine giustifica i mezzi – eesmärk pühitseb abinõu.
PS3. Pesin sokke dushigeeliga… täiesti uus kogemus mu jaoks =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 7/9 – 7. päev – 24.mai 2010

IT12.10, EST 13:10
(Villa Borghese pargis).

Arvake ära, kas sokid olid hommikuks kuivad?
Vastupidi… kui nad õhtul väljaväänatult olid veel niisked ainult, siis hommikuks olid need endasse kogunud kogu maailma õhuniiskuse ja olid palju märjemad. Nice. Õnneks on veel mõni paar puhtaid kaasas ja paar päeva jäänud kuivamiseks…

Ärkasime 7-paiku. Silm vajus vägisi kinni, sest õhtul olid need Tšehhi pliksid päris pikalt üleval, ja ausõna – üks neist suutis rääkida VÄHEMALT kolm korda rohkem kui mina. Uskumatu!
Maksime ööbimise eest ja läksime bussile-metroole-bussile. Esimeselt bussilt läksime kogemata ühe peatuse võrra varem maha. Pisiasi. Viimasel bussil teadsime seekord millises Tintoretto´s väljuda, aga juht ei teinud tagumist ust lahti, sest siin on sisenemine eest ja lõpust ja väljumine keskelt. Õnneks polnud järgmine peatus (järgmine Tintoretto) ka väga kaugel.
Panime kotid Silvio juurde ja Susco diivanile (Silvio tõi lahkelt Rott Karen Svenssoni talle päevaks seltsiks)…

Karen ja Susco

Karen ja Susco

…ja Silvio viis meid EUR Magliana metroojaama ära, mis päästis meid järjekordsest bussiseiklusest. Teate ju küll, kui hästi meil nendega läheb… 😛
Seekord peaks vist 2 metroopiletit ostma. Siin on 1€ pilet, mis kehtib kas 75 minutit bussisõitu (võid sõita erinevate bussidega), või millega saab ühe korra läbi metroovärava. Pidime metroo B-ga Termini´sse sõitma, mis on see põhijaam ja kahe metroo ristumiskoht… ja seal siis järgmise metroo (A) peale edasi minema. Aga Temini´s avastasime enda rõõmuks, et kui Sa juba jaamas sees oled, ei peagi uuesti teise metroo peale minekuks väravaid läbima ja saad sama piletiga. Gutgut.

Rong oli nii kodune :). Kui novembris Emiliano juures olime Vatikani lähedal, käis sealsest kodujaam Cipro´st just metroo A.

Valge Metro A rong

Valge Metro A rong

A-rongid on enamasti uued-valged-puhtad… ja B-rongid tumedad, vanad ja gräffiteid täis. Ilmselt piirkondade pärast, sest näiteks B-metroorongi lõpp-peatuse (seal, kus meie motell oli) kandis asub Rooma vangla =D.

Sõitsime Spagna´ni (Piazza di Spagna, ehk Hispaania treppide juurde)… Maa alt välja tulles on seal valida kahe suuna vahel: Hispaania trepid või Villa Borghese park. Otsustasime praegu pargi valida ja treppidele õhtupoole minna.
Järgmised umbes 10 minutit sõitsime vist eskalaatoritega maa alt välja… Maailma kõige pikem teekond =D.Aga välja me jõudsime.

This slideshow requires JavaScript.

Nägime jälle lehmi… teisel reisipäeval Barberini juures olid ka mõned… Ah, suurlinna värk.

Kusjuures, lehmadega tuli meelde, et siin müüdi pudel piima (1L) hinnaga 1,69€. Vauts! (Märkus: Eestis oli piimaliiter tol ajal veel umbes 7 krooni ringis.)
Enne parki minekut leidsime väikese poekese ja ostsime tuunikala-tomati-sandwitchi ja seekord eba-itaallaslikult Beck´id (kokku 4.80€).

This slideshow requires JavaScript.

Ja nüüd istume Villa Borghese pargis ja imetleme koeri (Just läksid mööda saksa lambakoer ja dogi… SLK nägi dogi kõrval välja madal nagu taks =)). Aga teel siia leidsime puu äärest istumast hoopis rebasepere! Suscole oleks nad meeldinud!

Suur ja väike mängurebane puu najal istumas

Suur ja väike mängurebane puu najal istumas

Tegime ajaviiteks mingi suure puuga pilti.

Õõnes puu

Õõnes puu

Kirjutan, kuulan Hannahi ballaade ja võtan päikest, mis järjekindlalt pilve taga istub. Aga vähemalt on soe. Täna vahetasin eilse teksaseeliku teise, valge seeliku vastu. Juba 2 päeva järjest! Mis toimub?!

Äsja käis mingi hindu siin oma kulinaid ja käepaelu pakkumas. Kesklinnas on käepaelad hinnavahemikus 3-8€, st. päris kallid… aga tahaks ju küll uusi… Valisin musta-valgega „Love“ kirjaga käpapaela.. suisa käe peale seoti… Andsin kõik sendid, mis mul olid, kokku 1.85€.. odavam ikka kui poes.

Käepaelad

Käepaelad

Muuseas, hindu pakkus meie vanusteks 16 ja 17 (tegelikkus on 23 ja 24). Ilmselt oleme jahedas kliimas hästi säilinud J.

IT 13:22, EST 14:22
Enne rändasime mööda pargipinke vastavalt päikesele… ja nüüd vedelen lihtsalt murul päikeselaigus soojas ja ärapõlenud FK istub veidi eemal varjus pingil. Ühtlasi nägime, et kõik teised küll päikese pärast pinki ei vaheta, sest pinki saab ju ometi liigutada =D. Ise ei tulnud ausalt selle pealegi.

FK varjus pingil istumas

FK varjus pingil istumas

Muuseas, meist möödus just ilus poiss … kes ei teinud meist väljagi. Bastardo!
Nii lahe, siin lasevad oravad kogu aeg ringi, aga üldse ei viitsi ennast püsti vedada, et pilte klõpsida. Mõne aja pärast patseerin ümbruskonnas ringi ja klõpsin siis.
IT 14:40, EST 15:40
Niuts… see krae pani eest jooksu. Lisaks saabus vahepeal nohu.

Istume veel kolmeni pargis, siis vaatame ilmselt edasi Piazza di Spagna´le… meenutamaks vanu häid aegu: kuidas me eelmise reisi lõpetuseks hommikul kell pool kuus oma suuuuuurte kottidega nende treppide otsa ronisime, et saada takso, mis ei petaks meilt arvest rohkem raha välja. Me ei olnud edumeelsed, taksoarve tuli olenemata meie püüdlustest 50€ :/… Masendav. See on näiteks kolmandik mu seekordsest 9-päeva-rahast ja selle eest saaks 3 ööpäeva hostelis, pluss 3 liitrit piima! Valus!
See, et me nüüd 2 päeva hostelis olime, tegi mu nii rahatuks, et kuigi seekord, erinevalt eelmisest, leidsime siin suures pargis loomaaia üles, ei ole mul 12€ piletiraha…

Loomaaia värav

Loomaaia värav

Jääb see kaelkirjak seekord veel nägemata. Jälle. Riias üritasin, aga ei leidnud loomaaeda üles. Roomas üritasin, aga ei leidnud loomaaeda üles. Roomas üritasin uuesti, aga ei saanud loomaaeda sisse. Ja Tallinnas pole kaelakuid. Vähemalt on olemas Google pildiotsing.

