Ääremärkusena olgu öeldud, et ma võiks pea iga küsimuse lõppu lisada: “Kuna mu mälu on kohutavalt halb, siis ma ei mäleta midagi aasta alguses ja vastan suht aasta viimase kahe päeva põhjal :D” Lisaks olge hoiatatud, et ootuspäraselt on koer teemas 😀 kogu aeg.
1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud? Käisin Lodjaga sõitmas. Käisin esimest korda: Pläsku katusel, Maarjamõisa Haiglas, mitmes Ida-Virumaa kohas jne. Veetsin päeva kottpimeduses jooke valades ja koogi/torditükke serveerides. Sain endale “oma koera”, Ällu oli rohkem nagu perekoer… Ühtlasi ka võtsin esimest korda Koonu tööle kaasa (siiani võtan).
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Sel aastal andsin esimest korda elus uusaastalubaduse. Teraapiakoera-teemal, loe eelmist blogipostitust 🙂
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? Jep, VäikeKaksikJ.
(ps. ma nägin täna unes, et mul oli kuri kaksikõde… ps2. VäikeKaksikJ ja tema õde ei ole kurjad).
4. Kas keegi su lähedastest suri? Ei. Väga meeldiv neist/teist.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?
Päris oma pesa oleks nunnudus kuubis. Muus osas on mul olemas kõik, mida vaja.*
* Loomulikult on palju asju, mida ei ole vaja… aga tahaks 😀 Vt. rubriiki “Saamisrõõm” 😀
6. Mis riike külastasid?
Hiiumaad :D.. nali, st. külastasin küll.. aga välisriikidesse ei jõudnud, Hiiumaa oli kaugeim punkt. Kuigi Ida-Eesti tundus ka päris.. võõrkultuuriline.
7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks? 5. oktoober 2013 😛 Koon tuli koju 😛 Aasta tähtsündmus ju, doh!
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek? Dziiz, ma ei tea… T. Tartusse saamine… Koon muidugi… tervist sai ka ehk natuke putitatud… bäh, ma ei tea.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Doooh, ma ei kuku läbi. Doh. Ma olen ideaalne ju. Noh, oli üht-teist.. mis sest enam.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Sain hakkama ühegi külmetus-viirus-haigulehete. Vigastusi ka ei olnud. Ühel opil siiski käisin, aga ma ei loe ennast sellepärast veel haigeks :P.
11. Möödunud aasta parim ost.
Suuremat ei olnud midagi… Koeralausuja raamat oli hea valik. Uus talvejope on ka ilusake ((Y) Sepa Turg!)…
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi? Need küsimused on raskemad kui mõni eksam. Koonu oma, kahtlemata! Koonusaaga asjaosaliste oma ka.
Lisaks mitme loomapoe müüja oma, kes on maailmatoredad olnud. Ja Sepa-turu-müüjatädi oli ka tore.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Meediast on ikka üks koma teine tegelane läbi astunud, kes võiks olemata olla…
14. Kuhu läks enamik su raha?
Üürile.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Koer. Koer. Koer. Täpsemalt EllieTheElephant.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?
No kuna mul on niiiiiiii jube mälu, siis ma mäletan ainult viimaseid… “Lapsed tulid laulma kuue Euro eest” näiteks. Edgari-lugu oli ka kummitamajääv.
Aga tõsisemalt… Robbie “Angels“ kontserdilt… “Meil on aega veel” aasta algusest… (oli see üldse 2013 või 2012? 😀) ja Alen´i “Valgusfoorid“.
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii. kõhnem või paksem? Sama klibu.
iii. vaesem või rikkam? Rahaliselt tundun vaesem. Kuigi ei peaks olema. Krdi hinnatõusud
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Dunou… koristanud? 😀
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Laiselnud?
20. Kas sa armusid aastal 2013? Ei
21. Kui palju üheöösuhteid?
Mul ei pole ühelgi aastal üheöösuhet olnud… 2013 ei olnud ses suhtes erinev.
22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Uutest avastustest “Dog Whisperes” ja “Originals”…Vanadest headest ikka “Grey Anatoomia” ja “Vampiiripäevikud”.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Kindlasti. Mul pole kedagi kindlat, keda ma vihkaks, aga üldiselt: roolijoodikud, loomapiinajad, inim-piinajad, bussipeatuses suitsetajad jne.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Ma ei tea 😦 Mulle meeldis väga “Koeralausuja”… ja “50 halli varjundit” esimene ja teine osa (kolmandat pole ikka lugenud) ja “Minu Supilinn”. Ja kindlasti midagi veel, aga ma ei mäleta ju, mida ma lugenud olen… Ahjaa, aegumatud Lindgrenid ka loomulikult!
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Eee.. ööö… puudub.
Küll aga avastasin, et Koit Toome oskab vaimustavalt laulda… mis ei pane mind küll tema tavapärast muusikat kuulama, aga saates oli ta il fantastico!
26. Mida sa tahtsid ja said?
Doh. Lihtne T. Tartusse ja Koonu: (kuigi Tema ei ole “mida” vaid on “keda”)
27. Mis oli selle aasta parim film? Ot.. las ma vaatan enne üldse, milliseid 2013-filme ma nähenud olen… väga väheseid selle aasta omi vist: Visa Hing (6?), Beautiful Creatures, Safe Haven, The Host, Fast&Furious 6, Despicable Me 2, The Lone Ranger, Turbo, Planes, I give it a year, Jobs… Ei oska neist midagi valida 😦 Lone Rangeris oli Johnny 🙂 Jobs oli ka vaadatav… aga mingit lempat ei sündinud.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Ma ei mäleta oma sünnipäeva 😦 See oli ju jaanuari alguses. Nii ammuuuuu. Tööl sõin pitsat… Supilinna raamatu sain sünnaks… ahju kütsin ilmselt. Ma ei mäleta, tõesti.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Rohkem armsaid hetki?!
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Tavapäraselt tohlakas teksa+pusa/kampsun.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Mina ise. Siin poleks teistel midagi teha, kui mu katus ikka ära sõita tahaks, siis ta ka sõidaks ilmselt (õnneks ei taha) :D.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Vanad lemmikud ikka, Robbie ja Ian Somerhalder jne.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Enamik poliitilisi küsimusi tekitavad minus ühte kahest tundest: ükskõiksust või vastikustunnet 😀
34. Keda igatsesid? Teda. ; Oma Koonu. 😛
35. Kes oli parim uus tutvus? Koonu-inimesed 🙂 Ja mõni töökaaslane, kellega sel aastal tihedamalt suhtlema hakkasin.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.
Et ma olen Loll. Sest loll ei õpi oma vigadest ka 😛
Sissejuhatus
Siit nurgast tuli sõimu, et blogis vaikus… sealt nurgast jällegi härdaid palveid, et võiks ju blogida… Kolmandas nurgas istusin mina üksõhtu masenduses, et Mallukas oma blogi kinni pani ja mul nüüd enam miskit lugeda pole… ja neljandas nurgas istusin ma rõõmustades, et ta siiski kaua vastu ei pidanud ja uue blogi avas. Keskpõrandal saime siis kokku ja otsustasime, et üks pikk lambiteemasid täis vahearuanne saagu siin olema. Minule omaselt väga paljudes teemades hüplev ja otseloomulikult Koonupiltidega 😀 Aga olge hoiatatud, ilmselt ei viitsi ma enne järgmist nädalat (ja ilmseltkindlasti ka mitte esmasp.) uuesti blogida, nii et.. maitea, jaotage see enda jaoks ära näiteks, iga päev üks lühike jupp ja üks pilt, näiteks 😛
Aga siin siis kõik, mida sülg suhu toob.. suvalises järjekorras.
