Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.
M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.
Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.
Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.
M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?
Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.
Kreit saksess ju?!
Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂
(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)
***
Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.
Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.
Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂
(Aga ikka olen rõõmus!)
**
Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.
(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)
Great news! Vaatasin Grey Anatoomia uusima osa ära ja selgub, et ma siiski oskan nutta! Kuigi see polnud filmis selline päris kurb-kurb koht vaid pigem kurb-lootustandev koht… aga kindlasti mitte rõõmus. Seega great sucsess!
Ennustasin eelmisel nädalal midagi õigesti ette. Täna ennustasin terve osa, et ju Mer ärkab äkki üles ja selgub, et nägi seda kõike unes vms.
Aga ma ei ütle, kas ärkab!
***
Nüüd võtab see Koon ja see T. ja läheb kohvikusse. Jah.
Ps. Vaade põrandale kinnitab, et Koonu asemel on meil majas hoopis kihvadega pühadejänes:
Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.
Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.
Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.
***
Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.
Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.
Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)
Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.
Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.
Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks. Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.
Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)
***
Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.
Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.
Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.
Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.
Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!
Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.
***
Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.
Piinlik on ikkagi.
***
Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.
Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.
***
Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)
Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?
Väga.
Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.
(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)
Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.
Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.
Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..
Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele. PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂
*
Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.
Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.
Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.
Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)
***
Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…
***
Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂
***
Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…
Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.
Tulnud eile varahommikul Tartu Kesklinna tulesid imetledes tööle, mõtlesin blogida sellest, kui Maagiline Tartu tulede-valgel välja näeb. Kõige ilusam 🙂
Aga täna sõitsin tööle ja avastasin, et… jõe/sildade/Annelinna kohal päikesetõusu nägemine on ju ka kõige ilusam.
Ja siis mulle meenus, et olen ju mõelnud, et “Päikesepaistelisel päeval on Tartu kõige ilusam!“.
Ja kui ma siis edasi mõtlesin, kuigi natuke juba kartsin mõelda, siis kujutlesin loojangut ja leidsin, et siis on ju ka kõige ilusam…
*
Loobusin siis päeva-osadest ja otsustasin aasta-aja osas hoopis kõige ilusama välja selgitada.
Jõulutuled ja lumesadu!… kuigi, suvesoe, päikeseline ja lilleklumpidega on ju ka… Ja siis veel kevad, kui Tartu paljudpaljudpaljud puud õitesse ja lehtedesse minema hakkavad… või sügis, kui needsamad puud värviliseks muutuvad.
Ah, Tartu: Sa oled ju KOGU AEG imeilus!! Sellepärast Sa mulle meeldidki! 🙂
… kui ta vaid järjekindlalt Koonu käppi katki ei torgiks/lõiguks.
Nüüd on vaesekesel välijalatsiks eriti lühikestel pissipausidel kassipildiga sokk:
Aga, et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et laupäevaõhtul oli supermõnus vaikne-soe ilm:
Ja kui me siis Ch.-ga jõe äärde koeri “jalutama” läksime, otsustasid nemad, et Jeesuse moodi vee peal kõndimine oleks märksa šefim… Aga see ei tulnud neil eriti hästi välja ja pidid hoopis Michael Phelpsi stiili harrastama.
Aga ujumast naastes oli käpapadi katki ja koer nüüd kodus “haiguslehel”… Vaene pisike.
