Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

unenäorännakud

Nagu kombeks lajatan oma unenäod siia üles, kui vähegi mäletan 🙂

Jalutasin mina unes tööle. Koos EllieTheElephantiga! Ja töötrepil magas keras üks võõras kuldne, poolik ketijupp kaelas. Üks tuttav kelgukoer jalutas koos omanikuga parajasti mööda ja teadis, kust kuldne pärit on. Läksin teda siis ära viima. Kohtusin teel ka korraks osakonna juhatajaga, kellele ütlesin, et viin võõra koera ära ja olen kohe tagasi 🙂
Viisingi ära, aga siis mõtlesin hoopis korraks Tallinnasse põigata. Nipet-näpet, siinsamas lähedal ju.

Jalutasin siis pealinnas Lasnagorskis. Väljas oli lumi maas ja ma piilusin, et kui paljud uut seadust järgivad. Uus seadus oli, et advendiajal peavad igal aknal olema need kolmnurksed advendiküünlad. Paljud rikkusid seadust muuseas.
Et ma juba Lasnas olin siis mõtlesin Empzile ka külla põigata. Kuigi teda päevasel ajal kodus polnud. Ja mul polnud võtmeid ka kaasas. Aga ei ole hullu, ronisin mööda viinapuuvääte (mida majal tegelikkuses pole) üles oma aknani. Päääris mitu korrust. Nagu orav :P. Jõudsin üles ja leidsin sealt Netrami ja Ja$i (kes oli unes oluliselt pisem kui täisealine!) lauamängu mängimas. Ühinesin ja mängisin ka, kuni Netram hakkas veiderdama ja sohki tegema. Vihastasin räigelt ja lahkusin! Alguses plaanisin uuesti akna kaudu minna, aga siis meenus, et välja pääseb vist ukse kaudu ka. Suht inimlik variant tundus kohe :P.

Jõudsin õhtuks bussijaama, kus juhtumisi M.-i kohtasin. Uurisin telefoniga Tpiletist Tartu busside pileteid ja selgus, et õhtul kõige viimane buss teeb vahepeatuse New Yorgis! Ilma naljata! M. hakkas vastu ja ei viitsinud nii pikalt sõita ja läks varasemale. Aga ma ostsin muidugi sellele (sama hinnaga!) ja saatsin siis Tpiletist kogu tutvusringkonnale rõõmusõnumiga screenshoti, et ma saan lõpuks ometi New Yorki! Mis siis, et kolme minutilise bussipeatumise jooksul, aga siiski!

Ja siis otsustas üks kutsiklane (Teletups), et tema eilne suuuuuuur väsimus on välja magatud ja ärkas üles ja hakkas ringi toimetama ja mängima. Mille peale ma korraks ärkasin. Ja njuujorki ei saanudki :(.

Kassid-koerad ja muud jutud

See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.

Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.

***

Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)

Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?

Väga.

Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.

(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)

Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.

Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.

Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..

Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele.  PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂

*

Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.

Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.

Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.

Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)

***

Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:

Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…

***

Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂

***

Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…

Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.

Kohtume homme!

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!

Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.

Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.

… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.

Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂

Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…

…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.

Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.

Blogimisvõistlus – Tähtis sündmus (või miskit)

Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…

Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).

***

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂
Ja eks ta tõsi on.

Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.

Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.

This slideshow requires JavaScript.

Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt  2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛

Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂

Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab:
1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.

Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid.  Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.

This slideshow requires JavaScript.

Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu

Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).

Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂

***

Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga

Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…

… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀

Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!

 

Pool puhkust nagu naksti lännu

Et Dzeik mind varahommikuti (loe: umbes 13:00 paiku) äratama kipub, et õu blogi, või muidu!!! Ja ühlasi müü mulle farmis (Hay Day mängus) porgandikooki kah! Täna jõudis Dzeigi kahjuks emps äratamisega ette ja olin juba ennast mõnusalt põrandal puslega sisse seadnud ja piilusin filmi “2012“.  Dzeik käskis mul maailmalõpp pausile virutada ja marss blogima kukkuda. Vastasel juhul ähvardas sotsiaalmeedias mustama hakata.  Saagu siis see maailmapikk postitus, mida 2 nädalat lugeda. Ja kui postituse lõpetan, teen selle ähvarduse kohta avalduse ära 😛

Niisiis. Minu puhkus. Möödub, üllatus-üllatus: jalgpallilainel. Vaatan öösiti 2ni jalkat, siis käin Koonuga õuel.. ja magan (tagasi toas muidugi) järgmise lõunani. Täiesti uus režiim. T. puhkus saab nüüd läbi, nii et järgmine nädal saab keerulisem olema. Aga pole hullu, saame hakkama.

Ilm soosib tubast olemist nii et lisaks jalkale kaen hunnikute viisi filme ära. Ja sarju. Näiteks “Päästja Koolikell” :D… Ükspäev vaatasin lausa “Tom&Jerry” multikaid. BSplayer, mis abivalmilt subtiitreid otsib, tegi seda ka seekord… aga tema meelest vaatasin ma üht teist filmi:

(loe: BSPlayer pakkus mulle esimese valikuna filmi “Knocked Up, unrated edition” subtiitreid 🙂)
***

Aaaaga tagasi algusesse. Puhkuse algust tähistasin (juba teist aastat järjest) Pahades Poistes. Seekord Väliterassil ilma trotsides koos koerakarjaga 🙂 Sest Dzännul oli sünnipäev. Lippasin sealt siiski võrdlemisi vara koju, et vaadata, kuidas Itaalia jalkas peksa saab 😦 niuks.

Järgmisel päeval kobisime koos Koonuga bussile. Liin number Tunne-Oma-Kodumaad. Peale kolme tundi, mille käigus olime läbi sõitnud kõik graafikus olnud KUUSKÜMMEND ÜKS peatust, maabusime maal. Pea-aegu… kõrval-asulas vähemalt 🙂
Resideerusime jaanikuperioodi seal. Käisime küla Jaanipäeval… sealt saabudes tegime toas kaminas sašlõkki… Patt on küll Jaanlaupäeval toas olla, aga pole meie süü, et:
a) Väljas oli miinus kolmsada nelikümmned kuus kraadi
b) Telekast oli Jalka MM 🙂

Ühtlasi (kuna ma olen emane ja meil tuleb mitme asjaga tegelemine niiii hästi välja) lugesin oma suvekirjandust. Kalle Blomkvisti raamatud said läbi nagu kord ja kohus 🙂

Jaanipäeval käisime Tule Tulemist vaatamas. Seal leidsin Koonult esimese puugi ninalt jalutamas. Pühkisin tõpra minema. Prf.
Meist järgmine Laulupeotule vahepunkt asus tanklas. Suitsu ei tohi tanklates teha, aga lahtise tõrvikuga võib tulla. Geniaalne 🙂 Kuigi jah, mis suitsetamist puudutab, siis ma keelaks selle hää meelega kõikjal ära, nii et ega ma selle suituskeelu pärast kurdagi.. aga lihtalt muhe juhus.

Järgmisel päeval sõitsime Koonuga Rakverre Dzeigi juurde. Kõik oli pea minutipealt välja arvestatud, kuidas Fränky samal ajal Tartust tuleb ja me bussijaamas kohtume. Sellest võib juba Fränky blogist lugeda, kui hästi see “läks”…  Aga päevase hilinemisega jõudsid siiski ka tema ja Dzännu kohale. Käisime Dzeigi tööl lastele koeri tutvustamas. Fränky pidas umbes 3-tunnise loengu juhtkoertest ja mina veerandtunnise loengu EllieTheElephandist (lugemiskoertest ja teraapiakoeraeksamiplaanist jms)… Lastele ja töötajatele üllataval kombel Koonud meeldisid. Veider värk. Mis inimesed need küll on, kellele koerad meeldivad… Mulle küll ei meeldi. Prff.

