Ääremärkusena olgu öeldud, et ma võiks pea iga küsimuse lõppu lisada: “Kuna mu mälu on kohutavalt halb, siis ma ei mäleta midagi aasta alguses ja vastan suht aasta viimase kahe päeva põhjal :D” Lisaks olge hoiatatud, et ootuspäraselt on koer teemas 😀 kogu aeg.
1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud? Käisin Lodjaga sõitmas. Käisin esimest korda: Pläsku katusel, Maarjamõisa Haiglas, mitmes Ida-Virumaa kohas jne. Veetsin päeva kottpimeduses jooke valades ja koogi/torditükke serveerides. Sain endale “oma koera”, Ällu oli rohkem nagu perekoer… Ühtlasi ka võtsin esimest korda Koonu tööle kaasa (siiani võtan).
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Sel aastal andsin esimest korda elus uusaastalubaduse. Teraapiakoera-teemal, loe eelmist blogipostitust 🙂
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? Jep, VäikeKaksikJ.
(ps. ma nägin täna unes, et mul oli kuri kaksikõde… ps2. VäikeKaksikJ ja tema õde ei ole kurjad).
4. Kas keegi su lähedastest suri? Ei. Väga meeldiv neist/teist.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?
Päris oma pesa oleks nunnudus kuubis. Muus osas on mul olemas kõik, mida vaja.*
* Loomulikult on palju asju, mida ei ole vaja… aga tahaks 😀 Vt. rubriiki “Saamisrõõm” 😀
6. Mis riike külastasid?
Hiiumaad :D.. nali, st. külastasin küll.. aga välisriikidesse ei jõudnud, Hiiumaa oli kaugeim punkt. Kuigi Ida-Eesti tundus ka päris.. võõrkultuuriline.
7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks? 5. oktoober 2013 😛 Koon tuli koju 😛 Aasta tähtsündmus ju, doh!
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek? Dziiz, ma ei tea… T. Tartusse saamine… Koon muidugi… tervist sai ka ehk natuke putitatud… bäh, ma ei tea.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Doooh, ma ei kuku läbi. Doh. Ma olen ideaalne ju. Noh, oli üht-teist.. mis sest enam.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Sain hakkama ühegi külmetus-viirus-haigulehete. Vigastusi ka ei olnud. Ühel opil siiski käisin, aga ma ei loe ennast sellepärast veel haigeks :P.
11. Möödunud aasta parim ost.
Suuremat ei olnud midagi… Koeralausuja raamat oli hea valik. Uus talvejope on ka ilusake ((Y) Sepa Turg!)…
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi? Need küsimused on raskemad kui mõni eksam. Koonu oma, kahtlemata! Koonusaaga asjaosaliste oma ka.
Lisaks mitme loomapoe müüja oma, kes on maailmatoredad olnud. Ja Sepa-turu-müüjatädi oli ka tore.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Meediast on ikka üks koma teine tegelane läbi astunud, kes võiks olemata olla…
14. Kuhu läks enamik su raha?
Üürile.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Koer. Koer. Koer. Täpsemalt EllieTheElephant.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?
No kuna mul on niiiiiiii jube mälu, siis ma mäletan ainult viimaseid… “Lapsed tulid laulma kuue Euro eest” näiteks. Edgari-lugu oli ka kummitamajääv.
Aga tõsisemalt… Robbie “Angels“ kontserdilt… “Meil on aega veel” aasta algusest… (oli see üldse 2013 või 2012? 😀) ja Alen´i “Valgusfoorid“.
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii. kõhnem või paksem? Sama klibu.
iii. vaesem või rikkam? Rahaliselt tundun vaesem. Kuigi ei peaks olema. Krdi hinnatõusud
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Dunou… koristanud? 😀
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Laiselnud?
20. Kas sa armusid aastal 2013? Ei
21. Kui palju üheöösuhteid?
Mul ei pole ühelgi aastal üheöösuhet olnud… 2013 ei olnud ses suhtes erinev.
22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Uutest avastustest “Dog Whisperes” ja “Originals”…Vanadest headest ikka “Grey Anatoomia” ja “Vampiiripäevikud”.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Kindlasti. Mul pole kedagi kindlat, keda ma vihkaks, aga üldiselt: roolijoodikud, loomapiinajad, inim-piinajad, bussipeatuses suitsetajad jne.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Ma ei tea 😦 Mulle meeldis väga “Koeralausuja”… ja “50 halli varjundit” esimene ja teine osa (kolmandat pole ikka lugenud) ja “Minu Supilinn”. Ja kindlasti midagi veel, aga ma ei mäleta ju, mida ma lugenud olen… Ahjaa, aegumatud Lindgrenid ka loomulikult!
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Eee.. ööö… puudub.
Küll aga avastasin, et Koit Toome oskab vaimustavalt laulda… mis ei pane mind küll tema tavapärast muusikat kuulama, aga saates oli ta il fantastico!
26. Mida sa tahtsid ja said?
Doh. Lihtne T. Tartusse ja Koonu: (kuigi Tema ei ole “mida” vaid on “keda”)
27. Mis oli selle aasta parim film? Ot.. las ma vaatan enne üldse, milliseid 2013-filme ma nähenud olen… väga väheseid selle aasta omi vist: Visa Hing (6?), Beautiful Creatures, Safe Haven, The Host, Fast&Furious 6, Despicable Me 2, The Lone Ranger, Turbo, Planes, I give it a year, Jobs… Ei oska neist midagi valida 😦 Lone Rangeris oli Johnny 🙂 Jobs oli ka vaadatav… aga mingit lempat ei sündinud.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Ma ei mäleta oma sünnipäeva 😦 See oli ju jaanuari alguses. Nii ammuuuuu. Tööl sõin pitsat… Supilinna raamatu sain sünnaks… ahju kütsin ilmselt. Ma ei mäleta, tõesti.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Rohkem armsaid hetki?!
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Tavapäraselt tohlakas teksa+pusa/kampsun.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Mina ise. Siin poleks teistel midagi teha, kui mu katus ikka ära sõita tahaks, siis ta ka sõidaks ilmselt (õnneks ei taha) :D.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Vanad lemmikud ikka, Robbie ja Ian Somerhalder jne.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Enamik poliitilisi küsimusi tekitavad minus ühte kahest tundest: ükskõiksust või vastikustunnet 😀
34. Keda igatsesid? Teda. ; Oma Koonu. 😛
35. Kes oli parim uus tutvus? Koonu-inimesed 🙂 Ja mõni töökaaslane, kellega sel aastal tihedamalt suhtlema hakkasin.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.
Et ma olen Loll. Sest loll ei õpi oma vigadest ka 😛
Sissejuhatus
Siit nurgast tuli sõimu, et blogis vaikus… sealt nurgast jällegi härdaid palveid, et võiks ju blogida… Kolmandas nurgas istusin mina üksõhtu masenduses, et Mallukas oma blogi kinni pani ja mul nüüd enam miskit lugeda pole… ja neljandas nurgas istusin ma rõõmustades, et ta siiski kaua vastu ei pidanud ja uue blogi avas. Keskpõrandal saime siis kokku ja otsustasime, et üks pikk lambiteemasid täis vahearuanne saagu siin olema. Minule omaselt väga paljudes teemades hüplev ja otseloomulikult Koonupiltidega 😀 Aga olge hoiatatud, ilmselt ei viitsi ma enne järgmist nädalat (ja ilmseltkindlasti ka mitte esmasp.) uuesti blogida, nii et.. maitea, jaotage see enda jaoks ära näiteks, iga päev üks lühike jupp ja üks pilt, näiteks 😛
Aga siin siis kõik, mida sülg suhu toob.. suvalises järjekorras.
Ps. Mis veel Malluka blogi puudutab, siis ma ikka mõtlesin, et missugused masohistidest tainapead need on, kes lähevad järjekindlalt kellegi blogisse, kes neile ei meeldi? Miks nad sinna lähevad? Mulle on ka eluteel sattunud ette blogisid, mille kirjutajatega ma ühel meelel pole, no aga Jumala eest, ma panen selle netiakna kinni lihtsalt, mitte ei lähe järjekindlalt iga postituse alla anonüümselt möirgama, et kirjutaja on idioot… No ma ei tea, on ikka inimeseloomi olemas… jeebuskraabus.
§1. Kus me peidus oleme? Mac ja EllieTheElephant resideeruvad päälinnas. Saabusime siia muuseas rongiga, mis oli EllieTheElephanti esimene rongisõit. Edukas. Tema piletiks oli pagasipilet hinnaga 1.28, mis iseenesest ei ole palju, aga on kõige kallim pagasipiletitest. Nagu vihje, et Su koer on paks. Prfff, jalgratas vms suur pabas on oluliselt suurem kui EllieTheElephant, vot!
