“Kokkamispostitus” vol 2

Eelmisele jätkuks meenus mulle, kuidas ma eelmisel nädalavahetusel Mai Tai’d tegin. Nimelt käisin vahepeal Milanos (aga nagu minevik näitab, läheb mu Itaalia-reisikirjadega umbkaudu 5 aastat aega 😀), aga kokkuvõtvalt olgu öeldud 2 asja:
1) oli väga tore, aga Rooma on palju toredam.
2) Jõin seal kokteili nimega Mai Tai ja armusin natuke ära 😛

Tahtsin järgi teha. Mõeldud-mõeldud, guugeldasin retsepte ja leidsin umbes tuhat erinevat. Jäin sellise juurde, kuhu oli vaja: ananassimahla, apelsinimahla, grenadine-siirupit (granaatõuna vist vä?), laimi, tumedat rummi, heledat rummi ja Cointreau’d. Vähe asju ju – õppisin pähe ja lippasin poodi.

Leidsin rummid ja hakkasin Curacaod otsima. Siinkohal olgu öeldud, et mul pole aimu ka, kuidas see sõna minuni jõudis, sest Contreaud olen ma varem kokteilides kasutanud, aga Curacaost polnud varem kuulnudki. Igaljuhul olin ma järsku veendunud, et mul on seda nüüd sinna vaja. Helistasin Kosmosemutile ja küsisin, et kust ma selle leiaks ja mille järgi ära tunneks. Kosmosemutt ütles, et Blue Curacao on sinist värvi ja voilā, juba leidsingi. Kilkasin talle telos rõõmust, mõtlemata, et miks on sinine jook lõpptulemusena oranži joogi sees  ja siirdusin siirupit otsima.

Grenadine siirupit ei olnud, tegin siis väikese vangerduse ja ostsin hoopis granaatõunamahla ja apelsinisiirupit apelsinimahla asemel. Ja ananassimahla.

Lippasin kassasse ja poest väljas lugesin lõpuks Kosmosemuti SMSe, mis pajatasid sellest, et kui ma juhuslikult Mai Taid teha tahan, siis sinna ei lähe blue curacao vaid triple sec (ehk siis Cointreau). No mis seal ikka, juba makstud. Tatsasin koju. Kosmosemuti kutsusin oma uue retseptiga jooki maitsma 😀 (julge tüdruk teine – tuli ka!)

Kodus avastasin, et laimiga läks nüüd küll kehvasti ja jääd pole ka, aga Kosmosemutt tõi õnneks poest jääd ja laimi puudumisel sidrunit ja päästis selle mürgi, mille ma olin vahepeal valmis seganud.

Ehk siis võrdluseks Mai Tai ja meie versiooni Novembri Pekk sisud:

Mai Tai:
ananassimahl
apelsinimahl
grenadine-siirupit (granaatõuna?)
laim
tume rumm
hele rumm
Cointreau

Novembri Pekk:
ananassimahl
granaatõunamahl
apelsinisiirup
sidrun
tume rumm
hele rumm
sinine Curacao

Pilti kahjuks pole, aga juua käras küll. Pohmelli ei tekitanud. Patendeerin ära ja panen äri püsti. 🙂 Õpin päris Mai Taid ka tegema (sest mulle maitses päris rohkem) ja valin sihtgrupiks paarikesed, kus neiud oranži jooki ja poisid sinist lürbivad. Mõeldud mõeldud.

#Macilikkajuhtubju

Vantsiku külalispostitus

Kui ma Sesamy-blogimeemi-postitust kirjutasin, siis halasin seal teatepulka edasi andes, et Vantsik enam ei blogi. Sellest on tõepoolest kahju, sest ta kirjutas niiiiii ägedalt, et oli raudselt üks mu lemmikblogisid maailmas.

Aga Vants oli vähemalt nõnda lahke, et lubas mu blogisse kirjutada. Siin tema siis on, täna öösel kell 04:28 meilile saabunud postitus. Vants küll keelas mul seda miskitpidi muuta, aga ma olen rebel ja asendasin oma pärisnimed postituse teises pooles siiski ka Giovanniga, milleks Vants mind kutsub 🙂

***

Tere, toredad Giovanni blogi lugejad ! Mina olen Annika, nendel haruharvadel kordadel, mil minust siin blogis juttu tehakse, varjun ma Vantsiku nime taha. Giovanni andis mulle fantastilise, erilise, imelise, ma ütleksin, lausa harukordse võimaluse tema kuulsuse paistel veidi särada ja oma blogis külalisesinejana üles astuda.

Teema osas ei olnud mul kahjuks vabad käed, teema oli “Palat nr 7” või midagi sarnast. Selle teema all oleks kohane rääkida sellest, kuidas kuri saatus meid Giovanniga mustamäe lastehaiglas kokku viis, aga ma ei julge lubada, et ma teemat omavoliliselt ei laienda, sest sellest palatist nr 7 on mul väga hägused ja katkendlikud mälestused.

Ühesõnaga, ma olin palju aastaid tagasi suhteliselt pikka aega lastehaiglas ühes palatis koos Giovanni ja Katrega ja tõele au andes…kui ma peaks kunagi veel haiglasse sattuma, siis need kaks ma võtan kaasa. Ma olen valmis neile mõõdukalt peksa andma, et nad mitte niisama voodikohti ei hõivaks seal.

Lugu nr 1

Toit teatavasti on haiglas selline..noh…dieediks sobilik, ma ütleks. Ja siis tuli Giovanni ema, igal õhtul, kaasas karbike kodus valmistatud parimate paladega. Giovanni avab karbi, inspekteerib seda ilmega, millist võiks näha Gordon Ramsay näol kui tema ette panna kaus elusa kanaga, nimetades seda kanasupiks, nokib kaks kahvlitäit, õnnistab ema ilmega “You are the weakest link” ja küsib siis, kas krõpsu ka on. Issand noh, ma lähen siiani närvi ?! 😀

Lugu nr 2

Üle palati nr 7 on laskunud sügav öö, mul on väga igav, pean teise palatikaaslasega nõu, kas oleks paslik Giovanni üles ajada, tema arvab et ei ole, mina jällegi arvan, et selles ei saa ilma proovimata küll kindel olla. Lähenen Giovanni voodile ja uurin asja “Giovanni, Giovanni uu” vaikus, see teeb mind pisut murelikuks, viisakas inimene ikka ju vastab kui teine ilusti küsib. “Giovanni kuule, magad või või, ärka üles?!” Seda pöördumist laseb ta mul ikka korrata, aga lõpuks ütleb Giovanni “Mhh?!” kivi langes kohe südamelt, surnud ta igatahes pole. Kontrollin, et ta ikka tõesti ärkvel oleks “Giovanni, kuuled ikka või?!” midagi ta seal mulle vastuseks kobiseks. Mina mõtlesin, et noh, inimene üles aetud, vaja ikka asja ka teha, et ma mitte niisama tühja-tähja pärast inimese õndsat und ei sega. “Giovanni kuule, mis kell on,” otsustasin ma küsida…(kes oleks arvanud, et see mind ikka veel südamest naerma ajab) Giannat ei ajanud see naerma ei siis ega hiljem, selle peale ma olen ikka mõelnud, et küllap jagas Jumal huumorimeele siis lihtsalt teiste inimeste vahel ära ja Giovannile jäid tühjad pihud.

Mul oleks tegelikult veel lugusid, aga need on pikad…ma jätkan tähelepanekutega:

1. Oletame, et ma pean Giovanniga saama kokku kell 10 hommikul, tema saabub kohtumispaika kell 9.00, mina 10.15 ja siis ta teeb nägu, nagu ma oleks üks tund ja 15 minutit hiljaks jäänud ja kuulutab seda võimalusel ka teistele inimestele. Nagu…tegelt ?!

2. Giovanni teeb pähe lahke näo ja pakub, et temaga võiks lauamänge mängida, noh, nagu mingi normaalse inimesega. Tõde on see, et ega seal tegelikult ju mingit ligimesearmastust mängus ei ole, ta lihtsalt meelitab su lõksu, et sinust oma äärmiselt külmavereliste võitudega kõik elumahlad välja imeda

3. Ma pidasin kunagi päevikut, mille ma nüüd üles otsisin, Giovanniga seoses võis sealt muuhulgas leida järgmised märkmed:

* poleks paha kui mul oleks nii palju raha, et iga kuu Giovanni telefoniarved kinni maksta

 *Giovanni käis siin ja me kõrvetasime viimased kalapulgad panni külge kinni

Ma ei venita seda postitust pikemaks, et mitte külalislahkust kurjasti ära kasutada. Nagu sellest jutust aru võis saada, ei pea ma Giovannist suurt miskit.

Viimase märkusena tahaks öelda ehk veel seda, et tegelikult ma ei tea isetumat inimest kui Giovanni, selliseid asju nagu tema oma sõprade heaks teeb…no selliseid teebki vist ainult Giovanni. Ehk on see ka põhjus, miks minu ema, kes nägi Giovannit viimati palju aastaid tagasi, minult korra kvartalis ikka küsib, et kuidas Giovannil läheb. Viimasel ajal pean sellele küsimusele kahjuks vastama ebamäärase õlakehitusega, aga ma lisan sinna juurde alati “Ma loodan, et hästi!”.

***

Vantsik, mul läheb päriselt ka hästi 🙂 Aga Sul? 🙂

Ps. Ma olen valmis regulaarselt Su haiglalugusid avaldama, kui Sa pikemad lood ka kirja oled nõus panema?!

Kokandusblogi aka DIY sushi for Dummies like me

Mac ja kokkamine on alati üks vahva anekdoot, kas pole? Eile ma näiteks tahtsin mulle ja Vihmahäälele kohvi teha ja sellega läks nii: Niisiis olin ma õhtuks täis enesekindlust, et teeks õige päris ise sushit. What a great idea! VAJA LÄHEB: Sushi tegemise komplekti, või kõiki selle koostisosi eraldi: St: keedetud riisi; sushiäädikat; nori lehti; sojakastet; wasabi pulbrit; marineeritud ingverit; bambusmatti; söömispulki (saab ilma nendeta ka ka 🙂) Need olid siis need, mis mul selles sushi valmistamise kit´is sisaldusid. Lisaks neile on vaja “täidist”. Minu valik: lõhefilee; krabipulgad; avokaado; kurk. VALMISTAMINE:

Step 1: Lõika kurk pulkadeks. Ma lõikasin pika kurgi pooleks ja selle omakorda pikkuselt pooleks. Ja need veerandkurgipikkused lõigud lõikusin omakorda neljaks. Ja suurema osa seemneid seest välja. Koor jäi alles. PS. Tegelikult hiljem lõikasin ma täidist pannes neist osa veelkord pikkupidi pooleks, et natuke õhemad oleks!