Ps. Mis veel Malluka blogi puudutab, siis ma ikka mõtlesin, et missugused masohistidest tainapead need on, kes lähevad järjekindlalt kellegi blogisse, kes neile ei meeldi? Miks nad sinna lähevad? Mulle on ka eluteel sattunud ette blogisid, mille kirjutajatega ma ühel meelel pole, no aga Jumala eest, ma panen selle netiakna kinni lihtsalt, mitte ei lähe järjekindlalt iga postituse alla anonüümselt möirgama, et kirjutaja on idioot… No ma ei tea, on ikka inimeseloomi olemas… jeebuskraabus.
§1. Kus me peidus oleme? Mac ja EllieTheElephant resideeruvad päälinnas. Saabusime siia muuseas rongiga, mis oli EllieTheElephanti esimene rongisõit. Edukas. Tema piletiks oli pagasipilet hinnaga 1.28, mis iseenesest ei ole palju, aga on kõige kallim pagasipiletitest. Nagu vihje, et Su koer on paks. Prfff, jalgratas vms suur pabas on oluliselt suurem kui EllieTheElephant, vot!
Macil sinine leht Tlnas, nii et Lasnamägi võttis meid kenasti vastu (nii kenasti, et senini oleme näinud ühte trepikojas magavat narkomaani ja põllul jalutades tuli neid suisa 3 korraga vastu… selleasemel, et mind tühjaks tõsta, tegi üks neist Koonule pai [Koon vajab nüüd sügavpuhastavat desinfitseerimist vms :P]). Hetkeseisuga veel Lasnas, pikimad matkad voodist välja on Koonujalutused õues, aga need on aina pikemad 🙂 Nädala lõpupoole tagasi armsasse Tartusse, jepikajee 🙂 Aga nagu pealinna-rahvas märkab, siis ma ei ole nendega deitinud (v.a. need, kellega see siinsamas maja juures õnnestub 🙂), aga see on puhtalt Teie enda süü, miks Te siis olete nii kaugel, mitte kõrvalmajas! vot.
Aga T. saatis oma naeratavad (ja magusad) tervitused isegi kaugelt Tartust, küll toreda kulleripoisi käe läbi, aga asi seegi 😉 Kaardil oli muuseas kirjas, et ma koerale kommi ei annaks.. ja hiljem rääkis ta veel, et oleks valikus midagi ka koertele olnud, oleks saatnud. Awww.
§2. Mis me vahepeal teinud oleme? – Mac näiteks, kes vahepeal voodirežiimist lolliks läheb (ja vahepeal jälle meeletult magada-saamisest mõnuleb (vt. allpool)) on leidnud uue hobi. Huvitavate tilkade pildistamine kraanikausiäärelt. How fascinating, huh?!
– EllieTheElephant seevastu on peaaegu õppinud käppa andma. Olen 2 kuud proovinud. Kõik muud käsud on käkitegu, aga käpa-andmine on tuumateadus :D. Nüüd on viimane õlekõrs klikker teinud mõnevõrra imesid. Ehk siis käpp antakse alati, kui ma istun voodiäärel.. aga kui ma kohta vahetan ja näiteks köögis küsin, heidetakse mulle segaduses pilk, et what the **** do you want from me, girl?! – Saanud uusi sõpru. Esmalt must juhtlabradoripreili (kellega mina olen tegelikult juba vana sõber), kellega suhtlemisest EllieTheElephant lihtsalt upsakalt keeldus. Roosukas proovis igatepidi mängimist alustada, EllieTheElephant aga käis temast mööda nagu teda lihtsalt poleks olemas. vau. Aga nad ei riielnud sugugi ja said vabalt ühes toas koos olla, sest Roosukale meeldis tema lähedal.. ja EllieTheElephant ei saanud temast eemale minna, sest siis ta oleks tunnistanud, et see teine must koer on päriselt olemas. Aga oh ei, ei ole.. vaadake parem mind *trügib läbi musta koera ise pai saama* 🙂
Kui ma juba õuele minna julgesin käisime teise kuldse neiu ja kuningpuudlist juhtkoeraõpilasega mängukohtingul. Proovisin pilti teha. Failed. Big time. See yourelf:
Ja lumele andsime uue võimaluse (eelmine kord kui teda lumega viskasin, vaatas ta mind haavunud pilguga, et miks Sa nii tegid?).. aga tuleb välja, et talle väga meeldib lumi! Kui palle viskan, jookseb järgi ja sööb ära… ja kui osavalt visata, püüab õhust kinni. Pärast on nägu lund täis nunnult 🙂 Üritasin sellest pilti teha, aga kuum tsikk nagu ta on, sulatas enamuse enne ära, kui ma ta mänguhoost paigale sain: – Et lumi maas on ja tihti sulalumi, siis käisin kääridega Koonu käpa-alused üle.. et pikad karvad ära lõigata, kuhu pallarad jäävad. Tegin seda mingi kuu aega tagasi ka. Täitsa lõpp, sealt tuli niiii suur pihutäis karvu. Mõned vb teavad, et mulle ei meeldi jalakarvad, isegi meestel 😀 Foobik. Aga lihtsalt uskumatu, et keegi, kellel on TALLA ALL niii suur hunnik karvu, suudab ikkagi NII üle mõistuse armas olla. I´m amazed! – Lisaks olen hunniku filmimajandust ära kaenud (vt. allpool) ja endiselt Lindgreni radadel. Läbi said Karlsson; Hulkur Rasmus; Rasmus, Pontus ja Lontu… alustasin Madlikest ka, aga see oli igav.. nagu ka Kerstin ja Mina. Ja loomulikult, rikutud nagu ma olen, leidsin neist niii palju rikutud tsitaate 😀 Nii rikutuid, et ei hakka siia kirja panemagi 😳 – Ja täna sõitsid VäikeKaksikJ koos oma PisiPiigaga teisest linna otsast siia, et paljukiidetud Koonu oma silmaga näha. Ühtasi tegime siis ka jalutuskäigu. Torekas oli.
Jalutades kohtasime ühte kollikoera, kes ka lahtiselt oli. EllieTheElephant üritas mängida, aga sellel noormehel olid teised huvid. EllieTheElephant siis ütles, mida ta asjast arvab. Prff, ise pole lilli toonud, ega küünlavalgel spagette sööma viinud ja kohe ronib saba alla. Rrrauhh! Pisut hiljem jõudsime uuesti ringiga nendeni. Kolli tuli kohe joostes meie juurde. Ja mida tegi Koon? Kõige geniaalsemat asja üldse! Jooksis hooga kolli perenaise juurde (isane muidugi kannul), nurus ühe kiire pai… ootas, et perenaine Kollil kaelarihmast kinni võtaks, vaatas siis pilguga, näe, tõin Su koera tagasi, ja jooksis meie juurde 😀 Geniaalne!
§3.Mac on vandenõuteoreetik vms Täitsa kohutav.. Ma olen alati vaadanud suht napaka näoga kõiki neid, kes usuvad, et maitea… neid lennukitriibuvärke.. või et vähk/hiv jms on meditsiinitööstuse väljamõeldised rahapumpamiseks jnejne. Ma ei lähe loomulikult neile näkku karjuma (või anonüümselt blogisse), et Sa oled idioot. Ma isegi ei mõtle, et on idioot. Mõtlen hoopis, et djah, usu mida tahad, aga vaevalt see tõsi on.