Soetasin Rakverest ka uue külmikumagneti (Tarvas Päikeseloojangu taustal) ja otseloomulikult Pätsi leiba (saime Fränkyga viimased 2 leiba, vedas). Ja külma suveõhtu lõpetuseks sain oma tahtmise ja vedasin kogu pesakonna õue pikale jalutuskäigule. Kõige väiksem jalutaja oli lahkelt nõus Koonu jalutama…:

Jättes meile Fränkyga võimaluse tegeleda meie “lemmikspordialaga”  – jooksmisega! Kui seni oli meie rekord vististi läbida joostes umbes 20 meetrit järjest (jah, siin ei olnud trükiviga.. mõtlesingi meetreid, mitte kilomeetreid), siis seekord kappasime Fränky hiljutist jalaluumurdu trotsides läbi lausa kolmveerand suurt staadioniringi.. See teeb ju miski ligi 400 meetrit, eks? Otsustasime siis, et hakkame nüüd jooksmas käima. Siiani pole küll veel uuesti selleni jõudnud, aga… 😀 One day… maybe…

Ahjaaa, ma kokkasin Dzeigi juures! Ja ma ei räägi sellest õnnetust hommikukohvist, millest ma eelmises postituses juba rääkisin. MA tegin kanapastat! Lõikusin ja praadisin ära kanafilee tükid, seejärel valasin neile peale kohvikoore ja Merevaigupaki.. segasin kuni sulatatud juust oli sulanud (kuigi nime järgi oli ta ju juba eelnevalt sulanud 😀) ja valasin keedetud penne-makaronidele. Fain, kokatudeng Ja$ käis fileetükke maitsestamas, ja Dzeik keetis makaronid, aga ikkagi! Peale skeptiliste kommentaaridega vürtsitatud toidu-ootamist sõid ja kiitsid kõik! Hah! Beat that! Ja Liisu olevat nüüd sama toitu nõudnud. Ja kui ta natukenegi Dzeiki nõudlikkust pärinud on (vt. postitus algust), siis ta neid ka saab 🙂

Ja siis tulime Rakverest tulema. Kuigi nädal varem oli kolleeg mulle rääkinud loo taksist, kes teel bussijaama hunnikus püherdas, ei võinud ma ometigi ju teiste vigadest õppida. Nii juhtus, et 10 minutit enne bussi väljumist käisin Dzeigi tööl veel koera pesemas 😛 Ise olin ilgelt õnnelik.. nooot… Aga vesi ja Fränky lõhnaõli kaelarätikule tegid imesid 🙂

Tagasi Tartus pole ma suurt miskit teinud. Ühe pusle sain kokku ja lammutasin laiali… Teist alustasin ja on pooleli. Läbisin (taaskord) raamatu “Kauboi ja Wills” ja hetkel on (taaskord) lõpusirgel Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed“. Nagu näha olen ma mingi pool-psaiko ja harrastan raamatute viiekordset läbilugemist. Heade raamatute.  Mis puudutab näiteks “Süü on tähtedel“, siis peale kahekordset audioraamatu läbimist kondasime T.-ga läbi Tartu raamatupoed, et paberversiooni leida. Ei leidnud. Aga hää uudis on see, et T. leidis selle kodulinna kandist ja lähipäevil on lootust seda uuesti lugeda 😛 Jeesh, psaiko. I know.
Ühtlasi olen Koonult eemaldanud kaks puuki.. lõua alt ja kõrvalesta alt. Tõprad. Nüüd on Koon saanud uuesti (varakevadel sai ka) tõrjet ja loodetavasti hoiavad need nüüd distantsi.

Ühe korra olen päikesetõusuni väljas käinud. (Eks)kolleegi lahkumispeol. Kõrval-lauast jäi kõrva kahe härra vestlus:
Härra 1: “Mul on nüüd kõik tehtud (loendab sõrmedel): Abielu, laps, lahutus, alimendid.”
Härra 2: “Ja on nüüd parem või?”
Härra 1: “Jah, on küll, jah!”
Djah..

Eile käisime mu hüüdnimekaimust juhtkoera kutsikaid vaatamas. Ega ei sulanud ära ju 😛 EllieTheElephant seevastu rõõmustas kassi üle, kes eest jooksu ei pannud. Ei osanudki siis midagi teisega peale hakata.. proovis mängule kutsuda.. see ka ei õnnestunud.. Ja lippas siis suure hooga minu juurde tagasi: Vaaaaaata, seal on KASS!! 😀 Imeloom!

Niih… nüüd aitab.  Maailmalõpp (film) peab siiski veel pisut kannatama, lippan esmalt koeraga parki.

Lõpetuseks paar pilti… Ja muuseas, mu 100 õnnelikku päeva sai Instagramis läbi. Huh. Päris piin oli 😀

This slideshow requires JavaScript.

uned

Tööl on kiire ja kodus on JalkaMM… blogimine kannatab ilmselgelt.

Ma olen umbes nädal aega igal hommikul ärganud (šokeeriv teadmine, et ma igal hommikul ärkan 😀) ja mäletanud end mõtlemas: oh, kui äge unenägu mul täna oli! Ja ma mäletan seda nii selgelt!
Tunnike hiljem on see ärkamine ainus osa, mida mäletan ja unenäo sisust pole halli aimugi.

Aga täna ma mäletan!

Esmalt olin ma koos Jassiga väikesel reisil. New Yorgis. (Siinkohal mainin umbes sajandat korda, et New Yorgi reis on viimase aasta jooksul aina süvenev ja süvenev unistus. Mis vist kunagi teoks ei saa, sest ainuüksi lennupiletid on sada miljonit triljonit biljonit raha.. kohapeal hakkamasaamisest rääkimata… aga unistada/und näha ju võib! Someday.. Maybe…PS2. “Someday, Maybe” raamatut tahan ma ka 😀 Palju tahtma hakanud.)

Igaljuhul. Olime me siis Jassiga njuujorgis. Alguses meil kaarti ei olnud ja vantsisime lihtsalt mingi hunniku kvartaleid Manhattanil(?) ringi… Rääkisin Jassile, et kui taksot tahab, siis  teadku, et liiklus on ühesuunaline, ühelt poolsaare äärelt poolsaare tipu poole ja teiselt küljelt tagasi maismaa suunal.. siis võtku takso sealt äärelt, kuhu sõita vaja, et mitte kogu tiiru ära teha. Mii sou smaart.
Igaljuhul, tahtsin ma minna ühte kindlasse kohta, aga nimi ei tulnud meelde. Üritasin siis Jassile pantomiimiga selgitada… ajasin ühe käe Freddie-Mercury-stiilis kõrgele õhku, ajasin teise käe sõrmed harali ja moodustasin neist endale pähe krooni. Kas Te arvasite ära, millele ma vihjasin? Vabadusesambale ju!
Jass igaljuhul pakkus unes, et Hitlerile. Djah…
Kui poolsaare ühte äärde jõudnud olime, leidsime miski turismiinfo ja saime kaardi. Selgus, et olime vales ääres. Me olime vasakul ääres ja Vabadusesammas (ja WTC) oli paremal ääres poolsaare tipus. Seadsime siis sammud sinna.
Ps. Guugledasin nüüd ja selgub, et ma olen unenäogeenius! Kaardilt on näha, et sammas ja wtc asuvadki paremal poolsaare tipus! :

Umbes poolel teel kõndides tuli mulle meelde, et appi, ma unustasin mobiilse interneti sisse ja maksan ennast nüüd ogaraks. Aga selgus, et mu armas väike telefonipoiss MJ oli ise neti välja võtnud, sest jagas matsu, et asun kodust kaugemal. 🙂 Smart Smartphone, I´d say. Sellega meenub mulle, et ta teeb tegelikult ka nii. Kui eelmisel suvel Narva kindluses olime ja telefon Vene võrku läks, küsis ta üle, et Sa ju ei taha siin internetti kasutada, onju 🙂
Proovisime siis unenäoJassiga hoopis, et ehk leiame kusagilt avaliku WiFi, et kodustele tervitus saata, aga selgus, et ega see pole Eesti, kus kõik traadita on… ja ei leidnudki.