Lisaks algas jooksukas (nagu isaskoonud paar päeva juba ette hoiatasid), kuigi pidi juunis algama. Aga Koon ilmselt kuulis, kui ma Empzile ähvardasin, et me ei saa Jaanipäevaks maale sõita (bussiga), sest Koonul siis jooksukas. Võttis siis EllieTheElephant ette ja mõtles, et “ähh, saab kaelast ära enne jaani!” :D…
Aga et Koon oli pühapäevahommikul lonkav (lonkab siiani 😦) ja poisi-igatsusest-õnnetu, siis käntseldasin oma suursugused päevaplaanid, ütlesin Ch.-le, et pole siin midagi Tartut, kobi tagasi pealinna, ma ei chilli Sinuga! (no okei,ma ajasin kõrvad lonti ja vabandasin viisakalt, et nii nõmedalt lubadusest külla minna taganesin…) Ja otsisin hoopis uue pusle kapi otsast välja. Mis, peab tõdema, ei ole praeguseks kaugemale jõudnud kui ääres ja 1 rida (helesinine taevas) tükke koos…
Aga Tartus on kevad+suvi ühteaegu (ühtaegu?) sirelid ja õunapuud õitsevad täies hoos…
…ja väljas on 30 kraadet sooja. Mulle meeldib. Päev otsa 30kraadiga ja öö 27-ga (toas on väga soe.. kastsin eile enne magamaminekut Koonu külma veega, et tal ka helgem hetk oleks…) ja lõpuks ometi saab ka minusugune külmavares, misasi see “palav” on, millest ma nii palju kuulnud olen, aga vat kohanud ei ole. Ja jäätis (see õige koorejäätis, teate küll) on ju nii hea, aga muidu nii külm! Ma sõin eile kindluse mõttes kohe kolm tükki ära, sest mine tea, millal jälle saab… varsti lubab jälle 13-kraadi ju…
Täna hommikul oli maja ees selili see suur (2-3cm) must põrnikas… siples ja siputas muudkui jalad taeva poole. Keerasin (pöörasin?) ta õigetpidi. Ajas end ühe liigutusega tagasi selili. Asetasin uuesti õigetpidi. Keeras end hetkega uuesti selili. Peale kolmandat katset jätsin ta siputama. Ju talle siis meeldibki nii…
Täna nägin väga häirivat und. Jalutasin Koonuga… Koon ei olnud sugugi sihuke viisakas ja viks jalutaja vaid rebis rihmast nii et mu käsi venis 2x pikemaks vist… Ja eemal oli mingi mees oma hästi suuuure ja väga kurja koeraga. Ja äkki jooksis Koon selle kurja koera juurde. Mina järgi ja üritan Koonu ära sikutada, tema, pätt, põgeneb minu eest ümber kurikoera. Arghhhh.
Lõpuks läks eemale ja viskas ennast kõhuli, keeldudes liikumast. Ja mida tegin unenäomina? Haarasin jalast oma valge “hotellisussi” (sest tavapärane on toasussides koera jalutada ju) ja nüpeldasin vaest koera sussiga 😦 Ärgates olin väga frustreeritud, nii unenäokoonu sõnakuulmatust käitumisest kui enda kurjast unenäominast.
Kui uuesti magama jäin olin VäikeseFränky ja Vihmahäälega mingis hotellis (huvitav, kas selle pärast mul olidki eelmises unes need valged hotelli-sussid jalas?! 😀), mis nägi välja täpselt nagu haigla… Nii Vihmahäälel kui mul tekkis järsku räme põiekas ja tegime võidu teise koridori-otsa vetsuni. Ma lõikasin mingist kohast ja võitsin (ilmselgelt ei ole unenäo-mina sugugi meeldiv inimene 😀)…
WC oli ülikitsas, täpselt poti-laiune.. ja seinal, täpselt poti kohal oli see suuur suuuure WC-paberi-rulli hoidja.. Ehk siis põhimõtteliselt jäi see poti kohale.. nii et pidid ennast poti ja selle paberihoidja vahele suruma kuidagi… Tegin siis seal mingeid ülipindlikke joogaharjutusi, et vastav asend sisse võtta, kui jagasin matsu ära, et ehhh.. see vist pole ikka päris reaalne… ja tegin hoopis silmad lahti ja käisin päriselt vetsus ära. Meie tualett pole kunagi nii suuuuur tundunud, kui täna 😀 😀
***
… et näed äkitselt, kuidas Miljoni-onu, kes tavapäraseltki väga sirge sammuga ei kõnni, ületamas Kaarsilda… kaart mööda! Aga peale mõnda õudu täis minutit jõuab ta siiski elusa ja tervena teisele poole.
… et kohtad Rakvere bussijaama taga lillat lehma, kes inimestele tervitussõnumeid koos šokolaadiga jagab:
… et oled jõudnud viimase Harry Potteri raamatu veerandipeale ja nüüdseks juba niiiiii kaasahaaratud, et näed öö otsa unes lugusid sellest, kuidas Sa Voldemorti “Seda Kelle Nime Ei Tohi Nimetada” otsid või tema Sind taga ajab. Hirmus.
… et oled parajasti maale jõudnud, kui saad SMSi, et Tartus ootab Sind Smartposti pakiautomaadis miski… Tänalõunal saab siis näha kes/mis/kus, sest mul pole aimugi.
