…välja arvatud kord aastas. Aga täna ei ole see kord 😦
Aga eilse meenutuseks ja natuke ka tänasest… X hetke:
1. Koon oma tavapärases olekus, mis tähendab tema poolt öelduna otsetõlkes: “Vaata, kui võrratu ma olen, aga unusta palun ära, et ainult silmadega vaadatakse… ja süga mind, Jumala eest, no mida Sa ootad veel?!”
2. Sain lilli. Tulpe.Ja jäälilli. Ja roosasid lilli (minu teadmisi lillendusest arvestades võivad need olla kobarnelgid… aga võivad ka mitte). Ja valgeid roose. (T. teadis küll, et kollased oleks õigemad, aga müüja sõnutsi “ei ole need kollased eriti head”.) Õnneks seekord vaid lõikelilli. Inimesed on oma vigadest õppinud. On mulle varemgi kingitud potilill sõnadega: “See on täpselt Sulle sobiv, see tahab väga harva vett!”… Njah…. 2 kuud hiljem oli see õnnetu lill oma õnnetu otsa leidnud. Ja ma oma arust kastsin küll. Mnjah. Õnneks olen ma koduloomade eest hoolitsemises SO much better!
3. Sain õnnitlusi. Kallistusi, kõnesid, käpasurumisi, sõnumeid, kaarte ja Facebooki õnne. Viimaste seas ka klippe-pilte:
“Happy Birthday!” from Poppy the Elephant (Vantsilt)
“Happy Birthday” jõehobu lugulauluke (Dzeikilt)
“Happy Birthday!” klaveripala hiirepoistelt (Vihmahäälelt)
Ja pildid 1. FK-lt ja 2. Annilt:
FK pildi all ma ei suutnud muidugi vastu panna ja kukkusin õelutsema. Nimed muudetud:
Mac: Fuiii, kui kole pilt… koer.. kuldne… Väkkk 😀 😀 😀
Väike-Fränky: No tõesti, FK! Sellise pildiga tuled Maci sünnipäeva rikkuma. Fuh!
Mac: Näe, FK, nüüd rikkusid Väike-Fränky päeva ka ära… ta pole tükk aega midagi nii nõmedat näinud! (toim. – Väike-Fränky on juhtkoeraomanik… wink-wink 😉)
FK: Ma ikka pingutasin ka, et midagi eriti ebasobivat leida.
Love my friends 😀
***
Urmase kingid ongi tõlkes kaduma läinud vms, siis sain kingitusi sellegi poolest. Muuhulgas näiteks kõige viimase pileti Jan Uuspõld´i monoetendusele Tartusse… ja “Vanaisa” monoetenduse DVD (T. on kaval, teadis küll, et minu läpa ei mängi seda, niisiis ei saa ma seda ilma temata vaadata 😛).. lotopileteid (Summiga ei võitnud, Kingiloosiga sain 5€ (olen korra elus varem ka 5€ võitnud, mis oligi mu senine suurim lotovõit…) ja 2 väljaga Bingo nurkademäng: ühel 2 puudu teisel 1 puudu… tavaliselt pole mul ühtegi nurka täis nii et asi seegi :D…diagonaalides puudu 5 ja 3…täismängus puudu 7 ja 5… mul pole niii head piletit kunagi olnud!! 😀), Lauamängupoe kinkekaardi ja kohvi ja tatart ja Euro-makarone 😀 ja konserviavaja (jee :)) ja väga ägeda Rakvere-märkmiku ja särgi ja kleidi ja kohukese ja võtmehoidja ja koera-mänguasju ja muud manti. Rösteri ka, kuigi see jõudis nädal tagasi kohale ja on juba täies kasutuses 🙂 Ja tee-raamatu… umbes sarnase, nagu Vihmahäälel on, aga erinevalt temast, kellel on pakiteed seal sees, on minul ikka PÄRIS tee!
4. Sain masenduse. Sest sain teada, et ma olen (VEEL) rumalam, kui ma arvasin.
(Tänud, VäikeFränky, et Sa lahkelt pidid teste FBs jagama.. ärrr!)