Sellega sai mu USA-uni otsa ja edasi nägin hoopis actionit, kus meie korterisse üritati sisse murda ja kuidas pahad mehed üritasid meid õhku lasta ja T. ja Arn olid söönud mingit rohtu, mis pmst Su tagasi toob, kui Sa saba annad ja kui selgus, et meie mikrobussis, millega sõitsime on hunnik pomme, siis viskasid nad minu välja ja sõitsid sellega ise kaugusse, et kusagil inimtühjas kohas õhku lennata, ja siis tagasi tulla.

Minulik uni, mis ma oskan kosta…

***

Räägin MJ-st (mu telefon) veel. Kuigi ma armastan teda väga palavalt ja olen vägaväga rahul, siis pean tunnistama, et on üks asi, mida Apple toota ei mõista… Juhtmed.
Aasta tagasi, kui mul MJ oli vähem kui aasta olnud, läks laadija juhe katki. Läksin siis Maci-poodi ja ostsin umbes 20 euro eest uue USB-kaabliosa (see seina-käiv ots töötab ja jäi samaks). Tundus küll rämekallis, aga ei hakanud odavat hiinakat ostma, et äkki õige on vastupidavam.
Kottigi. Vähem kui aasta on möödunud, ja:

… täpselt sama jama. Prff.
Võimalik, et ma teen ise midagi seda kasutades valesti, aga no kuulge.. Pole veel näinud, et ühegi Nokia laadijaga seda mingi kümne aasta jooksul juhtunud oleks…
Eile tellisin uue osta.eest 2.90€ga… olgu või odav hiinakas, kui ta just iga kuu katki ei lähe, tuleb ikka odavam…

***

Niih.. edasi on mul küsimus kohviteadlastele… mis mulle ükspäev kakaod tehes pähe turgatas. Mis siis saab, kui piim keema ajada.. ja see kohvipurule (presskannu?) valada… noh, nagu muidu vee kohvile peale valad. Kas tulemus on kräpp? Või on see ehk mingi täiesti tuntud kohviliik (latte? cappuccino?)? Mul ple nimelt õrna aimugi, kuidas neid nt tehakse.
Aga mõelda vaid, kui tore, kui see mingi väga hea kraam oleks, mida veel olemas ei ole?! 😛 Siis ma saaksin rikkaks (eeldusel, et keegi mu ideed nüüd ei varasta) ja saaksin selle raha eest New Yorgis käia. Win!

***

Mac, peale seda, kui oli kõik Potteri-raamatud läbinud, vaatas järjest (noh, mitte ühe päevaga jutti järjest, aga iga päev ühe või paar) läbi ka kõik Potterifilmid… Algus oli küll selline, et mõtlesin, et äkki ei vaatagi. Filmid olid võrreldes raamatutega niii jurad :D.. Kuigi, lõpuks (viimasteks osadeks) läks olukord juba oluliselt paremaks… Aga esimesed olid küll pettumus…  Aga raamatuid soovitan küll 🙂 Ja kui sellest postitusest, kus ma rääkisin, kuidas ma “Süü on tähtedel” filmi kurvematel kohtadel naeru tagasi hoidsin, selgus, et ma olen kivist südamega tõbras, siis võin teid lohutada ja mainin, et Potterit kuulates tuli mõnes kohas küll klomp kurku (mitut kohta neist filmides ei olnud). Veel on lootust.

***

Ja (almost) last, but not least: Jalka MM. Virr-virr muidugi ajavahe teemal, aga üldiselt: niitoreniitore 🙂 Et Hollandil hästi läheb on niitoreniitore! Et Itaalial hästi läheb on niitoreniitore! Et Uruguayl (Forlàn :)) hästi ei lähe, ei ole niitoreniitore! Aga jalka on niitoreniitore 😛 Ja mul on mingi fetiš r-i põristamise vastu, nii nunnu on… Nii et kommentaatorit kuulan selle võrra veel suurema rõõmuga 🙂
Ps. Kui me eile koos Susco-Koera-ElayasKass´iga (kes kõik on oranžid) Hollandile kaasa elasime, hakkasin parajasti oranže sokke otsima, kui Austraalia värava lõi.. Ei mingit austust.

***

Ahjaa, Kikuriinu: mine ka Süü on tähtedel vaatama! Seal on Amsterdamivaateid 😉

***

See postitus tuli nüüd vist 1500 tähemärki täis küll.. klassifitseerub kenasti blogivõistlusele 🙂

Võib juhtuda…

… et saarmas, keda ma Kaarsilla juures nägin võib tegelikult hoopiski kobras olla (ma ei näinud saba ja siis ei oska määrata…) parem ikka kui kobra 🙂

… et näed äkitselt, kuidas Miljoni-onu, kes tavapäraseltki väga sirge sammuga ei kõnni, ületamas Kaarsilda… kaart mööda! Aga peale mõnda õudu täis minutit jõuab ta siiski elusa ja tervena teisele poole.

… et kohtad Rakvere bussijaama taga lillat lehma, kes inimestele tervitussõnumeid koos šokolaadiga jagab:

… et oled jõudnud viimase Harry Potteri raamatu veerandipeale ja nüüdseks juba niiiiii kaasahaaratud, et näed öö otsa unes lugusid sellest, kuidas Sa Voldemorti “Seda Kelle Nime Ei Tohi Nimetada” otsid või tema Sind taga ajab. Hirmus.

… et oled parajasti maale jõudnud, kui saad SMSi, et Tartus ootab Sind Smartposti pakiautomaadis miski… Tänalõunal saab siis näha kes/mis/kus, sest mul pole aimugi.

… et tellid endale Ja$i bussivastu, et ta Koonu hoiaks, et saaksid Rakveres minna Pätsi leiba (=maailma PARIM leib, ausõna!)  ostlema, lootuses seda suisa mitu pätsi Tartusse tuua… ja pettud, sest kõigist müügikohtadest on see nii ära ostetud, et isegi puru pole järgi 😦

… et sõidad Koonuga esimest korda kaugliinibussiga ja oled mõttes valmistunud nii kurjaks bussijuhiks kui koeravaenulikeks inimesteks kui bussi pelgavaks rahutuks Koonuks ja selgub, et inimesed on ilusad ja head ja Koon bussis sama leplik ja nunnu kui bussist väljaspool 🙂

… et kõnnid hommikul tööle ja otsustad järsku köhides, et nüüd on hea mõte hingamine mõneks ajaks täiesti ära kaotada… teah, kas on mõistlik hakata pulmonoloogi või allergoloogi  juurde minekut kaaluma?

… et ärkad 5 hommikut järjest peavaluga, aga et inimene harjub kõigega, oskad nüüdseks juba ibukast hoiduda ja hinnata seda, kui palju raha Sa pideva j harjumuspärase peavaluga valuvaigistite pealt kokku hoida saad 😀

… et… eimidagi… uni on.. ei viitsi rohkem blogida…

unejutte, jõulujutte, lihtsalt jutte

Action-unede tagasitulek… Minu rahumeelsed uned said läbi. Ööl vastu eilset näiteks nägin unes, kuidas ma töötasin kusagil politseis või pommirühmas vms ja saime kõne, et KukuKlubis on lõhkekeha.. ja ühtlasi, et klubi uks on kinni (ja rahvas on sees).. Läksime siis kohale, lasime selle ukse õhku :D… ja ajasime rahva välja. Unes oli see kõik muidugi oluliselt põnevam, kui siin kahes monotoonses lauses… Igaljuhul asusime siis klubist pommi otsima ja ei leidnudki. Ja siis helises klubi telefon… ja helistajaks oli… minu ees ja perekonnanimi. Päris spuuki. Igaljuhul hakkas T. just siis koikust välja kobima ja äratas mu üles ja ma ei jõudnudki vastata. Phähh… Mu versioon on nt, et moonutatud meeshääl (või ka naishääl, et nüüd soolise võrdõiguslikkuse pärast kisama ei pistetaks) oleks lugenud näiteks numbreid 5,4,3,2,1… ja siis… naernud mu üle? vms

