Koon 3! :)

 

 

 

 

Nagu bänner blogi ääreribal reedab, saab Koon täna 3 aastat vanaks/nooreks 🙂 Partyyyy

3 years old banner

Sel uhkel puhul (ikkagi esimene sünnipäev siin!)  sai preili keskööl oma kingikotid kätte: üle minult ja teise Frankylt-Hoséphilt-Dzännult-Püütonilt 🙂 (Dzännu ja Fränky olid sel tähtsal puhul ka isiklikult kohal 🙂)
Kingikottidega

Ja EllieTheElephant võis oma kingipakid Dzännu valvsa pilgu all ise avada. Nagu arvata oligi, oli/on tema lemmik oranž kana, mille Fränky ja Co kinkisid. Tal on varasemast üks samasugune, mis ei näe nüüdseks enam nii… khmm, esinduslik välja… Aga uus on uhke ja armas ja meeldib väga. Ülejäänud kingitus see-eest maitseb väga 🙂
Seni, kuni Ellie kanaga müttas, otsustas Janet teda sõbra-poolest-aidata ja avas teise paki 🙂
Kingitust kotist võtmas

Tavaliselt on EllieTheElephanti söögiaeg õhtuti, siis täna oli erandlik ja hommikusöögiks ootas teda väike koerakonservitort, kolme närimispulgaküünla ja koeramaiusekaunistustega:
Ellie tort

Kuna üldiselt ei ole eriti viisakas, kui sünnipäevalaps üksi oma tordi ära sööb ja külalised ainult suud vesistavad, siis sai ka külaline oma tordikese 🙂
Külalise tort

Peale sööki hängisid sünnipäevatüdruk ja külalistüdruk niisama ja tõmbasid leiba luusse:
Dzännukäpad lõua all Janeti seljale toetumas

Ja Dzeik helistas ja edastas läbi telefonikõlari oma õnnitlused.. kuigi tundus, et Koon pigem pelgas mingit valget vidinat maas, mis nii kõva häält teeb 😛 (Dzeik, ju teadagi, lõugab nagu loom! 😀)
Sünnipäeva-galerii

 

Aga tulles uuesti tagasi Ellie sünnipäevakülalise juurde.. siis sheeriksin veel paari pildinäidet, kuidas me õues kõnnime. Esmalt: kuna Koonudele meeldib vägavägaväga täpselt kõrvuti käia, siis kes oleme meie neid keelama, eksole…
Kõrvuti kõndimas Koonud

Las siis käivad pealegi. Aga kuna kõnniteed on kitsad ja neljakesi kõrvuti on mahutuvusega närb lugu, siis kasutasin uut hands-free süsteemi ja südusin Koonu rihma lihtsalt VäikeFränky koti külge, thadaaa:
Koti küljes rihm

Ja õhtul kui Dzännul rakmeid peal ei olnud, kasutas Fränky paaris-rakendi abi ja kõndis ringi üks koer ühes, teine teises käes. Edukalt 🙂
2 koeraga rakend

***

Fränkyl külas olles ei hakanud ma liha kaasa tassima ja pätsasin lahkelt tema Koonu krõbinaid. EllieTheElephantile ei meeldi eriti krõbinad. Ta sööb, kauakauakaua, mingi 20 minti umbes: matab toitu (video toidumatmise kohta nt), vahib niisama ringi, keeldub söömast, kui keegi pealt vaatab… ja jätab siis pool järgi ja marsib minema.

Õgardkoertele, kes kipuvad liiiiiga kiirelt sööma, on olemas Northmate kauss, millest korduvalt rääkinud olen. Kinkisin selle Hoséphile, kelle Koon muidu toidu 10 sekundiga, aga selle imekausiga umbes minutiga kausist tühjaks sööb.
Testisime siis seda kaussi krõbinatega EllieTheElephanti peal… et kas mu teooria, et äkki see kauss tekitab põnevust ja soovi toitu jahtida ja ikka kõik korralikult ära süüa.  Filmisin tulemust ka:

Ehk siis jah. Ellie pole kunagi kuivtoitu nii ruttu (8 minutit :D) söönud … ja esimese hooga kauss täiesti tühjaks. WOW!

Aitab nüüd. Kallis, Koon! Toretoretoredat sünnipäevapäeva Sulle!
(Ta proovis ise ka enne päeva toredaks muuta. Märksõnadeks kalasisikond ja püherdamine, aga selle peo ma rikkusin üsna ruttu ära… vaene väikseke, üldse ei lubata midagi toredat 🙂)

Ja last, but not least, mõne päeva tagune pilt mänguhoos 🙂
Selili murul

suveretsept

1 osa suveraamatu lugemist õues istudes
1 osa suvemuusikat
1 osa sööki kõhu-paitamiseks
1 osa televiisorit vihmase ilma tarbeks
1 osa toredaid paiku, mida avastada.

Tarbi mõõdukalt.

***

Ch. ja VäikeFränky reklaamisid mulle miskit blogimisvõistlust, mille tulem on olla motiveeritud kirjutama. 1500 tähemärgiga ja vahepeal kindla teemaga postitusi vähemalt kord kümne päeva jooksul. Tulevikus ka tihedamini, kes vapramalt vastu pidanud on. Ja kes kirjutada ei viitsi, on luuser.

Luuser ma mõistagi olla ei taha, nii et kui peab, siis peab. Kuigi pisut nukker, et mul puhkus tulemas.. siis ma ei viitsi pea kunagi arvutis olla. Aga sel aastal vist peab.

 

Seekordne postituseteema on:

“Suvi”

Igal suvel on teadagi oma eripärad. Aga on ka oma ühised jooned.. tegevused, mida peab igal suvel tegema… laulud, mida kuulama, raamatud, mida lugema. Siitpoolt minu soovitused.

Suveraamat:
On minu jaoks täiesti kindlalt Kalle Blomkvist… st, kõik kolm osa. Umbes alates 10-12 vms (?) eluaastast olen selle/need igal suvel korra läbi lugenud… Okei, no, paar aastat tagasi jäi tegelikult see Kalle ja Rasmuse raamat suvel lugemata… siis lugesin sügisel järgi. Kuna need raamatud on meil füüsilisel kujul maal olemas, siis ilmselt sellepärast need suveraamatuteks ongi saanud… siis satub ikka Vinnimaale, krabab raamatu ja kobib aeda… Seekord peaks mingi lastebasseini muretsema, et Koonlane seltsiks olla saaks ja päikesepistet ei saaks 😛

Suvelaul(ud):
Ivo Linna “Suvi”
Justament “Suvetiir”
Code One “Sellest saab meie suvi”
Grease “Summer nights” või eestikeelne “Suveööd
Djah, nagu näha, olen ma väga vana ja väsinud omadega. Värskeim lisatud lugu on aastast 2004 (mille inglisekeelne vaste on tegelikult palju vanem)… puha retro. Seda lihtsalt sellepärast, et ma ei tea uuemaid suvelugusid 😦 Ooot, siiski-siiski, kui ma nüüd meenutan, siis Getter ja Koit laulsid valgetest öödest ju kah.

Suvesöök:
Taimetoitlased tahavad mind selle vastuse eest ilmselt elusalt põletada, aga grill-liha. Ja toorvorstid. Mmmm…. Kanasašlõkk punase-sõstra-marinaadis… ja kõrvale rukola & muu “muru” & tomati & juustu & oliiviõliga salat…. mmm…
Edasised tähemärgid puuduolevaist 1500-st võtab enda täislobiseda preili Kõht, kellel on öelda järgmist [tsiteerin]: “Korrrr-korrrr-korrrrr…”

Suvefilmid:
Kes see ikka suvel telekat vahib. (Muuseas, mul on nüüd telekas!!! 🙂) Ja kuigi ma olen muidu suur filmiõgard, ei meenu mulle, et ma suviti midagi erilist vaadanud oleks. Isegi sarjad puhkavad siis. Küll aga võib olenevalt aastast jälgida suvel Jalgpalli MM-i (et hoida pöialt Hollandile ja Itaaliale), Jalgpalli EM-i (et hoida pöialt Hollandile ja Itaaliale) või Suveolümpiamänge (et hoida pöialt Eestile).
Aga tagasi filmide juurde jõudes, on kõige suvisemad filmid, mida soovitada oskan näiteks: “Siin me oleme“, “Suvi“, “Laanetaguse suvi“, “500 days of Summer” … või siis hoopis “I know what You did last summer“.

Suvekohad:
Suvel võiks iga endast lugupidav inimene käia ära vähemalt ühes kohas järgnevaist:
Eesti saared (vabal valikul kuhu-millal, aga jaanipäeval Saaremaale on liiga meinstriim… olgem erilisem!)
Kõrvemaa (rongiga Aegviitu ja vihma ja sääski trotsides telkima! Me Fränkyga käisime!)
Ida-Virumaa (kultuurišokk omas kodus. Ärge jätke sõitmata Sillamäe sadama kõrval mereäärset teed mööda, mis äkitselt kaob ja mülkaks muutub. Yolo!)
Seikluspark (vali ise, milline. Mine. Karda. Roni. Ripu. Ära kuku.)
Mõni linn, mis ei ole Sinu kodulinn (käi Tartu Toomemäel, Haapsalu promenaadil, Rakvere Vallimäel Tarvast paitamas, Pärnu rannas varbaid vette viskamas…)

Ja, et igaks juhuks sõnad peale lugeda, siis:
Asjad, mida mitte teha:
– Ära jäta koera autosse!
– Kui leiad palavasse autosse jäetud koera, löö aken sisse (aga ära politseile ütle, et mina soovitasin. Koerale võid öelda.)
– Ära võta endale suvilasse koera, keda sügisel hüljata.
– Alkoholi ja autosõidu suhtes nulltolerants! Ja  ära istu idiootjuhi autosse.
– Alkoholi ja ujumise kohta kehtib sama. Ja võõras kohas kaine peaga ujumise osas võta rahulikult.
– Ära jäta prügi loodusesse! (Ei suuri prügikotte, ega väikeseid klaasikilde (Koon tervitab eriti klaasikillu-idioote!))
– Ettevaatust äikese ja kodutehnikaga!
– Ära kuluta kogu puhkuseraha korraga ära, et siis järgmised kuud nälga surra (kuigi peale puhkust surra on ikkagi mõistlikum kui nt täpselt enne puhkust 🙂)

Ps. Suvetsitaat:

“Eelmisel aastal oli mõnus soe suvi, aga ma ise olin kahjuks tol päeval tööl.”

#100HappyDays 9-22*

*9-22 kõlab nagu toidupoe “oleme avatud” aegade silt 🙂

Ehk siis lähiajaelu läbi triljoni pildi…

#Day9:  Kevadilm 13…
Tallinnas oli samal ajal muuseas vihmane/tuuline +7 😛 nänänänä.
Day9

 #Day 10: Pomelo…
Kui Mary mulle kunagi loengute-vahetunnil esmakordselt pomelot tutvustas, oli see rõõõõveda lõhna ja ülihea maitsega. Nüüdseks on maitse säilinud, nämmm… aga lõhn on kuhugi kadunud?! Sest ma ei saa enam sugugi aru, et see väga lehkaks…
Day10

#Day11: Kokkamine… Maci moodu.
Ülemisel pildipoolel on näha, milline pidi šokolaadi-kreemikook nägema välja (pilt pätsatud retseptist, mille pätsasin Sesamy Facebookist). Alumisel pildil on näha, milline nägi välja minu valmistet´versioon sellest hõrgutisest :D. Õnneks oli meil kohupiimapastat (sest ma lugesin pealkirja, kus oli mainitud midagi kreemist.. ja eeldasin siis kohe, et koogi sisse käib kohupiimakreem. Ei käinudki.), millega sai kõik jäljed ära peita ühtlaselt 😀 Šokolaadi riivisin ka peale.
Sõime vormitäie kooki ära kahepeale umbes 15 minutiga, seega maitse kõige kehvem vist polnudki… olenemata pisiasjast, et lugesin retseptist, et 1/4 supilusikatäit soola… mis tegelt pidi 1/4 teelusikat olema 😀 uupsii 🙂
Day11


#Day 12: 
There´s a cure!
Pärast mitme-päevalist vindumist otsustasin, et aitab naljast. Ja jäin haigeks. Ikka niimoodi, et olin nädal aega haiguslehel ja veetsin muist aega 39 kraadilise kuuma pliksina.
Üleeile käisin perearstil… Peale seda kui ma seal 10 minutit köhinud olin, teatasin kinnise nisa ja nasaalse häälega, et “Ma olen nüüd terve. Tulin haiguslehte lõpetama :D” … Keeldumisega ma ei leppinud, niisiis kribati mulle veel üks hunnik rohtusid ja saadeti oma teed :).
Day12