Macil sinine leht Tlnas, nii et Lasnamägi võttis meid kenasti vastu (nii kenasti, et senini oleme näinud ühte trepikojas magavat narkomaani ja põllul jalutades tuli neid suisa 3 korraga vastu… selleasemel, et mind tühjaks tõsta, tegi üks neist Koonule pai [Koon vajab nüüd sügavpuhastavat desinfitseerimist vms :P]). Hetkeseisuga veel Lasnas, pikimad matkad voodist välja on Koonujalutused õues, aga need on aina pikemad 🙂 Nädala lõpupoole tagasi armsasse Tartusse, jepikajee 🙂 Aga nagu pealinna-rahvas märkab, siis ma ei ole nendega deitinud (v.a. need, kellega see siinsamas maja juures õnnestub 🙂), aga see on puhtalt Teie enda süü, miks Te siis olete nii kaugel, mitte kõrvalmajas! vot.
Aga T. saatis oma naeratavad (ja magusad) tervitused isegi kaugelt Tartust, küll toreda kulleripoisi käe läbi, aga asi seegi 😉 Kaardil oli muuseas kirjas, et ma koerale kommi ei annaks.. ja hiljem rääkis ta veel, et oleks valikus midagi ka koertele olnud, oleks saatnud. Awww.
§2. Mis me vahepeal teinud oleme? – Mac näiteks, kes vahepeal voodirežiimist lolliks läheb (ja vahepeal jälle meeletult magada-saamisest mõnuleb (vt. allpool)) on leidnud uue hobi. Huvitavate tilkade pildistamine kraanikausiäärelt. How fascinating, huh?!
– EllieTheElephant seevastu on peaaegu õppinud käppa andma. Olen 2 kuud proovinud. Kõik muud käsud on käkitegu, aga käpa-andmine on tuumateadus :D. Nüüd on viimane õlekõrs klikker teinud mõnevõrra imesid. Ehk siis käpp antakse alati, kui ma istun voodiäärel.. aga kui ma kohta vahetan ja näiteks köögis küsin, heidetakse mulle segaduses pilk, et what the **** do you want from me, girl?! – Saanud uusi sõpru. Esmalt must juhtlabradoripreili (kellega mina olen tegelikult juba vana sõber), kellega suhtlemisest EllieTheElephant lihtsalt upsakalt keeldus. Roosukas proovis igatepidi mängimist alustada, EllieTheElephant aga käis temast mööda nagu teda lihtsalt poleks olemas. vau. Aga nad ei riielnud sugugi ja said vabalt ühes toas koos olla, sest Roosukale meeldis tema lähedal.. ja EllieTheElephant ei saanud temast eemale minna, sest siis ta oleks tunnistanud, et see teine must koer on päriselt olemas. Aga oh ei, ei ole.. vaadake parem mind *trügib läbi musta koera ise pai saama* 🙂
Kui ma juba õuele minna julgesin käisime teise kuldse neiu ja kuningpuudlist juhtkoeraõpilasega mängukohtingul. Proovisin pilti teha. Failed. Big time. See yourelf:
Ja lumele andsime uue võimaluse (eelmine kord kui teda lumega viskasin, vaatas ta mind haavunud pilguga, et miks Sa nii tegid?).. aga tuleb välja, et talle väga meeldib lumi! Kui palle viskan, jookseb järgi ja sööb ära… ja kui osavalt visata, püüab õhust kinni. Pärast on nägu lund täis nunnult 🙂 Üritasin sellest pilti teha, aga kuum tsikk nagu ta on, sulatas enamuse enne ära, kui ma ta mänguhoost paigale sain: – Et lumi maas on ja tihti sulalumi, siis käisin kääridega Koonu käpa-alused üle.. et pikad karvad ära lõigata, kuhu pallarad jäävad. Tegin seda mingi kuu aega tagasi ka. Täitsa lõpp, sealt tuli niiii suur pihutäis karvu. Mõned vb teavad, et mulle ei meeldi jalakarvad, isegi meestel 😀 Foobik. Aga lihtsalt uskumatu, et keegi, kellel on TALLA ALL niii suur hunnik karvu, suudab ikkagi NII üle mõistuse armas olla. I´m amazed! – Lisaks olen hunniku filmimajandust ära kaenud (vt. allpool) ja endiselt Lindgreni radadel. Läbi said Karlsson; Hulkur Rasmus; Rasmus, Pontus ja Lontu… alustasin Madlikest ka, aga see oli igav.. nagu ka Kerstin ja Mina. Ja loomulikult, rikutud nagu ma olen, leidsin neist niii palju rikutud tsitaate 😀 Nii rikutuid, et ei hakka siia kirja panemagi 😳 – Ja täna sõitsid VäikeKaksikJ koos oma PisiPiigaga teisest linna otsast siia, et paljukiidetud Koonu oma silmaga näha. Ühtasi tegime siis ka jalutuskäigu. Torekas oli.
Jalutades kohtasime ühte kollikoera, kes ka lahtiselt oli. EllieTheElephant üritas mängida, aga sellel noormehel olid teised huvid. EllieTheElephant siis ütles, mida ta asjast arvab. Prff, ise pole lilli toonud, ega küünlavalgel spagette sööma viinud ja kohe ronib saba alla. Rrrauhh! Pisut hiljem jõudsime uuesti ringiga nendeni. Kolli tuli kohe joostes meie juurde. Ja mida tegi Koon? Kõige geniaalsemat asja üldse! Jooksis hooga kolli perenaise juurde (isane muidugi kannul), nurus ühe kiire pai… ootas, et perenaine Kollil kaelarihmast kinni võtaks, vaatas siis pilguga, näe, tõin Su koera tagasi, ja jooksis meie juurde 😀 Geniaalne!
§3.Mac on vandenõuteoreetik vms Täitsa kohutav.. Ma olen alati vaadanud suht napaka näoga kõiki neid, kes usuvad, et maitea… neid lennukitriibuvärke.. või et vähk/hiv jms on meditsiinitööstuse väljamõeldised rahapumpamiseks jnejne. Ma ei lähe loomulikult neile näkku karjuma (või anonüümselt blogisse), et Sa oled idioot. Ma isegi ei mõtle, et on idioot. Mõtlen hoopis, et djah, usu mida tahad, aga vaevalt see tõsi on.
Nüüd on see siis käes. Ma peaaegu, et usun ühte teooriat. Nimelt mõjub liiga palju vaba aega ilmselgelt halvasti ja olen Youtubest (kõige usutavam allikas ever, onju) vaadanud ära umbes 20 tundi filme 9/11st (WTC Kaksiktornide rünnak) ja filme mõlemast vaatenurgast. N.ö. “ametlikke”, kui neid, mis üritavad rääkida, et ametlik jutt on kõik möla. Ja ma pean tõdema, et mõneski osas oli see “teine liik filme” usutavam. Aga ma ei hakka siia neid fakte kribama, mis mind veensid.. muidu ma nagu… levitaks oma usku vms 😀 Vaadake ise, kui tahate. Kuigi jah, ma ei ole päris nii radikaalne, et oleks läbinisti seisukohal, et Bush ja Co kõige taga on ja Osama võltsitud on jms, aga päris palju küsitavusi on nende poolelt ikkagi. Btw, kunagi varem ma rääkisin, et ei saa täpselt aru, et miks need jumperid hüppasid, siis nüüd olen oma vaateid muutnud ja arvan, et oleksin reaalselt üks esimesi hüppajaid olnud… Kõige lihtsam kindla peale minek sealsetest valikutest.
§4.Mac muutis filmimenüüd terrorist jõulusemaks Vaatasin ära filmi Noel. Mis oli natuke masendav ses suhtes, et seal mängis Paul Walker, kellest mul on niiiii kahju. Aga avastasin, et mulle meeldib näitleja Penelope Cruz väga. 🙂 Njäu. Siis vaatasin depressiivse algusega [järgneb spoiler] aga rõõmsa lõpuga November Christmas´it ja avastasin, et ma tahan ka endale lumegloobust. Kasvõi imepisikest, kuigi see suurem oleks parem (size matters)… Edasi läks chillimaks, sihuke Hollywoodilikult õnnelik 12 Wishes of Christmas, sest noh.. pildi peal oli ju koer. Seega must watch! Pettumuseks oli koera kahjuks väga vähe näha, aga asi seegi.