Step 2: “ava” avokaado. Kuna avokaado keskel on üks ilgelt jurakas kivi, siis saab selle pooleks nii: 1. Lõika otsad maha ja tee noaga ümberringi sisselõige, nagu oleks pooleks lõigatud… aga kivi sees päriselt poolitada ei lase. 2. Kanguta pooled üksteisest eraldi. Kivi jääb ühe poole südamikuks. 3. Löö nuga tera pidi kivisse. Ära sihi mööda ja seda hoopis kätte viruta. 4. Kui noatera pisut sees on, siis keera seda 90 kraadi, et kivi lahti tuleks ja tõsta see koos kiviga ära.

Step 3: otsi oma sushikomplekti kuuluvad asjad välja: Nagu ma juba enne ütlesin, siis minul olid komplektis (Mis maksis muuseas ~10€) 3 norilehte, 1 bambusmatt, kahed pulgad, eeltöödeldud riis, pulber wasabi valmistamiseks, sojakaste, sushiäädikas, marineeritud ingver.

Step 4: Tee riis valmis. Ma ei tea, kuidas “päris” riisi õigesti sushiks teha. Tean, et midagi tuleb teha, et ta ei kleepuks vms. Leotada? Ähh, ei mäleta. Aga komplektis oli igaljuhul juba valmis tehtud riis, mille pidi mikros 2 minutiga ära soojendama. Inimestele, kes on köögis osavamad kui mina ja ühtlasi valivamad kui mina, ma seda väga ei soovita. Enne soojendamist oli riis selline suur kõva latakas, mis oli katsudes nagu kummist tehtud materjal. Peale soojendamist oli see pehmem, aga lõhnas ee.. omapäraselt… umbes nii, nagu võiks lõhnata riis, mis on kusagil Jaapanis 2 aastat tagasi keedetud ja pakendatud 😀 😀 Aga kannta ära. Ja seejärel sega riis kausis ühtlaseks, et ta ei oleks enam  sellise kujuga nagu lapik sillutisekivi vms. Ja kui riis ühtaseks segatud, siis vala sinna juurde sushiäädikas. Vajadusel eemalda liigne vedelik.

Step 5: Tee wasabi valmis. Kes oleks võinud arvata, et see roheline ühtlane mass oli alguses kollane pulber pisikeses pakikeses. Not me. Pakikesele tuleb juurde sedaga 10ml vett. Kas te teate, kui vähe on 10ml? Ma otsisin selleks “mõõtetopsiku” välja. Ehk siis tegelikult pooleliitrise sheikeri 😀 Kui väikseim pealemärgitud mõõt oli 50ml. Pmst 10ml tähendas seda, et sheikeri põhi oli vaevu veega kaetud. Pisi-pisikese kausikese puudumise tõttu oli mul nagu pildilt näha, pisut liiga suur kausike. Aga pole hullu. Valasin pulbri sinna. Ja veetilga sinna peale. Seejärel segasin, kuni kollasest pulbrist sai rohekas kibedamaitseline mass. Ära paljalt söö. Step 6: aseta nori-leht paika.   Pakis olid kaasas 3 suurt suurukujulist (enamvähem) nori lehte. Kuna ma ei tahtnud niiii suuri sushirulle, siis tein vea ja murdsin lehe keskelt pooleks ja tegin sellest 2 väiksemat lehte. Söömise osas muutis see mugavamaks, aga valmistamise osas mitte. Leht ei ulatunud enam täidise ümber ümberringi ja äär jäi lahti (aga sellest hiljem). Norilehel on 2 poolt: karedam/karvasem ja siledam/läikivam. Aseta nori bambusmatile sile pool allpool, st täidist hakkad panema karedama poole peale. Ahjaa, et vältida minu viga, siis tee esmalt kindlaks, mispidi matt painduma hakkab 😀 Ma panin esmalt lehe valepidi ja kui täidis peal oli, siis matti keerama hakates selgus, et krt, ei paindugi. Ja seda täidisega norilehte ristipidi pöörata oli juba omaette ooper. Step 7: hakka nori peale ühtlase kihina riisi laduma. Kasta oma sõrmed enne riisiga tegelemist märjaks, et ta sulle sõrmede külge ei kleepuks. Viga nr 1 pildil: see, et ma nori pooleks tegin. Viga nr 2 pildil: bambusmatt on valepidi, peaksin seda alt üles keerama hakkama, aga see paidub hoopis paremalt vasakule. Viga nr 3 pildil: Äärtesse oleks pidanud kinnitamiseks rohkem ruumi jätma. Viga nr 4 pildil: Surusin riisi sõrmedega liiga kokku selle külge, see oleks pidanud veidi õhulisem jääma. Viga nr 4 pildil: kuna nori tükk oli poole väiksem, siis sai riisi vist liiga paksult. Pärast ei ulatu rull kinni. Teisel katsel jätsin kinnitamiseks riisile küll tühjemad ääred, aga korralikult kinni ei ulatunud ikkagi. Kolmandal katsel ei poolitanud enam norit ja tegin terve lehega suured sushid. Siis ulatus kinni 🙂 Step 8: Lisa täidis. Vali ise, millist kooslust või täidist soovid. Mina tegin lõhe-avokaado omi ja krabipulga-kurgi omi. Aseta täidis keskele otsast otsani ulatuva laia ribana. (krabipulga-omadest unustasin pilti teha. Aga laia krabipulga lõikasin pikkupidi pooleks).

This slideshow requires JavaScript.

Step 9: keera bambusmati abil sushi kokku. Esmalt esimene pool. Siis suru pisut. Seejärel teine pool ja suru uuesti. Nagu ma ütlesin, siis minu väiksed norid ei ulatunudki kokku 😦 Aga suur tuli mükkebroo.

This slideshow requires JavaScript.

Step 10: lõika rullist sushi”viilud”. Lõika rull keskelt pooleks ja kumbki pool omakorda kolmeks. Ühest rullist peaks tulema kokku 6 viilu. Step 11: Serveeri lisandid. Vala sojakaste väiksesse kausikesse või topsi, kuhu rulli kasta saad. Pane ingver ja wasabi väikestesse kausikestesse. STEP 12: SÖÖ! 🙂

EDIT: Leidsin nüüd külmkapist toorjuustu ka. Ma ostsin selle sushisse lisamiseks. Aga ma ei tea täpselt, kuidas ma seda kasutanud oleks ja lisaks ei tulnud see mulle ilmselgelt õigel hetkel meelde 😀 Improviseerige ise!

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

Maci toiduklubi aka How-not-to…

Mac veetis eile enamuse oma päevast õues. Hommikupoolse päevapoole kaugelt pealinnast saabunud külaliste Ch. ja Ebolaga 🙂

Ebola oli ilmselt rahul, seega võib tema esimese pikema ringreisi õnnestunuks lugeda. Ch. oli juba vahepeal ära unustanud, kuidas ta eelmise visiidi aegu vandus, kui ma teda mööda Tartu mägesid vedasin :D… ja kordas seda.
Käisime Koonusid jooksutamas ja Creppis prantsusepäraseid pannikaid söömas (proovisin seal ära ainsa seni proovimata variandi päikesekuivatatud tomatitega… sest mulle lihtsalt ei maitse need 😀 Aga massohistlikult otsistasin eile siiski nendega pannikaid süüa, lihtsalt sellepärast, et saaksin öelda, et olen seal kõiki soolaseid pannikaid proovinud 😀) …ja siis viskasin kauged külalised ebaviisakalt pool tundi varem rongi ära, sest T. ootas, et Lennupäevadele minna. Aga olenemata sellest, et ma sihuke mölakas-võõrustaja olin, oli tore 🙂

Lennupäevadel oli ka äge, kuigi hull tuul oli. Õhuakrobaadid ja vigurlennud jms. Äge. Aga kriipi :D. Aga äge :D.

Eniveis, jõudes siis nüüd lõpuks tagasi postituse pealkirjani. Kokkasin endale eile. Praadisin ära 450 grammi juurviljade segu ja 400 gr hakkliha. Tõstsin endale korraliku portsu, uputasin selle hapukoorega üle ja sõin ära. Ülinämma.

Andis tunda, et olin päeva väljas veetnud. Ikka oli nälg. Tõstsin siis teise poole ka taldrikusse (lisades jälle hunniku hapukoort) ja sõin ära.

Täna on järgmise päeva keskpäev ja mu kõht valutab ikka veel mõnuga. Tuletab vist meelde, et normaalne inimene ei söö korraga õhtusöögiks 1 kilo toitu.

Ähh, YOLO, vähemalt oli hullult hea toit :D.

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!

Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:

Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
– “Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”
– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…” … jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.

Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.

(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.

Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:

Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.

Kohvimeister

1.  Keeda vett.

2. Võta oma presskruus ligi. Lusikas ka.

3. Otsi välja kohvipakk. Tõsta 2tl puru kruusi põhja.

4. Mine otsi köögist lapp, millega kapile pudenenud puruhunnik ära pühkida.

5. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

6. Ära oota päris vee-keemise lõpuni, sest igav hakkab. Lülita kann välja.

7. Vala vesi kruusi.

8. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud vesi ära pühkida.

9. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

10. Avasta hirmuga, et valasid vett liiga kruusi ääreni. Mõista juba ette, mis järgmiseks saab.

11. Haara kapilt presskruusi sõel.

12. Seda tehes pilla oma lusikas maha.

13. Mine pese lusikas köögis puhtaks. Pane kuivama.

14. Tule tagasi sõela juurde. Hakka seda ettevaatlikult kruusi suruma.

15. Imetle sõela vahelt läbi pressivat ja üle kruusi ääre nirisevat kohvivett.

16. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida.

17. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

18. Tagasi jõudes avasta, et unustasid ju uue lusika võtta.

19. Too köögist lusikas.

20. Lisa kohvile suhkrut.

21. Lisa kohvile kondenspiima.

22. Avasta, et pastakas, millega kondenspiima ostnud kolleeg meie nimed sinna pakile kirjutas, annab värvi. Nühi natuke aega oma sõrmedelt musta tinti maha

23. Kui jälle pilgu tõstad, avasta et suhkur+kondenspiim olid ilmselt vee kriitilist piiri veelgi tõstnud ja kohvi voolab mööda kruusi ääri kapile.

24. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida.

25. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

26. Tagasi kruusini jõudes avasta, et asi oli hoopis selles, et kohv nirises ülal-ääres olevast sõela kinnituskohast vms. Viimane 1cm kruusist peab olema tühi. (Ei ole).

27. Lürbi teelusikatäite haaval kuuma kohvi kruusist vähemaks, kuni enam ei leki.

28. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida. Puhasta kruusi põhi ja kapp.

29. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

30. Kohv sai valmis! Enjoy!

tähelepanekud ja perenaisemula

Esiteks: vaadake kui toreda hetke ma ükspäev tabasin. Arvutikell näitas 9:09 ja kuupäevaks 12:12.
Sest kordamine on tarkuse ema.

Kui ma juba asjadele peale satun, siis räägin reklaamide otsa sattumisest. Olete kindlasti online-ajalehtedes näinud hetki, kus artikkel ja juuresolev reklaam ei lähe kokku. Nt. on lugu sellest, kuidas laevalt vette kukkunud inimene uppus. Ja siis kõrval kruiisi reklaam, et tulge sõitma ja elamusi saama! vms.

Postimehes on galeriid vaadates iga mingi viienda vms pildi järel reklaam. Näiteks, vaatad galeriid pantvangikriisist, kus on fotod akna vastu surutud õnnetutest kohvikukülalistest. Ja siis on äkki ees hoopis rõõmsad näod koos kirjaga: Pakkumine rõõmsatele!

Või siis galerii kohtuprotsessist, kus Vesiloo Tulevi peksmise eest tingimisi sai. Ja jälle, voila, sama reklaam.

Stiilne.

Siis eputaks veel – mulle tõi päkapikk ükspäev Tjorveni filmi DVD! Nänänän.  Mõnus. Mu Päkapikk on muuseas selline, et mul on kastitäis pakitud kinke, igaühel number peal. Iga päev valin selle päeva oma ja avan. Rõõmu kui palju! Täna sain näiteks Energiatee.

***

Otsustasin ühel õhtul, et hakkan ka inimeseks. Ja õpin süüa tegema. Valisin esimeseks ohvriks Kodused kotletid. (Ja kui Teie meelest peaks iga enesest lugupidav inimene juba lapsepõlvest saati oskama ise kotlette valmistada, siis mina olen erand. Täiesti andetu kokk. Lugege nt. Kokkamine Maci moodi.)

Tsipa tulid magedad, aga muidu tip-top. Sõin suuuuuuure kausitäie üksi ära. Pärast ägisesin ja virisesin. (Kuigi eile õhtul, kui ma õhtusöögiks pool kilo praekapsast sõin, virisesin pärast rohkem.)

Et esimene katsetus kõige halvem ei olnudki, hakkasin täna õhtul ka koduperenaiseks. Tegin ahju tule. Panin voodipesu masinasse. Ja hakkasin verivorsti-pohlamoosi-rull-muffineid meisterdama. Ja väikesest osast taignast tahtsin kaneelirulle ka teha, aga avastasin, et mul pole kaneeli. Uurisin asendusvariante: must pipar, kanamaitseaine, kalamaitseaine, küüslaugupipar, sidunipipar, kartulimaitseaine, vanillisuhkur. Valisin viimase. Lisasin kakaod ja suhkrut ja voila.

Kaks koma midagi tundi hiljem otsustasin, et perenaist minust ei saa. Hakkan peremehaks.
Masinasse panin vist liiga palju/suured/rasked asjad vms. Lendlesid seal kolinaga ja masin ei saanud korralikult tsentrifuugida. Sain kätte väga märja ja loputusvahendise pesu.
Pirukad tulid toored. Uuesti ahju ka panna ei viitsi. Maitsesin esimest alles siis, kui kolmas ahjutäis “valmis” oli ja kõik koristatud. Söön siis toorest. Tuletabki mulle kenasti meelde, miks on halb mõte kõrges eas kokkamist õppima hakata.

***

Ps. Macil oleks natuke lugemiskoera abi vaja. Igapäevaselt juhtub mul apsakaid, kus kirjas-olev-asi ei ühti sugugi Maci-poolt-kokku-loetud-asjaga. Tänane näide:
“haagise plastkaas” VS “haige pastakas”.

Blogimisvõistlus – Tähtis sündmus (või miskit)

Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…

Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).

***

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂
Ja eks ta tõsi on.

Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.

Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.

This slideshow requires JavaScript.

Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt  2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛

Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂

Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab:
1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.

Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid.  Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.

This slideshow requires JavaScript.

Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu

Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).

Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂

***

Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga

Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…

… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀

Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!

 

Roomablogi 3/9 – 3. päev – 20.mai 2010

IT19.50, EST 20:50
(Silvio korteris EUR-is).

Hommikul pidime siis uue hosti, Silvio, juurde ümber kolima. Selgus, et Google maps is a liar! See väitis aadressi järgi, et see on see kaares maja üle põllu… Aga on ta jee… kaugeltki mitte. Küll kaares maja, aga hoopis teine ja hoopis mujal.

EURi kaares maja

Pidime algse plaani järgi bussiga metroojaama sõitma ja sealt metrooga EUR Magliana´sse, kuhu S. oleks vastu tulnud… Aga kui Gab enne minema hakkamist küsis, et kuhu minna vaja, siis selgus, et üks buss viib täpselt esimese hosti juurest teise juurde!
Otseloomulikult sõitsime me õigest peatusest 3 peatust mööda ja saime oma „väikese“ pagasikuhjaga tagasi jalutada. No ei ole elu, ei ole :P.
Aga tänu sellele, et ma seekord ka ikkagi spordikotiga tulin, mida käe otsas mugavam tassida on, kui õlal, on mu käelihased suurest tirimisest paisuma hakanud (ja ühtlasi käed venima – näen välja nagu King Kong). Ja köhimisega olen kõvasti kopsulihaseid treeninud.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 09:40, EST 10:40
Jätsime kotis maha ja läksime koos Silvio joonistatud kaardiga bussile, mis viiks meid metroosse. Aga avastasime, et kaart on vale ja seda bussi ei lähe ja tänav oli ka vale nimega.

Silvio joonistatud ümbruskonnakaart

Lõime käega ja kõndisime edasi, kuni leidsime mingi peatuse… ja läksime samale bussile, millega eile sõitsime ja hommikul tulime – 716, sest see viis ilma metrood kasutamata kesklinnale kõige lähemale, kuigi sõitis üsna kaua.
(Muuseas, öösel jõudis minuni teadmine, et kaart, mille Silvio joonistas, oli siiski õige… me pidime lihtsalt kauem kõndima =D… ja peatus, millest bussile läksime, oligi see Tintoretto… aga nagu tõelised rebelid ikka, läksime siis teisele bussile, mitte 767-le 🙂).

Et kell oli Trasteveresse jõudes juba ligi kolm, hakkasime mingit odavat (alla 6-10€) hommikusööki otsima. Päris kaua otsisime, aga lõpuks leidsime koha, kust ostsime (mina: ) tuunikala- ja (FK: ) singi-sändvitši-kolmnurga (2.50€).

This slideshow requires JavaScript.

Et miskit jooma ka peab, tellisime cappuccinod, eeldades et need maksavad, nagu igal pool umbes 1€ ringis (asjade hindasid pole kusagil väljas… see eest on väljas palju hindusid 😛). Viga! Esiteks sellepärast, et see raibe maksis 2.50€. Böö! Teiseks selle pärast, et koos saiadega toodi meile lauda ka tasuta klaas vett. Kolmandaks, nagu selgus õhtul, on Itaalias olles cappuccino lubatud hommikul ja hilisõhtul, aga mitte pärastlõunal. Kuigi samas, see ju oligi meie hommikusöök…

This slideshow requires JavaScript.

Nii eelmisel päeval vihmavarjus-kohvikus kui üleeile Giannangeli´s tegime sama vea: lõunal cappuccino… alatu meist.

Istusime seal päris pikalt, ikka kogu raha eest (kuni külm hakkas, sest me istusime väljas ja see oli varjus). FK joonistas ja kuulas MP3-e, mina kirjutasin üleeilse sündmusi. Täna kirjutan eilse sündmusi… ajavahe =).

Js siis nägime me naist musta kassiga! Aga ilma luuata. Ja pärast nägime üksikut luuda. Ilma naise ja kassita. Ju nad polnud veel üksteist leidnud.
Eelnev vaimustus kassidest-naistest-luudadest on pärit lausest:
„La donna aveva un gatto negro e una scopa.“
(„Naisel olid must kass ja luud.“)
See on üks väga väheseid lauseid, mida Itaalia keeles oskan. Peaaegu oleks kasuks tulnud.

Üksik luud

Must Kass

Lisaks õppisime Rooma-puhuks läbi ka teisi kasulikke väljendeid: „Minu koer ei hammusta“ („Il mio cane non morde“, Suscole viidates); „Selle maja ostis Pietro!“; „Paulo on vorstipoes!“; „Teie ja Teie sõbrad olete väga sümpaatsed.“ Jms.

Kaardilt vaatasime, et pisut maad edasi peaks algama see park, kus novembris Emi´ga (tookordne host eelmiselt Roomatripilt) ultimate-frisbee treeningul kaasas käisime.
Läksime siis sinnapoole ja jõudsime treppideni, mis tegid Hispaania treppidele ka silmad ette (muuseas, kohalikud hostid pole kunagi meie avastatud treppe näinud!)

Trepid eemaltvaadates taevani kõrgumas

Olime vaprad ja ronisime tippu välja. Brave thing to do!

Vaade trepi otsast kaugusse

Vaade treppidest alla

Sealt ei alanudki veel park, vaid mingi tee, mida mööda läksime ja…

This slideshow requires JavaScript.

…ja otseloomulikult viis tee allamäge välja sinnani, kust alguses treppe nägime =)
Järjekordne ringtee… siin Roomas hakkan nendega juba harjuma. =)

Siis nägime teises suunas seda suurt plekist monstrumit, mis meid kõikjal jälitab (loe: näeme seda kogu aeg) ja mõtlesime, et kuna me peame jõudma „teisele poole seda“ siis lõikame sealt juurest! Mõeldud tehtud. Valisime minekuks mõnusa jõeäärse kaktuse-allee :P. Ühel pool oli mingi sein miljoni laheda gräffitiga…

This slideshow requires JavaScript.

…ja kahel pool teed erinevad kaktused.

This slideshow requires JavaScript.

Ja tee lõpus oli… no muidugi – sein ees! Läksime tagasi ja siis linnavahele seiklema. Aga lõpuks jõudsime pärale ka 😛

This slideshow requires JavaScript.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 16:45, EST 17:45
(Kirjutatud EUR-i pargis.)
Õhtul olid Silvio korterinaabrid (paarike Georgia ja Mario) ka kodus. Silvio tegi neile-meile-endale õhtusöögiks Risottot. Õhusöögi vestluses suutsime neid korralikult šokeerida, kui rääkisime ravist viinasokkide ja kaelakompressiga. Nad ei suutnud kuidagi uskuda, et me tõtt rääkisime =). Ja kui üritasime rääkida kohukestest ja süldist ja kamast, oli see ilmselgelt liig. Aga vähemalt „õ, ä, ö, ü“; „Sul on kena pepu“ ja „Mine…“ on endiselt hitid.
Viisime nii Gabrielele kui Silviole eesti šokolaadi, karamellkomme ja suveniirviina ja -Vana Tallinna. Ja Eesti piltidega kalendri. Sulviole tegime ka ise tema enda tehtud erinevate reisifotodega kalendri (tema Flickr´ist võtsime pildid), kus iga kuu juures oli ka mingi itaaliakeelne ütlus… Ta oli vist vaatamisega aprillikuus või nii, kui hakkas ära jagama, et mõni pilt tundub tuttav =D
Ja „Eestimaa kalendri“ kaanepilti vaadates oli kommentaar/küsimus: „Your birthday party?“… pildil oli Laulupidu =)… Well, close enough!

