Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.

Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:

… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.

Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

Koon 3! :)

 

 

 

 

Nagu bänner blogi ääreribal reedab, saab Koon täna 3 aastat vanaks/nooreks 🙂 Partyyyy

Sel uhkel puhul (ikkagi esimene sünnipäev siin!)  sai preili keskööl oma kingikotid kätte: üle minult ja teise Frankylt-Hoséphilt-Dzännult-Püütonilt 🙂 (Dzännu ja Fränky olid sel tähtsal puhul ka isiklikult kohal 🙂)

Ja EllieTheElephant võis oma kingipakid Dzännu valvsa pilgu all ise avada. Nagu arvata oligi, oli/on tema lemmik oranž kana, mille Fränky ja Co kinkisid. Tal on varasemast üks samasugune, mis ei näe nüüdseks enam nii… khmm, esinduslik välja… Aga uus on uhke ja armas ja meeldib väga. Ülejäänud kingitus see-eest maitseb väga 🙂
Seni, kuni Ellie kanaga müttas, otsustas Janet teda sõbra-poolest-aidata ja avas teise paki 🙂

Tavaliselt on EllieTheElephanti söögiaeg õhtuti, siis täna oli erandlik ja hommikusöögiks ootas teda väike koerakonservitort, kolme närimispulgaküünla ja koeramaiusekaunistustega:

Kuna üldiselt ei ole eriti viisakas, kui sünnipäevalaps üksi oma tordi ära sööb ja külalised ainult suud vesistavad, siis sai ka külaline oma tordikese 🙂

Peale sööki hängisid sünnipäevatüdruk ja külalistüdruk niisama ja tõmbasid leiba luusse:

Ja Dzeik helistas ja edastas läbi telefonikõlari oma õnnitlused.. kuigi tundus, et Koon pigem pelgas mingit valget vidinat maas, mis nii kõva häält teeb 😛 (Dzeik, ju teadagi, lõugab nagu loom! 😀)

 

Aga tulles uuesti tagasi Ellie sünnipäevakülalise juurde.. siis sheeriksin veel paari pildinäidet, kuidas me õues kõnnime. Esmalt: kuna Koonudele meeldib vägavägaväga täpselt kõrvuti käia, siis kes oleme meie neid keelama, eksole…

Las siis käivad pealegi. Aga kuna kõnniteed on kitsad ja neljakesi kõrvuti on mahutuvusega närb lugu, siis kasutasin uut hands-free süsteemi ja südusin Koonu rihma lihtsalt VäikeFränky koti külge, thadaaa:

Ja õhtul kui Dzännul rakmeid peal ei olnud, kasutas Fränky paaris-rakendi abi ja kõndis ringi üks koer ühes, teine teises käes. Edukalt 🙂

***

Fränkyl külas olles ei hakanud ma liha kaasa tassima ja pätsasin lahkelt tema Koonu krõbinaid. EllieTheElephantile ei meeldi eriti krõbinad. Ta sööb, kauakauakaua, mingi 20 minti umbes: matab toitu (video toidumatmise kohta nt), vahib niisama ringi, keeldub söömast, kui keegi pealt vaatab… ja jätab siis pool järgi ja marsib minema.

Õgardkoertele, kes kipuvad liiiiiga kiirelt sööma, on olemas Northmate kauss, millest korduvalt rääkinud olen. Kinkisin selle Hoséphile, kelle Koon muidu toidu 10 sekundiga, aga selle imekausiga umbes minutiga kausist tühjaks sööb.
Testisime siis seda kaussi krõbinatega EllieTheElephanti peal… et kas mu teooria, et äkki see kauss tekitab põnevust ja soovi toitu jahtida ja ikka kõik korralikult ära süüa.  Filmisin tulemust ka:

Ehk siis jah. Ellie pole kunagi kuivtoitu nii ruttu (8 minutit :D) söönud … ja esimese hooga kauss täiesti tühjaks. WOW!