Järgmiseks algab kohekohe Alone for Christmas, mis on vist Üksinda Kodus koeraversioon. See võib olla kas tore… või täielik kräpp. Aga kräpid koerafilmid tuleb ka lõpuni vaadata, sest neis on koer. vot.
Ja ootel on veel: 12 Dogs of Christmas; The Dog who saved Christmas Vacation ja viimaks koeravaba, aga endiselt jõulune Unaccompanied Minors.
Ja nu, mittejõuluselt muidugi endiselt Koeralausuja, Grey Anatoomia, Vampiiripäevikud ja Originals. Ahjaa, ja õudukas Punamütsikesest Red Riding Hood ju ka.
Aga jõuluteemal jätkates – vaadake kui tore:
§5. Mac ja mitte-tapmis-unenäod! Maci tavalised unenäod on teatavasti üks tapmine ja tagaajamine. Oleks eeldanud, et minu eelnevat filmivalikut arvestades, on mul hulk hirmsaid ideid, millest öösiti und näha. Aga oh ei!
Üksöö nägin unes, kuidas jalutasime FKga (kes on muidu tallinlane) Riiamäest alla ja Hundu sõitis meie kõrvale… ja siis suri tal auto välja… aga peale paari katset sai eluvaimu sisse ja viskas meid kesklinna ära… pikk maa ka ju… ja siis nägin äkki hoopis, kuidas ma elasin mingis aedlinnas ja mu töökoht oli mingi suur talumaja teisel pool metsa ja hommikul tööle minnes kaotasin ma EllieTheElephanti ära.. ja siis läksin tööle, et öelda, et ma täna ei tule, sest otsin koera taga, ja Koon oli juba tööl mind ootamas… aga ta oli hoopis must labrador, mitte kuldne retriiver…
ja siis nägin veel unes, et mul oli poeg, mingi 3-4 aastane põnn.. adopteerisin ta vms, igal juhul oli ta mul süles ja ma ütlesin talle miskit armsat.. a la armas/kallis oled vms ja ta raputas hullult pead selle peale, et “eiii oleeee!” 🙂
Täna nägin unes, et nägin unes, et Ch. oli mu töökaaslane ja jäi külmetusega sinisele lehele… ja siis me käisime ülejäänud kollektiivi ja minu endise klassiga koos kusagil Tallinnast väljas asuvas spordihoones võrkpalli mängimas ja kui tagasi jõusime, jäi teine töökaaslane külmetusega haigeks. Ja siis öeldi talle, et haigusleht saab olla ainult viimasena haigestunul, ehk siis Ch. peab enda oma ära lõpetama ja hopsti terveks saama Siis ärkasin unes üles… läksin “unes ärkvel olles” tööle ja seal oli seesama unenäokolleeg ennast kraadimas ja haigeks jäänud. Rääkisin siis neile ka, et ma nägin seda unes ette. Ja peale tööd kutsuti mind endise klassiga rahvaste palli mängima, Tabasallu. Meie vs paralleelklass Ma istusin kasti tagumises nurgas kuskil ja hoidusin pallide teelt Aga me võitsime esimese poolaja! ja vahetasime siis pooli.. ja siis lampi vaatame, kuidas vastasmeeskonna omad ükshaaval enam ei viitsi mängida ja lihtsalt mängust ära jalutavad… jätsime siis pooleli ja kuulutasime meid võitjaks. Aga mille üle mina rõõmustasin, oli mitte võit vaid et oh, pmst ma nägin seda ka ette.. kui lahe, ma olen selgeltnägija!
Ja siis ma ärkasin üles… ja ei olegi selgeltnägija. vot.
***
Aga seoses päeval voodis vedelemisega on mu unerežiim niiii sassis. Muidu oli nii, et läksin õhtuti 9 või enne 9t magama ja ärkasin hommikuti 6.20 (või vahel 4.45 :D)… nüüd ma võin ju 0.00 voodisse minna, endal hull unekas, aga magama jään ikka poole kahe paiku.. ja ärkan hommikuti vahemikus 10-11.30. Järgmine nädal tagasi tööl saab raske olema. Hah, ja ma magan nüüd juba teist ööd ibukata, jeii 🙂
§6. Su nägu kõlab tuttavalt
(mulle muuseas ei jää ükski nägu ega nimi meelde tavaliselt)
Nagu ma kunagi mainisin, olin andunud vaataja. Ei takistanud ei vallid (teleka puudumine) ega kraav (kohatine interneti puudumine). Ja kuigi Oti kohta oli teada, et ta laulab väga hästi, oli üllatav, et ta ka nii hästi parodeerib. Aga mis mind tõeliselt hämmastas, st kes hämmastas, oli hoopis Koit Toome. Täitsa lõpp, kõik ta esitused olid niiiii head. I was amazed. Lootsin, et tema võidab. Kahtlustasin, et Otil on rohkem fänne. Aga näe, Koit võitiski. Nii khuul 🙂
Vaata kindlasti ka (kui Sa ei ole juba näinud) Koitu David Hasselhoffina (välimus meenutab nii Hasselhoffi kui Hobbiet (Mitchi poeg Rannavalves)); Markus Teeäärena (kellel on nüüd puhkuseasendaja Metsatölli kontsertidele olemas 😀), Tiiu Tulp´ina (sest see on lihtsalt nii tobe, et peab nägema 😀), ja Barry Gibb´ina (Bee Gees´i helehäälne kõri).
§7. Pirtsutav Koon Ostan mina siis Koonukesele mingit elukallist (ja niiiiiii hea lõhnaga) koeratoitu eksole, mida Temake, va tänamatu, mitte millekski ei pea. Olen juba varem rääkinud, kuidas ta 2 ampsu sööb ja siis ülejäänud krõbinad kujutletava mulla alla matab :D.
Ühel hommikul oli köögipõrandal selline vaade:
Ei, ma ei pannud talle seda pildistamiseks nina alla.. vaid krõbin vedeles seal (ju õhtul süües jäänud)… Koon tudus seal rahumeeli kõrval ja kui ärkas, siis jalutas rahumeeli minema. Mitte et ta seda märganud ei oleks, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Fain läksime siis lihale üle. Nagu juuresolevalt pildilt näha, sööb Koon nüüdsest kana (ainult varbad veel paistavad 😉):
Fain, fain.. järmine pilt täpsustab eelmise pildi saamislugu:
Aga see oli muide tõsi, et Koon liha pugib. Ükspäev panin talle pool kilo isuäratavaid kanasüdameid ette ja kuigi mul oli kanadest kahju ka, tundusid need ikkagi nii isuäratavad, et olin koera peale täitsa kade.
§8. Muu lambimöla, mis mainimata jäi: – Kas te teadsite, et haiglatoit on hea! Täielik areng, vähemalt ITKs. Ma ei saanud seal ühtegi halba toitu. Aga isegi hea söök ei hoidnud mind seal hetkegi kauem, kui hädavajalik, sest kodus ootas ju Kuldne Koon. Ja üks inimene paraneb oma koera juures tuhat korda paremini kui ükskõik kui hea toidu peal haiglas. Onju?! – Mul on nüüd kael/pea viltu. Loodetavasti ajutine nähe, aga kui keegi tunneb vastupandamatut soovi mind Pisat vaatama lennutada, siis ma ei vaidle. Kui tihti ikka on võimalus näha (enda jaoks) sirgelt seisvat Pisa Torni. Onju?! – Avastasin chattides, et mulle meeldivad need chatid, kus ei tule selle MSNi sümboli järgi kohe kui (Y) trükid automaatselt seda Thumbs-up emotikoni… Sest (Y) trükkides teavad enamik inimesi, et see tähendab pöial üles.. aga see näeb välja nagu jänkunina ja on palju armsam, kui päris pöial:
– Ja last, but not least. Oh, kui üle mõistuse ARMAS üks Loomake ikka olla võib. Ja kui ma istun põrandale, kobib ta magamast püsti ja poeb mulle häääästi lähedale sülle/kaissu ja toetab pea nohisedes minule. Siis ma sulan iga kord natuke ära. vot.
Ma veetsin eile 5 tundi bussis… mis andis mulle võimaluse kõik päevasündmused üles märkida, et neist täna pikalt blogida… Muuseas, mis pikka blogimist puudutab, siis tsekake postituse lõpus olevat küsitlust ja tehke oma kaks ristikest sinna, aitäh 🙂
Eilsest hommikust ma juba eile rääkisin (kohtumine hagijaga)… edasi lippasin siis Tallinna-bussile. Bussijaamas vaatasin, et oh, great, üks hüperaktiivne kõvahäälne laps tuleb ka bussi.. Tuligi. Täpselt minu juurde! Jess 🙂 (mitte, et ma lapsi vihkaks, aga teate isegi, et lapsel ja lapsel on vahe.. lapsevanemal ja lapsevanemal ka).. ja minu kohal ei olnud turvavööd 😦 Hea algus tehtud :P.