#Day 13: Sülekoer
Nii, nagu piltidelt näha, meeldib Koonule sülle pugeda iga kord kui ma põrandal maandun:
Day13

#Day 14: Kevad
Et ma haigena laatsaretis olin, siis oh vaene Koonuke.. meie õuevisiidid olid 5-10 minutilised maja kõrvale platsile. Vaene väikseke, oli liikumisvaegusest hullumas. Cesaril (Cesar Millan, Koeralausuja) on täiesti õigus, kui ta väidab, et kõik koerte käitumisprobleemid tuginevad liiga vähesel liikumisel pmst…
See selleks. Ühel ilusal hommikul õues järjekordsel kiirvisiidil tegin esimest korda oma silmad lahti (sest muidu jooksid silmad vett ja päike oli niiiiiiiiiiiiiii ere!) ja leidsin kevade:

Day14

#Day 15: Koonumaalingud
Et T. ka nüüd LÕPUKS inimeseks sai ja endale nutitelefoni muretses, sunnin ma teda loomulikult sellega igasuguseid lollusi tegema. Ükspäev joonistasime teineteise koeri. Mina tema Sid´i (vasakul) ja tema minu EllieTheElephant´i (paremal):
Day15

#Day 16: Kalamari röstsaiaga
Pilti tehes olin hullult õnnelik oma hõrgutisest hommikusöögi üle. Süües selgus kahjuks, et toidu reaalsuses allasurumine on keerulisem, kui esialgu näis… nii et vaevu-vaevu pugisin ära. Aga tervena on see siiski väärt söök 🙂
Day16

# Day 17: lektüür
Sain kunagi “50 halli varjundit” kingiks ja väga hea raamat oli. Teise osa laenasin lugemiseks ja see ei olnud enam nii hea. Nüüd sain kolmanda osa laenuks. Aga selle kolmandaga (selle konkreetse raamatuga vähemalt) on selline värk, et kõik eelmised lugejad on selle haiguslehel olles läbi lugenud. Ehk siis ma kahtlustan, et see raamat on neetud ja oligi põhjus, miks ma lambist üle mingi ligi 3 aasta otsustasin külmetuda ja pärispäris haigeks jääda :D. Muuseas, enamuse ajast oli mul nii pähh olla, et mul pole raamat senini läbi…Day17

# Day 18: Travel in style
Et mul tähtistähtis koolitus pealinnas ees ootas, siis võtsin Köhhi, Turtsi ja Plärtsu kaasa, jätsin T. ja Koonu maha ja suundusin täistunni ekspressile. Valisin ise lemmiknumbriga koha 🙂 (13) ja vaatasin äärmiselt eakohast filmi “Lõvikuningas”. Tore on ju bussis võõraste inimeste ees klomp kurgus istuda ja mõttes karjuda: “Eiii, Mufasaaaaaaaa!!!????” 😀

Day18 lionking

#Day 19: TLU Astra maja
Olles Tallinna Ülikooli vilistlane oli põnev koolitusele minna nüüd, kus uus ja uhke ehitis valmis on. Pääris fäänsi. Peda on nagu väike armas olümpiaküla. Ja uus Astra maja on uhke, kuigi hall ja betoonine. Eriti meeldis mulle, et seal on nii palju armsaid vaikseid nurgataguseid istumiskohti… mõnus sopiline 🙂 Tudengilik. Nagu päris 🙂Day19

#Day 20: Awww 🙂 ❤
Nägin ühte nupsikut, kellest õige pea saab kaks nupsikut 🙂 Nii nunnukas.
Day20

Käisime koos tema ja Vihmahäälega Pätrikus šokolaadikooki pugimas. Kolmas (või, noh neljas-viies) nupsik ei saanud kahjuks osaleda. Väga hea, ma unustasingi tema kõrvarõngad jälle maha 😀 icc
Pätrik

Et mulle väheks jäi, siis Vihmahääle juures muhverdasime pärast sushimushit 🙂 njämmmmmm
sushimushi

Vahepeal saatis T. mulle Tartust pildi, et mu koer vihkab mind… ja pilk tõestab seda väidet 😀
VihkabMind

Ahjaa, siin väike tõestus ka, et ma ikka päälinnas käisin. Linnamelu:
Tallinn

Tagasi mind sealt eriti lasta ei tahetud. Või hoopis taheti väga. Nagu näha, on mul suisa kolm piletit. Leia erinevused (hind; piletinumber)  ja sarnasused (väljumisaeg, istekoht)… Ikka juhtub ju. Minuga vähemalt.
pileti_kala

Lõpuks olin siiski õnnelikult bussis.. ja leidsin ära-sõites enda rõõmuks veel lundki.. pisike kelgumägi (mudakihi all) Lennujaama õuel:
lumehunnik

#Day21: Varane tibu leiab tera
Eile pidin töölt varem ära minema, et raamatukogukoeraks minna. St. EllieTheElephant koeraks, mina saatjaks. Niisiis tulime varem tööle. Päike polnud veel tõusnudki, kui me koos koonuga hommikul 05.30 kohal olime. Ülitublid, eks…
Day21

#Day 22: Raamatukogukoon
“Loe koos minuga!” aka “Ma pole kunagi niiiii vaikset koera näinud!”
Day22

suunatuled ja muud jutud

Mul on väike vihje  kõigile autojuhtidele. Mingi osa jalakäijatest (erinevalt mingist osast autojuhtidest) on täiesti teadlik suunatuledest ja nende eesmärgipärasest funktsioonist. Mõni imeloom teab lausa, et suunatuli võiks olla sisse lülitatud 3 sekundit enne manöövri sooritamist. Ehk siis poole pöörde pealt suund sisse lülitada on veits hilja, siis pole mõtet hakata vaeva nägemagi, teate.

Ehk siis jalakäijana ajab mind päris tihti närvi see, kui ootan teeületust ühel pool ristmikku (suhteliselt väikesed tänavad, nii et sebrat ei ole)… ja teiselt poolt ristmikku läheneb auto. Üksainus õnnetu auto.
photoSuunatuld tal sees ei ole, kui ristmikule läheneb. Selge, järelikult tuleb otse. Järelikult ma ei astu teele, vaid seisan ja ootan. Seisan, ootan, seisan, ootan, seisan, ootan. Ja voila! Auto pöörab ära, lülitades suunatule sisse alles pöördel… kui isegi siis. Prfff. Oleks ju võinud 3 sekundit enne suunda näidata, ma oleks sellest aru saanud, et ta ei tule otse ja oleksin juba viis korda üle tee jõudnud minna. Prff.
Ja see pole mingi ühekordne juhus. Palju kordi. Erinevates linnades. Oeh.
Btw, kui ma veel autojuht oleks, siis mind ajaks ERITI närvi, kuidas kaasliiklejad ei oma mingit teadmist, et nende juhitavas autos selline põnev lisavidin nagu suunatuli üldse olemaski on. Prff.

***

Käisin eile kiirvisiidil päälinnas. St. kohapeal viibisin kiirelt. Sõiduks kulus päevas ikka kobedad 5 tundi. Mille sisse mahtus 2,5 filmi 🙂  Esmalt tsekkisin lõpuni viimati pooleli jäänud “Limitless“´i, mis sarnaselt filmi esimesele poolele ei jätnud eriti head muljet. Bussis vaadata käras, aga midagi erilist ei olnud. Siis piilusin üle filmi “Grown-Ups 2“… seda oleks hoopis tahtnud pigem kinos vaadata, kus terve saalitäis inimesi on seda vaatama tulnud. Üksi vaadates oli kuidagi veider huumor… Ja last, but not least, tsekkisin filmi “21 Jump Street“… ma lootsin, et see on see retro, 1987. aasta versioon Johnny Depp´iga… aga oli hoopis miski tänapäeva uusversioon. Johnny astus küll natukeseks läbi, et maha lastud saada.. aga ikkagi. Aga eilsetest filmidest oli see sellegipoolest vist kõige vaadatavam, kuigi uuesti vaadata ei viitsiks.

***

Koju jõudes sain kätte postkaardi Singapurist. Ja tegin küpsisetorti! Jah, mina, kelle kokkamis-oskus on tavaliselt külmutatud pitsa mikrolaineahjus üles-soojendamine.. või röstsai juustuga 😀 Ehk siis küpsisetort on juba täiega kõrgem tase! Eriti veel arvestades, et see oli kihiline! Küpsised olid nii heledad (banaanimaitselised) kui pruunid (kes küll oskaks ära arvata, millemaitselised 😀) ja kihtide vahel olid banaaniviilud ja kakao-hapukoorekreem ja banaani kohupiimapasta ja hapukoore-suhkrukreem riivšokolaadiga. Täna maitsen ja parem oleks, et see sigahea oleks! Ma nägin ju NIIII palju vaeva.
#ohküllmaolenikkatubli

vot tak.

Retsept: Seeneomlett À la Mac

Valmistamisaeg: ~30 min
Toitu jagub: 1 Macile / 2-3 normaalsele sööjale / 15-20 dieedipidajale

Kindlasti läheb vaja:
SEENI! nt. Šampinjone.
Minu puhul 500 g, sest mul polnud suuremat panni. Kellel on, võib nende kogust suurendada.
photo 1

Soovituslikult läheks vaja:
Üldiselt on retsept iga kord erinev ja vastab põhimõttele: “Kõike, mida kodus leidub ja, mis süüa sünnib”.
Minu näitel:
3 muna
1/3 “Merevaiku” suurest topist
2 paksu viilu maasinki
2 õhemat viilu suitsuvorsti
2 pihvi
natuke hapukoort
natuke valget veini
umbes 1 tl sinepit (oleneb kangusest, mul on selline “normaalne” sinep)
toiduõli
soola
sidrunipipart

Valmistamine:
Tükelda seened (kui Sa just laisa inimese kombel juba viilutatud seeni ei ostelnud). Prae. Kaane all läheb kiiremini. Lisa soola ja sidrunipipart.
Kui seened juba paljulubavad tunduvad, lisa 3 muna. Prae. Lisa veel soola ja pipart. Tükelda samal ajal lihasaadused ära (sink, vorst, pihv vms).
Lisa tükeldatud liha pannile. Maitse seent. Krimpsuta nägu, sest niiiii mage on. Lisa soola ja sidrunipipart.
Lisa pannile erinevatesse kohtadesse Merevaik… kui sulama hakkab, sega laiali.
Lisa hapukoort. Ma ei tea, milleks see hea on, aga vahel juhtuvadki asjad nii, et ei saa aru, milleks miski hea on…
Lisa erinevatesse kohtadesse natuke sinepit (1tl jaota nt 4 koha vahel ära). Sega.
Maitse valget veini. Päris hea. Vala natuke pannile.
Lase hetk veel soojeneda. Kuula kõhu korinat.
Aitab küll. Serveeri kuidas tahad, plöga ei näe niikuinii eriti esinduslik välja, nii et uhke serviis seda ei päästa. Sügav taldrik ääreni täis ja voodisse filme vaatama, sobib küll. Valge vein mekib kõrvale hää. Seeneomlett ise mekib veel hääm.
Kui otsas, tõsta juurde. Sest taldrik polnud piisavalt suur, et kõike mahutada.
Ägise õndsas täiskõhutundes ja naudi filmi..ja veini.

 

Lemmikretsept :P

Mõni aeg tagasi pidin kingituses osalemiseks esitama oma lemmikretsepti… “Super”kokk, nagu ma olen, olin hädas :P…
Esitasin siis koeratule koerasõbrale hoopis sellise variandi:

Kirju koer:
mummukoer

Kogus: Piisav 1-3 inimesele
Koostis: Koer

Vaja läheb:
1 pesa
2 kaussi
1 kaelarihm
1 jalutusrihm
1-3 koerasoovijat
3-10 närimislelu
1 kamm/hari/kraas
1 küünetangid
1 koerašampoon
Koerapidaja raamat(ud)
Maiused (soovitud koguses)
Toit (kogus sõltub sööja kehamassist)

Valmistamine:
Mine varjupaika, kennelisse vms sobiva koera juurde. Lase kutsikal valmida sobiva temperatuuri juures vähemalt 8-nädalaseks saamiseni. Loe läbi kogu asjassepuutuv kirjandus. Tutvu võimalusel kasvataja, kutsika, kutsika vanema(te), senise elurütmi, toidusedeli, tervisliku seisundi, iseloomu jms kättesaadava infoga. Valmista ette ennast ja ülejäänud asjassepuutuvad isikud (pereliikmed). Tühista ärasõiduplaanid järgmiseks 12-aastaks. Tühista sisse-magamise-plaanid järgmiseks 12-aastaks. Tühista uue mööbli, jalatsite, sokkide ja vaipade ostuplaanid järgmiseks paariks kuuks. Sea valmis pesa ja valmisvarutud asjad ja too koon uude koju. Anna kutsikale harjumisaega. Jää kindlaks reeglitele, mida edaspidi järgida soovid. Järgi, et kõik pereliikmed on reeglitest ühtmoodi aru saanud.

