bussineedus vms

Ma live´s olen mõnele neid lugusid juba naernud-kurtnud-pajatanud, aga kuna ma pole sada tuhat aastat bloginud (isegi parooli olin ära unustanud), siis mõtlesin, et panen vahepeal siia ka mõned read.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et lähen varstivarsti New Yorki, eksole (rääkisin sellest 2 postitust tagasi)… (also: fun fact, mul on siiani reisirahast umbes pool palgatäit raha puudu… vot nii yolomutt olen, et noh, missealsikka, ma siis ei söö :D). 

Igaljuhul. Kevadel, kui olin lennupiletid NYC-sse ära ostnud, vaatasin kaarti, et no kui ma juba sealkandis olen, siis äkki on läheduses mõni teine paik veel, kuhu minna… ja kuhu Eestist just eraldi ei läheks :P. Mõeldud-mõeldud: Philadelphia asub ainult kahetunnise bussisõidu kaugusel ja bussipiletid olid 10 dollarit ots. Ostsime meile piletid: hommikul sinna ja õhtul tagasi. Selline tore päevatripp. Kuna mingid kõige põhilisemad Philly vaatamisväärsused on mingi 4x4km maalapil, siis kannatab üht teist ära näha küll.

Septembri alguses sain neilt e-kirja, et nende bussifirma, mis enne oli pika kahest-nimest-koosneva-nimega, tegutseb kuu lõpust kahe eraldi firmana ja vabandavad ebameeldivuste pärast. Aga et mis see siis nüüd tähendab, pole aimugi.

Uurisin välja, et kõne USA numbril maksaks eur minut… ootasin, kuni neil tööaeg kätte jõuaks… ja helistasin. Alguses oli veidi alla kolme minuti sissejuhatavat teksti ja siis teade, et olete järjekorras, ooteaeg 5 minutit. Mul dollarid jooksid silme ees ja mõtlesin, et proovin hiljem uuesti. Proovisingi. Ootasin jälle oma sissejuhatuse ära ja kuulsin, et ootaeg on 7 minutit. Kuigi nüüdseks olin sissejuhatustega juba pmst selle esimese kõne viis minutit ära kulutanud, olin kurblane, et loobusin, aga loobusin seekord seitsmest minutist ka. Et siis kolmandal katsel (peale kolmeminutilist sissejuhatust) kuulda, et ooteaeg on 8 minutit.
Kaks tundi hiljem oli ooteaeg (lisaks kolmeminutilisele sissejuhatusele eksole) 4 minutit ja selle ootasin siis ära. Et sinna otsa veel 8 minutiline kõne pidada.
Skisofreeniliste häältega kalkulaator mu peas rääkis mulle 24´st minutist, ehk siis kulunud oli peaaegu kolme pileti raha olemasolevast neljast :P.

Mis seda kõnet puudutab, siis ühtlasi oli vahva see, et ma unustasin sekundiga ära kogu oma inglise keele oskuse… ja pudrutasin ilmselt telefoni midagi stiilis: mina-saama-arvutikiri-ei-saama-aru-mis-peab-tegema-kas-saama-sõita-või-ei-saama… või miskit säänset. Ja mu lemmik oli see, kui pidin tähthaaval oma e-maili ütlema… aga seal on hunnik a ja i tähti, aga po angliiski on need ju a=ei ja i=ai ja e=ii jne.

Igaljuhul, tädike lubas meie piletinumbrid õigeks muuta ja uued piletid saata. Mida ta ka paar päeva hiljem tegi. Yay!

Lähemal vaatlusel selgus, et mingil põhjusel oli lisaks piletinumbrile muutunud ka tagasisõidu kuupäev… meie päevatripist oli saanud kolmepäevane tripp 😀 Mis meile hästi ei sobinud, eriti arvestades seda, et tagasisõidu pilet oli samal aja, kui meie tagasilennu pilet 😀 ja noh, ööbimisega oleks ka kehvasti ja nii…
Vastasin neile meilile oma murega, ootasin nädala ja vastust ei saanud. Kirjutasin teine meili nende kliendtoe e-mailile, ootasin nädala ja vastust ei saanud.

Kartes oma olematuks muutuvat inglise keelt kirjutasin endale seekord skripti ette 😀 Sest, noh, loll võid olla, aga kaval pead olema…

Seekord ei lasknud ma end ooteaegadest jms morjendada, istusin kohe esimese hooga ona 15 minutit telo otsas ära. (Oleks kolm minutit veel olnud, oleks täpselt kahe pileti hind olnud :P). Tädi kuulas mu mure ära, küsis mu e-maili (üle ei korranud…) ja ütles, et saadab pileti kohe ära, olgu ma ootel.

See oli nüüd mitu päeva tagasi, ja ma enam ei viitsi ootel olla ja  piletit pole ka saanud.

Aga nüüdseks oleme veendunud, et Universum üritab meid kogu jõust sealt eemale hoida, ju oleks mingi põder sarvipidi bussis meie kohal maandunud vms. Niisiis, loobume oma piletitest ja lihtsalt ei lähe. Näkku läks see trall siis kahepeale kokku umbes 73 euri. Aga noh, lollilt tulebki raha ära võtta, onju :P.

Ehk siis long story short: Philadelphia jääb ära.

***

Aga bussineeduse kui sellise ilmestamiseks veel teine lugu ka otsa.  Augustis oli bussipiletite sooduskampaania (nüüd hüppasin juba Eestimaiste piletite juurde), kasutasin juhust ja ostsin meile Tartu-Tallinn ja Tallinn-Tartu piletid ära, millega trippima minna ja tulla. Kaks täiskasvanut, edasi-tagasi oli kokku 18 raha. Muidu on üks pilet umbes 10-12, nii et päris tore kampaania 🙂
Septembris, kuna mul on pikad juhtmed, hakkasin juurdlema, et huvitav, kas ma ostsin need nüüd ikka Tallinna Lennujaamast või hoopis vanast harjumusest bussijaamast. Vaatasin, ja voilà: muidugi bussijaamast. My bad! Igaljuhul närb variant, isegi uue trammiga ja nii. Niisiis kirjutasin neile, et kas tohime nende piletitega siiski lennujaamas peale tulla või kui ei tohi, kas neid on võimalik muuta.
Üsna varsti oli mul meilil kiri, et palun, uued piletid.
Olin õnnelik… kuni lugesin, et tõepoolest, mina võin Lennujaamas peale tulla, aga reisikaaslane peab bussijaamast bussile tulema 😛 See oli ka närb variant :P. Kirjutasin uuesti ja sain paari minutiga uue versiooni, kus olid juba kõik piletid täpselt õigetel päevadel-õigetel aegadel ja õigest kohast… õigetele inimestele.

Ehk siis kodumaine versioon asjaajamisest on tunduvalt mõnusam ja kiirem, kui välismaine…

***

Aga muus osas… ma ootan juba nii palju seda trippi, et mine hulluks lihtsalt…

 

 

#MaciJuhtumised

Mulle ikka 1-3 korda nädalas turgatab mõne asjaga pähe, et oh, see oleks ju küll tore lugu, millest blogida… aga noh, need lood ei juhtu enamasti arvuti taga istudes ja lõpuks siia jõudes ulub peas ainult tuul… meenub, et midagi ju nagu oli ükskord, aga mis ja kus… kes seda enam mäletab 😀 või siis meenuvad nii vanad asjad, mida vist pole mõtet enam rääkida… või lood, mida ma olen juba mitmele inimesele eraldi rääkinud ja siis tundub, et kõik juba niikuinii teavad… ja pole ju mõtet rääkida…

Aga sellest olenemata, ma siis 3 lugu räägin, kes kuulnud on juba, siis noh, kurb… ega ma kõrval ähvarda, et loe-loe edasi 😛

I lugu –  ehk kuidas Mac oma asju printimas käis

Mul oli vaja seoses Elliega üheks pühapäevaks värviliselt mõni leht printida. Värviprinteritega  koopiakoht on avatud põhimõtteliselt mu tööajal ja mitte nädalavahetusel. Ahjaa, ja mõte tuli mulle reedel alles.
Õnneks aga juhtus nii, et mul oli tööl vaja  ka üks kujundus teha, mida siis välja printima minna. Kiirustasin ja jõudsin tööasja valmis, ladusin asjad mälupulgale, avastasin töökujundusel vea, tegin muudatuse, panin uuesti kraami mälupulgale ja läksin enne tööpäeva lõppu printima. Mõeldes, et no see lahenes nüüd küll perfektselt…
…
…kuni ma printima jõudsin ja avastastin, et oma parandust tehes olin ma Ellie asjad mälupulgalt maha kustutanud, ainult tööasjad olid kaasa. Nunuh, eks vastupidi oleks veel hullem olnud, aga häiriv sellegipoolest.
Eltsuse-teemad lahendasin muul viisil, olude sunnil. Aga kõik sai tehtud.