Ööl vastu tänast olime New Yorgis reisil. T., mina, Dzeik, Vihmahääl ja VäikeFränky. Uued WTC tornid olid valmis (välja nägid täpselt nagu eelmised) ja ühe torni katusel oli vaateratas. Otsustasime Vihmahäälega, et meil on vaja sinna minna. Ülejäänud behmod rääkisid terroristidest ja loobusid. Meie mõtlesime, et mitu korda ikka ühes samas paigas terrorit on (kuigi 2 on juba olnud) ja läksime ikkagi. Torn oli seest väga retro. Esmalt oli mitu trepivahekäiku treppe, siis sõitsime natuke aega liftiga. Tundus, et kahtlaselt kiire sõit oli, aga tulime välja. Tundsime, et torn kõigub ja järeldasime sellest, et järelikult oleme tipus, tuulekõikumine pidavat ju tuntav olema. Hakkasime siis rõdu-ust otsima ja leidsime selle. Esmalt jäi silma, et..wtf? Puuladvad! Me vist ei ole päris pilvelõhkuja tipus veel… Alla vaadates jäi silma palju rahvast… tornist eemale jooksmas. This means trouble. Õnneks avastasime, et juhuslikult läks meie korruselt otse alla ka maja välisküljelt trepp, mida mööda kiirelt alla lasime ja ka jooksu pistsime. Helistasime ülejäänud seltskonnale ja leppisime kohtumiskoha kokku, milleks oli Vinnimaa :D.. Rõõmustasime jällenägemise üle, kui nägime, kuidas rahvas peitu jookseb ja tornide poolt tuleb palju relvastatud mehi, hüppasime ka põllule ja kaevusime heina sisse peitu. Mitte küll eriti edukalt vist, sest meid leiti üles ja terve hunnik inimesi võeti pantvangi jne. Edasi ma ei mäleta… oma õnnetut otsa me ei leidnud, aga kas vabaks saime millalgi, seda ka ei mäleta.
Pommiunenägudest tänane võis ju olla seotud sellega, et eile oli Venemaal action ja et õhtul lendasime T.-ga lennusimu mängus NYs ringi, aga eilne Kuku pomm oli küll puhtalt lehelt… või Venemaale mõeldes ettenägelik…

Ja üldse, pean mainima, et viimase aja uudised on kogu aeg väga depressiivsed. Kogu aeg toimub mingi jama ja jama ja jama. Ärrrr. Kus on lumi ja jõulurahu ja värki?

**

Aga Jõuludest. Mis teatavasti on andmise aeg, nagu T. ja külas olev Jass mulle järjekindlalt meelde tuletasid ja kinke nõudsid :D… Aga mulle anti ka 🙂 Sain Robbie Williamsi raamatu ja Dixiti lauamängu ja Vihmahäälelt sünnipäeva-ettemaksuks sellele lisakaardid (pakk nr 4)… ja jõulukruusi ja šokolaadi ja kohvi ja ninninänni 🙂
Koonul käis ka jõuluvana. Nii kodus kui tööl. Tõi kondikujulisi küpsiseid (mille paki ta ise avas ja mida ma telefoniga filmisin.. et siis hiljem avastada, et ma olin valel hetkel nuppu vajutanud ja filmisin pakile eelnevalt oma varbaid ja vajutaisn filmimise kinni hetkest, kui pakiavamiseks läks. Vabal ajal olen geenius, shalalala) ja lõhemaiuseid ja kuivatatud kanajalgu ja ühe pika valge suslikumänguasja, mis talle väääga meeldib. Ja tööle tõi Vana samalaadse helepruuni kopra-mänguasja, mis talle ka meeldib. Vot.

T. ja Jassi kiusamiseks kinkis Jõuluvana neile kotitäie maiustusi, millest igaüks oli eraldi pakitud.. iga sussišokolaad ja mandariin. Sest kinkide avamine on ju tore 😛 Pakkimine oli ka tore, sest selleks ajaks viskas Jõuluvana poisid toast välja ja kupatas nad kööki istuma… suurest igavusest pesti seal nõud vahepeal ära 😛

***

Jõulud said läbi. Jass läks minema. Olen muuseas vääääga tänulik bussijuhile, kes leppis telefoni-piletiga, sest olude sunnil polnud seda paberkujul saada. Aitäh talle! Muidu polekski ju Jass üldse ära läinudki äkki, mõelda vaid, kui hirmus see veel oleks olnud.

Loodus tühja kohta ei salli ja samal pärastlõunal saabus Vihmahääl… kes teatavasti koeri kardab ja nüüd esmakordselt EllieTheElephantiga kohtuma pidi lõpuks. Esimesed kümmekond minutit karjus ta mu peale, et ma teda nii lähedale ei laseks (sest ma olin rihma otsas koeraga ju lausa 10 meetri läheduses või nii)… aga Koon, kes on lihtsalt nii võimatult VÕRRATU, murdis muidugi üsna pea kildudeks Vihmahääle peas olnud kujutluspildi temast kui bullterjerist. Instagramist on näha, milline nende omavaheline läbisaamine juba samaks õhtuks oli 😉

Järgmisel õhtul oli plaanis lauamänguõhtu… Suurejooneline! Isegi need Dixiti lisakaardid said selleks ju välja kaubeldud, et palju rahvast tuleb (Dixit on 3-12le mängijale). Selgus, et SaareRalliMees ei saa siiski tulla; et kolleegL jäi haigeks… et kolleegK läheb maale… et M.-il on sugulased külas… et Arn on järgmisel päeval teises linnas tööl… et VäikeFränky ja Hóseph on siiski linnast väljas… ja et Kr. on pealinnas sünnipäeval. Võib-olla oli mõni äraütlemine veel, täpselt ei mäletagi enam, neid kogunes lõpuks nii palju. Vähemalt oli meil Vihmahääl, sai mängu mängida.. küll pisut vähem suurejooneliselt. Uuel mängul on üks viga siiski… T. võidab peaaegu alati ja mina üldse mitte.

Omakorda järgmisel õhtul jätsime Vihmahääle Koonuga kahekesi (et naastes kuulda kurtmist, kuidas käsi on sügamisest vä-si-nud!) ja läksime T.-ga teatrisse, kus sain aru, et ma pole sugugi kultuurne vaid olen hea meelega pigem suvaline tüüp, kes vaatab parema meelega ära 5 USA koguperekomöödiat kui veel ühe “füüsilise teatri”. No ei olnud minu tassike teed, vabandan. Olen piisavalt vanamoodne ja tahan etendust kus on dialoog (või kasvõi monoloog) ja tegevus ja sisu ja värki… 1,5h vaikust vaadata on nüri… eriti kui seal on tegevus, millest ma muffigi aru ei saa. No ei suuda ma leida nt “teibin 5 minutit naerdes põrandat” või “tõmban su suust rullitäie niiti välja” tegevustes mitte ühtegi sügavmõttelist ühiskonnakriitlist kunstipärast mõtet. Vabandan. Minu jaoks oli igav. Akrobaatiliselt meisterlik, tõepoolest. Aga igav. Minu jaoks tõeliselt igav. Sest ma olen jobu ja ei saa sellest aru. vot. Küll aga olen ma kuulnud ja lugenud, et paljudele meeldib vägaväga. Nii et ma ei ütle, et ärge minge vaatama. Lihtsalt mina enam ei läheks.
ahjaa, siiski. Careless Whisper oli hea.

***

Ahjaa. Ma kokkasin ka. Sesamy retsepti järgi. Täitsa ise! Uhke värk. Kogustega panin veits puusse… sõid nii T. kui Vihmahääl.. söön täna lõunaks.. ja jääb veel õhtukski :D… Aga muidu ei kurda 😛

Nüüd ma väsisin ära. Over and out. Head lõppu teile.