… et tellid endale Ja$i bussivastu, et ta Koonu hoiaks, et saaksid Rakveres minna Pätsi leiba (=maailma PARIM leib, ausõna!) ostlema, lootuses seda suisa mitu pätsi Tartusse tuua… ja pettud, sest kõigist müügikohtadest on see nii ära ostetud, et isegi puru pole järgi 😦
… et sõidad Koonuga esimest korda kaugliinibussiga ja oled mõttes valmistunud nii kurjaks bussijuhiks kui koeravaenulikeks inimesteks kui bussi pelgavaks rahutuks Koonuks ja selgub, et inimesed on ilusad ja head ja Koon bussis sama leplik ja nunnu kui bussist väljaspool 🙂
… et kõnnid hommikul tööle ja otsustad järsku köhides, et nüüd on hea mõte hingamine mõneks ajaks täiesti ära kaotada… teah, kas on mõistlik hakata pulmonoloogi või allergoloogi juurde minekut kaaluma?
… et ärkad 5 hommikut järjest peavaluga, aga et inimene harjub kõigega, oskad nüüdseks juba ibukast hoiduda ja hinnata seda, kui palju raha Sa pideva j harjumuspärase peavaluga valuvaigistite pealt kokku hoida saad 😀
… et… eimidagi… uni on.. ei viitsi rohkem blogida…
Emps möllas aias peenras kühvliga, Koon lubati õuele seltsiks…
Äkki näen aknast kuidas üks beez karvane keravälk sööstab üle peenarde kapata, miski taim hambus… Keset peenart sooritas midagi kukerpalli-saltolaadset ja loopis taimetuusti… Ise üliõnnelik 😀
Läksin siis välisukse juurde ootama ja huvitaval kombel visatigi koer pool minutit hiljem tuppa 😀 pole miskipärast enam aiatöödele seltsiks oodatud 😀
***
Ps. Mõned Vinnimaapildid kah sekka:
Käisime Koonuga matkamas ja metsataga mäel toimunud lageraiet kaemas 🙂
Leidsin, et meie kunagine kelgumägi oli täitsa võsastunud… Nyyd oleks sealt alla kelgutamine täielik Jackass 🙂
(Ps. Sellega meenub mulle, et Dzeik sõitis sealt vist kunagi suuskadel jackassi stiilis alla ja virutas endale suusakepiga sinika silma alla)…
(Ps2. Tartu lehtederohelisest kevadest ja toomingaõitest tulles on mets niiiii talviselt hall)!
Kuigi lilled on metsas ilusad ja elavad seal kauem siis ma ei suutnud vastu pidada ja lihtsalt pidin ühe pihutäie tuppa tooma 🙂
Toas otsustasid tulbid ikkagi Tartu tunnet luua ja õie lahti visata…
Õhtul piilusin eurovisiooni kõrvale emme Saksamaareisi slaide… Selle eriti retro slaidiaparaadiga 🙂 üüberkhuul!
Ja köögiakna välispoolelt leidsime teo, kes otsustas, et läheb… Kuhugi 🙂
Mul on uni ja mul on juba nädal aega mingi rõve kinnine köha, mis käib megahoogudena (oleks palavik ka, kahtlustaks tuberkuloosi 😛) ja ravile ei allu ja mu perearst asub teises linnas ja mul on nii kopp ees köhimisest. vot. ärrr.
Ja täna on mul megauni ja ärkamisest saati peavalu ja käed surevad ära, kuigi olen kaltsiumi korralikult närinud. Ärrr.
Aga väljas on päris päris roheline (ja külm) kevad. midagigi. Koer on ka tore. Veelmidagigi.
Nagu mu instagram kilkab, on kevad täies hoos. Mis siis, et hommikuti on miinusüks ja tulen tööle talvejope, mütsi, salli, kinnastega 😀 Olles viimased paar aastat järsku kevade vastu allergiline, siis närin rõõmsalt allergiatablette. Või vahel ei näri, kui need maha unustan. Siis köhin, aevastan, jooksen silmavett ja nuuskan nagu põeksin seagrippi vms. Whole lot of fun! 😀
Olen mitu kevadet sama ravumit tarvitanud. Ja üleeile ütles esimest korda apteeker, et “see võib unisust tekitada ja sellepärast võetakse vahel õhtuti“. Aitäh. Ütle seda kõige kergemini mõjutatavale inimesele maailmas. Aitäh! Arvake ära, kas ma käin nüüd ringi üheksakümmend korda unisemana kui varem või jaa? Aaargh…
Täna on Hoséph´il sünnipäevapäev. Lasin siis varahommikul teda Fränky ja sõprade poolt lausa raadios õnnitleda. Helistasin talle 5min ette, et ta üles ja kuulama ajada. Telefon oli väljas Helistasin siis VäikeFränkyle. Kaks korda lausa. Ei vastanud. No on tõpranahad. 6.45 on päike pooles taevas ja nemad ei suvatse telefonilegi vastata. Prfff. Õnneks lohutab mind pisut teadmine, et VäikeFränkyl on mingi foobia vastamata kõnede vastu ja nüüd on ärgates teda vähemalt kaks vastakat ootamas. Paras! Prfff.