IT16.35, EST 17:35
(Hispaania treppidel).
Loobusime pargist ja liikusime parematele jahimaadele. Teel leidsime mitmeid avatud planeeringuga ridaelamubokse otse kesklinnas =). Tegelikult tuleb vist varsti Villa Borghese´s mingi suurem festival. Ehitustööd selleks on täies hoos: pool parki on telke, lavasid jms täis. Valel ajal laseme Roomast varvast :P.
Lõpuks jõudsime vähe tuttavamasse kohta ka – sama pargi Piazza del Popolo poolne külg, kus sügisel koos palmipuudega fännipilte tegime. Just täna leidsin kotist toona siit palmilt korjatud tammetõru moodi vilja ja kivi =).. Ahjaa, need SUURED vihmavarjupalmide (männi-laadsed) käbid, mida Carole tuua lubasin – nüüd lõpuks on olemas, aga see leid polnud kerge, ausalt.. käbisid oli ju küll, aga kui need mitukümmend meetrit kõrgemal on, oleks isiklikku ahvi vaja (FKst siinkohal ei piisa 😀).
Sõitsime pargist selle pika tee alla metroosse…

Metroo algus

Metroo algus

IT18.12, EST 19:12
(treppidel hakkas vihma sadama, edasine kirjutatud metroos Spagna´l).
… teiselt poolt sõitsime jälle eskalaatoritega üles ja voilà – olimegi Piazza di Spagna´l Hispaania Treppide juures.

Piazza di Spagna

Piazza di Spagna

Hispaania Trepid

Hispaania Trepid

Esmalt käisime Macis tasuta vetsus, kus mingi hull tädike meid sõimas: küll seisime me vales kohas, küll ei hõivanud piisavalt kiiresti kabiini ja tagatipuks tahtsime veel pärast kätepesu käsi paberisse kuivatada. Milline sigadus meie poolt!

McDonalds

McDonalds

See McDonalds oli muuseas päris veidra kujuga: selline… käike täis ja suur lahmakas. Võtsime ajaviiteks (ja kõhu norimiseks) väikesed friikartulid ja jäätise. Odavaim toidulaadse asja variant kesklinnas.

Pärast läksime Hispaania Treppide tippu, et maha/trepile istuda ja joonistada (FK) ja kirjutada (mina)… jõudsime vaevalt alustada, kui iga pärastlõuna lahutamatu osa – äikesevihm – kohale jõudis. Koos vihmaga ilmuvad muuseas alati hetkega kõikjale välja ka vihmavarjusid müüvad hindud =).
Läksime Spagna metroosse vihmavarju ja Emiliano sõnumit ootama. Nüüdseks on SMS käes ja selgunud, et ta kokkab meile kodus ja me läheme kella 8-ks sinna.
Nii retro, läheme maha sealsamas koduses Cipro metroojaamas, mis eelmine kord kodujaamaks oli. Kui siin (Spagnas) kirjutamise lõpetan, sõidamegi sinna. Käime ka ilmselt sealses „kodupoes“, kuhu me eelmisel korral ei jõudnudki, sest lükkasime mineku viimasele õhtule (et koju kaasa järelejäänud raha eest veine osta), aga pood pandi kell 8 kinni ja me olime ukse taga 20:05. Tüüpilised meie ju :P.
… ja peale poodi tatsame siis Emiliano juurde :).

PS1. Niisama tähelepanek – mu käsikirjas kaustikus on täis saanud 38 lehekülge (ja mul on väga väike käekiri).
PS2. Ja mul on tehtud 1497 pilti.
PS3. Alfa Romeo Giulietta on imeilus! Spagna metroojaamas oli reklaam.

Alfa Romeo Giulietta reklaam

Alfa Romeo Giulietta reklaam

PS4. Tähelepanek – iga kord kui metroorong tuleb (u. 2 minuti tagant), tuleb esmalt jõhker tuul.
PS5. Nägime täna metroos Jon Bon Jovi ´t… või identset teisikut.
PS6. Ja me elasime Leonardo DiCaprio´ga samas hostelis… või siis teisikuga.
PS7. Leidsime endale SOS hosti, sest meil polnud homseks kohta, kuhu minna. Läheme tema juurde homme hommikul kella 10-ks. Ta pani meile ka hüüdnime: Dear SOS-Girls =) Nummikas.
PS8. Oki, aitab. Metroo A, siit me tuleme!
PS9. Krt, mulle tundub, et kiri mu käepaelal ei olegi vist „Love“ :/.

24.mail hiljem toimunu, kirjutatud 25.mail IT 11:55, EST 12:55
(Kirjutatud Vatikanis.)

Cipro oli eile täpselt sama kodune, kui lootsime…

Cipro metroojaam

Cipro metroojaam

…ja teekond sealt edasi poeni (kust Emilianole külakostiks Nutella ostsime).

Nutella tšekk kunagisest "kodupoest"

Nutella tšekk kunagisest “kodupoest”

Ja tee mööda Medaglio´t ja Appiano´t Via Latenzio´ni oli nii selge, nagu oleks seal alles eile kolanud. Ja värav oli endiselt samamoodi lahti.. ja uks käis endiselt sama keeruliselt lahti :).

Emilianot oli loomulikult mõnus näha. Ja lõpuks ometi tegi ta meile pastat! Oleme siin söönud mitme erineva nimega pastasid, aga ma ei mäleta ühegi nime :D. Sama lugu on näiteks croissant´idega… olenevalt sisust on nimi erinev.. ükspäev sõime näiteks Cornetto´t.

FK pastaportsjon

FK pastaportsjon

Veini pakuti ka… Ma oleksin peaaegu napilt punast veini oma valgele seelikule ajanud. Napilt pääsesin seekord…
… aga juba järgmise klaasi juures suutis Emiliano 0,2 millisekundi kiirusega klaasi punast veini mu seelikule valada. Isegi teades, et ma nende riietega pärast Silvioga kokku saama lähen, oli meie ainus reaktsioon naer =).. irvitasime seni, kuni Emi meeleheitlikult veini maha pühkis… Aga tal oli ka mingi sprei imevahend ja vesi lisaks ja mõne minutiga sai mu seelik jälle valgeks! Amazing! Lihtsalt päris märg oli seda kanda…

Minu märg, aga jälle puhas, seelik :)

Minu märg, aga jälle puhas, seelik 🙂

Istusime ja rääkisime niisama… Jengast (klotsidega torni-ehitamise mäng), Milkost (kujutletav sõber), Suscost, Tallinnast, Moskvast jne. Sellest, et eelmisel aastal nende giidifirma 1000 Vatikani-tuuri tegi (eelmisel reisil Rooma käisime ka nende tuhandenda-tuuri-peol)… ja et sel aastal on sihtmärgiks 2000 tuuri. Crazy!

