Ööl vastu eilset nägin ma unes, et ma nägin und, milles reisisin koos Empsi sõbrannaga… ja siis ärkasin unenäos üles kohtasin Empsisõbrannat ja rääkisin talle unenäos oma unenäounenäost 🙂 #MuchConfusing
Täna öösel läksin mina teatrisse. Teatrimaja asus Tallinna Raekoja platsil ja ma olin möödudes näinud, et sinna on enne etendust megajärjekorrad üle platsi. Nii ma siis otsustasingi, et lähhen pühapäeva keskpäeval algavat etendust vaatama ja selleks läksin juba hommikul kell 7 järjekorda. Saba oli juba siis üle platsi, kohtasin seal seisvat kolleegi ja jäin tema juurde. Rääkisime maast ja ilmast ja mõni aeg hiljem, tuli jutuks, et no mida tema ka vaatama läheb. Selgus tõsiasi, et see ei olnud teatrijärjekord 😀 Teatriuks oli veel kinni ja ühtegi inimest ootamas polnud… aga teatriukse kõrvaluks läks juuksurisse ja see oli see järjekord 😀
Järjekord
Et mul oli veel mitu tundi oodata, ja ilm külm oli, siis astusin sisse lähedal-asuvasse baari (kõrval oli küll ka Konsum, aga see oli veel kinni), mis ikka veel hiliste klientidega lahti oli… ja ostsin endale veini.. ja läksint agasi järjekorda, et seal seltsim kolleegiga oleks. Ja kukkusin kummutama 😀 Kohe oli lõbusam.
*
Siis on mul vahepealsest blank-out, ju ma jõudsin selle veiniga lõpule.. 😀 Ja järgmisel hetkel olin ma kodus (mis oli unes mu kodu, aga tegelikult mingi võõras koht) ja minu juures toimus pidu. Kutsutud olid sõbrad, kolleegid ja kliendid :D. Naabriuksest möödudes märkasin, et üks kolleeg/toakaaslane oli naabrimehe juures ja üsna ehmatanud näoga. Ta oli vist uksed segamini ajanud ja ei julgenud seda tunnistada ja luiskas mingi muu põhjuse, miks ta tuli (ma ei teagi, kas midagi pakkuma vms)… ma teadsin, et naabrimees on veits veider ja läksin ka sinna, luiskasin omalt poolt mingi loo, sain kolleegi korterist välja ja jäin ise sinna… selgus, et naabrimees on väikestviisi vägistaja ja kukkus ähvardama ja ei lasknud mind kuhugi.
Creeper
Ma karjusin appi, aga kedagi ei tulnud. Naabrit veits häiris, et ma abi kutsusin ja ta otsustas mu mujale viia ja tassis mu õue. Seal selgus, et mu külalised olid kuulnud ja politsei kutsunud, aga ei julgenud sekkuda, sest arvasid, et uks on lukus.. aga õuele tulid mind päästma, surusid naabri selili maha ja istusid igaüks raskuseks eri jäsemel (käel või jalal), et ta liigutada ei saaks… mille peale mina kükitasin naabri kõrvale ja kinnitasin talle vaikselt, et no küll tema nina kindlasti alles sügeleb 😀 #õeluskott.
*
Siis on mul jälle väike black-out (järelikult pidu jätkus 😀) ja järsku olin ma hoopis Meredith Grey, kes koos Derek Shepherdiga olid kahekesi üksikul hüljatud jahil, keset jäist merd ja eksinud.
Derek&Meredith
Ja siis tuli torm ja äkitselt olime me mõlemad vees, jäätükkide vahel ja Mer/mina ei osanud ujuda ja oli peaaegu uppumas. Siis ujus ligi Derek, nagu ikka tõeline McDreamy, haaras mu kaenlasse ja hakkas tagasi paadi poole ujuma… kuigi oli ise ka üsna kudenud olekuga juba. Mina, olles juba pea meelemärkuseta ja lastes end läbi lainete vedada, unistasin vaid sellest, et jahil on kajutis nari peal kilekott mu riietega.. sealt saaks kuivad riided selga… mmmm…
Jõudis Derek jahini, viskas ta mu veest välja üle reelinguääre kolaki paati, sellise jõuga nagu mees muiste… Mõni hetk hiljem ma toibusin ja ehmatasin, et WTF, keegi ronib üle ääre paati. Haarasin maast ahjuroobi (sest igas enesest vähegi lugu pidavas laevukeses vedeleb tekil vähemalt üks ahjuroop.. hea oleks, kui neid oleks mitu! 😛) ja olin löögivalmis, kui vaatasin, et aa, ups, see on hoopis Derek… ja jätsin virutamata. Aga enne, kui teda sisse sikutama jõudsin hakata, ronis laevaninast sisse veel teinegi inimene, mingi võõras naisterahvas. Ronis teine sisse, oli marusõbralik ja tundis end nagu omas kodus. Mis, selgus mõne hetke pärast, oligi tema kodu, sest ma asusin äkitselt metsamajakeses keset metsa. Derekist polnud haisugi, olime mina, see naine ja mingid tema meessõbrad, kes väljas lõkke ääres jõid.
Ma ei mäleta täpselt, aga põhimõtteliselt olin ma seal nii, et ma tahtsin mingil põhjusel ära põgeneda, kuigi nad olid sõbralikud… aga kahtlased… ja isee poolest ma olin ka vaba lahkuma.. aga ma olin ära kaotanud oma selle Säästukaart plussi vms see krediitkaardilaadne on ja ma teadsin, et see on kusagil seal majakeses.. ja et mul on kaardil 84 eurosenti võlga ja ma ei saa seda enne sulgeda, kui see tasutud… ja tasumiseks oli seda kaarti ennast vaja. Silkasin sealt metsast ükspäev lähedalasuvale Raekoja platsile ja Konsumisse… seesama, mis unenöo alguses oli… ja sain sealt vastuse, et tule kaardiga või kogu võlga edasi… Ja nii ma siis istusingi metsas “pantvangis” edasi, kuni kaardi üles oleks leindud…
*
Siis tuli äratus (ärkasin tundega, et jess, täna on reede… ja siis selgus, et kurat, kolmapäev hoopis). Ja ma olen kogu sellest öisest actionist megaväsinud. Proovige ise muudkui juua ja järjekorras oodata ja vägistajaga võidelda ja tormisel merel vette kukkuda ja creeperitega metsaonni jagada. Nii füüsiliselt kui vaimselt väga väsitav, ausõna.
Olen kodus sinisel lehel ja ei viitsi üldse blogida… Aga see blogimisvõistlus sunnib enamvähem kord nädalas… Kuigi… midagi pole öelda :D.
Selle kuu blogiteema on “Kõige kallim”, aga ma ootaks pisut tervemat meelt, et kuu teemal blogida, nii et lükkan selle edasi.
Ainus, millest mul oleks rääkida (olles kodusel režiimil ju), on seebid. Aga kõigil on vist juba ammu kopp ees mu Grey anatoomiast. Igal juhul, võtke teadmiseks, et minu uuesti otsast (esimesest hooajast) peale alustatud Grey Anatoomia 11 hooaega said eile läbi. Või noh, 11 hooajast on veel kaks osa välja tulemata, aga kuni praeguse osani said läbi. Nii kurb. Nii tühi. Nii tore oli muidu, et alati kui vaba hetk oli, siis teadsin, mida teha võiks. Mida viitsiks ja tahaks. Vahel isegi hommikul enne tööleminekut! (Ja ma astun hommikul veits peale poolt seitset välja… mõelda vaid, kui varane ma olen, et enne seda 43 minutit osa vaadata!)
Nüüd ei oskagi midagi oma vaba ajaga peale hakata. Mingit asjalikku hobi ma ei tahaks, sest asjalikke asju on nii palju, et Grey oligi just mõnus mitte-midagi-ei-pea-tegema-lihtsalt-naudi-tegevus. Nagu silt mu seinal ütleb: “Dolce far niente”*.
Jah, nii kurb ja tühi on. Sama kurb on iga kord siis, kui Gilmore Tüdrukute seitse hooaega läbi saavad. Gilmores on küll lõpp suht (Spoiler!) õnnelik.. samal ajal, kui Grey´s on hetkel (Spoiler!) pärast Dereki surma kurb ja nukker seis. Samas on Grey osas praegu veel vähemalt kahte uut osa oodata, samal ajal kui Gilmore osi ei tule enam üldse välja.
Hetkel sisustan oma ärkvel-oleku-aega täiteks Cesar 911-ga. Aga sedagi on ainult 4 osa jäänud. Ja siis on veel ootel Tuulepealne maa. Ja edasi on tühjus. Niunäu.
Vähemalt Koon on mu haiguslehega rahul:
This slideshow requires JavaScript.
* The sweetness of doing nothing
Ps. Fun fact of the day: Kas te teate, mis on ühist Kenai´l multikast “Vennad karud” ja McDreamy´l “Grey Anatoomiast”? Vastus: Sama hääl – Patrick Dempsey. 😉
Ps2. Fact of the day 2: Patrick Dempsey on düsleksik ja peab erinevalt teistest oma tekstid pähe õppima, sest ei saa neid otse maha lugeda nagu teised.
PS3. fun tip of the day. Mine Google pildiotsingusse: www.google.com/imagesja trüki otsingusse Atari Breakout
Great news! Vaatasin Grey Anatoomia uusima osa ära ja selgub, et ma siiski oskan nutta! Kuigi see polnud filmis selline päris kurb-kurb koht vaid pigem kurb-lootustandev koht… aga kindlasti mitte rõõmus. Seega great sucsess!
Ennustasin eelmisel nädalal midagi õigesti ette. Täna ennustasin terve osa, et ju Mer ärkab äkki üles ja selgub, et nägi seda kõike unes vms.
Aga ma ei ütle, kas ärkab!