Õhtul astun sünnipäevalapse juurest läbi ja edastan sõimu hommikuse magada-julgemise eest personaalselt. Kingituse annan ka ära. (Kui Sa nüüd Hoséph oled, siis ära palun ava järgnevat linki). Kingiks on see. (See roheline, mitte kuldne 😀)
Mõni päev tagasi uurisin, et kas originaalDVDsid kuidagi rippida saab arvutisse. Dzeik soovitas (või, noh, tegelikult soovitati Dzeiki kaudu… aga mul ei ole soovitaja jaoks veel sobivat hüüdnime blogisse… ideid?) mulle ühte programmi, mille T. arvutisse sikutasime ka. Aga kui see rippima hakkab, siis jookseb kokku ja paneb proge kinni. Proovisin erinevate filmidega. Prffff. Niisiis, teisi progesoovitusi? Või hulle vabatahtlikke, kes sooviks minu eest mingi 15-20 DVDd ära rippida? 😀 Sealjuures te ei tohi faile endale jätta, mõistagi, sest see oleks ju filmi loata levitamine… Aga võin tasuks pakkuda… ee… ehhee.. no vot… ehh… hmmm… šokolaadi?
Lugesin blogisse tulnud spämm-kommentaare. Vahel ikka tsekin need üle, sest kunagi ammu näiteks Anni omad läksid otse sinna. Enam pole päris-kommentaare spämmboksi läinud. Aga väga tujutõestev lugemine. Kõik “kommenteerijad” kiidavad mu blogi meeliülendavalt. Küll on ilus taust, küll räägin kaunist juttu (mis siis, et kommentaarid on inglisekeelsed ja postitused eestikeelsed) jne. Kommenteerijate nimed on ka täpselt minulikud, ehk siis muidugi tahan ma nende koduleheks märgitud netilehti klikata siis ju 😀 “Dog Obidience Training” ja “Fasebook adult sex site” näiteks. Kutsuvad ju 😛
Ps. Ei tasu siiski muretseda, ma olen äärmiselt närb kahtlaste linkide klikkija. Isegi sõprade saadetut ei usalda 100% 😛 (i´m psaiko, ainou)
Ja last, but not least. Kui see 100 Happy Days projekt läbi saab (lõpuks 😀), ehk siis umbes 2 kuu pärast. Siis tahaks seda “30 Days PhotoChallenge”´t teha.
Näis, kas 2 kuu pärast meeles on, et tahtsin. Või kas siis veel tahan üldse. Sest juba see 30 õnnelikku päeva on üsna frustreeriv värk 😀 Mõni päev on iiizibiizi, aga näiteks täna.. Mul pole kõige hallimatki aimdust, mida ma postitan. Ma ei saa ju lõpmatuseni ainult Koonu ja kevade pilte postitada, onju. Kuigi Koon rõõmustab mind niikuinii iga päev, aga siis ma oleks pidanud projekti kohe alguses nimetama: 100+ õnnelikku päeva Koonuga vms. Muuseas, 5. mail saab juba 7 kuud Koonurõõmu! (Proovisin Exceli DAYS360 funtsiooni abil arvutada, mitu päeva see kokku teeb, aga too pakub mulle järjekindlalt 0. No ei usu.)
Voi pele. Nooou…. Mina olin kindel, et Kelluke või Fanta või Tarhun sisaldavad rohkem kofeiini, kui kohv… Iga kord, kui uni peale tuleb, joon Kellukest.. ja näe, uni ei ole siiani ära näinud… see selgitab nii mõndagi. Artiklis võib tõeterasidki leiduda.
Aga tegelt, mis kohvi puudutab, siis ma joon hommikuti ühe tassi (rohke piima ja suhkruga)… üldse mitte Gilmore´lik 😀
Näide Gilmore Tüdrukutest:
Lorelai: [Suurt kohvitassi Lukele ulatades]: “Please, please please, Luke??”