Me pidime 22:30 San Lorenzo´s Silvioga kohtuma… aga 22:30 olime me veel Silvio juures. =) Itaallaslik hilinemine hakkab külge jääma vist ;).
Enne saime Silviolt sõnumi, et: „Starò un po´in ritardo J“.. Emi oli selle meile just ära tõlkinud ja me inglis ekeeles vastanud, et „pole hullu, me hilineme ka“, kui Silviolt uus sõnum tuli, et ritardo tähendab hilinemist ja ta ei saanud ise arugi, et itaalia keeles kirjutas =).
Peale poolt-ühtteist kui olime homseks 19.00-ks uue kohtumisaja Emiga kokku leppinud, hakkasime liikuma. Metroo + tramm pidi umbes 45 minutit aega võtma (võttis ka). Emi saatis meid tänavanurgale, kallistas ja läks ise teises suunas. Täpselt samas kohas nägime me teda viimati novembris, kui ta korterivõtmed meile jättis ja ise Riiga sõitis.. .ja võtmed alles siis kätte sai, kui pärast Riia-trippi Tallinnasse külla tuli, kui me Roomast tagasi olime. Hullud itaallased 😛 (aga armsad!)

Viimase ülekäigu juures enne metroojaama seisime auto möödumist oodates… ja meile visati selle aknast vett kaela! Ma ei tea, millega me selle ära teenisime. Ehk oli mu pestud seelik juba liiga kuiv? Kui sellest pärast Silviole ja tema sõpradele rääkisime, kinnitasid nad igaljuhul, et selline asi ei ole Roomas tavaline… nad olis üsna šokis.
Sõitsime metroga Cipro´st Terminisse. Rong oli päris tühi. Alguses jagasime „vagunit“ ainult kahe metroopolitseinikuga. Pärast tuli pisut rohkem rahvast peale.
Tuletab meelde, et eelmisel tripil hilisõhtul Lennujaamast rongiga kesklinna sõites ei lubanud ka vagunisaatja meil üksi vagunisse jääda vaid ajas meid järjest edasi, et muu rahvaga koos oleksime.
Trammist jäime täpselt maja ja otsustasime vahelduseks natuke jalgsi käia. Et saime mööda trammirööpaid edasi liikuda, oli eksimine suhteliselt välistatud. Ja hiljem selgus pealegi meie suurek süllatuseks, et piirkond, milles kõndisime, ei ole isegi mitte eriti kriminaalne. Vau.
Kui jõudsime järgmisse peatusesse, tuli täpselt tramm. Kuigi maad oli veel ainult 2 peatust, siis oli tramm ainus sõiduvahend, millega seni sõitnud polnud.. niisiis läksime peale ja sõitsime Porta Maggiore´ni. Ristike kirjas jälle.
Silvio ja Ciccio jalutasid meile vastu, siis saime kokku nende kolme töökaaslasega ja otsisime koha, kust nad jäätist saaks, sest nende jaoks pole võimalik magustoiduta õhtusööki lõpetada. FK ja mina loobusime, sest me köhime. Mina nüüdseks vähem, FK rohkem. (Seda sellepärast, et pargis istusin mina päikese käes soojas (ja olen nüüd õrnaltõrnalt roosakas) ja FK külmas varjus).

Roosaka-kumaga jalad (elu esimene päikesepõletuse alge moodi asi)

Roosaka-kumaga jalad (elu esimene päikesepõletuse alge moodi asi)

Laulsime neile hoopis oma Prenda una pillola due volte a giorni laulu (võtke 1 tablett 2 korda päevas). =) Uute sõpradega oli meie hädavajalike-fraaside-spikker („Paulo on vorstipoes“; „Selle maja ostis Pietro“) oli taas suur hitt :). Ja siis näitas Silvio kohviku ees tänaval, kuidas Kaera-Jaani tantsitakse. Mäletas! Viisimegi Jaani Euroopasse! 😛 Kui Kultuurkapital vms meid selle ülla ürituse eest soliitse rahalise preemiaga tänada tahab, siis ega me vastu ka vaidlema ei hakka.
Siis jalutasime veelkord sealt kirikueelselt platsilt läbi, aga seekord polnud seal ei pasunakoori, ega majaseinal mängitavat Prince of Persia´t. Ja siis sõitsime „koju“.
Koduteel naerdi seda, kui ma suutsin 5 minutit järjest vait olla (oi see oli piin 😛)… aga siis tõestasin, et ma suudan lisaks tavapärasele lobale muust ka rääkida. Näiteks raskest lapsepõlvest, aka 7 miljonit traumat. Peatraumad selgitavat nii mõndagi ilmselgelt ja nüüd on mul lootust rohkem asju andeks saada :D.

Uni oli magus ja varane ärkamine valus.. .aga pidime bussi ja 2 metrooga liikudes kella 10ks oma kotid järgmisse kohta edasi viima.
PS1. Susco veetis öö Kareniga. Nii armas.
PS2. Saime teada, mida meie täna ostetud käepaelad tegelikult tähendavad… nagu kahtlustasingi. „Inter“ FK omal ja „Juve“ mul… Ehk Intermilan ja Juventus, Itaalia jalgpallimeeskonnad ). Emi oli igaljuhul väga solvunud, et need Rooma võistkonna omad polnud.

Juve ja Inter, käepaelad

Juve ja Inter, käepaelad

PS3. Kui õhtul Suscost rääkides rebased meenusid, ütlesin Silviole, et „Oo, ma näitan Sulle kohe, mida me täna nägime!“ ja hakkasin fotokat haarama. Aga temapoolne kommentaar oli juba ette, et „Okou, ma ei taha teada… teilt võib kõike oodata!“ 😀 Me oleme vist liiga rikutud tema jaoks… Aga rebasepoiss meeldis talle õnneks. =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 8/9 – 8. päev – 25. mai 2010

IT13:20, EST 14:20

 (Vatikanis, mingil suvalisel trepil).

APPI – homme on viimane päev! Kui esimesel ööl tundus, et 9 päeva on ikka päris pikk aeg,siis nüüd tundub (üllatus üllatus) vastupidi. Hakkame just alles harjuma autode vahelt suvalises kohas üle tee jalutamisega… „Ciao!“-dega võõrastelt, mida nüüdseks on nii mõnigi kogunenud… McDonaldsile nurgapealse pitsa eelistamisega… ja kaua üleval olemisega… ja päikesega! Mul pole RedBulli vajagi, kui päikeselt energiat saab. 😉

Anyway, ärkasime täna peale seitset, et 8:30 välja minna. Pakkisime asjad ära ja jätsime Silviole Kareni kõrvale FK tehtud pehme jänese, kellel oli rinnas märk kirjaga „Life is what happens, while You´re busy making other plans“ ja kõrvale tänukirja järgmise tekstiga:
Grazie mille! (Tuhat tänu it.k.)
Ps. Harjuta kaerajaani!
PPS. Sul on kena pepu!
PPSS. Kui Tallinnasse tuled, võta Karen kaasa!“
Mis tuletab mulle meelde, et eile kirjutasime Emi juures tema tahvlile ka read:
„Sul on kena pepu!
PS. Thanks for the wine!
-by: Skirt

ehk (Tänud veini eest!
– Seelikult
)

Silvio ärkas ka korraks ja saatis meid viisakalt uksest välja. Vaeseke oli niiii unise näoga. See oli talle ilmselt sama piinarikas, kui FK-le esimesel ööl kell 4 ja kell 7 korratud: „Are You asleep yet? How about now?“ jne.
Olime juba liftis, kui FKle meenus, et tema päiksekad jäid maha. Koputamist ei kuuldud ja telefon oli väljas, nii et pidime kõik üles ajama ja uksekella andma. Aga prillid saime vähemalt kätte, erinevalt FK mobiililaadijast, mis vist Gabriele juurde jäi… Kadunud see igaljuhul on. Niuts.