II lugu –  ehk kuidas Mac taaskord oma asju printimas käis

Täpselt nädal hiljem, järgmisel reedel, oli mul vaja ühe teise projekti pärast, aga siiski omi asju, paar lehte värviliselt printida. Seekord polnud tööasju, millega ühendada, niisiis küsisin ülemuselt luba, et pisut varem jalga lasta. Sain loa. Panin asjad mälupulgale ja kontrollisin 16,8 korda üle. Kõik olid olemas.
Kaalusin küll korduvalt, et äkki ma siiski ei lähe täna, vaid lükkan edasi.. sest väljas kallas toredasti vihma ja ma olin hommikul, kui mussoonvihmad polnud veel alanud, tulnud kodust välja riidest jalatsitega. Aga kuna mu värviprintimisest oleks pidanud edasi meisterdama, ja mind ootas ees vaba nädalavahetus, millel seda teha, siis läksin vihma trotsides (ja mälupulk ühes!) teele…
…
…kuni printimiskoha uksel oli silt, et just sellel pärval oli erinevatel põhjustel koht pärastlõunal suletud.
Ma ei olnud väga õnnelik.

III lugu –  ehk kuidas Mac endale Hiinast bonsai tellis

Lahendame selle siis lühikese pildivalikuna sarjast ootused VS reaalsus:

Expectations – bonsai:

 Reality – seemned:

Oh well.

Haiglalood

Kui ma ükspäev sõpradele oma kunagistest haiglajuhtumistest pajatasin, siis mõtlesin, et äkitse peaks nendest blogima ka, kui ma seda juba teinud ei ole. Kontrollisin üle, ja leidsin Vantsiku külalispostituse Lastehaiglast, mis oli nii lõbus, et ma peaaegu nutsin lugedes, sest ma olen veits katki praegu ja valus on naerda :D. Aga teisi lugusid ei leidnud.

Need ei ole muidugi lõbusad, osad koledamad, osa toredamad, aga lihtsalt kõige meeleolukamad hetked või tähelepanekud, mis meelde jäänud on… #haiglaLood või nii.

Esmalt kaks üle kümne aasta vana #haiglalugu:

– Ükskord, kui ma jõulud haiglas olin, oli mu palatinaabriks üks dementne tädi, kes kiskus endal kateetri ja kanüüli välja jne. Ja siis tema enda kaitseks seoti voodi kylge kinni ja ta karjus seal suht palju.  Mul oli tast nii kahju sest ta ei saand midagi aru…  Ja ma pidin, ise alles opilt tulnud, alatasa käima õde kutsumas.
(Ma muidu seda lugu ei oleks siia isegi kribanud, aga see oli lihtsalt eel-looks, kui pärast praeguse aja postitusteni jõuate, saate aru)
***
–  Järgmisel korral oli mul üksikpalat. A üksikus juhtus selline tore lugu, et mul oli arterikanüül ja käidi verd võtmas ja ma jäin uuesti magama… (ja kui seekord oli juba selline udupeen kanüülindus, millel oli veel eraldi sulgemisnupp lisaks korgile, siis tol ajal nii peent veel ei olnud). Ja kui ärkasin oli põrand verd täis,  sest veri ei hyybind ära ja arter veits tilkus. Tuikusin siis koridori ja arst hüppas ligi,  ja lappisid mu kokku arteri uuesti kokku.
Ja toosama kord jõin ma peale ärkamist vett… Aga vesi paneb narkoosi uuesti tööle. Seepeale roopisin voodi ja põranda täis… Olin raudselt koristaja lemmik. Minu vabandused igaljuhul tagantjärgi :D.

Peale seda pole mulle miskipärast üksikpalatit antud.

 * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *

Seekordsest külastusest, hetki, tähelepanekuid, pealtkuuldut/nähtut jms:

Selle kunagise kogemuse valguses oli seekord haiglasse minnes mu suurim hirm mitte opp ise, vaid et huvitav, millise palatikaaslase ma saan 😬 sain õnneks ühe toreda vene proua, kes ei lasknud end grammigi segada minu keeleoskamatusest ja rääkis pikalt ja laialt sellegipoolest 😛 … küll aga oli öö unetu ikkagi, sest kõrvalpalati härra tegi küll terve öö igasugust tsirkust, a la jalutas paljalt ringi, karjus natuke sekka jne.
***

Nüüd paar päeva tagasi oli õues mingi -17 kraadi ja räme tuul. Haiglakoridoris telekast  mängis vene telekanal NTV, kust oli parajasti uudiste ilmateade käimas. Väitis, et Tallinnas on väljas +4. Seems legit. Ilmselt olid ülejäänud uudised sama usaldusväärsed.
***

Õed: “Teid alles toodi tagasi (opilt), peate voodirežiimil olema.”
Mees: “Ei, saage aru, ma olen kultuurne inimene!” (Tahtis koridoris telekat vaadata).
***

Mind  on täna nimetanud enamasti naiseks ja ühel korral poisiks… Aga mitte tüdrukuks .. sealjuures vanureid nimetatakse poisteks/tüdrukuteks.
***

Ja mul oli elu võimalus, aga vussisin selle ise ära…ultrahelis:
Arst: “Kas teil on paremal pool kaks neeru?”
Mina: “Mähhh??”
Arst: “aa, ei, tundus…”
Aga ma oleks pidanud Mähhi asemel vastama, et ei tohiks olla, aga mul on käe peal kõrvalkilpnääre, kui teid veidrused huvitavad 😛
***

Mu seekordne opp oli alles pealelõunal, poole3st poole6ni. See tähendas, et ei mingit vett ega leiba hommik otsa, peale sõber tilguti, et päris ära ei kuivaks.  Lõunapaiku helistas Empz ja rääkis muuhulgas pikalt ja laialt, et läheb nüüd lõunale, sest kui ainult 2 võileiba hommikul süüa, siis lõunaks võtab nälg silmanägemise …  Tähendasin, et ta on õel. 
***

Mul on veider komme oma elututele kaaslastele samuti nimesid panna. Mu kodutehnikal näiteks on nimed. Ja tööl elektriradikas oli Ricardo, sest ta oli selline kuumavereline 😛
Opileelse päeva veetis minuga tilguti Vasja, kes endale pealeopiks endale veel minuga ühendatud sõpru sai:  Ženja, Deniss, Katja, Oleg, Pjotr, Ilja ja Veronika. Suht tore oli selle kambaga magada . Natuke nagu pomm, juhtmeid täis (punane juhe oli ka kenasti esindatud).
***

Ma armastan sarkasmi ja sellist piiripealset huumorit. Ainus häda on, et ma vahel lähen ise veits üle piiri sellega… Kui ma näiteks kunagi suht uue töökaaslase soolaleivakale kutse sain ja seal oma arust nalja tegin ja vingus näoga beibehäälel kommenteerisin, et “ää, selline sisekujundus ongi vää?” siis alles paar aastat hiljem selgus, et ta arvas toona, et mul oli tõsi taga.. *piinlik*
Igaljuhul, mul oli intensiivis ärgates lihtsalt mu lemmikõde maailmas 😁. Jauras minuga tükk aega toimetada, alustades terviseprotseduuridest, kuni mu telefoni laadima panekuni  (ja kuna laadija otsustas just siis hakata saba andma, siis veel laadijaga jauras eraldi) ja ma küsisin vett ka juurde.
Ōde: “No see läheb keeruliseks…”
Mina: “Aa, jaa, no okei, las ta jääb siis!🙂”
Ōde: “Ära pane mind tähele, vaatan Su tilgad ära ja kohe…”
Mina: “Jaa, ma oma arust norisin tagasi…”
Õde: “Aa, aga te ajage end püsti ja tooge ära, ei ole ju raske?! ”
***

Ja see sama maailmatoredaimõde:
Tilguti ei tilkunud.
Mina: “Magasin millegi katki ära?”
Õde naerdes: “Jaa, muidugi, kõik olete ära rikkunud… Jube patsient… Jube patsient… :)”
(aga järgmisele vahetusele andis ta mu küll üle sõnadega “Täiesti tore patsient” 😛)
***

Haha, no ja kui juba siis juba.. natuke põieteemat ka, sest kes see ikka Su blogis rõvetseb, kui ise seda ei tee, onju?!
Mul oli käevarre ümber see vererõhumõõtur, mis iga 2h tagant täitus, et mõõta (öösel ka, wii). Ma olin hommikul ennast esimest korda just suure istuli vedanud ja potile ronind, kui kell 10 sai … Khmm,  polnudki kunagi varem kustes vererõhku mõõtnud
***

Lugesin oma haiguslugu. No lihtsalt sellline sõnavara, et arvaks, et ta mõtleb ise sõnu välja 😀 Nii tark ei ole lihtsalt võimalik olla… Ta isegi väljendi “toored puu- ja juurviljad” puhul kirjutas: toorne taimne rakustik. Ma kavatsen selle kindlasti kasutusse võtta :D. Mõelda vaid, kui tore oleks üle laua tomatisalatit küsida või nii…

Ja lõpetuseks 2 pildilist ülestähendust:

1. Pätsasin Empzilt tahvli kaasa ja mõtlesin, et mängin siis miskit temaatilist… no valik oli hurmav: Horror Hospidalist Vaimuhaiglast põgenemise mänguni…

Haiglamängud

2. Päikeseloojang minu aknaalusest sviidikohast:

Loojang

Vot. Aitab tänasest küll, nüüd puhkerežiimile.