Nüüd on see siis käes. Ma peaaegu, et usun ühte teooriat. Nimelt mõjub liiga palju vaba aega ilmselgelt halvasti ja olen Youtubest (kõige usutavam allikas ever, onju) vaadanud ära umbes 20 tundi filme 9/11st (WTC Kaksiktornide rünnak) ja filme mõlemast vaatenurgast. N.ö. “ametlikke”, kui neid, mis üritavad rääkida, et ametlik jutt on kõik möla. Ja ma pean tõdema, et mõneski osas oli see “teine liik filme” usutavam. Aga ma ei hakka siia neid fakte kribama, mis mind veensid.. muidu ma nagu… levitaks oma usku vms 😀 Vaadake ise, kui tahate. Kuigi jah, ma ei ole päris nii radikaalne, et oleks läbinisti seisukohal, et Bush ja Co kõige taga on ja Osama võltsitud on jms, aga päris palju küsitavusi on nende poolelt ikkagi. Btw, kunagi varem ma rääkisin, et ei saa täpselt aru, et miks need jumperid hüppasid, siis nüüd olen oma vaateid muutnud ja arvan, et oleksin reaalselt üks esimesi hüppajaid olnud… Kõige lihtsam kindla peale minek sealsetest valikutest.
§4.Mac muutis filmimenüüd terrorist jõulusemaks Vaatasin ära filmi Noel. Mis oli natuke masendav ses suhtes, et seal mängis Paul Walker, kellest mul on niiiii kahju. Aga avastasin, et mulle meeldib näitleja Penelope Cruz väga. 🙂 Njäu. Siis vaatasin depressiivse algusega [järgneb spoiler] aga rõõmsa lõpuga November Christmas´it ja avastasin, et ma tahan ka endale lumegloobust. Kasvõi imepisikest, kuigi see suurem oleks parem (size matters)… Edasi läks chillimaks, sihuke Hollywoodilikult õnnelik 12 Wishes of Christmas, sest noh.. pildi peal oli ju koer. Seega must watch! Pettumuseks oli koera kahjuks väga vähe näha, aga asi seegi.
Järgmiseks algab kohekohe Alone for Christmas, mis on vist Üksinda Kodus koeraversioon. See võib olla kas tore… või täielik kräpp. Aga kräpid koerafilmid tuleb ka lõpuni vaadata, sest neis on koer. vot.
Ja ootel on veel: 12 Dogs of Christmas; The Dog who saved Christmas Vacation ja viimaks koeravaba, aga endiselt jõulune Unaccompanied Minors.
Ja nu, mittejõuluselt muidugi endiselt Koeralausuja, Grey Anatoomia, Vampiiripäevikud ja Originals. Ahjaa, ja õudukas Punamütsikesest Red Riding Hood ju ka.
Aga jõuluteemal jätkates – vaadake kui tore:
§5. Mac ja mitte-tapmis-unenäod! Maci tavalised unenäod on teatavasti üks tapmine ja tagaajamine. Oleks eeldanud, et minu eelnevat filmivalikut arvestades, on mul hulk hirmsaid ideid, millest öösiti und näha. Aga oh ei!
Üksöö nägin unes, kuidas jalutasime FKga (kes on muidu tallinlane) Riiamäest alla ja Hundu sõitis meie kõrvale… ja siis suri tal auto välja… aga peale paari katset sai eluvaimu sisse ja viskas meid kesklinna ära… pikk maa ka ju… ja siis nägin äkki hoopis, kuidas ma elasin mingis aedlinnas ja mu töökoht oli mingi suur talumaja teisel pool metsa ja hommikul tööle minnes kaotasin ma EllieTheElephanti ära.. ja siis läksin tööle, et öelda, et ma täna ei tule, sest otsin koera taga, ja Koon oli juba tööl mind ootamas… aga ta oli hoopis must labrador, mitte kuldne retriiver…
ja siis nägin veel unes, et mul oli poeg, mingi 3-4 aastane põnn.. adopteerisin ta vms, igal juhul oli ta mul süles ja ma ütlesin talle miskit armsat.. a la armas/kallis oled vms ja ta raputas hullult pead selle peale, et “eiii oleeee!” 🙂
Täna nägin unes, et nägin unes, et Ch. oli mu töökaaslane ja jäi külmetusega sinisele lehele… ja siis me käisime ülejäänud kollektiivi ja minu endise klassiga koos kusagil Tallinnast väljas asuvas spordihoones võrkpalli mängimas ja kui tagasi jõusime, jäi teine töökaaslane külmetusega haigeks. Ja siis öeldi talle, et haigusleht saab olla ainult viimasena haigestunul, ehk siis Ch. peab enda oma ära lõpetama ja hopsti terveks saama Siis ärkasin unes üles… läksin “unes ärkvel olles” tööle ja seal oli seesama unenäokolleeg ennast kraadimas ja haigeks jäänud. Rääkisin siis neile ka, et ma nägin seda unes ette. Ja peale tööd kutsuti mind endise klassiga rahvaste palli mängima, Tabasallu. Meie vs paralleelklass Ma istusin kasti tagumises nurgas kuskil ja hoidusin pallide teelt Aga me võitsime esimese poolaja! ja vahetasime siis pooli.. ja siis lampi vaatame, kuidas vastasmeeskonna omad ükshaaval enam ei viitsi mängida ja lihtsalt mängust ära jalutavad… jätsime siis pooleli ja kuulutasime meid võitjaks. Aga mille üle mina rõõmustasin, oli mitte võit vaid et oh, pmst ma nägin seda ka ette.. kui lahe, ma olen selgeltnägija!
Ja siis ma ärkasin üles… ja ei olegi selgeltnägija. vot.
***
Aga seoses päeval voodis vedelemisega on mu unerežiim niiii sassis. Muidu oli nii, et läksin õhtuti 9 või enne 9t magama ja ärkasin hommikuti 6.20 (või vahel 4.45 :D)… nüüd ma võin ju 0.00 voodisse minna, endal hull unekas, aga magama jään ikka poole kahe paiku.. ja ärkan hommikuti vahemikus 10-11.30. Järgmine nädal tagasi tööl saab raske olema. Hah, ja ma magan nüüd juba teist ööd ibukata, jeii 🙂
§6. Su nägu kõlab tuttavalt
(mulle muuseas ei jää ükski nägu ega nimi meelde tavaliselt)
Nagu ma kunagi mainisin, olin andunud vaataja. Ei takistanud ei vallid (teleka puudumine) ega kraav (kohatine interneti puudumine). Ja kuigi Oti kohta oli teada, et ta laulab väga hästi, oli üllatav, et ta ka nii hästi parodeerib. Aga mis mind tõeliselt hämmastas, st kes hämmastas, oli hoopis Koit Toome. Täitsa lõpp, kõik ta esitused olid niiiii head. I was amazed. Lootsin, et tema võidab. Kahtlustasin, et Otil on rohkem fänne. Aga näe, Koit võitiski. Nii khuul 🙂
Vaata kindlasti ka (kui Sa ei ole juba näinud) Koitu David Hasselhoffina (välimus meenutab nii Hasselhoffi kui Hobbiet (Mitchi poeg Rannavalves)); Markus Teeäärena (kellel on nüüd puhkuseasendaja Metsatölli kontsertidele olemas 😀), Tiiu Tulp´ina (sest see on lihtsalt nii tobe, et peab nägema 😀), ja Barry Gibb´ina (Bee Gees´i helehäälne kõri).
§7. Pirtsutav Koon Ostan mina siis Koonukesele mingit elukallist (ja niiiiiii hea lõhnaga) koeratoitu eksole, mida Temake, va tänamatu, mitte millekski ei pea. Olen juba varem rääkinud, kuidas ta 2 ampsu sööb ja siis ülejäänud krõbinad kujutletava mulla alla matab :D.