Ma siiamaani (kogu kooliaja) arvasin, et AINUS asi, mida ma oskan, on eesti keel. Okei, ma tean, et see on mul kehvemaks läinud, aga kooli-ajal oli see minu jaoks absoluutselt kõige kergem õppeaine. Teised tuupisid reegleid ja välteid ja komasid ja asju pähe. Mina ei õppinud estas kunagi (kirjalikud tööd tegin muidugi ära.. aga reegleid ei õppinud). Sest see kõik oli lihtsalt nii loogiline. Kirjandus oli mu teine lemmik-aine, sest raamatukogu oli mu teine kodu. Ja kodus lugesin igal õhtul 1-2 raamatut. Suvevaheaegadel käisime maal Dzeiki lugejapiletit täis tembeldamas igapeävaselt (siis olid need paberpiletid, kuhu kuupäev kirjutati tembeldati), sest tõime iga päev kuhja uut kraami. Kooli kõrval raamatukogus oli muidu lugemissaal avatud mõni üksik päev nädalas, aga kui Mac iga päev peale kooli läks, siis tehti talle saali uks lukust lahti ja hängis üksi seal. Muuseas, seal lugemissaalis lugesin kunagi ka spanjeli-kuulutust.. helistasin kohe oma väriseva lapsehäälega, et: “Kas koer on alles? Siis mu ema õhtul helistab teile” Ja nädal hiljem oli meil kodus päris elus koer!
Okei, see selleks. Minulikult läksin teemast kõrvale. Veel minulikumalt loomulikult koertele.
Fränky jagas niisiis eile Eesti Keeleinstituudi lehe keeleteste. Täielik FEIL! Seal on enamikes 10-20 küsimust vms ja miinimum valede vastuste arv oli mul 3.. Masendav!! Kusjuures mõne puhul ma kahtlesin ja mõne puhul olin täiesti veendunud, et nii ongi õige nagu ma arvasin. Näiteks olin veendunud, et õige on sõna imidž. Tüng, värdjas. Imago on. Prff. Mul on tunne, et keelereeglid on alates minu kooliajast lihtsalt niiii palju muutunud (sest ma olen ju nüüd niiiii vana), et minu ajal oleks need veel õiged olnud. Masendav igaljuhul. 😦
Ahjaa.. ja seal EKI avalehel kohe esimene asi:
Keelenõuanded; Kuidas mitte liialdada sõnaga mitte:
Kui kasutada sõna mitte eitust või omaduse puudumist väljendava eesliitena, võib tekst muutuda kohmakaks ja kantseliitlikuks. Meenutame võimalusi, kuidas eitust või omaduse puudumist veel on võimalik väljendada:
1) antonüüm ehk vastandsõna
mittelegaalne vara ⇒ illegaalne vara
mittealaline elukoht ⇒ ajutine elukoht
ehitustööde mitteplaaniline kulg ⇒ ehitustööde plaaniväline kulg
Ma ei saa siiani aru, mis siin vastandsõnadega pistmist on? Selgitage rumalale? Need on ju sünonüümid… Vastandid oleks legaalne vara vs illegaalne vara jne… ju?
Ähh… Okei. Whatever. Ma olen rumal ühesõnaga.
5. Numbrid ja mälu. Oeh 😦 Veel olen ma rumal numbrites… ja mälu toimingutes.
Teadsin, et vanaduses jääb mälu kehvemaks, aga et see NII koheselt toimub, oli minu jaoks üllatus. Täna hommikul. Uksekood. Kunagi pole meelest läinud. Seisan ukse taga ja täielik blänk. Proovisin ühte. Vale. Meenus mingi teine, hakkasin seda sisse toksima ja panin kaks numbrit kogemata valesti. Ja uks läks lahti 😀 Ehk siis mul oli vale number meeles, aga sõrmedel oli õige number meeles :D… tegin siis selle vea ja hakkasin meenutama, et kas ma oma PIN-koodi näiteks mäletan. Mäletan ma jee. Klaviatuuri vaadates asukoha järgi üks kahtlus on, aga mälule ei ütle selline numbrikombinatsioon midagi.. nagu esimest korda näeks… Nice.
6. Crepp.
Käisisime eile lemmik-kohas, Creppis. T., mina, Väike-Fränky, EllieTheElephant, Dzännu ja soliidse tunni-ajase hilinemisega ka M.
Reserveerisin päeval laua ja puha, sest seal on alati oht, et ruumi pole. Kui me kohale jõudsime, olid kõik lauad tühjad :D. T. naljatas veel, et äkki saadi valesti aru ja pandi meile mitte laud vaid restoran kinni :P. (Kui me hiljem ära tulime olid siiski kõik lauad täis vist juba)…
Crepp ja sealne toit oli nagu Crepp ikka – imeline.
