#macilikkajuhtubju, uneseiklused NY-s ja nädalalõpp

Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.

Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…

Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks).  Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.

Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))

***

Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!

Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms.  Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.

Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂
NYmobiilikaitse

aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…

Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂

***

Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i  juures endale uue elu armastuse, papagoi.
SäutsjaKoon

Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.

Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.

Spordivõistlused linnas

Mulle väga meeldib Tartu. Siin juhtub paar korda aastas, et näiteks põhimõtteliselt terve kesklinn ja pool linna pealegi on kolmapäevast pühapäevani liiklusele peaaegu suletud, sest mingi spordivõistlus toimub. Ja peaaegu keegi ei virise 🙂 Ilma igasuguse sarkasmita meeldib. Päriselt on hullult äge, nii see et toimub kui see, et inimesed on mõistvamad ja tulevad ikkagi toime. Tallinnas tuleb näiteks 13. septembril Maraton. Igal aastal samal ajal (septembri teine pühapäev). Igal aastal pole ükski liikleja sellest kuulnudki ja katkuvad juukseid, et nad autoga läbi ei saa. Ja sõimavad. Ja sõimavad pärast spordiartiklite all edasi. No saage üle. ratturid
Eniveis, mida ma rääkida tahtsin oli see, et saatsin eile Lapstööjõudu bussijaama ja siis vaatasime rattureid, kes mäest üles kihutasid mingi umbkaudu 70km/h, nii et saateautod ja politseitsiklid eest suure kihutamisega ainult pääsesid jalgu jäämast. Karlova on muuseas 30km/h ala, aga kedagi ei huvitanud! Meie, teada tuntud sporditeadlased, vaatlesime siis hetke ja tõdesime: Selge, täna on sprint vms, et nad nii kihutavad. Ju nad ainult ühe 10km ringi teevad, mitte enam. Käisime shoppamas, panin Lapstööjõu bussile ja kõndisin kodu poole. Tee tõi stardist/finišist mööda, kus kõlaritest päevajuht rääkis… et enam armu ei anta, sest ainult 45km on veel sõita jäänud. Mismõttes, leppisime ju kokku, et ainult kümme sõidavad, kui niimodi kihutavad. Heitsin siis pilgu tabloole ja: distantsi pikkus 161km. Kreisid. Täiesti pöörased. Ma väsin isegi bussis istudes 161 km juures ära, kes seda vändata jaksab? Ja veel sellisel kiirusel??? (arvutus näitas, et kokku oli keskmine kiirus ligi 50km/h). Tagasi Karlovas proovisin neid filmida, et seda kiirust filmida, aga siis nad olid juba veidi väsinumad. Sest nad olid tagasihoidlikud 3,5 tundi sõitnud. Aga siis kui me linna poole läksime ja nad meist seitsmekümnega mööda tuhisesid, olid nad “ainult” 2 tundi sõitnud, nii et siis on ju arusaadav… noot… PS. Kõigele lisaks tundus see niiiiiiii ohtlik. Need saateautod ja suured ratturigrupid ja suured kiirused ja. Hirmushirmus. Vaadata oli lahe aga osalemine tundus kohutav :D. PS2. Seejärel kihutasin koju ja vaatasin DelfiTV-st finiši ka otse ära. Great Succsess!

Vahuselt vahva :)

Räägin viimasest kolmpäevakust, kronoloogilises järjekorras.

Reedel läksime M.-iga ja tema KoonM.-iga Läänemaale. Hobuste juurde. Telkima.
Teepeal valitsesid šarmantsed ilmastikuolud.
kolekole_ilm-Viljandis
Vahepeal õnnestus lausa ümbritsevat halli maailma näha, aga vahepeal oli ainult tuuleklaasil voolavat Niagara koske näha. Nice. Verynice.

Ootamatult juhtus aga nii, et kui me olime oma tuhat aastat ära sõitnud jõudsime kohale täpselt vihma lõpuks! Õhtul püstitasime oma telgi sinitaeva alla.
telk_sinine_taevas
Ja järgmine sadu algas alles järgmisel lõunal, just siis kui tagasiteed alustasime! Hah!

Nägime kohapeal obeseid. Minu viimane kokkupuude nendega oli 3.klassi ekskursioonil ponidega. Aga nad meeldivad mulle väga! Ja ma kardan neid ka väga :D.
hobused
Või noh, ma ei karda, et mingi kuri hobune näeb mind ja tuleb kohe kooga kapjadega peksma ja hammustama mind.. aga kuna nad on vahepeal natuke araverelised, siis äkki ehmatades teeb veits viga või nii, sest kaalukategooriad olid mõnevõrra erinevad.
Sellegipoolest oli põnev. Sain hobuste hingeelust ja käitumisest ja loogikast loengu ja käisime karjamaal nendega kudrumudrutamas. Imetoredad.