PM: Jõulukingitused, mis tuleks igal juhul kinkimata jätta

Postimehes ilmus artikkel “Jõulukingitused, mis tuleks igal juhul kinkimata jätta.“

Ma jätan endale vabaduse mõnedega neist kahekümnest mitte nõustuda ja seks puhuks märgin siia ka need kommenteeritult ära, et Te ikka teaks, mida mulle alati tuua/saata võib 😛

***

Treeningvarustus – okei, mulle tõepoolest pole vaja, sest ma olen kaugelt liiga laisk, et sellega midagi teha… aga ma nüüd küll ei ütleks, et see on üldiselt kingitus, mida kindlasti kinkida ei tohiks… ses suhtes, et on ka inimesi, kes ei ole sellised tugitoolisportlased nagu mina… ja enamasti, kui Sa kellelegi juba kingituse teed, siis võib ka juhtuda, et Sa tunned teda pisut või nii…

Lemmikloomad – jah, sellega nõustun. Suutsin välja mõelda vaid väga erijuhtumid, näiteks kui laps on juba aastaid endale koera tahtnud (noh, mingi minusugune) ja tegelikult tahavad vanemad endale ka koera ja leiavad, et neil on aega koeraga ise tegeleda ja väljas käia (sest lapsed ei ole selle suhtes eriti usaldusväärsed, ega järjepidevad… välja arvatud mõned erijuhud, st. näiteks noorem-mina eksole 😛) ja raha koera ülal pidada jne. Ehk siis, kui vanemad koera väga tahavad ja laps väga tahab, siis jumala eest, tehke põngerja jõulud rõõmsaks minugi poolest. Aga üldiselt võiks lemmikloomadekinkimised jääda pigem selliseks, et Kati tahab vägaväga juba aastaid kilpkonna, aga pole raha, et kohe korraga kõik vajalik osta ja Mati pakub, et läheme ostame koos ja Mati maksab. Also, kui näiteks Teele endale väga koera tahaks ja Toots tooks talle kutsika, siis võib olla Teele tahtis hoopis väikest taskukoerakest ja Toots tõi talle dogi. Või Arno tahtis pehmet kaisukassi ja Tõnisson tõi talle hoopis sellise väikese ninga, kes igal vabal hetkel inimest oma küünte ja hammastega ründab ja muul ajal saunaahju taga redus on… Muidugi jääb see siis Tõnissoni süüks, mitte Arno süüks, et ta kassi tahtis eksole :P.
(hihii, nagu näha on lemmikloomad ikka teema, kus ma ei suutnud kirjutada ainult “nõus” ja järgmise punktini edasi liikuda.)

Raamatud – Jep, tricky business, kui täpselt ei tea. Aga raamatupoe kinkekaart on mu meelest alati üks vahva saak.

Enda vanad kingitused – mm, jah. Kui Sul on mingi enda vana asi, mida tead, et Su sõber/sõbranna endale kindlasti saada tahaks, siis anna talle see muul ajal.
Otherwise – it´s a no.

Rõivad – oleneb kinkijast ja saajast. Riideproffid on kindlasti paremini kursis suurustega, kui minusugune, kes isegi enda riiete suuruseid ei tea… peale selle, et jäsemed on riiete jaoksliiga pikad ja kere liiga peenike :D. Ja noh, stiiliga võib ka mööda panna. Minusugused külmavaresed on alati õnnelikud nt (nr 38/39) villaste sokkide üle 😉 .

DVDd – artiklis oli mainitud, et peaaegu keegi ei kasuta neid enam. Mina kasutan :D, aga kuna ma ei jõua siin loetleda, mis täpselt olemas on jne, siis pole see soovituslik. Välja arvatud Gilmore Girls,  Friends ja veel mõned hooajad.

Reis – Artiklis oli selle kohta öeldud, et “Olgu tegu nädalalõpuga New Yorgis või kodumaise spaapuhkusega – paljud inimesed eelistavad oma reise ise planeerida ja kingitusena saadud piletid ei pruugi neile üldse rõõmu teha.”
Well, elukutselise näpudpõhjaslisena võin avalikäsi vastu võtta kõik reisid New Yorki ja Rooma, mis ei ole bussireisid (sest ma roobiksin end seal bussis ogaraks 😀). Ette tänades, Mac.

Sularaha – Artiklis oli öeldud: “Raske on leida ebaisiklikumat kingitust kui sularaha. Isegi kinkekaart on sellest läbimõeldum.”
Kordan – olles alatasa masus ei leia mina rahas mitte midagi vastumeelset :P. Samas, ka kinkekaartides mitte, kui need just mingid väga ebaminulikud kinkekad pole – meigipoe oma ja muud säärast pole vaja.

Kortsukreem – Mina iseenesest ei oleks ausalt öeldes eriti õnnelik ühegi mögina üle, mida kuhugi kehale määrima või joonistama peab. Aga ma ei tea, näiteks Empzile ma julgeks küll kinkida, kui vaid sellist kraami osta oskaks. Aga ei oska, seega ta on selles suhtes pääsenud.

Koristustarbed – Ma leian, et oleneb, kes kingib. Kallimalt pole võib-olla kõige nunnum kingiks moppi ja ämbrit saada, aga muul juhul… on see inimestel enamasti olemas. Küll aga on see mu meelest okei kink, kui nt keegi üksi elama kolib ja tead, et tal on vaja igasugust kodukraamikühvlist ja harjast pesupulbrini ja WC-paberini. See oleks ju päris vahva pakk.

Pesu – Artiklis: “Pesu on täiesti lubatud, kui kingisaajaks on sinu kallim. Kui tegu on aga mõne muu pereliikmega, on see lihtsalt kummaline.”
Ma tean sõbrannat, kus sekspesu on kinkinud ämm :P, kihihi… Aga mis puudutab kaaslasele  kinkimist, siis ma olen kuulnud, et pesu kinkimine toob ebaõnne, nii et ma ei julgeks.

Suveniirid – Artiklist: “Miks peaks sinu tädilapsi rõõmustama kraam, mille oma Austraalia-reisilt kokku ostsid?”
Võib-olla näiteks selle pärast peaks, et nad on minusugused, kellel on sellise nänni üle alati rõõm 😛 Külmikumagnetid, jee!

Annetus – Loomad ja lapsed sobivad. Tahaks öelda, et doonorina võiks ka annetada, aga seda kõik ei saa ja siis see pole nagu minu nimel tehtud annetus ju… ses suhtes, et ärge tulge minu verd võtma (sest see ei sobi) ega ka ühte neeru (sest see ei sobi) jne.

Õhuvärskendaja –  on jah veidi igav. Aga sobiks komplekti nende eelmistega neli lõiku tagasi.

Trimmiv pesu – *muigab ja ei kingi kellelegi seda*.

Tualettpaber – Vt. uuesti sinna koristustarvete punkti tagasi.

Kinkekaart vahatamisele – Ouch

Sokid – Mul on sokisõltuvus nii et niitoreniitore 🙂

Viljakustalisman – Ei oska kuidagi kommenteerida. Mulle pole vaja, aitäh. Ma oleks kondoomide üle ka nt rõõmsam 😀 muig.

Kaal – Mul on kaal olemas, aga kui ei oleks, siis ma oleks õnnelik selle üle küll.

UnenäoMacBeebi :D

#MaciUnenäoblogi

Enne postitust peletan juba eos kõik kahtlused, et ei, mul ei ole tegelikult mingeid titeuudiseid.. või no kui siis neid, et EllieTheElephantil on loodetavasti jõulubeebisid oodata, aga see on ka kõik. Kohe kindlasti. Aga unenägu leidis enda jaoks ilmselt idee nt sarjast, mida vaatasin, kus rasedus teemas oli. Või eile lastehaiglas, kus EllieTheElephantiga käisime, kus üks pisike pudin mööda mind ronis ja mind uudistas (ma olin oluliselt khuulim, kui koer 😀) ja siis lõpetuseks täpselt enne magamaminekut (ehk siis kell veerand kaheksa õhtul :D… true story!) helistas Empz ja rääkis mu KonkurentsitultParimastVennapojast (kes on nii vennapoegade seas konkurentsitu kui ka parim 😀), ehk siis tited olid teemas.