***
Nüüd võtab see Koon ja see T. ja läheb kohvikusse. Jah.
Ps. Vaade põrandale kinnitab, et Koonu asemel on meil majas hoopis kihvadega pühadejänes:
Kuigi ma reedeseses blogipostituses kurtsin, kuidas Grey Anatoomia värske osa mind megakurvaks muutis, siis pean vist tõdema, et ma ei nutnud… või noh, ma nagu, nutsin sisemiselt, aga mitte pisaratega ja värki. Sest ma olen üks südametu tõbras. Ja ma olen peaaegu kaotanud võime kurbusest nutta. Võib-olla selle pärast, et olen Grey anatoomia vanade ja uute episoodidega nüüd juba niikaugel ja nii tihe vaataja , et on tavapärane, et nädalavahetuse jooksul vaatan ära osad, kus näiteks 5 tegelast ära sureb. (SPOILER: Mark, Lexy, Derek, Adele, Heather...kindlastikeegiveel… lisaks patsientidele)
Niisiis harjun ära. Ka teistes filmides, kui on mingi hullult kurb lõpp (Süü on tähtedel, Solider´s Girl etc), siis mul on küll meeletult kurb olla, aga ma ei suuda nutta. Ma ei saa aru, miks.
Seevastu, kui on mingi ülimalt rõõmus koht, siis ma lahistan nutta.
Õnneliku lõpuga filmid on minu jaoks täiega nutukad. Ülikurvad filmid teevad mu tuju täitsa kurvaks, aga ei ole enamasti nutukad. Erandiks on muidugi loomafilmid. Kui ikka mõne Koeraga filmis midagi juhtub, siis puruneb ka minu kivist süda ja ma nutan nii seest kui väljast. Aga kui mittekoer (no näiteks Derek) ära sureb, siis ainult seest.
Miks see nii on? Ma ju ostsin isegi padja nimega McDreamy, et võiks vabalt patja jutta.
***
Ps. Ma nägin öösel unes ühte Grey Anatoomia tegelast, kes endale unes ise peksa andis, et hiljem väita, et üks teine tegelane andis. Aga mida ta ei teadnud, oli see, et pargis oli pealtnägija – Anne Veski (!), hah! Säh Sulle kurja plaani!
Ja lisaks nägin unes, et mu telefon kukkus tükkideks. Aga kui tükke koos hoida (kummist kaitseümbris aitas hoida), siis telefon iseenesest töötas, kuigi nägi välja nagu see Google ideetelefon, mis tükkidest koosneb. Igaljuhul, ma küsisin T.-lt ja Empzilt luba, et kas ma võin endale nüüd iPhone 5S-i osta ja selgus, et samal pärastlõunal oli EMT-s sooduskampaaniat oodata! Kreit saksess :)… Ahjaa, ja unes olid EMT-s koerad lubatud, ehk siis ma ei pidanud Koonu enne koju viima, sest mõtlesin unes, et huh, õnneks on emt üks väheseid kohti Lõunakas, mis koeri lubab :D.
Esmalt kirumine.
teate neid väikseid nööpkõrvaklappe, mis kõrva sisse käivad vms: Kuidas neid muidu kasutatakse? Ses suhtes, et need kukuvad ju KO-GU aeg kõrvast välja. Maailma kõige ebamugavamad. Alguses kukkusid need umbes iga 50 meetri tagant kõrvadest välja (kokku oli läbida 3,75 km-i)… kui umbes poolel teel need lõpuks õigesse kõrva panin parem-paremasse ja vasak-vasakusse, siis oli tulemus muidugi ääretult roosilisem: need kukkusid kõrvust umbes iga 80 meetri tagant alles! Kreit saksess!
***
Nüüd vahelduseks rõõmu.
KolleegLuis, kes teab, et ma infolammas olin ja lambatassist joon ja et ma niisama veits veider olen, ostis mulle täna lõunal Maximast kingituse:
Behold my new sexy lingerie: Nii nunnud on 🙂 Awww.
***
Ja nüüd Greykurbust. Aga siinkohal palun, et need, kes muidu Greyd jälgivad aga nüüd viimane osa nägemata on, siitmaalt edasi ei loeks. Ma ise tegin selle vea ja lugesin hommikul pool 6 ära, et mis juhtub. Ja vaatasin siis kohe uue osa otsa ka. Aga see, et ma ette teadsin rikkus natuke kõik ära
Üleeile vaatasin Grey anatoomiat ja õhtul poole silmaga Õnne 13-t ja nägin öösel unes Grey anatoomiat, kus osa tegelasi olid Õnne 13st pärit :D… kusjuures, suht kurb osa oli, olin üsna rõõmus, kui põis mind kella 5 paiku üles ajas. (Kas ma peaksin oma eesnäärme pärast muretsema, kui öösel vetsus käima pean? 😛)
***
Täna öösel nägin unes, et me kõik elasime mingis kommuuni moodi , umbes nagu Näljamängude alad (Districts)… või the Giver´is (ja üldse oli uni Giveri sarnane) nende elupaik, kuigi mitte emotsioonideta ja mustvalge. Aga me olime seal elamisega kõik suht-koht rahul. Mina näiteks käisin koolis ja muretsesin selliste asjade üle nagu kehva maitsega koolitoit… ja proovisin vahetunnis telefoniga netipangast kaeda, et kas mul on raha, et puhvetist (kohutav sõna) süüa osta… (umbes nagu ma täna enne lõunast poeskäiku teen 😀)
Aga siis vahetus võim ja tulid mingid uued suht kriipid keepides… valitsejamehed. Kõigile koolis-olijatele tehti katsed, mille läbijad pidid koolist edasi pääsema vms. Meid aeti kõiki võimlasse… ja kuigi me tulime vabatahtlikult, siis mäletan, et ma mõtlesin, et me oleme enamuses, miks me nii vabatahtlikult tuleme ja vastu ei hakka.. kuigi polnud nagu põhjust, miks peaks vastupanu osutama…
Igaljuhul, esimene ülesanne oli mingeid sõnu maha kirjutada ja siis need mehikesed käisid kõrval ja vaatasid, kes kui hästi kirjutab vms. Aga meie grupiga oli see häda, et kui need mehed kohale kummardusid (kirjutasime põrandal), siis nad varjasid kuidagi valgust, nii et me ei näinud kirjutada. Tahtsin siis telefonil taskulambi tööle panna, et lisavalgust tekitada, kui selgus, et telefon ei töötanud seal… mis oli veider. Selgus, et teistel tiimiliikmetel ei töötanud ka telefon. Kui need mehikesed märkasid, et see meie jaoks väga kahtlustäratav on, siis nad tegid mingi helisignaali ja seepeale siirdusid kõik mehed keepide sahisedes ukse poole. See oli minu ja ühe tiimikaaslase meelest veel kahtlustäratavam ja nii sööstsime me ka ukse suunas. Kui viimane mees ukse vahelt läbi lipsas, nägime, kuidas teised mehed ära läksid, aga boss hakkas ukse külge dünamiidipakki kleepima. Mu sõber-tiimikaaslane sirutas käe läbi ukse ja haaras selle paki enda kätte ja taganes sellega tagasi võimlasse. Boss võttis ukse võtmed enda taskusse ja tuli ka sisse, et see temalt tagasi võtta. Samal ajal lipsasin ma uksest välja ja hoidsin ust (oma meeletu “looma jõuga” 😀) kinni.. ja nägin samal ajal, et täitsa ukse all ääres oli teine lukk veel, selline “vasara” võtmega retrolukk, mida keegi kunagi ei kasutanud… aga seal oli võti ees. Ühe käega ust kinni hoides suutsin teise käega ukse lukku keerata, võtme ära pätsata ja jooksu panna. Mul oli küll null plaani, mis edasi, aga miskipärast eeldasin, et kui kõige tähtsam boss koos teistega sees on, siis ei lasta võimlatäit noori õhku…
Mul oli jooksmiseks kaks varianti: paremal oli suhteliselt lähedal, kõrvalmaja taga, mets… ja otsesuunas oli parkla ja sellest edasi üsna hõredalt erinevad hooned. Valisin ebaloogilisema, st hõredama varjumisvõimalusega tee, eeldades, et otsima hakatakse just metsast.
Kui enne ust hoides olin väga ebaminulik jõujunn, siis jooksmise osas olin ikka täitsa õige mina – üliaeglane ja kuue sammuga oli juba kops koos :D.
Jõudsin paar hoonet edasi lasteaiani ja hiilisin sinna. Ühes ruumis magas rühmatäis lapsi lõunaund. Pugesin seal ühte tühja voodisse kägarasse teki alla.. tõmbasin teki üle pea, ainult nina jäi välja pmst. Ja väike pilu silmadele ka.
Alguses pigistasin silmad hirmust kinni ja üritasin mingit plaani välja mõelda (ei suutnud).. siis kuulsin, kuidas väljas kõlaritest ja raadiotest jms minu kadumisteadet lasti… Kui silmad uuesti lahti tegin, nägin täpselt akent, mille taga oli üks mees, kes mulle täpselt otsa vaatas ja siis akna tagant kadus. Kas te teate, kui õudne oli, et ei teadnud, kas ta kadus selleks, et mu asukoht reeta või sisse mind kinni püüdma tulla … või sellepärast, et ta ei saanud aru, et see olen mina… või sellepärast, et ta tundis ära, aga ei tahtnud mind reeta…
Ma ei saanudki teada, sest T. äratus pistis kisama ja sellega oli unenägu läbi…
***
ise ma alles reedel kurtsin, et õudsed uned on paremad… Reedel ärkasin nimelt esmalt niisama hullult unisena, aga olin just unes näinud, et “täna on laupäev”… ja olin hullult rahulolev, et võin rahus edasi magada.. nädalavahetus on… Kuni meenus, et kurat… võin rahus edasi magada… kuni kell 6 äratuseni 😦
Ja jäing uuesti magama.. ja nägin unes, et olin lauamängupoes ja üks lauamäng, mida ma olin hiiglama kaua tahtnud (unes vähemalt, sest päriselt pole seda mängu olemas) oli müügil! Ja mul oli raha! (millest oleks ju võinud järeldada, et tegu on unenäoga 😀).. Ja siis tuli äratus ja ma ei jõudnud isegi mitte ostu vormistatud, mängimisest rääkimata. Niuks…
Ja sellepärast ma halasingi, et palju parem on ärgata hirmsatest unenägudest, kust pääsedes Sa oled õnnelik, et see läbi sai 🙂 Loogish ju?!