Õhtul oli täiskuu!
täiskuu
Öösel niisiis telkisime. Ma olen räme külmavares ja pakkisin end hullult sisse magamaminekuks. Ja siis koorisin muudkui kiht kihilt vähemaks. Ja hommikul olin kell 7 krõpsti üleval, just nagu laps jõululaupäeval: Ma pidin EllieTheElephanti pulmitamast tagasi saama! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sain ka 🙂)

Tagasitee tõi meid Koonu poole Waze´i abil otse läbi kõige imetabasematest kohtadest ja kõige hüljatumatest pikkadest kruusateedest, mille keskel siiski bussipeatus koos uhke peatuseputkaga oli. Fancy 🙂

Aga Laur&Sadam plaat oli kaasas ja sõitsime Kirblast mööda. Soundtrack sobis seega 🙂
Kirbla_Silt

***
Ja siis sain Koonu kätte! Kes tervitas mind rõõmsalt ja siis nähes, et ma teda autosse toimetada tahan, mu pikalt saatis ja ma teda siis mööda õue taga ajasin rihmaga ise seletades, et eiei, ta tegelikult ei vihka mind, ausõna… jajah.
Imestan, et mulle üldse koer tagasi anti :D.  Suur kotitäis rasedatoitu veel pealekauba.

Kodus ootas T. poolt tervituseks südamekujuliste õhupallide ja siltidega tuunitud köök: “Tere tulemast koju Ellie! 😛“, ja maiusepakk ja õhupall pesas.
Tere_tulemast_koju_Ellie

Õhtul olime Koonuga ühtmoodi väsinud ja peale tunniajase jalutuskäigu ei teinud muud, kui kudrumudrutasime ja magasime.

Pühapäeva hommikul ärkasin kell 7 sest keegi istus voodi ees, passis mulle näkku ja lõõtsutas oma dog-breath´i mulle ninna. Endal selline etteheitev nägu ees nagu teda oleks 3 nädalat keldris hoitud ja ühtegi paid elus poleks saanud… ja et ma üldse olen üsna mõttetu eit, et ta tagasi tõin ja nüüd ise lihtsalt päeva maha magan.

Ma ei tahtnud olla mõttetu, niisiis sai paisid ja kobisime hommikuse Karlova vahele pikale jalutuskäigule :). Nii vahva, et Koon tagasi on!
thisHouseWasCleanLastWeek_SorryYouMissedIt

Aga pärastlõunal, peale jalutust olin siiski mõttetu koeraomanik ja hülgasin ta teiseks päevapooleks. Sõitsime Kosmosemutiga bussiga Viljandsisse, kus Maša&Husband meid peale korjasid ja läksime Suure-Jaani lähistele. Kosmosemutile head muusikat tutvustama, muidu elab vaeseke terve elu, pimedusega löödud 🙂 Maša on juba kahel (peaaegu kolmel) kontserdil käinud ja teadis, millesse end segab.

Ei ole vist vaja pikalt seletada, keda me kuulamas käisime , või et kas meeldis.
Sadam&Laikre ja meeldis küll :).
Sadam_Laikre

Nii palju publikut pole me vist ühelgi kontserdil näinud senini. Kiire arvutus näitas, et pinkidele mahtus u.160inimest ja maas tekkidel oli ka omajagu. Aga eestlastliku tagasihoidlikkuse juures selgus, et kui on rohkem rahvast siis ei kõla kaasalaulmine mitte võimsamalt, vaid suur osa paistis mõtlevad, et ähh, küll teised teevad… Väiksema rahvahulga seast paistab “viilimine” rohkem silma ja rahvas on motiveeritum kaasa elama, meile tundus 🙂

Aga lahekas oli. Kuulsime ühte täitsa-uut-lugu ja ühte, mida pole varem lives kuulnud ja paari, mida ainult ühe korra kuulnud jne 🙂
Suve plaanime lõpetada 29.08 Valgas kontserdil. Siis saab mu viimane plaadike ehk ka joonistuse ja elu on Lill 🙂

Elamussoovitus: Kontserdid :)

Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.
IMG_8292

Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata.
IMG_8290
Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb.  Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab?  Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.

***

Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.
IMG_8187
Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?

***

Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis.  Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?

Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.

Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.

Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀

Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.
IMG_8298 IMG_8299

Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).

***

PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).

Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)

Elamussoovitus: Põgenemistuba :)

Kas keegi Teist on näiteks telefonis mänginud mõnda seda Door/Room escape mängu, kus pead mööda tuba vihjeid ja võtmeid otsima, et siis ukse lahti saaks ja edasi järgmisse tuppa pääseks?

Aga päriselus? Ja ma ei mõtle siinkohal seda, kui oled oma võtmed kuhugi lootusetult kaotanud ja neid nüüd mööda tuba taga otsid, et välja pääseda :D.

Igaljuhul, külastasime me (minu tungival soovil ja pealekäimisel [ja seda oskan ma hästi :D]) Tartu põgenemistuba Escape Tartu.  Gruppide suurused on 2-4 in, seega läksime koos Vihmahääle, T. ja TSõbraga.