Rong, mis väljus 6:55… ♪♫

❣ Nii, kuna mitte ükski hing ei ole tegelikult kurtnud, et liiga palju koerajuttu on… ja et mul on vähemalt 3 uut.. ja vähemalt 3 vana jälgijat, kes jälgivad suure huviga justnimelt koerajutte… ja kuna ma muust niikuinii rääkida ei oska, siis enam ma ei vabanda, et sry.. järjekordne… vaid nüüd ongi see siin pooleldi koonublogi. vot!
Aga, mitte et midagi sellest muutuks, siis niisama huvist, vastake palun postituse lõpus poll´is olevale küsimusele ka 🙂

 ツ Koonul läheb hästi! Minul läheb hästi! Meil Koonuga läheb hästi! (välja arvatud need üksikud hetked, kus ta ennast kusagil püherdada soovib)… Kui ma oleks Kass, siis kirjeldaks meid see mõneaastatagune vene mammide eurolaul.. seal oli fraas, et “Koer on rõõmus, kass on rõõmus!” 🙂

❦ Eile mõtlesin selle söögi-teema üle, ja meenus et Ch. Roosi keeldus ka krõbinaid söömast, aga kui ta keefirit peale pani, siis muhverdab küll. Küsisin loa (sain loa) ja testisin õhtul ka.
Voila! Kauss oli tühi! Aitäh Ch. ja Roosi!
Niitoreniitoreniitore! (Ma pakun, et nt Dzeik võiks olla sama rõõmus, kui Ja$ supitaldriku tühjaks sööks vms)
Loodan, et see jääb maitsema, sest kui lihtsalt üle-jäänud krõbinad sai kotti tagasi valada, siis keefiriga toitu vist ei vala :P… nii et ainus lahendus on kauss põhjani ära süüa :).

♀ Eile koju kõndides mõtlesin, et veider… olen elanud (muig, lausa viimased 2 nädalat või nii tervelt 😀) arvamises, et EllieTheElephantile ei meeldi kassid. Ja et talle meeldivad linnud.
See, et kassid ei meeldi, väljendub selles, et ta ajab neid taga.
See, et linnud meeldivad, väljendub selles, et ta ajab neid taga.Loogiline. Naiste loogika vms...ja emaste koerte loogika ka.

✄ Aa, mitte-koera-teemal, unustasin eilses Rakvere-postituses rääkida, et ma leidsin endale uue juuksuri. Liisu meisterdas mulle terve nädalavahetuse erinevaid sabasid-patse-tutte jms vidinaid pähe. Sealjuures nii mõnigi kord väga ilusaid! Kuigi teda häiris pisut, et mu “juuksed on nii suured” :D.. ühtlasi mainis ta ka ära, et ma olen paks. Väga aus kuueaastane, ma ütlen! Ja osav pealekauba. Aga see on vist päritav, Dzeik oskab ka igasugu imeasju juustest valmis voolida. Aga üldiselt võiks ma hakata Dzeik´i laste isiklikuks karjäärinõustajaks. Osalt “tänu” sellele, et ma Ja$i tema visiitidel ainult praeleivaga toitsin, õppis ta kiirelt ise süüa tegema ja õpib nüüd kokaks. Tänu sellele, et ma nädalavahetusel pooled oma juuksekarvad Dzeigi diivanile jätsin, saab ilmselt siis pesamunast juuksur.  Saatke teisedki oma lapsed mulle visiidile, avastan kõigi varjatud anded!*
(*mõistliku teenustasu eest… hinnad algavad 3000st eurost. Hinnale lisanduvad käibemaks, sotsiaalmaks, tulumaks, kaugekõnemaks, luksuskaubamaks ja minutihind.)

✰ Ja kui ma juba eilsele postitusele lisama hakkasin, siis lisan koonuteemat ka. Mainisin küll, kuidas EllieTheElephant Dzännu kodus ülbas, hiire pihta pani ja pesa hõivas… aga kui üleeile Dzännu meil külas käis, tegi ta kõik tagasi.. tassis Koonu mänguasjakasti tühjaks laiali ja lebotas pesas :P. Kaks kiusukotti :D… aga tegelikult saavad ilusti-toredasti läbi 🙂
Ja see helesinine hiir, mida ta Dzännult pätsas… nüüd on Koonul samasugune, aga punane:

This slideshow requires JavaScript.

Eile sain Mallu blogist teada, et Eesti otsib jälle supermodelli. Vaatasime siis ka õhtul kaks osa ära.  Ou mai dier gad…

ღ Hommikul Narva mäest üles tatsates mõtlesin korraks, et oh, kui hea, et ma ikka Itaalia Alpides ei ela…
Siis mõtlesin Itaaliale… ja olin natuke ikka kurb ka, et ma seal ei ela…
Ja siis mõtlesin Tartule ja olin jälle rõõmus 🙂
Vot tak. Küsimusi on?

head on ka ikka…

Ahoi!

Tahtsin eilsele lisaks rääkida, et tegelikult ei ole kõik halvasti.. peale selle, et mul on hull masu kallal… ja et MJ nüüd ravi-katsel viibib, on muidu elu lill 🙂

Nagu mainisin, käisime T. ja Koonuga nädalavahetusel Rakveres ja Vinnimaal.Ei tahtnud reede õhtul minna, sest siis juba pime ja libe. Laupäevahommik Tartus oli paljulubav: päike paistis ja maa oli kuiv. Tere, kevad. Natuk emaad Tartust väljas saime aimu, et igal pool mujal vist ei olegi ilm nii imeline:

Ja kui juba Jõgevalt läbi olime, tuli esmalt valge maa.. ja sellele järgnes pisut hiljem lörtsituisk.

Rakveres vaheldus aga päike lörtsisajuga. Sest, noh, vaheldust peab olema. Marutüütu ju, kui sama ilm on juba..ma ei teagi, mingi kümme minutit järjest, või nii…

Igaljuhul. Rakveres olid Liisu ja Ja$i sünnipäevade järelpidustused. Vinnimaal käisime Empzi ja EllieTheElephanti tutvustamas. Ellukas meeldis kõikidele nimetatule ja vastupidi ka 🙂 Põhjakeskuses kohtasime Carot oma empsiga ja nemad kohtusid ka Koonuga 🙂 Ja$iga leppisime kokku, et tulevad Lologa järgmiseks nädalavahetuseks siia, aga eile avastasin, et oioi, mis pangakontol toimub, ja andsin Ja$ile korvi :(.
Rakveres käisime koertenäituselt ka läbi, aga EllieTheElephanti empsi seekord ei näinudki. Äkki novembrialguses siis 🙂 See eest paljupalju nunnusid koeri oli!
Ja nagu eile kurtsin, siis käisime Koonule toitu otsimas,. Edutult. Ei näitusel, ega kolmes poes, polnud seda mida vaja. (Etteruttavalt olgu öeldud, et eile Tartus sain õige asja lähimast poest.. aga sellest hiljem.)

Küll aga saime soolaleivakingiks pesa.. ja Pätsi käsitööleiva. (NIIIII hea leib lihtsalt. Kas keegi targem teab, kas Päts toob leibasid Rakverest mujale (Tartusse) ka?)

Vinnimaal käisime söömas ja Empziga suhtlemas ja Liisu ja Koonuga metsa poole piilumas. Koon oli rahul ja kalpsas mööda võsa 🙂 Aga kruusatee oli mudamülgas, nii et pikka jalutuskäiku seekord teha ei saanudki… oh, well, there´s always next time.

This slideshow requires JavaScript.

Noh, ja siis oli veel nädalavahetusel see telefonijama. Aga sellest pajatasin eile. Eil eigaljuhul viisin MJ esindusse ja eks võetakse ühendust, kui targemad ollakse.