Teistele lugemiseks igav, aga endale meenutuseks märgin mingid meeldejäänud unenäohetked eelmisest nädalast üles 🙂
***
1. Segane lugu sellest, kuidas me sõprade ja kolleegide jt-ga keset metsa mingites kämpingutes elasime. Metsas oli pime. Kogu aeg. Aga ikkagi oli keelatud öösiti väljas käia, sest väljas olid öösiti libahundid… (Ma pean ilmselgelt vähem Vampiiripäevikuid ja Originals-i vaatama. -Toim.)…ja lisaks mingid “teist liiki libahundid”, kes olid nagu hundi kehaga aga ilvese vms kaslase näoga ja hästi kissis silmadega.
Olenemata öisest liikumiskeelust hiilisin ma ühel õhtul välja, et suvalistes kohtades maad kaevata ja tuhka otsida… Seda sellepärast, et sain teada, et Maša oli ema tuha (kes tegelikult ei ole üldsegi tuhastatud -Toim.) lihtsalt mulle ütlemata mingisse kohta maha matnud, lahtiselt. Aga mul oli ju ometi olemas uhke urn! Ise tehtud, suurest lambipirnist!
Maša ei avaldanud peitmiskohta, aga suutsin oma hea ninaga õige kohani jõuda ja sõelusin mulla seest tuha välja ka.
Tagasiteel tulin mööda meie sõprade/naabrite majast, kus elas jaapanlasest sõber Kim (Kes juhtumisi oli Rory sõber Lane Kim Gilmore tüdrukutest, kes küll seal sarjas oli Koreast, mitte Jaapanist… PS. Äkki ma peaks vähem Gilmore Tüdrukuid ka vaatama? -Toim.) ja kuulsin-nägin läbi akna pealt nende vestlust, kus selgus, et need imelikud kissis silmadega tapjahundimoodiloomad olid jaapanlastest tekkinud libahundid.
Kiirustasin koju, et teisi hoiatada, aga see kuradi Maša ju vältis mind, sest kartis, et ma hakkan talt tuha kohta infot uurima ja ma nägin kurja vaeva, et teda hoiatada saaks… Argh, kui närvi ta mind ajas unes :D.
Aga kuidas kogu lugu lõppes ma ei teagi, sest uus unenägu tuli peale.
**
2. Sama öö. Nägin unes, kuidas T. päev otsa hästi veidralt käitus ja mind telefonis vältis jms. Kui õhtul koju jõudsin, siis sain teada miks. Ta andis mulle rasedustesti ja selgitas juurde, et ta olevat ennast hommikuti halvasti tundnud ja üldse on tal tunne, et ma olen rase, sest tal on kõik raseduse sümptomid ja tema ei saa ise rase olla :D. Ma ehmatasin ennast selle peale kohe ärkvele, sest see oleks suht hirmus ikka :D.
Veidi ärkvel olnuna jõudsin siiski maha rahuneda, sest tean kindlalt, et põngerja-hirmu ei ole… ja üldse oli kogu unenäos süüdi Vihmahääl, kes oli FBs mu kaalu-juurdevõtmise-postituse all küsinud, et ega ma rase pole. ei ole, tänan küsimast.
*
3. Aga see öö ei olnud veel läbi 😀 Sest kui ma ennast rasedustesti peale ärkvele ehmatasin, oli kell alles pool 2.
Järgmine uni algas pisut paremini. Otsisime sõprade ja T.-ga kohta, kuhu sööma minna ja lugesime erinevaid arvustusi. Umbes 20 erinevat inimest olid kõik soovitanud ühte sama kohta – Sadamateatris asuvat pubi (mida tegelikult ei ole olemas).
Mõeldud-mõeldud, läksime kohale. Sisekujundus oli segu Must Täku Tallist ja Hansatallist. Menüüks oli raamatuke, mis nägi täpselt välja nagu Hobby Hall´i kataloog vms ja sisaldas kõike. Loogika oli selles, et mida klient tahtis, see talle (linna pealt) leiti ja toodi. Näiteks tahtsid toidu kõrvale kahte tennisereketit ja rohelist jalgratast? No problemo!
Ma tellisin toiduks pasta, mis maitses sigahea ja teenindus oli super jne… kuni ma leidsin oma pasta seest umbes poole meetri pikkuse juuksekarva…
Ehmatasin end jälle üles. Õnneks ma ei mäleta, mida ma sel ööl veel unes nägin, enne hommikust äratust 😀
***
4. Ühel ööl nägin Grey Anatoomiat unes. (Sellel võib olla seos sellega, et olen nüüd umbes kolme nädalaga jõudnud sarja 7nda hooaja keskele… ehk siis, olen kodus olles vaadanud VÄGA PALJU Greyd…) Ma ei mäleta, kas ma vaatasin unes sarja või osalesin ise. Igaljuhul meenus mulle järgmine päev seda vaadates hetk, kus Alex koomas oli ja Izzie tagasi tuli, et Alexiga olla. Aga alles järgmine päev selle üle juureldes avastasin, et sellist asja pole ju sarjas olnud… ehk siis nägin seda ilmselgelt unes. (Kas ma peaks vähem Greyd vaatama?)
**
5. Täna öösel elasin ma mingis imelikus majas, kus minu korterisse sissepääs käis nii, et pidin trepikojas minema teisele korrusele. Seal sisenema naabri korterisse (Kellel oli samasugune võti nagu mul), naabri korter oli läbi kahe korruse ja nii pidin ma nende korteri teisele korrusele minema… ja sealt läks alles uks teise trepikotta, kust läks omakorda uks minu korterisse.
Kuna need naabrid mulle eriti ei meeldinud, siis ma võimalusel vältisin oma koju minemist ja ööbisin külapeal. Naiss laiff. Not.
Siia juurde ma sobivat pilti ei leidnud, panen siis pildi oma päris korteriuksest:
Hästi käituvad koerad on teretulnud! 🙂
Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.
Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.
Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.
***
Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.
Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)
Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad. Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.
Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.
Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!
Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.
Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:
Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
– “Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”
– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…” … jne.
See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.
Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.
(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)
Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.
Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghiconuovavacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)
Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:
Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.
Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.
Olen täiega väike vargaplika ja pätsasin Katre blogist “Praeguse hetke nimekiri” postituse küsimused ära… Õnneks ta ei kutsu mulle ilmselt Mupot kraesse, sest ise lubas lahkelt postituse lõpus, et võtke ka. Ja, noh, ema õpetas, et kui tasuta antakse, tuleb võtta.. vms 😀
Teen: Tööd, kohevarsti. Hetkel joon hommikukohvi ja blogin. Söön: Kohevarsti helluse jogurtit 😀 Ja lõunaks pihve juustuga (juustuviilud peale ja mikrosse sulama), kõrvale ampsan šampinjonidega pasteeti ja magustoiduks pisut Nutellat :D… Ma ilmselgelt olen a) kohutav toiduvalmistaja ja b) oma isude järgi igasugu jama sööja… Joon: Hetkel kohvi, varsti sidrunivett. Ootan: Õhtut, lähen esmalt kutsikaid pildistama (awww) ja leidsin eile oma esimese Roomatripi nänni üles… tahaks need õhtul scrapbooki lisada… Ei oota: Et ma alustasin eile suuuuuurt koristamist ja see läbu vajab jätkamist. Loen: Blogisin. Lehti. Vahel raamatuid. Miki Hiirt 😀 (eakohane 😀). Tahan: Puhata ja mängida. Magada. Filme vaadata ja puslet kokku panna (taaskord: eakohane). Näen: Väga segamini töölauda. Minu stiilis süsteem: vajalike asjade hunnik, pikaajaliste asjade hunnik, kiirete asjade hunnik, niisama mingi hunnik, ei viitsi-aga peab-hunnik. Vaatan: Seriaale (Vampiiripäevikud, Gilmore tüdrukud, Originalsid, Grey Anatoomia.. ja veel paljupalju)… lisaks pikad multikad (eakohane!), nutufilmid ja maailmalõpufilmid. Kuulan: Raadio Elmarit (eakohane!)… muusikast eelistan rocki või ballaade.. aga on erandeid. Mängin: Hay Day´d. Lauamänge! (Eakohane!) Kannan:Hetkel (kes mind teavad, ei usu!) musta lühikest kleidi moodi asja ja retuuse! Otsustan: emm.. ma ei tea… mida vaja?! Soovin: vt. Tahan* Tahan osta: Ketse! Ühte kindlat lauamängu, Macbooki, kahte raamatut, liiklusseadust ja ülesandeid, kleepkiledega albumeid, lennupileteid New Yorki, korterit :D…(ei, ma ei võitnud lotoga.. küsimus oli “tahan osta”, mitte “ostan”).
Naudin: Vabadust. Meeldib: Koerad. Soe (kuigi Koonust on kahju). Vaba aeg. Lauamängud. Seriaalid. Ei meeldi: Pidevalt pahurad ja närvilised inimesed (eriti kui nad teiste peal ennast välja elavad). Idioodid. Masu. Ühed naabrid :D.