Ahjaa, bussijuht oli hullult muhe ja tegi väljas ühe naisega rääkides nalja. Oh, jeebus, kus tädike solvus. Hingepõhjani.
Vaatasin filmi “Üks minu sõber“. Mis mulle meeldis, olid kodused Tartu-vaated. Nii armas. Mis mulle ei meeldinud, oli see, et vahepeal mulle lihtsalt ei meeldinud :D. Ma ei tea, see on mingi eesti filmide teema (mitte nüüd näide konkreetselt sellest filmist, aga üldiselt), et üritatakse alati teha mingit hullu kunsti. Midagi hästi diipi. Eriti hea on, kui seal pikad seksistseenid ka veel on. Kõik kiidavad alati kõiki eesti filme, aga.. no ma ei viitsi vaadata, kuidas mingi 15 minutit filmist on sisustatud stiilis: mees tuleb koju, istub lagunenud tugitoolile ja vaatab 5 minutit kuidas ahju kõrval nurgas rott mädanenud õuna sööb.. vaiides muidugi. Sest ta mõtleb oma sügavaid mõtteid, mis ei kuulu avalikustamisele. Siis läheb ta kõrvaltuppa, kus naine kogu aja voodis oodanud on ja järgmised 5 min keerab ta… ja siis läheb viieks minutiks maja ette suitsule. Ikka vaikides, muidugi. Vahele võib, lisaks rotile, pikkida veel mingeid lambihetki, kuidas naabripoiss rattaga mööda sõidab, kui mees suitsu teeb, teda õuntega loobib ja roppusi karjub vms. Aga põhiline on, et ärme seleta ühtegi neist hetkedest.. (ja teeme need hetked hästi pikad).. las vaataja mõtleb.
Ilmselt ma ei ole piisavalt täiskasvanu ja diip, et neid mõista, aga vot jah, mulle ei meeldi ja kõik. Vaatan enne kasvõi viis korda ühte sama Grey anatoomia, või Vampiiripäevikute või Gilmore tüdrukute või Koeralausuja osa. vot.
Kuulasin siis hoopis muusikat. Avastasin “Easy listening” teema alt akustilise muusika esitaja Acoustic Alchemy... Oli sihuke mõnus rahulik chill, et kujutasin end vabalt ette selle saatel süüa tegemas või nõusid pesemas vms. Mitte, et ma nüüd teab mis söögitegija oleks, aga eelmisel nädalavahetusel nt vahepeal kokkasin ka. Tegin kama-omletti (loe täpsemalt siit, punkt nr 6 alt), mille põhikoostisosaks panin seekord seened. Ma olen ju seenehull (lemmiktoit on seened seentega, ja kõrvale paluks seeni). Pmst olidki seened seekord 90% koostisosaks, nii et ega ta koos ei püsinud, vaid oli pigem selline.. seenepuder või pada.. kuhu oli natuke muid asju ka lisatud :D.. Aga oi, kui hea :D… Muidugi julgen ma süüa teha ainult siis, kui ma üksi olen… huvitav küll, miks.
Tallinnas oli maa küll märg, aga ilm ilus! Päike paistis ja soe ja värki. Nüüd lõpuks olen ma lähemal oma lapsepõlve-Tallinnale (kunagi eelkooliealisena Rakvere lähedal elades mulle meeldis hullult Tallinnas käia). Mitte, et mulle nüüd hullult meeldiks, aga vähemalt ei tundunud linn enam vastumeelne. Kuigi, olgem ausad, ega ma minekut ei oota ja tagasitulekut ootan väga. Eriti sellepärast, et Tartus on keegi ootamas 😛 (vot nüüd mõtisklege, kas EllieTheElephant, T. või mõlemad 😛)
Haigla-kohvikus deitisime VäikeKaksikJ-ga, kelle 26-päevane PesamunaPreili ka kaasas oli. Awww. Niiiii pisike ja juba niii armas! (Näete! Ma ei vihka lapsi!) Ma pilte siin sheerida ei julge, aga uskuge mind.. hullult nunnu. Ütlesin VäikekaksikJ-le ka, et Pesamuna on ju sama armas, kui koonud! Ja tema, kes ta mind teab, teadis, et see pole mingi “Ära tule mu last koertega võrdlema” värk, vaid minu suust kõlades on see suurim kompliment ever. Ever!
Siis läksin ultrahelisse… mis lõppes sellega, et mu kaela torgiti 5 korda nõelaga, et proove võtta… (pidi küll olema 2 korda, aga kuna sihtmärk oli pisi-pisi ja pani eest jooksu, siis oli keeruline.. juhtus näiteks, et tabati hoopis lähedal-asuvat veresoont… ps süüdi polnud med. töötajad, nemad olid toredad ja tublid ja head 🙂). Aga pean tõdema, et ma ei mõista eriti narkomaane, kes ennast vabatahtlikult kaela süstivad. Mitte, et ma teisi narkomaane mõistaks, oh ei… ma ei mõista isegi mitte suitsetajaid, olgu või e-suitsetajad.
Protseduur ise tegelt polnudki väga hull (välja arvatud sihtmärgi.. või veresoone tabamised), aga pärast… pmst on mu kael eile õhtul ja täna peaaegu sama valus nagu pärast viimast oppi.. ma ei jaksa ise pead padjalt tõsta (toetan käega pead 😀).. neelata, haigutada, köhida jms on valus.. ja üldse valutab ka. Prff.
Ja kuigi mu kaela pole nõeltega 9 aastat torgitud, lõid välja mu ennustajavõimed ja juba enne eelmist arstijuurde minekut olin miskipärast kindel, et millalgi tahavad torkida (kuigi muidu ei ole tahtnud). Kunagi teadsin ette pommiähvardust koolile.. oma diagnoosi… kopteripiloodi leidmist… jms. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen.
Kui sealt pääsesin, helistasin T.-le, et ta tekitaks pileti esimesele võimalikule bussile tagasi. Ja kui te arvate, et lambist, keset kolmapäeva päeva, on kolm järgmist bussi välja müüdud, siis arvate te õigesti! Ehk siis mulle jäi 1,5 tundi aega chillimiseks. Muhe. VäikeKaksikJ-i ja Preili olin ma koju ära saatnud. Enamik inimesi olid tööl või koolis või ei vastanud kõnedele. Pettumus missugune, mina saabun suursuguselt pealinna ja nemad julgevad jätkata oma tavapärast elutempot. Aga pidustused? Paraad? Festival? Karneval? Naaada. Mitte kui midagi.
Okei, üks asi, millega oma aega veeta, on alati minu absoluutset lemmik lemmikloomapoodi külastada! Täiega soovitan, Snob Cat & Dog poodi :). Kui pealinnas elasin, käisin seal alatasa, sest töötasin seal lähedal.. ja võtsin juhtkoerad ka kaasa… käisime neile maiuseid ja mänguasju valimas. Omanikele on seal ka nänni.. nt hästi lahedad kruusid. Mitmel juhtkoeraomanikul on nüd oma-värvi-labradoriga kruus… ja mul on spanjeli kruus (Ällu värvi spanjel).. Ja nüüd on mul Kuldse Retriiveriga kruus (kruusil on kolm pilti, nagu karbikaanelt näha):
Aga peale natuke teistsuguse kaubavaliku meeldivad mulle selle poe müüjad. Nad on lihtsalt nii toredad! Enne Tartusse kolimist mainisin ka, et kolin nüüd ära… ja nüüd polnud aasta aega käinud, aga mind mäletati! Isegi nime! Kiitlesin muidugi, et nüüd on kodus Koon… (kellele viisin kuivatatud kopsu) ja lubasin, et kui kunagi koos Koonuga peaksin pealinna sattuma, siis astume läbi. Müüja avaldas lootust, et tema tol päeval tööl oleks :P.. Ühesõnaga, väga muhe. vot. Kunagi, kui rikkaks saan, ostan sealt mingi “koerte ristsõna” ka ära. (kuigi jah, minu rikastumise tempot vaadates, saab selle ristsõna omanikuks EllieTheElephanti lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapselaps 😀)
Ühesõnaga, see on niiii tore pood! Palun minge, ja võtke kohalike rõõmuks oma Koonud ka kaasa 🙂 Sest nagu uksel silt ütleb, on see tegelikult: Kauplus koertele ja kassidele (ja nende omanikele) :-).. Muuseas, ei, ma ei ole ise kuidagi poega seotud ja ei saa mingit kasu reklaamitegemisest. Lihtsalt, ma olen ise nii vaimustuses, et tahaks, et te ka oleks :D.
