Jõuluisu on

Kui mu tervis oli juba piisavalt hea, et minna üle leebematele filmidele ja mitte enam ainult piinlevaid inimesi vaadata, siis mõtlesin välja plaani, et ajan bioloogilise kella sassi. Et täitsa terveks saada. Teen endale jõulutuju ja siis organism arvab, et on juba 5 kuud haige olnud ja saab terveks:)

Niisiis vaatasin ühel päeval ära kaheksa jõulufilmi. Järgmisel viis.

Ülejärgmisel päeval (täna) läksin tööle, niiet mu masterplani võib õnnestunuks lugeda! Kui jätkuv köha välja arvata muidugi.

Lisaks köhale on mul nüüd teine mure ka. Jõuluisu 😀 Aina süvenev.

Tahaks jõulumuusika mängima panna…

… ja jõulukinke ja kaarte meisterdada. Ja jõulukingitusi pakkida. Ja piparkooke süüa. Ja hapukapsast ja liha! Ja kakaod juua. Ja ahju kütta ja pleedi sisse keeratuna Koon voodis “Üksinda kodus” maratoni vaadata.

Ja väljas võiks paljupaljupalju laia lund sadada. Siis teeks vahepeal filmidesse pausi ja läheks kõnniks lumes ja piiluks akendesse. Mitte niimoodi pervilt, et oioi, mis te seal teete… Vaid pigem aknaid ennast, kus advendiküünlad põlevad jne.

Ja teeks lumeingleid ja lumememmesid ja mängiks Koonuga lumesõda ja.. ja… ja Jõule tahaks. vot.

Ühtlasi tahaks jõule selle pärast ka ilmselt, et detsembriks on Koon tagasi. Nimelt siirdub ta kuu lõpus kaheks kuuks dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele.  Kui te teda näeks: paisub iga päevaga nagu oleks rannapalli nahka pannud 😛 aga hullult nunsik. Nii et tagumine aeg kutsikaostule mõtlema hakata, kui endale Maailma parima koera maailma parimat poega tahate 🙂 Kes on ka ühtlasi maailma parim. Sest teate ju küll, et “Everyone thinks they have the Worlds Best Dog. And everyones right.”

Näe, nüüd läksin jõulult pisiperele üle. Aga suva. Sellega sai kõik öeldud vähemalt.

Nüüd tahaks veel köhast lahti saada ja siis oleks suisa hea olla.

Mula, Uusaastalubadused

Oleks võinud ju 2 postitust eraldi teha, aga ajanappusel teen 2 in 1.

1. Mula

Mu kõrv deformeerus vist ööga. Igal hommikul kuulan bussis klappidest musa (ikka veel seda Let it go lugu ja Sadamasilda). Ja täna ei püsi enam paremas kõrvas see “nööbike”. Tuhat korda vähemalt kukkus välja. Lõpuks ei viitsinudki enam tagasi panna, jäi lihtsalt lahtiselt mütsi sisse töllerdama ja kuulasin ühe kõrvaga.

Keegi targem, mis see seekordne blogiteema oli? “Tema tahab”? “Tema soovib”? “Tema soovid”?

Minionitarkuste leht FBs oli vahepeal kadunud. Aga on nüüd tagasi.Wiiiiii!
Tähistan seda ühe nende targa mõtte jagamisega:
“Elu on liiga lühike, et kogu aeg tõsine olla. Kui Sa ei oska enda üle naerda, siis helista mulle, ma naeran ise Su üle.”

Ja lisaks leidsin ühe niinunnu pildi jääkarupojaga, kes istub ja pragunevat jäämäge plaasterdab. Juures tekst: Please stop Global warming…

Ja last, but not least. Leidsin meililt igivanad pildid ja sheerin siis uhkusega, et kui osavnäpp ma ikka olen.
Kunagi pisut nooremana (veel nooremana kui eelmisel aastal 😀) käis mulle pinda, et mul oma nukumaja ei ole. Tegin siis riiuli tühjaks ja meisterdasin ise nukumööbli. Lapse tehtu kohta pole vigagi, ma ütleks (sest kes mind ikka liputab, kui mitte ise, eksole). Ega ma praegu paremini ei oskaks 🙂

This slideshow requires JavaScript.

***

2. Uusaastalubadused

Ma ei mäleta, et mul oleks kombeks endale uusaastalubadusi anda. Tean ju ette, et ma ei täida neid niikuinii :D… no kui, siis võib-olla 2-3 päeva. Ehk isegi nädala.
Kui just tegu poleks lubadustega asjadest, mida niikuinii teen ja mida meeldib teha. A la: luba, et sügan iga päev oma koera. No problemo!
Küll aga sikutasin eile endale üke äppi (mobiilirakenduse) nimega Coach.me. Seal saab endale seada (mugavam on valida olemasolevatest) eesmärke. Ühtlasi valida ka sageduse, kas tahad teha seda 1-7 korda nädalas? Kas meeldetuletust ka tahad? Mis ajal? Jne.
Ma valisin endale kohe 9 erinevat Challenge-it. Millest tegin esimesel päeval kõik tublisti ära peale ühe. Arvake ise, millise :D.

1. 30 Day Abs Workout
Esimese päeva ülesanne oli 15 kõhulihast, 5 kükki, 5 jalatõstet ja 10sekundit plank-i (ma ei tea seda eestikeelsena)

2. 32 Steps of Lifestyle Design
Eilne ülesanne oli: Naerata, kui sõbraga vestled.

3. Lateral Thinking Puzzles
Iga päev on üks ülesanne, mis sunnib Sind kastist väljaspool mõtlema. Ma ei viitsi eilset mõistatust ümber trükkida.

4. Mental Math (Level I)
Peastarvutamin. Kergem tase. Eilne oli: 26+37=?

5. Mental Math (level 2)
Peastarvutamine. Keskmine tase. Eilne oli: 8+6+4+5+1+9=?

6. Motivational Quotes
Igapäevane ülesanne on lihtsalt päeva tsitaat läbi lugeda :). Eilane oli George Bernard Shaw “Life isn´t about finding yourself. Life is about creating yourself.”

7. Random Acts of Kindness Challenge
Igasse päeva headust. Eilne oli: Naerata võõrale.

8. Take a walk outside.
Iga päev sama ülesanne. Mis arvestades Koera olemasolu on piece of a cake 🙂. Muuseas, Dzeik Jõuluvana tõi mulle jõuluks purgi, kus olid igak späevaks sildikesed. Eilne soovitas ka õues jalutada. Käisime siis õhtul lausa kogu komplektiga ja haarasime T. ka kaasa.

9. Write in Journal.
Ehk siis – blogi! Ma nii julge kui Sesamy ei olnud ja  seadsin eesmärgiks 3 korda nädalas. Eks näis. Selle nädalaga on peale praeguse postituse avaldamist siis ühelpool 😛

*

Ehk siis nagu näha, siis ma püüdsin võimalikult lihtsalt hakkama saada. Loomulikult on äppis suuuur valik dieedi ja keeleõppe ja spordi ja jooga ja tervisliku toitumise ja uute oskuste õppimise jms variante, aga ma olen liiga laisk selleks. (jah, teil on õigus, kui arvate, et ainsana jäi mul tegemata nr 1 – kõhulihaste trenn 😛).
Raha eest võid endale lausa treeneri saada, aga ma olen liiga vaene selleks. Nii ma siis lepin nende praeguste lihtsate variantidega.

Oeh,ma tegelikult tahtsin veel otsingusõnadest ka rääkida, aga ei jõua täna. Mis seals ikka. Ega blogi pole jänes, kes eest ära jookseb, vms.
Otsingusõnad tuletavad mulle omakorda meelde, et mulle ei meeldi WordPressi uus statistikaleht.

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!

Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.

Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.

… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.

Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂

Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…

…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.

Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.

Kruusifetishiga Veevalaja

Ma olen lootusetu kruusi- , külmikumagneti- ja sokisõltlane. See tähendab, et ma ostan neid kokku igal võimalikul juhul. Kui sokkidega on veel nii, et neid ikka kulub ja läheb uusi vaja ja need on võimalik üsna kompaktselt kokku pakkida jms, siis kruusidega on närbim lugu. Olenemata T. püüdlustest nõusid purustada (ei, me ei kodusõdi, vaid ta lihtsalt on selline, kes kohe oskab kildudega õnne tuua kogemata), ei mahu kruusid kappi ära. Rääkimata sellest, et pmst joon ma kodus kruusist midagi ainult laupäeva ja pühapäeva hommikuti. Ja siis hakkab mul kasutuseta nukralt seisvatest kruusidest kolekahju ja nii ongi tavaline, et ma seisan pühpäevahommikul nõudekapi ees ja räägin tassidega juttu: “Ei, spanjeli-kruus, Sina said alles eile! Ja kuldse-kruus ja Roosi-kruus, Teie olite ju eelmine nädalavahetus. Rooma-kruus, täna tuled Sina. Ja Ahhaa-tähistaevakruus, Sinu kord on homme. Ööjooksukruus, ära nukrutse, varsti on järgmine nädalavahetus. Ja noh, jõulukruusidel on üldse varsti pidu, sest jõulud tulevad!”