Tarbimine:

Paku talle liikumist, reegleid ja tähelepanu, just selles järjekorras (Cesar Millan). Naudi.  Igapäevaseks kasutamiseks.

 

unejutte, jõulujutte, lihtsalt jutte

Action-unede tagasitulek… Minu rahumeelsed uned said läbi. Ööl vastu eilset näiteks nägin unes, kuidas ma töötasin kusagil politseis või pommirühmas vms ja saime kõne, et KukuKlubis on lõhkekeha.. ja ühtlasi, et klubi uks on kinni (ja rahvas on sees).. Läksime siis kohale, lasime selle ukse õhku :D… ja ajasime rahva välja. Unes oli see kõik muidugi oluliselt põnevam, kui siin kahes monotoonses lauses… Igaljuhul asusime siis klubist pommi otsima ja ei leidnudki. Ja siis helises klubi telefon… ja helistajaks oli… minu ees ja perekonnanimi. Päris spuuki. Igaljuhul hakkas T. just siis koikust välja kobima ja äratas mu üles ja ma ei jõudnudki vastata. Phähh… Mu versioon on nt, et moonutatud meeshääl (või ka naishääl, et nüüd soolise võrdõiguslikkuse pärast kisama ei pistetaks) oleks lugenud näiteks numbreid 5,4,3,2,1… ja siis… naernud mu üle? vms

Ööl vastu tänast olime New Yorgis reisil. T., mina, Dzeik, Vihmahääl ja VäikeFränky. Uued WTC tornid olid valmis (välja nägid täpselt nagu eelmised) ja ühe torni katusel oli vaateratas. Otsustasime Vihmahäälega, et meil on vaja sinna minna. Ülejäänud behmod rääkisid terroristidest ja loobusid. Meie mõtlesime, et mitu korda ikka ühes samas paigas terrorit on (kuigi 2 on juba olnud) ja läksime ikkagi. Torn oli seest väga retro. Esmalt oli mitu trepivahekäiku treppe, siis sõitsime natuke aega liftiga. Tundus, et kahtlaselt kiire sõit oli, aga tulime välja. Tundsime, et torn kõigub ja järeldasime sellest, et järelikult oleme tipus, tuulekõikumine pidavat ju tuntav olema. Hakkasime siis rõdu-ust otsima ja leidsime selle. Esmalt jäi silma, et..wtf? Puuladvad! Me vist ei ole päris pilvelõhkuja tipus veel… Alla vaadates jäi silma palju rahvast… tornist eemale jooksmas. This means trouble. Õnneks avastasime, et juhuslikult läks meie korruselt otse alla ka maja välisküljelt trepp, mida mööda kiirelt alla lasime ja ka jooksu pistsime. Helistasime ülejäänud seltskonnale ja leppisime kohtumiskoha kokku, milleks oli Vinnimaa :D.. Rõõmustasime jällenägemise üle, kui nägime, kuidas rahvas peitu jookseb ja tornide poolt tuleb palju relvastatud mehi, hüppasime ka põllule ja kaevusime heina sisse peitu. Mitte küll eriti edukalt vist, sest meid leiti üles ja terve hunnik inimesi võeti pantvangi jne. Edasi ma ei mäleta… oma õnnetut otsa me ei leidnud, aga kas vabaks saime millalgi, seda ka ei mäleta.
Pommiunenägudest tänane võis ju olla seotud sellega, et eile oli Venemaal action ja et õhtul lendasime T.-ga lennusimu mängus NYs ringi, aga eilne Kuku pomm oli küll puhtalt lehelt… või Venemaale mõeldes ettenägelik…

Ja üldse, pean mainima, et viimase aja uudised on kogu aeg väga depressiivsed. Kogu aeg toimub mingi jama ja jama ja jama. Ärrrr. Kus on lumi ja jõulurahu ja värki?

**

Aga Jõuludest. Mis teatavasti on andmise aeg, nagu T. ja külas olev Jass mulle järjekindlalt meelde tuletasid ja kinke nõudsid :D… Aga mulle anti ka 🙂 Sain Robbie Williamsi raamatu ja Dixiti lauamängu ja Vihmahäälelt sünnipäeva-ettemaksuks sellele lisakaardid (pakk nr 4)… ja jõulukruusi ja šokolaadi ja kohvi ja ninninänni 🙂
Koonul käis ka jõuluvana. Nii kodus kui tööl. Tõi kondikujulisi küpsiseid (mille paki ta ise avas ja mida ma telefoniga filmisin.. et siis hiljem avastada, et ma olin valel hetkel nuppu vajutanud ja filmisin pakile eelnevalt oma varbaid ja vajutaisn filmimise kinni hetkest, kui pakiavamiseks läks. Vabal ajal olen geenius, shalalala) ja lõhemaiuseid ja kuivatatud kanajalgu ja ühe pika valge suslikumänguasja, mis talle väääga meeldib. Ja tööle tõi Vana samalaadse helepruuni kopra-mänguasja, mis talle ka meeldib. Vot.

T. ja Jassi kiusamiseks kinkis Jõuluvana neile kotitäie maiustusi, millest igaüks oli eraldi pakitud.. iga sussišokolaad ja mandariin. Sest kinkide avamine on ju tore 😛 Pakkimine oli ka tore, sest selleks ajaks viskas Jõuluvana poisid toast välja ja kupatas nad kööki istuma… suurest igavusest pesti seal nõud vahepeal ära 😛

***

Jõulud said läbi. Jass läks minema. Olen muuseas vääääga tänulik bussijuhile, kes leppis telefoni-piletiga, sest olude sunnil polnud seda paberkujul saada. Aitäh talle! Muidu polekski ju Jass üldse ära läinudki äkki, mõelda vaid, kui hirmus see veel oleks olnud.

Loodus tühja kohta ei salli ja samal pärastlõunal saabus Vihmahääl… kes teatavasti koeri kardab ja nüüd esmakordselt EllieTheElephantiga kohtuma pidi lõpuks. Esimesed kümmekond minutit karjus ta mu peale, et ma teda nii lähedale ei laseks (sest ma olin rihma otsas koeraga ju lausa 10 meetri läheduses või nii)… aga Koon, kes on lihtsalt nii võimatult VÕRRATU, murdis muidugi üsna pea kildudeks Vihmahääle peas olnud kujutluspildi temast kui bullterjerist. Instagramist on näha, milline nende omavaheline läbisaamine juba samaks õhtuks oli 😉

Järgmisel õhtul oli plaanis lauamänguõhtu… Suurejooneline! Isegi need Dixiti lisakaardid said selleks ju välja kaubeldud, et palju rahvast tuleb (Dixit on 3-12le mängijale). Selgus, et SaareRalliMees ei saa siiski tulla; et kolleegL jäi haigeks… et kolleegK läheb maale… et M.-il on sugulased külas… et Arn on järgmisel päeval teises linnas tööl… et VäikeFränky ja Hóseph on siiski linnast väljas… ja et Kr. on pealinnas sünnipäeval. Võib-olla oli mõni äraütlemine veel, täpselt ei mäletagi enam, neid kogunes lõpuks nii palju. Vähemalt oli meil Vihmahääl, sai mängu mängida.. küll pisut vähem suurejooneliselt. Uuel mängul on üks viga siiski… T. võidab peaaegu alati ja mina üldse mitte.

Omakorda järgmisel õhtul jätsime Vihmahääle Koonuga kahekesi (et naastes kuulda kurtmist, kuidas käsi on sügamisest vä-si-nud!) ja läksime T.-ga teatrisse, kus sain aru, et ma pole sugugi kultuurne vaid olen hea meelega pigem suvaline tüüp, kes vaatab parema meelega ära 5 USA koguperekomöödiat kui veel ühe “füüsilise teatri”. No ei olnud minu tassike teed, vabandan. Olen piisavalt vanamoodne ja tahan etendust kus on dialoog (või kasvõi monoloog) ja tegevus ja sisu ja värki… 1,5h vaikust vaadata on nüri… eriti kui seal on tegevus, millest ma muffigi aru ei saa. No ei suuda ma leida nt “teibin 5 minutit naerdes põrandat” või “tõmban su suust rullitäie niiti välja” tegevustes mitte ühtegi sügavmõttelist ühiskonnakriitlist kunstipärast mõtet. Vabandan. Minu jaoks oli igav. Akrobaatiliselt meisterlik, tõepoolest. Aga igav. Minu jaoks tõeliselt igav. Sest ma olen jobu ja ei saa sellest aru. vot. Küll aga olen ma kuulnud ja lugenud, et paljudele meeldib vägaväga. Nii et ma ei ütle, et ärge minge vaatama. Lihtsalt mina enam ei läheks.
ahjaa, siiski. Careless Whisper oli hea.

***

Ahjaa. Ma kokkasin ka. Sesamy retsepti järgi. Täitsa ise! Uhke värk. Kogustega panin veits puusse… sõid nii T. kui Vihmahääl.. söön täna lõunaks.. ja jääb veel õhtukski :D… Aga muidu ei kurda 😛

Nüüd ma väsisin ära. Over and out. Head lõppu teile.

pikk jutt = maci stiilis jutt

Ma veetsin eile 5 tundi bussis… mis andis mulle võimaluse kõik päevasündmused üles märkida, et neist täna pikalt blogida… Muuseas, mis pikka blogimist puudutab, siis tsekake postituse lõpus olevat küsitlust ja tehke oma kaks ristikest sinna, aitäh 🙂

Eilsest hommikust ma juba eile rääkisin (kohtumine hagijaga)… edasi lippasin siis Tallinna-bussile. Bussijaamas vaatasin, et oh, great, üks hüperaktiivne kõvahäälne laps tuleb ka bussi.. Tuligi. Täpselt minu juurde! Jess 🙂 (mitte, et ma lapsi vihkaks, aga teate isegi, et lapsel ja lapsel on vahe.. lapsevanemal ja lapsevanemal ka).. ja minu kohal ei olnud turvavööd 😦 Hea algus tehtud :P.

Ahjaa, bussijuht oli hullult muhe ja tegi väljas ühe naisega rääkides nalja. Oh, jeebus, kus tädike solvus. Hingepõhjani.

Vaatasin filmi “Üks minu sõber“. Mis mulle meeldis, olid kodused Tartu-vaated. Nii armas. Mis mulle ei meeldinud, oli see, et vahepeal mulle lihtsalt ei meeldinud :D. Ma ei tea, see on mingi eesti filmide teema (mitte nüüd näide konkreetselt sellest filmist, aga üldiselt), et üritatakse alati teha mingit hullu kunsti. Midagi hästi diipi. Eriti hea on, kui seal pikad seksistseenid ka veel on.  Kõik kiidavad alati kõiki eesti filme, aga.. no ma ei viitsi vaadata, kuidas mingi 15 minutit filmist on sisustatud stiilis: mees tuleb koju, istub lagunenud tugitoolile ja vaatab 5 minutit kuidas ahju kõrval nurgas rott mädanenud õuna sööb.. vaiides muidugi. Sest ta mõtleb oma sügavaid mõtteid, mis ei kuulu avalikustamisele. Siis läheb ta kõrvaltuppa, kus naine kogu aja voodis oodanud on ja järgmised 5 min keerab ta… ja siis läheb viieks minutiks maja ette suitsule. Ikka vaikides, muidugi. Vahele võib, lisaks rotile, pikkida veel mingeid lambihetki, kuidas naabripoiss rattaga mööda sõidab, kui mees suitsu teeb, teda õuntega loobib ja roppusi karjub vms. Aga põhiline on, et ärme seleta ühtegi neist hetkedest.. (ja teeme need hetked hästi pikad).. las vaataja mõtleb.
Ilmselt ma ei ole piisavalt täiskasvanu ja diip, et neid mõista, aga vot jah, mulle ei meeldi ja kõik. Vaatan enne kasvõi viis korda ühte sama Grey anatoomia, või Vampiiripäevikute või Gilmore tüdrukute või Koeralausuja osa. vot.