Aitab nüüd. Kallis, Koon! Toretoretoredat sünnipäevapäeva Sulle!
(Ta proovis ise ka enne päeva toredaks muuta. Märksõnadeks kalasisikond ja püherdamine, aga selle peo ma rikkusin üsna ruttu ära… vaene väikseke, üldse ei lubata midagi toredat 🙂)

Ja last, but not least, mõne päeva tagune pilt mänguhoos 🙂

mjöööla

* Taevas on täiesti pilvitult sinine. Mõnus.

* Nägin (nägime) eilsel  õhtujalutuskäigul M.-i & V.-d ja RoosiLapselapsi (loe: kahte Koonu) ja VäikestFränkyt & Hoséph´it ja Dzännut (loe: veel ühte Koonu) ja  nii jalutuskäigu alguses kui lõpus ühte noorhärrat, keda tihti kohtame ja kellel on kaks maailma ägedaimat Norwitchi terjerit (Terjerite nimedest tulenevalt olgu nende blogihüüdnimed Ma. ja Ra… .härra nime ei tea…) 🙂 … Ja sellega saidki juba tuttavad ja tuttavad Koonud otsa.

* Testisime Toomemäel Dzännu ja EllieTheElephanti koha-koidmise-oskust, nii siis kui teine koer silmapiiril on, kui siis, kui inimene 5m eemal putka taga peidus on jne. Üldjoontes oli greit sucsess 🙂

* Käisime Fränky&Hoséphiga koeri ujutamas. Aga nad tahtsid ainult niisama jalgupidi vees patseerida… Nojah, kui ujuda ei tohi, tehakse sukeldumisharjutusi ja kui ma ekstra Koonu ujuma viin, siis ta ei taha. Prff, emased, saa siis aru :D.
Pilt ei ole kõikse parem, sest Džännu tegelt joob, aga on esi- ja tagakäpad kuidagi nii lähestikku asetanud, et näeb välja nagu “hädaldav” koer 😀 Me tegelikult ausõna ei reostanud jõevett 😀

* Ma veedan oma nädalavahetuselise ilma arvutita. Kuidas ma siis seepe vaatan? Lähen vannituppa ja istun dushinurgas ja põrnitsen? 😀 Okei, õnneks on mul laupäeval raamatukogu ja kammireklaam Fränky´le ja pühapäeval ehk Ch. (ja kammireklaam talle? :D.. ma olen nagu Tupperware tädi vms 😀 ainult, et täiesti ilma omakasuta…), nii et igav ei hakka.

*Furminaatorist ja Potterist tahaks ka rääkida, aga räägin järgmine nädal hoopis. Jah.

* Ma kasutan liiga palju smailisid 😦

re-e-e-e-e-e-eeedeeee (-:

Nagu mu instagram kilkab, on kevad täies hoos. Mis siis, et hommikuti on miinusüks ja tulen tööle talvejope, mütsi, salli, kinnastega 😀 Olles viimased paar aastat järsku kevade vastu allergiline, siis närin rõõmsalt allergiatablette. Või vahel ei näri, kui need maha unustan. Siis köhin, aevastan, jooksen silmavett ja nuuskan nagu põeksin seagrippi vms. Whole lot of fun! 😀

Olen mitu kevadet sama ravumit tarvitanud. Ja üleeile ütles esimest korda apteeker, et “see võib unisust tekitada ja sellepärast võetakse vahel õhtuti“. Aitäh. Ütle seda kõige kergemini mõjutatavale inimesele maailmas. Aitäh! Arvake ära, kas ma käin nüüd ringi üheksakümmend korda unisemana kui varem või jaa? Aaargh…

Täna on Hoséph´il sünnipäevapäev. Lasin siis varahommikul teda Fränky ja sõprade poolt lausa raadios õnnitleda. Helistasin talle 5min ette, et ta üles ja kuulama ajada. Telefon oli väljas Helistasin siis VäikeFränkyle. Kaks korda lausa. Ei vastanud. No on tõpranahad. 6.45 on päike pooles taevas ja nemad ei suvatse telefonilegi vastata. Prfff. Õnneks lohutab mind pisut teadmine, et VäikeFränkyl on mingi foobia vastamata kõnede vastu ja nüüd on ärgates teda vähemalt kaks vastakat ootamas. Paras! Prfff.
Õhtul astun sünnipäevalapse juurest läbi ja edastan sõimu hommikuse magada-julgemise eest personaalselt. Kingituse annan ka ära. (Kui Sa nüüd Hoséph oled, siis ära palun ava järgnevat linki). Kingiks on see. (See roheline, mitte kuldne 😀)