Luke: “How many have You had today?”
Lorelai: “None!” Luke: “Plus…?” Lorelai: “…Five…”
Väga ebatervislik eksole. Aga kõik head asjad ongi ebatervislikud ja kui on valida, et kas süüa/juua seda, mille järgi isutab ja elada õnnelikuna, aga kümmekond aastat vähem… või püsida pingsalt üdini tervislikuna ja olla õnnetu iga kord, kui näed teisi söömas/joomas salaamit, juustu, friikaid, karastusjooke jnejne, aga elada veits kauem… Siis ma vist valiksin selle õnneliku, aga lühema…
Sellegipoolest ostsime T.-ga minu lahkel soovitusel miski loodusliku hambapasta. Kallim, kui mittelooduslik kraam. Täna õhtul peaks see lõpuks otsa saama, Jumal tänatud. Tavaline hambapasta juba ootab ja ma ei jõua selle kasutamist ära oodata 😀 :D. Peale selle, et see looduslik on rõveda maitsega ja muutub suus mingiks imelikuks puruks mis hammastele kleepub, nii et ka hambapastast lahti saamiseks tuleb harja kasutada… ei puhasta ta küll hambaid.. ja mu igemed on punaseks muutunud :S (Peaks vist hoopis kasutama seda TUNDLIKELE hammastele mõeldud TUNDLIKE hammaste hambapastat, mida reklaamib…) Ühesõnaga, ma küll usun, et on ka looduslikku kraami, mis normaalne on… aga ma eelistan siiski edaspidi seda traditsioonilist. Aitäh.
Niisiis. Pikad pühad olid vahepeal.
Käisin töökaaslastega lauamänge mängimas ja siis Tartu ööelu piilumas. Päris tore vaheldus.
Jõudsin Potteri raamatutega neljanda osa poolepeale ja panin oma helendava pusle kokku.
Lisaks kaesime T.-ga “Laula mu laulu” viimaseid osi. “Nädalavahetus Kanal 2-ga” ja “Palume Lavale” jätsime seekord vaatamata, sest viimased saated on juba algusega võrreldes jamamaks muutunud.. ei raatsi siis netimahtu kulutada (sest netipulgaga on see ju piiratud :S)
Käisime Koonuga Anne Kanali ääres pikalt patseerimas. Kui Sõpruse silla juurde Koerte platsile jõudsime, nägime vaid, kuidas kõik teised mänginud koerad koduteele asusid. EllieTheElephant sai nukralt üksinda mängida. Õnneks sai Koon üleeile vähemalt kahe väikese Norwichi terjeriga mängida. Nupsikud. Aga kobakäpp, nagu EllieTheElephant on (minusse), suutis ta oma käpa “pöidlaküüne” kohalt katki teha. Valus ei ole, teda ennast ei häiri ja nähtavaid probleeme enam ei ole, nii et vast paraneb ära kenasti 🙂
Värvisime mune. Selgus, et värvid, mida omasime olid kräpp suht. Sellest ka see kunstianne tasemel 3-nädalane-šimpans. Aga mulle meenus täna, et ma ei söönud munadepühadel ühtegi muna. Veider. Sõin hoopis muffineid, mis olid väga head. Ja tacosid, milles olen pettunud (nii kõvad ja ebamugavad söömiseks… prf)
Pühapäev oli suur koristuspäev. Tööl oli sel nädalal minu koristusnädal, mida alustasin esmaspäeval suurpuhastusega oma kabinetis. Nii et pühapäev sobis nädalat lõpetama kenasti. Sulatasin/pesin külmikugi ära, sest jäässe ei mahtunud enam midagi 😀 Ja kraanikausi pesin ära. Peegleid küürisin ja tavapärane tolmuimemine ka mõistagi jne. Ohküllmaolenikkatubli.
Sain T. nõusse, et ta minu Liisi vms oleks. Ehk siis saan endale uue lisakõvaketta ja maksan talle selle järelmaksuga. Poest järelmaksuga tuleks juurdehindlus muidu koletu. Aga nii eelmine kõvaketas (ainult 320GB), kui arvuti (250GB (?)) on täiesti ääääreni täis juba. Nüüd on mul siis 2TB ruumi. Wow. Tegelesin eile ja jätkan täna-homme siis ka eelmise kõvaketta ja arvuti koristustööga 🙂 Kogu kraam uuele ja siis filmid (ja muusika?) sellele pisemale. Sest pisem on ühtlasi kaasaskantav ja lihtsamini ühendatav, nt ei vaja ise elektrit eraldi jms, et seda siis tihedamini kasutada saaks. See on mõistagi aeganõudev, sest failide kopeerimine võtab tunde, sellise kogusega.