Sõitsime (olude sunnil) veel viimast korda bussis jänest. Trahvid on siin muuseas 100-500€, aga 50€ siis kui kohe maksad!

Valik pileteid tõestamaks, et olime vahepeal tegelikult tublid ka

Valik pileteid tõestamaks, et olime vahepeal tegelikult tublid ka

Imekombel oli seekord MetroB rong selline uhke-ilus valge nagu MetroA omad tavaliselt. Läksime Termini´sse, istusime seal A-le ümber ja sõitsime Re di Roma´sse ning kõndisime järgmise host´i (SOS-host) majja. Nimeks oli vist Ferdinando, kui ma ei eksi. Sealsamast olime muide õhtuti-öösiti korduvalt Silvioga mööda sõitnud =).
Viisime kotid üles ja ütlesime host´ileTere!“ (pildi järgi ei oleks tema nime ja nägu küll kokku pannud :D) ja läksime linna peale laiama =). Esmalt asutsime läbi sealtsamast lähedalt Tiramisu baarist, kus croissantid ostsime (mulle šokolaadi ja FKle valge kreemiga) ja cappuccinod ka. Kokku 2.40€.

Il Regno Del Tiramisu tšekk ja 20 senti jotsi

Il Regno Del Tiramisu tšekk ja 20 senti jotsi

Metroo poole jalutades nägime väikest ehetepoodi, kusnänn oli odavam kui suveniirikates. Krabasin endale ketsi koti külge rippuma… ja käepaela… ja kruusi. Et olen seekord kulutanud pmst ainult söögile-joogile-transpordile-ööbimisele, siis võisin ju lõpetuseks ka midagi mälestuseks osta, onju. Oleks ropult raha oleks kingitusteks ka ostnud, aga kuna meil selline säästutripp on, siis sorry, but no way, Josè! =)

This slideshow requires JavaScript.

Sõitsime metrooga Vatikani poole Ottaviano´sse, kus avastasin, et õues on äkitselt palavaks läinud. (Ma pole kordagi päevasel ajal temperatuuri näinud kusagil.. õhtul oli 18, aga päeval pole leidnud kohta, kus näha). Et mul olid teksad jalas ja teksaseelik kotis, ei olnud ju mingi probleem endale Vatikani müüride ääres trammipeatuses seelik selga ajada ja siis teksad alt ära kiskuda. Särgiga oleks juba keerulisem olnud, või lühikeste pükstega seeliku asemel.

Vatikanis istusime mingile samba-äärele ja mina kirjutasin ja FK joonistas. Nagu ikka.

FK joonistus Vatikanist

FK joonistus Vatikanist

Kui tuvi FK särgi täis lasi, vahetasime kohta.

St. Pietro katedraali ei läinud. Tuurid olid kallid ja ilma tuurita järjekord umbes 8 kilomeetrit pikk (ja piletihind ka sel juhul päris kobe). Ootasime, et ehk satub Paavst segadusse ja tuleb rahvast tervitama, olenemata sellest, et täna on teisipäev. Aga seda ei juhtunud.

This slideshow requires JavaScript.

Loobusime siis ja asusime Vatikani-taguseid Rooma-alasid uurima.

Eesmärk oli leida mõni nurgatagune püstjala-pizzabaar. Seekord ostsin (vist) Valge pizza. Seal oli taigen all ja peal. Ja keskel oli liha, basilik ja miski sidrunimaitseline hapu asi. Aga nämma oli! 2€ tükk.

This slideshow requires JavaScript.

Ja nüüd istume ja puhkame jalga mingil suvalisel kõrgel trepil, mille leidsime. Erinevalt Jaapani turistidest teame me kõiki Rooma getosid nurgataguseid. Ja selline reis meile meeldibki. Alatasa öömaja vahetamise osas on uute linnaosade tundmaõppimine positiivne. Kuigi igapäevaselt oma pagasi uude kohta vedamine on jälle halb osa. Kui homme ka veel seda spordikotti+seljakotti kaasa lohistama pean, annavad õlad lõplikult otsad vist. Aga jah.. ka homme ju pean… sest 14:30 oleme Fiumincino´st tagasi startimas. Niuts. No ei ole elu, ei ole. Aga praegu on täna ja kell 15:10 ja me lähme tatsame edasi.

IT 16:30, EST 17:30
(Vatikanist väljas, mingil suvalisel parkla-äärekivil).

Kolisime veel rohkem äärealadele. Mingi parkimisplatsi äärekivile istuma.

Parkla

Parkla

Jalad on kõndimisest päris läbi, nii et oleme loobunud mööda peamisi turistiatraktsioone jooksmast… peamised oleme ka seekord ära näinud. Ainsad, mille otsa kummalgi reisil komistanud ei ole, on imetava emahundi + Romuluse ja Remuse (Rooma linna rajajad) kuju… ja see suur mündi moodi nägu, mille suu on lahti ja legendi järgi kui käe suhu paned, raiutakse see otsast. Aga meie käed on meile niikuinii armsad, kuidas ma muidu 46lk kirjutada oleks saanud. =)
Igaljuhul, meile piisab teadmisest, et ME OLEME ROOMAS!…ja me ei pea selleks 3x päevas Colosseumis giidituure ostma. Emi näiteks rääkis eile, et ta peab täna Vatikanis tuuri samale grupile, kes tal 2 päeva tagasi käisid. Ma pisut kahtlen, et nii vanas kohas, nagu Vatikan, 2 päevaga väga palju muutnud on… aga eks ise teavad.. jõudu neile.

Teel siia käisime poest läbi. Leidsime JÄLLE poe! See on juba liig, kujutage ette, terve linna peale on kokku juba vähemalt 10 väikest toidupoodi!!! Lõppude lõpuks on neil ju ainult 2,8 miljonit inimest toita. =D… pluss turistid, keda on ilmselt teine sama palju…
Seekord me ei ostnud Peronit. Ostsime goopis 0,33ste Birra Moretti´de kolm-paki. Kuigi siinsetes õlledes on promille 4,5-5,1 ja kogused 0,33-0,66, siis palavaga ei jõua pähe midagi… Eestis piisaks märksa vähemast.

This slideshow requires JavaScript.

Avajat meil otseloomulikult ei olnud. FK avas enda oma vastu aiaposti ja lennutas pool laiali =). Mina olen oma kõik-erinevad-kõik-võrdsed märgiga juba kiire ja osav. Kes mind kiita jõuab.

4 poissi mängivad siin jalkat. Autoparklas täitsa sõidutee ääres. Kreisipöörad :P…

Parkla-jalgpallurid

Parkla-jalgpallurid

…aga me avastasime neid vaadates-kuulates, et Roomas ei ole sellepärast üldse võõrast tunnet, et kogu aeg võõras keel ümberringi on. Tallinnas on vene keel (meie jaoks) samamoodi tundmatu, nii et tuttav tunne on umbkeelne olla ja tunneme end nagu kodus :D. Aga inglise keeles mõtlemise-kirjutamisega oleme küll ära harjunud. Õnneks tänu sellele, et FKga kahekesi oleme, saab vahepeal jälle estonskit ka rääkida… ta oskab seda pisut paremini kui keskmine itaallane.

IT 17:48, EST 18:48
(Tagasi Vatikanis).