Igaljuhul, nägin mina unes, et olime perega Vinnimaal ja ma otsustasin järsku sünnitama hakata… teadmata, et üldse rase oleksin. Töö kiire ja korralik ja Beebilane oli kiirelt käes. Keegi oli vahepeal kiirabi kutsunud ja nad otsustasid Beebsu kontrolli viia, kuna raseduse ajal kontrollitud polnud. Mind jäeti maha, öeldi, et tulge homme talle järgi. Nujah. Läksingi.

Kuna mul polnud olnud aega, et talle igasugust manti varuda, siis ei olnud mul ka turvahälli ja muud sarnast, nii ma tõin siis oma vastsündinu koju süles, ühistranspordiga.

Tööl selgus tõsiasi, et kuna ma ei olnud oma lapsepuhkust piisavalt kaua ette teatanud ja selle aasta puhkusegraafikud olid juba tehtud, siis ma puhkust ei saanud 😀 Polnud hullu, jätsin esialgu oma Beebilase päevaks koju diivanile magama ja õhtul lippasin kiirelt koju (ma kutsuks endale lastekaitse juba selliste unenägude eest 😀)… seda kuni mu, umbes neljapäevane vastsündinu, õppis pöörama ja ma ei julgenud teda enam diivanile jätta :D. Harilik väleareneja :D.

Siis ärkasin vahepeal üles ja jäin magama ja nägin mingit muud und.

Siis ärkasin uuesti üles ja nägin jälle Beebsut :D. Suhttäpselt samast kohast, kus pooleli jäi, ehk siis tegelane oli ikka veel alles paaripäevane või nii. Ja Dzeik tuli mulle külla. Olime, Põnn süles, tal bussijaamas vastas. Dzeik uuris kohe alguses suht, et kuidas toitmine läheb ja ma siis tõdesin, et ma ei tea, ma pole veel proovinud. (1. No ma räägin – lastekaitse!?! 2. Mul oli hullllllult leplik unenäoBeebi muideks!) Dzeiki tänituste saatel proovisin siis kohe – kerisin aga kohe tänaval kõndides oma särgi täitsa üles (kohe täitsa kerisin üleni, nii et selg oli ka paljas 😀) ja kukkusin söötma.

Siis toimus vahepeal mingeid asju veel, mida ma nüüd enam ei mäleta… aga lõpuks jõudsime me taa Vinnimaale ja “jalutasime last”. See nägi välja nii, et mina olin rulluiskudel, beebi süles.. ja Dzeik sõitis kõrval jalgrattaga.

Dzeik tõdes ühel hetkel, et mu Beebsu haiseb. Minu vabandus sellele oli, et jah, mul pole praegu mähkmete jaoks raha ja ta peab hetkel ilma olema (päris öko värk). Dzeik, lahke inimesena, lubas et aga läheme poodi ja ta käristab esimese mähkmepaki välja.
Kes Vinnimaad teab (ja kes ei tea, siis ma kohe räägin), siis sealne pood asub natuke nagu mäekünka otsas või nii… või noh sissesõidutee läheb ülesmäge, eriti veel kui bussijaama poolt tulla nagu meie. Aga häda oli selles, et ma olin endiselt rullidel.. ja hakkasin poole mäe pealt uuesti selg ees tagasi vajuma… endal beebsu süles (ma ütlen kolmandat korda – kus kurat istub see unenäolastekaitse? Üldse tööd ei tehta ma ütlen!). Õnneks Dzeik oli rattaga ka väle, nii et kui ma alla jõudes kukkuma hakkasin, siis ta haaras Beebilase enda kätte ja jättis mu rahus üksi kukkuma.

Kuna nüüd on juba õhtu, siis ma olen kahjuks ülejäänud detailid unenäost unustanud. Agaühesõnaga, päris vahva unenäoBeebsu oli. Ja tal oli päris kohutav Aasta HalbEma2016.

“Kokkamispostitus” vol 2

Eelmisele jätkuks meenus mulle, kuidas ma eelmisel nädalavahetusel Mai Tai’d tegin. Nimelt käisin vahepeal Milanos (aga nagu minevik näitab, läheb mu Itaalia-reisikirjadega umbkaudu 5 aastat aega 😀), aga kokkuvõtvalt olgu öeldud 2 asja:
1) oli väga tore, aga Rooma on palju toredam.
2) Jõin seal kokteili nimega Mai Tai ja armusin natuke ära 😛

Tahtsin järgi teha. Mõeldud-mõeldud, guugeldasin retsepte ja leidsin umbes tuhat erinevat. Jäin sellise juurde, kuhu oli vaja: ananassimahla, apelsinimahla, grenadine-siirupit (granaatõuna vist vä?), laimi, tumedat rummi, heledat rummi ja Cointreau’d. Vähe asju ju – õppisin pähe ja lippasin poodi.

Leidsin rummid ja hakkasin Curacaod otsima. Siinkohal olgu öeldud, et mul pole aimu ka, kuidas see sõna minuni jõudis, sest Contreaud olen ma varem kokteilides kasutanud, aga Curacaost polnud varem kuulnudki. Igaljuhul olin ma järsku veendunud, et mul on seda nüüd sinna vaja. Helistasin Kosmosemutile ja küsisin, et kust ma selle leiaks ja mille järgi ära tunneks. Kosmosemutt ütles, et Blue Curacao on sinist värvi ja voilā, juba leidsingi. Kilkasin talle telos rõõmust, mõtlemata, et miks on sinine jook lõpptulemusena oranži joogi sees  ja siirdusin siirupit otsima.

Grenadine siirupit ei olnud, tegin siis väikese vangerduse ja ostsin hoopis granaatõunamahla ja apelsinisiirupit apelsinimahla asemel. Ja ananassimahla.

Lippasin kassasse ja poest väljas lugesin lõpuks Kosmosemuti SMSe, mis pajatasid sellest, et kui ma juhuslikult Mai Taid teha tahan, siis sinna ei lähe blue curacao vaid triple sec (ehk siis Cointreau). No mis seal ikka, juba makstud. Tatsasin koju. Kosmosemuti kutsusin oma uue retseptiga jooki maitsma 😀 (julge tüdruk teine – tuli ka!)

Kodus avastasin, et laimiga läks nüüd küll kehvasti ja jääd pole ka, aga Kosmosemutt tõi õnneks poest jääd ja laimi puudumisel sidrunit ja päästis selle mürgi, mille ma olin vahepeal valmis seganud.

Ehk siis võrdluseks Mai Tai ja meie versiooni Novembri Pekk sisud:

Mai Tai:
ananassimahl
apelsinimahl
grenadine-siirupit (granaatõuna?)
laim
tume rumm
hele rumm
Cointreau

Novembri Pekk:
ananassimahl
granaatõunamahl
apelsinisiirup
sidrun
tume rumm
hele rumm
sinine Curacao

Pilti kahjuks pole, aga juua käras küll. Pohmelli ei tekitanud. Patendeerin ära ja panen äri püsti. 🙂 Õpin päris Mai Taid ka tegema (sest mulle maitses päris rohkem) ja valin sihtgrupiks paarikesed, kus neiud oranži jooki ja poisid sinist lürbivad. Mõeldud mõeldud.

#Macilikkajuhtubju

Koonulood

Väike-Fränky  resideerus sel nädalal paar päeva mu juures.. jätsin Koonu temaga koos päeval koju. Igal varahommikul, kui oma Koonu ja Fränky Koonu jalutasin, siis selgitasin EllieTheElephantile pikalt ja laialt, et mõistlik oleks lisaks põietühjendusele sinna juurde midagi muud ka teha, sest Fränky viib ta päeval kiirelt põiele ainult ja muud enne õhtut ei saa. Ta ei süvenenud mu juttu karvavõrdki ja oli ikka nii umbne nagu ise tahtis 🙂

Täna hommikul siis lõpuks vaatas, et nonii, FränkyKoon Dzännu sätib end kükitama… ahjaa, minult oodatakse sama! Ja vudis 50 meetrit eemale, et sünkroonshi**uda :D… Hindasin siis ära Dzännu umbkaudse koha, et oleks meeles koristama minna ja lippasin Koonu juurde koristama… no ma ei tea, tihased toodavad ka ilmselt massiivsemaid jäätmeid, kui see tüüp täna 😀 Tal oli lihtsalt vaja vaadata ja pihku itsitada, kuidas ma korraga kahe järelt korraga koristamise ülesande lahendan.

See selleks…. lihtsalt, mis blogi ma oleks, kui ma vahepeal #kakablogi ei oleks, onju :D.