Peale õhtusööki läksime kontserdile, bändiks oli Zen Circus. Koht oli väljast selline väike armas majake… aga seest sihuke geto-stiilis mini-Rock-Cafe =)
Tempel käel ja 7€ makstud olimegi sees.

Tempel “Nit Club”

Ostsime õlled (4€)… välja arvatud Cisco, kes võttis RedBulli viinaga (hull!)… aga et soojendusbänd kräpp oli, ootasime väljas hoopis.

20.mail hiljem toimunu, kirjutatud 21.mail IT 19:00, EST 20:00
Zen Circus.. on üsna anti-usu bänd, vähemalt bändimeeste vahejuttude põhjal. Kord hüüdsid nad „Jumalat ei ole olemas!“, kord esitasid jõululaulu, kus olid fraasid nagu „Sa võid ju mulle raha anda, täna on ju jõulud?!“ ja „Mind ei huvita, ma olen moslem“. Jne. Need (kõik peale meie 😀), kes itaaliakeelest aru said, irvitasid kogu aeg kõht kõveras. Meie Fkga ainult siis, kui Silvio meile tõlkis.
Suscot polnud kaasas, kuigi talle oleks seal meeldinud, sest üks laul nägi välja selline: kitarrist võttis välja kummist sea, kes häälitses, kui teda tagumikust pidistada (kes Suscot kohanud on, see mõistab sarnasust) ja kui piisavalt hea rütmitunnetusega pigistada, oligi laul valmis.
Ja trummaril oli trummide kõrval mängutuvi.
Silvio mainis ka, et Suscole oleks seal meeldinud.

Üldse oli bändis kokku 3 (särgita!) liiget, kelles trummar nägi välja nagu patsiga Freddie Mercury. Ja solist nägi välja nagu tumedapäine Jaagup Kreem.
Keikka kestis poole 2-ni (ja viimane lugu kestis kolm lugu 😛) ja siis rääkisime väljas Silvio, Cisco ja nende sõpradega. Päris koom oli kuulata, kuidas nad kõik avalikus kohas tõsiste nägudega harjutasid: Pe*se… Per*se… pertše? No-no, per*se! =D… ja sõna öö meeldis neile ka väga :).

Lugesime väljas brožüüri maikuu üritustega Roomas… enamikul oli sissepääsu eest hind 5-10€… ühel oli 48€ – Sümfooniaorkester, kus dirigendiks Kristjan Järvi! Cool! =)

Muig.. mul oli kaasas see „vajalike“ itaaliakeelsete lausetega paber ja lugesin sealt ette selle: „Te olete oma sõpradega väga meeldivad/sümpaatsed.“ Jackpot! =D Isegi kätt suruti väljendamaks seda, kui meelitatud oldi :).

Siis läksime tagasi koju, väikese saiakesepausiga. Kui pärastlõunal cappuccinot tarbida ei tohi, siis öösel jälle võib. Me siiski ei tahtnud. Poisid sõid „midagi Itaaliale omast“, mis oli põhimõtteliselt suur vastlakukkel. Ja juba 3-st saime magama. Lahe.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 6/9 – 6. päev – 23.mai 2010

Et hommikusöök 7.00 – 9.30 oli ja 10-st check-out pidi olema, vedasime ennast enne kaheksat dushi alla. Söögiks oli kohv ja virsikutäidisega croissant. Helbeid võis ka võtta, aga polnud isu.

Croissant ja kohv

Küsisime seejärel mingilt tüübilt valvelauas igaks juhuks üle, et kas kindlasti ei ole tänaseks enam kohta? Ja tema ütles, et me võime jääda ja homme maksta. Ma kahtlustan veidi, et ta ei saanud inglise keelest aru, aga eks seda näeme siis, kui tagasitulles uued inimesed Suscoga voodit jagavad. =D

Susco hostelivoodis laiutamas

Tänane plaan oli minna Trastevere´sse Piazza Triluzza ´le, kus kohalik Couchsurfing´u kohtumine pidi olema, et sealt koos Villa Pamphilli´sse minna.

Ostsime endale Peronid ja Pizzalõigud (kokku 3.70€) ja istusime trepile sööma-ootama. Aga nägime vaid paari tsikki, kelle kohta oletada võis, et võib-olla Couchsurfing´ust, aga miskipärast ei julgenud me ise nende juurde minna ja otsustasime hoopis omapäi tee parki leida.

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Otseloomulikult viis meie tee läbi Gelatteria´st (jäätisekohvik), kust 2 euriga apelsini-jogurtijäätise võtsin. Saab veel näha, mida see mu kõri ja köhaga teeb, aga Silvio on kindlasti õnnelik, kui mind esmaspäeval köhimas kuuleb. Saab ju jälle öelda: „You really should take a pill or something 🙂“.
IT 21:22, EST 22:22
(Kirjutatud motellis)
Parki me igaljuhul jõudsime, aga see kurjam oli NII suur!

Üks osa suurest pargist

Jalutasime läbi mitme suurema grupi juurest, et näha, kas need võiksid olla potensiaalsed Couchsurfarid =)… lõpuks, vist tunnike hiljem, avastasime, et park läheb veelgi edasi…

Pargi jätk

… jõudsime Villa aeda ja seal nägime CS-i seltskonda lõpuks ka… mitte eriti suur seltskond ja neil oli piknik täies hoos.. aga et me ühtegi poodi ei leidnud, siis ei tahtnud hakata sinna tühjade kätega minema ja loobusime. Kogu suur töö ja vaev, eksole :P.
Läksime oma jookidega siis hoopis eemal paistva mäe otsa (kust juba järjekorras kolmas park algas) ja võtsime pisut päikest teisele küljele.. sest eilsest oli üks külg roosakas-pruun (aga küll see kaob varsti ja olen jälle tagasi lumivalge tuvi).

This slideshow requires JavaScript.

Mingil hetkel tundsin äkki ära, kus me oleme! Samas pargis käisime ju novembris eelmisel Roomareisil, kui Emiliano (meie toonane host, kellega homme õhtul kohtume) meid oma ultimate frisbee (frisbee-ameerika jalgpalli-pesapalli laadne sport) treeningule kaasa võttis. See, mida mõni päev tagasi otsisime. Nii muhe oli uuesti näha :).

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Lõpuks otsustasime tagasi liikuma hakata.. .aga et sinna niiii pikk maa oli olnud, plaanisime teiselt poolt pargist väljapääsu otsida.
Otseloomulikult leidsime taaskord umbtee (edasiliikumist takistas võrkaed keset metsa 😀) ja lõpuks läbi veeeel ühe pargi suure ringiga jõudsime välja ka. Vähemalt nägime teel ilusat järve. Ja hanesid.

Järv pargis

Pargi jätkumine – lagedad väljad

Pargi metsistunud lõpp

Aga pargist välja jõudmine ei olnud veel pääsemine. Sest meie asukohta ei olnud kaardil. On üsna raske kuhugi minna, kui Sa ei tea, kus Sa oled!

Mingi tänav, mida polnud olemas

Aga tuju tõstis see, et leidsime poe!
Tõesõna, see on juba liiga palju poode… oleme põhimõtteliselt kogu „väikese“ Rooma linna läbi käinud ja see on JUBA neljas pood! Impressive!
Seekord otsustasime õhtul kokata, sest hostelis on üldkasutatav köök olemas… ja see tuleb võrreldes väljas söömisega „odav“ (loe: umbes 45 krooni näkku… Eestiga (krooniajal) võrreldes masendav, siinsega võrreldes pandav). Selle raha eest saime paki spagette, pudeli tomatikastet, 200 grammi singikuubikuid ja 3-paki Peronit (tunnistan, et meil on probleeme… kodumaal siirdun ravile.. vähemalt AA, kui mitte midagi kangemat… AAA äkki?). AGA, võin enda kaitseks öelda, et Red Bulli pole ma ühtegi joonud! (Märkus, olen juba ammu täielik sõltlane olnud.) Isegi õlu on ju parem kui see keemia?

Poest shopatud saak

Enivei, poes käidud, vantsisime esimesse peatusesse ja valisime bussi, mis mingisse vähegi tuttavasse kohta viis – Piazza Venezia sobis täiesti, et sealt metroole silgata.
Peatuses oli päris kirju seltskond: „pioneerid“ ehk sinistes särkides kaelarätikutega poisid lipukestega, kellesarnaseid täna kõikjal näinud oleme… nunnad… kohalikud… ja veel turiste peale meie. Aga me kõik mahtusime bussi!

“Pioneerid”

Selles bussis polnudki piletiautomaati, nii et olime sunnitud jälle jänkut sõitma :(. Meil vedas ja 50€ trahvi ei tulnud. Aga metroos ja sealt edasi bussis oli vähemalt pilet olemas. Vahel oleme ikka tublid ka =P.

Kuigi kumbki meist süüa ei oska teha, said spagetid siiski valmis… tomatikastme saime lisada vaid tänu ühe italiano abipakkumisele selle lahti-keeramisel.

Kokkamine in action

Pott ja pann on töös

Aga toit tuli hea (ja seda tuli palju)…

Valmis HastaLaPasta

Vaatasime telekast filmi „Seventeen again“, aga kui ise poleks seda hiljuti näinud, siis ei oleks küll kottigi aru saanud, sest nad koevad kõikidele filmidele/saadetele peale… (Märkus lisatud 2014: Ma vaataisn nüüd hiljuti uuesti seda filmi, arvates et ma pole seda kunagi näinud.. ei tulnud tuttav ette ka.. alles nüüd Rooma-päevikut lugedes sain teada, et olen seda varem näinud 😀 Väärt mälu!) ja netis käisime ka kiirelt, et Twitteris nutta, et 3 päeva ainult jäänud ja 6 juba seljataga… no ei ole elu, ei ole!

Täna on hostelist need kooripoisid läinud :(. Kui tulime, mängis maja ees pink-kiigel üks kutt kitarri, aga nüüd pole sedagi :(… Aga meil on see-eest toas 3 väga (!) lobisemishimulist (õnneks omavahel) tšehhitari (?), kes vahetpidamata oma arusaamatus keeles mulisevad.. California plikside jutust on vähemalt võimalik aru saada :P… ja meie oma arusaamatu keelega oleme vaiksemad.