Imestan: Inimeste üle igapäevaselt: jobud, kasvatamatud, ebaviisakad, rumalad, ülbed, virisevad, vastikud 😀 (on erandeid ka). Loodan: Rikkaks saada 😀 (normaalsed inimesed loodaks tervist ja värki, aga ma püsin reaalsena 😀). Vajan: vt. Tahan osta.* Tunnen: Väsimust. Nuusutan: Hommikuselt veel värsket õhku. Märkan: Klaasikilde vee ääres (idikad!), noorema generatsiooni ülbust (nii eakohane minust!) Tean: Nii mõndagi, aga mitte piisavalt. Mõtlen: … enamasti enne ütlemist (aga mitte alati). Naeran: Musta huumori üle. Imetlen: Inimesi, kes joosta jaksavad? Eih, tegelt ma vist mõtlen lihtsalt, et nad on päris hullud… õpetajaid äkki? Ja seda metsloomade heategijat Imeloomade Seltsist… Armastan: Koeri. Üksi olemist. Igatsen: Roomat.
Ma nägin täna emajões saarmast! Kaarsilla juures 🙂
EllieTheElephant vahtis kaldalt haavunud pilguga, et miks see “koer” tohib partidega ujuda ja mina minna ei või?! 😀 Ja läks siis hoopis suure vihaga ja leidis IGA põõsa tagant midagi süüa Tööle jõudes olime põhjalikult riius… ärr
Aga varsti lepime jälle ära, sest ma pean oma koerateraapia mitmeks päevaks ette kätte saama, sest koon jääb T.-ga koju ja mina siirdun pealinna (õõõh) koolituma. Seega tuleb enne minekut ohtralt kudrumudru teha.
Aga nüüd. Lähen mina Maximasse, ja mida minu vanad silmad peavad nägema? Riiulitäis bandanasid!
Tulemus on natuke ekstreemne. Suure hirmuga, et mine tea, millal järgmine kord neid poest leian, tulin tagasi varuga pikaks ajaks:
Aga ei ole tarvis muretseda. Ma ei plaani temakese riietamist kaelarätist kaugemale viia (v.a. teraapiakoeravest). Ei osta talle politseikostüümi ja stripparikostüümi ja ämblikmehekostüümi jms kõik sülekoertele saadaval on 😀
Paar pilti neist suurema versioonina lajatasin Flickr’isse ka üles.
Pilte tehes avastasin, et mu fotokas on talvega aeglaseks jäänud 😦 St. pildi teeb kiirelt ära, aga ekraanile laeb seda mingi 5 sekundit või nii. Kas mõni targem laps teab, milles häda võib olla? Fotokas endas (Nikon D60), Objes (Nikkor, 50mm) või SD kaardis?
Koonu pildistades tahaks teinekord peale esimest klõpsu pilgu peale visata, et kas pilt ei tulnud ehk liiga hele/tume vms.. aga kui ma see 5 sekundit ootan ja tühja passin, on proua koer tõenäoliselt juba asendit vahetanud. Mjäu.
Ahjaa, viimane asi veel koonuteemal… Mingi puu (kuni lehed veel päris “valmis” pole, ei oska ma enamikku puudest tuvastada) õitseb hetkel… ja loobib laiali pisikesi kauna-moodi kollaseid kleepuvaid kesti. Arvake ära, kas koerlane lamas eile poseerides selle puu all või jaa? Arvake ära, kas tema ilusad kollased karvad olid pärast seda kokkukleepunud ja kollaselaigulised ja neid kaunakesi täis või jaa? See polnud tema süü muidugi, hoopis kahju oli tast, kui sodi välja kammida üritasin. Vaeseke…
***
Käisin nädalavahetusel Hoséphi sünnal. Esmalt käisin Ellie ja Dzännuga Kassitoomel patseerimas…
Kuna VäikeFränky tagajalg kipsis on, siis on ta ise praegu närb jalutaja. Härra Koera ei jalutanud. Ta on tugev nagu loom ja mina nõrk nagu kolmepäevane hiir.
Fränky oli kokanud ahjukala ja-kartulit (nämmm)… Sõime, vaatasime Wremjat ja filmi “College road trip“. Kui kell hakkas keskööle liginema, tuletas mu keha mulle meelde, et ma ärkasin 4.45.. ja olin party-pooper.. ajasin koera üles ja tatsasime koju.
Nägime Kastani tänaval tuhkrut üle tee jooksmas. See on Tartus teine kord kui mõnda kohtan. Metsloomade linn, nagu näha :D, tuletades meelde selle postituse algust…
Nädalavahetusel pidi Ch. ennast külla seadma. Aga oli laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas ja ei tulnudki. Mis tähendas, et mul ei olnud motivatsiooni midagi teha, sest mul polnud kindlat põhjust, miks ennast liigutada. No okei, koeraga pikki jalutuskäike käisin tegemas (ja kuigi olin soojemalt riides kui 99% teisi inimesi, köhin nüüd uhkelt nii, et kopsutükid lendavad. Kreit!).. .aga jalutamast tulles kobisin uuesti pidžaamasse ja voodisse filme vaatama 😀 Vaatasin ära näiteks “That Awkward moment” ja “Remember Sunday” ja “First look inside Fukushima nuclear plant” ja “Two Weeks notice” rääkimata siis Grey anatoomiast, Originaalidest ja Vampiiripäevikutest.
Koonlane ei hiilanud ka eriti energia ülejääkidega:
Ahjaa. nälg, see liikumapanev jõud, viis mind siiski vahepeal poodi ka. Tegin endale siis õhtusöögi ühele: pool kilo liha ja kausitäis kodujuustusalatit. Nämmmm…. Pärast kausitäie popkorni kah soolaseks magustoiduks…
Ja thats it, pretty much. Nautige nüüd mu koolituspäevade jagu rahu 🙂
Natuke kiire periood ja blogimiseks ülemäärast aega/energiat ei jää. Mõnest asjast siiski pajatagem.
1. Filmid. See kunagi ühes postituses kiidetud 3-osaline dokumentaal “Inside the animal mind”… Vaatasime nüüd kõik kolm osa ära ja selguse huvides olgu öeldud, et jään endiselt seisukohale, et see on väga äge ja soovitan kõigile! 🙂
Tambuga kaesime ühel õhtul filmi “12 aastat orjana” ja teisel õhtul sarnast filmi “Teener“. Esimene neist korjas 3 Oscarit… Aga minu/meie meelest oli teine film palju parem! Nii, et soovitan hoopis seda, vot.
Nädalavahetusel astusin Fränky ja meha juurest läbi. Nemad, kes nad teavad, et ma olen nõrga närvikavaga ja ei kannata õudusfilme, näitasid mulle südamerahuga filmi “The Uninvited“. See ei olnud neist eriti ilus. Näiteks ei julge ma enam kunagi ilmselt prügi välja viia :P. Eih, tegelikult oli see õuduka kohta päris hea. Mitte sihuke Saag/Mootorsaemõrvad/Mägedesilmad tüüpi film vaid pigem 6-meele kanti. Et point oli täitsa olemas. Aga filmi jooksul oli lots of disturbing images.
Täna hommikul kell pool kuus vaatasin “Switched at Birth”-i esimese hooaja viimase osa ära. Muidu on lahe sari, aga hooaja finaalosa oli natuke pettumus. Kuidagi, ee… tavaline osa. Ilmselt olen ära hellitatud Grey Anatoomia hooajalõppudega, kus alati mingi draama ja trauma ja maailmalõpp on, et jääd uut hooaega oodates vaevlema, et “mis nüüd edasi saab”… aga praegu ma ei vaevle eriti. Alustan hoopis vahepeal Carrie Diares´iga vahelduseks.
2. Hommikud. Tavaliselt ma ei vaata tegelikult hommikuti pool kuus filme. Ainult kord nädalas või nii. Küll aga kõnnin ma hommikuti vara-vara tööle. Lihtsalt sellepärast vara, et Koonuga hea rahulik kõndida oleks. Vaadake ise pilti, kui ei usu. Kesklinna “melu”:
Aga hommikud on NII valged! Amazing. Kui veel nt nädal tagasi päikeselise ilmaga väljudes olin juba 1/3 teed läbinud, kui tänavavalgustus kustus.. siis täna tulin 10min varem välja, ilm oli pilves ja tänavavalgustus juba kutu. Ömeizing..
Ja hommikune kõndimine. Kui asfalt vähegi veest ei uju, üritan terve tee (~4km) jalgsi tulla (ja kuiväga märg on, siis pool teed). Oh kuidas ma ei viitsiks seda teha, kui Koonu poleks. Aga seltsis segasem. Ja Koon rõõmsam. Ja kui ma juba alustanud olen, siis tuleb mulle meelde, kui mõnus kõndida on. Esimene samm on raske :D. Räägivad, et jooksmas käimisega on samamoodi, aga ma ei viitsi seda esimest sammugi proovida :P.
3. Nänn.
Realiseerisin nädalavahetusel Gusti jõulukingi. Pildil näha osa tulemusest (ehk siis need 3 pildiraami). Koonud raamides on vasakult vaadates: Ällu, Ellie ja Sid 🙂
Sain eile postkaardi Ukrainast (Kiievist) ja rahatähe+mündi ka. Suutsin vastusaatmiseks isegi Eesti sente leida. Eurosendid oleks ju igavamad.
Ma tegin kunagi oma “Kümme lemmikut postituse” lemmikseepide teemal… nüüd on sinna nimekirja mõni lisandunud, mida vaatan 🙂
[natuke on spoilerioht ka, btw]
Endiselt jälgin Grey Anatoomiat,
kuigi selles on hetkel väike puhkepaus ja uus osa tuleb üle pika aja alles järgmisel nädalal. Aga asi seegi.