Kuulasin siis hoopis muusikat. Avastasin “Easy listening” teema alt akustilise muusika esitaja Acoustic Alchemy... Oli sihuke mõnus rahulik chill, et kujutasin end vabalt ette selle saatel süüa tegemas või nõusid pesemas vms. Mitte, et ma nüüd teab mis söögitegija oleks, aga eelmisel nädalavahetusel nt vahepeal kokkasin ka. Tegin kama-omletti (loe täpsemalt siit, punkt nr 6 alt), mille põhikoostisosaks panin seekord seened. Ma olen ju seenehull (lemmiktoit on seened seentega, ja kõrvale paluks seeni). Pmst olidki seened seekord 90% koostisosaks, nii et ega ta koos ei püsinud, vaid oli pigem selline.. seenepuder või pada.. kuhu oli natuke muid asju ka lisatud :D.. Aga oi, kui hea :D… Muidugi julgen ma süüa teha ainult siis, kui ma üksi olen… huvitav küll, miks.

Tallinnas oli maa küll märg, aga ilm ilus! Päike paistis ja soe ja värki. Nüüd lõpuks olen ma lähemal oma lapsepõlve-Tallinnale (kunagi eelkooliealisena Rakvere lähedal elades mulle meeldis hullult Tallinnas käia). Mitte, et mulle nüüd hullult meeldiks, aga vähemalt ei tundunud linn enam vastumeelne. Kuigi, olgem ausad, ega ma minekut ei oota ja tagasitulekut ootan väga. Eriti sellepärast, et Tartus on keegi ootamas 😛 (vot nüüd mõtisklege, kas EllieTheElephant, T. või mõlemad 😛)

Haigla-kohvikus deitisime VäikeKaksikJ-ga, kelle 26-päevane PesamunaPreili ka kaasas oli. Awww. Niiiii pisike ja juba niii armas! (Näete! Ma ei vihka lapsi!) Ma pilte siin sheerida ei julge, aga uskuge mind.. hullult nunnu. Ütlesin VäikekaksikJ-le ka, et Pesamuna on ju sama armas, kui koonud! Ja tema, kes ta mind teab, teadis, et see pole mingi “Ära tule mu last koertega võrdlema” värk, vaid minu suust kõlades on see suurim kompliment ever. Ever!

Siis läksin ultrahelisse… mis lõppes sellega, et mu kaela torgiti 5 korda nõelaga, et proove võtta… (pidi küll olema 2 korda, aga kuna sihtmärk oli pisi-pisi ja pani eest jooksu, siis oli keeruline.. juhtus näiteks, et tabati hoopis lähedal-asuvat veresoont… ps süüdi polnud med. töötajad, nemad olid toredad ja tublid ja head 🙂). Aga pean tõdema, et ma ei mõista eriti narkomaane, kes ennast vabatahtlikult kaela süstivad. Mitte, et ma teisi narkomaane mõistaks, oh ei… ma ei mõista isegi mitte suitsetajaid, olgu või e-suitsetajad.
Protseduur ise tegelt polnudki väga hull (välja arvatud sihtmärgi.. või veresoone tabamised), aga pärast… pmst on mu kael eile õhtul ja täna peaaegu sama valus nagu pärast viimast oppi.. ma ei jaksa ise pead padjalt tõsta (toetan käega pead 😀).. neelata, haigutada, köhida jms on valus.. ja üldse valutab ka. Prff.
Ja kuigi mu kaela pole nõeltega 9 aastat torgitud, lõid välja mu ennustajavõimed ja juba enne eelmist arstijuurde minekut olin miskipärast kindel, et millalgi tahavad torkida (kuigi muidu ei ole tahtnud). Kunagi teadsin ette pommiähvardust koolile.. oma diagnoosi… kopteripiloodi leidmist… jms. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen.

Kui sealt pääsesin, helistasin T.-le, et ta tekitaks pileti esimesele võimalikule bussile tagasi. Ja kui te arvate, et lambist, keset kolmapäeva päeva, on kolm järgmist bussi välja müüdud, siis arvate te õigesti! Ehk siis mulle jäi 1,5 tundi aega chillimiseks. Muhe. VäikeKaksikJ-i ja Preili olin ma koju ära saatnud. Enamik inimesi olid tööl või koolis või ei vastanud kõnedele. Pettumus missugune, mina saabun suursuguselt pealinna ja nemad julgevad jätkata oma tavapärast elutempot. Aga pidustused? Paraad? Festival? Karneval?  Naaada. Mitte kui midagi.

Okei, üks asi, millega oma aega veeta, on alati minu absoluutset lemmik lemmikloomapoodi külastada! Täiega soovitan, Snob Cat & Dog poodi :). Kui pealinnas elasin, käisin seal alatasa, sest töötasin seal lähedal.. ja võtsin juhtkoerad ka kaasa… käisime neile maiuseid ja mänguasju valimas. Omanikele on seal ka nänni.. nt hästi lahedad kruusid. Mitmel juhtkoeraomanikul on nüd oma-värvi-labradoriga kruus… ja mul on spanjeli kruus (Ällu värvi spanjel).. Ja nüüd on mul Kuldse Retriiveriga kruus (kruusil on kolm pilti, nagu karbikaanelt näha):
Kruus kuldsete retriiveritega

Aga peale natuke teistsuguse kaubavaliku meeldivad mulle selle poe müüjad. Nad on lihtsalt nii toredad! Enne Tartusse kolimist mainisin ka, et kolin nüüd ära… ja nüüd polnud aasta aega käinud, aga mind mäletati! Isegi nime! Kiitlesin muidugi, et nüüd on kodus Koon… (kellele viisin kuivatatud kopsu) ja lubasin, et kui kunagi koos Koonuga peaksin pealinna sattuma, siis astume läbi. Müüja avaldas lootust, et tema tol päeval tööl oleks :P.. Ühesõnaga, väga muhe. vot. Kunagi, kui rikkaks saan, ostan sealt mingi “koerte ristsõna” ka ära. (kuigi jah, minu rikastumise tempot vaadates, saab selle ristsõna omanikuks EllieTheElephanti lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapselaps 😀)
Ühesõnaga, see on niiii tore pood! Palun minge, ja võtke kohalike rõõmuks oma Koonud ka kaasa 🙂 Sest nagu uksel silt ütleb, on see tegelikult: Kauplus koertele ja kassidele (ja nende omanikele) :-).. Muuseas, ei, ma ei ole ise kuidagi poega seotud ja ei saa mingit kasu reklaamitegemisest. Lihtsalt, ma olen ise nii vaimustuses, et tahaks, et te ka oleks :D.
Kruusiga meenus, et ma kinkisin T-le kruusi.. sildiga, et prooviks seekord sedapidi, et kruus terveks jääks… :P. Et sellest aru saada, kiika eelmiste kruuside taustalugu. Igaljuhul on tal nüüd ka siin oma kruus, mitte et mind karvavõrdki häiriks, kui ta mu omi omastab (mul on soki ja kruusifetiš ja mõlemaid on mul palju), aga oma on ikka etem, onju!

Siis käisin Empzil tööl külas. Ei saa sugugi öelda, et ta oleks nukker mu nägemise üle olnud :P. Sellegipoolest viskas ta mu 10minutit planeeritust varem välja, et ma ikka kind-las-ti bussile jõuaks. Targasti tegi, sest hurraaa: trammid ei sõitnud! Kui ma sellest lõpuks aru sain, siis silkasin ruttu-ruttu 17 peatusesse ja õnneks 17 tuli just siis.. nii et jõudsin bussile. Lucky me!
Trammipeatuses oodates tegin salaja pilti ühe välismaa tüdruku kummaritest, sest need olid niiiii ägedad:
Koerapildiga mustvalged kummikud

Niisiis… jõudsin bussile. Bussil jõudis mulle ka pärale, et ahjaa, VäikeKaksikJ kostitas mind ju koogi ja mahlaga.. äkki oleks võinud enne mõne vetsu ka leida. Aga ei. Ma ei õpi IIALGI oma vigadest. Muidugi polnud seal bussis tualetti. See teadmine ainult süvendas põit. Telefoniaku sai tühjaks, nii et MJ-ga tegelemisest mõtete mujale viimiseks ei tulnud midagi välja. Mängisin siis vana head nimemängu (tähestik ette ja iga tähega üks tüdruku ja üks poisinimi). Ö-tähega nimedega ei meenunud ühtegi. Äkki saarlased Önnela ja Önnelemb? 😀 Tahtsin täna end nimi.ee-s harida, aga isegi seal on Ö-täht vahele jäetud. Nii et asi polnud ainult minus. Mäng sai kiirelt läbi. 117 kilomeetrit oli veel ees. Meenutasin pingsalt Sesamy blogikommentaarides mainitud ülejäänud mängu-ideid... Ei meenunud ühtegi. Lõpuks tuli pika pingutamise peale see Koeranimede variant meelde… U oli probleemne täht… Õ, Ö ja Ü samuti. Ideid?

Oeh, alles Mäo rist. Appiiii 😀 Lugesin vastutulevaid autosid: ühes minutit tuli 10tk, viies minutis 47 ja kümnes minutis 93  autot vastu… Saja auto täitumiseks kulus 11 minutit. Tee-ääre-poste tuli 100 tükki vastu (okei, need olid paigal ja buss möödus lihtsalt) kolme minuti jooksul. Neli kilomeetrit enne Laevat hakkasin lihtsalt aeglaselt numbreid lugema.. Tartusse jõudes olin 850-ni jõudnud.  Oeh. Lõpuks kohal. Kiire vastu-tulijate tervitus ja kodu poole punuma. Oo, kui hea. 😀 Ja üldse, 5h bussisõitu päevas on ikka liig. Sellegipoolest järgmisel nädalal jälle. Jess.

Eile ma kurtsin FBs, et mul on kogu aeg nälg ja söön nagu loom (aga juurde ei võta). Ja kuigi ma pole magusasõber, sõin eile järjest umbes 20 Geiša kommi :D. Ma olen veider. (FYI, ei ole rase :))

Täna tõusime koonuga (ja T.-ga) 4.45. Käisime viie-paiku maja juures õuel.. vaatasin hommikusöögi kõrvale kaks Koeralausujat… ja kõmpisime tööle. Jõe ääres avastasin, et on ikka NIII maailmatore, et mul on Koon (ja et temal olen mina, eksole 😀), sest varahommikul mööda Emajõe äärt jalutada on lihtsalt niii tore. Aga ilma EllieTheElephantita ma lihtsalt ei viitsiks.
Aga no vaaadake, kui mõnus on siin jalutada:
Emajõe äärne

Olete kindlasti kuulnud Pargivahtidest… EllieTheElephanti osakoormusega töökoht on Pardivaht (yeah, DonaldDuck, I´m watching You!):
IMG_1033

aitab nüüd küll.

PS. Mida imet, VäikeFränky blogis jälle! Wii.
PS2. Kes tahab nostalgiahõngulisi pilte kaeda, siis piiluge SIIA ja SIIA.
PS3. Uuel Rama Aerol on nii nunnu karp :D.
PS4. Mu kael on aia 😦

Palun märgi ära kaks varianti.. üks esimestest variantidest, mis puudutavad möla pikkust… ja teine teistest variantidest, mis puudutavad piltide olemasolu postitused (ahjaa, kui Sulle meeldivad ainult pilt ja null juttu postitused, siis vasta ainult teise poole variantidele. Aitäh!)