Ma päris normaalne ei ole. Kui seni kedagi seda lootma olen pannud, siis matku oma lootused kohe. I´m crazy.

***

Mõnelgi korral olen poes iseendaga mehise võistluse maha pidanud ja suutnud ennast järjekordse kruusi ostust ümber veenda. Täna ei suutnud :D. Kusjuures, kruus, mille ostsin, ei ole isegi mitte eriti ilus.

… suht suvaline Veevalaja-tass, mille peal on voolikuga mees (mitte mõelda vasakule). Ilmselt tuletõrjuja. Aga mulle meeldisid need veevalajat iseloomustavad sõnad, mis üle tassi kirjutatud on. Väga täpsed! –
Impartial; Generous; Strong willed; Inventive; Selfless; Fair; Open minded; Candid; Thoughtful; Dependable; Perfect in EVERY way!

On ju täpne?!

***

Muuhulgas sain eile postkastist 2 ümbrikku. Ühes oli jõulukaart (ümbrik fotol alumine) ja teises kuldse-pildiga mobiiliümbris (ilmselgelt fotol pealmine 😀):

detsember…

Ma tahtsin eelmise nädala alguses juba jõulumeeleolust koos piltidega blogida, kuidas me Koonuga I advendil Raekoja platsil käisime ja kuidas ma kodu kaunistasin ja kuidas meil on kõigil kolmel (mina, T., Koon)  oma advendikalender ja jõulusokk ja päkats käib ka kõigil…
Ja kuidas ma külma ei pelga, sest Dzeik saatis mulle EllieTheElephant´i karvast-lõngast valmistet imeilusad käpikud (mis ajavad karva täpselt sama palju nagu EllieTheElephant ise 😀).
Aga kuna nüüd on õu pori täis siis läks mu jõulumeeleolu oma koju ära ja lisan need pildid tagantjärgi pikema jututa:

***
Käisin nädalavahetusel shoppamas. Kulutasin ära pea kogu oma raha (jõulukinke keegi seekord ei saa 😛) ja muretsesin endale elus esimest korda viisakad riided :D… sest olen nüüd 10 korda kuulsam. Ühtlasi kasutasin juhust ja ostsin endale 10 rahaga lastekaupade seast kampsun-kleit kudumi… hipster-nohik-jänesega.

Ja täna lähen massaaži. Mmmmmmm… vabalt võite kadestada 😛 Aga eih, ma ei kuluta oma viimast raha sellele, vaid tegu on ammu juba ootel oleva cherry-paketiga vms. Saab mõnus olema. Nurr.
See tuletab mulle meelde, et teate, et ma tean ühte inimest, kellele ei meeldi massaaž. Saate aru? Ma ei tea, kuidas selline asi võimalik on… Lubamatu!

***
Sama lubamatu on see, et väljas pole lund. Masendav. Masendav. Masendav.
Lund asendab ja talvemeeleolu loob vahepeal must jää. Leidsin ükspäev natuke. Näha teist ei olnud. Vaatasin siis kindluse mõttes kohe lähemalt (loe: hetkega avastasin, et asfalt asub näolapist 2 cm kaugusel), aga lähemalt polnud ka jääd näha. Ainul tunda oli.
Põlv tunneb järelmõjusid siiani. Lapsepõlv tuleb meelde, sest lapsena olid mu põlved samasugused: ribadeks… sest, noh, ikka juhtus ju, et oli vaja rattaga kukkuda ja puu otsast kukkuda ja puuriida otsast kukkuda ja uuesti rattaga kukkuda ja kõndides kukkuda ja joostes kukkuda ja mängides kukkuda jms. Mitte, et ma mingi koba oleks eksole… aga… ikka juhtub ju.
***

Ps. Minusilmadega.blogspot.com – kas viide mu blogisse on pigem positiivset laadi või olen kellegi välja vihastanud?
(või olen ma seda varem juba küsinud?)

Aga nüt nägelemiseni!

Sadamasild

Reede õhtul töökaaslastega jutustades selgus, et kui öelda, et käisin Sadamasilda kuulamas, on tulemuseks küsimärk näos. Ja kui täpsustada, et Marek Sadam ja bänd, siis on tulemuseks veel suurem küsimärk näos, et “N-Eurot kuulasid??”

Kui Sinu näos olid just kaks samasugust küsimärki, siis jätka lugemist.

Käisin siis mina Sadamasilda kuulamas. Selle-pärast, et Marek Sadam on mulle umbes 6ndast klassist sümpaatne tundunud :D.. ja sellepärast, et T. lahkelt pakkus mineku välja… Ja sellepärast, et ma tean, et Sadamasild ei ole N-Euro (ega ka mitte Jesus Nevada).

Kontserti ei saa ma ümber rääkida, sest siis oleks see kõik nii… noh.. Te ei saaks aru. Sest see kõik mõjus nii ainult seal kohapeal ja kõik korraga. Seal oli huumorit ja seal oli sügavust. Päris uskumatu, kuidas üks noor mees (ta on ainult 36!) oskab kokku panna nii… siiraid ja ilusaid mõtteid. Öelda nii otse ja ausalt ja armsalt. Väga super. Ja ta oli nii muhe ja tundus täiesti omas elemendis, seda kõike nautivat… Kuigi ta tundus samal ajal ka kuidagi väga kurb-nukker-mõtlik… Selline, et tahaks juurde minna ja küsida, et kas Sul on ikka kõik korras?

Aga nüüd muusikast. Lisan siia mõned oma lemmiklood uuelt plaadilt “Siis tulen siis jään”.

Suvi käib väikeses toas:

Sõstrapõõsaste vahel:

(Ja mu ammune lempar) Tulbid ja bonsai:

Ja mulle meeldib veel ka “Kuidas elad, ema?”, aga seda ei leidnud Youtubest Sadamasilla esituses… Teise esitaja poolt laulduna ja pisut teistsugusena on see siin olemas, aga sõnad on olulised, nii et kuulake neid… 🙂

***

Ma kuulan tegelikult üsna vähe muusikat. Kindlaid lemmikuid. Aga keda kuulan, siis on oluline, et mul nende plaat ka oleks. Nii siis seadsingi sammud raamatupoodi ja ostsin endale plaadi ka ära. Nüüdseks on see mul arvutis ja telefonis ja CD-mängijas 🙂
Ja et elu kohe täitsa lill oleks, tõi Päkapikk mulle täna lisaks jõulukalendrile ja Sadama 2006.a. ilmunud raamatu.

jõuluisu on

Eile halasin selle üle, et lund oleks vaja. Täna on lisaks üldine jõulu-isu ka. Kuidagi varavõitu, iKnow, aga ikkagi on.

Tahaks minna koju, vaadata PolaarEkspressi ja Üksinda kodus vol 1, vol 2 (Njuujork ju! *) ja vol 3….
*Netram käis eile NewYorgis… küll ainult mõneks tunniks vahemaandumisel, aga ikkagi olen kade.

Isegi Visa Hind 1,2,3 tahaks näha…

Tahaks, et mul oleks mini-kuused leitud ja ma saaksin samal ajal lumekuuli meisterdada. Ja jõulukaarte!

Ja jõululaule tahaks kuulata. “Last Christmas” ja “Spirit of the season” ja “Talve Võlumaa” ja “It´s beginning to look lot like Christmas” ja “The Polar Express” ja “Silver Bells” jnejnejne.

Tahaks oma blogi tausta jõulutaustaks muuta:

(Kavatsen praguse tausta kohe esimesel advendil (30. nov.) ära muuta jõulukaks!)

vot.

***

Täna olevat Koonupilt Õhtulehe lisa vahel. vot.

Sellesama üliarmsa Koonu, kelle peale ma eile karjusin, et ta ei veedaks oma aega selili väljaheites, sest me peame raamatukokku minema!!
Ta ei kuulnud mu hädakisa.Me ei läinud eile raamatukokku.

Täna on ta juba jälle armas. Ja puhas.

***

Mulle meenus praegu, et lubasin kunagi, et lisan kassipilte ka blogisse. Väärt mälu mul, juba meenuski 😀

Glütseriinishoppaja

Mulle on lapsest saati hullult meeldinud need raputatavad lume-kuulid vms. Ilmselt sellepärast, et mulle hullult meeldib lumi 🙂

Karm tõde on, et siis ei olnud neid eriti saada ja mis olid olid rämekallid. Nüüd on need imepisikesed juba taskukohased (aga mul ei ole miskipärast ikka veel ühtegi ) aga pisut suuremad juba kallid. Siis leidsin lehe, kus neid ise purkidest meistedama õpetatakse.  Mõeldud-mõeldud – ma pean ka tegema!

Käisime siis eile T.-ga nännijahil. Meisterdanud ei ole siiani, sest mul on pisikesi kuusekesi ka vaja, muidu mina ei mängi. Aga neid ei ole (veel) kusagil saada :(.