Silvio jõudis tagasi Rooma ja pakkus öömaja, aga et me olime juba hosteli võtnud, siis loobusime tänaseks… aga homme hommikul kell 8 asume ühest metroo lõpp-peatusest teise teele oma pakkidega (+ 2 bussi), nagu meil kombeks. Vähemalt on meil hobi =).

Aga nüüd lidun oma sokke pesema ja siis tuttu millalgi.

PS1. Ma käisin täna esimest korda päev otsa seelikuga väljas… viimati käisin seelikuga vist 5 aastat tagasi, aga nüüd Rooma-tripiks soetasin endale neid lausa 2! Võite kuhugi risti teha küll sel puhul… =)
PS2. Õppisime uue itaaliakeelse väljendi (ei ole roppus!): il fine giustifica i mezzi – eesmärk pühitseb abinõu.
PS3. Pesin sokke dushigeeliga… täiesti uus kogemus mu jaoks =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 7/9 – 7. päev – 24.mai 2010

IT12.10, EST 13:10
(Villa Borghese pargis).

Arvake ära, kas sokid olid hommikuks kuivad?
Vastupidi… kui nad õhtul väljaväänatult olid veel niisked ainult, siis hommikuks olid need endasse kogunud kogu maailma õhuniiskuse ja olid palju märjemad. Nice. Õnneks on veel mõni paar puhtaid kaasas ja paar päeva jäänud kuivamiseks…

Ärkasime 7-paiku. Silm vajus vägisi kinni, sest õhtul olid need Tšehhi pliksid päris pikalt üleval, ja ausõna – üks neist suutis rääkida VÄHEMALT kolm korda rohkem kui mina. Uskumatu!
Maksime ööbimise eest ja läksime bussile-metroole-bussile. Esimeselt bussilt läksime kogemata ühe peatuse võrra varem maha. Pisiasi. Viimasel bussil teadsime seekord millises Tintoretto´s väljuda, aga juht ei teinud tagumist ust lahti, sest siin on sisenemine eest ja lõpust ja väljumine keskelt. Õnneks polnud järgmine peatus (järgmine Tintoretto) ka väga kaugel.
Panime kotid Silvio juurde ja Susco diivanile (Silvio tõi lahkelt Rott Karen Svenssoni talle päevaks seltsiks)…

Karen ja Susco

…ja Silvio viis meid EUR Magliana metroojaama ära, mis päästis meid järjekordsest bussiseiklusest. Teate ju küll, kui hästi meil nendega läheb… 😛
Seekord peaks vist 2 metroopiletit ostma. Siin on 1€ pilet, mis kehtib kas 75 minutit bussisõitu (võid sõita erinevate bussidega), või millega saab ühe korra läbi metroovärava. Pidime metroo B-ga Termini´sse sõitma, mis on see põhijaam ja kahe metroo ristumiskoht… ja seal siis järgmise metroo (A) peale edasi minema. Aga Temini´s avastasime enda rõõmuks, et kui Sa juba jaamas sees oled, ei peagi uuesti teise metroo peale minekuks väravaid läbima ja saad sama piletiga. Gutgut.

Rong oli nii kodune :). Kui novembris Emiliano juures olime Vatikani lähedal, käis sealsest kodujaam Cipro´st just metroo A.

Valge Metro A rong

A-rongid on enamasti uued-valged-puhtad… ja B-rongid tumedad, vanad ja gräffiteid täis. Ilmselt piirkondade pärast, sest näiteks B-metroorongi lõpp-peatuse (seal, kus meie motell oli) kandis asub Rooma vangla =D.

Sõitsime Spagna´ni (Piazza di Spagna, ehk Hispaania treppide juurde)… Maa alt välja tulles on seal valida kahe suuna vahel: Hispaania trepid või Villa Borghese park. Otsustasime praegu pargi valida ja treppidele õhtupoole minna.
Järgmised umbes 10 minutit sõitsime vist eskalaatoritega maa alt välja… Maailma kõige pikem teekond =D.Aga välja me jõudsime.

This slideshow requires JavaScript.

Nägime jälle lehmi… teisel reisipäeval Barberini juures olid ka mõned… Ah, suurlinna värk.

Sini-kollane inimestepiltidega lehm

Must hõbedaste Mersu-märkidega lehm

Valge Braille kirjaga lehm: 1-3, 2-3-4, 2-4, 2-4. 1-4, 1-3-5, 1-3-4-5, 2-3-4, 1. 1-2-3-4, 1-5, 1-2-3-6, 1-3-5, 1-2-3, 1-5.

Kusjuures, lehmadega tuli meelde, et siin müüdi pudel piima (1L) hinnaga 1,69€. Vauts! (Märkus: Eestis oli piimaliiter tol ajal veel umbes 7 krooni ringis.)
Enne parki minekut leidsime väikese poekese ja ostsime tuunikala-tomati-sandwitchi ja seekord eba-itaallaslikult Beck´id (kokku 4.80€).

This slideshow requires JavaScript.

Ja nüüd istume Villa Borghese pargis ja imetleme koeri (Just läksid mööda saksa lambakoer ja dogi… SLK nägi dogi kõrval välja madal nagu taks =)). Aga teel siia leidsime puu äärest istumast hoopis rebasepere! Suscole oleks nad meeldinud!

Suur ja väike mängurebane puu najal istumas

Tegime ajaviiteks mingi suure puuga pilti.

Õõnes puu

Kirjutan, kuulan Hannahi ballaade ja võtan päikest, mis järjekindlalt pilve taga istub. Aga vähemalt on soe. Täna vahetasin eilse teksaseeliku teise, valge seeliku vastu. Juba 2 päeva järjest! Mis toimub?!

Äsja käis mingi hindu siin oma kulinaid ja käepaelu pakkumas. Kesklinnas on käepaelad hinnavahemikus 3-8€, st. päris kallid… aga tahaks ju küll uusi… Valisin musta-valgega „Love“ kirjaga käpapaela.. suisa käe peale seoti… Andsin kõik sendid, mis mul olid, kokku 1.85€.. odavam ikka kui poes.

Käepaelad

Muuseas, hindu pakkus meie vanusteks 16 ja 17 (tegelikkus on 23 ja 24). Ilmselt oleme jahedas kliimas hästi säilinud J.

IT 13:22, EST 14:22
Enne rändasime mööda pargipinke vastavalt päikesele… ja nüüd vedelen lihtsalt murul päikeselaigus soojas ja ärapõlenud FK istub veidi eemal varjus pingil. Ühtlasi nägime, et kõik teised küll päikese pärast pinki ei vaheta, sest pinki saab ju ometi liigutada =D. Ise ei tulnud ausalt selle pealegi.

FK varjus pingil istumas

Muuseas, meist möödus just ilus poiss … kes ei teinud meist väljagi. Bastardo!
Nii lahe, siin lasevad oravad kogu aeg ringi, aga üldse ei viitsi ennast püsti vedada, et pilte klõpsida. Mõne aja pärast patseerin ümbruskonnas ringi ja klõpsin siis.
IT 14:40, EST 15:40
Niuts… see krae pani eest jooksu. Lisaks saabus vahepeal nohu.

Istume veel kolmeni pargis, siis vaatame ilmselt edasi Piazza di Spagna´le… meenutamaks vanu häid aegu: kuidas me eelmise reisi lõpetuseks hommikul kell pool kuus oma suuuuuurte kottidega nende treppide otsa ronisime, et saada takso, mis ei petaks meilt arvest rohkem raha välja. Me ei olnud edumeelsed, taksoarve tuli olenemata meie püüdlustest 50€ :/… Masendav. See on näiteks kolmandik mu seekordsest 9-päeva-rahast ja selle eest saaks 3 ööpäeva hostelis, pluss 3 liitrit piima! Valus!
See, et me nüüd 2 päeva hostelis olime, tegi mu nii rahatuks, et kuigi seekord, erinevalt eelmisest, leidsime siin suures pargis loomaaia üles, ei ole mul 12€ piletiraha…

Loomaaia värav

Jääb see kaelkirjak seekord veel nägemata. Jälle. Riias üritasin, aga ei leidnud loomaaeda üles. Roomas üritasin, aga ei leidnud loomaaeda üles. Roomas üritasin uuesti, aga ei saanud loomaaeda sisse. Ja Tallinnas pole kaelakuid. Vähemalt on olemas Google pildiotsing.

IT16.35, EST 17:35
(Hispaania treppidel).
Loobusime pargist ja liikusime parematele jahimaadele. Teel leidsime mitmeid avatud planeeringuga ridaelamubokse otse kesklinnas =). Tegelikult tuleb vist varsti Villa Borghese´s mingi suurem festival. Ehitustööd selleks on täies hoos: pool parki on telke, lavasid jms täis. Valel ajal laseme Roomast varvast :P.
Lõpuks jõudsime vähe tuttavamasse kohta ka – sama pargi Piazza del Popolo poolne külg, kus sügisel koos palmipuudega fännipilte tegime. Just täna leidsin kotist toona siit palmilt korjatud tammetõru moodi vilja ja kivi =).. Ahjaa, need SUURED vihmavarjupalmide (männi-laadsed) käbid, mida Carole tuua lubasin – nüüd lõpuks on olemas, aga see leid polnud kerge, ausalt.. käbisid oli ju küll, aga kui need mitukümmend meetrit kõrgemal on, oleks isiklikku ahvi vaja (FKst siinkohal ei piisa 😀).
Sõitsime pargist selle pika tee alla metroosse…

Metroo algus

IT18.12, EST 19:12
(treppidel hakkas vihma sadama, edasine kirjutatud metroos Spagna´l).
… teiselt poolt sõitsime jälle eskalaatoritega üles ja voilà – olimegi Piazza di Spagna´l Hispaania Treppide juures.

Piazza di Spagna

Hispaania Trepid

Esmalt käisime Macis tasuta vetsus, kus mingi hull tädike meid sõimas: küll seisime me vales kohas, küll ei hõivanud piisavalt kiiresti kabiini ja tagatipuks tahtsime veel pärast kätepesu käsi paberisse kuivatada. Milline sigadus meie poolt!

McDonalds

See McDonalds oli muuseas päris veidra kujuga: selline… käike täis ja suur lahmakas. Võtsime ajaviiteks (ja kõhu norimiseks) väikesed friikartulid ja jäätise. Odavaim toidulaadse asja variant kesklinnas.