Teadsime tausta, et meid pannakse 75ks minutiks kinni natuke creepy´sse nukutuppa, kus on hulgim vihjeid, mis sealt välja aitavad. Aga et kõik ei jõua välja. Meil polnud siiski alust arvata, et need, kes välja pole jõudnud, seal siiani nurgas vedelevad ja eeldasime, et 75min möödudes laseb töötaja meid sama lahkelt jälle välja tagasi, nagu ta meid tuppa sisse lubas. (Ja meil oli õigus :).)

Millega me ei olnud arvestanud olid käerauad ja pilkane pimedus 😀 Ja matemaatilised tehted. Arvutasin ma ühte valemit, sain lukukoodi. T.proovis: ei sobi. Arvutasin uuesti sama valemi. Sain hoopis uue numbri :D. T.proovis: ikka ei sobi. Arvutasin kolmandat korda. Tuli hoopis kolmas number :D. See osutus õigeks. 😀
Nii et kui Teie matemaatilised oskused on veel kehvemad kui mul (mul oli nõrk kolm koolis), siis ei tasu sinna ronida. Samuti siis, kui natuke klaustrofoobilised olete.
Igal muul juhul aga- MINGE! Me täiega soovitame! Isegi minusugustele nõrganärvilistele sobib! Ja seltskond, kelle alguses pea jõuga kaasa meelitasin, oli lõpuks täpselt sama suures vaimustuses, kui minagi! Vägavägaväga äge elamus on!

Ja 75 minutit läks nagu lennates. Läbisime selle aja jooksul umbes 75%, aga välja ei jõudnudki iseseisvalt.  😦
takerdusime kahe asja taha peamiselt: ühte ülesannet ei osanud lahendada… ja ma ei osanud lugeda 😀 Lugesin X1 kohta kogu aeg X5 ja sundisin kõiki X1 üles otsima 😀 Ise aimamata, et see ammu leitud oli…

Tegijal juhtub :D.

***

Igaljuhul tahame Tartu omadest veel Palat 205 minna ja kui Nukutoa kõrval Labor valmis saab, siis sinna ka. Ja tallinlastele soovitan Exit Room´i, kes Tartusse tulla ei viitsi. Kui me ükskord Tallinnasse tulla viitsime, siis käime kaeme ise ka selle üle.

dumdiduu

Täna on Sadamasild Hansahoovis! Jejejejeee, ma nii ootan 🙂 Läheme terve suure karja inimestega 🙂 Niiägeniiäge!

Õpi parimatelt (st. meilt), pista vihmakeep kotti või selga ja tule ka! Kell 20!

***

Me käisime mõneks päevaks Prangli saarel. Leidsime sealt kolm Geopeituse aaret! Ronisime vihmamärgadel vaatetorni treppidel männilatvadeni. Kohtasime paljupalju kohalikke koeri (lisaks 11le koerale, kelle ise kaasa võtsime). Sealsed koerad on nimelt kõik lahtiselt ja sõbralikud ja nunnud :). Siiami kass tuli ka vastu ja hakkas koeri nähes end nende vastu hõõruma. EllieTheElephant tahab tavaliselt kasse taga ajada, aga sellise käitumise kohta ei osanud ta midagi arvata… nuusutas korra ja läks siis kindluse mõttes eemale seisma. Sest noh, mine sellist hullu looma tea, äkki on marutaudis veel.
Pildimaterjali ei viitsi siia lisada, Instagramis/Facebookis on kõik olemas.

Tagasi tulime Postipaat Helge’ga. Istusime kõik rõõmsalt merel olles väljas tekil, kui ülimalt soliidne vihmasadu algas.
Olin kajutisse pugemiseni vist 2 minutit väljas. Tagasi jõudes sõitsime bussiga Leppneemest Balti Jaama. Olime seal 20 min katuse all seismas. Sõitsime seejärel 2 tundi rongiga. Ja kõndisin Tartus jalgsi Raudteejaamast Karlovasse. Päikesga. Koeraga. Üliraske spordikotiga (nii raskega, et mu esimene spordikott rebenes minnes ja ostsin Ülemistest uue!). Ja koju jõudes olime IKKA VEEL koos Koonuga peale merel saadud vihma läbimärjad.

Eile rongis Tartu poole sõites näitasin rongiaknast M.-ile Mustjõe-Aegviidu kanti ja rääkisin, kuidas ma seal kunagi üksinda jalgsi trippimas käisin soos. Sellisena, et telefonilt välja helistada ei saanud. Lugesin siis täna ise ka ajaviiteks blogist selle tripi meenutused läbi.  Well, what can I say – sometimes I´m amazed, that I´m still alive!