Eilse seisuga sain poodidest igaljuhul purgid, valge glitteri (rämekallis), väiksed päkapikuplikade kujud ja ilusa ingli kuju. Lõpetuseks läksin apteeki:
Mac: “Tere, kas Teil glütseriini on?”
Apteeker: “Seda niisutamiseks?”
Mac: *ilmselgelt segaduses* “Emmm, ma ei tea, milleks seda kasutatakse…”
Apteeker: *minu vastusest ka natuke segaduses*  “Meil on sellist” *näitab pudelikest*.
Mac: *rõõmsana* “Vedeliku-kujul! Jah, see sobib!!”
Apteeker: *vaatab mind sellise pilguga, et ma päris normaalne talle ei tundu.. aga lööb pudelikese kassast läbi.*Mac: *püüdes natuke enda veidrust selgitada teeb ebamäärase raputusliigutuse ühe käega kõrva ääres (Ma ei tea, miks kõrva ääres! :D) kujutletavat kera käes hoides* “See on selle, noh, lumepalli jaoks!”

***

Needless to say, et pilk, millega mind vaadati, ei muutunud selliseks, et ahah, arusaadav, siis küll… kui lumepalli jaoks. Jah.

#MacilIkkaJuhtubJu

***

Ps. Jah, ma tean, et isetehtud lumekuul ei ole nii äge kui poe oma. Ja eriti kursis olen ma sellega, et suured plaanid on mul alati läbi kukkunud ja jälle ja jälle mulle meenutanud, kui andetu ma olen.. aga proovida võib ju ikkagi?

Roomablogi 2/9 – 2. päev – 19.mai 2010

IT 10:22, EST 11:22

Buongiorno!
Hommik! Vedelen voodis ja ootan, et teised ärkaks. Ise olin olude sunnil juba kell 4 üleval. Not cute. Tegelikult ehmatasin, et fakk, nina voolab jälle… Õnneks olid seekord salfad ligi ja katsin nina kinni… aga kui pärast põiele läksin, märkasin peeglist, et olenemata (oma arust) kohe jaole saamisest, olid nägu ja käsi ikka punane (ja üldse oli peeglis mingi tulipunaste huulte ja tumesiniste silmaümbristega creepy sell…), eniveis, tulin siis hirmuga voodisse ja voilà – padjapüür (äkki padi ka?) oli vahvalt määrdunud. Ideaalne!
Olen tähendanud ühe inimese puhul, kes ei tahtnud, et ta mulle meeldiks, et ta tegi end võimalikult ebameeldivaks. Nüüd üritab Rooma sama: teha kõik, et ma teda vihkaks. See ei tööta. Veel. (Märkus: Tartu on sama proovinud.)
Koleda ilma saatis ta ka tänaseks.

Aga ikka olen rõõmus!

PS. Minu üllatuseks läks siin juba enne 10-t pimedaks… ja valgeks läks alles 6-7 vahel.

 IT 14:25, EST 15:25
Istume Trevi purskkaevu lähedal Macis =).

Susco McDonaldsi katuseterrassil

Kindel valik vähemalt ja mitte kõige kallim ka. Happy Meal koos õunalõikudega oli 4€. Hommikul sõitsime bussis jänest (sest seal polnud pileti-putkat!), nii et säästsime :P.
Viskasime mündi üle õla Trevisse… ikka selleks, et jälle tagasi tulla 😉

Trevi Purskkaev

…ja nägime lõpuks Colosseumi teise külje pealt ka! Eelmisel korral ei läinudki sinna.

Colosseumi teine külg (ja kollaste nokamütsidega noortegrupp seal ees)

(Kräpp, ma hammustasin keelde just. Lausa pisar silmas, nii valus!) Circo Massimo´t nägime ka… vist… st. seal ei olnud midagi peale liiva, aga turistid rääkisid kõik sellest.

Circo Massimo

Host tuleb õhtul 8-9 ajal, seega oleme veel mitu tundi kodutud. Ilmselt näeme-avastame veel pisemaid armsaid tänavaid ja loodame kenasid giuseppesid kohata, muig. FK blondist karvast pole seni sugugi kasu olnud. Ainus (mitte müüjalt) „Ciao!“ on pärit 10-11 aastaselt poisilt. Närb värk.
Aga Silvio, meie homne host, kutsus meid 7st-9ni joogile. See on nummi vähemalt, ootame põnevusega.

Oo, hea uudis ka – ma köhin… vähem. Pisut rohkem nagu otse kopsudest (kajab), aga üldiselt vähem! Sest pole ju aega köhida, kui on tegemist aevastuste+nuuskamisega!

No ei ole elu, ei ole.
Aga ikka olen rõõmus!

Heh, ämblik kukkus sülle just, aga pettus, et ma teda ei pelga ja sibas minema.

Hoiame kohta kinni ja peame nüüd edasi liikuma, ciao!

Ps. Palav on. Teised on suveriietes ja mina tumedates teksades ja kõrge kraega sviitris. Elagu kopsuhaiged! Urra-Urra!

IT 16:15, EST 17:15
Üks tüüp ütles meile „Ciao!“ just! Ja ta ei olnud 11-aastane! Parajas eas ja täitsa kobe :P…
Istusime kusagil suva-tänavanurgal, kus enamik ärimehi meid veidralt vaatasid, aga siis tuli Tema! Ütles „Ciao!“… ja läks. Tõbras. 😛

Ärimees-Giuseppe, kes meid tervitas ja oma teed läks…

Aga pisut aega tagasi sõitis siit 2 miljonit politseitsiklit ja autot (Alfat!) mööda ja nende vahel hunnik tähtsate ninade autosid. Ja õhus saatis 2 või 3 politseikopterit. Turvameetmeid vaadates meeldib meile mõelda, et see oli Berlusconi&Co.. Susco võib kinnitada :P.

Politseikopter

Heh, enne käisime apteegis. Köhisin ja küsisin midagi selle raviks. Anti ka. Mingid tablakad (suured valged), aga tekst oli ainult itaaliakeelne. Panin tänaval ühe suhu ja lutsutasin ca pool imemistableti pähe ära ka, aga maitse oli ta-lu-ma-tult kibe, ülejäänu viskasin ära.

Köharohi, Tossoral

Eks pärast küsin tõlget… ja kuulen raudselt, et see on mõeldud hoopis vees lahustuma =).
Ootan põnevusega.

Nüüd hõivasid pool meie pinki sommide seltskond, kes õlled lahti korkisid (what a shock 😛), jätame siis neile rohkem ruumi ja kaome tänavarägastikku. A presto!

19.mail hiljem toimunu, kirjutatud 20.mail IT 15:30, EST 16:30
Heh, need soomlased rääkisid meiega. (Põhiliselt keele sarnasusest/erinevusest) Aga soovitasid ka kohta ühe kiriku juures, millest mööda olime tulnud.. ja läksimegi. Sissepääs maksis 1€. Pilte teha ei tohtinud…

Cripta dei cappuccini uksesilt

Põhimõtteliselt oli see kelder, kus olid 4000 kaputsiinimunga (sh. laste) luud (kolbad) erinevateks mustriteks kokku seatud. Osad luukered olid ka veel terved ja nende ette olid maetud „hiljuti“ surnud. Aga creepy osa oli see, et osa hiljutistest luukeredest olid juba välja kaevatud ja üles pandud… neil olid veel nahk (küll kuivanud) ja küüned alles… ja silmad. Suht jube oli.
Nende juures oli ka silt: „What You are now, We used to be. What We are now, You will be!“

Postkaardid, millel see tsitaat ja näide kolbakujunditest

See kirik-kelder oli täpselt Barberini metroopeatuses… Plaanisime sealt Termini´sse (põhi“jaam“, kus 2 erinevat X-kujulist metrooliini ristuvad) kõndida… Kõndisime-kõndisime… arvasime, et oleme juba lähedal.. ja voilà – leidsime end ringiga taas Barberinist. Kõik teed viivad Rooma… täpsemalt Barberini´sse. 😛

Barberini. Kino.

Vahepeal tuli korralik äikesevihm ja pugesime väikesesse baari cappuccinole (0.90€, nagu enamikes kohtades), et varjus olla ja jõudsime siis Termini asemel hoopis Cavour´i, kust sõitsime metrooga EUR Magliana´sse, kus pidime kell 7 Silvioga kohtuma (meie host järgmiseks päevaks). Saatsin 6:45 sõnumi, et oleme jaama juures bussipeatuses ja ta tunneb meid ära oranži mängukoera järgi (Aeg kohtuda Suscoga! Sest FB vestlus Silvioga, kus ta rääkis, et Susco on küll eelmise reisiga rohkem Roomat näinud, kui keskmine kutsikas; oligi tõukeks, et Sussukas ka seekord kotti suruda).

EUR Magliana metroojaam

18:57 tuli SMS, et ta jääb 10 minutit hiljaks.

Me olime shokis, sest italianode jaoks on normaalne 1-2 tundi teatamata hilineda ja siis küsimise peale alles öelda.

Oodates jälgisime, kuidas suht meie juures bussi oodanud mustanahalise juurde tulid 3 sõdurit ja politsei ja hakkasid dokumente nõudma vms… et too polnud aga midagi teinud, oli ta segaduses ja ei tahtnud näidata.. Need siis jälitasid teda seepeale… vastikud kiuslikud bully´d.