Vantsi soovitud pika-jutu-post

Vantsi tungival nõudmisel (Ohjah, käis peale nagu uni ma ütlen! 😀) tuleb siis pikk ja hüplev saja-lambiteema-postitus. Kõigile teistele on aga iga jupp pealkirjaga eraldatud, nii et võite vabalt igava osa vahele jätta :).. kellele koerateemad meeltmööda on, neile on “esimene pool lugusid” ja kellele igapäevakirumised istuvad, siis kerigem natuke allapoole… peale Koonupilte 🙂

1. Lugu sellest, kuidas me laupäeva hommikul pool 7 põisi tühjendasime
Kuigi EllieTheElephantil ei olevat kommet välja küsida (eiei, ta ei tee tuppa ka! Lihtalt ootab viisakalt, millal õue saab), ärkasin laupäeval veerand 7 selle peale, et jalutas teine mööda tuba ja käis voodi eest istumas. Mnjah, mille järgi ma nüüd siis kindlaks teen, kas ta soovib välja? Või ta on lihtsalt harjunud igal hommikul sel ajal ärkama. Vast on ikka harjunud, mõtlesin, ja keerasin teise külje.
Sellest ei tulnud muidugi midagi välja :D… “Loomapiinaja!” karjus alateadvus mu peale! Põis ühines temaga ja andis endast märku: “Noh, on hea magada kui põis täis on vä? On, jah?
Pärast umbes kahte minutit vedasin end vetsu, ja toppisin siis riidesse, Koon kaasa ja maja kõrvale platsile. Kogu maailm (peale meie) magas veel. Isegi päike magas veel. Aga koon lasi põie kortsu ja ühines minuga teel tagasi tuppa. Ja toas, hops pessa ja tuttu. Ju siis oli ikka põis. Mina tegin sama (kuigi ma läksin oma pessa=voodisse). Kui kella poole10 paiku uuele katsele parki läksime, oli maailm juba rohkem ärkvel 🙂 Päikegi väljas, nagu eile-postitatud piltidelt näha.
Täna hommikul kuulsin jälle teda ringi tatsamas. Heh… ju siis oli eile ikkagi bioloogiline kell, mitte põis. Aga mis seal’s ikka, ega see mult tükki küljest võtnud. 🙂

2. Lugu sellest, kuidas EllieTheElephant koristamist ei armasta
Või õigemini koristusvahendeid. Esmalt panin seda tähele tööl… kui üks noormeesklient meist niisama koridoris möödus, siis oli Koon ükskõikne… aga kui sama noormees eemal ämbri ja mopiga kõndis, siis piilus koon ümber uksepiida ja otsustas, et olukord on piisavalt ohtlik, et mitte lähemale minna.
Kui ma tolmuimejaga (kelle nimi on Mario, nagu teate) põrandat tõmban, siis on Koon esmalt toas, kuni ma köögipõrandat tõmban… ja siis peab Mario korraks vait jääma, et EllieTheElephant julgeks temast mööduda ja kööki minna, kuni ma tuba tegema hakkan. Õnneks on teises ruumis olemine piisav ja seal kõhutab ta rahulikult. T. kodukoer on näiteks maailma kõige suurem tolmuimejafoobik. Piisab sellest sõnast, kui koer peidus on. EllieTheElephant aga ei soovi lihtsalt sellele mürisevale värgendusele liiga ligidal olla. Mõistlik kah. Natuke meenutab TextFromDog-i Batdogi suhtumist tolmuimejatesse:
txt_vacuum
Ja kolmandaks koristustöödevaldkonnas oli tänahommikune luuaga onu, kes lehti pühkis. Tegi ikka ettevaatlikuks küll.. või noh, mitte mind nii väga 🙂

3. Veel üks lugu sellest, kuidas Koon mustusest lugu peab (aga puhtusest ka)
Reedel oli esimene niivõrd-kuivõrd märg ilm selle nädala jooksul. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui EllieTheElephant näitas, kui väga talle püherdada meeldib :P. Jõudsime tööle Koonuga, kes nägi natuke välja nagu korstnapühkija väike abiline… sihuke hõbehallikat karva kuldne :)… Aga mingil imetabasel moel suutis ta iseenesest ennast õhtuks jälle kuldseks muuta… raputas vist kuivanud pori uuesti karvalt maha vms igaljuhul oli tööpäeva lõpuks Koon igati viksi ja viisaka väljanägemisega jälle 🙂
Eile õhtul Toomemäel (sellest räägin kohekohe lähemalt) otsustas ta ka pingi ees oleval liiva-kruusa teel selili visata ja külili püherdada. Ja jälle suutis ta ennast ise ära puhtandada… pääses pesust taaskord, va Kratt :P.

4. Lugu Juniorist ja Elliest ja Tuttist
EllieTheElephanti minu juurde jõudmise loos olid võtmerolli Sesamy ja tema Junior..ja loomulikult EllieTheElephanti pere ka 🙂 (ja ka kõik maailma aitähhid ei oleks neile piisavad!). Eile saime Toomemäel Junioriga ja tema kuldse Koonu Tutti’ga kokku. Koonud peaks vististi ka kuskiltpidi sugulased olema, aga ei julge seda täie kindlusega väita. Igaljuhul polegi oluline, neile (ja meile) luges see, et mõlemad on koerad 🙂 JA mõlemale meeldisid pallid. Ja sügamine. Ja ühesõnaga, väga lahe oli 🙂
Aga kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siin on teile rohkem kui 6000sõna:

This slideshow requires JavaScript.

5. Lugu sellest, kuidas mul mingi  füüsiliselt olemasolevate asjadeomamis-vajadus on
Ma ei tea miks, aga mulle meeldib, kui asi, mis mulle meeldib, on mul füüsilisel kujul olemas ja päris minu oma. Näiteks CD-plaadid. Mulle ei meeldi nt iTunesist muusikat osta, mis mulle ainult arvutisse jääb. Eih, ma ostan CD-plaadi… ja tõmban siis arvutisse ja telefoni, ja ei kuula seda vist kunagi plaadi pealt.. aga mulle meeldib, et ta mul olemas on! Käegakatsutav ja puha. Kui see on mingi suht jura plaat või film vms, siis on suht ükskõik.. aga häid asju meeldib mulle omada :D.
Sama on raamatutega. Nt raamatukogud on toredad ja olen olnud püsiklient aastaid ja aastaid. Aga lemmikraamatut tahaks ikkagi endale riiulisse. Isegi kui ma mõnikord loengi selle läbi ühe korra ja ei võta enam kunagi kättegi (välja arvatud tolmu pühkides vms :D)… aga jällegi, mulle meeldib, kui ta mul olemas on :D.
Cesar Millan’ i raamat oli mul olemas e-raamatuna (ja pealekauba inglise-keelsena). Aga paberkujul on mõnusam lugeda. Eestikeeles on mõnusam lugeda. Ja nii ma paningi kiusatusele täpselt nädal aega vastu ja muretsesin endale siis päris oma “Koeralausuja”:
koeralausuja
Süda rahul :P. Muuseas, mul oli raamatupoes hästi lahe müüjapoiss, kes raamatut ” kassast läbi lüües” vaatas seda ja kommenteeris, et väga stiilse pildiga raamat vms 🙂 Huvitav kommentaar, lahe 🙂

6. Lugu sellest, kuidas Mac süüa tegi
Kuna T. chillib sel nädalavahetusel jälle maal, siis oleme EllieTheElephantiga kahekesi. Mis tähendas, et ma ei raatsinud teda sugugi eile poodi-mineku ajaks üksi jätta (puude tuppa tassimise ajal oli niigi tubli). Mis omakorda tähendas seda, et Mac sai õhtusöögiks teha oma lemmik-retsepti: pane pannile kõik, mis leiad ja sega ära 😀
Mac ja kokkamine, kes varasemaid jutte kuulnud-lugenud on, siis teab, et need kaks asja ei sobi eriti kokku. Pmst sobiks Maci ja Kokkamise ühiseks nimetajaks mingi selline kaunis sõna nagu “katastroof” vms… AGA, õnneks, enamasti kui ma midagi kokku keeran, siis kuigi see näeb välja ilge, siis vähemalt mulle endale maitseb 😀 (välja arvatud see kord ca 10a tagasi, kui ma pelmeene külmas vees keeta üritasin. Don’ t try this at home, kids!). Teistele oma kokandustulemeid ma siiski ei pakuks. Õnneks T. on superkokk nii et nädala sees saan ikka normaalset süüa ka :P.
Eniveis, eile leidsin salaamit.. ja muna.. ja hapukoort. Kuskilt ajusoppidest ujus välja teadmine, et umbes sellisest kraamist saab omletti teha. Miskipärast oli mul karvane tunne, et omleti sisse käib jahu ka (ma ometigi ei viitsinud guugeldama hakata! See on nõrkadele!). Jahu mul ei olnud. Mõtlesin, et äkki ajab mingi muu pulbriline toode ka asja ära. Valida oli suhkru, tuhksuhkru, soola, kakao ja kama vahel. Otsustasin kama kasuks. Peab tõdema, et tark otsus! Päris hea tuli :D. Ma ei ole viitsinud endiselt Google abi kasutada, ja võimalik, et see on mingi üldtuntud retsept… aga kuna ma seda kuskilt ei spikerdanud, siis las ma elan parem usus, et ma olen esimene inimene maailmas, kes leiutas kamaomleti!  (Ja katsuge te vaid minu rõõmu karmi tõega rikkuma tulla! Ärrrrr)
Täna pean ikkagi poes ära käima. Munad on otsas. Aga kama on veel, nii et ilmselt otsustan sama menüü kasuks 😀
Koonu menüü tänaseks on kana-selg. Mmm…

7. Lugu sellest, kuidas ma Fairys pettunud olen
Eiei, ma ei räägi mingist haldjast, vaid nõudepesuvahendist. Kas ma olen ainus, kellele tundub, et Fairy ei pese enam? Kui mulle tõepoolest on sattunud mingi suur pudel praak-partiist, siis vabandan antireklaami pärast… aga ikkagi, kurdan südamelt ära:
Varem piisas, nagu reklaamis näitas, tilgast Fairyst ja rasv kadus ja värki. Ja see oli paks ja vahutas kaua jms. Meil tööl on mingi teine nõudepesuvahend, mille nime ma kahjuks ei tea, aga mis on täpselt selline, et paned korra nuustikule ja enamvähem kollektiiv saaks sama nuustikuga nõud pestud, sest seda jagub nii kauaks 😀 Ja teeb asjad kergelt puhtaks ja ei tapa käsi sugugi. Fairy ei tapa ka käsi, see on boonus. Ühtlasi ta ei tapa enam ka rasva. Pmst tapab ta ainult iseennast, ehk siis ma pean iga nõu jaoks enamvähem kolm korda nuustikule seda juurde panema, et asi puhtaks saaks. Koera-kausist ma ei räägigi, sest tema Royal on hullult rasvane ja ma pesen seda vist 5 korda üle enne kui puhtaks saab. Prff, ma ütlen! Ja mul on seda nii suur pudel, et kuigi seda kulub nüüd 38 korda rohkem kui normaalset vahendit kuluks, siis läheb ikkagi pudeli tühjaks-saamisega aega ja ma ei raatsi enne midagi uut ja paremat ka osta. Ja huvitav, mis see uus ja parem oleks üldse…

8. Lugu sellest, kuidas “pettunud” on mõjuvam kui “kuri”
See on nüüd küll täiesti lambiteema, aga kui Vants juba PIKKA postitust nõudis, siis ma võin ju kõik oma lambimõtted kirja laduda, onju.
Kas Teile (ehk siis Sulle, Vants, kui ainsale hullule kes siiamaani lugema jäänud on 😀) tundub ka, et “Ma olen Sinus pettunud” kõlab palju mõjuvamalt kui “Ma olen Su peale kuri/vihane”. Vihane tekitab pigem sellist..maitea, trotsi või enesekaitserefleksi, et fain ole siis… aga kui keegi (eriti keegi, kelle arvamus loeb) pettunud on, siis lased kõrvad lonti ja tunned end süüdi.
Minu esimene ja viimane spikerdamine klassijuhataja, kes oli ka mata-õpetaja, tunnis oli tunnikontrolli ajal, kui talle vahele jäin. Ta ei hakanud absoluutselt möllama, et Mida Sa teed? Kelle jaoks Sa seda teadma pead? jnejnejne.. Ei. Ta võttis mult töö ära ja ütles vaikselt, et on minus pettunud. Mul on SIIAMAANI selle ühe töö pärast halb tunne 😀 Mingi 10a hiljem või nii. Õnneks oli võimalik usaldus tagasi võita ja ta jäi endiselt üheks mu lemmik-õpetajaks ja saime/saame hästi läbi ka edasipidi 🙂
Aga ikkagi, so much more powerful!