Eile tundsin vastupandamatut vajadust vaadata seda osa (5. hooaja lõpp), kus George suri. Ühtlasi sain ma ka sealt esimest korda teada, mida tähendab John Do (või Jane Do). Väga hariv sari. Kui George suri ja Izzy ellu jäi, liikusin edasi 6. hooaja lõppu, kus hullunud tulistaja mööda haiglat lippas ja inimesi tulistas. Väga depressiivne. Aga depressiivsete asjade vaatamine on nii rõmustav… noh, et avastad, et on ju hiiglamatore, et Sinu suurim mure on igapäevaselt räpane ilm, mis Su koera ära määrib 😛
(okei, tegelikult on mul ka suuremaid muresid kui see… aga.. you´ll get the point, eksole…)
Mis veel Grey´d puudutab, siis Apollos oli hüper-super ale, kus hooaegade DVD-kollektsioon oli allahinnatud: 5€/hooaeg (38€ asemel).
Geniaalne on siinjuures muidugi see pisiasi, et mu arvuti ei mängi DVDsid.. st. mul on see muudetud (not by me, I must add) mingi suvalise regiooni peale. Ja DVDlugeja laseb regiooni muuta ainult kokku mingi teatud arv kordi. Nüüd, kui ma sisestan mõne normaalnse regiooniga plaadi, siis ta ütleb, et Sul on ainult 1 muutmiskord järgi jäänud.. ja kui ma olen nõus, et jah, olgu see viimane ja lõplik kord… siis ta ei lase enam regiooni muuta 😦 Ütleb, et sisesta meedia, mis on soovitud regiooniga. No, dooh… ma sisestasin selle ju enne kui ta isegi plõksima hakkas. Ärrrr…. Ühesõnaga. No DVDs for me.
Teiseks vaatan endiselt vanast valikust Vampiiripäevikuid. Sest, noh.. Damon:
Kuigi, ma pean tõdema, et Vampsid on natuke alla käinud. Endiselt on üllatavaid momente küll, aga.. kuidagi.. kipub ajalugu kordama, lihtsalt väikeste muudatustega [spoiler coming up]… Katherine teeskleb jälle Elenat… Damon on jälle vastik ja paha ja ülbe… Ma ootasin nii kaua, et ta ihana heaks saaks ja nüüd siis jälle… samamoodi ootasin, et äkki.. no ÄKKI saab Katherinist ka nüüd siis lõpuks asja… vahepeal oli juba lootustandev… aga nüüd.. Katherine on ikka Katherine. Prfff.
Okei.. nüüd ma rääkisin umbes nii, nagu kõik teaksid, mis Vampside sisu on… see selleks. Igaljuhul soovitan vaadata! Alates esimese hooaja esimesest osast. Isegi siis, kui leiad, et vampiiriteemad ei ole muidu Sulle mõeldud… Ei ole fännanud ei Buffyt ega Videvikku? So what, mina ka ei ole 🙂
Aga nüüd uutele sarjadele edasi…
Esimeseks sobib Vampsidelt edasi liikudes The Originals.
See on põhimõtteliselt Vampiiripäevikutest välja kasvanud sõsarsari. Kus põhitegelasteks on Vampsidest tuntud originaalvampiiride vennad-õed… ja hunditüdruk ka… Ja uusi tegelasi terve posu.
Kui otsustate seda vaatama hakata, soovitan ennast mitte esimesest paarist osast heidutada lasta… tunduvad esialgu kuidagi tegevusetud ja igavad. Tegelikult ei ole! Hetkel meeldib mulle vähemalt sama palju kui Vampsid ise!
Järgmiseks. Minu lemmik-sari läbi aegade on kindlasti Gilmore tüdrukud. Olen 7t hooaega korduvalt vaadanud ja üksikuid lemmikosi veelgi rohkem. Nende huumor.. ja kogu see üldine olustik. Nii muhe lihtsalt.
Ühel õhtul mõni nädal tagasi tuli jälle Gilmore-igatsus peale… et vaataks osa või paar, eksole… Aga siis mõtlesin, et oh.. guugledan õige selle autoreid, et äkki nad on teisigi toredaid sarju loonud?! Ja, voila: olidki!
Väikelinna Baleriinid.
Ohh… see oli niiii Gilmorilik! Kiiresti-rääkimine, huumor, Emily Gilmore.. ohh.. Niiii tore oli vaadata! Ei olnud küll nii hea kui Gilmore, aga peaaegu.
Vaatasin ühe õhtu ja järgmise hommikuga esimese hooaja ära… Ja siis… sain traumeeritud 😦 Teist hooaega ei olegi. Sest sari canceldati peale esimest. Sucks to be me
Kurtsin oma kurba elu Kikuriinule, kelle sarjade-eelistus on siiani olnud täiesti minu tassike teed. Ei pidanud ka seekord pettuma. Sain terve nimekirja soovitusi, millest natuke olen jõudnud ka ära piiluda:
Awkward.
Awkward on sihuke noortesari, mis on chill ja kerge kaasamõtlemata vaadata. Mäletan, et kunagi Riias koolitusel nägin seal selle lätikeelset reklaami ja mõtlesin, et tahaks seda näha. Mõni aasta hilinemist ainult ja nägingi 😛
Aga muhe on. Matty on armas. Jenna meenutab õige-pisut Rory Gilmore´i. Ja on blogard :D. Kuigi peab tõdema, et 3. hooaeg polnud nii hea (mu meelest), kui esimesed 2. Varsti algab neljas, ehk läheb paremaks tagasi 😛
PS. Ma ei suuda otsustada, kas mind häirib, et seal on SO much of underaged sex… et äkki mõjutab tiinekat publikut et ongi äge iga päev peale kooli koinida vms…
Ja last, but not least: Switched at Birth. Mis, nagu nimigi ütleb, räägib sellest, kuidas 2 teismelist pliksi saavad teada, et nad on kogemata sünnitusmajas vahetusse läinud. Ups, ikka juhtub ju.
Kuna üks neist pliksidest on kurt siis on sarjas päris palju viipekeelt, mis on niitoreniitore. Ma tahaks ka viipekeelt osata… pisut rohkem kui ainult tähestiku sõrmendeid. Aga sarja järgi seda õppima ei hakka, sest seal on USA-viipekeel, millest siin suures osas kasu poleks.
Mis mind vahepeal natuke närvi ajab ja mida ma tahaks teada, et kas see päriselt ka nii on, on see kuuljate-kurtide vastandamine. Kuuljad vaatavad kurte nagu mingeid imeloomi ja kurdid on seisukohal, et kuuljatega pole mõtet ja võimalik suhelda, sest nad ei mõista meid enivei. Loodan, et see päris-elus nii äärmuslik ei ole. Esiteks on mu jaoks mõistetamatu, miks viipekeeles suhtlejaid imelikult peaks vaatama (kuigi ma vaataks (mitte küll imelikult) ka, sest mu meelest on viipekeel nii äge lihtsalt… Samuti nagu Braille´i kiri on lahe.) Ja teiseks ajab mind filmis närvi, et mismõttes on kuuljad kõik ühesugused lontrused pmst. Kõik ei ole. vot.
See selleks. Armsat poiss-sugu on filmis ka, muuseas. Mis on ju põhiline 😛 Ahjaa.. üks vahetet´pliksidest on sama näitleja, kes Gilmores Luke tütart mängis 🙂
Ps. Olen esimese hooaja poolepeal.. päriselt on hetkel käimas kolmas hooaeg…
Ja siis, kui nende seas juhtus olema sarju, mis teile meeldisid, siis mainin ära ka ülejäänud, mida soovitati, aga mida ma ei ole seni veel jõudnud vaadata: New Girl… pole näinud, aga treiler tundus pandav. Mulle meeldib see peategelase näitleja (Zooey Deschanel) ka 🙂 Suburgatory.. mingi äärelinna teema.. tsikk,kes kolib kesklinnast äärelinna vms. Vist. Carrie diaries… Seksi ja linna Carrie teismeliseiga.. noortesari… Pretty Little Liars… vampsi tüüpi aga alguses mitte nii utoopiline. Hiljem juba ka sama karm. Väidetavalt. Ise pole veel näinud.
EDIT: Lisan oma must-watch-listi Big Bang Theoryka 🙂
Ahjaa, seljaalisõltlastest äpp(l)ikasutajatele. Ma armastan oma EpisodesApp´i. Nii hea on järge pidada, et palju osi nähtud.. millal järgmine osa välja tuleb jnejne. Like it!
Ääremärkusena olgu öeldud, et ma võiks pea iga küsimuse lõppu lisada: “Kuna mu mälu on kohutavalt halb, siis ma ei mäleta midagi aasta alguses ja vastan suht aasta viimase kahe päeva põhjal :D” Lisaks olge hoiatatud, et ootuspäraselt on koer teemas 😀 kogu aeg.
1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud? Käisin Lodjaga sõitmas. Käisin esimest korda: Pläsku katusel, Maarjamõisa Haiglas, mitmes Ida-Virumaa kohas jne. Veetsin päeva kottpimeduses jooke valades ja koogi/torditükke serveerides. Sain endale “oma koera”, Ällu oli rohkem nagu perekoer… Ühtlasi ka võtsin esimest korda Koonu tööle kaasa (siiani võtan).
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Sel aastal andsin esimest korda elus uusaastalubaduse. Teraapiakoera-teemal, loe eelmist blogipostitust 🙂
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? Jep, VäikeKaksikJ.
(ps. ma nägin täna unes, et mul oli kuri kaksikõde… ps2. VäikeKaksikJ ja tema õde ei ole kurjad).
4. Kas keegi su lähedastest suri? Ei. Väga meeldiv neist/teist.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?
Päris oma pesa oleks nunnudus kuubis. Muus osas on mul olemas kõik, mida vaja.*
* Loomulikult on palju asju, mida ei ole vaja… aga tahaks 😀 Vt. rubriiki “Saamisrõõm” 😀
6. Mis riike külastasid?
Hiiumaad :D.. nali, st. külastasin küll.. aga välisriikidesse ei jõudnud, Hiiumaa oli kaugeim punkt. Kuigi Ida-Eesti tundus ka päris.. võõrkultuuriline.