Kokandusblogi aka DIY sushi for Dummies like me

Mac ja kokkamine on alati üks vahva anekdoot, kas pole? Eile ma näiteks tahtsin mulle ja Vihmahäälele kohvi teha ja sellega läks nii: kohvipuru_hunnik_kapil Niisiis olin ma õhtuks täis enesekindlust, et teeks õige päris ise sushit. What a great idea! VAJA LÄHEB: Sushi tegemise komplekti, või kõiki selle koostisosi eraldi: Sushi_making_Set St: keedetud riisi; sushiäädikat; nori lehti; sojakastet; wasabi pulbrit; marineeritud ingverit; bambusmatti; söömispulki (saab ilma nendeta ka ka 🙂) Need olid siis need, mis mul selles sushi valmistamise kit´is sisaldusid. Lisaks neile on vaja “täidist”. Minu valik: lõhefilee; krabipulgad; avokaado; kurk. VALMISTAMINE:

Step 1: Lõika kurk pulkadeks. kurgipulgad Ma lõikasin pika kurgi pooleks ja selle omakorda pikkuselt pooleks. Ja need veerandkurgipikkused lõigud lõikusin omakorda neljaks. Ja suurema osa seemneid seest välja. Koor jäi alles. PS. Tegelikult hiljem lõikasin ma täidist pannes neist osa veelkord pikkupidi pooleks, et natuke õhemad oleks!

Step 2: “ava” avokaado. avokaado avamine_koomiksina Kuna avokaado keskel on üks ilgelt jurakas kivi, siis saab selle pooleks nii: 1. Lõika otsad maha ja tee noaga ümberringi sisselõige, nagu oleks pooleks lõigatud… aga kivi sees päriselt poolitada ei lase. 2. Kanguta pooled üksteisest eraldi. Kivi jääb ühe poole südamikuks. 3. Löö nuga tera pidi kivisse. Ära sihi mööda ja seda hoopis kätte viruta. 4. Kui noatera pisut sees on, siis keera seda 90 kraadi, et kivi lahti tuleks ja tõsta see koos kiviga ära.

Step 3: otsi oma sushikomplekti kuuluvad asjad välja: Sushikomplekti_Sisu Nagu ma juba enne ütlesin, siis minul olid komplektis (Mis maksis muuseas ~10€) 3 norilehte, 1 bambusmatt, kahed pulgad, eeltöödeldud riis, pulber wasabi valmistamiseks, sojakaste, sushiäädikas, marineeritud ingver.

Step 4: Tee riis valmis. Ma ei tea, kuidas “päris” riisi õigesti sushiks teha. Tean, et midagi tuleb teha, et ta ei kleepuks vms. Leotada? Ähh, ei mäleta. Aga komplektis oli igaljuhul juba valmis tehtud riis, mille pidi mikros 2 minutiga ära soojendama. Inimestele, kes on köögis osavamad kui mina ja ühtlasi valivamad kui mina, ma seda väga ei soovita. Enne soojendamist oli riis selline suur kõva latakas, mis oli katsudes nagu kummist tehtud materjal. Peale soojendamist oli see pehmem, aga lõhnas ee.. omapäraselt… umbes nii, nagu võiks lõhnata riis, mis on kusagil Jaapanis 2 aastat tagasi keedetud ja pakendatud 😀 😀 Aga kannta ära. Ja seejärel sega riis kausis ühtlaseks, et ta ei oleks enam  sellise kujuga nagu lapik sillutisekivi vms. Riis_kausis Ja kui riis ühtaseks segatud, siis vala sinna juurde sushiäädikas. Vajadusel eemalda liigne vedelik.