Eniveis, mõni aeg hiljem kõndis EllieTheElephant mul lihtsalt ülimalt tublilt kõrval. Mõtlesin teda premeerida ja maiust anda. Nuusutas ja pööras pea ära. Mul vajus lõug läbi põranda ja andsin talle uuesti nuusutada, et hallooo – see on toit praegu, mida ma Sulle pakun, saad ikka aru või?!
Tüüp pööras uuesti pea ära. Kulus veel mõni hetk, enne kui ma aru sain, et järelikult peab tal juba suus miskit paremat olema! Maadlesin siis sõrmed tema kurgus (te ei kujuta ettegi, kui suur ja põhjatu ja peidukohtaderikas on ühe retriiveri suukoobas, kui tal on vaja sinna midagi ära peita 😀) ja leidsin… kastani :D. Eino tore, mis koer valib kastani koeramaiuse asemel?? Ma saan aru, et prantsuse ja itaalia inimesed… aga koer? Nojah…

Meie õueskäik lõppes aga sellega, et Koon keeldus kutsumise peale juurde tulemast. Õigemini, ma pole kindel, kas ta üldse tähelegi pani, et ma seal olin ja midagi seletasin. Sest tal oli uus parim sõber! Kujutage pilti, see kastanipuu lihtsalt loopis talle muudkui nina ette uusi mänguasju/maiuseid maha. So much fun!

***

Aga EllieTheElephanti Y-pesakond saab täna aastaseks! Palju õnne pätakatele! 🙂

55 küsimust meem

Et mul viimasel ajal selle blogimisega on nagu on, siis selleks et hoogu natuke sisse saada, pätsasin Linda blogist selle 55 küsimust meemi. Mul ei ole tegelikult halli aimugi, kuidas see levib… et kas nagu sugulisel teel, või keegi peab Sulle eraldi kirjutama ja teada andma.. või peab postituses järgmisi täägima või FB kaudu vms. Aga kuna postituses ei olnud ka ühtegi juttu, mis keelaks seda kasutada, siis näppasin ära 😛

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Enamasti lahti, sest ma olen nii laisk, et ei viitsi pusa kappi panna ja ripub teine seal kapiukse nurgal… las olla avatud uste päev, äkki keegi tahab kapist välja tulla vms 😛

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Seal on neid või? Ma arvasin, et see on mingi asi, mis filmides on 😀 kusjuures ma olen hotellides viibinud küll, aga mul on vist oma mant kaasas olnud 🙂

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Meemi originaal on vist USA oma? Seal on mingi kupongiteema, aga ma ei ole näinud, et neid Eestis ka oleks (therefore ei ole ma neid lõiganud… küll aga vastab tõele see “ei kasuta neid kunagi” osa).

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
Oleneb, kui suures koguses mesilastest on jutt? Terve tarutäis tapjamesilasi? Siis vist karu, sest karu tundub mulle kuidagi.. ümberveendavam 😀 kas teesklen surnut või kui see ei tööta, siis karjun (oma pea olematu häälega) ja äkki ta kohkub ära. Mesilased ei tundu ses suhtes nii koostöövalmis. Ja kui karu pole ka koostöövalmis, siis tema vähemalt killib mind kiiremini.. vaevalt, et miljoni mesilase käest ka eluga pääseks. Ja minu jooksmisi teades poleks põgenemine niikuinii variant. Pluss karu oleks hea pehme ja karvane vähemalt, mida agoonias krabada 😀 🙂

5. Kas Sul on kortsud?
Vist väga ei ole… veel. Ma pole uurinud ka :D.

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Ei. Aga kui mul oleks ilus sirge modellinaeratus, siis ma ainult hambad irevil omaette naerdes käiksingi ringi.

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Ainult siis kui mul näiteks rääääme põiekas on ja kodu “juba” teises tänava otsas paistab või miskit. Teatavasti on inimese aju ja põie koostöö selline, et kui maja kaugusest paistab,  ütleb aju põiele, et nii, võid nüüd võitlemisest loobuda, me oleme põhimõtteliselt kohal :D. Ja see aitab siis mõtteid mujale viia, kui mingeid lapselikke nimemänge, numbrite/sammude lugemisi teha.

8. Kas Sa oled metsas pissinud?
Ee, muidugi.. ma olen maalaps ikkagi 🙂

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Jah, aga vahet pole, kas muusika on või mitte.. ma tantsin alati üksi salaja.

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Eip, neis leidub liiga vähe liha… ma olen ikka läbinisti karnivoor.

11. Mis suuruses voodi Sul on?
Lahtikäiv diivan. Kui Koon ristipõiki magab (ja olgem ausad, üheksal juhul kümnest magab :D), siis läheb kitsaks.

12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Oh well, kahjuks või õnneks on see endiselt sama, mis ka minu eelmise nädala lemmiklaul, mis lihtsalt keeldub mu peast lahkumast. Trafficu “Tulgu tuuled”.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Nii nagu ka kõik teised värvid osadele sobivad ja osadele mitte, on roosaga täpselt sama. Mõni mees näeb roosas välja vääääga lahe. Mõni naine see eest roosas väga hull :D.

14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Jep. Kahe nädala jooksul olen kaks korda kinos käinud. Esimest korda Kalapoeg Nemo järge “Finding Dory“-t vaatamas. Väga nunnukas :). Teist korda “Lemmikloomade salajane elu” vaatamas. Seda väikestele lastele ei soovitaks, aga täiskasvanutele küll :D. A suht vägivaldne.

15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Mida pakutakse? Mahlasid ja kanget alkoholi peaaegu üldse mitte, muule olen avatud.

16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Täna vist üldse esimest korda proovisin neid kastmega.. sinepi-mee kaste sattus olema. Suht okei.

17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Liha, igas olekus. Või keedukartul ROHKE hapukoore ja soolaga.

18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
Lõpmatuseni ilmselt ei viitsiks ühtegi filmi näha. Kõige rohkem kordi olen ilmselt näinud “Elizabethtown“-i. Ja kõige rohkem sarjadest ilmselt “Gilmore tüdrukud“, millel hetkel taaskord vaatamine käsil… 4 hooaeg juba käes 🙂

19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Töökaaslasele post-it´ile täna. Päris päris kirja Liisule, viimati suve algul. Peakski uue saatma juba!

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

 Proovinud ei ole, aga teoorias olen tugev. Teoorias oskan õlitaset kontrollida ka!

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Mul pole autojuhilube (raha sai enne ARK-i otsa) ja ainsad korrad, kui roolis olen olnud, olid autokoolis… päris hull oleks, kui ma sõidutunnis kihutanud oleks :D. Ehk siis, ei, ei ole. Ja üldse ma olen alati autos viibides tüütu “mõistuse hääl”, kes juhtide kallal pikivahe, ilmastikuolude jms üle tänitab 😛

22. Mis on Sinu lemmik võileib?
Saaremaal sõin Kuressaares kohvikus Koidutäht kiluvõileiba käsitööleivast (vaata pilti!)… ja see oli niiiiiii kirjeldamatult hea maitsega, et ma siiani natuke nutan sisimuses, et ma seda niipea uuesti ei saa :(.

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Kui uni tuleb. Vara. 9-10, vahelharva 11. Puhkuse ajal hiljem.

24. Kas Sa oled laisk?
Jah!

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)
Jätan vastamata, sest Halloweeni küsimusena see veel oleks mõistlik küsimus, aga no Kadridel ja Martidel on ju dresscode ees. Mis ma peaks ütlema, et lihavõttejäneseks või?

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
Eesti ja inglise. Ja siis ülivähe, st mingid 5 fraasi ja paarkümmend sõna vene ja itaalia keelt.

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

 Ei. Aga kunagi lugesin Stiinat!

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
Seebiooper as if need Kirgede tormid ja muu “armasta mind või ma suren siinsamas jalapealt, Huljo?!” kraam? Siis ei vaata. Aga seriaale vaatan küll.

29. Kas Sa kardad kõrgust?
Ma tahaks öelda ei karda, aga samas seiklusparkides kõige kõrgemal on natuke.. jalas värin sees… aga üldiselt meeldib väga 🙂

30. Kas Sa laulad autos?
Harva. Kui muusika on nii vali, et mind poleks üle kuulda 😀 või kui “Sõstrapõõsaste vahel” tuleb.

31. Kas Sa laulad duši all?
Mm, ei meenu, et laulaksin. Vist mitte. Dzeikiga saunas laulan 😀

32. Kas Sa tantsid autos?
Ainult kätega kaasa, kui “Sõstrapõõsaste vahel” mängib ;).

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Mitte kunagi. Autoportree on portee, millel kunstnik kujutab ennast. Ma ei ole ei kunstnik, ega fotograaf. Küll aga olen fotohuviline ja viimane selfie-shoot oli selle aasta kevadel…
Fotograafi juures lihtsalt portreed tegemas pole käinud.. või noh, passipilt, viimati u. 4-5a tagasi.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
Hell no!

35. Kas jõulud on stressirohked?
Kuidas kellelegi, mulle küll meeldivad 🙂

36. Lemmik kook?
Werneri porgandikook äkki? Samas, ükspäev sain Maxima köögi kiivi-maasika kooki ja see oli ka suurepäraselt kreemine ja hea.