Kruusiga meenus, et ma kinkisin T-le kruusi.. sildiga, et prooviks seekord sedapidi, et kruus terveks jääks… :P. Et sellest aru saada, kiika eelmiste kruuside taustalugu. Igaljuhul on tal nüüd ka siin oma kruus, mitte et mind karvavõrdki häiriks, kui ta mu omi omastab (mul on soki ja kruusifetiš ja mõlemaid on mul palju), aga oma on ikka etem, onju!
Siis käisin Empzil tööl külas. Ei saa sugugi öelda, et ta oleks nukker mu nägemise üle olnud :P. Sellegipoolest viskas ta mu 10minutit planeeritust varem välja, et ma ikka kind-las-ti bussile jõuaks. Targasti tegi, sest hurraaa: trammid ei sõitnud! Kui ma sellest lõpuks aru sain, siis silkasin ruttu-ruttu 17 peatusesse ja õnneks 17 tuli just siis.. nii et jõudsin bussile. Lucky me!
Trammipeatuses oodates tegin salaja pilti ühe välismaa tüdruku kummaritest, sest need olid niiiii ägedad:
Niisiis… jõudsin bussile. Bussil jõudis mulle ka pärale, et ahjaa, VäikeKaksikJ kostitas mind ju koogi ja mahlaga.. äkki oleks võinud enne mõne vetsu ka leida. Aga ei. Ma ei õpi IIALGI oma vigadest. Muidugi polnud seal bussis tualetti. See teadmine ainult süvendas põit. Telefoniaku sai tühjaks, nii et MJ-ga tegelemisest mõtete mujale viimiseks ei tulnud midagi välja. Mängisin siis vana head nimemängu (tähestik ette ja iga tähega üks tüdruku ja üks poisinimi). Ö-tähega nimedega ei meenunud ühtegi. Äkki saarlased Önnela ja Önnelemb? 😀 Tahtsin täna end nimi.ee-s harida, aga isegi seal on Ö-täht vahele jäetud. Nii et asi polnud ainult minus. Mäng sai kiirelt läbi. 117 kilomeetrit oli veel ees. Meenutasin pingsalt Sesamy blogikommentaarides mainitud ülejäänud mängu-ideid... Ei meenunud ühtegi. Lõpuks tuli pika pingutamise peale see Koeranimede variant meelde… U oli probleemne täht… Õ, Ö ja Ü samuti. Ideid?
Oeh, alles Mäo rist. Appiiii 😀 Lugesin vastutulevaid autosid: ühes minutit tuli 10tk, viies minutis 47 ja kümnes minutis 93 autot vastu… Saja auto täitumiseks kulus 11 minutit. Tee-ääre-poste tuli 100 tükki vastu (okei, need olid paigal ja buss möödus lihtsalt) kolme minuti jooksul. Neli kilomeetrit enne Laevat hakkasin lihtsalt aeglaselt numbreid lugema.. Tartusse jõudes olin 850-ni jõudnud. Oeh. Lõpuks kohal. Kiire vastu-tulijate tervitus ja kodu poole punuma. Oo, kui hea. 😀 Ja üldse, 5h bussisõitu päevas on ikka liig. Sellegipoolest järgmisel nädalal jälle. Jess.
Eile ma kurtsin FBs, et mul on kogu aeg nälg ja söön nagu loom (aga juurde ei võta). Ja kuigi ma pole magusasõber, sõin eile järjest umbes 20 Geiša kommi :D. Ma olen veider. (FYI, ei ole rase :))
Täna tõusime koonuga (ja T.-ga) 4.45. Käisime viie-paiku maja juures õuel.. vaatasin hommikusöögi kõrvale kaks Koeralausujat… ja kõmpisime tööle. Jõe ääres avastasin, et on ikka NIII maailmatore, et mul on Koon (ja et temal olen mina, eksole 😀), sest varahommikul mööda Emajõe äärt jalutada on lihtsalt niii tore. Aga ilma EllieTheElephantita ma lihtsalt ei viitsiks.
Aga no vaaadake, kui mõnus on siin jalutada:
Olete kindlasti kuulnud Pargivahtidest… EllieTheElephanti osakoormusega töökoht on Pardivaht (yeah, DonaldDuck, I´m watching You!):
aitab nüüd küll.
PS. Mida imet, VäikeFränky blogis jälle! Wii.
PS2. Kes tahab nostalgiahõngulisi pilte kaeda, siis piiluge SIIA ja SIIA.
PS3. Uuel Rama Aerol on nii nunnu karp :D.
PS4. Mu kael on aia 😦
Palun märgi ära kaks varianti.. üks esimestest variantidest, mis puudutavad möla pikkust… ja teine teistest variantidest, mis puudutavad piltide olemasolu postitused (ahjaa, kui Sulle meeldivad ainult pilt ja null juttu postitused, siis vasta ainult teise poole variantidele. Aitäh!)
Sest, noh, täna oli ju selle aasta esimene sügistorm. Mulle tormamine meeldib, kui ma ise soojas toas olen on mõnus kuulata ja vaadata. Ei pea tingimata sügistorm olema: äike… lumetuisk.. kõik läheb loosi 🙂 Samas olen ma tubli ja jälgin seda ohutust kaugusest, mitte ei lähe merekaldale varbaga katsuma, et ou, kui suuured lained.. huvitav küll, miks need inimesi kaasa viivad… Prff, need lained ei tule keset linna kedagi killima.. inimesed ise oskavad lihtsalt ettevaatamatud idioodid olla. Masendav.
Me käisime EllieTheElephantiga hommikul 5.20 maja juures õuel… Ja siis möllas ikka korralikult. (Tegelt kui kella 2st hakkas kostuma, kuidas tuul mürises ja katust kolistas, siis ootasin hommikul, et kui korteriukse lahti teen, pole ülejäänud maailma enam alleski 😀 aga oli küll.. üks aed ja osa naabrimaja katust olid pisut nirus seisus, siiski.)
Koon nautis õueskäiku, niiiii palju lendlevaid puulehti, mida taga ajada, jeee! Mina aga mõtlesin, et djah, pärast läheme bussiga tööle.. sestmuidu kukuvad viis pargitäit puid meile pähe ja see võib üsna ebamugav olla. Aga kui tund hiljem (vahepeal jõudsin ühe Koeralausuja osa ära vaadata) nina tänavale pistsime, oli tuul ikka endisega võrreldes väääga vaikne… ja vihm oli mingi õrn udu. Niisiis tulime jalgsi. Kõige tuulisem koht oli Kaubamaja ees platsil, kus mingi tuulekoridor tekkis… minul võttis sammu vankuma ja Koonu Kõrvad lehvisid uhkelt... ja Kalevi tänaval nägime murdunud puud ja elektriposti... aga jah, võrreldes akna tagant kostuva heliga oli kõik väääga korras. Tööle me jõudsime.. olenemata partidest, kes nii meelitavad, niiiii meelitavad olid.. nagu sireenid vees 😛Tööl lugesin, et EllieTheElephant pole mitte ainus koer, kes tööl käib. Teda pole kodukal töötajate nimistus ka.. veel.Küll aga olid kõik väga rõõmsad, et Koon täna kaasas oli (eile ju ei olnud)… absoluutselt igast kabinetist, kuhu läksime, kõlas esimese asjana etteheitev küsimus: kus Sa eile olid?! Koonule meeldib täna tööl. Kuna õues on väga soe, siis tööl on miski automaatne süsteem, nii et toas läheb kohe külmaks (küte väga maha).. kodus see eest oleks ilma kütmata liiga külm ja küttes väga palav (eile hommikul hoidsin 10min kahte akent lahti ja toatemperatuur langes 24,5le kraadile lausa).. Nii me siis jagame oma ööpäeva vennalikult.. kodus olen mina temperatuuriga rahul, ja Koon lõõtsutab.. tööl vabisen mina hulga vammuste all ja Koon mõnuleb.Kummalegi oma.
***
Teine lugu on Smilersi “Aega parajaks teen”:
Sest tänase päeva seisuga on Mac+T.=10aastat. vot.