Õhtu suurim üllataja oli M. Kes on Creppis pannkooke söönud, see teab ehk koguseid… et võtad kas ühe soolase (Les Galettes) või ühe magusa (Les Creppes), sööd seda tund aega jutti ja ägised ülejäänud õhtu, et oli mul vaja NII palju süüa. M. pistis esmalt veeradntunniga pintslisse ühe Galetti ja siis teise veerandtunniga sinna otsa ühe Creppi. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et M. on täiesti harju keskmine Eesti tütarlaps, mitte kuu aega näljas hoitud labrador. Amazing, ma ütlen teile, amazing!
Mis aga labrador Dzännusse puutub, siis tema leidis laua all lebades, et maailma parim pehmem padi on kuldse sõbranna tagument 🙂
Käppade kokkutulek
7. Jalutasime lõpuks ometi lumes ja jõulutuledes.
Kui ma eelmisel aastal muudkui kilkasin T.-le, et Tartu on lume ja jõulutuledega NIIII võrratult armas, nunnu, ilus, hubane, kena, võrratu, imetabane… siis otseloomulikult ei olnud lund, et ma oma väidet ka tõestada saaksin. Eile siis lõpuks õnnestus õhtupimeduses valget lumevaipa mööda jõulutulede all kodu poole jalutada. m.o.t.t.
Nagu näha on Tartu nii mägine, et isegi Raekoda on viltuse mäe peale püstitatud… või siis oli süüdi minu külmetav käsi, mis kiirelt-suvalt taskust telefoni haaras ja suvalise klõpsu tegi.. natuke viltuselt…
8. Mõtisklesin ahju kõrval istudes oma kõrge ea üle.
Natüürmort senini avamata šampuse, teeküünla (sest T. ütles, et niiiii palju küünlaid, nagu mul vaja läheb, ei müüdagi!), kräsupea koogi ja ühe noorema keskealisega.
Sarjast “Suuri mõtlejaid!”
***
9. Täna öösel oli selle kuu seni külmim ilm.
Sel pidulikul puhul oli varahommikul köögis soliidsed 14 soojakraadi.
Mis seal ikka. Loomad sooja ja ahi küttesse.
Alguses oli temakese silmnägu teki alt väljas, aga kuna ta üritas püüdlikult magada ja laelamp silmaauku säras, siis tõmbasin tekiääre üle silmade. Selle asemel, et paanikasse minna, et wtf, ma ei näe nii ju ümberringi toimuvat, ohkas Koon rahulolevat: lõpuks ometi lastakse magada, Jumal tänatud. Ja põõnas tunnikese, kuni oli sunnitud end kööki vedama, sest ma ajasin juba õue minekuks saapaid jalga.
VäikeFränkyl läks toas radikas katki ja neil oli elutoas 4,5 kraadi (magamistoa radikas õnneks töötab). Aga minu meelest väga lohutav teadmine. Eestlane on alati õnnelik, kui teab, et kellelgi läheb veel kehvemini :D.
10. Koonuvaba päev ja kinnominek. Ikka eakohast filmi vaatama, loomulikult.
Kuna ma lähen täna tööalaselt kinni (hea töö, onju?!), siis jäi Koon koju (kütsin toa ära ja panin teki peale ja jätsin köögis lambi põlema ja 3h hiljem saabus/b T. talle seltsiks). Tööl on mõistagi kohe tühi olla. Ühtlasi peaksin psühhiaatrile rääkima sellest, kuidas ma enne täiesti selgelt kuulsin, kuidas selja taga pesas Koon magades ohkab (nagu ta ikka teeb, sest on ju raske ometi keset päist päeva magada). Aga nagu te aru saate, siis pesa on tegelikult tühi. Mnjahh.. kuulmisluulud, mis seal ikka. Vanadusdementsus vist.
Lähen kinno vaatama eestimaist lastefilmi: “Väikelinna detektiivid ja valge daami saladus”. Kusjuures, ma päriselt ka arvan, et see on hiiglamatore ja lähen vabatahtlikult.
Muuseas, kas te teadsite, et kinos saab “Kärbeste Jumal”-at vaadata?! Minu kunagine lemmikfilm, Simoni pärast :P. Aga koolilapsed, olge hoiatatud: raamat ja film on mõnevõrra erinevad, kohustusliku kirjanduse lugemisest see ei päästa :P.
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 