37. Kas Sa usud vaimudesse?
Oo jaa

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?
Tuleb ette

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
D-vitamiini

40. Prisma, Selver või Rimi?
Kodupoed on Meie toidukaubad ja XX Maxima hoopis. Aga neist kolmest meeldiks Prisma enim, seal on kõike :).

41. Nike või Adidas?
Reebok? Tegelikult Nike ja Adini mu rahakott eriti ei küündi, aga ükskord ostsin New Balance papud, mis olid umbes 2-3x kallimad kui minu tavalised tossud-a-la-maxima. NB-d olid vähem kui kuuga omadega läbi. Maxima 10eurised peavad mul tavaliselt kenasti umbes aasta vastu.

42. Cheetos või Lays?
Neist Lays (roheline või helesinine). Üldse Pringles (roheline või punane).

43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Pähklitele olen natuke allergiline pluss need ei maitse mulle. Sihvkad ei meki ka eriti. Aga kui keegi need maha istutab ja hoolitseb, siis päevalilli vaatan hea meelega 🙂

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
Ma ei julgeks minna, sest mul puudub aboluutselt igasugune rütmitaju jms. Ja ma olen täielik puujalg.

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
jep 😮

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
Ma üldjuhul ainult õnnest ja heldimusest ulungi, kurbusest üliharva.

47. Kuum või külm tee?
Külm tee? wtf, miks? Miks??

48. Tee või kohv?
Hommikul kohv (suhkru ja piimaga), õhtul tee.

49. Mis on Sinu lemmik värv?
laimiroheline, oranž, must

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
Jah. Välja arvatud siis, kui haigutus peale tuleb.

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
Ma ei oska isegi mitte halvasti ujuda.

52. Oled kunagi võistlust võitnud?
Mingit spordivõistlust kohe kindlasti mitte. Mingit muud äkki isegi olen.. et midagi kirjutanud joonistanud rebinud-voltinud-kleepinud vms.  Aga praegu kohe ei meenu.

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
Rohelised.

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

 Ma ei vingu. Aga Emps kirjeldab seda nii, et ma olevat nagu vesi, mis muudkui kivi uuristab 😀 ja saab lõpuks ikka, mis tahab :D.

55. Kas Sa oled kannatlik?
Väga.

 

Koonulood, vol…

Kodukirjand “Minu imeline hommik” ehk lugu sellest, kuidas mulle loomakaitse tuleks kutsuda.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et täna on mul pikem tööpäev, mispärast pidin Koonu tööle kaasa võtma. Kuna väljas on soe ja kuiv suvehommik, läksime jalgsi… Isegi väikese ringiga, et Kesklinnas üks uus Coffee-shop latte osas üle kaeda.
Seal oli aga parajasti masina puhastus, nii et läksin kofeiinita edasi jõe äärde.

Kõik oli väga ilus kuni Botaanikaaia sillani… Kus minu armas karvane saatja otsustas pargis kalarapetes püherdada (siinkohal soojad tervitused kalameestele, kes selle kraami parki maha laotavad… Ma loodan, et te täna s**a sisse astute… Pidavat õnne ja rikkust tooma, ma olen kuulnud.)
Igaljuhul, kuna mul oli koju 45min tee ja tööle 15min tee ja tööpäeva  alguseni 30min, siis imelikul kombel olin ma natuke kuri.

Et loom turjalt kenasti rõve oli, ei olnud eriti mõnus teda natuke sakutada, mistõttu otsustasin ma oma koera koonu pihta (mitte üldse kõvasti!) lüüa… Ja seda millegagi, mis oleks oluliselt pehmem kui mu käsi – kakakotiga, mis järgmisse prügikasti sattumist ootas.
See muidugi plahvatas ja nii oligi EllieTheElephanti pool nägu ja terve tema jalutusrihm üleni pupune.
Karjusin siis natuke aega pargis Koera ja Enda pihta roppusi ja hakkasin koju astuma. Loom lahtiselt, sest… Nojah.

Igaljuhul pole olemas suurepärasemat koera kui rämedalt möliseda saanud koer. Kõndis absoluutselt kogu tee täpselt minu taga ja peatus ristmikel minuga jne.
Pesin ta kodus ära ja jätsin piiiikaks päevaks koju. Ja kui ta niiskusest uue hotspoti peaks endale sebima, siis jätan ta kliiniku ukse taha kirjaga, mis pro bono visiiti tahaks.

Üllatustefetish

Mulle hullult meeldivad üllatused. Siinkohal on vist needless to say, et head üllatused. Mitte sellised üllatused, et (hiljutine näide): vette kukkunud fotoka aku laadija töötab veel ühe korra ja siis loobub tööst… või sellised näited, et fotoka aku laadija maksab ligi veerand kogu fotoka hinnast. Vaid ikka toredad. Nii hääästi väikestest üllatustest – nunnu teade märkmepaberil… natuke suuremateni – näiteks üllatuslikult on keegi Su külmkappi toitu ja õlut toonud, teades, et Sul masu kallal on… või mingid üllatusminekud kuhugi… või küllatulekud (nendega tuleb muidugi ettevaatlik olla 😀)  jne. Mul puudub kogemus, aga otseselt poleks vastu ka hiiglasuurtele üllatustele. Kui mõni juhtub, siis ütlen, kas meeldis 😛

Igaljuhul, mulle meeldib nii üllatusi teha, kui neid saada. Ei teagi, kumb rohkem 🙂

Mulle ei meeldi näiteks üldse sünnipäeva või jõulukinke teha, kui ma just ei tea midagi kindlat-kindlat, mida sünnipäevalaps tahab. Sest siis oodatakse kinke ja siis on pinge nii suur. 😀 Aga kui Sa mingil lambipäeval kellelegi klaviatuurile “Sa meeldid mulle” sildikese ja sussišokolaadi poetad, on tal võib-olla sellest palju rõõmsam meel :).

Eriti vahvad on sellised kõva eeltööd nõudvad üllatused. Näiteks aardejahi stiilis vms. Filmi Elizabethtown olete näinud? Sealne teekonna”kaart” on ilmselt päriselt suht võimatu teha, aga on nagu The Best :D.

Vahel ma rõõmustan ennast Youtubes kõiksugu üllatusvideoid vaadates. Mu viimane absoluutne lemmik on see:

Aga muidu kaen seal erinevaid… täiesti suvaüllatusi: Elleni shows, sõdurite homecoming videosid, Flash-mob´e, üllatuslikke talendisaateesinemisi, kingituste avamisi jne. Teiste rõõm on nakkav 🙂

Mis veel üllatuste tegemist puudutab, siis võib ka juhtuda, et need lähevad nii pekki, kui üldse võimalik :D… Aga, on the bright side – umbes 3 aastat hiljem on juba tore meenutada :D… hea näide on siinkohal lugu sellest, kuidas ma VäikeFränkyt Jääaja keskusesse viisin 😛 (kuhu ma ise siiani jõudnud pole…)

Aga üllatuste saamine meeldib mulle ilmselt selle pärast, et ma olen maailma kõige kehvem kannataja/ootaja. Ja kui ma midagi ette tean, siis ma ei jaksaaaaaa oodataaaaa… aga üllatusi ei tea ette ja siis ei pea ootama ka :P… välja arvatud juhul, kui mõni õel inimene ütleb,et “mul on Sulle üllatus, aga ma ei ütle, mis see on”.

PS. Ise üllatusi tehes saab see ka vahel saatuslikuks, et ma plaanin nt. sünnipäevaüllatust, aga olen ettevalmistustega nii produktiivne, et see on ammu enne valmis… ja siis ma ei viitsi oodata ja teen varem ära :D. ups, noh.

 

 

 

 

:):):):):)

Käisime eile Sadamasilda kuulamas, shalalala 🙂 Ja lihtsalt pean siin ära kilkama, siis võin päevaga edasi minna 🙂

Lemmik Sadamasilla-kontsert, raudselt. Kõigekõigelemmikum üldse on Kauksi suvine Sadam-Laikre kahekesiesinemine, aga Sadamasilla omadest kõige lemmikum on eilne (ja mitte ainult minul). Lihtsalt kõik oli ideaalne: nii koht, kui bänd, kui publik (keda oli piisavalt!) ja kõikkõikkõik. 🙂 Ja vägavägaväga lõbus oli (kuigi vahepeal kurb ka…). Naljakas, kuidas Sadam suudab isegi kõige lihtsamatest juhtumitest rääkida nii, et terve saal kuulab põnevil, et oh, nii, räägi veel, ja mis  edasi sai… ja naerab laginal… nii emotsionaalselt ja hea huumoriga ei oska just eriti paljud lugusid pajatada.
(ma sattusin siin lõigus sõnakordustega suht hoogu, ma vaatan 😀 eesti keele õpetajate õudusunenägu 😀)
Seoses selle lõbususega. Mul oli eile nende üheksas kontsert aasta jooksul ja see oli esimene, kus minu sisemine-sotsiaaltöötaja välja ei löönud, mõeldes, et huvitav, kas solistil on ikka kõik korras… sest ta tundub vahepeal nii katkine ja kirjeldamatult kurb. Seekord ei tundunud üldsegi. 🙂 Ja mitte, et kurb nüüd olla ei tohiks, aga… no seekord igaljuhul olid kõik heas tujus, isegi Rõõmus naeratas tihti :P.
Ja siis ma lihtsalt pean veel reklaamima, et üks põhjus, miks Sadamasilla kontserdil käia, on raudselt Anett. See ei tule minu arust lindistustelt üldse nii palju välja kui lives, aga tal on haruldaselt selline… soe hääl. Teate ju seda õpetust, et telefonile tuleb vastata naeratades, sest siis hääl muutub ja teiselpool toru on rõõm kuulata vms. Tal on minu arust täpselt selline… heatahtlik hääl 🙂

Igaljuhul, 2,5tundi puust pingil istumist möödub seal nii, et kordagi ei vaata kella. Sellepärast ei vaata, et kardad, et kurat, äkki hakkab aeg läbi saama varsti :(.