Vantsi tungival nõudmisel (Ohjah, käis peale nagu uni ma ütlen! 😀) tuleb siis pikk ja hüplev saja-lambiteema-postitus. Kõigile teistele on aga iga jupp pealkirjaga eraldatud, nii et võite vabalt igava osa vahele jätta :).. kellele koerateemad meeltmööda on, neile on “esimene pool lugusid” ja kellele igapäevakirumised istuvad, siis kerigem natuke allapoole… peale Koonupilte 🙂
1. Lugu sellest, kuidasme laupäeva hommikul pool 7 põisi tühjendasime Kuigi EllieTheElephantil ei olevat kommet välja küsida (eiei, ta ei tee tuppa ka! Lihtalt ootab viisakalt, millal õue saab), ärkasin laupäeval veerand 7 selle peale, et jalutas teine mööda tuba ja käis voodi eest istumas. Mnjah, mille järgi ma nüüd siis kindlaks teen, kas ta soovib välja? Või ta on lihtsalt harjunud igal hommikul sel ajal ärkama. Vast on ikka harjunud, mõtlesin, ja keerasin teise külje.
Sellest ei tulnud muidugi midagi välja :D… “Loomapiinaja!” karjus alateadvus mu peale! Põis ühines temaga ja andis endast märku: “Noh, on hea magada kui põis täis on vä? On, jah?”
Pärast umbes kahte minutit vedasin end vetsu, ja toppisin siis riidesse, Koon kaasa ja maja kõrvale platsile. Kogu maailm (peale meie) magas veel. Isegi päike magas veel. Aga koon lasi põie kortsu ja ühines minuga teel tagasi tuppa. Ja toas, hops pessa ja tuttu. Ju siis oli ikka põis. Mina tegin sama (kuigi ma läksin oma pessa=voodisse). Kui kella poole10 paiku uuele katsele parki läksime, oli maailm juba rohkem ärkvel 🙂 Päikegi väljas, nagu eile-postitatud piltidelt näha.
Täna hommikul kuulsin jälle teda ringi tatsamas. Heh… ju siis oli eile ikkagi bioloogiline kell, mitte põis. Aga mis seal’s ikka, ega see mult tükki küljest võtnud. 🙂
2. Lugu sellest, kuidas EllieTheElephant koristamist ei armasta Või õigemini koristusvahendeid. Esmalt panin seda tähele tööl… kui üks noormeesklient meist niisama koridoris möödus, siis oli Koon ükskõikne… aga kui sama noormees eemal ämbri ja mopiga kõndis, siis piilus koon ümber uksepiida ja otsustas, et olukord on piisavalt ohtlik, et mitte lähemale minna.
Kui ma tolmuimejaga (kelle nimi on Mario, nagu teate) põrandat tõmban, siis on Koon esmalt toas, kuni ma köögipõrandat tõmban… ja siis peab Mario korraks vait jääma, et EllieTheElephant julgeks temast mööduda ja kööki minna, kuni ma tuba tegema hakkan. Õnneks on teises ruumis olemine piisav ja seal kõhutab ta rahulikult. T. kodukoer on näiteks maailma kõige suurem tolmuimejafoobik. Piisab sellest sõnast, kui koer peidus on. EllieTheElephant aga ei soovi lihtsalt sellele mürisevale värgendusele liiga ligidal olla. Mõistlik kah. Natuke meenutab TextFromDog-i Batdogi suhtumist tolmuimejatesse:
Ja kolmandaks koristustöödevaldkonnas oli tänahommikune luuaga onu, kes lehti pühkis. Tegi ikka ettevaatlikuks küll.. või noh, mitte mind nii väga 🙂
3. Veel üks lugu sellest, kuidas Koon mustusest lugu peab (aga puhtusest ka) Reedel oli esimene niivõrd-kuivõrd märg ilm selle nädala jooksul. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui EllieTheElephant näitas, kui väga talle püherdada meeldib :P. Jõudsime tööle Koonuga, kes nägi natuke välja nagu korstnapühkija väike abiline… sihuke hõbehallikat karva kuldne :)… Aga mingil imetabasel moel suutis ta iseenesest ennast õhtuks jälle kuldseks muuta… raputas vist kuivanud pori uuesti karvalt maha vms igaljuhul oli tööpäeva lõpuks Koon igati viksi ja viisaka väljanägemisega jälle 🙂
Eile õhtul Toomemäel (sellest räägin kohekohe lähemalt) otsustas ta ka pingi ees oleval liiva-kruusa teel selili visata ja külili püherdada. Ja jälle suutis ta ennast ise ära puhtandada… pääses pesust taaskord, va Kratt :P.
4. Lugu Juniorist ja Elliest ja Tuttist EllieTheElephanti minu juurde jõudmise loos olid võtmerolli Sesamy ja tema Junior..ja loomulikult EllieTheElephanti pere ka 🙂 (ja ka kõik maailma aitähhid ei oleks neile piisavad!). Eile saime Toomemäel Junioriga ja tema kuldse Koonu Tutti’ga kokku. Koonud peaks vististi ka kuskiltpidi sugulased olema, aga ei julge seda täie kindlusega väita. Igaljuhul polegi oluline, neile (ja meile) luges see, et mõlemad on koerad 🙂 JA mõlemale meeldisid pallid. Ja sügamine. Ja ühesõnaga, väga lahe oli 🙂
Aga kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siin on teile rohkem kui 6000sõna:
This slideshow requires JavaScript.
5. Lugu sellest, kuidas mul mingi füüsiliselt olemasolevate asjadeomamis-vajadus on Ma ei tea miks, aga mulle meeldib, kui asi, mis mulle meeldib, on mul füüsilisel kujul olemas ja päris minu oma. Näiteks CD-plaadid. Mulle ei meeldi nt iTunesist muusikat osta, mis mulle ainult arvutisse jääb. Eih, ma ostan CD-plaadi… ja tõmban siis arvutisse ja telefoni, ja ei kuula seda vist kunagi plaadi pealt.. aga mulle meeldib, et ta mul olemas on! Käegakatsutav ja puha. Kui see on mingi suht jura plaat või film vms, siis on suht ükskõik.. aga häid asju meeldib mulle omada :D.
Sama on raamatutega. Nt raamatukogud on toredad ja olen olnud püsiklient aastaid ja aastaid. Aga lemmikraamatut tahaks ikkagi endale riiulisse. Isegi kui ma mõnikord loengi selle läbi ühe korra ja ei võta enam kunagi kättegi (välja arvatud tolmu pühkides vms :D)… aga jällegi, mulle meeldib, kui ta mul olemas on :D.
Cesar Millan’ i raamat oli mul olemas e-raamatuna (ja pealekauba inglise-keelsena). Aga paberkujul on mõnusam lugeda. Eestikeeles on mõnusam lugeda. Ja nii ma paningi kiusatusele täpselt nädal aega vastu ja muretsesin endale siis päris oma “Koeralausuja”:
Süda rahul :P. Muuseas, mul oli raamatupoes hästi lahe müüjapoiss, kes raamatut ” kassast läbi lüües” vaatas seda ja kommenteeris, et väga stiilse pildiga raamat vms 🙂 Huvitav kommentaar, lahe 🙂
6. Lugu sellest, kuidas Mac süüa tegi Kuna T. chillib sel nädalavahetusel jälle maal, siis oleme EllieTheElephantiga kahekesi. Mis tähendas, et ma ei raatsinud teda sugugi eile poodi-mineku ajaks üksi jätta (puude tuppa tassimise ajal oli niigi tubli). Mis omakorda tähendas seda, et Mac sai õhtusöögiks teha oma lemmik-retsepti: pane pannile kõik, mis leiad ja sega ära 😀
Mac ja kokkamine, kes varasemaid jutte kuulnud-lugenud on, siis teab, et need kaks asja ei sobi eriti kokku. Pmst sobiks Maci ja Kokkamise ühiseks nimetajaks mingi selline kaunis sõna nagu “katastroof” vms… AGA, õnneks, enamasti kui ma midagi kokku keeran, siis kuigi see näeb välja ilge, siis vähemalt mulle endale maitseb 😀 (välja arvatud see kord ca 10a tagasi, kui ma pelmeene külmas vees keeta üritasin. Don’ t try this at home, kids!). Teistele oma kokandustulemeid ma siiski ei pakuks. Õnneks T. on superkokk nii et nädala sees saan ikka normaalset süüa ka :P.