Mõtlesime, et laisad inimesed nagu me oleme, ei viitsi niikuinii ühekorraga tervet teed Emiliano majani kõndida.. ja tatsasime esimese kolmandiku sellest ära. Oh kräpp – teele jäi ette mingi pood, kus olid niiiii nunnud kaardid…

4 imeilusat Rooma postkaarti

4 imeilusat Rooma postkaarti

…ja avajaga võtmehoidja! Pärast kõiki meie siinseid pingutusi/kannatusi õllede avamisel esimese kättejuhtuva abivahendiga, on Rooma ja pudeliavaja ju ideaalne kooslus suveniiriks! Seda enam, et mu eelmine Rooma-võtmehoidja katki läks ja nüüd ainult pool sellest võtmete küljes ripub. Sinna poodi mu viimane raha läks (kaardid hinnaga 0,30€/tk ja avaja 2€.) Loodame, et õhtusöögil 4€ga hakkama saame. =).

Nii veider – kell on juba kuus ja taevas on ühegi pilveta sinine! Tavaliselt on hiljemalt kella kuueks nagu kellavärk äikesevihm kohal. Ei päevagi ilma. Praegune on täiesti uus kogemus meie jaoks =).
Ja teine uus kogemus on see, et ma tahaks nüüd kõndida… sest tagumik on istumisest kutupiilu. Iseasi, kas ma suudan nüüd FK ka oma kõndimise-usku pöörata.. .aga, noh, me oleme ju ometi Vatikanis! Siin usuvad kõik… nii et ehk õnnestub.

Dziiz.. avastasime justalles, et mu 4-gigane mälukaart on kadunud… see, millel 1500 Rooma-pilti on (ehk kogu reis kuni tänase hommikuni)… Mu väike vaene süda jättis juba mitu lööki vahele, kui selle lõpuks koti põhjast leidsime. Nii vähe ongi õnneks vaja =).

Lugesime, et Eestis on jopeilm. Just nüüd, kui ma harjusin seelikukandmise (isegi tuulega „Marilyni tegemine“ ei häiri enam) ja +30-ga ära. Niuks. Ei ole elu, ei ole…

IT 20:35, EST 21:35
(Cipro metroojaamas).

Ilmselgelt ei tähenda kell 7 italianodele kell 7… ka kell 8 ei tähenda neile kell 7… või pool 9… ja see 1,5 tundi pole ka piisavalt suur hilinemine, et märkmisväärne oleks… neile siis, kes ootavad.
Njahh… ma Armastan Itaaliat palavalt, aga kella-aegade osas on italianod küll… bööö! Selles suhtes muidugi kiitus meie pool-skandinaavlasest Silviole (kes tegelikult on puhastverd italiano, aga nii välimus kui iseloom on pool-svensson) kes ALATI teada andis, kui hilines… isegi kui hilines vaid 10 minutit.

Ehk siis, nagu aru saada, ootame me Emilianolt elumärki… seni asjatult küll, aga et Ferdinando niikuinii enne kella kümmet (ja italianosid teades on meie kell 10 nende jaoks krt-teab-mis-kell) ei jõua, siis on meil aega oodata.
Jalutasime siia ühe metroopeatuse jagu. Vahepeal on väljas külmaks läinud (24´-26´), niisiis valisin ühe toreda koha tänava ääres ja vahetasin seeliku tagasi teksade vastu.Eile oli kell 23 küll oluliselt soojem.

Mac tänavaääres teksasid jalga sikutamas

Mac tänavaääres teksasid jalga sikutamas

Temperatuurinäidik +24´

Temperatuurinäidik +24´

Teel ostsime veel viimase gelatto….(2€ eest) küpsise-vanilli-šokolaadi maitselise. Lürps, kui hea!
(Appi, kui armsate silmade ja asjaliku näoga poiss siin just oli 🙂 Oleks ta vaid 20 aastat vanem… =D)
Teel tegime endast parajasti koos jäätisega pilti, kui üks „Me-suitsu-ei-tee“ jamaikalane ka pildile jääda soovis…

"Me-suitsu-ei-tee"-tüüp poseerimas

“Me-suitsu-ei-tee”-tüüp poseerimas

…ja uuris siis, et kust me tuleme… rääkis, et tema on Jamaikalt, teeb siin mussi.. ja kutsus kuu aja pärast oma džembe-esinemisele. Seejärel andis meile Jamaica-käepaelad…

Jamaika-käepael

Jamaika-käepael

…ja küsis eurot =D. Üks tark mees ütles kunagi FBs, et: „Italians are ALWAYS trying to rip You off!“ Tal oli õigus. Sama tahavad ka hindud. Ja jamaikalased. Aga et see kulin täitsa lahe oli, siis leppisime „ostuga“. Üldiselt, kogu selle käevarre-täie nänniga olen ilmselt nüüd 3,2 kilogrammi raskem.. aga kogu selle kõndimisega jällegi umbes 6 kg kergem. Tasakaalus… almost. 😛
Tegelikult kaalusin siia tulles 49,2kg.. eks näis kodus, kumb rohkem mõju avaldas: õlu ja saiatooted või kõndimine ;).

IT 20:39, EST 21:39
(ikka veel Cipro metroojaamas).

This slideshow requires JavaScript.

Ikka vaikus. URR!
Eelmisel korral veetsime viimase õhtu Emi töökaaslase järgi oodates, et talle mingid ümbrikud üle anda. Tookord seisime raamatupoe ees oodates 18:00-19:20… aga seekord Emi purustas tema rekordi. Vähemalt on meil traditsioon :P.

25.mail hiljem toimunu, kirjutatud 26.mail IT 13:16, EST 14:16
(Kirjutatud Fiumincino lennujaamas, D7 värav, Terminal 3)
Emi ootamisest loobusime kell 21 ja istusime metroole, et Re di Roma´sse sõita…. Seal pidi Ferdinando (meie host) kella kümneks koju jõudma. Arvestasime seega, et ta jõuab ilmselt 11-12 vahel :P. Jõudsime sinnakanti pool kümme ja istusime parki ootama. Kui metroost tagasi levisse jõudsime, oli Emi vahepeal ka sõnumi saatnud (21:08), et aku oli kutu ja tööpäev kõvasti pikem jne.Vabandused. Ja uuris, et kas meil ikka ööbimiskoht on. On.
Jalutasime pisut ümbruskonnas, aga ei leidnud ühtki kohta, kus TV-d näinud oleks, et Eestit Eurovisioonil kuulata 😛 Seda sellepärast, et: „in Italy, no-one cares a sh*t about it!“
22:02 tuli Ferdinandolt sõnum, et ta on kodus.
Hirmus! Õigeaegselt! See oli nüüd küll üllatus. 🙂 Läksime siis sinna.

Kui teda hommikul nägime, tundus ta nii vaikne ja tagasihoidlik. Nüüd tundus ka.. st. tema nägu püsis kogu õhtu emotsioonituna… aga tema jutt… =D….
Oeh, ma juba igatsengi italianode huumorit… nad teegvad KOGU AEG sellist kildu, et kõht on kõveras. Kõigile see ilmselt samas ei meeldiks, aga just meie stiilis huumor on: selline hullult julm ja mõnevõrra solvad… aga samas tead, et ta ei mõtle seda tõsiselt (vist… täiesti…).