9. Lugu sellest, kuidas mulle asju põletada meeldib 😀
Sellest ma vist tegelikult ei peaks avalikult rääkima, muidu viiakse mind ära kas valgete seintega hoonesse või hallide trellidega hoonesse :D.. aga tegelikult ei pea muretsema, mitte nagu püromaan, ausõna! Aga lihtsalt, mulle nii väga meeldib ahjuküttega elamine. Kuigi puude trepist üles vinnamine on väike varjukülg, aga ikkagi, nii väga meeldib. Tõsiselt mõnus ja hubane on küdeva ahju ees olla ja tuld vaadata. Kahju, et kaminat ei ole. Vinnimaal on kamin ka, ja seal ees on ka mõnus istuda. Ja loomulikult, üks peamisi põhjuseid, miks mulle tule ees meeldib on see, et ma olen kohutav külmavares ja see on lihtsalt kõige soojem koht :D.
Aga samas ma kardan tuld (kardan nagu tuld!). Kui pesus käisin ja ahi küdes, siis piilusin kahel korral ukse vahelt kööki, et kas kõik on ikka korras :D. Ja ma ei julge nii ka teha, nagu mõned, külmadel talvehommikutel, et ärkan kell 5, panen ahju tule küdema ja lähen tagasi magama tunniks. Ma ei julge magada rahulikult, kui ta põleb. Mis siis et metall-uks on vahel. Ikkagi ei julge. Ja ma ise leian, et see on väga hea, et ei julge, nii et pole vaja mind lohutama ja ümber veenma hakata 🙂

10. Lugu sellest, kuidas mul enam millestki rääkida ei oleKuigi ilus ja efektne oleks ju kokku kümme lugulaulu, siis mul lihtsalt ei ole kümnendat teemat. Niisiis panen siia lihtsalt kaks kuskilt netist pätsatud pilti ja jätan tänaseks blogi sinnapaika ja lähen saan-teen natuke sügamisteraapiat 🙂
lickback

spanish

Day one… and night one :)

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et ma kurtsin juba pikemat aega sellest, et Mul On Koera Vaja. Tänu Sesamy´le ja tema Juuniorile ja otseloomulikult ka Koonu senisele kasvatajale, on mul alates eilsest lõunast kodus Päris elus koer: noor (aga haritud) kuldne Ellie. Kuna mul, nagu vb märganud olete, on kombeks blogis kõikidele hüüdnimesid toppida (isegi kui need vahel pärisnime sisaldavad), siis on tema bloginimeks EllieTheElephant. Hea lühike ju :D. Olgu mainitud, et hüüdnimevalik on Vantsiku auks, kes oli vist kõige suuremaks kaasaelajaks, et ma ikka kindlalt koonu saaksin.. juba enne EllieTheElephanti võimaluse tekkimist, sest isegi tema sai aru, et ühel Macil PEAB olema koer! Vantsi kurvastuseks mainin siiski ära, et Elevantsinimi on blogi pärusmaa, nagu ka hellitusnimi Koon. Päriselus on ta ikka tuttav ainult oma pärisnimega 🙂 (kuigi, arvestades seda, kui palju kordi ma olen talle juba kinnitanud, et ta on niiiiiiii ARMAS, siis võib juhtuda, et ta hakkab varsti arvama, et ta nimi on hoopis Armas 😀)

Koon jõudis meiele eile lõunapaiku. Kuigi, peab tõdema, et kui nägime töökaaslasega, kes lahkelt küüti pakkus, kohapealset hulka karvakerasid, tekkis soov üldse mitte tagasi tulla ja igaveseks sinna jääda :D. Võin igati kasulik olla. Näiteks õunapuuoksi toetada vms (tänu pikkusele)… või talvel lund katuselt maha lükata (tänu kärbsekaalule).. või hommikust õhtuni koerte juures istuda :D… aga jah, me ei jäänud siiski sinna. Lohtuseks võtsime EllieTheElephanti kaasa, siis oli tagasituleku rõõm suurem 😛 (kuigi tegelikult on Tartusse alati rõõm jõuda).

Kodus tegime kiire ringkäigu, et peamised kohad (loe: joogikauss ja pesa) selgeks teha, fotokas kotti pista ja jalutama minna. Plaan oli kohe piiiikalt jalutada, aga juba esimesest pargist tuli meil tagasi pöörduda, et väike pesupäev teha :P. Pilte üritasin pargis ka teha, aga see ei tulnud eriti välja, sest ta otsustas olla kas: minust 10cm eemal, mis ei ole pildistamiseks eriti mugav… või minust rohkem eemal ja samal ajal ringi tuisates nagu keravälk… mis pole ka pildistamiseks eriti mugav… välja arvatud ehk rallifotograafide jaoks.

Kui kodus pesupäev läbitud ja väike time-out tehtud ja kuivatud, läksime uuele katsele 🙂 Seekord õnnestunumalt. Vahepeal tuli äkkpidurdustega meenutada, kui ta liiga kaugele ette kõndima kippus, aga üldiselt oli niiii tubli :). Vabalt joosta lasta veel ei julgenud mujal, kui siin kõige lähemas pargis, kuni veel 101% kindlusega “Tule” kutsumise peale ei tule (etterutates mainin, et tänahommikusel pargiskäigul tuli “tule” peale juba märksa kiirema reaktsioonikiirusega kui eile..pmst kohe… aga eks polnud nii palju uut ja huvitavat ja segavat ka enam… ja täna käisime kell 7 juba kahes erinevas pargis lahtiselt). Ja kuna temake pole väga linnas-liikluses patseerinud ja ei oska liiklust karta, siis kus vähegi autotee lähedal on, oleme praegu rihma otsas… Turvalisuse huvides käitun kõndides nagu juhtkoeraga: peatume igal randil ja kasutame tee ületamiseks käsklust üle. Sest ma ei hoia teda muidu väga tugevalt kinni, rihm on lõtv suht, nii et oleks hea, kui ta kohe teele astuma ei kipu (tegelt praegu veel tee lähenedes olen ikka suht valvel).

Inimestega on ta supersõbralik. Vaatab igat vastutulijat sellise ilmega, et : Kas Sa tahaksid mind sügada? Aga Sina? Äkki siis Sina?, Halloo, proua, teie seal, kas te oleksite valmis väiksesks koerateraapiaks? Jne 🙂 (muidugi me ei käi kõiki neid inimesi läbi,  vaata või Vihmahäält… vaeseke saaks kreepsu, kui isegi kõige sõbralikum koer maailmas talle ligi läheks (Vihmahääle oleme muuseas välja koolitanud, kui juhtkoonudega kohtub, siis vajab küll hetke aega, aga julgeb nendega tegeleda ja isegi üksi olla… näis, mis EllieTheElephanti peale teeb kunagi 🙂))
Teised koerad on samamoodi suured sõbrad. Rihma otsas tutvusime inimeste nõusolekul ühe taksiga. Ja vabalt joostes käis ta tutvumas ühe karvakeraga. See oli siis see kord, kui minu “Tule” oli kurtidele kõrvadele lauldud. Aga tegeleme sellega 🙂 Täna nägi ühte spanjelit eemalt, aga minu meelitamisega  ja teises suunas kõndimisega otsustas siiski minu seltskonna kasuks. Good Girl! Premeerisin teda umbes 25 korra kaika-loopimisega :D.

Kõndisime eile tööle, et põgusalt pilk sealsetele ruumidele heita, et esmaspäeval minnes oleks teekond (mis on muuseas umbes 3,5km ja koos teepealsetes parkides jalutamisega kestab ~tund) tuttav ja koht ise ka natuke tuttav. Töökaaslased on niigi enamus võõrad (välja arvatud too pliks, kes meile küüti pakkus)… aga vaadates kuidas ta inimesi Armastab.. ja kuidas ta niikuinii enamasti minuga kahekesi kabinetis on, siis ma ei muretse eriti sellepärast. (Suurema pesa peab küll sinna vaatama… sellise nagu kodus… nii et täna ootab ees tangi-kraasi-pesashoping 🙂). Klientidega tutvume mõni teine kord tulevikus, kui end juba seal ka koduselt tunneb… kuigi eile ei saanud ka öelda, et ta ennast vabalt ei oleks tundnud :D.

Kui vesi maitstud (eile jõi ta terve päeva nii, et käis iga natukese aja tagant kausi juures ja jõi ühe lonksu ja tuli ära… aga täna joob juba nagu vana mees- põhjani 😀) kõndisime sama teed mööda tagasi. Jõe ääres ei julgenud ka veel päris lahti lasta, sest see polnud see päris ujutamiskoht ja kui ta äkki poleks ei-d või tule-t märganud, oleks pisut jama. Aga kodulähedases pargis jooksis küll :).

Kodus tunneb end chillilt. Kuigi oma arust ostsin suuuure lataka pesa, olin eile mures, et ta magab selle mitte päris keskel ja nii on pea natsa üle ääre… et äkki on ikka liiga väike. Täna jagasin lõpuks ära, et kuna äär on ülejäänud pesast mingi 2cm kõrgem ja pehme, siis kasutab ta seda lihtsalt padjana ju :).

Kui mulle õhtul suht hilja meenus, et suures koeraarmastuses olin unustanud, et mu hommikusöök oli alles kell 5 hommikul (Koonule ma ei olnud unustanud süüa anda, prioriteedid on ikka paigas 😀), siis kokkasin endale õhtul praemuna (infoks kokandushuvilistele, et praemuna on peaaegu võimatu teha, kui toiduõli äkitselt otsa lõppeb 😀). EllieTheElephant veetis natuke aega köögis minu kõrval ja kui selgus, et oh häda ja viletsust, talle ei kuku midagi, siis tuli tuppa ära. Sama kehtib söömise kohta: korraks viskab alguses lootusrikkalt pilgu peale, aga saab suht kohe aru, et ei õnnestu.. ja läheb pikutab eemal. Ja kui ta juba seda oskab, siis ma ju ei saa endale lubada temakese ära rikkumist, kuigi uskuge, mina tahaks talle midagi head anda ilmselt rohkem, kui tema seda saada :D, sest ta on ju niiii Armas (aga seda ma vist juba ütlesin). Võite mu üle siiski uhked olla, ma ei ole murdunud ei söögi-andmise, kõrval-käimise-reegli, ega voodis magamise osas. Ise ka ei usu, kui tubli ma olen :D. Kui ei oleks olnud kõiki tublisid juhtkoonlasi, siis ma vist ei suudaks, aga nüüd olen ise ka natuke välja treenitud 🙂
Väike vahepala: maailma kõige parem õpetusviis inimestele, kes tahaks armsalt otsa vaatavatele koonudele näpu vahelt midagi head anda, on allergiline koer (mitte et ma ühelegi koonule allergiat sooviks!!).. aga kui Laenukoer külas käima hakkas, siis sai isegi minu mõistus aru, et kui ma talle selle saia-ampsu annan, siis on tal endal pärast niiii paha (pärmiallergia) ja ta närib endal käppi otsast. Nii ma siis ei andnudki/annagi. Ja sain teada, et oh.. koer oskab siis ära minna, ja ei langegi sellest kolmeks kuuks masendusse :D.. nüüd olen targem :P, ka mitte-allergikust koerte puhul).

Õhtul käisime pimedas pargis. Või noh, äärealal pigem, kuhu tänavavalgustus ikka ka pisut ulatus. Natuke aega lippas ringi, aga kui hädad tehtud sai, siis polnud vist ka pimedusest eriti vaimustuses ja tuli minu juurde ära. Veel pole ta eriti vaimustuses kõikidest ootamatutest helidest: august läbi sõitev auto, piiksuv/plõksiv valgusfoor, plekile tilkuv vesi. Ehmatab mõnikord, aga saab sellest kohe üle ja läheb rõõmsalt edasi lihtsalt uudistades, et oh, mis see oli… ei ole mingit saba jalge vahele ja punuma asja. Ja see on alles esimene päev. Kui ta foori ka homme, ülehomme jne näeb, siis harjub ära kindlasti :).