Eniveis, eile leidsin salaamit.. ja muna.. ja hapukoort. Kuskilt ajusoppidest ujus välja teadmine, et umbes sellisest kraamist saab omletti teha. Miskipärast oli mul karvane tunne, et omleti sisse käib jahu ka (ma ometigi ei viitsinud guugeldama hakata! See on nõrkadele!). Jahu mul ei olnud. Mõtlesin, et äkki ajab mingi muu pulbriline toode ka asja ära. Valida oli suhkru, tuhksuhkru, soola, kakao ja kama vahel. Otsustasin kama kasuks. Peab tõdema, et tark otsus! Päris hea tuli :D. Ma ei ole viitsinud endiselt Google abi kasutada, ja võimalik, et see on mingi üldtuntud retsept… aga kuna ma seda kuskilt ei spikerdanud, siis las ma elan parem usus, et ma olen esimene inimene maailmas, kes leiutas kamaomleti! (Ja katsuge te vaid minu rõõmu karmi tõega rikkuma tulla! Ärrrrr)
Täna pean ikkagi poes ära käima. Munad on otsas. Aga kama on veel, nii et ilmselt otsustan sama menüü kasuks 😀
Koonu menüü tänaseks on kana-selg. Mmm…
7. Lugu sellest, kuidas ma Fairys pettunud olen Eiei, ma ei räägi mingist haldjast, vaid nõudepesuvahendist. Kas ma olen ainus, kellele tundub, et Fairy ei pese enam? Kui mulle tõepoolest on sattunud mingi suur pudel praak-partiist, siis vabandan antireklaami pärast… aga ikkagi, kurdan südamelt ära:
Varem piisas, nagu reklaamis näitas, tilgast Fairyst ja rasv kadus ja värki. Ja see oli paks ja vahutas kaua jms. Meil tööl on mingi teine nõudepesuvahend, mille nime ma kahjuks ei tea, aga mis on täpselt selline, et paned korra nuustikule ja enamvähem kollektiiv saaks sama nuustikuga nõud pestud, sest seda jagub nii kauaks 😀 Ja teeb asjad kergelt puhtaks ja ei tapa käsi sugugi. Fairy ei tapa ka käsi, see on boonus. Ühtlasi ta ei tapa enam ka rasva. Pmst tapab ta ainult iseennast, ehk siis ma pean iga nõu jaoks enamvähem kolm korda nuustikule seda juurde panema, et asi puhtaks saaks. Koera-kausist ma ei räägigi, sest tema Royal on hullult rasvane ja ma pesen seda vist 5 korda üle enne kui puhtaks saab. Prff, ma ütlen! Ja mul on seda nii suur pudel, et kuigi seda kulub nüüd 38 korda rohkem kui normaalset vahendit kuluks, siis läheb ikkagi pudeli tühjaks-saamisega aega ja ma ei raatsi enne midagi uut ja paremat ka osta. Ja huvitav, mis see uus ja parem oleks üldse…
8. Lugu sellest, kuidas “pettunud” on mõjuvam kui “kuri” See on nüüd küll täiesti lambiteema, aga kui Vants juba PIKKA postitust nõudis, siis ma võin ju kõik oma lambimõtted kirja laduda, onju.
Kas Teile (ehk siis Sulle, Vants, kui ainsale hullule kes siiamaani lugema jäänud on 😀) tundub ka, et “Ma olen Sinus pettunud” kõlab palju mõjuvamalt kui “Ma olen Su peale kuri/vihane”. Vihane tekitab pigem sellist..maitea, trotsi või enesekaitserefleksi, et fain ole siis… aga kui keegi (eriti keegi, kelle arvamus loeb) pettunud on, siis lased kõrvad lonti ja tunned end süüdi.
Minu esimene ja viimane spikerdamine klassijuhataja, kes oli ka mata-õpetaja, tunnis oli tunnikontrolli ajal, kui talle vahele jäin. Ta ei hakanud absoluutselt möllama, et Mida Sa teed? Kelle jaoks Sa seda teadma pead? jnejnejne.. Ei. Ta võttis mult töö ära ja ütles vaikselt, et on minus pettunud. Mul on SIIAMAANI selle ühe töö pärast halb tunne 😀 Mingi 10a hiljem või nii. Õnneks oli võimalik usaldus tagasi võita ja ta jäi endiselt üheks mu lemmik-õpetajaks ja saime/saame hästi läbi ka edasipidi 🙂 Aga ikkagi, so much more powerful!
9. Lugu sellest, kuidas mulle asju põletada meeldib 😀 Sellest ma vist tegelikult ei peaks avalikult rääkima, muidu viiakse mind ära kas valgete seintega hoonesse või hallide trellidega hoonesse :D.. aga tegelikult ei pea muretsema, mitte nagu püromaan, ausõna! Aga lihtsalt, mulle nii väga meeldib ahjuküttega elamine. Kuigi puude trepist üles vinnamine on väike varjukülg, aga ikkagi, nii väga meeldib. Tõsiselt mõnus ja hubane on küdeva ahju ees olla ja tuld vaadata. Kahju, et kaminat ei ole. Vinnimaal on kamin ka, ja seal ees on ka mõnus istuda. Ja loomulikult, üks peamisi põhjuseid, miks mulle tule ees meeldib on see, et ma olen kohutav külmavares ja see on lihtsalt kõige soojem koht :D.
Aga samas ma kardan tuld (kardan nagu tuld!). Kui pesus käisin ja ahi küdes, siis piilusin kahel korral ukse vahelt kööki, et kas kõik on ikka korras :D. Ja ma ei julge nii ka teha, nagu mõned, külmadel talvehommikutel, et ärkan kell 5, panen ahju tule küdema ja lähen tagasi magama tunniks. Ma ei julge magada rahulikult, kui ta põleb. Mis siis et metall-uks on vahel. Ikkagi ei julge. Ja ma ise leian, et see on väga hea, et ei julge, nii et pole vaja mind lohutama ja ümber veenma hakata 🙂
10. Lugu sellest, kuidas mul enam millestki rääkida ei oleKuigi ilus ja efektne oleks ju kokku kümme lugulaulu, siis mul lihtsalt ei ole kümnendat teemat. Niisiis panen siia lihtsalt kaks kuskilt netist pätsatud pilti ja jätan tänaseks blogi sinnapaika ja lähen saan-teen natuke sügamisteraapiat 🙂
Kuna praegused jalatsid tuleks pensionile saata, siis läksin eile õhtul papu-jahile. Suhteliselt kodulähedasse keskusesse.
Koon jäi koos T.-ga koju.
Plaan oli leida lihtsalt kõige odavamad, mugavamad, normaalsema välimusega vaba-aja jalatsid, millega hommikust ja õhtust matka teha kannatab ja mis talveni vastu peaksid.
Sobivaid variante nägin päris mitu. KÕIK muu sobis, peale pisiasja, et kogu valik on lihtsalt igast sordist kuus paari suurusega 36 ja kaks paari suurusega 37 ja kõik. Meeleheitel vaatasin siis isegi koledad papud üle. 36,36,36,36,36,36,37. Kõik. Böö. Saate aru, mul on 38-39 jalg! Ärrr.
FAIN!
Vahepeal rääkisin telefoniga Väikese-Fränkyga ja siis tulid valimis-reklaami tüübid küsima, et kas teil on hetk aega. Millises maailmas ma peaksin oma kõne pooleli jätta, et VALIMISREKLAAMI kuulata? Võib-olla ainult siis, kui telefonil oleks mingi valimisreklaami “müügionu”. No tõesti.
Sõitsin siis kesklinna hoopis. Ühe poe ukse taha jõudsin 18.56 ja uksel oli silt, et nad sulgevad 19.00. Okei, läksin hoopis teise. Sealne valik oli..emm.. vaimustav 😀 Kontsad või kontsad või kontsad või meeste vaba-aja-jalatsid, suurusjärgus 42-46. Saaksin neid ka talvel kanda muidugi, 8 paari villasokke ja minek! Ega ma muidugi sellest poest eriti vaimustuses ka pole enam, sest praegused on sealt ostetud ja khmm… ütleme nii, et kvaliteet on “tasemel”…. aga vähemalt välja näevad kenad :D.
Piilusin spordipoodidesse ka, kuigi teadsin juba niigi, et sealt ostma ei hakka. Mul ei ole vaja mingeid ime-kosse profisportlastele, mis minu eest maratoni ära jooksevad vms. Nagu ma ütlesin, on mul vaja kosse, mis talve tulekuni kannataksid iga päev 8km kõndi. See tähendab mingi..ee.. kuu kuni poolteist ju ainult. Ma ei kavatse selle eest maksta summasid, mis algavad 75st ja lõppevad 175 juuroga. Küll aga nägin täpselt selliseid talvesaapaid, mida ma tahaks. Tagasihoidlikud 99 eurot. (üllatus, ma ei ostnud neid ära 😀)
Niisiis, mul tekkis küsimus. Mis Teie jalanumber on? Kas ma olen ainus friik elevantjalgadega, või olete Teie kõik süüdi selles, et kuu alguses normaalsete numbritega papud ära ostelnud olete? (Vastaja võiks olla naissoost ja mitte-laps)
(Kuigi kui pood näeb, et 38-41 läheb nagu soe sai ja 36 seisab, siis kas siin ei ole mitte neile väikest vihjet tellimuste esitamiseks või nii.. njah)
***
Läksin koju tagasi.