Kokkuvõte meie õhtust oleks umbes selline:
Ferdinando hostis meid ühe öö. Ta käskis meil minema visata meie kallilt ostetud käepaelad, sest need toetavad vale tiimi. WC oli keelatud 21st 9ni, sest selline on majareegel. Raseeritud käerauad toodi välja pärast esimest tundi. Rollid pandi paika kohe: „You´re the boss!… And You´re just an Artist!“ Susco ja FK tembeldati koledateks. Mina pidin magama vetsus, FK kassipuuris (koos 52 inimesega). Alatasa kõlasid vanglanaljad (sest ta oli veendunud, et Rebibbia´s olime me kongis, mitte hostelis). Me ei tohtinud sohval kõva häält tehes kaelkirjakutega se**ida. (Aga ninasarvikutega võiks). Suscole tehti abieluettepanek („Susco, ma ei julgenud siiani midagi öelda, aga nüüd, kus ma olen purjus (1 lonks Vana Tallinnat), saan lõpuks ometi öelda, et Sa oled mulle alati meeldinud… kas Sa abiellud minuga?“)… millele järgnes kõrvakiil, sest Susco keeldus (Tal on ju Karen Svensson). Kui kaks sõpra (kellest üks oli nunnu ja kuulus filmirežissöör ja mul on ta autogramm ka!) …

Pühendusega (Best Wishes and Happy New Year :)) autogramm

Pühendusega (Best Wishes and Happy New Year :)) autogramm

…külla tulid, sunniti meid PS2 jalgpallimängul võõrale meeskonnale kaasa elama. Õhtusteks mängudeks olid: „joonista-käeraudades-olles-veinipudel“, „Varasta-Buddhalt-Müts-ja-Tee-Pilti“ jms.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks veel hulgim mõnitusi. FK kunstnikuamet taandus kriipija-ametile (autodelt värvi mahakriipija, kui parkimise eest ei maksta.)
Siinkohal valik FK kunstiteoseid:

This slideshow requires JavaScript.

Mõned vestlused/tsitaadid/hetked õhtust:
Mac: „Ma jätan FK siia ja Susco võtan kaasa… sest FK võin ju iga kell uue osta, Eestist saab neid odavalt.“
Ferdinando: „Jah, ma võin FK siin maja müüa.“
Mac: „Saaksid vähemalt 3 eurot!“
Fer: „Arvan, et suudaksin 6 välja rääkida…“
* pool tundi hiljem: *
Fer: „Okei, ilmselt pean hoopis peale maksma, et sellest lahti saaks… 6 eurot siit küll ei tule!“

*** *** ***

Ferdinando: „I´m curious to see Your pajamas =)“

***

Jalgpalli PlayStation2 mäng:
Mac: „You guys should try to kick that ball INSIDE the goal for a change!“
Ferdinando: „Oh, thanks for reminding me that!“ *lööb värava!*

***

Meie: „On Sul ka kujutletavaid käeraudu meie kujutletavale sõpradele?“ (Milkodele)
Ferdinando: „Muidugi! Pean ainult meenutama, kuhu ma need panin…“

***

Meie: „Sul on roosad karvased käerauad, eks?“
Ferdinando: „Yeah!“ *toob välja metallist tavalised käerauad*
Meie: „Kas Sa sheivisid oma käerauad ära?“ :-O

***

Mac: „Cuz I´m the Boss!“
Ferdinando: „Yeah! Cuz She´s the Boss!“

***

Mac: „Kas Sa ütleksid FK-le, et ta on kole?“
Ferdinando: „Ei, ta teab seda isegi!“

***

Fakt: Ferdinandole meeldib Zen Circus väga :)!

***

Järgmisel hommikul meie lahkuma hakates, esikus:
Ferdinando: *täiesti emotsioonitult* „Oh, You´re leaving? So sad!“
Mac: „Actually, we were planning to stay for a month or so…“
Fer: endiselt emotsioonideta* „Good.. it´s okay too…“
Mac: „But Susco…“
Fer: *katkestab nõudlikult* „No! The dog has to go!“

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 9/9 – 9. päev – 26. mai 2010

IT15:30, EST 16:30
(Lennukis tagasiteel).

Fiumincino lennuväljal, vaade lennukiaknast

Fiumincino lennuväljal, vaade lennukiaknast

Vaade esiistme taskusse ajakirjadele ja Air Dolomiti oksekotile :)

Vaade esiistme taskusse ajakirjadele ja Air Dolomiti oksekotile 🙂

Viimane päev. No ei ole elu, ei ole.

Oleme lennukis (Air Dolomiti, Embraer 195), 1100 meetri kõrgusel… väljas on 55 kraadi (miinuskraadi?)… Roomas oli hommikul +25´… Münchenis olevat +20´… Tallinnas…pakun, et umbes miinus 4.
Lõpetasime just oma lennukilõuna. Armas toidukarbike topsi vee, küpsise ja vorstisaiaga. Lisaks õunamahl. Meeldiv. Ja enne õhkutõusu jagati komme ja väskendavaid Air Dolomiti salfrätikuid. =)

This slideshow requires JavaScript.

Aga lennuki peale jõudmine oli vaevaline.
Olime ilusti 1,5 tundi varem lennujaamas, õiges väravas (D7) ja ootasime, et kell 14:00 pardale saaks…
14:15 ei olnud veel saanud ja ekraanil kirjas polnud ka midagi. Üsna meie lähedal puuriti midagi, nii et kõlaritest kostuv oli VÄGA halvasti kuulda ja ühel korral kostus midagi, mille üle me naersime, et „Oh, see kõlas nagu „Final call for FKperekonnanimi and MaciPerekonnanimi!“…
Läksime väravasse küsima… ja ootasime seal vist veel 5 minutit, sest meiega lihtsalt ei tegeletud… nagu meid polekski seal, lihtsalt null reageerimist. Ja kui lõpuks tegeleti, siis äkki öeldi, et te peate OTSEKOHE hoopis C10 väravasse minema! Ja siis kuulsime jälle kõlaritest meie nimesid…

Oi, me jooksime! Kell oli 14:30, mis pidi olema täpselt lennuki väljumisaeg. Mu köha unustas selle jooksmise peale ära, et ta juba tervenenud oli ja nüüd köhin jälle. Tore-tore. No ei ole elu, ei ole!
Aga me jõudsime! Bussiga viidi meid eraldi lennukitreppi keset lennuvälja ja seal läksime uhkes üksinduses trepist üles, nagu staarid eralennukisse. Embraer 195 pole ka nii suur lennuk, nii et petaks eralennuki pähe ära küll.
Õnneks selgus, et lisaks meile kahele on veel tulemata selline pisiasi nagu pagas… =) nii, et lend hilines pisut veel. See ei häirinud meid, sest esiteks – me oleme Itaalias ja siin tulebki alati kõige/kõigi järgi oodata… ja teiseks, kuna Müncheni lennujaamas tuleb meil 3,5 tundi oodata (nüüd siis varsti juba „ainult“ 3h…selle ajaga jõuab sealt selle armsa Siilipoisi uuesti üles otsida =)… kuigi kuna raha pole, peab Siilipoiss siiski sinna jääma…Jälle.)… ja kolmandaks selle pärast, et sellepärast saame me ju kauem Itaalia pinnal viibida :D.

Meie all on päris tihedad pilved. Krt, ma harjusin juba RedBull´ita elama, sest sain vajaliku energia päikesest kätte… nüüd on sellega siis ühelpool…
Ja nüüd on lennuki ümber ka udu.. ja õhuaugud. Tundub nagu sõidaks Tallinna tänavaid mööda bussis, kuigi seal vist plagisevad hambad rohkem =).