Step 5: Tee wasabi valmis. Kes oleks võinud arvata, et see roheline ühtlane mass oli alguses kollane pulber pisikeses pakikeses. Not me. Pakikesele tuleb juurde sedaga 10ml vett. Kas te teate, kui vähe on 10ml? Ma otsisin selleks “mõõtetopsiku” välja. Ehk siis tegelikult pooleliitrise sheikeri 😀 Kui väikseim pealemärgitud mõõt oli 50ml. Pmst 10ml tähendas seda, et sheikeri põhi oli vaevu veega kaetud. Veekogus_ja_pulbripakikePisi-pisikese kausikese puudumise tõttu oli mul nagu pildilt näha, pisut liiga suur kausike. Aga pole hullu. Valasin pulbri sinna. Wasabi-pulber_kausi_põhjas Ja veetilga sinna peale. Seejärel segasin, kuni kollasest pulbrist sai rohekas kibedamaitseline mass. Ära paljalt söö. wasabi_mass Step 6: aseta nori-leht paika.   ruudukujuline nori-leht matil Pakis olid kaasas 3 suurt suurukujulist (enamvähem) nori lehte. Kuna ma ei tahtnud niiii suuri sushirulle, siis tein vea ja murdsin lehe keskelt pooleks ja tegin sellest 2 väiksemat lehte. Söömise osas muutis see mugavamaks, aga valmistamise osas mitte. Leht ei ulatunud enam täidise ümber ümberringi ja äär jäi lahti (aga sellest hiljem). Norilehel on 2 poolt: karedam/karvasem ja siledam/läikivam. nori_kare_poolnori_sile_pool Aseta nori bambusmatile sile pool allpool, st täidist hakkad panema karedama poole peale. Ahjaa, et vältida minu viga, siis tee esmalt kindlaks, mispidi matt painduma hakkab 😀 Ma panin esmalt lehe valepidi ja kui täidis peal oli, siis matti keerama hakates selgus, et krt, ei paindugi. Ja seda täidisega norilehte ristipidi pöörata oli juba omaette ooper. Step 7: hakka nori peale ühtlase kihina riisi laduma. Kasta oma sõrmed enne riisiga tegelemist märjaks, et ta sulle sõrmede külge ei kleepuks. riisiga_kaetud_nori Viga nr 1 pildil: see, et ma nori pooleks tegin. Viga nr 2 pildil: bambusmatt on valepidi, peaksin seda alt üles keerama hakkama, aga see paidub hoopis paremalt vasakule. Viga nr 3 pildil: Äärtesse oleks pidanud kinnitamiseks rohkem ruumi jätma. Viga nr 4 pildil: Surusin riisi sõrmedega liiga kokku selle külge, see oleks pidanud veidi õhulisem jääma. Viga nr 4 pildil: kuna nori tükk oli poole väiksem, siis sai riisi vist liiga paksult. Pärast ei ulatu rull kinni. Teisel katsel jätsin kinnitamiseks riisile küll tühjemad ääred, aga korralikult kinni ei ulatunud ikkagi. tühjade_äärtega_riisist_kinnitamiseks Kolmandal katsel ei poolitanud enam norit ja tegin terve lehega suured sushid. Siis ulatus kinni 🙂 suur_nori_riisiga Step 8: Lisa täidis. Vali ise, millist kooslust või täidist soovid. Mina tegin lõhe-avokaado omi ja krabipulga-kurgi omi. Aseta täidis keskele otsast otsani ulatuva laia ribana. (krabipulga-omadest unustasin pilti teha. Aga laia krabipulga lõikasin pikkupidi pooleks).

This slideshow requires JavaScript.

Step 9: keera bambusmati abil sushi kokku. Esmalt esimene pool. Siis suru pisut. Seejärel teine pool ja suru uuesti. bambusmatiga_keeramine Nagu ma ütlesin, siis minu väiksed norid ei ulatunudki kokku 😦 Aga suur tuli mükkebroo.

This slideshow requires JavaScript.

Step 10: lõika rullist sushi”viilud”. Lõika rull keskelt pooleks ja kumbki pool omakorda kolmeks. Ühest rullist peaks tulema kokku 6 viilu. ebaesinduslikud_aga_head_rullid Step 11: Serveeri lisandid. Vala sojakaste väiksesse kausikesse või topsi, kuhu rulli kasta saad. Pane ingver ja wasabi väikestesse kausikestesse. sojakaste_ja_ingver STEP 12: SÖÖ! 🙂 Laud_on_kaetud

EDIT: Leidsin nüüd külmkapist toorjuustu ka. Ma ostsin selle sushisse lisamiseks. Aga ma ei tea täpselt, kuidas ma seda kasutanud oleks ja lisaks ei tulnud see mulle ilmselgelt õigel hetkel meelde 😀 Improviseerige ise!

Blogimisvõistlus – Must & Valge

Kuna Lapstööjõule on ilmselt nüüdseks Fränky poolt sõnad peale loetud, et ta mitte enne nädala möödumist mulle blogimist meelde ei tuletaks, siis kasutan juhust ja blogin kohe ära,kui juba meelde tuli.

Mul oli küll suhteliselt kohe peale kuu teema selgumist idee olemas: Must ja Valge. Must ja Valge koer! Ehk siis teisisõnu minu eelmine koer, spanjel Alex, kes justtäpselt mustvalge oli.
Spanjel Alex

Aga… Ällu vääriks pikka ja põhjalikku ja paljude piltidega postitust. Mis eeldaks, et mul oleks minu arvuti ja kõvaketas. Aga selle nädala lõpuni ei ole… ja selle nädalaga lõppeb selle kuu blogiteema.

Niisiis,mitte et ma nüüd Alexi reedaks, räägin temast teinekord ilma kuu-teemata. Aga seekord asendan ta postituses siis häda pärast EllieTheElephant´iga.

Ellie pilt samas kohas kus Ällu

Kus on must värv, te küsite? Beežikasvalge on küll olemas, aga teemaks oli ju must ja valge?!

No need to worry! Piisab, kui vaatasin oma telefonist viimase kahe nädala pilte. Enamus erinevatel päevadel tehtud:

This slideshow requires JavaScript.

Ehk siis – EllieTheElephant on olnud piisavalt abivalmis, et ennast vahepeal mustvalgeks moondada. No ma tänan.