7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks? 5. oktoober 2013 😛 Koon tuli koju 😛 Aasta tähtsündmus ju, doh!
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek? Dziiz, ma ei tea… T. Tartusse saamine… Koon muidugi… tervist sai ka ehk natuke putitatud… bäh, ma ei tea.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Doooh, ma ei kuku läbi. Doh. Ma olen ideaalne ju. Noh, oli üht-teist.. mis sest enam.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Sain hakkama ühegi külmetus-viirus-haigulehete. Vigastusi ka ei olnud. Ühel opil siiski käisin, aga ma ei loe ennast sellepärast veel haigeks :P.
11. Möödunud aasta parim ost.
Suuremat ei olnud midagi… Koeralausuja raamat oli hea valik. Uus talvejope on ka ilusake ((Y) Sepa Turg!)…
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi? Need küsimused on raskemad kui mõni eksam. Koonu oma, kahtlemata! Koonusaaga asjaosaliste oma ka.
Lisaks mitme loomapoe müüja oma, kes on maailmatoredad olnud. Ja Sepa-turu-müüjatädi oli ka tore.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Meediast on ikka üks koma teine tegelane läbi astunud, kes võiks olemata olla…
14. Kuhu läks enamik su raha?
Üürile.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Koer. Koer. Koer. Täpsemalt EllieTheElephant.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?
No kuna mul on niiiiiiii jube mälu, siis ma mäletan ainult viimaseid… “Lapsed tulid laulma kuue Euro eest” näiteks. Edgari-lugu oli ka kummitamajääv.
Aga tõsisemalt… Robbie “Angels“ kontserdilt… “Meil on aega veel” aasta algusest… (oli see üldse 2013 või 2012? 😀) ja Alen´i “Valgusfoorid“.
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii. kõhnem või paksem? Sama klibu.
iii. vaesem või rikkam? Rahaliselt tundun vaesem. Kuigi ei peaks olema. Krdi hinnatõusud
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Dunou… koristanud? 😀
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Laiselnud?
20. Kas sa armusid aastal 2013? Ei
21. Kui palju üheöösuhteid?
Mul ei pole ühelgi aastal üheöösuhet olnud… 2013 ei olnud ses suhtes erinev.
22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Uutest avastustest “Dog Whisperes” ja “Originals”…Vanadest headest ikka “Grey Anatoomia” ja “Vampiiripäevikud”.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Kindlasti. Mul pole kedagi kindlat, keda ma vihkaks, aga üldiselt: roolijoodikud, loomapiinajad, inim-piinajad, bussipeatuses suitsetajad jne.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Ma ei tea 😦 Mulle meeldis väga “Koeralausuja”… ja “50 halli varjundit” esimene ja teine osa (kolmandat pole ikka lugenud) ja “Minu Supilinn”. Ja kindlasti midagi veel, aga ma ei mäleta ju, mida ma lugenud olen… Ahjaa, aegumatud Lindgrenid ka loomulikult!
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Eee.. ööö… puudub.
Küll aga avastasin, et Koit Toome oskab vaimustavalt laulda… mis ei pane mind küll tema tavapärast muusikat kuulama, aga saates oli ta il fantastico!
26. Mida sa tahtsid ja said?
Doh. Lihtne T. Tartusse ja Koonu: (kuigi Tema ei ole “mida” vaid on “keda”)
27. Mis oli selle aasta parim film? Ot.. las ma vaatan enne üldse, milliseid 2013-filme ma nähenud olen… väga väheseid selle aasta omi vist: Visa Hing (6?), Beautiful Creatures, Safe Haven, The Host, Fast&Furious 6, Despicable Me 2, The Lone Ranger, Turbo, Planes, I give it a year, Jobs… Ei oska neist midagi valida 😦 Lone Rangeris oli Johnny 🙂 Jobs oli ka vaadatav… aga mingit lempat ei sündinud.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Ma ei mäleta oma sünnipäeva 😦 See oli ju jaanuari alguses. Nii ammuuuuu. Tööl sõin pitsat… Supilinna raamatu sain sünnaks… ahju kütsin ilmselt. Ma ei mäleta, tõesti.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Rohkem armsaid hetki?!
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Tavapäraselt tohlakas teksa+pusa/kampsun.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Mina ise. Siin poleks teistel midagi teha, kui mu katus ikka ära sõita tahaks, siis ta ka sõidaks ilmselt (õnneks ei taha) :D.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Vanad lemmikud ikka, Robbie ja Ian Somerhalder jne.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Enamik poliitilisi küsimusi tekitavad minus ühte kahest tundest: ükskõiksust või vastikustunnet 😀
34. Keda igatsesid? Teda. ; Oma Koonu. 😛
35. Kes oli parim uus tutvus? Koonu-inimesed 🙂 Ja mõni töökaaslane, kellega sel aastal tihedamalt suhtlema hakkasin.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.
Et ma olen Loll. Sest loll ei õpi oma vigadest ka 😛
Sissejuhatus
Siit nurgast tuli sõimu, et blogis vaikus… sealt nurgast jällegi härdaid palveid, et võiks ju blogida… Kolmandas nurgas istusin mina üksõhtu masenduses, et Mallukas oma blogi kinni pani ja mul nüüd enam miskit lugeda pole… ja neljandas nurgas istusin ma rõõmustades, et ta siiski kaua vastu ei pidanud ja uue blogi avas. Keskpõrandal saime siis kokku ja otsustasime, et üks pikk lambiteemasid täis vahearuanne saagu siin olema. Minule omaselt väga paljudes teemades hüplev ja otseloomulikult Koonupiltidega 😀 Aga olge hoiatatud, ilmselt ei viitsi ma enne järgmist nädalat (ja ilmseltkindlasti ka mitte esmasp.) uuesti blogida, nii et.. maitea, jaotage see enda jaoks ära näiteks, iga päev üks lühike jupp ja üks pilt, näiteks 😛
Aga siin siis kõik, mida sülg suhu toob.. suvalises järjekorras.
Ps. Mis veel Malluka blogi puudutab, siis ma ikka mõtlesin, et missugused masohistidest tainapead need on, kes lähevad järjekindlalt kellegi blogisse, kes neile ei meeldi? Miks nad sinna lähevad? Mulle on ka eluteel sattunud ette blogisid, mille kirjutajatega ma ühel meelel pole, no aga Jumala eest, ma panen selle netiakna kinni lihtsalt, mitte ei lähe järjekindlalt iga postituse alla anonüümselt möirgama, et kirjutaja on idioot… No ma ei tea, on ikka inimeseloomi olemas… jeebuskraabus.
§1. Kus me peidus oleme? Mac ja EllieTheElephant resideeruvad päälinnas. Saabusime siia muuseas rongiga, mis oli EllieTheElephanti esimene rongisõit. Edukas. Tema piletiks oli pagasipilet hinnaga 1.28, mis iseenesest ei ole palju, aga on kõige kallim pagasipiletitest. Nagu vihje, et Su koer on paks. Prfff, jalgratas vms suur pabas on oluliselt suurem kui EllieTheElephant, vot!
Macil sinine leht Tlnas, nii et Lasnamägi võttis meid kenasti vastu (nii kenasti, et senini oleme näinud ühte trepikojas magavat narkomaani ja põllul jalutades tuli neid suisa 3 korraga vastu… selleasemel, et mind tühjaks tõsta, tegi üks neist Koonule pai [Koon vajab nüüd sügavpuhastavat desinfitseerimist vms :P]). Hetkeseisuga veel Lasnas, pikimad matkad voodist välja on Koonujalutused õues, aga need on aina pikemad 🙂 Nädala lõpupoole tagasi armsasse Tartusse, jepikajee 🙂 Aga nagu pealinna-rahvas märkab, siis ma ei ole nendega deitinud (v.a. need, kellega see siinsamas maja juures õnnestub 🙂), aga see on puhtalt Teie enda süü, miks Te siis olete nii kaugel, mitte kõrvalmajas! vot.
Aga T. saatis oma naeratavad (ja magusad) tervitused isegi kaugelt Tartust, küll toreda kulleripoisi käe läbi, aga asi seegi 😉 Kaardil oli muuseas kirjas, et ma koerale kommi ei annaks.. ja hiljem rääkis ta veel, et oleks valikus midagi ka koertele olnud, oleks saatnud. Awww.
§2. Mis me vahepeal teinud oleme? – Mac näiteks, kes vahepeal voodirežiimist lolliks läheb (ja vahepeal jälle meeletult magada-saamisest mõnuleb (vt. allpool)) on leidnud uue hobi. Huvitavate tilkade pildistamine kraanikausiäärelt. How fascinating, huh?!