EllieTheElephant ootas köögis ja T. andis ülevaate vahepeal toimunust. Enamuse eemalviibitud 1,5 tunnist oli Koon köögis (kust välisust näeb). Vahepeal käis kutsumise/meelitamise peale toas, lasi end sügada ja kobis tagasi kööki. Ja tegi mitu korda niuks. Kahju temakesest muidugi ka, et ta kurb oli, aga samas, mõelge kui tore: Ma vist meeldin Talle natuke! 🙂 Järgmise teisipäeva-kolmapäeva chillib ta igaljuhul T.-ga kodus. Ükspäev käin pealinnas arstil ja teine päev pealinnas koolitusel. Aga koonu auks ei jää ööseks sinna vaid tulen ikka tagasi, et mitte liialt šokeerida. Aga küll nad lepivad ka. Või noh, kui me mõlemad kodus oleme, siis käib Koon T.-ga sama rõõmsalt läbi kui minuga, aga teda on ta lihtsalt palju vähem näinud. Minuga ju pmst 24/7 koos olnud viimased 5 päeva. Millest kõik 116 tundi on olnud puhas rõõm :P.
Ahjaa, Talle meeldib nüüd kuldsete-kutsikate-pildiga fliis ka:
***
Unenäorindelt: Eile vaatasime unes koos Dzeikiga Vinnimaal telekast uudistest kuidas inimesed fekaalidesse uppusid… ja läksime pärast seda sõbralikult kõrvuti kraanikausi äärde roopima. Uppumine kuhugi (aga mitte vette) on mul mingi popp unenäoteema vist. Aga Vants teadis rääkida, et fekaalid pidavat raha tähendama. Väga hea, sealt tuleb suur pesa tööle, uued papud, Cesari eestikeelne raamat (hetkel on mul ainult teine ja inglise-keelne raamat), ja need talvesaapad ka. Super. Jään ootama. Lihtsalt, unenäojumalatele infoks, et ma olen maailma kõige kehvem ootaja, nii et parem varem kui hiljem. Aitäh!
Täna nägin unes, kuidas mu kooliaegne pinginaaber mind lihtsalt (Tallinnas) linnavahel jalutades lambist togima hakkas ja siis suht kõva hoobi neerude-piirkonda vms andis ja mul oli niiiiiiii valus! Ma solvusin hingepõhjani ja jooksin lihtsalt solvunult ära (teate küll, nagu seebikates alati kõik nuttes minema jooksevad, drama-queen värk, noh). Mis on suht lahe, sest mina olin kooliajal klassi kõige aeglasem ja tema kõige kiirem jooksja 😀 Aga ma kasutasin ära seda, et ma olin parem orienteeruja ja eksitasin ta kaubamaja ristmiku tunnelis ära :P. Dzoob well done.
Niih, Vants, mida neerud ja valu ja jooksmine ja solvumine ja tunnelid tähendavad? 😛 (Ja KUI Sul midagi head pole öelda, siis ära parem ütle midagi 😀)
Kõrvikud on ootel, vabandused eilse valereklaami pärast.. ei jõudnudki nendeni. Küll aga tegin eile süüa näiteks (nagu te teate, on minu jaoks kartulikoorimine ja praadimine juba täiesti kõrgklassi kokkamine 😀)… ja Cesari saadet piilusin ka näiteks. Ja u. veerand kümme läksin tuttu ja põõnasin hommikuni välja. Isegi pärast T. äratust. Hea meelega oleks veel pärast enda äratust ka 😀
Täna peaks külla saabuma VäikeFränky ja Dzännu. Kui nii läheb (ja ma väga loodan, et läheb), siis rõngastamiseni enne reedet ei jõua. Kui nii ei lähe (ja minu vedamist arvestades on alati see oht olemas 😀) siis ehk täna. Samas peaks täna hoopis Eedenis käima vb. Nööri otsimas. Sellist täispoovat :P. Ahh.. näis ühesõnaga, onju. Kannatlikkus on voorus, kõrvarõngasõbrad! (teistele on seda nii tore kinnitada. Ma ise olen küll kannatamatu (loe: obsessed) E. osas.).
***
Et ma nii pikalt põõnasin, siis nägelesin loomulikult unesid ka. Esimene oli tore, teine oli.. häiriv. Mis siis, et ühtki laipa ei olnud (mul tavaliselt ikka on).
Esmalt käisin haiglas VäikeKaksikJ-i piilumas. Oli teine rõõmus ja rõõsa, aga endiselt ühtne. Meelde jäi hoopis see, et läksin sisse “koridori” ühest otsast ja tema asus maja teises pooles. aga seal ei olnudki koridori, vaid igal palatil oli kaks ust: üks eelmisse, üks järgmisse.. ja siis traavisid muudkui kõikidest palatitest läbi. Omapärane. Jumal tänatud, et keegi hea inimene tegelikkuses siiski koridorid leiutanud on. Au talle!
Teises unenäos olin Ja$il külas ja hängisin nendega natuke aega koos. Ja siis ta sai kokku mingite TÄIELIKE jorssidega, kes olid vist alles arestist pääsenud ja panid narkot hommiku ja õhtusöögiks jne. Üks neist oli mingi nende kamba-boss vms, sihuke ilus ja hea, kes tervituseks jagas kõigile lahkelt kingitusi eileõhtusest vargasaagist: pastakaid 😀 Kõva värk, noh!
Eniveis, ma läksin hullult närvi ja rääkisin Ja$ile, et mul on karvane tunne, et ma peaks sellest Dzeigile rääkima, et ta Su väljashängimistele veto peale paneks, kui ta normaalsete inimestega suhelda ei oska. Ja$ hakkas hullult õigustama sellepeale, et pole vaja ja värki. Ega tema ei käi nendega saagikorjel kaasas. Nad teevad oma “pahad asjad” ära ja siis nad saavad alles kokku ja lähevad sõidavad autodega näiteks ja värki. Drifti ja värki ja hullult äge. Ja tema, erinevalt mõnest teisest seal, ei ronivat üldsegi väga purjus peaga rooli! Ja siis ma läksin VEEL rohkem närvi, sest ta seletas eriti tuima näoga nagu kõige loogilisemat asja, kuidas ta ronib mingite narkarite ja joodikute autodesse ja kimab ringi. Ja siis ma panin talle litri kirja 😀 (mis on absoluutselt mitteminulik..)… Hetkeks nägi ta välja, nagu tahaks tagai virutada, aga loobus ja siis marssisin minema ja hakkasin Dzeikile helistama. Kuigi mulle hullult ei meeldiks sihuke kitukas olla. Samal ajal helises mu telefon ja helistas üks Ja$i klassiõde, hääle järgi nii umbes 2. klassi laps :P, ja rääkis, et ta rääkis kõik õpetajale ära, mis poisid teevad ja õpetaja juba räägib lapsevanematega (kas peaks proovima siia lausesse veel mõne “rääkima” vormi mahutada?!). Helistasin igaljuhul ka Dzeigile ja kitusin ikkagi. Dzeik kutsus Ja$i koju igaljuhul, räuskas natuke (mis ei ole ka eriti Dzeigi tavapärane olek), Ja$ valas pisut pisaraid (mis ei ole ka eriti Ja$i tavapärane olek) ja lubas edaspidi olla virk ja kraps koolilaps. And they all lived happily ever after!
Tõe selguse huvides olgu siiski maninitud, et tegelikult on Ja$ hea poiss, kes küll vahel teeb tiineka-east-väljunud-mõistuse (loe: minu) jaoks veits küsitavaid asju, aga need ei ole sellised, et õu ma karjun ja ülbitsen täiskasvanutega ja panen siis koni ette ja lähen peksan tüdruku läbi :D. Eih, Ja$iga võib rahul olla :).
***
Ja, kuigi ma olen siin kunagi seda juba kirunud, siis ma mainin korra veel: kallid lapsevanemad, kellel on lasteaiealine põnn käe otsas. Te ei pea kiirkõndi tegema, nii et põnn käe otsas ripub j ajalad muudkui all joosta vudivad. Kõndige! Nii et mõlemad teist võiks kõndida! Okei, üks kord kui bussile kiire vms, fainbaimi. Aga ma näen mõnda jooksuemmet igal hommikul. Astu kaks minutit kodust varem välja, no palun!
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 