Siis nägime autot, kus oli potensiaalne üksik mees sees. Läksin siis oma oranži koeraga sinna ette keksima… aga vale mees oli =D.
Lõpuks tuli õige ka (ja tundis meid kohe ära). Miski suure lahmaka BMW-ga… Hull peast. Liikluses, kus parkimiskohad on 1,2 meetrit pikad (aga ta parkis sinna vabalt ära) ja kõik teised liiklejad ümberringi on Su kallile autole ohtlikud. Crazy!

Näide pargitud pisikestest autodest

Tutvustasime endid ja Suscot… korjasime peale tema sõbra Francesco (Cisco), kes meid VB peab vahepeal hostima… ja kes tundub ka tore, aga ta oskab ainult väga algtasemel inglise keelt. Õpetasime neile see-eest kesktasemel eesti keele selgeks: „õ, ä, ö, ü…“; „Sul on kena pepu!“, „Sul on kenad silmad!“ (või „Sul on kena silm“, kui juhtud kohtama ühe silmaga neidu). Käisime miskis väikeses kohas, kus 10€ eest (suht kallis… saame selle eest veel nälgida) sai joogi (meile õlu, sest eestlased on ju alkohoolikud… ja pealegi ajasid sommid juba päeval meile õlleneelud peale) ja siis „rootsi lauast“ süüa. Kõik puha tundmatud asjad… aga head.

Pubilaud ja isetehtud märgid

Keeleõppefraasid salfrätil

Rebisime õhtu otsa kildu. Valgustasime neid Pronkssõduri teemadel: Mul oli koti küljes isetehtud märk Colosseum´iga ja nad uurisid, et kas see on mingi tundut Eesti ausammas? Vastasime „jah“ ja ristisime selle Aljošaks. (Märkus: Kui Silvio pool aastat hiljem Tallinnasse külla tuli, viisime ta lumisesse surnuaeda ka Pronkssõdurit vaatama… ta ütles siis, et me oleme esimesed tüdrukud, kes teda surnuaeda jalutama viinud on 😀)… Irvitasime Susco-teemadel…Rääkisime neile „peenise-mängust“, mida Fkga olime mänginud (peate vaatama filmi „500 days of Summer“, et mõista 😉). Õppisime „mine…“ itaaliakeelse vaste: „Vaffanculo!“ (Mida kasutatakse tegelikult mitme erineva väljendina). Keeled suhu ja Euroopasse! Ja jätsime lauale kirjakese oma õpitud sõnadega: „Sul on kena pepu, vaffanculo!“

Siis käisime Trastevere´s (vanalinn) jalutamas… kus meile tutvustati absoluutselt igat platsi sõnadega: „See on see plats, kus tavaliselt õhtuti on palju inimesi väljas…aga praegu mitte, sest väljas on külm.“ Väljas oli pimedaks läinud ja oli ca 18´. Teised sõid jäätist, aga mina oma kurguga loobusin. Ahjaa, muide – see tablett, mida imesin, oli närimistablett. Close enough! (Õhtu otsa mõnitati mind muuseas: „You should take a pill!“)
Trastevere oli imeilus, isegi pimedas… vanad majad, lilled akendel.. nurr. Nad lootsid esialgu meid majade vahele viia ja erinevas suunas ära joosta, aga unustasid seda teha, sest me olime nii võrratud :P.

Tiberi jõgi õhtupimeduses

Alguses pidi ta meist kella 9st lahti saama, aga et me nii võrratud olime, viis ta meid kella poole 12 ajal maja ette ära. Ahjaa, see oli esimene (ja viimane) kord, kui olen olnud autos, mille juht on alkoholi joonud. Ca 3 tundi varem 1 veiniklaas ja 0,33 õlu. … 0,5 promilli on siin lubatud ja ilmselt polnud tal sedagi… aga hirmus oli ikkagi ja Eestis nii ei teeks. Aga üldiselt sõitis see „bemmimees“ kordades viisakamalt kui italianod üldiselt (või Eesti bemmimehed).

Gabrielel oli korteris enne bändiproov olnud (kuni naabrid virisema hakkasid) ja 2 kaaslast olid veel seal. Rääkisid meiega poole üheni juttu ja küsisid „Itaalia lauamängust“ (Nagu „Eesti mäng“) küsimusi. Ainus, mis meelde jäi oli, et esimene XXX-multifilm oli „Fritze pornogatto“ („Pornokass Fritze“) vms. Mängu teine versioon oli, et ette loetakse vastus ja Sina pead ütlema, mis oli küsimus?! (Vastus oli: „Kolm.“) =D

Aga täna öösel magasin ilusti… silmad tegin lahti alles valges ja lõplikult ärkasin 9:18. Tublidus. Hommikul suhtles Gabriele meiega veel. Meiega suhtles rahulikult, aga siis kui italianod oma perega suhtlevad, tundub küll, et kõlab nagu kodusõda… hull action käib…

P.S. Selgus, et Emilia ei tule seekord Rooma.. ja me ei lähe ilmselt tema kodukülla ka, vaid võtame hosteli vms… sest tema vanaisa suri sel nädalal. Ebaaus :(.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 3/9 – 3. päev – 20.mai 2010

IT19.50, EST 20:50
(Silvio korteris EUR-is).

Hommikul pidime siis uue hosti, Silvio, juurde ümber kolima. Selgus, et Google maps is a liar! See väitis aadressi järgi, et see on see kaares maja üle põllu… Aga on ta jee… kaugeltki mitte. Küll kaares maja, aga hoopis teine ja hoopis mujal.

EURi kaares maja

Pidime algse plaani järgi bussiga metroojaama sõitma ja sealt metrooga EUR Magliana´sse, kuhu S. oleks vastu tulnud… Aga kui Gab enne minema hakkamist küsis, et kuhu minna vaja, siis selgus, et üks buss viib täpselt esimese hosti juurest teise juurde!
Otseloomulikult sõitsime me õigest peatusest 3 peatust mööda ja saime oma „väikese“ pagasikuhjaga tagasi jalutada. No ei ole elu, ei ole :P.
Aga tänu sellele, et ma seekord ka ikkagi spordikotiga tulin, mida käe otsas mugavam tassida on, kui õlal, on mu käelihased suurest tirimisest paisuma hakanud (ja ühtlasi käed venima – näen välja nagu King Kong). Ja köhimisega olen kõvasti kopsulihaseid treeninud.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 09:40, EST 10:40
Jätsime kotis maha ja läksime koos Silvio joonistatud kaardiga bussile, mis viiks meid metroosse. Aga avastasime, et kaart on vale ja seda bussi ei lähe ja tänav oli ka vale nimega.

Silvio joonistatud ümbruskonnakaart

Lõime käega ja kõndisime edasi, kuni leidsime mingi peatuse… ja läksime samale bussile, millega eile sõitsime ja hommikul tulime – 716, sest see viis ilma metrood kasutamata kesklinnale kõige lähemale, kuigi sõitis üsna kaua.
(Muuseas, öösel jõudis minuni teadmine, et kaart, mille Silvio joonistas, oli siiski õige… me pidime lihtsalt kauem kõndima =D… ja peatus, millest bussile läksime, oligi see Tintoretto… aga nagu tõelised rebelid ikka, läksime siis teisele bussile, mitte 767-le 🙂).

Et kell oli Trasteveresse jõudes juba ligi kolm, hakkasime mingit odavat (alla 6-10€) hommikusööki otsima. Päris kaua otsisime, aga lõpuks leidsime koha, kust ostsime (mina: ) tuunikala- ja (FK: ) singi-sändvitši-kolmnurga (2.50€).

This slideshow requires JavaScript.

Et miskit jooma ka peab, tellisime cappuccinod, eeldades et need maksavad, nagu igal pool umbes 1€ ringis (asjade hindasid pole kusagil väljas… see eest on väljas palju hindusid 😛). Viga! Esiteks sellepärast, et see raibe maksis 2.50€. Böö! Teiseks selle pärast, et koos saiadega toodi meile lauda ka tasuta klaas vett. Kolmandaks, nagu selgus õhtul, on Itaalias olles cappuccino lubatud hommikul ja hilisõhtul, aga mitte pärastlõunal. Kuigi samas, see ju oligi meie hommikusöök…

This slideshow requires JavaScript.

Nii eelmisel päeval vihmavarjus-kohvikus kui üleeile Giannangeli´s tegime sama vea: lõunal cappuccino… alatu meist.

Istusime seal päris pikalt, ikka kogu raha eest (kuni külm hakkas, sest me istusime väljas ja see oli varjus). FK joonistas ja kuulas MP3-e, mina kirjutasin üleeilse sündmusi. Täna kirjutan eilse sündmusi… ajavahe =).

Js siis nägime me naist musta kassiga! Aga ilma luuata. Ja pärast nägime üksikut luuda. Ilma naise ja kassita. Ju nad polnud veel üksteist leidnud.
Eelnev vaimustus kassidest-naistest-luudadest on pärit lausest:
„La donna aveva un gatto negro e una scopa.“
(„Naisel olid must kass ja luud.“)
See on üks väga väheseid lauseid, mida Itaalia keeles oskan. Peaaegu oleks kasuks tulnud.