Pühapäeval tagasi jõudes ei olnud aega kodus ollalla, vaid käisime kiir-soolaleiva-visiidil VäikeseFränky-Josephi-Džännu juures. EllieTheElephant ülbitses kohe ja hõivas Dzännu pesa… ja seejärel tema lemmikmänguasja, mänguhiire (pildil vasakpoolne, aga fliisist ja helesinine). Ahjaa, Džännu sai pesa soolaleivakingiks. Mõne aja pärast tuleb nende teine koon, Phyton, ka järgi ja siis saab tema ka miskit. Fränky sai suhkrupaki, millele peale “Sool” kirjutatud… ja Joseph siis Pätsi rukkileiva.

Olenemata pisiasjast, et nemad olid kolinud ja mina külaline, sain ma ka kingituse :).. ee.. elektriline..ee.. voodisoojendaja :D.. Ma ei tea, kuidas seda nimetada.. nagu õhuke madrats, käib lina alla.. ja töötab elektriga… soojendab kolmel erineval tasemel tugevusega vms. Olin Fränkyt külastades sellesse ära armunud ja nüüd on mul ka säänne 🙂
Läks kohe kaubaks, sest kuna olime ühe öö ära olnud, oli toas õhtul soliidsed 17 kraadet sooja. (minu jaoks sobiv temperatuur oleks 37 kandis)… aga nüüd on magada niiheasoe 🙂

Hommikused jalutused on ka muuseas jahedaks kiskunud.. Õuel on miinus-seitsemän kraadi külma. Täna tulin suusapükstega 🙂 Aga ilma suuskadeta. See eest tulin pika maa s**akotiga, sest pargis on küll olemas kõik uhiuued prügikastid, aga need on kõik veel kinni teibitud.. sest ega uut asja ometigi kasutada ei või.. nii ma siis marssisin oma kilekotiga mingi kilomeetri, kus iga 15m tagant oli prügikast, millele ligi ei lastud :/… lõpuks leidsime pargist väljas kuskilt bussipeatusest prükkari. Tänks, juba.

Kui juba jalutustest rääkisin, siis eile läbisin ma päeva jooksul jalgsi 13,5 kilomeetrit! Enne-koonu-aega oli mu päevakilometraaž vist pool kilti :)… ja et ma eile lõpuks koeratoidu leidsin, siis 7,7km sellest kõndisin ma 4 kilo seljas. Olen uhke 🙂 Loomapoes olid muuseas täpselt kõrvuti kaks täpselt sama toidu-kotti (sama suured).. ühel silt 23.72€ ja teisel 24.48€ :P… mainimise peale vahetas müüja ära 24se hinnasildi siiski :).

EllieTheElephant on üsna kehva isuga… sööb viisakalt aeglaselt ja ülepäeviti jätab kausi põhja toitu järgi. Eile käis VäikeFränky ja Dzännu meil ja siis oli näha kuidas söövad labradori retriiver ja kuldne retriiver. Labradori (kes muuseas labradori kohta sööb niigi teistest tõukaaslastest  viisakamalt) kauss oli ammu tühi, kui EllieTheElephantil kusagilt põhigi veel ei paistnud. Nii et konkurents ei mõjunud ka eriti sööma-tiivustavalt.

Söögist rohkem meeldib talle hoopis sügamine. Täielik sõltlane on 😛 (mis siis, et kogu aeg ei saa, aga küsida võib ju ikka)

Aitab küll.. lähme käime nüüd päevakeskuse-poolel sügamisvajadust rahuldamas. Seniks teile ajaviiteks pilt Mari-Laisiku-faktidega:

Mac – kehva tehnikakarma musternäidis (killed my iPhone)

Paramparaaa, polegi koerajutt.. on hoopis tehnikajutt!

Maci pikaaegseimad lugejad või päris-sõbrad-tuttavad teavad ilmselt tema kunagist läpaka lugu. Kus ma olin kannatamatu ja kui läpat ostma läksin, siis ei tahtnud osta seda vb natuke odavamalt, sest seal peaks järelmaksu otsuse jms järgi pikemalt ootama. Tahtsin kohe nüüd ja praegu kätte saada (üks nendest kevadetest, kus lõputööd kribasin) ja valisin koha, kus mul juba on leping ja viisin läpakapoisi koju. Õhtu otsa häkkisin rõõmsalt, ööseks vajutasin kaane kokku.. ja hommikul oli ekraan sinine ja kõik. Pakkisin kokku ja läksin esindusse, kus teenindajapoiss seda uuris ja siis oli meil vestlus stiilis:
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema!”
Mina: “Aga läks, panin õhtul kokku ja hommikul pilti ette ei võtnud..”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema, sai põrutada või midagi”
Mina: “No aga läks, oli öö otsa laua peal ja läks!”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe.”
Mina: “Aga läks ju…”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe!”
Kui olime esimesed viis minutit nii vaielnud, siis ta lahkelt helistas siiski tehnikule, kes ütles hetkega, et ilmselt on kõvaketas läbi.
Seejärel selgitas ta mulle, et tehnikut täna ei ole, tuleb homme. Toogu ma siis arvuti tagasi.

Olin natuke nõutu, et kui ma ta juba kasti pakkisin ja täna kaasa vedasin, ja kuna ma niikuinii ilmselgelt teda siis täna viimast õhtut ajaviiteks ei kasuta (sinise ekraani põrnitsemine ei ole eriti mu lemmikhobi), et äkki ma võiks selle siiski täna kohe siia jätta?

Etskae, võisingi.

Tulemuseks oli siis 3 nädalat ilma arvutita, millel, nagu selgus, oli praakpartiist pärit kõvaketas ja vahetati ära ja sain tagasi. Näe, ikka tasus ju kohe osta, mitte seda järelmaksu-ostust oodata mujal, onju! Sest ma sain siiski KOHE arvuti kätte… mis siis, et vaid korraks. Pisiasi. 😀

***

Vahepeal muretsesin endale esimese nutitelefoni. Nokia C6. Ei kulunud väga kaua, kui sain aru, et ei ole temake väga nutikas. Mõtleb ja mõtleb. Isegi mina mõtlen juba välja, tema ikka mõtleb. Okei, helistamise-sõnumeerimise-äratuse funtsiooni kasutades oli päris ok, aga kui juba nutikas, siis võiks nagu midagi enamat ka tahta. Tol hetkel oli see minu jaoks täiesti uus maa, aga kiirelt sain aru, et Symbian… ei olnud eriti hea valik. Asjad, mis tol hetkel Androidile olemas olid, ei sobinud Symbianile sugugi. Ja lisaks see pidev kokkujooksmine. Ärr.

iPhone´i olen ammmmmmmmmmu-ammu tahtnud (umbes nagu koeragi 🙂), aga et see vidin niiiii paganama kallis on, siis ei tulnud  soovist midagi enamat. Aga kui eelmise aasta septembris oli tänu väikesele lisatööle majanduslikult  tsipa parem seis, siis kaalusin, kas oma lisaraha tühja-tähja peale kulutada, või teha seda, mida kõik (peale Kikuriinu) ütlesid, et ära tee: saada endale iPhone 🙂
Ega mu lisaraha nüüd eriti suur ei olnud.. pmst sain 1/3 sissemaksuks maksta ja siis ülejäänu 1,5 aastaks järelmaksuks jätta… nii oli järelmaksu summa ikkagi 2x väiksem, kui i-paketiga oleks. Ja et läpaka maksmine otsa sai, siis vajas ju lünk täitmist :D… Ostsin iPhone 4S-i 16.septembril 2012… umbes 2 nädalat enne seda, kui välja tuli uus iPhone 5 😀 Aga ma ei kannatanud ju oodata (taaskord). Ja olles 5 näinud ja käes hoidnud, siis väidan, et mulle meeldib 4S rohkem, sest ta on pisem.