Ühtlasi on mul ka üks arvutialane küsimus, aga ma teen selleks uue minipostituse kohekohe, sest muidu ei leia targad inimesed seda siit möla vahelt üles. (See oli nüüd siis äärmiselt peen vihje, et Sina, kes Sa lugemisega siiani jõudsid, ei kuulu ilmselgelt tarkade inimeste hulka 😀 😀 😀)
Aga teate? Väljas on kevad! Nii tore 🙂 Jättes välja selle, et MJ lubab kolmapäeval lahkelt öökülma…
Ja lõpetuseks kaks videot ka.. Britain´s Got Talentist. Ilmselt olete nähenud ka juba…
Day 27: Laulud (hääled?) minu peas. Teate seda tunnet, kui mingi laul peas muudkui ketrama ja ketrama hakkab ja te lõpuks seda lugu vihkate, aga ikkagi kuulate? Nu vot, Curly Strings´i “Kauges külas” on just üks neist…. arghhh@”saaaaadaaaa pruuuuniiiiks, teiseks juuuuuniiiiks”… peaks vist kuulama jälle…
Day 28: Mida vanem eit, seda roosam MaximaSoodushinnagaPapu. 10 euro eest rõõmu maailm. Ps. Need Maxima jalatsinumbrid on ikka huvitavad.. salamahti olen üleöö 38-39lt 41ks kasvanud 😛
Day 29: Grüne Instagram ei muutnud seda pilti ebaloomulikult roheliseks. Kevad ja värske muru ja päike muutsid. Kevadine 🙂 Kahju ainult, et temperatuur endiselt nii pakaseline on.
#Day23: Koonud! Tegin selle pildi küll õigel päeval, st. 23-ndal päeval, kui Ellie Roosit nägi… aga siis unustasin pildi üles laadida ja tegin seda alles järgmisel hommikul (Ma konkreetselt ärkasin järgmisel hommikul mõttega, et: appi, pilt jäi laadimata!.. ple vist eriti õnnelikud sada päeva, kui ma rohkem närveerin, kui varem 😀 :D) Eniveis… Ch.-d ja Koonlast oli torekas näha.Olenemata sellest, et ma nüüd (tema sünnipäeval) veits tõbras olin ja kui ta mulle pärastlõunal helistas, ütlesin, et “helistan kohe tagasi”… See meenus mulle loomulikult õhtul magama jäädes uuesti… et “kohe” on vist juba läbi… /me vabandab 😦
#Day24: Päike! Käisime Koonuga laupäeval raamatukogus (kus ma tegin muuseas lõpuks ära lugejakaardi, mida ma juba septembrist alates kavatsenud olen… ) ja sealt tulles kohtusime (planeeritult) Toomemäel VäikeseFränky ja Dzännuga. Koonudel oli lõbus. Päike oli ka mõnus. Aga tuul oli, brrr… talvine.
#Day 25: Pusle 🙂 T. tellis mulle öise linna pildiga 1000tükilise pusle, mis pimedas helendab. Wiii. Pilt ei ole veel koos, õnneks pole mind väga palju kodus olnud, muidu oleks kogu rõõm juba otsas. PS. Veerandsada päeva sajast õnnepäevast on juba läbi. Huh. Varsti saab jälle õnnetu olla :D.
#Day 26: Ale! Kuigi eile oli toredaid sünnipäevi ja sünni päevi, siis valisin õnneks hoopis rahateema. Käisin apteegis shoppamas. Suursponsori(loe: Haigekassa) abiga sain allahindlust 99,59 eurot (105,55st). Kreit saksess!
Helistasin siis VäikeFränkyle. Kaks korda lausa. Ei vastanud. No on tõpranahad. 6.45 on päike pooles taevas ja nemad ei suvatse telefonilegi vastata. Prfff. Õnneks lohutab mind pisut teadmine, et VäikeFränkyl on mingi foobia vastamata kõnede vastu ja nüüd on ärgates teda vähemalt kaks vastakat ootamas. Paras! Prfff.
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 