Üksik luud

Must Kass

Lisaks õppisime Rooma-puhuks läbi ka teisi kasulikke väljendeid: „Minu koer ei hammusta“ („Il mio cane non morde“, Suscole viidates); „Selle maja ostis Pietro!“; „Paulo on vorstipoes!“; „Teie ja Teie sõbrad olete väga sümpaatsed.“ Jms.

Kaardilt vaatasime, et pisut maad edasi peaks algama see park, kus novembris Emi´ga (tookordne host eelmiselt Roomatripilt) ultimate-frisbee treeningul kaasas käisime.
Läksime siis sinnapoole ja jõudsime treppideni, mis tegid Hispaania treppidele ka silmad ette (muuseas, kohalikud hostid pole kunagi meie avastatud treppe näinud!)

Trepid eemaltvaadates taevani kõrgumas

Olime vaprad ja ronisime tippu välja. Brave thing to do!

Vaade trepi otsast kaugusse

Vaade treppidest alla

Sealt ei alanudki veel park, vaid mingi tee, mida mööda läksime ja…

This slideshow requires JavaScript.

…ja otseloomulikult viis tee allamäge välja sinnani, kust alguses treppe nägime =)
Järjekordne ringtee… siin Roomas hakkan nendega juba harjuma. =)

Siis nägime teises suunas seda suurt plekist monstrumit, mis meid kõikjal jälitab (loe: näeme seda kogu aeg) ja mõtlesime, et kuna me peame jõudma „teisele poole seda“ siis lõikame sealt juurest! Mõeldud tehtud. Valisime minekuks mõnusa jõeäärse kaktuse-allee :P. Ühel pool oli mingi sein miljoni laheda gräffitiga…

This slideshow requires JavaScript.

…ja kahel pool teed erinevad kaktused.

This slideshow requires JavaScript.

Ja tee lõpus oli… no muidugi – sein ees! Läksime tagasi ja siis linnavahele seiklema. Aga lõpuks jõudsime pärale ka 😛

This slideshow requires JavaScript.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 16:45, EST 17:45
(Kirjutatud EUR-i pargis.)
Õhtul olid Silvio korterinaabrid (paarike Georgia ja Mario) ka kodus. Silvio tegi neile-meile-endale õhtusöögiks Risottot. Õhusöögi vestluses suutsime neid korralikult šokeerida, kui rääkisime ravist viinasokkide ja kaelakompressiga. Nad ei suutnud kuidagi uskuda, et me tõtt rääkisime =). Ja kui üritasime rääkida kohukestest ja süldist ja kamast, oli see ilmselgelt liig. Aga vähemalt „õ, ä, ö, ü“; „Sul on kena pepu“ ja „Mine…“ on endiselt hitid.
Viisime nii Gabrielele kui Silviole eesti šokolaadi, karamellkomme ja suveniirviina ja -Vana Tallinna. Ja Eesti piltidega kalendri. Sulviole tegime ka ise tema enda tehtud erinevate reisifotodega kalendri (tema Flickr´ist võtsime pildid), kus iga kuu juures oli ka mingi itaaliakeelne ütlus… Ta oli vist vaatamisega aprillikuus või nii, kui hakkas ära jagama, et mõni pilt tundub tuttav =D
Ja „Eestimaa kalendri“ kaanepilti vaadates oli kommentaar/küsimus: „Your birthday party?“… pildil oli Laulupidu =)… Well, close enough!

Peale õhtusööki läksime kontserdile, bändiks oli Zen Circus. Koht oli väljast selline väike armas majake… aga seest sihuke geto-stiilis mini-Rock-Cafe =)
Tempel käel ja 7€ makstud olimegi sees.

Tempel “Nit Club”

Ostsime õlled (4€)… välja arvatud Cisco, kes võttis RedBulli viinaga (hull!)… aga et soojendusbänd kräpp oli, ootasime väljas hoopis.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 19:00, EST 20:00
Zen Circus.. on üsna anti-usu bänd, vähemalt bändimeeste vahejuttude põhjal. Kord hüüdsid nad „Jumalat ei ole olemas!“, kord esitasid jõululaulu, kus olid fraasid nagu „Sa võid ju mulle raha anda, täna on ju jõulud?!“ ja „Mind ei huvita, ma olen moslem“. Jne. Need (kõik peale meie 😀), kes itaaliakeelest aru said, irvitasid kogu aeg kõht kõveras. Meie Fkga ainult siis, kui Silvio meile tõlkis.
Suscot polnud kaasas, kuigi talle oleks seal meeldinud, sest üks laul nägi välja selline: kitarrist võttis välja kummist sea, kes häälitses, kui teda tagumikust pidistada (kes Suscot kohanud on, see mõistab sarnasust) ja kui piisavalt hea rütmitunnetusega pigistada, oligi laul valmis.
Ja trummaril oli trummide kõrval mängutuvi.
Silvio mainis ka, et Suscole oleks seal meeldinud.

Üldse oli bändis kokku 3 (särgita!) liiget, kelles trummar nägi välja nagu patsiga Freddie Mercury. Ja solist nägi välja nagu tumedapäine Jaagup Kreem.
Keikka kestis poole 2-ni (ja viimane lugu kestis kolm lugu 😛) ja siis rääkisime väljas Silvio, Cisco ja nende sõpradega. Päris koom oli kuulata, kuidas nad kõik avalikus kohas tõsiste nägudega harjutasid: Pe*se… Per*se… pertše? No-no, per*se! =D… ja sõna öö meeldis neile ka väga :).

Lugesime väljas brožüüri maikuu üritustega Roomas… enamikul oli sissepääsu eest hind 5-10€… ühel oli 48€ – Sümfooniaorkester, kus dirigendiks Kristjan Järvi! Cool! =)

Muig.. mul oli kaasas see „vajalike“ itaaliakeelsete lausetega paber ja lugesin sealt ette selle: „Te olete oma sõpradega väga meeldivad/sümpaatsed.“ Jackpot! =D Isegi kätt suruti väljendamaks seda, kui meelitatud oldi :).

Siis läksime tagasi koju, väikese saiakesepausiga. Kui pärastlõunal cappuccinot tarbida ei tohi, siis öösel jälle võib. Me siiski ei tahtnud. Poisid sõid „midagi Itaaliale omast“, mis oli põhimõtteliselt suur vastlakukkel. Ja juba 3-st saime magama. Lahe.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

2013 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 13,000 times in 2013. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 5 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

PS. Mõned võrdlused 2012 VS 2013:

Vaatajaid:
5300 VS 13 000
Postitusi:
104 VS 233
Pilte lisatud:
295tk (368MB) VS 502tk (527MB)
Populaarseim postitus:
Blogimäng III VS Mida teha kui kohtad juhtkoera?
TOP otsingusõnad:
tibu, sünnipäevakaardid, sinivaala keel, i hate thursdays, suslik VS mis võib kahjustada katalüüsmuundurit, tibu, etüülitud bensiin, m.saadi jutukogu, ja piltmõistatused.
TOP suunajad:
Facebook, Blenza.com, Blog.tr.ee, blogger.com, caliwitch.wordpress.com VS Blog.tr.ee,  Facebook, johannamariaprangel.blogspot.com, sesamy.wordpress.com, tahanteada.wordpress.com
TOP kommentaatorid:
dzeik (84), üllar (55), paranoiapuu (24), mary (14), Hundu (6) VS sesamy (41), leoskannika (21), dzeik (20), zdina (14), naine50+ (14)

unejutte, jõulujutte, lihtsalt jutte

Action-unede tagasitulek… Minu rahumeelsed uned said läbi. Ööl vastu eilset näiteks nägin unes, kuidas ma töötasin kusagil politseis või pommirühmas vms ja saime kõne, et KukuKlubis on lõhkekeha.. ja ühtlasi, et klubi uks on kinni (ja rahvas on sees).. Läksime siis kohale, lasime selle ukse õhku :D… ja ajasime rahva välja. Unes oli see kõik muidugi oluliselt põnevam, kui siin kahes monotoonses lauses… Igaljuhul asusime siis klubist pommi otsima ja ei leidnudki. Ja siis helises klubi telefon… ja helistajaks oli… minu ees ja perekonnanimi. Päris spuuki. Igaljuhul hakkas T. just siis koikust välja kobima ja äratas mu üles ja ma ei jõudnudki vastata. Phähh… Mu versioon on nt, et moonutatud meeshääl (või ka naishääl, et nüüd soolise võrdõiguslikkuse pärast kisama ei pistetaks) oleks lugenud näiteks numbreid 5,4,3,2,1… ja siis… naernud mu üle? vms