– EllieTheElephant seevastu on peaaegu õppinud käppa andma. Olen 2 kuud proovinud. Kõik muud käsud on käkitegu, aga käpa-andmine on tuumateadus :D. Nüüd on viimane õlekõrs klikker teinud mõnevõrra imesid. Ehk siis käpp antakse alati, kui ma istun voodiäärel.. aga kui ma kohta vahetan ja näiteks köögis küsin, heidetakse mulle segaduses pilk, et what the **** do you want from me, girl?! – Saanud uusi sõpru. Esmalt must juhtlabradoripreili (kellega mina olen tegelikult juba vana sõber), kellega suhtlemisest EllieTheElephant lihtsalt upsakalt keeldus. Roosukas proovis igatepidi mängimist alustada, EllieTheElephant aga käis temast mööda nagu teda lihtsalt poleks olemas. vau. Aga nad ei riielnud sugugi ja said vabalt ühes toas koos olla, sest Roosukale meeldis tema lähedal.. ja EllieTheElephant ei saanud temast eemale minna, sest siis ta oleks tunnistanud, et see teine must koer on päriselt olemas. Aga oh ei, ei ole.. vaadake parem mind *trügib läbi musta koera ise pai saama* 🙂
Kui ma juba õuele minna julgesin käisime teise kuldse neiu ja kuningpuudlist juhtkoeraõpilasega mängukohtingul. Proovisin pilti teha. Failed. Big time. See yourelf:
Ja lumele andsime uue võimaluse (eelmine kord kui teda lumega viskasin, vaatas ta mind haavunud pilguga, et miks Sa nii tegid?).. aga tuleb välja, et talle väga meeldib lumi! Kui palle viskan, jookseb järgi ja sööb ära… ja kui osavalt visata, püüab õhust kinni. Pärast on nägu lund täis nunnult 🙂 Üritasin sellest pilti teha, aga kuum tsikk nagu ta on, sulatas enamuse enne ära, kui ma ta mänguhoost paigale sain: – Et lumi maas on ja tihti sulalumi, siis käisin kääridega Koonu käpa-alused üle.. et pikad karvad ära lõigata, kuhu pallarad jäävad. Tegin seda mingi kuu aega tagasi ka. Täitsa lõpp, sealt tuli niiii suur pihutäis karvu. Mõned vb teavad, et mulle ei meeldi jalakarvad, isegi meestel 😀 Foobik. Aga lihtsalt uskumatu, et keegi, kellel on TALLA ALL niii suur hunnik karvu, suudab ikkagi NII üle mõistuse armas olla. I´m amazed! – Lisaks olen hunniku filmimajandust ära kaenud (vt. allpool) ja endiselt Lindgreni radadel. Läbi said Karlsson; Hulkur Rasmus; Rasmus, Pontus ja Lontu… alustasin Madlikest ka, aga see oli igav.. nagu ka Kerstin ja Mina. Ja loomulikult, rikutud nagu ma olen, leidsin neist niii palju rikutud tsitaate 😀 Nii rikutuid, et ei hakka siia kirja panemagi 😳 – Ja täna sõitsid VäikeKaksikJ koos oma PisiPiigaga teisest linna otsast siia, et paljukiidetud Koonu oma silmaga näha. Ühtasi tegime siis ka jalutuskäigu. Torekas oli.
Jalutades kohtasime ühte kollikoera, kes ka lahtiselt oli. EllieTheElephant üritas mängida, aga sellel noormehel olid teised huvid. EllieTheElephant siis ütles, mida ta asjast arvab. Prff, ise pole lilli toonud, ega küünlavalgel spagette sööma viinud ja kohe ronib saba alla. Rrrauhh! Pisut hiljem jõudsime uuesti ringiga nendeni. Kolli tuli kohe joostes meie juurde. Ja mida tegi Koon? Kõige geniaalsemat asja üldse! Jooksis hooga kolli perenaise juurde (isane muidugi kannul), nurus ühe kiire pai… ootas, et perenaine Kollil kaelarihmast kinni võtaks, vaatas siis pilguga, näe, tõin Su koera tagasi, ja jooksis meie juurde 😀 Geniaalne!
§3.Mac on vandenõuteoreetik vms Täitsa kohutav.. Ma olen alati vaadanud suht napaka näoga kõiki neid, kes usuvad, et maitea… neid lennukitriibuvärke.. või et vähk/hiv jms on meditsiinitööstuse väljamõeldised rahapumpamiseks jnejne. Ma ei lähe loomulikult neile näkku karjuma (või anonüümselt blogisse), et Sa oled idioot. Ma isegi ei mõtle, et on idioot. Mõtlen hoopis, et djah, usu mida tahad, aga vaevalt see tõsi on.
Nüüd on see siis käes. Ma peaaegu, et usun ühte teooriat. Nimelt mõjub liiga palju vaba aega ilmselgelt halvasti ja olen Youtubest (kõige usutavam allikas ever, onju) vaadanud ära umbes 20 tundi filme 9/11st (WTC Kaksiktornide rünnak) ja filme mõlemast vaatenurgast. N.ö. “ametlikke”, kui neid, mis üritavad rääkida, et ametlik jutt on kõik möla. Ja ma pean tõdema, et mõneski osas oli see “teine liik filme” usutavam. Aga ma ei hakka siia neid fakte kribama, mis mind veensid.. muidu ma nagu… levitaks oma usku vms 😀 Vaadake ise, kui tahate. Kuigi jah, ma ei ole päris nii radikaalne, et oleks läbinisti seisukohal, et Bush ja Co kõige taga on ja Osama võltsitud on jms, aga päris palju küsitavusi on nende poolelt ikkagi. Btw, kunagi varem ma rääkisin, et ei saa täpselt aru, et miks need jumperid hüppasid, siis nüüd olen oma vaateid muutnud ja arvan, et oleksin reaalselt üks esimesi hüppajaid olnud… Kõige lihtsam kindla peale minek sealsetest valikutest.
§4.Mac muutis filmimenüüd terrorist jõulusemaks Vaatasin ära filmi Noel. Mis oli natuke masendav ses suhtes, et seal mängis Paul Walker, kellest mul on niiiii kahju. Aga avastasin, et mulle meeldib näitleja Penelope Cruz väga. 🙂 Njäu. Siis vaatasin depressiivse algusega [järgneb spoiler] aga rõõmsa lõpuga November Christmas´it ja avastasin, et ma tahan ka endale lumegloobust. Kasvõi imepisikest, kuigi see suurem oleks parem (size matters)… Edasi läks chillimaks, sihuke Hollywoodilikult õnnelik 12 Wishes of Christmas, sest noh.. pildi peal oli ju koer. Seega must watch! Pettumuseks oli koera kahjuks väga vähe näha, aga asi seegi.
Järgmiseks algab kohekohe Alone for Christmas, mis on vist Üksinda Kodus koeraversioon. See võib olla kas tore… või täielik kräpp. Aga kräpid koerafilmid tuleb ka lõpuni vaadata, sest neis on koer. vot.
Ja ootel on veel: 12 Dogs of Christmas; The Dog who saved Christmas Vacation ja viimaks koeravaba, aga endiselt jõulune Unaccompanied Minors.
Ja nu, mittejõuluselt muidugi endiselt Koeralausuja, Grey Anatoomia, Vampiiripäevikud ja Originals. Ahjaa, ja õudukas Punamütsikesest Red Riding Hood ju ka.
Aga jõuluteemal jätkates – vaadake kui tore:
§5. Mac ja mitte-tapmis-unenäod! Maci tavalised unenäod on teatavasti üks tapmine ja tagaajamine. Oleks eeldanud, et minu eelnevat filmivalikut arvestades, on mul hulk hirmsaid ideid, millest öösiti und näha. Aga oh ei!
Üksöö nägin unes, kuidas jalutasime FKga (kes on muidu tallinlane) Riiamäest alla ja Hundu sõitis meie kõrvale… ja siis suri tal auto välja… aga peale paari katset sai eluvaimu sisse ja viskas meid kesklinna ära… pikk maa ka ju… ja siis nägin äkki hoopis, kuidas ma elasin mingis aedlinnas ja mu töökoht oli mingi suur talumaja teisel pool metsa ja hommikul tööle minnes kaotasin ma EllieTheElephanti ära.. ja siis läksin tööle, et öelda, et ma täna ei tule, sest otsin koera taga, ja Koon oli juba tööl mind ootamas… aga ta oli hoopis must labrador, mitte kuldne retriiver…
ja siis nägin veel unes, et mul oli poeg, mingi 3-4 aastane põnn.. adopteerisin ta vms, igal juhul oli ta mul süles ja ma ütlesin talle miskit armsat.. a la armas/kallis oled vms ja ta raputas hullult pead selle peale, et “eiii oleeee!” 🙂
Täna nägin unes, et nägin unes, et Ch. oli mu töökaaslane ja jäi külmetusega sinisele lehele… ja siis me käisime ülejäänud kollektiivi ja minu endise klassiga koos kusagil Tallinnast väljas asuvas spordihoones võrkpalli mängimas ja kui tagasi jõusime, jäi teine töökaaslane külmetusega haigeks. Ja siis öeldi talle, et haigusleht saab olla ainult viimasena haigestunul, ehk siis Ch. peab enda oma ära lõpetama ja hopsti terveks saama Siis ärkasin unes üles… läksin “unes ärkvel olles” tööle ja seal oli seesama unenäokolleeg ennast kraadimas ja haigeks jäänud. Rääkisin siis neile ka, et ma nägin seda unes ette. Ja peale tööd kutsuti mind endise klassiga rahvaste palli mängima, Tabasallu. Meie vs paralleelklass Ma istusin kasti tagumises nurgas kuskil ja hoidusin pallide teelt Aga me võitsime esimese poolaja! ja vahetasime siis pooli.. ja siis lampi vaatame, kuidas vastasmeeskonna omad ükshaaval enam ei viitsi mängida ja lihtsalt mängust ära jalutavad… jätsime siis pooleli ja kuulutasime meid võitjaks. Aga mille üle mina rõõmustasin, oli mitte võit vaid et oh, pmst ma nägin seda ka ette.. kui lahe, ma olen selgeltnägija!
Ja siis ma ärkasin üles… ja ei olegi selgeltnägija. vot.