Ühel piltidest tuli ta ujumast, otsustas, et on nüüd liiga puhas ja püherdas seejärel märjana mutimullahunnikus. Ajasin ta küll uuesti jõkke, aga ta ujub armsalt nagu hüljes: pea veest väljas. Nii oli tulemus puhas hele keha ja musta värvi pea 🙂

Ühel õhtul jalutasime koos Maša ja MašaHusbandiga Tartus koera. Kui Proua koer otsustas,et just see kraav, mis on kõrinitumedat muda täis, on see, mida ta on eluaeg otsinud. Hetkega oli näha, et ega siin enam midagi päästa ei anna, pessu minek on niikuinii… las siis solberdab. Solberdaski, kogu raha eest. Kõndis edasi tagasi piki kraavi ja oli vääääga rahul omadega.
Nii must ta ei ole varem olnudki. Nii kaua ole ma teda varem pesnudki. Küljest-kukkunud mudaga oleksin võinud isikliku mudaravila avada.

Ja eile võtsime Koonuga kätte ja vantsisime suvalises suunas metsa/võssa. Mind kaitsesid kummikud, aga teda ju mitte. Mets oli metssigade jooksuradu täis. Tiirutasime mööda neid. Üles-songitud lapikesed mõne aja tagant olid üleni mudased. Koonu lemmikkohad! Ta pole mul suurem asi puhtusearmastaja, kui te juba aru ei ole saanud. Minusse :P.

Siis leidsime keset metsa tsivilisatsiooni: elioni kaevu ja teeraja. Aga, et päike olikuhugi kadunud ja äike koledasti müristama hakkas, siis tulime mööda teerada tagasi,et mitte mööda metsa seigelda. Rada oli porine. Koer sai koju jõudes sauna kupatatud :P.

Ehk siis, kokkuvõtlikult juba ainuüksi  viimase vahe nädala kohta, kuigi tegelikult on ka varemalt sama lugu: mul on mustvalge koer, ligi pool ajast 😀

Aga lõpetuseks üks ilus pilt ka, et ei tunduks, et ta ongi ainult koll kogu aeg 😛
Ellie pojengide taustal
Muuseas. Seal pojengidest vasakul elupuude all puhkab Ällu. Ühel pildil koos peaaegu 🙂

***

Ellie on küll võrratu, aga Ällut igatsen ma ikkagi väga. Niuks.

***

Et mitte nii kurva noodiga lõpetada, siis jagan ühte kohutavat pilti Elliest sinises vihmakombinesioonis 😀
IMG_7224
P
roovisin seda selga. Ta ei osanud istuda ega astuda. Rohkem me seda välja võtnud ei ole. Aga muretsetud sai see mitte selleks, et koera piinata või lolli mängida, vaid selleks puhuks, KUI me haiglasse lähme ja ta peab kuivana kohale jõudma (kas te teate, et peale seda, kui me haiglas käimas hakkasime see aasta, on olnud ainult 2 kuiva teisipäeva.) ja kui T. ei saaks viia ja mul ei oleks taksoraha ja õues kallaks mingit mudavihma täie rauaga ja mul oleks vägavägaväga vajabussiga kuiva koeraga kohalejõuda. Vot selleks puhuks. Aga ma ei saaks seda vist niikuinii kasutada, kuna ta ei osanud selles kõndida. Ja neiu on ülekaaluline niiet süles ma teda ei tassi.
(lõpetan nüüd siiski kurva noodiga ja tõden, et ma olen nüüd veel vaesem kui rott ja ostsin Koonule mõni päev tagasi 80€ maksvat peent kaalulangetustoitu. Parem oleks, et see töötab!)

Kolleegidejutud

Kolleeg Kosmosemutt* rääkis hommikul nii nunnult loo oma eilsest ämblikuga kohtumisest, et ma lubasin seda kohe lahkelt jagada. Aga nüüd on pool päeva möödas ja ma ei mäleta enam täpselt, kuidas ta seda rääkis…

Mul on anekdootide** rääkimisega täpselt sama jama. Alustan ja siis läheb käest ära… et kas Sa seda lugu tead, kus eestlane ja venelane ja inglane baaris olid ja.. oot, ei, see oli hoopis eestlane ja lätlane vist.. a kolmas oli vist ikka inglane… jah, sest nad olid kuskil inglismaa baaris vist…  jne… ja läheb käest ära ja keegi ei saa enam arugi, et see anekdoot on vaid lihtsalt õhkavad kergendunult, kui see läbi saab :D.

Ämblikulugu oli umbes selline, et:
Kosmosemutt: “Eile oli mu tennise peal ämblik. Minu suhe ämblikega on selline, et ma kardan neid… aga ma ei taha neid tappa ka, siis ma viskan nad aknast välja… [Toimetaja märkus: Siinkohal meenus mulle, et Kosmosemutt kartis enne EllieTheElephantiga kohtumist koeri ka… Jumal tänatud, et see hirm nüüd välja ravitud on ja ta koeri akendest välja loopimas ei käi]Hakkasin teda siis aknast välja viskama, aga ta ronis kuidagi mulle käe peale ja ma hirmusin ära ja viskasin ta koos tennisega aknast välja.”