Ühel hommikul oli köögipõrandal selline vaade:
Ei, ma ei pannud talle seda pildistamiseks nina alla.. vaid krõbin vedeles seal (ju õhtul süües jäänud)… Koon tudus seal rahumeeli kõrval ja kui ärkas, siis jalutas rahumeeli minema. Mitte et ta seda märganud ei oleks, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Fain läksime siis lihale üle. Nagu juuresolevalt pildilt näha, sööb Koon nüüdsest kana (ainult varbad veel paistavad 😉):
Fain, fain.. järmine pilt täpsustab eelmise pildi saamislugu:
Aga see oli muide tõsi, et Koon liha pugib. Ükspäev panin talle pool kilo isuäratavaid kanasüdameid ette ja kuigi mul oli kanadest kahju ka, tundusid need ikkagi nii isuäratavad, et olin koera peale täitsa kade.
§8. Muu lambimöla, mis mainimata jäi: – Kas te teadsite, et haiglatoit on hea! Täielik areng, vähemalt ITKs. Ma ei saanud seal ühtegi halba toitu. Aga isegi hea söök ei hoidnud mind seal hetkegi kauem, kui hädavajalik, sest kodus ootas ju Kuldne Koon. Ja üks inimene paraneb oma koera juures tuhat korda paremini kui ükskõik kui hea toidu peal haiglas. Onju?! – Mul on nüüd kael/pea viltu. Loodetavasti ajutine nähe, aga kui keegi tunneb vastupandamatut soovi mind Pisat vaatama lennutada, siis ma ei vaidle. Kui tihti ikka on võimalus näha (enda jaoks) sirgelt seisvat Pisa Torni. Onju?! – Avastasin chattides, et mulle meeldivad need chatid, kus ei tule selle MSNi sümboli järgi kohe kui (Y) trükid automaatselt seda Thumbs-up emotikoni… Sest (Y) trükkides teavad enamik inimesi, et see tähendab pöial üles.. aga see näeb välja nagu jänkunina ja on palju armsam, kui päris pöial:
– Ja last, but not least. Oh, kui üle mõistuse ARMAS üks Loomake ikka olla võib. Ja kui ma istun põrandale, kobib ta magamast püsti ja poeb mulle häääästi lähedale sülle/kaissu ja toetab pea nohisedes minule. Siis ma sulan iga kord natuke ära. vot.
Üleeile hommikul haigutas keset sõiduteed selline tagasihoidlik.. ee.. lohuke.. või nii.. ilma mingi hoiatuseta. Aga kes ikka julgeks katkise auto üle viriseda, kui nüüd vähemalt torud korras on pärast kaevamisi ju 🙂 (kuigi need olid vist enne ka korras)…
Eile käisin päälinnas arstil, koos K. ja koon J.-ga seekord (või noh, nemad olid minul saatjatena kaasas). Kuna busside saabumisajad olid pika vahega, siis valisime selle, mis jättis Tallinnas pooletunnise augu, et 4Dkinos Aivarsit külastamas käia, ja kaks filmi üle kaeda. Aga nii veider oli, Ahhaad ei ole ja infoka nurgake on sihuke:
Kui alguses Tartusse kolides oli kesklinnas ikka kaks peatuspunkti, kust läbi astuda: infokas (VäikeKaksikJ) ja Ahhaa… siis nüüd on ühes uued inimesed ja teist pole üldse.. Njäu.
Arstil saime ka käidud. Üsna kiirelt kusjuures. Viimasel ajal on mu visiidid olnud ca 15minti. Selleks sõidan 5h bussiga ja võtan töölt vaba päeva. Geniaalne! Ja nüüd ma natuke helendan pimedas, aga arst käskis soovitas palju juua, siis läheb üle. Näh, lootsin, et võin helkurid unustada ja ise helkur olla :P.
Koonutüdrukul on “This Time of the Month 1/2Year”… Kodus on küll pesal kate ja köögipõrand pestav, aga tööl on ühtlane vaipkate… Olen käinud läbi mitumitu loomapoodi, et neid speššial-kaitsepükse leida. Djaa, neid on küll. Enamikes kohtades väikese koera suurusega (sest natuke suurematel koertel ei ole ju neverever jooksukat ju! (Ja ei olnud otsas suuremad, vaid lihtsalt neil ei olegi neid)) ja ühest kohast bernhardiini-suurusele. Oleks vöö lisaks ostnud oleks ehk käranud?! 😀 Lähenesin siis hoopis loominguliselt ja käisin inimeste-poes, sain koonupildiga püksikud ja lõin käärid sisse… variant oli, et kas teha püksid katki, või võtta saba maha. Aga kuna kuldsetel on niiiii nunnu saba-lipp, siis ma pidin püksid ära augustama… saate ju aru küll.
Aga sihuke ta nüüd on.. natuke palju armas ja natuke veider ka 😀
Eile, kui mina olin Tallinnamaal, olid Lõuna-Eestis ja Tartus nii VäikekaksikJ, Kiku kui Hundu. Vahetuskaup, noh. Kikuga oli nii, et olime hommikul vist samal ajal Tallinna bussijaamas (mina jõudsin, tema läks)… ja õhtul, kui Tartusse jõudsime ja Taskus käisime, sõitsime T.-ga liftiga alla, ja mainisin talle, et oh, tead, Kiku on ka täna Tartus… ja siis läksid liftiuksed lahti ja seal seisis: Kiku :D… mul oli umbes, et vot.. here´s Your proof for what I just said! 😀
Ma ei oska praegu rohkem midagi öelda. Spämmin siis pisut veel netist leitud piltidega:
1. Follow Your dreams:
2. Meil on samamoodi, AGA ma istun põrandal, ja koon poeb otsapidi sülle. Uskumatu, ma olen siiani vastu suutnud pidada ja ei ole teda mööblile kutsunud. Us-ku-ma-tu!
Mis tähendab siis seda, et ma veedan pooled oma õhtud põrandal 😀
3. Sellised on minu hommikused “kordusalarmid”.. ehk siis kui äratus käib ja selle edasi lükkan, nagu alati.. siis on äratuse abiline kohal ja teeb kõik endast oleneva, et mind enne kordusalarmi püsti saada… või noh, põrandale, teda sügama saada :D:
4. Selline kummut mulle meeldiks. (Seda kassid ostaksid!) Huvitav, kas Jyskis müüakse? 😛
5. Ma luban, et ma ei tee enam teist nägugi, kui Koon (ette hoiatamata) jõkke või järve sukeldub… alati võiks ju hullemini minna: Aga nad on ise niiiiiiiiiiiiiiii rahuolevad 😀
6. And last, but not least… EllieTheElephant ei tee küll nii (äkki labradori isu on isegi mängides suurem, nagu süüeski?! :D).. aga pilt on nunnu sellegipoolest:
Ma veetsin eile 5 tundi bussis… mis andis mulle võimaluse kõik päevasündmused üles märkida, et neist täna pikalt blogida… Muuseas, mis pikka blogimist puudutab, siis tsekake postituse lõpus olevat küsitlust ja tehke oma kaks ristikest sinna, aitäh 🙂
Eilsest hommikust ma juba eile rääkisin (kohtumine hagijaga)… edasi lippasin siis Tallinna-bussile. Bussijaamas vaatasin, et oh, great, üks hüperaktiivne kõvahäälne laps tuleb ka bussi.. Tuligi. Täpselt minu juurde! Jess 🙂 (mitte, et ma lapsi vihkaks, aga teate isegi, et lapsel ja lapsel on vahe.. lapsevanemal ja lapsevanemal ka).. ja minu kohal ei olnud turvavööd 😦 Hea algus tehtud :P.