This slideshow requires JavaScript.

Üks tsikk peksti just WCst välja… õhuaukude pärast. Vaeseke.

Aga nüüd läks crazyks kätte ära ja asjad hakkavad kukkuma (mitte lennuk, vaid lennukis olevad lahtised asjad).. ja mu käekiri on üsna loetamatu, sest käsi hüppab kogu aeg ühest paberi otsast teise =D.
Teen kirjutamisse pausi…

(hiljem, endiselt samas lennukis)
Ahjaa, tahtsin veel rääkida, et lugesin seda Lufthansa ajakirja, mis siin oli ja seal oli päris põnev artikkel maandumise kohta… Et kui Te lennukis õhku tõusmist ootate, siis piloodid jälgivad samal ajal põnevusega teiste lennukite maandumist. Ja, et maandumiseks mõeldud maa on 3000m (3km) ja kuna kiirus on ligi 300km/h, siis on üsna raske kohe selle 3000 meetri alguses maanduda.. selleks on sellest esimesed 1000m veel „eksimismaa“… kui selle maa jooksul rattad maha saab on üsna kindel, et ilusti ja turvaliselt pidama saav. Kui see 1000m läbi saab ja rattad maas ei ole, peab uuesti õhku tõusma ja uuele katsele tulema.
Ilusa ilmaga eelistatakse vaikset/pehmet maandumist, aga libeda/tuulise ilmaga on ohutum, kui rattad kohe hooga maha vajutada ja pidurdada… isegi kui nii vähe hüplikum on. Väldib vesiliugu vms. (Märkus: nüüd lugesin hiljuti, et seda nimetatakse „kontrollitud kokkupõrkeks“.)
Siis lugesin loetelu, kus oli mingi miljon ohtlikku asja, mida ei tohi lennukisse võtta – ei üles käsipagasisse, ega alla pagasisse. Teiste asjade hulgas tikud. Ja mulle meenus, et Cicco võttis meile esimesel õhtul Trasteveres Nylon´i baarist nende logoga mini-tikutopsid mälestuseks. Ja need on kusagil all pagasis. Oleme kurjategijad.. kuigi mitte tahtlikult… ja ma parem ei lähe seda piloodile mainima.

Kräpp, kus raputab.. .ja kohe varsti maandume ja see saab ilmselt hüplik olema. Aga sellest hoolimata on tõusmine-maandumine mu lemmikosad.. muu on üsna igav. Peaasi, et neid (tõusmist-maandumist) õiges kohas tehakse.

PS1. Unustasin alustuseks tänahommikuse Rooma kohta mainida: sõime hommikusöögiks mingeid maisihelveste-moodi asju piimaga. Nii ebaitaalia =)… Piim muuseas säilib kuni 06.06 (10 päeva veel!)… Crazy!

Cheerios ja 06.06 kuupäevaga piim

Cheerios ja 06.06 kuupäevaga piim

PS2. Tiburtina´s perrooni otsides kõndisime vist maha 38 kilomeetrit… masendavalt suur… ja spordikott oli NII raske.

PS3. Spordikott oli nii raske, sest hommikul käisime poest läbi.. ja nüüd on kotis 2 pakki itaalia-makaronilisi.. ja 3-pakk Peroni´t. Ei saa ju ometi päevapealt kohe kaineks hakata. Ja pealegi maksid need 3×0,33ml pudelit kokku 1.70€ ja Kaubamajas on ainult üks pudel 27 eeku… njah, mine või Eestis eesti kraamile üle.

Okas.. põllud on juba lähedal, pakin end kokku ära.

Põllulapid paistavad all

Põllulapid paistavad all

PS4. Kell on 16:18, Eestis 17:18.

IT 16:56, EST 17:56
(Müncheni lennujaamas).
Nüüd oleme Müncheni lennujaamas. Krt, küll see on ikka suur.

Müncheni lennujaama üks nurgake

Müncheni lennujaama üks nurgake

Kasutame ära oma viimati kasutamata võimalust tasuta soojadeks jookideks. Cappuccino saab kohe otsa, siis läheme kakao järgi.

This slideshow requires JavaScript.

T.-le, kes seda ilmvõimatut-koledat keelt mõistab, võtsin tänase ajalehe.. kaanepildi pärast… ja et me ristsõna teha saaks (või siis mitte =)).

Saksakeelne ajaleht Bild City (esikaanel neikid chick)

Saksakeelne ajaleht Bild City (esikaanel neikid chick)

Ühte asja tahtsin kurta ka – mu imeilus helesinine koti küljes rippuv kets, mille Roomast ostsin, jäi Rooma lennuväljale.. rõngas oli katki ja joostes pudenes vist kets küljest… No ei ole elu, ei ole =(.
Mul on üks küsimus ka, mis lennukis tekkis – kust piloot alati ette teab, et õhuauk tulemas on? Alati enne raputamist anti kellaga märku, et nüüd tuleb.. aga vaevalt õhuaku sama hästi ette näha on, nagu katkist asfalti.. ju..või?
Heh.. ja teine asi veel: mingil hetkel tuli meile vastu teine lennuk ja sõitis vastu-mööda. Täiesti lõpp, kui kiire see tundus, kui mõlemad lennukid täiel kiirusel vastassuunas liikusid. Siuhhh.. nagu NATO hävitaja. ;).
Ja kolmas asi, mis meenus – Ma Armastan Roomat palavalt, aga nende lennujaam.. ja eriti saabuvate lendude osa, on küll üsna geto… umbes nagu Nõukogude aegne vms… =)… Müncheni oma see-eest on eriti vip ja ilus…

IT 17:17, EST 18:17
(endiselt Müncheni lennujaamas).

Vahetasime tühjaks saanud cappuccino-topsid kakao omade vastu välja. Järgmiseks on latte plaanis. Aga kui õhuaugud terve tagasilennu jätkuvad ja WC-sse-minekut keelavad, siis saab pärast lennukiistmeid kuivatada :P.
Leidsime vahepeal ülejäänud Buddha-kuju üles… sellesama, kes oma sinise pea Ferdinando juurde unustanud oli. Vaeseke.
Rahaautomaatidest mööda jalutades meenus, et eile tahtsin rahaautomaadist kontojääki vaadata. Eestis olen harjunud, et automaadis on esmalt vaja valida keel, siis sisesta PIN, vali tehing jne… Aga Itaalias oli kohe: sisesta summa, mida soovid välja võtta… ja ei mingit muud valikut… Okei, „Cancel“ oli ka. Valisingi katkestamise ja siis kästi kaart 30 sekundi jooksul ära võtta, muidu võid sellele Arrivederci! öelda.. julm.

Mina (eile) Vatikani lähistel raha-automaadis

Mina (eile) Vatikani lähistel raha-automaadis

Kui nüüd aknast välja vaatasin (ja ma vaatan alatasa siin aknast välja, sest väljas on ju lennukid ja kopterid.. nii lahe J), siis on näha, et meie läbitud tormipilved on siiapoole jõudnud… kahe tunniga lähevad need siit mööda ja saame uue stardiga neid ilmselt uuesti läbida. Lahekas =D (vaene põis).