Mänguasjad (Aitähhid Vantsikule 😛) meeldivad ka. Lemmik on üksi tegelemiseks roheline pehme konn (Anni kilkab kindlasti praegu), olen jälginud, kas ta seda hävitama ka kipub, aga ei kipu. Tennisepallil üritas küll rohelist kasukat seljast stripata. Välja arvatud muidugi siis, kui keegi palli viskab, siis on sellega muudki teha. Tema pesa kõrval maas on punane madal korv, kus mänguasjad sees on. Kui igav hakkab, siis ta teab täpselt, et sealt võib nänni võtta. Öösel oli näiteks korvist pesasse jõudnud punase-valge nöörist pall. Tark laps, ma ütlen 🙂

Esimene ja viimane, ehk siis ainus niutsatus saabus siis, kui ma tule ära kustutasin ja magama hakkasime minema (kuigi tema oli juba pool õhtut vahelduva eduga põõnanud). Siis tuli voodi äärde, nügis mind ja tegi niuks. Selgitasin siis talle, et magama. Ja tema pesa on seal, kus ta õhtu otsa põõnanud on. Ja et uskugu mind, mind teeb tema voodisse-kaissu mittelubamine VEEL rohkem katki kui teda :D. Aga ta sai vihjest aru ja kobis pessa. Öösel muuseas absoluutselt IGA kord, kui ma külge keerasin, vedas ta end pesast püsti ja tuli ootusärevalt voodi kõrvale, et oh, Sa oled ärkvel! Lahe! Sügame? 😀

Kell kuus (ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua magasin 😀) oli mul igaljuhul uni läinud, aga kuna koon parajasti tudus (sest ma polnud ju külge keeranud), siis vedelesin niisama ja läksime 7-paiku parkidesse. Mõnus vaikne ja rahulik oli. (ainult seda ühte spanjelit nägime eemalt). Proovisime lendavat taldrikut. Ta jooksus rõõmsalt järgi, aga ei julgenud õhust püüda… ja kuna see on nii tasapinnaline, siis maast ei saanud kätte. Virutas siis taldrikule korra käpaga ja tuli rõõmsalt minu juurde, et oh, tule, ma näitan kuhu see kukkus :D. Mõtlesin siis alguses peale paari katset, et okei, Sulle vist ei meeldi frisbee ja ei visanud rohkem. Aga siis ta jäi ootusärevalt minu juurde vaatama, et noh, viskad või? Aga nüüd? :D… mõne aja pärast vahetasime siiski taldriku kaigaste vastu välja, need meeldisid küll väga. Eile oli niipalju põnevat, et palli tõi 2 korda ja rohkem ei viitsinud. Täna oleks võinud kaigast loopima jäädagi vist (ja kui nad veel surnud ei ole, siis nad viskavad siiamaani, vms) 🙂

Djah. Nüüd ma vist lähen ja ajan ta vahepeal üles ja teen natuke kudrukudru. Sest ma ei suuda kiusatusele vastu panna 😀

Ps. Kas te ikka teate, kui häppi ma olen? See kõik on umbes sama tore, nagu Tartusse elama tulek, mis oli umbes samamoodi terve elu oodatud sündmus. Jeiii!

DayOne

vabandused ja unenäod ja värki

Kõrvikud on ootel, vabandused eilse valereklaami pärast.. ei jõudnudki nendeni. Küll aga tegin eile süüa näiteks (nagu te teate, on minu jaoks kartulikoorimine ja praadimine juba täiesti kõrgklassi kokkamine 😀)… ja Cesari saadet piilusin ka näiteks. Ja u. veerand kümme läksin tuttu ja põõnasin hommikuni välja. Isegi pärast T. äratust. Hea meelega oleks veel pärast enda äratust ka 😀

Täna peaks külla saabuma VäikeFränky ja Dzännu. Kui nii läheb (ja ma väga loodan, et läheb), siis rõngastamiseni enne reedet ei jõua. Kui nii ei lähe (ja minu vedamist arvestades on alati see oht olemas 😀) siis ehk täna. Samas peaks täna hoopis Eedenis käima vb. Nööri otsimas. Sellist täispoovat :P. Ahh.. näis ühesõnaga, onju. Kannatlikkus on voorus, kõrvarõngasõbrad! (teistele on seda nii tore kinnitada. Ma ise olen küll kannatamatu (loe: obsessed) E. osas.).

***

Et ma nii pikalt põõnasin, siis nägelesin loomulikult unesid ka. Esimene oli tore, teine oli.. häiriv. Mis siis, et ühtki laipa ei olnud (mul tavaliselt ikka on).
Esmalt käisin haiglas VäikeKaksikJ-i piilumas. Oli teine rõõmus ja rõõsa, aga endiselt ühtne. Meelde jäi hoopis see, et läksin sisse “koridori” ühest otsast ja tema asus maja teises pooles. aga seal ei olnudki koridori, vaid igal palatil oli kaks ust: üks eelmisse, üks järgmisse.. ja siis traavisid muudkui kõikidest palatitest läbi. Omapärane. Jumal tänatud, et keegi hea inimene tegelikkuses siiski koridorid leiutanud on. Au talle!

Teises unenäos olin Ja$il külas ja hängisin nendega natuke aega koos. Ja siis ta sai kokku mingite TÄIELIKE jorssidega, kes olid vist alles arestist pääsenud ja panid narkot hommiku ja õhtusöögiks jne. Üks neist oli mingi nende kamba-boss vms, sihuke ilus ja hea, kes tervituseks jagas kõigile lahkelt kingitusi eileõhtusest vargasaagist: pastakaid 😀 Kõva värk, noh!
Eniveis, ma läksin hullult närvi ja rääkisin Ja$ile, et mul on karvane tunne, et ma peaks sellest Dzeigile rääkima, et ta Su väljashängimistele veto peale paneks, kui ta normaalsete inimestega suhelda ei oska. Ja$ hakkas hullult õigustama sellepeale, et pole vaja ja värki. Ega tema ei käi nendega saagikorjel kaasas. Nad teevad oma “pahad asjad” ära ja siis nad saavad alles kokku ja lähevad sõidavad autodega näiteks ja värki. Drifti ja värki ja hullult äge. Ja tema, erinevalt mõnest teisest seal, ei ronivat üldsegi väga purjus peaga rooli!  Ja siis ma läksin VEEL rohkem närvi, sest ta seletas eriti tuima näoga nagu kõige loogilisemat asja, kuidas ta ronib mingite narkarite ja joodikute autodesse ja kimab ringi. Ja siis ma panin talle litri kirja 😀 (mis on absoluutselt mitteminulik..)… Hetkeks nägi ta välja, nagu tahaks tagai virutada, aga loobus ja siis marssisin minema ja hakkasin Dzeikile helistama. Kuigi mulle hullult ei meeldiks sihuke kitukas olla. Samal ajal helises mu telefon ja helistas üks Ja$i klassiõde, hääle järgi nii umbes 2. klassi laps :P, ja rääkis, et ta rääkis kõik õpetajale ära, mis poisid teevad ja õpetaja juba räägib lapsevanematega (kas peaks proovima siia lausesse veel mõne “rääkima” vormi mahutada?!). Helistasin igaljuhul ka Dzeigile ja kitusin ikkagi. Dzeik kutsus Ja$i koju igaljuhul, räuskas natuke (mis ei ole ka eriti Dzeigi tavapärane olek), Ja$ valas pisut pisaraid (mis ei ole ka eriti Ja$i tavapärane olek) ja lubas edaspidi olla virk ja kraps koolilaps.
And they all lived happily ever after!

Tõe selguse huvides olgu siiski maninitud, et tegelikult on Ja$ hea poiss, kes küll vahel teeb tiineka-east-väljunud-mõistuse (loe: minu) jaoks veits küsitavaid asju, aga need ei ole sellised, et õu ma karjun ja ülbitsen täiskasvanutega ja panen siis koni ette ja lähen peksan tüdruku läbi :D. Eih, Ja$iga võib rahul olla :).

***

Ja, kuigi ma olen siin kunagi seda juba kirunud, siis ma mainin korra veel: kallid lapsevanemad, kellel on lasteaiealine põnn käe otsas. Te ei pea kiirkõndi tegema, nii et põnn käe otsas ripub j ajalad muudkui all joosta vudivad. Kõndige! Nii et mõlemad teist võiks kõndida! Okei, üks kord kui bussile kiire vms, fainbaimi. Aga ma näen mõnda jooksuemmet igal hommikul. Astu kaks minutit kodust varem välja, no palun!

1 pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna

Siin on Teile niisiis enam kui 9000 sõna :)… ehk siis sikutasin telefonist viimase aja pilte.

Ma kunagi rääkisin, et mängin telefonis joonistamismängu… Nüüd mängin sama asja teist osa ka.. See mäng on hullult hea alaväärsuskomplekside tekitaja. Samal ajal, kui mina joonistan selliseid asju:

IMG_1788
Tegu on ju püssikuuliga, otseloomulikult…

Teevad teised mängijad oma iPadide ja kirjapulkadega sellist kunsti:
photo(2)IMG_1803
Ja olgem ausad, ei iPadi.. ega isegi molbertiga ei suudaks ma midagi ligilähedastki luua 🙂

Mis pudutab aga seda kunagist inimesed on tainad postitust, siis jep.. isegi kui ma ilusti joonistan või kirjutan, siis on olemas ikka inimesi, kes mingeid imeasju ära ei arva…

***

Reedel sattusin Apollo raamatupoodi. Vigade viga, ma ütlen. Kulutasin ära kümme raha oma rahast, mida ma ei tohiks ammugi kulutada. Väga paha tüdruk. Aga ikkagi olen õnnelik. Mul on nüüd 50€ väärtuses foturaamatuid… need on ilma selliste aledeta ju niiiiiiii kallid. Ma ju võisin. võisin ju?! (a)

IMG_1842

Oma raamatu kuhjaga sõitsin ma muidugi Pärnumaale. Kus MJ FourSquares natuke huumorit tegi (loe esimest ja teist lauset :P):
IMG_1827
Tegelt ma nuputasin välja küll, miks ta nii ütles, aga ikkagi oli korraks lõbus 🙂

Laupäeval nägin, nagu juba kiitnud olen, 13 koonu.. siin vähem kui pooled, aga asi seegi 🙂
IMG_1834

Ja kui jutt juba karvaseks läks, siis paar netist leitud mõttetera ka:
IMG_1836 IMG_1837

Ja last, but not least.. sikutasin koka-äppi.. teate ju küll, mind, ei suuda köögist eemalegi saada :D.. aga ühe retseptuse leidsin küll, mida tahaks proovida.. mitte niivõrd teha, kui süüa 😀

IMG_1843

Ja nagu ma juba kilkasin, vaatan (kuigi kuna mind eriti kodus pole, siis mitte eriti edukalt) Gilmore tüdrukute viimast hooaega uuesti. Ühtlasi leidsin 20 õppetundi, mida Gilmorid mulle/meile/teile õpetanud on 🙂

Jutukogu (pikkuselt terve eepos)

I Lugu – Unenägu

Mac nägi täna öösel unes kolme unenägu, mis olid kõik veel selgelt meeles, kui viimasest üles ehmatasin. Nüüdseks on säilinud ainult viimane, too kõige nirum.
Käisin mina koolis, ja rääkisin vahetunnis klassivend MD-ga juttu.. kõndisime mööda koridori, ja äkki oli kool ameerikapäraseks muutunud ja klassivend Screech´iks muutunud (“Päästja Koolikellast”, teate ju küll teda). Aga mitte see polnud veel unenäo kriipi osa, muidugi. Lihtsalt asjasse mittepuutuv sissejuhatus vms, nagu unedes ikka.
Eniveis, kõndisime Sktiitšigaõue ja seal oli miski suur Tivoli parajasti möllamas.  Seal tuli meile vastu VäikeFränky (ilmselgelt on ta viimasel ajal mind niiii palju traumeerinud, et näen juba unes teda.. hirmus… aga uskuge, või mitte, ka mitte see polnud veel see hirmus osa!) Screechi jaoks oli ta vist siiski natukene hirmus, sest tema kadus. VäikeFränky kilkas aga vaimustunult, kuidas ta just kõige hullemal karussellil käis ja veenis mind sinna kaasa tulema. (Siinkohal oleksin ju pidanud juba taipama, et tegu on unega (kui isegi päästjakoolikell veel piisavalt ei vihjanud), sest reaalselt oleks pilt vastupidine.. mina anuks VäikestFränkyt, et lähmeeee (aga mitte kõige hirmsamale) ja tema vastaks eeeeeeeiiiii.)
Jälgisime siis koos, seda karusselli. Põhimõtteliselt oli tegu vaaterattaga, ainult et kui tavaliselt on need korvikesed, kus istutakse liikuvad..st püsivad kogu aeg jalad maa ja pea taeva suunal, siis sellel olid korvid põhja-pidi kinnitatud ja üleval olles olid pea alaspidi, nagu juuresolevalt meisterlikult illustratsioonilt (Vt. Joonis 1.1) ka kenasti näha on.
Joonis 1.1: Karussellide sõitjatekorvide asetus.
karussell

Kinni olid nende ülevalt tulevate mustade raamidega, nagu ikka pea-alaspidi-karussellidel. Väikefränki rääkis, kuidas üleval pea-alaspidi oli nagu korraks imelik olnud, sest keharaskuse all (mitte, et ta nüüd mingi raske oleks, palju üle saja kilo ei tule) jõnksatas see raam nagu pisut lahti, aga ju see on normaalne vms. Seletab siis, et kuule, vaata korraks ülemisi, pea-alaspidi olijaid, et kas nad ka jõnksatavad/ehmatavad?! Et kas on normaalne?
Vaatan siis. Ja ennäe, ühel poisil jõnksatabki… kohe PÄRIS lahti.. ja poiss vajub sealt peaaegu välja, nii et ripub ainult ee.. kaenla-alustega selle raami peal püsides vms. See karje, mis sealt tuli, ehmatas mu juba pea-aegu ärkvele (kahtlustan, et tegelikkuses karjus keegi kusagil vms, sest see oli nii reaalne ja judinaidtekitav) ja kui siis karussell n.ö. ühe korvi liikumise võrra jälle edasi jõnksatas, vajus ta sealt välja ja lendas alla. Kus tabas mingit..ee tavalist voodimadratsit vms, mille keegi talle alla viskas, aga ma ei jäänud vaatama, et paljukest see päästis, ja ärkasin parem üles. Prrr. Nüüd ma ei kutsu kedagi mõnda aega tivolitesse. (mitte et neid nüüd ümberringi jalaga segada oleks).
Ärgates oli väljas igaljuhul vaikne. (Enam?) ei karjunud keegi.