Ahjaa, bussijuht oli hullult muhe ja tegi väljas ühe naisega rääkides nalja. Oh, jeebus, kus tädike solvus. Hingepõhjani.
Vaatasin filmi “Üks minu sõber“. Mis mulle meeldis, olid kodused Tartu-vaated. Nii armas. Mis mulle ei meeldinud, oli see, et vahepeal mulle lihtsalt ei meeldinud :D. Ma ei tea, see on mingi eesti filmide teema (mitte nüüd näide konkreetselt sellest filmist, aga üldiselt), et üritatakse alati teha mingit hullu kunsti. Midagi hästi diipi. Eriti hea on, kui seal pikad seksistseenid ka veel on. Kõik kiidavad alati kõiki eesti filme, aga.. no ma ei viitsi vaadata, kuidas mingi 15 minutit filmist on sisustatud stiilis: mees tuleb koju, istub lagunenud tugitoolile ja vaatab 5 minutit kuidas ahju kõrval nurgas rott mädanenud õuna sööb.. vaiides muidugi. Sest ta mõtleb oma sügavaid mõtteid, mis ei kuulu avalikustamisele. Siis läheb ta kõrvaltuppa, kus naine kogu aja voodis oodanud on ja järgmised 5 min keerab ta… ja siis läheb viieks minutiks maja ette suitsule. Ikka vaikides, muidugi. Vahele võib, lisaks rotile, pikkida veel mingeid lambihetki, kuidas naabripoiss rattaga mööda sõidab, kui mees suitsu teeb, teda õuntega loobib ja roppusi karjub vms. Aga põhiline on, et ärme seleta ühtegi neist hetkedest.. (ja teeme need hetked hästi pikad).. las vaataja mõtleb.
Ilmselt ma ei ole piisavalt täiskasvanu ja diip, et neid mõista, aga vot jah, mulle ei meeldi ja kõik. Vaatan enne kasvõi viis korda ühte sama Grey anatoomia, või Vampiiripäevikute või Gilmore tüdrukute või Koeralausuja osa. vot.
Kuulasin siis hoopis muusikat. Avastasin “Easy listening” teema alt akustilise muusika esitaja Acoustic Alchemy... Oli sihuke mõnus rahulik chill, et kujutasin end vabalt ette selle saatel süüa tegemas või nõusid pesemas vms. Mitte, et ma nüüd teab mis söögitegija oleks, aga eelmisel nädalavahetusel nt vahepeal kokkasin ka. Tegin kama-omletti (loe täpsemalt siit, punkt nr 6 alt), mille põhikoostisosaks panin seekord seened. Ma olen ju seenehull (lemmiktoit on seened seentega, ja kõrvale paluks seeni). Pmst olidki seened seekord 90% koostisosaks, nii et ega ta koos ei püsinud, vaid oli pigem selline.. seenepuder või pada.. kuhu oli natuke muid asju ka lisatud :D.. Aga oi, kui hea :D… Muidugi julgen ma süüa teha ainult siis, kui ma üksi olen… huvitav küll, miks.
Tallinnas oli maa küll märg, aga ilm ilus! Päike paistis ja soe ja värki. Nüüd lõpuks olen ma lähemal oma lapsepõlve-Tallinnale (kunagi eelkooliealisena Rakvere lähedal elades mulle meeldis hullult Tallinnas käia). Mitte, et mulle nüüd hullult meeldiks, aga vähemalt ei tundunud linn enam vastumeelne. Kuigi, olgem ausad, ega ma minekut ei oota ja tagasitulekut ootan väga. Eriti sellepärast, et Tartus on keegi ootamas 😛 (vot nüüd mõtisklege, kas EllieTheElephant, T. või mõlemad 😛)
Haigla-kohvikus deitisime VäikeKaksikJ-ga, kelle 26-päevane PesamunaPreili ka kaasas oli. Awww. Niiiii pisike ja juba niii armas! (Näete! Ma ei vihka lapsi!) Ma pilte siin sheerida ei julge, aga uskuge mind.. hullult nunnu. Ütlesin VäikekaksikJ-le ka, et Pesamuna on ju sama armas, kui koonud! Ja tema, kes ta mind teab, teadis, et see pole mingi “Ära tule mu last koertega võrdlema” värk, vaid minu suust kõlades on see suurim kompliment ever. Ever!
Siis läksin ultrahelisse… mis lõppes sellega, et mu kaela torgiti 5 korda nõelaga, et proove võtta… (pidi küll olema 2 korda, aga kuna sihtmärk oli pisi-pisi ja pani eest jooksu, siis oli keeruline.. juhtus näiteks, et tabati hoopis lähedal-asuvat veresoont… ps süüdi polnud med. töötajad, nemad olid toredad ja tublid ja head 🙂). Aga pean tõdema, et ma ei mõista eriti narkomaane, kes ennast vabatahtlikult kaela süstivad. Mitte, et ma teisi narkomaane mõistaks, oh ei… ma ei mõista isegi mitte suitsetajaid, olgu või e-suitsetajad.
Protseduur ise tegelt polnudki väga hull (välja arvatud sihtmärgi.. või veresoone tabamised), aga pärast… pmst on mu kael eile õhtul ja täna peaaegu sama valus nagu pärast viimast oppi.. ma ei jaksa ise pead padjalt tõsta (toetan käega pead 😀).. neelata, haigutada, köhida jms on valus.. ja üldse valutab ka. Prff.
Ja kuigi mu kaela pole nõeltega 9 aastat torgitud, lõid välja mu ennustajavõimed ja juba enne eelmist arstijuurde minekut olin miskipärast kindel, et millalgi tahavad torkida (kuigi muidu ei ole tahtnud). Kunagi teadsin ette pommiähvardust koolile.. oma diagnoosi… kopteripiloodi leidmist… jms. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen.
Kui sealt pääsesin, helistasin T.-le, et ta tekitaks pileti esimesele võimalikule bussile tagasi. Ja kui te arvate, et lambist, keset kolmapäeva päeva, on kolm järgmist bussi välja müüdud, siis arvate te õigesti! Ehk siis mulle jäi 1,5 tundi aega chillimiseks. Muhe. VäikeKaksikJ-i ja Preili olin ma koju ära saatnud. Enamik inimesi olid tööl või koolis või ei vastanud kõnedele. Pettumus missugune, mina saabun suursuguselt pealinna ja nemad julgevad jätkata oma tavapärast elutempot. Aga pidustused? Paraad? Festival? Karneval? Naaada. Mitte kui midagi.