Pärast läksime Hispaania Treppide tippu, et maha/trepile istuda ja joonistada (FK) ja kirjutada (mina)… jõudsime vaevalt alustada, kui iga pärastlõuna lahutamatu osa – äikesevihm – kohale jõudis. Koos vihmaga ilmuvad muuseas alati hetkega kõikjale välja ka vihmavarjusid müüvad hindud =).
Läksime Spagna metroosse vihmavarju ja Emiliano sõnumit ootama. Nüüdseks on SMS käes ja selgunud, et ta kokkab meile kodus ja me läheme kella 8-ks sinna.
Nii retro, läheme maha sealsamas koduses Cipro metroojaamas, mis eelmine kord kodujaamaks oli. Kui siin (Spagnas) kirjutamise lõpetan, sõidamegi sinna. Käime ka ilmselt sealses „kodupoes“, kuhu me eelmisel korral ei jõudnudki, sest lükkasime mineku viimasele õhtule (et koju kaasa järelejäänud raha eest veine osta), aga pood pandi kell 8 kinni ja me olime ukse taga 20:05. Tüüpilised meie ju :P.
… ja peale poodi tatsame siis Emiliano juurde :).

PS1. Niisama tähelepanek – mu käsikirjas kaustikus on täis saanud 38 lehekülge (ja mul on väga väike käekiri).
PS2. Ja mul on tehtud 1497 pilti.
PS3. Alfa Romeo Giulietta on imeilus! Spagna metroojaamas oli reklaam.

Alfa Romeo Giulietta reklaam

PS4. Tähelepanek – iga kord kui metroorong tuleb (u. 2 minuti tagant), tuleb esmalt jõhker tuul.
PS5. Nägime täna metroos Jon Bon Jovi ´t… või identset teisikut.
PS6. Ja me elasime Leonardo DiCaprio´ga samas hostelis… või siis teisikuga.
PS7. Leidsime endale SOS hosti, sest meil polnud homseks kohta, kuhu minna. Läheme tema juurde homme hommikul kella 10-ks. Ta pani meile ka hüüdnime: Dear SOS-Girls =) Nummikas.
PS8. Oki, aitab. Metroo A, siit me tuleme!
PS9. Krt, mulle tundub, et kiri mu käepaelal ei olegi vist „Love“ :/.

24.mail hiljem toimunu, kirjutatud 25.mail IT 11:55, EST 12:55
(Kirjutatud Vatikanis.)
Cipro oli eile täpselt sama kodune, kui lootsime…

Cipro metroojaam

…ja teekond sealt edasi poeni (kust Emilianole külakostiks Nutella ostsime).

Nutella tšekk kunagisest “kodupoest”

Ja tee mööda Medaglio´t ja Appiano´t Via Latenzio´ni oli nii selge, nagu oleks seal alles eile kolanud. Ja värav oli endiselt samamoodi lahti.. ja uks käis endiselt sama keeruliselt lahti :).

Emilianot oli loomulikult mõnus näha. Ja lõpuks ometi tegi ta meile pastat! Oleme siin söönud mitme erineva nimega pastasid, aga ma ei mäleta ühegi nime :D. Sama lugu on näiteks croissant´idega… olenevalt sisust on nimi erinev.. ükspäev sõime näiteks Cornetto´t.

FK pastaportsjon

Veini pakuti ka… Ma oleksin peaaegu napilt punast veini oma valgele seelikule ajanud. Napilt pääsesin seekord…
… aga juba järgmise klaasi juures suutis Emiliano 0,2 millisekundi kiirusega klaasi punast veini mu seelikule valada. Isegi teades, et ma nende riietega pärast Silvioga kokku saama lähen, oli meie ainus reaktsioon naer =).. irvitasime seni, kuni Emi meeleheitlikult veini maha pühkis… Aga tal oli ka mingi sprei imevahend ja vesi lisaks ja mõne minutiga sai mu seelik jälle valgeks! Amazing! Lihtsalt päris märg oli seda kanda…

Minu märg, aga jälle puhas, seelik 🙂

Istusime ja rääkisime niisama… Jengast (klotsidega torni-ehitamise mäng), Milkost (kujutletav sõber), Suscost, Tallinnast, Moskvast jne. Sellest, et eelmisel aastal nende giidifirma 1000 Vatikani-tuuri tegi (eelmisel reisil Rooma käisime ka nende tuhandenda-tuuri-peol)… ja et sel aastal on sihtmärgiks 2000 tuuri. Crazy!

Me pidime 22:30 San Lorenzo´s Silvioga kohtuma… aga 22:30 olime me veel Silvio juures. =) Itaallaslik hilinemine hakkab külge jääma vist ;).
Enne saime Silviolt sõnumi, et: „Starò un po´in ritardo J“.. Emi oli selle meile just ära tõlkinud ja me inglis ekeeles vastanud, et „pole hullu, me hilineme ka“, kui Silviolt uus sõnum tuli, et ritardo tähendab hilinemist ja ta ei saanud ise arugi, et itaalia keeles kirjutas =).
Peale poolt-ühtteist kui olime homseks 19.00-ks uue kohtumisaja Emiga kokku leppinud, hakkasime liikuma. Metroo + tramm pidi umbes 45 minutit aega võtma (võttis ka). Emi saatis meid tänavanurgale, kallistas ja läks ise teises suunas. Täpselt samas kohas nägime me teda viimati novembris, kui ta korterivõtmed meile jättis ja ise Riiga sõitis.. .ja võtmed alles siis kätte sai, kui pärast Riia-trippi Tallinnasse külla tuli, kui me Roomast tagasi olime. Hullud itaallased 😛 (aga armsad!)

Viimase ülekäigu juures enne metroojaama seisime auto möödumist oodates… ja meile visati selle aknast vett kaela! Ma ei tea, millega me selle ära teenisime. Ehk oli mu pestud seelik juba liiga kuiv? Kui sellest pärast Silviole ja tema sõpradele rääkisime, kinnitasid nad igaljuhul, et selline asi ei ole Roomas tavaline… nad olis üsna šokis.
Sõitsime metroga Cipro´st Terminisse. Rong oli päris tühi. Alguses jagasime „vagunit“ ainult kahe metroopolitseinikuga. Pärast tuli pisut rohkem rahvast peale.
Tuletab meelde, et eelmisel tripil hilisõhtul Lennujaamast rongiga kesklinna sõites ei lubanud ka vagunisaatja meil üksi vagunisse jääda vaid ajas meid järjest edasi, et muu rahvaga koos oleksime.
Trammist jäime täpselt maja ja otsustasime vahelduseks natuke jalgsi käia. Et saime mööda trammirööpaid edasi liikuda, oli eksimine suhteliselt välistatud. Ja hiljem selgus pealegi meie suurek süllatuseks, et piirkond, milles kõndisime, ei ole isegi mitte eriti kriminaalne. Vau.
Kui jõudsime järgmisse peatusesse, tuli täpselt tramm. Kuigi maad oli veel ainult 2 peatust, siis oli tramm ainus sõiduvahend, millega seni sõitnud polnud.. niisiis läksime peale ja sõitsime Porta Maggiore´ni. Ristike kirjas jälle.
Silvio ja Ciccio jalutasid meile vastu, siis saime kokku nende kolme töökaaslasega ja otsisime koha, kust nad jäätist saaks, sest nende jaoks pole võimalik magustoiduta õhtusööki lõpetada. FK ja mina loobusime, sest me köhime. Mina nüüdseks vähem, FK rohkem. (Seda sellepärast, et pargis istusin mina päikese käes soojas (ja olen nüüd õrnaltõrnalt roosakas) ja FK külmas varjus).

Roosaka-kumaga jalad (elu esimene päikesepõletuse alge moodi asi)

Laulsime neile hoopis oma Prenda una pillola due volte a giorni laulu (võtke 1 tablett 2 korda päevas). =) Uute sõpradega oli meie hädavajalike-fraaside-spikker („Paulo on vorstipoes“; „Selle maja ostis Pietro“) oli taas suur hitt :). Ja siis näitas Silvio kohviku ees tänaval, kuidas Kaera-Jaani tantsitakse. Mäletas! Viisimegi Jaani Euroopasse! 😛 Kui Kultuurkapital vms meid selle ülla ürituse eest soliitse rahalise preemiaga tänada tahab, siis ega me vastu ka vaidlema ei hakka.
Siis jalutasime veelkord sealt kirikueelselt platsilt läbi, aga seekord polnud seal ei pasunakoori, ega majaseinal mängitavat Prince of Persia´t. Ja siis sõitsime „koju“.
Koduteel naerdi seda, kui ma suutsin 5 minutit järjest vait olla (oi see oli piin 😛)… aga siis tõestasin, et ma suudan lisaks tavapärasele lobale muust ka rääkida. Näiteks raskest lapsepõlvest, aka 7 miljonit traumat. Peatraumad selgitavat nii mõndagi ilmselgelt ja nüüd on mul lootust rohkem asju andeks saada :D.

Uni oli magus ja varane ärkamine valus.. .aga pidime bussi ja 2 metrooga liikudes kella 10ks oma kotid järgmisse kohta edasi viima.
PS1. Susco veetis öö Kareniga. Nii armas.
PS2. Saime teada, mida meie täna ostetud käepaelad tegelikult tähendavad… nagu kahtlustasingi. „Inter“ FK omal ja „Juve“ mul… Ehk Intermilan ja Juventus, Itaalia jalgpallimeeskonnad ). Emi oli igaljuhul väga solvunud, et need Rooma võistkonna omad polnud.

Juve ja Inter, käepaelad

PS3. Kui õhtul Suscost rääkides rebased meenusid, ütlesin Silviole, et „Oo, ma näitan Sulle kohe, mida me täna nägime!“ ja hakkasin fotokat haarama. Aga temapoolne kommentaar oli juba ette, et „Okou, ma ei taha teada… teilt võib kõike oodata!“ 😀 Me oleme vist liiga rikutud tema jaoks… Aga rebasepoiss meeldis talle õnneks. =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

sääks, raiks

Istusin täna öösel kella ühest ligi neljani üleval.. ja sügasin ennast 😀 Vahepeal vehkisin pimedas toas ähmaselt pinina poole, aga ilmselt ei tabanud, sest mõni hetk hiljem oli kehal järjekordne poole maakera suurune punn, mis sügeles kui kurask… Arghhh… Mul on tunne, et need olid mingid eriti mürgised võõrleegionärid… kes need sääselised seal Aafrikas olidki, kes malaariat levitasid? (Ma ei ole nii rumal, et ei teaks.. ma olen lihtsalt niii halva mäluga… eriti kui öösel 3 tundi üleval istun…) tulid koos seagripiga kaasa?