Ööl vastu tänast olime New Yorgis reisil. T., mina, Dzeik, Vihmahääl ja VäikeFränky. Uued WTC tornid olid valmis (välja nägid täpselt nagu eelmised) ja ühe torni katusel oli vaateratas. Otsustasime Vihmahäälega, et meil on vaja sinna minna. Ülejäänud behmod rääkisid terroristidest ja loobusid. Meie mõtlesime, et mitu korda ikka ühes samas paigas terrorit on (kuigi 2 on juba olnud) ja läksime ikkagi. Torn oli seest väga retro. Esmalt oli mitu trepivahekäiku treppe, siis sõitsime natuke aega liftiga. Tundus, et kahtlaselt kiire sõit oli, aga tulime välja. Tundsime, et torn kõigub ja järeldasime sellest, et järelikult oleme tipus, tuulekõikumine pidavat ju tuntav olema. Hakkasime siis rõdu-ust otsima ja leidsime selle. Esmalt jäi silma, et..wtf? Puuladvad! Me vist ei ole päris pilvelõhkuja tipus veel… Alla vaadates jäi silma palju rahvast… tornist eemale jooksmas. This means trouble. Õnneks avastasime, et juhuslikult läks meie korruselt otse alla ka maja välisküljelt trepp, mida mööda kiirelt alla lasime ja ka jooksu pistsime. Helistasime ülejäänud seltskonnale ja leppisime kohtumiskoha kokku, milleks oli Vinnimaa :D.. Rõõmustasime jällenägemise üle, kui nägime, kuidas rahvas peitu jookseb ja tornide poolt tuleb palju relvastatud mehi, hüppasime ka põllule ja kaevusime heina sisse peitu. Mitte küll eriti edukalt vist, sest meid leiti üles ja terve hunnik inimesi võeti pantvangi jne. Edasi ma ei mäleta… oma õnnetut otsa me ei leidnud, aga kas vabaks saime millalgi, seda ka ei mäleta.
Pommiunenägudest tänane võis ju olla seotud sellega, et eile oli Venemaal action ja et õhtul lendasime T.-ga lennusimu mängus NYs ringi, aga eilne Kuku pomm oli küll puhtalt lehelt… või Venemaale mõeldes ettenägelik…

Ja üldse, pean mainima, et viimase aja uudised on kogu aeg väga depressiivsed. Kogu aeg toimub mingi jama ja jama ja jama. Ärrrr. Kus on lumi ja jõulurahu ja värki?

**

Aga Jõuludest. Mis teatavasti on andmise aeg, nagu T. ja külas olev Jass mulle järjekindlalt meelde tuletasid ja kinke nõudsid :D… Aga mulle anti ka 🙂 Sain Robbie Williamsi raamatu ja Dixiti lauamängu ja Vihmahäälelt sünnipäeva-ettemaksuks sellele lisakaardid (pakk nr 4)… ja jõulukruusi ja šokolaadi ja kohvi ja ninninänni 🙂
Koonul käis ka jõuluvana. Nii kodus kui tööl. Tõi kondikujulisi küpsiseid (mille paki ta ise avas ja mida ma telefoniga filmisin.. et siis hiljem avastada, et ma olin valel hetkel nuppu vajutanud ja filmisin pakile eelnevalt oma varbaid ja vajutaisn filmimise kinni hetkest, kui pakiavamiseks läks. Vabal ajal olen geenius, shalalala) ja lõhemaiuseid ja kuivatatud kanajalgu ja ühe pika valge suslikumänguasja, mis talle väääga meeldib. Ja tööle tõi Vana samalaadse helepruuni kopra-mänguasja, mis talle ka meeldib. Vot.

T. ja Jassi kiusamiseks kinkis Jõuluvana neile kotitäie maiustusi, millest igaüks oli eraldi pakitud.. iga sussišokolaad ja mandariin. Sest kinkide avamine on ju tore 😛 Pakkimine oli ka tore, sest selleks ajaks viskas Jõuluvana poisid toast välja ja kupatas nad kööki istuma… suurest igavusest pesti seal nõud vahepeal ära 😛

***

Jõulud said läbi. Jass läks minema. Olen muuseas vääääga tänulik bussijuhile, kes leppis telefoni-piletiga, sest olude sunnil polnud seda paberkujul saada. Aitäh talle! Muidu polekski ju Jass üldse ära läinudki äkki, mõelda vaid, kui hirmus see veel oleks olnud.

Loodus tühja kohta ei salli ja samal pärastlõunal saabus Vihmahääl… kes teatavasti koeri kardab ja nüüd esmakordselt EllieTheElephantiga kohtuma pidi lõpuks. Esimesed kümmekond minutit karjus ta mu peale, et ma teda nii lähedale ei laseks (sest ma olin rihma otsas koeraga ju lausa 10 meetri läheduses või nii)… aga Koon, kes on lihtsalt nii võimatult VÕRRATU, murdis muidugi üsna pea kildudeks Vihmahääle peas olnud kujutluspildi temast kui bullterjerist. Instagramist on näha, milline nende omavaheline läbisaamine juba samaks õhtuks oli 😉

Järgmisel õhtul oli plaanis lauamänguõhtu… Suurejooneline! Isegi need Dixiti lisakaardid said selleks ju välja kaubeldud, et palju rahvast tuleb (Dixit on 3-12le mängijale). Selgus, et SaareRalliMees ei saa siiski tulla; et kolleegL jäi haigeks… et kolleegK läheb maale… et M.-il on sugulased külas… et Arn on järgmisel päeval teises linnas tööl… et VäikeFränky ja Hóseph on siiski linnast väljas… ja et Kr. on pealinnas sünnipäeval. Võib-olla oli mõni äraütlemine veel, täpselt ei mäletagi enam, neid kogunes lõpuks nii palju. Vähemalt oli meil Vihmahääl, sai mängu mängida.. küll pisut vähem suurejooneliselt. Uuel mängul on üks viga siiski… T. võidab peaaegu alati ja mina üldse mitte.

Omakorda järgmisel õhtul jätsime Vihmahääle Koonuga kahekesi (et naastes kuulda kurtmist, kuidas käsi on sügamisest vä-si-nud!) ja läksime T.-ga teatrisse, kus sain aru, et ma pole sugugi kultuurne vaid olen hea meelega pigem suvaline tüüp, kes vaatab parema meelega ära 5 USA koguperekomöödiat kui veel ühe “füüsilise teatri”. No ei olnud minu tassike teed, vabandan. Olen piisavalt vanamoodne ja tahan etendust kus on dialoog (või kasvõi monoloog) ja tegevus ja sisu ja värki… 1,5h vaikust vaadata on nüri… eriti kui seal on tegevus, millest ma muffigi aru ei saa. No ei suuda ma leida nt “teibin 5 minutit naerdes põrandat” või “tõmban su suust rullitäie niiti välja” tegevustes mitte ühtegi sügavmõttelist ühiskonnakriitlist kunstipärast mõtet. Vabandan. Minu jaoks oli igav. Akrobaatiliselt meisterlik, tõepoolest. Aga igav. Minu jaoks tõeliselt igav. Sest ma olen jobu ja ei saa sellest aru. vot. Küll aga olen ma kuulnud ja lugenud, et paljudele meeldib vägaväga. Nii et ma ei ütle, et ärge minge vaatama. Lihtsalt mina enam ei läheks.
ahjaa, siiski. Careless Whisper oli hea.

***

Ahjaa. Ma kokkasin ka. Sesamy retsepti järgi. Täitsa ise! Uhke värk. Kogustega panin veits puusse… sõid nii T. kui Vihmahääl.. söön täna lõunaks.. ja jääb veel õhtukski :D… Aga muidu ei kurda 😛

Nüüd ma väsisin ära. Over and out. Head lõppu teile.

pikk ja pointless vahearuanne :)

Sissejuhatus
Siit nurgast tuli sõimu, et blogis vaikus… sealt nurgast jällegi härdaid palveid, et võiks ju blogida… Kolmandas nurgas istusin mina üksõhtu masenduses, et Mallukas oma blogi kinni pani ja mul nüüd enam miskit lugeda pole… ja neljandas nurgas istusin ma rõõmustades, et ta siiski kaua vastu ei pidanud ja uue blogi avas. Keskpõrandal saime siis kokku ja otsustasime, et üks pikk lambiteemasid täis vahearuanne saagu siin olema. Minule omaselt väga paljudes teemades hüplev ja otseloomulikult Koonupiltidega 😀 Aga olge hoiatatud, ilmselt ei viitsi ma enne järgmist nädalat (ja ilmseltkindlasti ka mitte esmasp.) uuesti blogida, nii et.. maitea, jaotage see enda jaoks ära näiteks, iga päev üks lühike jupp ja üks pilt, näiteks 😛

Aga siin siis kõik, mida sülg suhu toob.. suvalises järjekorras.

Ps. Mis veel Malluka blogi puudutab, siis ma ikka mõtlesin, et missugused masohistidest tainapead need on, kes lähevad järjekindlalt kellegi blogisse, kes neile ei meeldi? Miks nad sinna lähevad? Mulle on ka eluteel sattunud ette blogisid, mille kirjutajatega ma ühel meelel pole, no aga Jumala eest, ma panen selle netiakna kinni lihtsalt, mitte ei lähe järjekindlalt iga postituse alla anonüümselt möirgama, et kirjutaja on idioot… No ma ei tea, on ikka inimeseloomi olemas… jeebuskraabus.