Okei, üks asi, millega oma aega veeta, on alati minu absoluutset lemmik lemmikloomapoodi külastada! Täiega soovitan, Snob Cat & Dog poodi :). Kui pealinnas elasin, käisin seal alatasa, sest töötasin seal lähedal.. ja võtsin juhtkoerad ka kaasa… käisime neile maiuseid ja mänguasju valimas. Omanikele on seal ka nänni.. nt hästi lahedad kruusid. Mitmel juhtkoeraomanikul on nüd oma-värvi-labradoriga kruus… ja mul on spanjeli kruus (Ällu värvi spanjel).. Ja nüüd on mul Kuldse Retriiveriga kruus (kruusil on kolm pilti, nagu karbikaanelt näha):
Aga peale natuke teistsuguse kaubavaliku meeldivad mulle selle poe müüjad. Nad on lihtsalt nii toredad! Enne Tartusse kolimist mainisin ka, et kolin nüüd ära… ja nüüd polnud aasta aega käinud, aga mind mäletati! Isegi nime! Kiitlesin muidugi, et nüüd on kodus Koon… (kellele viisin kuivatatud kopsu) ja lubasin, et kui kunagi koos Koonuga peaksin pealinna sattuma, siis astume läbi. Müüja avaldas lootust, et tema tol päeval tööl oleks :P.. Ühesõnaga, väga muhe. vot. Kunagi, kui rikkaks saan, ostan sealt mingi “koerte ristsõna” ka ära. (kuigi jah, minu rikastumise tempot vaadates, saab selle ristsõna omanikuks EllieTheElephanti lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapselaps 😀)
Ühesõnaga, see on niiii tore pood! Palun minge, ja võtke kohalike rõõmuks oma Koonud ka kaasa 🙂 Sest nagu uksel silt ütleb, on see tegelikult: Kauplus koertele ja kassidele (ja nende omanikele) :-).. Muuseas, ei, ma ei ole ise kuidagi poega seotud ja ei saa mingit kasu reklaamitegemisest. Lihtsalt, ma olen ise nii vaimustuses, et tahaks, et te ka oleks :D.
Kruusiga meenus, et ma kinkisin T-le kruusi.. sildiga, et prooviks seekord sedapidi, et kruus terveks jääks… :P. Et sellest aru saada, kiika eelmiste kruuside taustalugu. Igaljuhul on tal nüüd ka siin oma kruus, mitte et mind karvavõrdki häiriks, kui ta mu omi omastab (mul on soki ja kruusifetiš ja mõlemaid on mul palju), aga oma on ikka etem, onju!
Siis käisin Empzil tööl külas. Ei saa sugugi öelda, et ta oleks nukker mu nägemise üle olnud :P. Sellegipoolest viskas ta mu 10minutit planeeritust varem välja, et ma ikka kind-las-ti bussile jõuaks. Targasti tegi, sest hurraaa: trammid ei sõitnud! Kui ma sellest lõpuks aru sain, siis silkasin ruttu-ruttu 17 peatusesse ja õnneks 17 tuli just siis.. nii et jõudsin bussile. Lucky me!
Trammipeatuses oodates tegin salaja pilti ühe välismaa tüdruku kummaritest, sest need olid niiiii ägedad:
Niisiis… jõudsin bussile. Bussil jõudis mulle ka pärale, et ahjaa, VäikeKaksikJ kostitas mind ju koogi ja mahlaga.. äkki oleks võinud enne mõne vetsu ka leida. Aga ei. Ma ei õpi IIALGI oma vigadest. Muidugi polnud seal bussis tualetti. See teadmine ainult süvendas põit. Telefoniaku sai tühjaks, nii et MJ-ga tegelemisest mõtete mujale viimiseks ei tulnud midagi välja. Mängisin siis vana head nimemängu (tähestik ette ja iga tähega üks tüdruku ja üks poisinimi). Ö-tähega nimedega ei meenunud ühtegi. Äkki saarlased Önnela ja Önnelemb? 😀 Tahtsin täna end nimi.ee-s harida, aga isegi seal on Ö-täht vahele jäetud. Nii et asi polnud ainult minus. Mäng sai kiirelt läbi. 117 kilomeetrit oli veel ees. Meenutasin pingsalt Sesamy blogikommentaarides mainitud ülejäänud mängu-ideid... Ei meenunud ühtegi. Lõpuks tuli pika pingutamise peale see Koeranimede variant meelde… U oli probleemne täht… Õ, Ö ja Ü samuti. Ideid?
Oeh, alles Mäo rist. Appiiii 😀 Lugesin vastutulevaid autosid: ühes minutit tuli 10tk, viies minutis 47 ja kümnes minutis 93 autot vastu… Saja auto täitumiseks kulus 11 minutit. Tee-ääre-poste tuli 100 tükki vastu (okei, need olid paigal ja buss möödus lihtsalt) kolme minuti jooksul. Neli kilomeetrit enne Laevat hakkasin lihtsalt aeglaselt numbreid lugema.. Tartusse jõudes olin 850-ni jõudnud. Oeh. Lõpuks kohal. Kiire vastu-tulijate tervitus ja kodu poole punuma. Oo, kui hea. 😀 Ja üldse, 5h bussisõitu päevas on ikka liig. Sellegipoolest järgmisel nädalal jälle. Jess.
Eile ma kurtsin FBs, et mul on kogu aeg nälg ja söön nagu loom (aga juurde ei võta). Ja kuigi ma pole magusasõber, sõin eile järjest umbes 20 Geiša kommi :D. Ma olen veider. (FYI, ei ole rase :))
Täna tõusime koonuga (ja T.-ga) 4.45. Käisime viie-paiku maja juures õuel.. vaatasin hommikusöögi kõrvale kaks Koeralausujat… ja kõmpisime tööle. Jõe ääres avastasin, et on ikka NIII maailmatore, et mul on Koon (ja et temal olen mina, eksole 😀), sest varahommikul mööda Emajõe äärt jalutada on lihtsalt niii tore. Aga ilma EllieTheElephantita ma lihtsalt ei viitsiks.
Aga no vaaadake, kui mõnus on siin jalutada:
Olete kindlasti kuulnud Pargivahtidest… EllieTheElephanti osakoormusega töökoht on Pardivaht (yeah, DonaldDuck, I´m watching You!):
aitab nüüd küll.
PS. Mida imet, VäikeFränky blogis jälle! Wii.
PS2. Kes tahab nostalgiahõngulisi pilte kaeda, siis piiluge SIIA ja SIIA.
PS3. Uuel Rama Aerol on nii nunnu karp :D.
PS4. Mu kael on aia 😦
Palun märgi ära kaks varianti.. üks esimestest variantidest, mis puudutavad möla pikkust… ja teine teistest variantidest, mis puudutavad piltide olemasolu postitused (ahjaa, kui Sulle meeldivad ainult pilt ja null juttu postitused, siis vasta ainult teise poole variantidele. Aitäh!)
Viimase paari päevaga kõndisin vanade papudega oma parema kanna ribaseks eksole… Eile suutsin oma parema käeselja mitmest kohast ära kriipida (näen välja, nagu kuri kass oleks kallale hüpanud)… Vähemalt sain eile uued papud, milega koju kõmpida ja õhtul Toomemäel patseerimas käia, oli suisa rõõm. Täna hommikul sirutasin vasaku käeselja köögis kuivatusresti ääres hooga kahvli otsa (tulemus: kaks auku)… ja öösel otsustasid mu varbad paisuda, nii et juba poolel teel tööle oli mu parem väike varvas lõhki, sest isegi nr 40 papu oli minu (tavaliselt 38-39) jalale üleöö väikseks jäänud. Mis ma oskan öelda. Kasvuaeg vist. Parem vs vasak on juhtimas parem seisuga 3:1.
Ega ma siis mingi nõrk ei ole, kiuste ei tulnud hommikul bussiga edasi! Toppisin hoopis papu ainult varba otsa ja kooberdasin niisama veidralt. Teine variant oleks paljajalu käia olnud :P. Õnneks oli inimesi vähe :)… EllieTheElephant oli äärmiselt viisakas ja aeglustas oma tempot ka ilusti, kui märkas, et ma näen välja, nagu vajaks karke. 😀
Oleks nt kand vasakul ja varvas paremal jalal, siis võiks õhtul kaaluda erinevate kossidega koju minekut 😀 (nali).