Pugesin teki(koti) alla peitu… palav hakkas… lükkasin jäseme välja… pinin.. sügelus…

Arghh, kuidas ma neid elajaid tappa tahtsin 😀 Tavaliselt ma ei ole nii tapahimuline. Aga ma kahtlustan, et ma ei saanud ühtegi rajalt maha võtta…

On küll olemas teoreetiline võimalus, et mul on lihtsalt kirbud, sügelised, voodilutikad, sinivetikad, süüfilis ja koeraallergia, eksole.. ja et sääsed lendlesid ringi üdini heatahtlikena, nagu vene rahuvalvajad ja valvasid mu rahulikku und… aga ma natuke kahtlen selles.

Hommik ei läinud paremaks. Või noh, algus oli juba positiivne. Käisin Koonuga 6.10 jalutamas staadionil, kus tavaliselt õhtuti/päeviti käime. Päike tõusis hoopis uuelt poolt ja nii veider oli 😀 Nagu mõnes võõras linnas oleks. Koon nimelt jäi täna koju ja jalutasime siis teises suunas kui tavaliselt tööle tulles jalutame.

Edasi mõtlesin, et tõmban kiirelt 3-aasta taguse Roomatripi fotod kõvakettalt arvutisse ja sealt mälupulgale (sest ma leidsin toonase reisipäeviku üles ja kui kunagi 66lk käsikirja sisse trükitud saan, siis plaanin ka pikkade-postituste sarjana selle “reisiraamatu” blogisse toppida.. mis siis, et aegunud. Enda jaoks.. ja igavlejad võivad lugeda…) Aga feilisin. Mingi tropp (=mina) oli teinud 5,6 giga pilte… midagi 4000 foto kanti.. ja need ei mahtunud pulgale ära. Hakkasin siis kiiruga neid vahelt kustutama, kus minu või FK näolapp peal on, aga neid oli NIIIII palju (ma olen haige inimene, kui mul fotokas käes on, mulle tundub…), et ma ei jõudnud eriti kaugele… 2500 pilti olid alles, kui viimasele võimalikule bussile lippasin  ja need 2500 pulgale ei mahtunudki :(.
Igaljuhul, väljusin kodust 2 minutit enne bussi väljumist ja jooksin. Jooksin nii, et mu sandaalid läksid puruks. Kreit. Alles üleeile kulutasin oma raha ketsidele (sellest räägin allpool) ja nüüd on neid ka uusi vaja… prf.

Jõudsin peatusesse 1 minutiga. Ja sain teada, et mobiiliäpp Tartu bussiajad, valetas mulle näkku ja bussi tegelik väljumisaeg, mis ka peatusepostil kirjas oli, oli hoopis 5 minutit väidetust varem. Thanks! Tatsasin teise peatusesse teisele bussile ja jõudsin täpselt tööle siiski… Kus olen nüüdseks esimese tunniga sõitnud oma tooliga neljal korral üle oma valge seeliku saba. Keenjus, kes eile pani selga liiga lühikese kleidikese, otsustas täna pika seeliku kasuks. Tubli töö, Mac.

***

Aga eputan siis piltidega pisut:

1. Selline on minu tüüpiline lõuna: pihvid ohtra juustuga, pasteet šampinjonidega ja nutella 😀

2. Nagu enne ütlesin, sain endale üleeile ketsid. ABC kingast. Espiriti omad. Originaalhinnaga 70 euroraha ja soodushinnaga 32. Fränky shoppas endale ka ketsid, aga poole kallimalt. Üldse ei oska soodukatest lähtuda. Tema omad on ka ilusad. Aga mulle meeldivad minu omad ka! (Kuigi üksainus pisike miinus on, et tunduvad jalas nagu number 41 😀)
Ps. Tegelikult on need vist suht helerohelised, pilt muudab need nii kollaseks…

3. Kolleeg uuris eile, et kas mul on palju lauamänge… No ma ei tea, mis te ütleks?
(Kapis olnud kaardimängud ja pokker ja uno ja skib-bo jms ei mahtunud pildile)

4. Fotoshuutisin üleeile väikeseid blonde modellihakatisi. Tsekake Flickr´i esimesi kutsikapilte.

***

Ja kaks linki ka:

1. Fränky blogi ja lugu sellest, kuidas Mac potis saaki püüdmas käis.

2. No, dziiz… mis mõistus peab olema inimesel, kellele pakkuda, et “pane ennast põlema” ja tema mõtleb, et “okei!”… I don´t wanna live in this world anymore…

***

Ma tahan New Yorki! Nii väga palju. Millistelt lehtedelt Teie, kes te odavaid pakkumisi leiate, oma reisid ostate?

***

Chat:

Mac: Su desktopil on rooma-piltide kaust.. ära ära kustuta

ja kõvaketas on voodil laiali, sry.. jooksin bussile (mida ei tulnud sest äpp valetas bussiaega)
T.: selge:)

mul jäävad ka vahel kellegi püksid vms laiali, ikka juhtub;)

sokid või..

Pool puhkust nagu naksti lännu

Et Dzeik mind varahommikuti (loe: umbes 13:00 paiku) äratama kipub, et õu blogi, või muidu!!! Ja ühlasi müü mulle farmis (Hay Day mängus) porgandikooki kah! Täna jõudis Dzeigi kahjuks emps äratamisega ette ja olin juba ennast mõnusalt põrandal puslega sisse seadnud ja piilusin filmi “2012“.  Dzeik käskis mul maailmalõpp pausile virutada ja marss blogima kukkuda. Vastasel juhul ähvardas sotsiaalmeedias mustama hakata.  Saagu siis see maailmapikk postitus, mida 2 nädalat lugeda. Ja kui postituse lõpetan, teen selle ähvarduse kohta avalduse ära 😛

Niisiis. Minu puhkus. Möödub, üllatus-üllatus: jalgpallilainel. Vaatan öösiti 2ni jalkat, siis käin Koonuga õuel.. ja magan (tagasi toas muidugi) järgmise lõunani. Täiesti uus režiim. T. puhkus saab nüüd läbi, nii et järgmine nädal saab keerulisem olema. Aga pole hullu, saame hakkama.

Ilm soosib tubast olemist nii et lisaks jalkale kaen hunnikute viisi filme ära. Ja sarju. Näiteks “Päästja Koolikell” :D… Ükspäev vaatasin lausa “Tom&Jerry” multikaid. BSplayer, mis abivalmilt subtiitreid otsib, tegi seda ka seekord… aga tema meelest vaatasin ma üht teist filmi:

(loe: BSPlayer pakkus mulle esimese valikuna filmi “Knocked Up, unrated edition” subtiitreid 🙂)
***

Aaaaga tagasi algusesse. Puhkuse algust tähistasin (juba teist aastat järjest) Pahades Poistes. Seekord Väliterassil ilma trotsides koos koerakarjaga 🙂 Sest Dzännul oli sünnipäev. Lippasin sealt siiski võrdlemisi vara koju, et vaadata, kuidas Itaalia jalkas peksa saab 😦 niuks.

Järgmisel päeval kobisime koos Koonuga bussile. Liin number Tunne-Oma-Kodumaad. Peale kolme tundi, mille käigus olime läbi sõitnud kõik graafikus olnud KUUSKÜMMEND ÜKS peatust, maabusime maal. Pea-aegu… kõrval-asulas vähemalt 🙂
Resideerusime jaanikuperioodi seal. Käisime küla Jaanipäeval… sealt saabudes tegime toas kaminas sašlõkki… Patt on küll Jaanlaupäeval toas olla, aga pole meie süü, et:
a) Väljas oli miinus kolmsada nelikümmned kuus kraadi
b) Telekast oli Jalka MM 🙂

Ühtlasi (kuna ma olen emane ja meil tuleb mitme asjaga tegelemine niiii hästi välja) lugesin oma suvekirjandust. Kalle Blomkvisti raamatud said läbi nagu kord ja kohus 🙂

Jaanipäeval käisime Tule Tulemist vaatamas. Seal leidsin Koonult esimese puugi ninalt jalutamas. Pühkisin tõpra minema. Prf.
Meist järgmine Laulupeotule vahepunkt asus tanklas. Suitsu ei tohi tanklates teha, aga lahtise tõrvikuga võib tulla. Geniaalne 🙂 Kuigi jah, mis suitsetamist puudutab, siis ma keelaks selle hää meelega kõikjal ära, nii et ega ma selle suituskeelu pärast kurdagi.. aga lihtalt muhe juhus.

Järgmisel päeval sõitsime Koonuga Rakverre Dzeigi juurde. Kõik oli pea minutipealt välja arvestatud, kuidas Fränky samal ajal Tartust tuleb ja me bussijaamas kohtume. Sellest võib juba Fränky blogist lugeda, kui hästi see “läks”…  Aga päevase hilinemisega jõudsid siiski ka tema ja Dzännu kohale. Käisime Dzeigi tööl lastele koeri tutvustamas. Fränky pidas umbes 3-tunnise loengu juhtkoertest ja mina veerandtunnise loengu EllieTheElephandist (lugemiskoertest ja teraapiakoeraeksamiplaanist jms)… Lastele ja töötajatele üllataval kombel Koonud meeldisid. Veider värk. Mis inimesed need küll on, kellele koerad meeldivad… Mulle küll ei meeldi. Prff.

Soetasin Rakverest ka uue külmikumagneti (Tarvas Päikeseloojangu taustal) ja otseloomulikult Pätsi leiba (saime Fränkyga viimased 2 leiba, vedas). Ja külma suveõhtu lõpetuseks sain oma tahtmise ja vedasin kogu pesakonna õue pikale jalutuskäigule. Kõige väiksem jalutaja oli lahkelt nõus Koonu jalutama…:

Jättes meile Fränkyga võimaluse tegeleda meie “lemmikspordialaga”  – jooksmisega! Kui seni oli meie rekord vististi läbida joostes umbes 20 meetrit järjest (jah, siin ei olnud trükiviga.. mõtlesingi meetreid, mitte kilomeetreid), siis seekord kappasime Fränky hiljutist jalaluumurdu trotsides läbi lausa kolmveerand suurt staadioniringi.. See teeb ju miski ligi 400 meetrit, eks? Otsustasime siis, et hakkame nüüd jooksmas käima. Siiani pole küll veel uuesti selleni jõudnud, aga… 😀 One day… maybe…

Ahjaaa, ma kokkasin Dzeigi juures! Ja ma ei räägi sellest õnnetust hommikukohvist, millest ma eelmises postituses juba rääkisin. MA tegin kanapastat! Lõikusin ja praadisin ära kanafilee tükid, seejärel valasin neile peale kohvikoore ja Merevaigupaki.. segasin kuni sulatatud juust oli sulanud (kuigi nime järgi oli ta ju juba eelnevalt sulanud 😀) ja valasin keedetud penne-makaronidele. Fain, kokatudeng Ja$ käis fileetükke maitsestamas, ja Dzeik keetis makaronid, aga ikkagi! Peale skeptiliste kommentaaridega vürtsitatud toidu-ootamist sõid ja kiitsid kõik! Hah! Beat that! Ja Liisu olevat nüüd sama toitu nõudnud. Ja kui ta natukenegi Dzeiki nõudlikkust pärinud on (vt. postitus algust), siis ta neid ka saab 🙂