Mõni päev tagasi uurisin, et kas originaalDVDsid kuidagi rippida saab arvutisse. Dzeik soovitas (või, noh, tegelikult soovitati Dzeiki kaudu… aga mul ei ole soovitaja jaoks veel sobivat hüüdnime blogisse… ideid?) mulle ühte programmi, mille T. arvutisse sikutasime ka. Aga kui see rippima hakkab, siis jookseb kokku ja paneb proge kinni. Proovisin erinevate filmidega. Prffff. Niisiis, teisi progesoovitusi? Või hulle vabatahtlikke, kes sooviks minu eest mingi 15-20 DVDd ära rippida? 😀 Sealjuures te ei tohi faile endale jätta, mõistagi, sest see oleks ju filmi loata levitamine… Aga võin tasuks pakkuda… ee… ehhee.. no vot… ehh… hmmm…  šokolaadi?

Lugesin blogisse tulnud spämm-kommentaare. Vahel ikka tsekin need üle, sest kunagi ammu näiteks Anni omad läksid otse sinna. Enam pole päris-kommentaare spämmboksi läinud. Aga väga tujutõestev lugemine. Kõik “kommenteerijad” kiidavad mu blogi meeliülendavalt. Küll on ilus taust, küll räägin kaunist juttu (mis siis, et kommentaarid on inglisekeelsed ja postitused eestikeelsed) jne. Kommenteerijate nimed on ka täpselt minulikud, ehk siis muidugi tahan ma nende koduleheks märgitud netilehti klikata siis ju 😀 “Dog Obidience Training” ja “Fasebook adult sex site” näiteks. Kutsuvad ju 😛
Ps. Ei tasu siiski muretseda, ma olen äärmiselt närb kahtlaste linkide klikkija. Isegi sõprade saadetut ei usalda 100% 😛 (i´m psaiko, ainou)

Ja last, but not least. Kui see 100 Happy Days projekt läbi saab (lõpuks 😀), ehk siis umbes 2 kuu pärast. Siis tahaks seda “30 Days PhotoChallenge”´t  teha.

Näis, kas 2 kuu pärast meeles on, et tahtsin. Või kas siis veel tahan üldse. Sest juba see 30 õnnelikku päeva on üsna frustreeriv värk 😀 Mõni päev on iiizibiizi, aga näiteks täna..  Mul pole kõige hallimatki aimdust, mida ma postitan. Ma ei saa ju lõpmatuseni ainult Koonu ja kevade pilte postitada, onju. Kuigi Koon rõõmustab mind niikuinii iga päev, aga siis ma oleks pidanud projekti kohe alguses nimetama: 100+ õnnelikku päeva Koonuga vms. Muuseas, 5. mail saab juba 7 kuud Koonurõõmu! (Proovisin Exceli DAYS360 funtsiooni abil arvutada, mitu päeva see kokku teeb, aga too pakub mulle järjekindlalt 0. No ei usu.)

tölpa

Mac hakkas hommikul kohvi tegema. Selleks oli uus purk vaja avada. See lahustuva kohvi klaaspurk, mille peal enne esimest avamist on tsellofaan vms asi (mingi kate, noh 😀). Aga sellel purgil, erinevalt nt ketšupipudelist, ei olnud selle kattepaberi äärel seda pisut laiemat osa, kust kinni haarata, et see pealt tõmmata. Oli selline ühtlane ülilühike äär.
Minu maniküüri stiil kannab nime: küüned võimalikult maha ja on elu lihtsam. Lihtsam kõiges muus, välja arvatud selle katte maha sikutamises :D.