Ma muidugi ei oska seda lugu nüüd nii edasi anda nagu vaja, aga no kuulge, on ju tore juhus, kui keegi “hirmub” (ja ta siiani väidab, et see on täiesti korrektne eestikeelne sõna”) ja oma jalatseid aknast välja pilduma kukub. All-viibijale mitte nii tore. Jalatsile ja ämblikule, kelle nimeks saagu Pantalone, nagu kõigil ämblikel, ilmselt ka mitte…

nunnuÄmblik

***

Kui Maša kuulis, et ma ühest kolleegist blogin, siis tahtis tema ka olla 10 korda kuulsam ja nõudis, et miks ma ei ole bloginud sellest, et ta kinkis mulle Sõbrasalmiku raamatu. Ja rikkus kohe kõik ilusa ära ja täitis ise esimese sõbra koha ära. Prfff… Ma polnud veel kindel, kas ma talle üldse olekski täita andnud seda…

Ja teisel õhtul tõi ta mulle Minion Kevini pildiga Tic-Tac´ide paki. Mis võis vabalt olla kõige meeldivam viis maailmas viisakalt vihjata, et Su hingeõhk lehkab nagu mu vanaema kadund kass vms.. Sest Minionid ju! Nunnud! 🙂
TIC-TACid

Igaljuhul, Maša, et Sa teaks, ma olen mõlema kingituse üle tänulik. Nüüd ma pole juba mitu päeva midagi Sult saanud, võib-olla peaks midagi ses suhtes ette võtma?!

***

* Ma tegelt küsisin Kosmosemutilt enne, et millist hüüdnime ta mu blogi jaoks tahab? Ta siis ütles mingi nime… Tulnukas või Alien või Ufonaut vms.. ma ei mäleta täpselt, mis… Üritasin meenutada, mis ma üritasin, aga ei suutnudki. Savi siis, mingi kosmoseteema oli, olgu siis Kosmosemutt.
kosmosemutt Kosmosemutt2

** tänane Postimehe anekdoot oli nii kurb reaalsus:
anekdoot

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

kasskaisumõmmiga

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).
Koer_õunapuu_taustal

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂
biigl

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

Reklaam aka Bookmarks4Myself

Kas te seda Where is Waldo peitepiltide temaatikat teate?
Siin on mõni pilt samal teemal… Waldo asemel koer Momoga :).

See video… Wow:

Jõudsin miskit teed pidi ükspäev Emily Larlhami Youtube kanalini Kikopup, kus on õppevideod klikkermeetodil koerte treenimisest. Suures osas on küll keskendutud kutsikatele, et mingeid esmaseid asju selgeks teha või ära hoida, aga on ka täiskasvanud koertele nii trikke kui probleemkäitumiste leevendamisi jms. Samad videod on olemas ka tema koduleheküljel Dogmantics.com, kus on võimalik videoid n.ö. teemade kaupa liigitatult leida. Ja juurde räägib alati lisa ja asjalikku juttu ka, et koerte vigastamist vältida näiteks. Kas te teadsite, et nt “Sit pretty” käsklus, kus koer tagumikul istudes sitsib, treenib koera seljalihaseid ja enamasti kulub umbes 1,5 kuud harjutamist, et koer jaksaks nii umbes 5 sekundit püsida. Aga kui ta ei istu korralikult, vaid on kuidagi viltu, siis võib ta end sellega hoopis vigastada!
Ja tema enda koerad on küll Amazing:

***

Kõndisime eile Koonuga 12 kilomeetrit. Ühtlasi astusime läbi loomakliinikust, kus kaalusin teda…
Selgus, et mu 30 kilone koer on 33 kilone. Dieedile, marss!
dog_gets_fat_comics

***

Matemaatika-tarkuseid.

Ps. Mul tekkis praegu kirjutamise ajal huulele paistetus. Mul pole kunagi ohatist olnud. Mis see on? Ebola?

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

Teraapiakoerad

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:
Ellie_kivil_istumas Ellie_kivil_lamamas

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
kaevamast_tulnud_ellie ujumast_tulnud_ellie

Klapi- ja kruusilugude järg…

Kui mu blogis pisut tuulata, leiab et kõrvaklappidega on mul nüüdseks juba päris ee.. mitte-püsisuhe… Lühikokkuvõte on nt siin postituses, “teise peatüki” all.

Oh well, nüüd on seis selline, et taskus olles on tööle kõndides see juhtmeots alati väga liikuv.. ja juhtmele see ei meeldi. Mu roosade klappide üks kõrv jurab nüüd. Ehk siis kindlas asendis paigal hoides on kaks kõrva kuuljad, aga kui natuke juhet liigutada (st ennast liigutada), siis on ainult üks kõrv kuulja.
Nii ma siis võtsingi selle tehnikapostituse kommentaarist Sesamy nõu kuulda ja tellisin endale täna uued klapid.. need esimesed, valge-sinisega ja handsfreega ja lühema juhtmega kui teised… need, mida ma tegelikult kogu aeg igatsenud olen.