Aknatagune suur lennuk ja taamal paistvad tumedad pilved

Aknatagune suur lennuk ja taamal paistvad tumedad pilved

Kiirabi sõitis just mööda. Vilkuritega. Huvitav, kummal neist lennuväljal eesõigus on – sireeniga kiirabil või lennukil? Või ehk hoopis pagasiautol, sest muidu pagas hilineb…

Põiekas on. Läheks ju vetsu, aga seelik jäi pagasisse spordikotti ja silt näitab, et sinna võivad minna ainult väga pikkade jalgade ja lühikese seelikuga tüdrukud. Ainus lahendus oleks meestepoolele minna.
Meestest rääkides… panime Itaalias tähele, et sealsed isendid lähevad keskeas eriti kenaks.. umbes nagu George Clooney :P… sellised.. soliidsed… täiesti tavaline oli 50stele kobedikele järgi vaadata 😀 :D… vahel noorematele ka. Ja FK nägi bussis oma elu armastust punases sametsärgis. Aga see tõbras väljus üks peatus liiga vara. Mehed! Sinna nende pereloome läks…

Uus teema – kas RÜCKZUGSANKÜNDIGUNG on tegelikult ka mingi saksakeelne sõna? Koomiksist nägin… kui on, siis masendav.. loetamatu ju!

Jõin enne lennukis õunamahla, vee ja kohvi.. ja siin nüüd cappuccino, kakao ja latte. Vähe sellest, et mu põis ilmselt 4x suuremaks venib, istun ma öösel üleval nagu öökull ilmselt, sest ma ei joo muidu kohvi.. ainult praegu, Rooma-lainel olles.
Tegelikult tahaks midagi tahket ka, aga siin on toidud alates 12€-st… ainus raha, mis mul 140€-st alles on jäänud, on 0,40€… sellega ei saa siin vist kõhtu täis. Mujal ka ei saaks =D.

„Alarm für Cobra 11“ on puhas vale. Seal vuravad nad Porchedega ringi, aga siin on ainult Volkswageneid näha. Never trust television! (või väljamaa mehi.) They´re always trying to rip You off! 🙂

Polizei Wolksvagen lennuväljal

Polizei Wolksvagen lennuväljal

Autojutt tuletab meelde (kuna mul on siin sigaigav, siis räägin lihtsalt igal ettejuhtuval teemal 3lk möla nagu näha =D), et eile šokeerisin FKt… Ta on nüüd kindel, et ma olen täielik khmm.. autop..e, ja kurb tõsiasi on, et vist olengi! 😀 Minu jaoks tundus seni kuidagi loogiline teada vähemalt nende autode marke, mida Eestis esineb… ja enamike neist päritolumaad… Või teemasid nagu: autot valides väldi prantsuse-itaalia omi (niuts, alfaaa) ja eelista Jaapani või Prantsusmaa omi.. Eesti kliimas vähemalt. See kõik oli juba FK jaoks palju, aga kui ma mööduva Toyota Priuse kerekuju järgi ära tuvastasin, oli see tema jaoks liig. Ma parem ei ütle talle, et Prius pole ainus äratuntav…
Aga jah, mida tema ka autodest teab üldse. See rumal plika ütles, et Alfa Romeo ei ole midagi erilist! No see oli küll solvav… ja seda veel Itaalias öelda. Ebaviisakus kuubis!!

Ma alustasin käsikirjas kaustikus just kuuekümnenda (!) lehekülje kirjutamist. Veits juba kahtlen, et selle kõik kunagi sisse trükin… see võtaks ju mingi 8 kuud aega =D (märkus.. alustasin trükkimist 4,2 aastat pärast reisi ja selleks kulus rahulikult vahelduva eduga trükkides umbes 2 nädalat)… Ja kui veel pilte juurde valima hakata – neid on hetkeseisuga 1700 ringis.. Jube-jube-jube….

25 minuti pärast (loodetavasti saksa täpsusega) algab boarding meie Pojengile (Mis tegelikult ei olegi Boeing). Wopdidoo… vist… sest samas, kui mõelda, et õhtuks oleme Roomast VEEL kaugemal, siis ei ole väga wopdidoo… niuts :´(.

IT 21:00, EST 22:00
(Lennukis, Airbus 319-100).

Kas teadsite, et herned on ühed vanimad ja tähtsaimad aedviljad? Neid kasvatati Ida-Vahemeremaades rohkem kui 8000 aastat tagasi ja Kesk-Euroopas umbes 5000 e.K.r! Lennukitoidu kandikut lugedes võib lausa targaks saada :P. Kahju, et ma ei mäleta, mida ma minnes lugesin.. oli midagi apelsinide ja kiivide kohta.
„Õhtusöögiks“ pakuti sooja loomafileed nuudlite ja kastmega. Kõrvale kukkel, või, Milka šokolaad ja pudel vett. Lisaks võtsime topsi valget veini.

This slideshow requires JavaScript.

Veider, Eestis on kell 10 õhtul.. meil on tunne, nagu oleks alles 5. J Kohvid hakkavad vist laksama, sest isegi päike ei suudaks seda 9 päevase magamatuse energiat korvata :P.

Kuulsime, et Tallinnas on +11´ja vihm. No ei olnud vaja teada… pole siis ime, et eestlaseid jooma ajab 😛 (khmm.. kuigi Eestis me ei ole alkohoolikud erinevalt Roomas-olekust…)

Õppisime FK-ga just uue väljendi: „veramente una spugna“(tõlkes: „Nagu käsn“… mõte on umbes sama nagu väljendil „nagu kaevu ääres“), mida öeldakse siis, kui ületad itaallaste tava-joogikoguse (2 klaasi) =).. mida meie ju kogu aeg tegime (aga eestlased on juba ju joomises Euroopas teised). Italianode jaoks pole probleem vähe juua. Eilne host rääkis, et neil on valimisealised 18-aastased.. suitsetamise ja seksimise-ealised on alates 16-aastased (suitsetamine on Itaalias VÄGA levinud.. pea kõik italianod – aga mitte ükski meie host – suitsetavad!).. .aga alkoholimüügi vanust meie host ei osanud öelda, kas üldse on… ju on, aga sellega ei ole seal probleeme… Päris lahe =D.

Päike loojub väljas. Nii ilus! Aga me istume aknast alles kolmandal istmel (kumbki kummalgi pool vahekäiku), nii et korraliku fototõestusega on kööga. Niuts.

Päikeseloojangu püüdmine eemal istudes

Päikeseloojangu püüdmine eemal istudes

Aga nüüd kustusid/kustutati tuled ära (seda selleks, et kui maandumisel miskit nihu läheb, on inimestel juba silmad pimedusega harjunud ja pääsed kiiremini evakueeruma), nii et ma ei riku rohkem kirjutamisega silmi ja lõpetan. Kohevarsti on Tallinn ka.

Seega: 26.05.2014, Rooma aja järgi 21:15, Eestis 22:15 saab mu „reisikiri“ lõpuks otsa. Ainult 67 lehekülge käsikirja ja 29 lehekülge teksti arvutis… ja 72 lk teksti koos piltidega arvutis…… seda 9 päeva kohta 😛 Niigi läks hästi, sest pooled asjad unustasin kirja panemata, nagu piltidelt märkasin… :P.

Okas. Järgmise korrani!

Arrivederci, Roma!

Vaade roomale viimase päeva hommikul meie hosti aknast

Vaade roomale viimase päeva hommikul meie hosti aknast