Ja siis tulime Rakverest tulema. Kuigi nädal varem oli kolleeg mulle rääkinud loo taksist, kes teel bussijaama hunnikus püherdas, ei võinud ma ometigi ju teiste vigadest õppida. Nii juhtus, et 10 minutit enne bussi väljumist käisin Dzeigi tööl veel koera pesemas 😛 Ise olin ilgelt õnnelik.. nooot… Aga vesi ja Fränky lõhnaõli kaelarätikule tegid imesid 🙂

Tagasi Tartus pole ma suurt miskit teinud. Ühe pusle sain kokku ja lammutasin laiali… Teist alustasin ja on pooleli. Läbisin (taaskord) raamatu “Kauboi ja Wills” ja hetkel on (taaskord) lõpusirgel Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed“. Nagu näha olen ma mingi pool-psaiko ja harrastan raamatute viiekordset läbilugemist. Heade raamatute.  Mis puudutab näiteks “Süü on tähtedel“, siis peale kahekordset audioraamatu läbimist kondasime T.-ga läbi Tartu raamatupoed, et paberversiooni leida. Ei leidnud. Aga hää uudis on see, et T. leidis selle kodulinna kandist ja lähipäevil on lootust seda uuesti lugeda 😛 Jeesh, psaiko. I know.
Ühtlasi olen Koonult eemaldanud kaks puuki.. lõua alt ja kõrvalesta alt. Tõprad. Nüüd on Koon saanud uuesti (varakevadel sai ka) tõrjet ja loodetavasti hoiavad need nüüd distantsi.

Ühe korra olen päikesetõusuni väljas käinud. (Eks)kolleegi lahkumispeol. Kõrval-lauast jäi kõrva kahe härra vestlus:
Härra 1: “Mul on nüüd kõik tehtud (loendab sõrmedel): Abielu, laps, lahutus, alimendid.”
Härra 2: “Ja on nüüd parem või?”
Härra 1: “Jah, on küll, jah!”
Djah..

Eile käisime mu hüüdnimekaimust juhtkoera kutsikaid vaatamas. Ega ei sulanud ära ju 😛 EllieTheElephant seevastu rõõmustas kassi üle, kes eest jooksu ei pannud. Ei osanudki siis midagi teisega peale hakata.. proovis mängule kutsuda.. see ka ei õnnestunud.. Ja lippas siis suure hooga minu juurde tagasi: Vaaaaaata, seal on KASS!! 😀 Imeloom!

Niih… nüüd aitab.  Maailmalõpp (film) peab siiski veel pisut kannatama, lippan esmalt koeraga parki.

Lõpetuseks paar pilti… Ja muuseas, mu 100 õnnelikku päeva sai Instagramis läbi. Huh. Päris piin oli 😀

This slideshow requires JavaScript.

uned

Tööl on kiire ja kodus on JalkaMM… blogimine kannatab ilmselgelt.

Ma olen umbes nädal aega igal hommikul ärganud (šokeeriv teadmine, et ma igal hommikul ärkan 😀) ja mäletanud end mõtlemas: oh, kui äge unenägu mul täna oli! Ja ma mäletan seda nii selgelt!
Tunnike hiljem on see ärkamine ainus osa, mida mäletan ja unenäo sisust pole halli aimugi.

Aga täna ma mäletan!

Esmalt olin ma koos Jassiga väikesel reisil. New Yorgis. (Siinkohal mainin umbes sajandat korda, et New Yorgi reis on viimase aasta jooksul aina süvenev ja süvenev unistus. Mis vist kunagi teoks ei saa, sest ainuüksi lennupiletid on sada miljonit triljonit biljonit raha.. kohapeal hakkamasaamisest rääkimata… aga unistada/und näha ju võib! Someday.. Maybe…PS2. “Someday, Maybe” raamatut tahan ma ka 😀 Palju tahtma hakanud.)

Igaljuhul. Olime me siis Jassiga njuujorgis. Alguses meil kaarti ei olnud ja vantsisime lihtsalt mingi hunniku kvartaleid Manhattanil(?) ringi… Rääkisin Jassile, et kui taksot tahab, siis  teadku, et liiklus on ühesuunaline, ühelt poolsaare äärelt poolsaare tipu poole ja teiselt küljelt tagasi maismaa suunal.. siis võtku takso sealt äärelt, kuhu sõita vaja, et mitte kogu tiiru ära teha. Mii sou smaart.
Igaljuhul, tahtsin ma minna ühte kindlasse kohta, aga nimi ei tulnud meelde. Üritasin siis Jassile pantomiimiga selgitada… ajasin ühe käe Freddie-Mercury-stiilis kõrgele õhku, ajasin teise käe sõrmed harali ja moodustasin neist endale pähe krooni. Kas Te arvasite ära, millele ma vihjasin? Vabadusesambale ju!
Jass igaljuhul pakkus unes, et Hitlerile. Djah…
Kui poolsaare ühte äärde jõudnud olime, leidsime miski turismiinfo ja saime kaardi. Selgus, et olime vales ääres. Me olime vasakul ääres ja Vabadusesammas (ja WTC) oli paremal ääres poolsaare tipus. Seadsime siis sammud sinna.
Ps. Guugledasin nüüd ja selgub, et ma olen unenäogeenius! Kaardilt on näha, et sammas ja wtc asuvadki paremal poolsaare tipus! :

Umbes poolel teel kõndides tuli mulle meelde, et appi, ma unustasin mobiilse interneti sisse ja maksan ennast nüüd ogaraks. Aga selgus, et mu armas väike telefonipoiss MJ oli ise neti välja võtnud, sest jagas matsu, et asun kodust kaugemal. 🙂 Smart Smartphone, I´d say. Sellega meenub mulle, et ta teeb tegelikult ka nii. Kui eelmisel suvel Narva kindluses olime ja telefon Vene võrku läks, küsis ta üle, et Sa ju ei taha siin internetti kasutada, onju 🙂
Proovisime siis unenäoJassiga hoopis, et ehk leiame kusagilt avaliku WiFi, et kodustele tervitus saata, aga selgus, et ega see pole Eesti, kus kõik traadita on… ja ei leidnudki.

Sellega sai mu USA-uni otsa ja edasi nägin hoopis actionit, kus meie korterisse üritati sisse murda ja kuidas pahad mehed üritasid meid õhku lasta ja T. ja Arn olid söönud mingit rohtu, mis pmst Su tagasi toob, kui Sa saba annad ja kui selgus, et meie mikrobussis, millega sõitsime on hunnik pomme, siis viskasid nad minu välja ja sõitsid sellega ise kaugusse, et kusagil inimtühjas kohas õhku lennata, ja siis tagasi tulla.

Minulik uni, mis ma oskan kosta…

***

Räägin MJ-st (mu telefon) veel. Kuigi ma armastan teda väga palavalt ja olen vägaväga rahul, siis pean tunnistama, et on üks asi, mida Apple toota ei mõista… Juhtmed.
Aasta tagasi, kui mul MJ oli vähem kui aasta olnud, läks laadija juhe katki. Läksin siis Maci-poodi ja ostsin umbes 20 euro eest uue USB-kaabliosa (see seina-käiv ots töötab ja jäi samaks). Tundus küll rämekallis, aga ei hakanud odavat hiinakat ostma, et äkki õige on vastupidavam.
Kottigi. Vähem kui aasta on möödunud, ja:

… täpselt sama jama. Prff.
Võimalik, et ma teen ise midagi seda kasutades valesti, aga no kuulge.. Pole veel näinud, et ühegi Nokia laadijaga seda mingi kümne aasta jooksul juhtunud oleks…
Eile tellisin uue osta.eest 2.90€ga… olgu või odav hiinakas, kui ta just iga kuu katki ei lähe, tuleb ikka odavam…

***

Niih.. edasi on mul küsimus kohviteadlastele… mis mulle ükspäev kakaod tehes pähe turgatas. Mis siis saab, kui piim keema ajada.. ja see kohvipurule (presskannu?) valada… noh, nagu muidu vee kohvile peale valad. Kas tulemus on kräpp? Või on see ehk mingi täiesti tuntud kohviliik (latte? cappuccino?)? Mul ple nimelt õrna aimugi, kuidas neid nt tehakse.
Aga mõelda vaid, kui tore, kui see mingi väga hea kraam oleks, mida veel olemas ei ole?! 😛 Siis ma saaksin rikkaks (eeldusel, et keegi mu ideed nüüd ei varasta) ja saaksin selle raha eest New Yorgis käia. Win!

***

Mac, peale seda, kui oli kõik Potteri-raamatud läbinud, vaatas järjest (noh, mitte ühe päevaga jutti järjest, aga iga päev ühe või paar) läbi ka kõik Potterifilmid… Algus oli küll selline, et mõtlesin, et äkki ei vaatagi. Filmid olid võrreldes raamatutega niii jurad :D.. Kuigi, lõpuks (viimasteks osadeks) läks olukord juba oluliselt paremaks… Aga esimesed olid küll pettumus…  Aga raamatuid soovitan küll 🙂 Ja kui sellest postitusest, kus ma rääkisin, kuidas ma “Süü on tähtedel” filmi kurvematel kohtadel naeru tagasi hoidsin, selgus, et ma olen kivist südamega tõbras, siis võin teid lohutada ja mainin, et Potterit kuulates tuli mõnes kohas küll klomp kurku (mitut kohta neist filmides ei olnud). Veel on lootust.

***

Ja (almost) last, but not least: Jalka MM. Virr-virr muidugi ajavahe teemal, aga üldiselt: niitoreniitore 🙂 Et Hollandil hästi läheb on niitoreniitore! Et Itaalial hästi läheb on niitoreniitore! Et Uruguayl (Forlàn :)) hästi ei lähe, ei ole niitoreniitore! Aga jalka on niitoreniitore 😛 Ja mul on mingi fetiš r-i põristamise vastu, nii nunnu on… Nii et kommentaatorit kuulan selle võrra veel suurema rõõmuga 🙂
Ps. Kui me eile koos Susco-Koera-ElayasKass´iga (kes kõik on oranžid) Hollandile kaasa elasime, hakkasin parajasti oranže sokke otsima, kui Austraalia värava lõi.. Ei mingit austust.

***

Ahjaa, Kikuriinu: mine ka Süü on tähtedel vaatama! Seal on Amsterdamivaateid 😉

***

See postitus tuli nüüd vist 1500 tähemärki täis küll.. klassifitseerub kenasti blogivõistlusele 🙂