***
Aga seoses päeval voodis vedelemisega on mu unerežiim niiii sassis. Muidu oli nii, et läksin õhtuti 9 või enne 9t magama ja ärkasin hommikuti 6.20 (või vahel 4.45 :D)… nüüd ma võin ju 0.00 voodisse minna, endal hull unekas, aga magama jään ikka poole kahe paiku.. ja ärkan hommikuti vahemikus 10-11.30. Järgmine nädal tagasi tööl saab raske olema. Hah, ja ma magan nüüd juba teist ööd ibukata, jeii 🙂
§6. Su nägu kõlab tuttavalt
(mulle muuseas ei jää ükski nägu ega nimi meelde tavaliselt)
Nagu ma kunagi mainisin, olin andunud vaataja. Ei takistanud ei vallid (teleka puudumine) ega kraav (kohatine interneti puudumine). Ja kuigi Oti kohta oli teada, et ta laulab väga hästi, oli üllatav, et ta ka nii hästi parodeerib. Aga mis mind tõeliselt hämmastas, st kes hämmastas, oli hoopis Koit Toome. Täitsa lõpp, kõik ta esitused olid niiiii head. I was amazed. Lootsin, et tema võidab. Kahtlustasin, et Otil on rohkem fänne. Aga näe, Koit võitiski. Nii khuul 🙂
Vaata kindlasti ka (kui Sa ei ole juba näinud) Koitu David Hasselhoffina (välimus meenutab nii Hasselhoffi kui Hobbiet (Mitchi poeg Rannavalves)); Markus Teeäärena (kellel on nüüd puhkuseasendaja Metsatölli kontsertidele olemas 😀), Tiiu Tulp´ina (sest see on lihtsalt nii tobe, et peab nägema 😀), ja Barry Gibb´ina (Bee Gees´i helehäälne kõri).
§7. Pirtsutav Koon Ostan mina siis Koonukesele mingit elukallist (ja niiiiiii hea lõhnaga) koeratoitu eksole, mida Temake, va tänamatu, mitte millekski ei pea. Olen juba varem rääkinud, kuidas ta 2 ampsu sööb ja siis ülejäänud krõbinad kujutletava mulla alla matab :D.
Ühel hommikul oli köögipõrandal selline vaade:
Ei, ma ei pannud talle seda pildistamiseks nina alla.. vaid krõbin vedeles seal (ju õhtul süües jäänud)… Koon tudus seal rahumeeli kõrval ja kui ärkas, siis jalutas rahumeeli minema. Mitte et ta seda märganud ei oleks, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Fain läksime siis lihale üle. Nagu juuresolevalt pildilt näha, sööb Koon nüüdsest kana (ainult varbad veel paistavad 😉):
Fain, fain.. järmine pilt täpsustab eelmise pildi saamislugu:
Aga see oli muide tõsi, et Koon liha pugib. Ükspäev panin talle pool kilo isuäratavaid kanasüdameid ette ja kuigi mul oli kanadest kahju ka, tundusid need ikkagi nii isuäratavad, et olin koera peale täitsa kade.
§8. Muu lambimöla, mis mainimata jäi: – Kas te teadsite, et haiglatoit on hea! Täielik areng, vähemalt ITKs. Ma ei saanud seal ühtegi halba toitu. Aga isegi hea söök ei hoidnud mind seal hetkegi kauem, kui hädavajalik, sest kodus ootas ju Kuldne Koon. Ja üks inimene paraneb oma koera juures tuhat korda paremini kui ükskõik kui hea toidu peal haiglas. Onju?! – Mul on nüüd kael/pea viltu. Loodetavasti ajutine nähe, aga kui keegi tunneb vastupandamatut soovi mind Pisat vaatama lennutada, siis ma ei vaidle. Kui tihti ikka on võimalus näha (enda jaoks) sirgelt seisvat Pisa Torni. Onju?! – Avastasin chattides, et mulle meeldivad need chatid, kus ei tule selle MSNi sümboli järgi kohe kui (Y) trükid automaatselt seda Thumbs-up emotikoni… Sest (Y) trükkides teavad enamik inimesi, et see tähendab pöial üles.. aga see näeb välja nagu jänkunina ja on palju armsam, kui päris pöial:
– Ja last, but not least. Oh, kui üle mõistuse ARMAS üks Loomake ikka olla võib. Ja kui ma istun põrandale, kobib ta magamast püsti ja poeb mulle häääästi lähedale sülle/kaissu ja toetab pea nohisedes minule. Siis ma sulan iga kord natuke ära. vot.
EDIT: Avastasin, et mu uhke käsitööprojekt läheb enam-vähem ka seekordse Fotojahi teemasse “Niidid, nõelad, nööbid“.. ainult nööbid on puudu.
Aga teisi fotojahtijaid piilugem ka, onju!
Kuna kõik mu sõbrad on ilmselgelt õmblemises sama äpud kui mina (loe: olenemata minu peenetest vihjetest ei tõtanud keegi ütlema, et “ma Armastan õmblemist ja hakkan nutma kui ma vähemalt viis kaelarätikut päevas õmmelda ei saa, ma teen Sulle sellise!” vms), siis tuli mul Sesamy kommentaarist innustatuna ise uuesti kangapoodi minna. Helkurriiet ei olnud endiselt, aga seekord oli vähemalt u. 10cm laiust helkurpaela. Kuigi mitte triigitav (vist 😀). Fain! Kui raske see ikka on, vaatan õhtul Vampiiripäevikuid ja teen hopsti valmis.
Vaatasin Vampiiripäevikuid, Originals´i, Grey Anatoomiat ja Covert Affairs´i…ja Surnuaiavahi Tütre filmi ka takkapihta. Umbes 8-9 tundi puhast õmblemisrõõmu ja juba oligi valmis:
Ehk siis kuidas teha? Vot nii:
Vahenditest läheb vaja: – Niiti – Nõela – Kääre – Pliitatsit – Paberit Kasuks tuleb ka: – Nööpnõelad (mul ei olnud ja asendasin need juukseklambritega 😀 #MacGuyver) – Seda seepi v kriiti, millega kangale joonistada (ma ei tahtnud oma vedelseebiga proovida 😀 harilik ajas asja ära) Põhimaterjalidena vajad: – Riiet (mina shoppasin materjaliks 2 fliis-salli.. fliis on mõnus pehme, aga oleneb igaühe eelistusest) – Helkur-riiet (minu puhul siis 10cm laiune helkurpael, mida saab meetrite kaupa osta) – Takjapaela (aga võid kasutada ka muud kinnitust.. klambriga rihma kasvõi) Hindadest niipalju, et 80cm helkurpaela ja 30cm takjapaela maksis kokku 6 raha… 2 fliis-salli olid hetkel soodukaga ja olid kokku 2 raha – Žablooni soovitud logo-pildiga*
* Mina kasutasin žabloonina seda kuldse-pilti, aga peegelpildis.. aga võid valida hoopis muu sobiva “logo”… käpajälje… Batmani märk 😀 liblikas vms…
Kellel kuldse koonu asemel kodus mõne teise tõu esindaja, aga koerapilt kindel soov, siis google pildiotsingus on abiks “koeratõug+silhouette”.. ehk siis poodle sulhouette, beagle silhouette, scottie silhouette jne 😉 Kuna mu fliissalli-materjal oli pisut vale suurusega, et kõike ühes tükis välja lõigata, lõikasin välja kolmnurga ja kaks riba, mis rätikut kaela ümber kinnitama pidid hakkama. Nende äärte õmblemisega läkski mul kõige rohkem aega maailmas 😀 Nende külge läksid ka takjakinnitused… ja Kolmnurga kahte äärde keerasin kahekordseks 5cm laiuse helkurpaela riba. Pildil on näha ka, kuidas ma juukseklambreid eesmärgipäraselt kasutasin 😛 Ja muuseas, kuna ma ei oska õmmelda, ja mul ei ole masinat, siis pildil nähtav “õmblus” ongi lõplik õmblus :D, mitte hädapärane traageldamine.. See on siis minu tase :D. Helkurriie oli muuseas päris tugev, nõela hoidmine, et sealt seda järjekindlalt läbi sundida, tegi sõrmed valusaks. niuniuniu. Aga (koera) ilu nõuab ohvreid!
Mul polnud printerit, niisiis panin paberi arvutiekraani kohale ja joonistasin žablooni läbi (kopisin selle wordi, seal pöörasin peegelpilti ja lohistasin õigeks suuruseks pildi) 😛 Cheater, mitte kunstiandekas, olen.. sellepärast on ilus koer :D!
Kui helkurriide ääred paigas ja kinnitusribadel takjad küljes, õmblesin kinnitusribad rätiku äärtesse (sättisin tükk aega ja ikka tegin valesti, üks on ühelpool ja teine teiselpool rätiku külge… aga vähemalt oli nii palju oidu, et üks takjapool peab olema ühtepidi ja teine teistpidi! Et nad kinnitamiseks ikka omavahel kokku läheksid!)
Siis joonistad žablooni järgi koonupildi (või muu logo) helkurriide tagaküljele ja lõikad välja.. ja siis õmbled embleemi peale, kui Sul just ei õnnestu kusagilt sobivas suuruses triigitavat helkurriiet leida (minu kuldse embleemi tagakülg näeb välja nagu labrador 😛):
ja paramparaaa, “juba” oligi valmis!
Kuna sõber Džännul ei olnud sellist (muuseas, tsekkige Koonude esikäppade läbimõõdu erinevust 😀)…:
… siis pidi ta selle ometigi saama:
Aga nüüd on helkurriie otsas, näpud valusad ja õmblustšehh suletud 😀 Kõigile huvilistele, aga õmblusoskamatutele aga infoks, suhtlesin täna ühe õmblustöötoaga ja väike lootus on, et peale jõule võetakse toodangusse.. käpajälgedega versioon ilmselt 😉 Kes koerapildiga või kiiremini tahab, siis nüüd on ju puust ette ja punaseks tehtud 🙂
Ahjaa, kõik teised vaatasid ja ütlesid, et “Awww, ise ütlesid, et Sa ei oska õmmelda, aga nii ilus on ju…” jms… Üks töökaaslane vaatas.. ja ütles: “Jah, pead veel harjutama natuke!” 😀 Valus-valus :D.
Järgmiseks projektiks on tööõpetus, valmistan endale Nunnumeetri 🙂
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 