Kuna telefon oli valge, siis sai ta nimeks MJ… Michael Jacksoni nahavärvi järgi.. .djaa, oleks võinud aimata, et surnud mehe järgi nimetamine võib halba õnne tuua :P.
MJ on-oli supertubli. Ei mingit aeglust, kinnijooksmist ja muud uinamuinat. Olin/olen täiega armunud. Okei, peale uue iOS op-süsteemi tulekut olid mingid väiksed bug-id, aga need parandati.

Vana (Nokia) telefoni andsin Empzile, kes pole nii nõudlik klient kui mina ja ei vaja äppe ja värke. Eelmisel nädalal pakuti aga Empzile uut telefoni ja siis lubasin nädalavahetusel Nokia tagasi haarata, et VäikeFränky mehale kasutamiseks anda. Laupäeval saingi Nokia kätte.

Eile (pühapäeval) helistasin Väike-Fränkyle. Lõpetaisn kõne, panin MJ taskusse, nagu ikka… siis käisin köögipõrandal Koonu sügamas ja köögis söömas… ja mängisin pärast Liisukaga dominot, kui Ja$ rääkis iPhone äppist telekapuldina kasutamiseks vms, võtsin telefoni välja, et proovida, kas see on mingit uuemate teema (mis siis, et mul telekat ei ole 😀).. ja MJ ekraan oli pime. Panin laadima, tegi laadimise häält, aga pilti ette ei võtnud. Helistasin endale T. telefonilt.. helises, aga pilti ei näidanud. Tahtsin restarti proovida… aga, teate, kui pilti ees ei ole, on keeruline puutetundlikul pin-i sisestada… nii et siis oli tuuga.

Garantii oli aasta… ehk siis lõppes kuu tagasi. Järelmaks seevastu lippab märtsini. Jepikajee. Olin õnn kuubis.

Vähemalt oli mul, juhuste kokkulangevusel, asendustelefon kohe võtta.. see Nokia siis. Mis siis, et olin selle juba järgmisele lubanud… Aga kui Nokiasse käib tava-suurusega SIM-kaart, siis iPhonel on micro-sim.. mis sellest tavaSIMist omakorda välja suruti. Fain. Läksime siis Rakveres esindusse. T. ja Koon jäid autosse. Sain automaadost numbri 35… ees oli 28. Mõtleisn, et vaatan korra, kui ruttu läheb… aga 29,30,31 olid juba lahkunud vms nii et need läksid tühjalt mööda. Ohoh, lootustandev 🙂

Lootustandev my ass. Oleks pidanud õppima teistelt lahkujatelt ja ka minema. Ma ootasin järgmist kolme numbrit tund aega, sest neil oli kõigil mingi hull kammaajjaa… A la, tere tulin läpakat ostma. Kohe välja.. kliendihinnaga! Okei (võiks ju eeldada, et läheb ruttu), aga vot.. selgus, et polegi ju klient.. hoopis isa on, kes kuskil keskuse peal ringi kondas. Ei oleks ju mõistlik teda kohe kaasa võtta olnud, vaid siis helistada ja oodata. Jess. jne.

Ega ma kohapeal ei teadnud, et tund aega kulunud on, sest mu käekella patakas sai mõni päev tagasi tühjaks (tehnikakarma youknow) ja telefonilt kella vaadata ei saanud ja kohapeal ka kuskil näha ei olnud… ühe müügil-oleva arvuti oma pakkus, et äkki on 20.36, aga kuna me startisime kell 15, siis ma natuke julgesin kahelda…
Igaljuhul oli teenindaja õnneks tore. Leidis, et odavam ja lihtsam on mitte uus SIM võtta vaid andis mulle ainult selle raami, samasuguse, nagu see, millest ta kunagi ammu välja murti. Hops ja valmis. Soovitas ekspertiisi telefoni saata Tartust, sest muidu pean Rakverest MJ ära tooma pärast. Nii et täna käin siin. Loodan toredat teenindajat mitte järjekordset vaidlust teemal: “Ei, ise ikka ei lähe“…. been there, done that.

Õnneks sain iCloudist täna tähtsamad telefoninumbrid ka kätte. Isegi ei hakka mõtlema, mis pilte ma nädalavahetusel telefoniga tegin, muidu hakkab kurp.

Kui MJ ekspertiisi läheb ja tuleb tagasi teatega, et parandus maksab 3,4 miljardit naelsterlingit vms, siis on mul ikkagi hea meel, et mul oli aasta otsa telefon, mis töötas ja siis ära kooles, mitte igavene telefon, mis kunagi küll otsi ei anna, aga stabiilselt jurab ja ei tööta.

Muuseas, Nokia on mind juba närvi ajanud. Ta lihtsalt ühendab interneti järgi. Lülitan välja ja hetke pärast alustab uut.. ärrrr!

***

Eile astusin koeras**a sisse. Aitäh omanik, kes Sa ei viitsi elumaja eest väikselt murulapilt koristada. Had a marvellous time, kui saapaga vetsus pooltunni veetsin ja hambaorkidega mööda tallamustrit aelesin ja robertiga võitlesin. Thanks! Love You!

**

Otsisime Koonule nv-l tema kindlat toitu. Käisime läbi koertenäituse ja kõik Rakvere loomapoed. Mitte üheski ei olnud seda, mida vaja. Lähen siis täna siinsetesse jahile.

*

Õnneks oli muidu üldiselt väga tore nädalavahetus.. või noh, inimesed olid toredad. Ja Koonud ka.

***

Hommikul kell 5 äratas T. mind uudistega valimistulemustest. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see oli ainult õudusunenägu. Teate mind küll, igasugu koledusi näen unes 🙂

vabandused ja unenäod ja värki

Kõrvikud on ootel, vabandused eilse valereklaami pärast.. ei jõudnudki nendeni. Küll aga tegin eile süüa näiteks (nagu te teate, on minu jaoks kartulikoorimine ja praadimine juba täiesti kõrgklassi kokkamine 😀)… ja Cesari saadet piilusin ka näiteks. Ja u. veerand kümme läksin tuttu ja põõnasin hommikuni välja. Isegi pärast T. äratust. Hea meelega oleks veel pärast enda äratust ka 😀

Täna peaks külla saabuma VäikeFränky ja Dzännu. Kui nii läheb (ja ma väga loodan, et läheb), siis rõngastamiseni enne reedet ei jõua. Kui nii ei lähe (ja minu vedamist arvestades on alati see oht olemas 😀) siis ehk täna. Samas peaks täna hoopis Eedenis käima vb. Nööri otsimas. Sellist täispoovat :P. Ahh.. näis ühesõnaga, onju. Kannatlikkus on voorus, kõrvarõngasõbrad! (teistele on seda nii tore kinnitada. Ma ise olen küll kannatamatu (loe: obsessed) E. osas.).

***

Et ma nii pikalt põõnasin, siis nägelesin loomulikult unesid ka. Esimene oli tore, teine oli.. häiriv. Mis siis, et ühtki laipa ei olnud (mul tavaliselt ikka on).
Esmalt käisin haiglas VäikeKaksikJ-i piilumas. Oli teine rõõmus ja rõõsa, aga endiselt ühtne. Meelde jäi hoopis see, et läksin sisse “koridori” ühest otsast ja tema asus maja teises pooles. aga seal ei olnudki koridori, vaid igal palatil oli kaks ust: üks eelmisse, üks järgmisse.. ja siis traavisid muudkui kõikidest palatitest läbi. Omapärane. Jumal tänatud, et keegi hea inimene tegelikkuses siiski koridorid leiutanud on. Au talle!