Aga üldiselt jah, päris nõme. Nüüd ma loobun ja hakkan talvekatega käima, vot. Nii et minu poolt on ilmal luba +15lt -15le kukkuda küll 😛 (selle steitmendi eest ma veel kolki saan).
***
Aga Koon on niiii Armas! vot! Isegi siis, kui ta täna (loe: esimese märja-porise ilmaga) otsustas püherdamist proovida. Nüüd näeb ta natuke vana ja hall välja mõne koha pealt, aga selle teeme õhtul korda :P. Aga ta on niiiiiii Armas! Nii NII Armas! vot!
**
Ps. Nädala-võrra tagantjärgi õnnitlused pesamuna puhul VäikeKaksikJ-le… ja päris värsked õnnitlused Mallu´le. 🙂
Kõrvikud on ootel, vabandused eilse valereklaami pärast.. ei jõudnudki nendeni. Küll aga tegin eile süüa näiteks (nagu te teate, on minu jaoks kartulikoorimine ja praadimine juba täiesti kõrgklassi kokkamine 😀)… ja Cesari saadet piilusin ka näiteks. Ja u. veerand kümme läksin tuttu ja põõnasin hommikuni välja. Isegi pärast T. äratust. Hea meelega oleks veel pärast enda äratust ka 😀
Täna peaks külla saabuma VäikeFränky ja Dzännu. Kui nii läheb (ja ma väga loodan, et läheb), siis rõngastamiseni enne reedet ei jõua. Kui nii ei lähe (ja minu vedamist arvestades on alati see oht olemas 😀) siis ehk täna. Samas peaks täna hoopis Eedenis käima vb. Nööri otsimas. Sellist täispoovat :P. Ahh.. näis ühesõnaga, onju. Kannatlikkus on voorus, kõrvarõngasõbrad! (teistele on seda nii tore kinnitada. Ma ise olen küll kannatamatu (loe: obsessed) E. osas.).
***
Et ma nii pikalt põõnasin, siis nägelesin loomulikult unesid ka. Esimene oli tore, teine oli.. häiriv. Mis siis, et ühtki laipa ei olnud (mul tavaliselt ikka on).
Esmalt käisin haiglas VäikeKaksikJ-i piilumas. Oli teine rõõmus ja rõõsa, aga endiselt ühtne. Meelde jäi hoopis see, et läksin sisse “koridori” ühest otsast ja tema asus maja teises pooles. aga seal ei olnudki koridori, vaid igal palatil oli kaks ust: üks eelmisse, üks järgmisse.. ja siis traavisid muudkui kõikidest palatitest läbi. Omapärane. Jumal tänatud, et keegi hea inimene tegelikkuses siiski koridorid leiutanud on. Au talle!
Teises unenäos olin Ja$il külas ja hängisin nendega natuke aega koos. Ja siis ta sai kokku mingite TÄIELIKE jorssidega, kes olid vist alles arestist pääsenud ja panid narkot hommiku ja õhtusöögiks jne. Üks neist oli mingi nende kamba-boss vms, sihuke ilus ja hea, kes tervituseks jagas kõigile lahkelt kingitusi eileõhtusest vargasaagist: pastakaid 😀 Kõva värk, noh!
Eniveis, ma läksin hullult närvi ja rääkisin Ja$ile, et mul on karvane tunne, et ma peaks sellest Dzeigile rääkima, et ta Su väljashängimistele veto peale paneks, kui ta normaalsete inimestega suhelda ei oska. Ja$ hakkas hullult õigustama sellepeale, et pole vaja ja värki. Ega tema ei käi nendega saagikorjel kaasas. Nad teevad oma “pahad asjad” ära ja siis nad saavad alles kokku ja lähevad sõidavad autodega näiteks ja värki. Drifti ja värki ja hullult äge. Ja tema, erinevalt mõnest teisest seal, ei ronivat üldsegi väga purjus peaga rooli! Ja siis ma läksin VEEL rohkem närvi, sest ta seletas eriti tuima näoga nagu kõige loogilisemat asja, kuidas ta ronib mingite narkarite ja joodikute autodesse ja kimab ringi. Ja siis ma panin talle litri kirja 😀 (mis on absoluutselt mitteminulik..)… Hetkeks nägi ta välja, nagu tahaks tagai virutada, aga loobus ja siis marssisin minema ja hakkasin Dzeikile helistama. Kuigi mulle hullult ei meeldiks sihuke kitukas olla. Samal ajal helises mu telefon ja helistas üks Ja$i klassiõde, hääle järgi nii umbes 2. klassi laps :P, ja rääkis, et ta rääkis kõik õpetajale ära, mis poisid teevad ja õpetaja juba räägib lapsevanematega (kas peaks proovima siia lausesse veel mõne “rääkima” vormi mahutada?!). Helistasin igaljuhul ka Dzeigile ja kitusin ikkagi. Dzeik kutsus Ja$i koju igaljuhul, räuskas natuke (mis ei ole ka eriti Dzeigi tavapärane olek), Ja$ valas pisut pisaraid (mis ei ole ka eriti Ja$i tavapärane olek) ja lubas edaspidi olla virk ja kraps koolilaps. And they all lived happily ever after!
Tõe selguse huvides olgu siiski maninitud, et tegelikult on Ja$ hea poiss, kes küll vahel teeb tiineka-east-väljunud-mõistuse (loe: minu) jaoks veits küsitavaid asju, aga need ei ole sellised, et õu ma karjun ja ülbitsen täiskasvanutega ja panen siis koni ette ja lähen peksan tüdruku läbi :D. Eih, Ja$iga võib rahul olla :).
***
Ja, kuigi ma olen siin kunagi seda juba kirunud, siis ma mainin korra veel: kallid lapsevanemad, kellel on lasteaiealine põnn käe otsas. Te ei pea kiirkõndi tegema, nii et põnn käe otsas ripub j ajalad muudkui all joosta vudivad. Kõndige! Nii et mõlemad teist võiks kõndida! Okei, üks kord kui bussile kiire vms, fainbaimi. Aga ma näen mõnda jooksuemmet igal hommikul. Astu kaks minutit kodust varem välja, no palun!
Mul on ko-gu-aeg uni.. võiks juba harjunud olla. Enamasti olengi. Aga täna on kuidagi ERITI uni…
Teen tööasju, ja kuulan raadiot, mis peaks mind erksana hoidma ja tööpäeva märkamatult mööda lennutama… Aga… * haigutab laialt * … ei lennuta. Ja eelolevale nädalavahetusele mõtlemine (hilja voodi ja tavapärasest varem üles) ei aita ka kaasa. Unele. Tujule aitab küll, sest tõotab tulla täitsa tore viikend, kahju ainult, et masu närib. Ja kui Sirilt küsisin, et mis ilm kah homme tulemas on, ei olnud vastus eriti Tartulik
Aga vaadake kui soe ilm õues on! Eile jäin selle aasta esimese vihma kätte. Wau. Kuigi olen isegi pärast pikka talve seisukohal, et mulle meeldiks lumesaju kätte rohkem jääda 😛
Aga soojakraadidest rääkides.. septembri esimesel nädalal käisin õhukese kilejakiga.. ja õues oli +5 kuni +9 kaadi. Praegu käin paksu mütsi ja talvejope-saabastega. Villane sokk on ka! …mis omakorda tuletab mulle meelde, et mu vaprad villasokid hakkavad otsi andma. Minu kudumisoskusega (loe: oskamatusega) vist uusi ei tee… peaks päkapikkudele kirjutama 😀
Minu kudumisoskamatus tuletas meelde hiljutise vestluse: mina: Kuule, meisterkuduja http://vimka.delfi.ee/153322/vanaema-kudus-uued-sokid/?id=153322&com=1&no=0&s=1 palun selliseid 😀 VäikekaksikJ: need on heegeldatud mina: khm… see näitas praegu väga ilmekalt, miks ma ise eitee vaid Sinu poole pöördusin 😀 VäikekaksikJ: 😛
***
Oeh. Saite aru küll. Mul pole midagi öelda. Mul on uni. Ja nüüd läks mu kõht ka juba jälle tühjaks. Porr.