Võimlesin, mis mina võimlesin. Lõpuks lõin käega ja läksin kurva näoga töökaaslase jutule. Tema vaatas mind sellise näoga, et ega ma vist kõige kirkam kriit karbis ei ole, või teen lihtsalt mingit nõmedat nalja. Võttis käärid kätte, lõi kattepaberisse ja lõikas selle pealt.

Vot siis. Nii saab ka.

Oli küll piinlik. Oli jah. Mis on natuke lohtuav, ses suhtes, et täitsa rumal vist ei saa ise ka aru, et ta rumal on. Ma vähemalt tunnistan seda endale. Pool teed paranemiseni :D.

***

Kui ma juba siin avalikult oma lollusega hiilgan, siis kasutan juhust ja küsin targematelt. Kõigi maade jõe-targad ühinegem ja vastakem.
Kas ja millest oleneb jõevoolu kiirus? Mida kitsam? laiem? kurvilisem? järsemate kallastega? kivisema põhjaga? enamate lisajõgedega? … vms on jõgi, sellest? Tean, et jõe keskel on vool kiirem, seega minu loogika järgi (sest ärgem ära unustagem, et ma olen puhta loll) on kõige kiirem ilma äärteta jõgi 😀 Noh, et kus ongi igal pool jõe keskosa 😀 😛 icc.

Jah, just selliste muredega vaevan oma peakest tööle kõndides. Vahel leian lahenduse ka (nagu nüüdki, leiutasin ilma ääreta jõed pmst). Kahju, et ma homme tööle ei tule, muidu leiaksin raudselt näljahädale lahenduse vms.

***

Näljahäda meenutab mulle Aafrikat ja see omakorda seda, et vaatasime üksõhtu T. ja Hóseph´iga filmi “Captain Phillips“, mis, olenemata sellest, et ma peale “12 years a slave” ja “Butler”´it natuke valgeid inimesi jälestasin, muutis mind nüüd natuke rassistiks. Kuigi jah, peab tõdema, et selles, et need piraadid täielikud primaadid tundusid, ei olnud süüdi nende nahavärv vaid üldine käitumine. Oleks nad teist värvi, aga sama juhmid, oleksin nendest samamoodi arvanud.
Aga film iseenesest oli pandav 🙂

Siis… kiirelt Koonuteemal. St. kiidan, ennast, kui tubli ma olen olnud! Ma olen viimasel ajal üritanud instagrami ka teisi klõpsatusi teha kõigest muust, mitte ainult 100% koonupilte. Ja teate, mis ma avastasin? Et mu sõbrad on sama koerahaiged kui mina 😛 Sest “laike” saavad seal ainult EllieTheElephanti pildid. muig.

Mis Teraapiakoera-vesti puudutab, siis eile sain rõõmusõnumi, et kui kõik hästi läheb, saab seda aprillis vahel juba ka eesmärgipäraselt kasutada. Aga sellest juba siis 🙂

Ps. See luguline Tai koolist on päris loetav 😉

PS2. Ma pean tänasest õhtust ligi 24 tundi Koonuvabalt olema (T. on koonuga). Niuks. Juba on raske. Ladies and Gentleman, let me introduce to You – the DramaQueenMac! 🙂 Ja et seda mulle veel raskemaks teha, siis puges Koonlane mulle eile õhtul niii nunnult sülle, kui põrandal istusin. Awww.
Mis tuletab mulle omakorda meelde, et sõin seal põrandal siis üleeilset vastlakuklit. Üritasin esmalt ümber-ringi süüa, et kõige parem osa (loe: vahukoor) viimasena ära süüa. Õnnestus. Kuni hetkeni, kui see vahukoor lihtsalt kukli otsast alla kukkus. Üritasin seda käega püüda, aga käehoopi hoopis lõi koorepritsmed laiali. Nii  leidus vahukoort koera seljas, minu särgil ja põrandal. Aga mitte enam kuklil. Nojah. Pole hullu, vähemalt oli sai ka hea. Mjäu. #macilikkajuhtub

PS3. Sain Tšehhist kaardi 🙂