Teises unenäos olin Ja$il külas ja hängisin nendega natuke aega koos. Ja siis ta sai kokku mingite TÄIELIKE jorssidega, kes olid vist alles arestist pääsenud ja panid narkot hommiku ja õhtusöögiks jne. Üks neist oli mingi nende kamba-boss vms, sihuke ilus ja hea, kes tervituseks jagas kõigile lahkelt kingitusi eileõhtusest vargasaagist: pastakaid 😀 Kõva värk, noh!
Eniveis, ma läksin hullult närvi ja rääkisin Ja$ile, et mul on karvane tunne, et ma peaks sellest Dzeigile rääkima, et ta Su väljashängimistele veto peale paneks, kui ta normaalsete inimestega suhelda ei oska. Ja$ hakkas hullult õigustama sellepeale, et pole vaja ja värki. Ega tema ei käi nendega saagikorjel kaasas. Nad teevad oma “pahad asjad” ära ja siis nad saavad alles kokku ja lähevad sõidavad autodega näiteks ja värki. Drifti ja värki ja hullult äge. Ja tema, erinevalt mõnest teisest seal, ei ronivat üldsegi väga purjus peaga rooli!  Ja siis ma läksin VEEL rohkem närvi, sest ta seletas eriti tuima näoga nagu kõige loogilisemat asja, kuidas ta ronib mingite narkarite ja joodikute autodesse ja kimab ringi. Ja siis ma panin talle litri kirja 😀 (mis on absoluutselt mitteminulik..)… Hetkeks nägi ta välja, nagu tahaks tagai virutada, aga loobus ja siis marssisin minema ja hakkasin Dzeikile helistama. Kuigi mulle hullult ei meeldiks sihuke kitukas olla. Samal ajal helises mu telefon ja helistas üks Ja$i klassiõde, hääle järgi nii umbes 2. klassi laps :P, ja rääkis, et ta rääkis kõik õpetajale ära, mis poisid teevad ja õpetaja juba räägib lapsevanematega (kas peaks proovima siia lausesse veel mõne “rääkima” vormi mahutada?!). Helistasin igaljuhul ka Dzeigile ja kitusin ikkagi. Dzeik kutsus Ja$i koju igaljuhul, räuskas natuke (mis ei ole ka eriti Dzeigi tavapärane olek), Ja$ valas pisut pisaraid (mis ei ole ka eriti Ja$i tavapärane olek) ja lubas edaspidi olla virk ja kraps koolilaps.
And they all lived happily ever after!

Tõe selguse huvides olgu siiski maninitud, et tegelikult on Ja$ hea poiss, kes küll vahel teeb tiineka-east-väljunud-mõistuse (loe: minu) jaoks veits küsitavaid asju, aga need ei ole sellised, et õu ma karjun ja ülbitsen täiskasvanutega ja panen siis koni ette ja lähen peksan tüdruku läbi :D. Eih, Ja$iga võib rahul olla :).

***

Ja, kuigi ma olen siin kunagi seda juba kirunud, siis ma mainin korra veel: kallid lapsevanemad, kellel on lasteaiealine põnn käe otsas. Te ei pea kiirkõndi tegema, nii et põnn käe otsas ripub j ajalad muudkui all joosta vudivad. Kõndige! Nii et mõlemad teist võiks kõndida! Okei, üks kord kui bussile kiire vms, fainbaimi. Aga ma näen mõnda jooksuemmet igal hommikul. Astu kaks minutit kodust varem välja, no palun!

Mac käis eile Kõrvemaa rattamaratonil. Muidugi vabatahtlikuks. Esiteks oleks ka lühem maa (21km) minusuguse behmo jaoks liig olnud, eriti maastikul. Teiseks ei ole mul hetkel ratast. St. ratas on, aga seisab. Pärast seda, kui tal tekkis natuke ohtlik komme tagumist ratast sõidu ajalt alt ära kaotada. Isegi pärast remonti. Aga ei, ma ei asuta veel uut jalgrattafondi. Elutähtsad asjad (loe: koer) on eelisjärjekorras.

Eniveis. Laupäev, kas teate, on rongiliikluse poole pealt kõikse kehvem aeg. Alustuseks minek. Keeruline on olla kell 9 Aegviidus, kui rong jõuab sinna 9.50. Niisiis tuli ärgata pool kuus, minna kolmveerandseitsmese kiirrongiga (mis Aegviidus ei peatu) Tapale… Kus 40 minutit chillida saab…
Perroonil üksi olles, varesed karjumas ja linn udu täis, oli see kuidagi nagu Mystic Falls Vampiiripäevikutest. Sheff, aga spuuki. Klõpsasin ühe telefonipildi ka:

Siis võib veel laupäevahommikul kell 8 ajaviiteks kohalikku kauplust külastada näiteks (reklaamipaus: Grossipoes nädalalõpupakkumisega müüdav palmiksai on väga hea)…
ja siis natuke vihastada, kui Sul on äkitselt 10 vabatahtlikku puudu ja siis sa helistad varahommikul kõik olemasolevad läbi, et kas nad ikka jõudsid bussile ja siis saad viis vastust, et : ahjaa, ma ei tule, aga ma unustasin Sulle varem öelda. Tänks, düüds. (PS. Sellevõrra hindan kõrgelt kõiki neid tublisid, kes ilusti kenasti kohal on. Õnneks lahenes kõik kohapealsete kohandustega.
Ahjaa, edaspi pidin (ja läksin) minema Narva-Rakvere-Tapa-Aegviidu-Tallinn rongiga, millega Jass ja Lolo ka tulevad. Rakverest 8.21 väljuv. Helistasin 8.20 Jassile, et küsida, kus rongi osas nad istuvad, et tean kuhu end perroonil sättida. Ta vastas, et nad pole veel rongis. Vaatasin uuesti kella: wtf? Sa tead, et teil väljub minuti pärast rong? Jõuate ikka?.. Tema vastas, et loodame. Naiss…
Järgmised kolm minutit olid närvesöövad, pmst valisin endale kena puuoksa välja :P… Kui Jass lõpuks tagasi helistas.. vestlus oli umbes selline:
J: “Sul vedas, et rong kaks minutit hilines”
M: “Ei, Sul vedas”
J: “Mis mõttes?”
M: “Noh, et Sul oleks muidu kaks muna vähem olnud!”
J: “Aaa, selles mõttes…”
Djaa, ma olen vägivaldne ja kuri. Õnneks lahenes kõik hästi. Ükski oks ei pidanud minu massiivse kehakaalu all murduma 😛
Aga päev oli tore. Chillisime joogipunktis, ilm oli super, võistlejad toredad.

Päeva pikkus, teoorias, oleks kella 16.00-ni, kuni finiš sulgetakse… minu VIIMANE rong, mis Aegviidust Tartusse läheb, läheks 15.38. Teostatav.
Õnneks oligi teostatav. Kauplesin lahke J. et ta tahaks mind Aegviitu sõidutada, ja õnneks tahtis. Ees ootas veel 2 tundi sõitu kole ebamugavatel istmetel… ja korraliku vihma nägin ka ära. Ahjaa, ja rongis olid kaks koera. Niitore!

Ma ei lainud muuseas koeri segama. Erinevalt mõnest:

Eile õhtul rääkis Väike-Fränky, et läheb nüüd blogisse kurjustama. Ma siis ootasin KURJA postitust. Prff, nii leebeke lugemine tuli teine. Kui inimesed minu elu ohustakid, siis ma ikka sõimaks neid igasuguste karvaste sõnadega. Brr.

Kümmekond päeva tagasi rääkis üks mõõduka vaimupuudega tüdruk, et ta teab, kes on juhtkoer ja teab, et teda ei tohi segada-kutsuda-paitada-häirida, sest “see on ju pimedale naisele ohtlik” (aga meestele? :))… eniveis, nagu näha: mis siis, et mõnele on matemaatika juba kümne piires keeruline, on eluks vajalikud teadmised (ja teiste eluks vajalikud) tal kümme korda rohkem selged, kui mõnele võib-olla kõrgeltkõrgelt haritule.

PS.  Mul on raske absoluutselt igast koerast mööduda ilma neile kaela kargamast ja kallistamast, aga ma saan endaga hakkama ja piilun neid lihtsalt heldinud näoga silmanurgast. Tehke järgi.

***

Kütan esimest korda uuel hooajal ahju täna. Tere, Sügis. Rongiaknast oli ka mets ilus värviline 🙂