Ja kui mu blogis guugeldada sõna “kruus“, siis leiab erinevaid juhtumisi erinevate kruuside lõhkumiste kohta. Peamisel T. süü läbi. Aga 11 aastat koos-olemist on avaldanud oma mõju ja nii harjutan mina ka kätt. Kindluse mõttes teise inimese kruusiga, mille too kolmandale inimesele kingiks tellinud on.

Tubli töö, Mac! Istu. Tugev 3+.

***

PS. Lisaks olen ma oma lugemisoskuse kaotanud.
Eile lugesin lausest “klient on intellektipuudega” välja “kõik on intellektipuudega” (vahel tundubki nii 😀).
Täna lugesin ehitussildilt sõna “peatöövõtt”, ainult et mina nägin seal “peavöökott”… tükk aega juurdlesin esmalt, et miks vöökott peas on ja et mis sellel üldse ehitusega pistmist on… Siis lugesin uuesti ja voila, keegi oli tähed õigeks ümber tõstnud :D.

dyslexic

Pealinnavisiit

Mac käis vahepeal  Tallinnamaal, tervislikel põhjustel.  Jõudsin kohale õhtupimeduses ja siirdusin Empzi juurde öömajale. Kohapeal pugisin kõhu kotlette ja kartulit täis ja astusin kaalule. Olgu öeldud, et kui ennast seal jaanuaris (või oli see veebruar?) kaalusin, olin esimest korda ületanud maagilise 50kg piiri.  Ja seekord, ei uskunud oma silmi, kui kaalul ilutses maagiline: 54,7 kg!
54_7kg
Uhke värk! Hommikuks oli see küll 54,1-ks kahanenud, aga siiski. Kui sünnikaal välja arvata, olen ma normaalkaalu kategooriasse sisenemisel lähemal kui ei kunagi varem! Jess!
Siis vaatasime telekat ja rääkisime viimaseid ja eelviimaseid uudiseid ja nagu mul kombeks, kobisin õhtujutu ajal magama…. kuigi järgmisel hommikul oli äratus alles 08:30ks pandud.

Järgmiseks päevaks ei teinud ma meelega kindlaid plaane, kui arst välja arvata.  Mõtlesin lihtsalt, et oleks väga tore, kui jõuaksin kasvõi ühte järgnevast: Ch.-d sünnipäevapäeva puhul õnnitlema (suisa õige päev!), Tiger´i poodi, Snob Cats&Dogs´i poodi, Rahva Raamatu raamatuturule.

Minu suureks üllatuseks jõudsin kõikjale neist! Oma osa on selles ilmselt ka sellel, et ärkasi pool 7 hoopis…

Et Tallinnasse ikkagi igapäev ei satu, siis tõin kingitusigi kaasa. Endale ka, loomulikult!
Tõin endale näiteks tasapinnalise värviliste tähtedega külmkapinagnetite tähestiku. Kuigi mu külmik on magneteid täis ja kirjutama ei mahu. Olen tuhat aastat magnettähti otsinud ja nüüd kui külmikul ruum täis sai, siis lõpuks leidsin. Pöörfekt taiming!
Teiseks ostsin endale telefoni laadimise Dock´i, lootuses, et kuna see on paiksem siis ma ei painuta seda alatasa katki. Boonuseks saab seda ka ilma docki aluseta tavalise laadijana kasutada. Ja last, but not least, kui mul kõlar oleks, siis saaks selle ka sinna ühendada.
Mul on tegelikult kõlad, bluetoothi oma, aga selle sinna külge kaabliga ühendamine tundub veits mõttetu… Kui ta ilma kaablita ka ühendub ju 😀 :D. Igaljuhul, fäänsi.
T.-le tõin ükskord varem istuva mehikese, kelle peast muru kasvama hakkas. Munapildil oli mehike näha ka:
2munapead_korvis
Et seekord tema botaanikahuvi säilitada, sai ta purgikese Maagilise oa-taimega… mille küljes teoreetiliselt süda olema peaks. Eks praktiliselt on kunagi näha. Pluss juurde mõru šhokolaad ja Top Geari raamat: eriväljaanne lastele 😀
Tambunodi

Kogu mant, välja arvatud raamat, mis on raamatuturult, on pärit Tiger´ist. Muud manti oli veel kingitusteks sealt, a see selleks.

Snobist sai Koon nänni. Kuigi ma satun sinna kahjuks ainult mingi 2 korda aastas, on seal alati niiiii armas käia! Tervitatakse juba kaugelt, mäletatakse nime, küsitakse, kuidas EllieTheElephantil tööalaselt läheb jne. Niitoreniitore!

Ja last, but not least, oli niitoreniitore jutukas LuxExpressi bussijuht (Rein)! 🙂

***

Kokkuvõttes oli väsitav päev. Suisa nii väsitav, et täna unise peaga riidesse toppides, avastasin tööl, et olin oma lühikesed pidzaamapüksid uuesti jalga ajanud ja teksad nende peale pannud. Stiilne.
Varem pole minuga nii juhtunud igaljuhul 😀