§1. Kus me peidus oleme?
Mac ja EllieTheElephant resideeruvad päälinnas. Saabusime siia muuseas rongiga, mis oli EllieTheElephanti esimene rongisõit. Edukas. Tema piletiks oli pagasipilet hinnaga 1.28, mis iseenesest ei ole palju, aga on kõige kallim pagasipiletitest. Nagu vihje, et Su koer on paks. Prfff, jalgratas vms suur pabas on oluliselt suurem kui EllieTheElephant, vot!
Macil sinine leht  Tlnas, nii et Lasnamägi võttis meid kenasti vastu (nii kenasti, et senini oleme näinud ühte trepikojas magavat narkomaani ja põllul jalutades tuli neid suisa 3 korraga vastu… selleasemel, et mind tühjaks tõsta, tegi üks neist Koonule pai [Koon vajab nüüd sügavpuhastavat desinfitseerimist vms :P]). Hetkeseisuga veel Lasnas, pikimad matkad voodist välja on Koonujalutused õues, aga need on aina pikemad 🙂 Nädala lõpupoole tagasi armsasse Tartusse, jepikajee 🙂 Aga nagu pealinna-rahvas märkab, siis ma ei ole nendega deitinud (v.a. need, kellega see siinsamas maja juures õnnestub 🙂), aga see on puhtalt Teie enda süü, miks Te siis olete nii kaugel, mitte kõrvalmajas! vot.
Aga T. saatis oma naeratavad (ja magusad) tervitused isegi kaugelt Tartust, küll toreda kulleripoisi käe läbi, aga asi seegi 😉

Kaardil oli muuseas kirjas, et ma koerale kommi ei annaks.. ja hiljem rääkis ta veel, et oleks valikus midagi ka koertele olnud, oleks saatnud. Awww.

§2. Mis me vahepeal teinud oleme?
– Mac näiteks, kes vahepeal voodirežiimist lolliks läheb (ja vahepeal jälle meeletult magada-saamisest mõnuleb (vt. allpool)) on leidnud uue hobi. Huvitavate tilkade pildistamine kraanikausiäärelt. How fascinating, huh?!

– EllieTheElephant seevastu on peaaegu õppinud käppa andma. Olen 2 kuud proovinud. Kõik muud käsud on käkitegu, aga käpa-andmine on tuumateadus :D. Nüüd on viimane õlekõrs klikker teinud mõnevõrra imesid. Ehk siis käpp antakse alati, kui ma istun voodiäärel.. aga kui ma kohta vahetan ja näiteks köögis küsin, heidetakse mulle segaduses pilk, et what the **** do you want from me, girl?!
– Saanud uusi sõpru. Esmalt must juhtlabradoripreili (kellega mina olen tegelikult juba vana sõber), kellega suhtlemisest EllieTheElephant lihtsalt upsakalt keeldus. Roosukas proovis igatepidi mängimist alustada, EllieTheElephant aga käis temast mööda nagu teda lihtsalt poleks olemas. vau. Aga nad ei riielnud sugugi ja said vabalt ühes toas koos olla, sest Roosukale meeldis tema lähedal.. ja EllieTheElephant ei saanud temast eemale minna, sest siis ta oleks tunnistanud, et see teine must koer on päriselt olemas. Aga oh ei, ei ole.. vaadake parem mind *trügib läbi musta koera ise pai saama* 🙂

Kui ma juba õuele minna julgesin käisime teise kuldse neiu ja kuningpuudlist juhtkoeraõpilasega mängukohtingul. Proovisin pilti teha. Failed. Big time. See yourelf:

Ja lumele andsime uue võimaluse (eelmine kord kui teda lumega viskasin, vaatas ta mind haavunud pilguga, et miks Sa nii tegid?).. aga tuleb välja, et talle väga meeldib lumi! Kui palle viskan, jookseb järgi ja sööb ära… ja kui osavalt visata, püüab õhust kinni. Pärast on nägu lund täis nunnult 🙂 Üritasin sellest pilti teha, aga kuum tsikk nagu ta on, sulatas enamuse enne ära, kui ma ta mänguhoost paigale sain:

– Et lumi maas on ja tihti sulalumi, siis käisin kääridega Koonu käpa-alused üle.. et pikad karvad ära lõigata, kuhu pallarad jäävad. Tegin seda mingi kuu aega tagasi ka. Täitsa lõpp, sealt tuli niiii suur pihutäis karvu. Mõned vb teavad, et mulle ei meeldi jalakarvad, isegi meestel 😀 Foobik. Aga lihtsalt uskumatu, et keegi, kellel on TALLA ALL niii suur hunnik karvu, suudab ikkagi NII üle mõistuse armas olla. I´m amazed!
– Lisaks olen hunniku filmimajandust ära kaenud (vt. allpool) ja endiselt Lindgreni radadel. Läbi said Karlsson; Hulkur Rasmus; Rasmus, Pontus ja Lontu… alustasin Madlikest ka, aga see oli igav.. nagu ka Kerstin ja Mina. Ja loomulikult, rikutud nagu ma olen, leidsin neist niii palju rikutud tsitaate 😀 Nii rikutuid, et ei hakka siia kirja panemagi 😳
– Ja täna sõitsid VäikeKaksikJ koos oma PisiPiigaga teisest linna otsast siia, et paljukiidetud Koonu oma silmaga näha. Ühtasi tegime siis ka jalutuskäigu. Torekas oli.
Jalutades kohtasime ühte kollikoera, kes ka lahtiselt oli. EllieTheElephant üritas mängida, aga sellel noormehel olid teised huvid. EllieTheElephant siis ütles, mida ta asjast arvab. Prff, ise pole lilli toonud, ega küünlavalgel spagette  sööma viinud ja kohe ronib saba alla. Rrrauhh!  Pisut hiljem jõudsime uuesti ringiga nendeni. Kolli tuli kohe joostes meie juurde. Ja mida tegi Koon? Kõige geniaalsemat asja üldse! Jooksis hooga kolli perenaise juurde (isane muidugi kannul), nurus ühe kiire pai… ootas, et perenaine Kollil kaelarihmast kinni võtaks, vaatas siis pilguga, näe, tõin Su koera tagasi, ja jooksis meie juurde 😀 Geniaalne!

§3.Mac on vandenõuteoreetik vms
Täitsa kohutav.. Ma olen alati vaadanud suht napaka näoga kõiki neid, kes usuvad, et maitea… neid lennukitriibuvärke.. või et vähk/hiv jms on meditsiinitööstuse väljamõeldised rahapumpamiseks jnejne. Ma ei lähe loomulikult neile näkku karjuma (või anonüümselt blogisse), et Sa oled idioot. Ma isegi ei mõtle, et on idioot. Mõtlen hoopis, et djah, usu mida tahad, aga vaevalt see tõsi on.
Nüüd on see siis käes. Ma peaaegu, et usun ühte teooriat. Nimelt mõjub liiga palju vaba aega ilmselgelt halvasti ja olen Youtubest (kõige usutavam allikas ever, onju) vaadanud ära umbes 20 tundi filme 9/11st (WTC Kaksiktornide rünnak) ja filme mõlemast vaatenurgast. N.ö. “ametlikke”, kui neid, mis üritavad rääkida, et ametlik jutt on kõik möla. Ja ma pean tõdema, et mõneski osas oli see “teine liik filme” usutavam. Aga ma ei hakka siia neid fakte kribama, mis mind veensid.. muidu ma nagu… levitaks oma usku vms 😀 Vaadake ise, kui tahate. Kuigi jah, ma ei ole päris nii radikaalne, et oleks läbinisti seisukohal, et Bush ja Co kõige taga on ja Osama võltsitud on jms, aga päris palju küsitavusi on nende poolelt ikkagi. Btw, kunagi varem ma rääkisin, et ei saa täpselt aru, et miks need jumperid hüppasid, siis nüüd olen oma vaateid muutnud ja arvan, et oleksin reaalselt üks esimesi hüppajaid olnud… Kõige lihtsam kindla peale minek sealsetest valikutest.

§4.Mac muutis filmimenüüd terrorist jõulusemaks
Vaatasin ära filmi Noel. Mis oli natuke masendav ses suhtes, et seal mängis Paul Walker, kellest mul on niiiii kahju. Aga avastasin, et mulle meeldib näitleja Penelope Cruz väga. 🙂 Njäu. Siis vaatasin depressiivse algusega  [järgneb spoiler] aga rõõmsa lõpuga November Christmas´it ja avastasin, et ma tahan ka endale lumegloobust. Kasvõi imepisikest, kuigi see suurem oleks parem (size matters)… Edasi läks chillimaks, sihuke Hollywoodilikult õnnelik 12 Wishes of Christmas, sest noh.. pildi peal oli ju koer. Seega must watch! Pettumuseks oli koera kahjuks väga vähe näha, aga asi seegi.
Järgmiseks algab kohekohe Alone for Christmas, mis on vist Üksinda Kodus koeraversioon. See võib olla kas tore… või täielik kräpp. Aga kräpid koerafilmid tuleb ka lõpuni vaadata, sest neis on koer. vot.
Ja ootel on veel: 12 Dogs of Christmas; The Dog who saved Christmas Vacation ja viimaks koeravaba, aga endiselt jõulune Unaccompanied Minors.
Ja nu, mittejõuluselt muidugi endiselt Koeralausuja, Grey Anatoomia, Vampiiripäevikud ja Originals. Ahjaa, ja õudukas Punamütsikesest Red Riding Hood ju ka.
Aga jõuluteemal jätkates – vaadake kui tore:

§5. Mac ja mitte-tapmis-unenäod!
Maci tavalised unenäod on teatavasti üks tapmine ja tagaajamine. Oleks eeldanud, et minu eelnevat  filmivalikut arvestades, on mul hulk hirmsaid ideid, millest öösiti und näha. Aga oh ei!