/me jonnib kui ta unine on.. nagu 3-aastastele kohane 🙂
Mac nägi täna öösel jälle üle pika aja actionit unes. Kuigi jah, mitte väga pika.. alles see oli kui ma lennata oskasin ja Pariisi kohal politseijaoskonda otsisin, et ära kituda, et vampiir Edward&co tahab mind (võib-olla) ära killida… unenäo lõpupoole jõudsin küll pol.jaoskonnani, aga avastasin siis, et äkki ta ei tahtnudki midagi halba… ja seadsin oma sammud tagasi Eedu poole 😛 paraku ärkasin siis üles ja mul puudub info selle kohta, et kas me siis lived happily ever after.. või elas tema happily ever after ja minust sai hiline õhtusöök 🙂
***
Tänane uni algas (mingi eilse uudise järgi ilmselt) mingi tüübiga, kellel oli tänaval väga paha.. aga kui talle abi kutsuti, siis ei tuldud kohale. Aga tuli välja, et see tüüp, kellel paha olla oli, oli hoopis üna kuripaha pätu (mis enam ei olnud eilse uudise järgi 😀) ja kui lõpuks mingi abi tuli siis ta kukkus kättemaksuks tulistama.
Enivei, mina olin sel ajal üldse koolis (puu otsas kui pauk käis) ja vaatasin seda uudistest (või kuulsin hoopis raadiost?)… Kool asus TLÜs, aga oli suurem maja. Ja tegelt oli tegu mu keskkooliga, ainult selle vahega, et seal oli miski õpilaskodu ka. Igaljuhul oli enne viimast tundi väike paus ja kobisin lõunaunele.
Ärkasin ja läksin ajaloo tundi, mis pidi esimesel korrusel olema. Aga I korrus oli täitsa pime, ei miskit elektrit. Õpetaja tegi ettepaneku 9. korrusel tundi pidada, sest see oli miski klaasist juurdeehitus ja siis oli seal valgem. Majas polnud ühtegi treppi, ainult liftid (mis ilma elektrita ei taha eriti tööd teha…) ja siis veel läbi kõikide korruste minev luuk, millest rippus nöörredel. Ronisime siis mööda seda üles. Oi, kuidas ma virisesin, olin nii väsinud 😛 Samal ajal ronis ajaloo õpetaja (sihuke pensionärist proua) üles nagu osav tsirkuseartist 😀
Jõudsime me siis üles.. ja katuselt vehkisid snaimprid-politseionud, et kobige alla tagasi, vutvutvut… siin ei tohi olla!
Ja aknast, mis oli mere poole, paistis eemalt (minu arusaamist Viimsi poolt) mingit hullu paksu suitsu, mis üle kesklinna levis.
Kobisime siis alla tagasi (oi, kuidas ma virisesin 😛)… NooremKaksikJ (NKJ)ja tema meespool käisid (unes) ka mu klassis ja andsid nöörredelit mööda alla ronides terve tsirkuseetenduse nagu väljaõppinud akrobaadid (appi, kui imelik sõna… btw ükspäev mõtlesin tükk aega kuidas “loomaaed” kirjutatakse sest kirjapilt tundus nii veider 😀 😀).
Ajaloo tund jäi ära. Võtsime siis hoopis NKJga rulad (mul oli nii armas pisike punase mustriga rula 😛) ja läksime linnapeale uurima, et mis toimub siis kah.
Mereäär oli kõik politsei barrikaadidega suletud, et keegi pilte tegema ei läheks. Kui ükskõik kellelt midagi küsida, et mis-kus-juhtus, siis kõik ütlesid et see haavatud tüüp sai kurjaks ja pani ühe auto põlema. Pääskülas. Ja see suits ongi. Yeah, right.. nagu Pässa sealpool asuks ja nagu üks põlev auto sellist tossu levitaks ja kogu riigi politsei linna piirama asuks… njah.
Edasi tulid mingid büroohooned… uksed olid lahti, aga inimesi polnud sees. Läksime sinna, et kõrgematelt korrustelt aknast vaadata. Jõudsime Õhtulehe kontorisse (nad pidasid kontoris küülikut lemmikloomana, btw 🙂), aga nende aknast avanes vaade ainult veel kõrgemale hoonele mere ääres… põrr…
Rulatasime edasi. Jõudsime mingisse laohoonete piirkonda, kus ääres oli päris palju inimesi, sest iga laohoone vahelt oli natuke merd näha (ja mere tagust 😉) Mingi hetk tõusid seal reas järjest mingi 4-5 kõrget tumedat suitsusammast ja õhk hakkas sillerdama… mõne hetke pärast selgus, et see sillerdus olid sellised bowlingukuulide mõõtu klaaskuulid/pallid, mida õhk täis oli ja mis meie poole lendasid… kõik varjusid majade seinte äärde kui need asfaldile plartsatasid (sealjuures suure hooga purunedes… ja siis killud kuidagi..ee.. sulasid ära). Kuna “siinpool” oli hästi palju inimesi otsustasime edasi liikuda, sest järgmiste kaugemate majade taha mahtus paremini ära. Passisime hetke, kui neis imelikke suitsusambaplahvatusi ei olnud… sõitsime (endiselt ruladega ju) siis järgmise maja juurde, ootasime kuni kuulikesed kukkusid ja sulasid.. ja liikusime jälle edasi.
Jõudsime (ee.. Pirita Topi juurde?), kus oli migni väike nännikauplus. Läksime sisse hängima, ja mingi hetk läksid mingid hullud sireenid lahti ja hull müdistamine käis väljas. Ja siis kustus suits ära ja elu oli lill (paha-mees-saadi-kätte).
Hakkasime tagasi sõitma. Vahepeal kõndisin, rula käes ja siis tuli mingi väike nõme poisipõnn, haaras mu rulast ja hakkas üürgama “anna mu rulaaa tagasiiiii!.. Ta võttis mu rula äraaaa!”… ma olin suht šokis, et mida hekki? Tõmbasin hooga oma rula tagasi ja hakkasin ära sõitma, tema jooksis järgi, muudkui kisendas ja nuttis ja tegi möödujatele kutsikanägu… need vaatasid mind kurjalt, aga keegi vahele ka ei tulnud (eesti inimesed ju 😀)… me muudkui sõitsime ja tema muudkui kisendas.
Siis nägin eespool jalutamas ühte tuttavat politseid, kes oli küll tegelt vaba aega veetmas. Kui lähemale jõudsime ja see põngerjas ikka kõrval pasundas, siis käratasin vastu midagi stiilis et Ma ei ole Su rula varastanud see on minu oma ja mine otsi keegi teine, kellelt asju välja petta üritada… Töötas, politseis tärkas töötahe ja et ta mu ära tundis jäi ta jagelema hoopis tüütu tatikaga. Win!
Ja edasi on blänk… ärkasin lambist üles ja olin väga väga üllatunud et see kõik ainult uni oli. Enamasti olen ma magades üldiselt teadlik, et see on ainult uni, aga seekord oli üllatus ärgates suur 🙂
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 