Hah, pingil istumisega meenus üks “tore” #fu*kmylife hetk eilsest 😀 .
Laenasin tuhat aastat tagasi ühele vahvale blogilugejale raamatut “Hollow City”. Olenemata tema korduvatest püüdlustest raamat mulle peale läbilugemist tagastada, unustasin ma ta järjekindlalt ära 😀 (vabandust). Aga kuna ma olen blogis piisavalt palju endast rääkinud, siis ta oli piisavalt tark ja pakkus, et annab raamatu mulle Sadamasilla kontserdil tagasi. Sobis kenasti :). Ühtlasi teadis ta minust ka seda, et ma armastan Geisha komme, mille paki ta koti lisas (aitäh!) ja Minionse, kelle järjehoidja ta mulle meisterdanud oli 🙂  Aitüma!

Igaljuhul. Me istusime kontserdil pingil, mis oli sellise trepi-moodi-tellingute teisel kõrgel astmel vms. Ja pingil mu kõrval oli mu kott, milles oli see raamat ja kommid ja plaat, mille ostnud olin.
Ja nüüd arvake ära, kas ühe ilusa vaikse hetke ajal kontserdil, läks mingi idioot (loe: mina ise) vastu kotti ja pillas selle pingilt maha ja sealt omakorda tellingute alla. Arvake ära, kas isegi Kosmosemutt, kes istus mitumitu rida eespool, kuulis seda pauku? M. ja ToreBlogiLugeja, kas te kuulsite täitsa ette ka? 😦 Igaljuhul, mul oli rämedalt piinlik, et ma laamendasin. Nagu päriselt. :/.
Et mitte Jumala eest rohkem häirida, siis ma istusin edasi ja otsustasin, et mul on peale kontserti aega küll, et tellingute alla roomata ja oma majapidamine sealt kokku korjata. Istusin siis ja häbenesin ja kuulasin… kui keegi mulle õlale koputas ja siis tagantpoolt saabus mu raamat … ja siis plaat… ja siis kommid. Võib-olla ma siis mõtlesin küll, et äkki ei olnudki hea mõte jälle kontserdile tulla :D. (aga tegelikult oli küll 🙂)
#MacilIkkaJuhtubJu

Teine vussiläinud asi eile oli see, et Fränky ei saanud tulla. Aga tema pileti ostis T. juba ära. Helistasime siis ruttu kõik tulijad läbi, et äkki keegi on olnud laisk ja lohakas ja pole eelmüügist piletit ära ostnud. Lootusetu 😦 Mu sõpruskond on väga ettemõtlev ja omasid kõik juba ammusest ajast piletivaru. Lõpuks läks nii, et andsime üle jäänud pileti lihtsalt ette kassasse, et kingitagu esimesele inimesele, kes kohapealt piletit osta tahab vms. Ma ei tea muidugi, kas nii tehti ka, sest tegelikult tähendab see ju siis nende tulu vähenemist selle esimese piletiostja võrra…  aga mis seal ikka.

Plaadi ostsin ettenägelikult Empzile jõulukingipakki. Autogrammiga. Empz on nimelt maiasmokk ja suvel selgus tema sünnipäeval, et talle väga meeldivad “Magusa laulu” sõnad. Laul ise ka muidugi. Las siis meeldivad teised ka 🙂 Näiteks “Kuidas elad, ema” võiks ju meeldida.
Kui ma juhuslikult vahepeal rikkaks saan, siis tahaks tuuri lõpukontserdile minna Viimsisse ja Empzi ka viia. Ilma ta niikuinii ei läheks. Aga see eeldab pileteid ja bensiini ja autot ja logistikat.. ja on pühapäev… aga näis.
Ja minu meelest pole midagi imelikku korduvalt käimises :D. Mul on veel meie Termikasuvi selgelt meeles, kus me seltskonnaga terve suve jooksul peaaegu igal kontserdil käisime… ja ka nt Pärnus, ilma et ööbimiskohta oleks ja siis rannas pingil istudes ööbisime peale kontserti. Korduvalt. jne. Sellega võrreldes me oleme ju paranenud juba :D.
Muuseas, laupäeval lähme Termikale 🙂 vägaäge 🙂 Mashaga, kelle kaasa muuseas on täpselt Sadamasilla bassimängija koopia.

ps. Lugu “Sõstrapõõsaste vahel” on mu kõigelemmikum. Ma loodan, et Sadam ei anna alla ja lugu jääb ikka kontsertkavva alles. Kuigi väga raske on mitte algusest peale kätega kaasa tantsida 😛 põhimõtteliselt peab esimese poole kätel istuma :D.

ps2. Kes veel käisid, Teie kommentaare? Mul oli ju õigus onju! Nagu mu ekskolleeg, eilne esmakordlane meeldivalt tõdes: “Ma ei tahaks seda küll öelda, aga Sul oli seekord õigus…” 😀

Ps. Täiesti offtopic, aga postitus poleks EllieTheElephant´ita ju täiuslik. Ta saab täna 4 aastat, 4 kuud ja  4nädalat vanaks 🙂

Vantsiku külalispostitus

Kui ma Sesamy-blogimeemi-postitust kirjutasin, siis halasin seal teatepulka edasi andes, et Vantsik enam ei blogi. Sellest on tõepoolest kahju, sest ta kirjutas niiiiii ägedalt, et oli raudselt üks mu lemmikblogisid maailmas.

Aga Vants oli vähemalt nõnda lahke, et lubas mu blogisse kirjutada. Siin tema siis on, täna öösel kell 04:28 meilile saabunud postitus. Vants küll keelas mul seda miskitpidi muuta, aga ma olen rebel ja asendasin oma pärisnimed postituse teises pooles siiski ka Giovanniga, milleks Vants mind kutsub 🙂

***

Tere, toredad Giovanni blogi lugejad ! Mina olen Annika, nendel haruharvadel kordadel, mil minust siin blogis juttu tehakse, varjun ma Vantsiku nime taha. Giovanni andis mulle fantastilise, erilise, imelise, ma ütleksin, lausa harukordse võimaluse tema kuulsuse paistel veidi särada ja oma blogis külalisesinejana üles astuda.

Teema osas ei olnud mul kahjuks vabad käed, teema oli “Palat nr 7” või midagi sarnast. Selle teema all oleks kohane rääkida sellest, kuidas kuri saatus meid Giovanniga mustamäe lastehaiglas kokku viis, aga ma ei julge lubada, et ma teemat omavoliliselt ei laienda, sest sellest palatist nr 7 on mul väga hägused ja katkendlikud mälestused.

Ühesõnaga, ma olin palju aastaid tagasi suhteliselt pikka aega lastehaiglas ühes palatis koos Giovanni ja Katrega ja tõele au andes…kui ma peaks kunagi veel haiglasse sattuma, siis need kaks ma võtan kaasa. Ma olen valmis neile mõõdukalt peksa andma, et nad mitte niisama voodikohti ei hõivaks seal.