Üksöö nägin unes, kuidas jalutasime FKga (kes on muidu tallinlane) Riiamäest alla ja Hundu sõitis meie kõrvale… ja siis suri tal auto välja… aga peale paari katset sai eluvaimu sisse ja viskas meid kesklinna ära… pikk maa ka ju… ja siis nägin äkki hoopis, kuidas ma elasin mingis aedlinnas ja mu töökoht oli mingi suur talumaja teisel pool metsa ja hommikul tööle minnes kaotasin ma EllieTheElephanti ära.. ja siis läksin tööle, et öelda, et ma täna ei tule, sest otsin koera taga, ja Koon oli juba tööl mind ootamas… aga ta oli hoopis must labrador, mitte kuldne retriiver…
ja siis nägin veel unes, et mul oli poeg, mingi 3-4 aastane põnn.. adopteerisin ta vms, igal juhul oli ta mul süles ja ma ütlesin talle miskit armsat.. a la armas/kallis oled vms ja ta raputas hullult pead selle peale, et “eiii oleeee!” 🙂

Täna nägin unes, et nägin unes, et Ch. oli mu töökaaslane ja jäi külmetusega sinisele lehele… ja siis me käisime ülejäänud kollektiivi ja minu endise klassiga koos kusagil Tallinnast väljas asuvas spordihoones võrkpalli mängimas ja kui tagasi jõusime, jäi teine töökaaslane külmetusega haigeks. Ja siis öeldi talle, et haigusleht saab olla ainult viimasena haigestunul, ehk siis Ch. peab enda oma ära lõpetama ja hopsti terveks saama Siis ärkasin unes üles… läksin “unes ärkvel olles” tööle ja seal oli seesama unenäokolleeg ennast kraadimas ja haigeks jäänud. Rääkisin siis neile ka, et ma nägin seda unes ette. Ja peale tööd kutsuti mind endise klassiga rahvaste palli mängima, Tabasallu. Meie vs paralleelklass Ma istusin kasti tagumises nurgas kuskil ja hoidusin pallide teelt Aga me võitsime esimese poolaja! ja vahetasime siis pooli.. ja siis lampi vaatame, kuidas vastasmeeskonna omad ükshaaval enam ei viitsi mängida ja lihtsalt mängust ära jalutavad… jätsime siis pooleli ja kuulutasime meid võitjaks. Aga mille üle mina rõõmustasin, oli mitte võit vaid et oh, pmst ma nägin seda ka ette.. kui lahe, ma olen selgeltnägija!

Ja siis ma ärkasin üles… ja ei olegi selgeltnägija. vot.

***
Aga seoses päeval voodis vedelemisega on mu unerežiim niiii sassis. Muidu oli nii, et läksin õhtuti 9 või enne 9t magama ja ärkasin hommikuti 6.20 (või vahel 4.45 :D)… nüüd ma võin ju 0.00 voodisse minna, endal hull unekas, aga magama jään ikka poole kahe paiku.. ja ärkan hommikuti vahemikus 10-11.30. Järgmine nädal tagasi tööl saab raske olema. Hah, ja ma magan nüüd juba teist ööd ibukata, jeii 🙂

§6. Su nägu kõlab tuttavalt
(mulle muuseas ei jää ükski nägu ega nimi meelde tavaliselt)
Nagu ma kunagi mainisin, olin andunud vaataja. Ei takistanud ei vallid (teleka puudumine) ega kraav (kohatine interneti puudumine). Ja kuigi Oti kohta oli teada, et ta laulab väga hästi, oli üllatav, et ta ka nii hästi parodeerib. Aga mis mind tõeliselt hämmastas, st kes hämmastas, oli hoopis Koit Toome. Täitsa lõpp, kõik ta esitused olid niiiii head. I was amazed. Lootsin, et tema võidab. Kahtlustasin, et Otil on rohkem fänne. Aga näe, Koit võitiski. Nii khuul 🙂

Vaata kindlasti ka (kui Sa ei ole juba näinud) Koitu David Hasselhoffina (välimus meenutab nii Hasselhoffi kui Hobbiet (Mitchi poeg Rannavalves)); Markus Teeäärena (kellel on nüüd puhkuseasendaja Metsatölli kontsertidele olemas 😀), Tiiu Tulp´ina (sest see on lihtsalt nii tobe, et peab nägema 😀), ja Barry Gibb´ina (Bee Gees´i helehäälne kõri).

§7. Pirtsutav Koon
Ostan mina siis Koonukesele mingit elukallist (ja niiiiiii hea lõhnaga) koeratoitu eksole, mida Temake, va tänamatu, mitte millekski ei pea. Olen juba varem rääkinud, kuidas ta 2 ampsu sööb ja siis ülejäänud krõbinad kujutletava mulla alla matab :D.
Ühel hommikul oli köögipõrandal selline vaade:

Ei, ma ei pannud talle seda pildistamiseks nina alla.. vaid krõbin vedeles seal (ju õhtul süües jäänud)… Koon tudus seal rahumeeli kõrval ja kui ärkas, siis jalutas rahumeeli minema. Mitte et ta seda märganud ei oleks, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Fain läksime siis lihale üle. Nagu juuresolevalt pildilt näha, sööb Koon nüüdsest kana (ainult varbad veel paistavad 😉):

Fain, fain.. järmine pilt täpsustab eelmise pildi saamislugu:

Aga see oli muide tõsi, et Koon liha pugib. Ükspäev panin talle pool kilo isuäratavaid kanasüdameid ette ja kuigi mul oli kanadest kahju ka, tundusid need ikkagi nii isuäratavad, et olin koera peale täitsa kade.

§8. Muu lambimöla, mis mainimata jäi:
– Kas te teadsite, et haiglatoit on hea! Täielik areng, vähemalt ITKs. Ma ei saanud seal ühtegi halba toitu. Aga isegi hea söök ei hoidnud mind seal hetkegi kauem, kui hädavajalik, sest kodus ootas ju Kuldne Koon. Ja üks inimene paraneb oma koera juures tuhat korda paremini kui ükskõik kui hea toidu peal haiglas. Onju?!
– Mul on nüüd kael/pea viltu. Loodetavasti ajutine nähe, aga kui keegi tunneb vastupandamatut soovi mind Pisat vaatama lennutada, siis ma ei vaidle. Kui tihti ikka on võimalus näha (enda jaoks) sirgelt seisvat Pisa Torni. Onju?!
– Avastasin chattides, et mulle meeldivad need chatid, kus ei tule selle MSNi sümboli järgi kohe kui (Y) trükid automaatselt seda Thumbs-up emotikoni… Sest (Y) trükkides teavad enamik inimesi, et see tähendab pöial üles.. aga see näeb välja nagu jänkunina ja on palju armsam, kui päris pöial:

– Ja last, but not least. Oh, kui üle mõistuse ARMAS üks Loomake ikka olla võib. Ja kui ma istun põrandale, kobib ta magamast püsti ja poeb mulle häääästi lähedale sülle/kaissu ja toetab pea nohisedes minule. Siis ma sulan iga kord natuke ära. vot.

potstitus*

* postitus oleks selline pikk ja põhjalik, aga potstitus on sihuke lühike ja lööv.. pots ja valmis 🙂

Lumi! Veel vähe, aga ikkagi lumi. /me muheleb rahulolevalt

Sel puhul sai kuusk ka püsti.. eile hommikul veel ei olnud.

Koonule tundus ka lumi meeldivat, lippas rõõmsalt ringi (mitte et ta tavaliselt eriti kurva ja depressiise näoga jookseks 😀)… mõtlesin temakesega siis natuke mängida ja viskasin teda lumega… mitte lumepalliga, lumega. Tema pilk oli niiiiiii solvunud, et piinlik hakkas 😦 rohkem ei visanud…

*

Eilses postituses rääkisin toidu-kugistamise-vastasest kassi/koerakausist ja lubasin infot jagada kui targem olen. Kolleeg ostis eile selle oma väiksele toiduhävitajale. Pidi täna tagasisidet jagama. Eile õhtul saatis aga sõnumi: ei kannatanud homseni oodata, olen väga rahul :)… nii et tundub, et on hea kraam.

Reklaamipaus läbi.

Postitus läbi.

Kena päeva!

Lund-lund-lund!