Lugu nr 1

Toit teatavasti on haiglas selline..noh…dieediks sobilik, ma ütleks. Ja siis tuli Giovanni ema, igal õhtul, kaasas karbike kodus valmistatud parimate paladega. Giovanni avab karbi, inspekteerib seda ilmega, millist võiks näha Gordon Ramsay näol kui tema ette panna kaus elusa kanaga, nimetades seda kanasupiks, nokib kaks kahvlitäit, õnnistab ema ilmega “You are the weakest link” ja küsib siis, kas krõpsu ka on. Issand noh, ma lähen siiani närvi ?! 😀

Lugu nr 2

Üle palati nr 7 on laskunud sügav öö, mul on väga igav, pean teise palatikaaslasega nõu, kas oleks paslik Giovanni üles ajada, tema arvab et ei ole, mina jällegi arvan, et selles ei saa ilma proovimata küll kindel olla. Lähenen Giovanni voodile ja uurin asja “Giovanni, Giovanni uu” vaikus, see teeb mind pisut murelikuks, viisakas inimene ikka ju vastab kui teine ilusti küsib. “Giovanni kuule, magad või või, ärka üles?!” Seda pöördumist laseb ta mul ikka korrata, aga lõpuks ütleb Giovanni “Mhh?!” kivi langes kohe südamelt, surnud ta igatahes pole. Kontrollin, et ta ikka tõesti ärkvel oleks “Giovanni, kuuled ikka või?!” midagi ta seal mulle vastuseks kobiseks. Mina mõtlesin, et noh, inimene üles aetud, vaja ikka asja ka teha, et ma mitte niisama tühja-tähja pärast inimese õndsat und ei sega. “Giovanni kuule, mis kell on,” otsustasin ma küsida…(kes oleks arvanud, et see mind ikka veel südamest naerma ajab) Giannat ei ajanud see naerma ei siis ega hiljem, selle peale ma olen ikka mõelnud, et küllap jagas Jumal huumorimeele siis lihtsalt teiste inimeste vahel ära ja Giovannile jäid tühjad pihud.

Mul oleks tegelikult veel lugusid, aga need on pikad…ma jätkan tähelepanekutega:

1. Oletame, et ma pean Giovanniga saama kokku kell 10 hommikul, tema saabub kohtumispaika kell 9.00, mina 10.15 ja siis ta teeb nägu, nagu ma oleks üks tund ja 15 minutit hiljaks jäänud ja kuulutab seda võimalusel ka teistele inimestele. Nagu…tegelt ?!

2. Giovanni teeb pähe lahke näo ja pakub, et temaga võiks lauamänge mängida, noh, nagu mingi normaalse inimesega. Tõde on see, et ega seal tegelikult ju mingit ligimesearmastust mängus ei ole, ta lihtsalt meelitab su lõksu, et sinust oma äärmiselt külmavereliste võitudega kõik elumahlad välja imeda

3. Ma pidasin kunagi päevikut, mille ma nüüd üles otsisin, Giovanniga seoses võis sealt muuhulgas leida järgmised märkmed:

* poleks paha kui mul oleks nii palju raha, et iga kuu Giovanni telefoniarved kinni maksta

 *Giovanni käis siin ja me kõrvetasime viimased kalapulgad panni külge kinni

Ma ei venita seda postitust pikemaks, et mitte külalislahkust kurjasti ära kasutada. Nagu sellest jutust aru võis saada, ei pea ma Giovannist suurt miskit.

Viimase märkusena tahaks öelda ehk veel seda, et tegelikult ma ei tea isetumat inimest kui Giovanni, selliseid asju nagu tema oma sõprade heaks teeb…no selliseid teebki vist ainult Giovanni. Ehk on see ka põhjus, miks minu ema, kes nägi Giovannit viimati palju aastaid tagasi, minult korra kvartalis ikka küsib, et kuidas Giovannil läheb. Viimasel ajal pean sellele küsimusele kahjuks vastama ebamäärase õlakehitusega, aga ma lisan sinna juurde alati “Ma loodan, et hästi!”.

***

Vantsik, mul läheb päriselt ka hästi 🙂 Aga Sul? 🙂

Ps. Ma olen valmis regulaarselt Su haiglalugusid avaldama, kui Sa pikemad lood ka kirja oled nõus panema?!

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

Muinasjutt – blogimisvõistlus

Ma olen selle kuu teemat “Muinasjutt” lükanud edasi võimalikult palju… No lihtsalt null ideed on.
Alguses mõtlesin, et ähh, hea lihtne, kirjutan lihtsalt mingi muinasjutu valmis ja ongi korras 🙂 Aga siis, peale korduvaid alustamiskatseid, selgus, et põhjus, miks terve maailm nüüd, enam kui 200 aastat hiljem, Vendasid Grimme teab, on see et muinasjuttude kirjapanek on üks ränkraske töö ja need vennad olid selles vägagi osavad. Mina see-eest ei ole.

Tegelikult ma kunagi ammu mõtlesin ka, et oh, kirjutaks EllieTheElephantist mingi vahva seiklusjutu… ja teeks sellest pisikese raamatukese. Lugemiskoerale hea ette lugeda ju!
Aga mul on null ideed, mida kirjutada… EllieTheElephanti päris-elu-seiklused on ju “leidsin täna pargis pool burgerisaia!”; “vares, kelle poega ma ehmatasin, pikeeris mu kohal sealt möödudes veel nädalaid”; “sõin väljaheidet, omanik ohkas seepeale kergendunult, et parem sisse kui peale”; “sain täna ujuma ja jõemudasse käppadele mudaravi tegema”; “olen võib-olla beebiootel”; “mind lubati voodisse magama, aga palav hakkas… kobisin maha” jne. Djah, elu on seiklus sel koeral :D.

Aga mul ei ole piisavalt fantaasiat ja oskusi, et kribada lugu sellest, kuidas Koon põlevast majast inimesi ja kiirest jõevoolust kassipoegi ja linnaliiklusest eksinud lapsi päästab… njäu.
Ohh, kusjuures mul nüüd tuli isegi üks mõte… aga ma pakun, et sellest ei tule midagi välja. Ja see saab igav olema, mitte üldse seikluslik.

Juhul KUI see siiski valmis saab, siis postitan selle ka… aga juhuks, kui ei saa, siis jäägu minu Muinasjutupostituseks hala selle üle, kui raske on muinasjutuvestja olla.

Ps. Mul muuseas ei ole lemmik-muinasjuttu. Sest ma kardsin neid :D. Kaval-Ants ja Vanapagan lugusid sai nagu piilutud, aga üldiselt eelistasin teisi juturaamatuid.
Ps2. Tegelikult, just praegu seda lauset kirjutades, torkas mulle pähe, et need teised juturaamatud on vist ka tegelikult muinasjutud… Näiteks Lindgreni Bullerby lood jms. Mulle lihtsalt sõnaga “muinasjutt” seostub kuidagi: kuri tegelane on mängus ja headus pääseb võidule temaatika.
Ps3. Oleks võinud hoopis miski armastusloo kirja panna, kuidas EllieTheElephant ja Fedja teineteist leidsid vms :D.

Unenäopoisid

Nägin mingil ööl ühte väga kriipit unenägu, millest ei taha isegi blogida… ja ma unustasin selle unenäo ära, aga täna unes tuli see mulle uuesti meelde, kui nagu.. jätkus või nii… Ja kuna tänane unenägu sisaldas ka eilseid päevasündmusi, siis tundus see nii reaalne, et ehmatasin end üles ja olin tükk aega kahevahel, et kas on siis päriselt nii või ei ole… Õnneks ei ole 🙂

Aga hoopis eilsest unest tahtsin kribada 🙂

Nägin unes, et lisaks EllieTheElephantile oli mul laenuks teine kuldne veel. Passinimeks Wild Pepperoni (mis on muuseas segu kahest erinevast päris-koerte nimest). Lasin koonud pargis lahti ja kui nägin, et eemal on üks koer, tahtsin nad siis juurde tagasi kutsuda. Hüüdsin Ellie’t (ja ta tuli)… ja unustasin teise kuldse nime ära! Proovisin muudkui passinimest tuletada, et Pippa ja Pepe ja (kes on ka päriselt teadaolevad koerad muuseas 🙂), aga temake ei tulnud. Ma muidugi väga palju variante ei taibanud aretada ka Pepperonist… nüüd ma oleks veel Ronny’t proovinud.. või Wild’iga miskit… Ja noh, alati on tegelikult oht, et hüüdnimi pole passinimega seoses.. Ellie’l näiteks ei ole…

Igaljuhul, koer mu nimedele ei reageerinud ja sööstis teise koera juurde nii et polnud asigi… ja ma olin hullult närvis, et mis ma nüüd teen. Unenäomina jaoks ei olnud miskipärast sellist mõtet, et läheks ise talle järgi või miskit :D… ma ei ole unes eriti nutikas lutikas ilmselgelt…

Igaljuhul olin ma unes koera võimaliku kaotamise pärast nii närvis (kuigi ta oli sealsamas pargis ja lihtsalt teise koeraga chillimas…), et ehmatasin end üles nagu õudusunenäost… eriti nõrganärviline olen :D.

***

PS. Alati võib ka olla, et ma pakkusin õigeid nimesid. EllieTheElephant näiteks on vahepeal minusuguse kuldkalamäluga ja unustab iseeneda nime ära. Näiteks siis, kui ta pargis mingi eriti maitsva rõveduse leiab ja seda süüa mugistab… ja kui ma teda hüüan, siis on ta küll täpselt sellise näoga, et no jumal tänatud, et see inimene seal mind ei kutsu vaid mul ikka rahus süüa lastakse…