II Lugu – Päikeselaigus

Tavaliselt mul ei ole eriti selliseid härdaid, et oh, just siin ja praegu oleme ainult mina ja maailm vms, hetki… aga ükspäev oli.
Üleeile käisin päeval ametis, ja et ma loomult laiskloom olen, siis kõndisin pool teed ja sõitsin seejärel pool teed bussiga. Aga “see” hetk oli bussipeatuses. Kuulasin klappidest parajasti Katie Melua “Walls of the world”i (Vt. Lisa 2.1).. ja seisin tammepuu all. Ja päike paistis läbi tammeokste/lehtede. Ja selline mõnus, mitte külm, tuul sasis oksi, nii et päikesevalgus väreles mõnusalt (umbes nagu sõidaksid autoga kusagil puudealleel, kus päike vahepeal okste vahelt piilub ja siis jälle oksa vahele poeb jms.. ainult, et ma olin paigal). Aga see laul sobis kuidagi sinna päikselaiku. Ja õhk oli soe. Ja kuigi olin suht suure liiklusega tänava kõrval tegelikult, ei häirinud automüra isegi, vaid tekitas mingi sihukese.. maheda kohina laulutaustaks. Ähh, maitea, ühesõnaga. Mõnus oli.
Lisa 2.1: Katie Melua “Walls of the World” video.

III Lugu – Külm soe ilm

Ma olen seda juba maininud, et ilm on sügisene ja ebasuviselt karge. Aga samas, mõnusalt soe, kas pole? Ma käin tööl kampsuniga, mitte jopega. See on umbes kümme sammu edasiminek! Eelmisel aastal, muuseas, oli Sügisjooksu-eelsel nädalal (loe: samal ajal) iga päev vihmane-tuuline ja 4-7 soojakraadi. Ma muidugi ei tea, vb hetkel Tallinnas on lumetorm (ja ma ei viitsi ilm.ee kaamerast vaadata), aga millegipärast kahtlen, et sealgi seekord nii külm on. Ja üldse, parem oleks, et seal pühapäeval (vähemalt mere ääres) oleks soe ja tuuletu ja päikeseline ja hea (mitte, et eriti külm olla oleks, kui kolmekümnekesi kahekümnele tuhandele juua pakkuda .. aga ikkagi oleks härra Ilmast ilmatuma kena, olla kenasti kena.)

IV Lugu – Pildid, mida pole

Tegin täna hommikul aknast pilti.. kodutänav tundus hommikupäikeses kuidagi, armas ja kodune. Olin pilti juba pea-aegu instagrami laadimas, kui miski kuri paraka-hääl kuklas näägutas: “Kas Sa mäletad ise ka, mida Sa lastele interneti ohtudest rääkimas käisid? Kuidas infokildudest pannakse Sinu kohta pilt kokku.. foto koduaknast määrab aadressi, info puhkuse kohta näitab, millal Sind kodus pole, eputamine uhiuue LCD telekaga annab infot, mida üldse võtta on (mul muuseas, pole üldse telekat, ega mingit uuemat kodutehnikat, peale MJ, kes minuga väljas kaasas käib). Ja nii tuledki puhkuselt ja leiad eest tühja toa.. jne”. Muudkui näägutas ja käntseldasin pildi üleslaadimise. Aga teile teadmiseks, väga ilus oli. Karlova hommikud (ja päevad ja õhtud ja ööd) ongi ilusad. Ja jõudu nüüd siis informeeritud varastele kogu Karlova läbikammimiseks, et minu olematut telekat varastada.
Lippasin bussile ja nägin teepeal pruuni tammetõru päikselaigus peesitamas (enamik neist on veel rohelised või õrnalt pruunikad) ja ta oli sihuke nunnu, et oleks tahtnud pildi klõpsata. Kuna päike paistis tänava algusest “mäe alt” suht madalalt, siis oli tammetõru tekitatud vari mingi 20cm pikk.. Mul oli pildi-pealkirigi juba peas valmis: midagi stiilis, et “Juba vanarahvas teadis rääkida, et mida pikem tammetõru vari septembri esimesel neljapäeval on, seda pikem ja päikeselisem sügis.” vms.
Aga pilti, nagu näha, ei ole. Sest ma olen argpüks ja mul oli imelik keset tänavat tammetõru pildistama hakata.. sest äkki umbes see üks inimene, kes eemal tööle kiirustab, näeb ja vaatab imelikult. Ma ei tea, mind tabavad vahepeal sellised vaimuvälgatused. Hea, et ainult vahel, muidu oleks kõikkõikkõik mu pildid tehtud pimedas nurgas ja teki all, et keegi teine ei näeks (ja seda absoluutselt mitte “vasakus” mõttes).

V Lugu – Bussilood

Eile rääkisin (viide), et sügisest ja alanud kooliaastast saab aimu selle järgi, et hommikune buss on rahvast (loe: õpilastest) pungil täis. Täna sai aimu, et kooliaasta on juba pikemat aega kestnud (no ikkagi neli päeva juba olnud!) ja olnud väga intensiivne ja väsitav. Ehk siis buss oli esimeste sissemagajate ja popitajate võrra tühjem. Mahtus kenasti ära ja lõpuks sai istuda ka. Ma ju ikkagi vana inime (kõigi nende õpilaste kõrval).
Hommikuti näen bussis ühte poissi, kes on täpselt “Kodus ja Võõrsili” VJ nägu. Ainult selle vahega, et VJ on kogu aeg tõsise näoga, aga sellel klutil on kogu aeg selline muhe naeratus.  Samas, vaadates kui palju eestlasi Austraalias käivad, siis võib ju olla täiesti reaalne, et üks VJ Tartusse kolib. Onju? Could happen anytime.

VI Lugu – Tulirebane trikitab

Firefox, millega ma üldiselt võrreldes Internet Exploreriga ülirahul olen, kaotas täna mu Järjehoidjate menüü ära (ei, ma ei ole ise kogemata seda toolbari ära keelanud). Pisiasi, mida tavaliselt tähelegi ei pane, kui mugav on sealt otseteede kaudu liikuda… nüd muudkui trüki ja trüki ja trüki. Vaadates, kui lühike näiteks tänane blogipostitus on, siis on ju selgelt näha, et mulle ei meeldi trükkida!
PS. Õnneks tundub, et menüü on tegelikult siiski alles, lihtsalt hetkel avatud aken ei näita seda. Kui uue akna avaks, siis näitaks. Aga ma ei viitsi ju kõiki tääbe uuesti avada ja igale poole uuesti sisse logida jms jurapura. Homme on ka päev, et lemmikuid üle kaeda!

VII Lugu – Kööginurk

Mõtlesin, et äkki on mu lahustuv hommikukohv see, mis ärevust tekitab. Noh, et liiga kange või nii. Täna siis panin 2tl asemel 1,5tl pulbrit. Tulemus on täielik lurr, Umbes nagu miski lastehaigla viljakohv vms. Ja ma ei tunne, et ma vähem ärev oleks. Jumal tänatud, oleks asi selles olnud, peaksin igal hommikul seda viljakohvi (Kõlab nagu olukord, kus Vilja Savisaar-Toomast abielluks Hillar Kohviga ja hülgaks oma eelmised nimed) jooma.
Aga, et mitte üksluiselt vaid joogist rääkida, siis söögijuttu ka. Minu autoõpetaja jagas täna retsepti täpselt minu tasemel (selle taseme nimi võiks olla näiteks: algaja miinus kolm) kokkajale… Daamid ja härrad – Võileib Vorstiga! Kindlasti kirjutan endale retsepti külmikule ja proovin teinekord järgi!

VIII Lugu -Huumor

Huumorpilt koeraomanikele:
koerarelu
23 huumorpilti kassiomanikele – link.

Ja vasakhuumorit täiskasvanutele:
Rinnad on nagu mudelraudtee: mõeldud lastele, aga mängivad ikkagi issid.

Hea & Halb

Hea:
Mul on täna teisipäeva tunne! Ei ole midagi fantastilisemat, kui arvata neljapäeval, et on alles teisipäev 🙂 Tavaliselt on mul vastupidi…näiteks esmaspäeval olen veendunud, et täna on reede ja homme on chill… vot siis on paha-paha… Aga tänane.. il fantastico!

Halb:
Ma unustasin täna rahakoti koju :/ Mis veits raskendab mu plaani, käia lõunal poes ja õhtusööginänn ära osta, sest õhtul lähen bussiga alguses hoopis teises suunas ja alles siis koju… Esiteks ei õnnestu ilma rahakotita suurt midagi osta, kui just pole plaanis endale piimapakke põue ja suitsuvorstilatte sokkidesse toppida (ja seda plaani mul ei ole)… Teiseks ei tule ka bussisõidust suurt midagi välja, kui id-kaart=kuukaart kodus rahakotis chillib. Ja raha pileti-ostuks ka…ja pangakaart raha-väljavõtmiseks ka. Hommikune töölesõitki oli juba närvesööv (ja märkasin suht lõpus, et rahakotti pole)… esmalt põrnitsesin kõik läheduses seisjad läbi ilmega: Miks Sa mu rahakoti pihta panid????? Siis avastasin, et käekella pole ka.. mis tähendab, et ma võtsin küll voodi kõrvalt telefoni, aga kapi juures kus rahakott ja kell on, ei käinud.. no fain. Vähemalt on telefon. Tellin endale siis tunnipileti?!.. djah… id-kaardile… mida mul kaasas EI OLE :D.. doup.

Hea:
Eile käisime Karlovas jalutamas. T. tahtis poest jäätist. Pakkus mullegi osta. Aga jäätis on külm ja magus. Leidsin parema variandi. Edasi patseerisime tänaval, tema sidrunijäätist süües ja minul juustukang pihus, millest tükke ära puresin. Normaalsus ongi ülehinnatud, ma räägin! Väga nämma oli. Ja üldse polnud külm, ega magus. (teine variant, mida kaalusin oli saiakate, aga seda oleks suht kehv kätte saada kui just pakendit suhu toppida ei taha…)

Halb:
Ma igatsen ikkkkkkka veel laenukoera, kes mu juures resideerus. Kodus diivanilt maha ronides katsun ettevaatlikult varbaga, et koonlasele peale ei astuks.

Hea:
Mul on niiiiiiii ilus (ja hea) telefon.. Minu väikene MJ 🙂 Täna hommikul vahetasin tema kaitseürpi ja vaatasin, et paljana on ta ikka sigailus.. ja erinev.. ja fäänsi… aga, ma ei julge teda paljana (st kui telefon alasti on) kasutada, sest kuigi ma ei loobi teda üldiselt mööda maad, siis nagu me kõik teame, Karma is a b***h ja päeval, millal ma talle kaitsevarustust ümber ei pane, lendab ta Tigutorni katuselt alla, vette (kuigi ürp vee eest ei kaitse niikuinii).. triivib siis Peipsisse.. sealt Narva veehoidlasse, kaotab pooled oma (ilusad) jupid idavirulaste joogivette.. sealt siirdub merre, ja mööda põhjarannikut jõuab Tallinnasse, kus suuure tuulega Kadriorus veest välja lendab, natuke autorataste all tiirleb ja lõpuks trammi all lõpetab. Jajah, umbestäpselt nii saaks see olema. Aga kolm millimeetrit silikooni kaitseb Teda selle kurva saatuse eest!
Ja lisaks sellele, et ta nii ülemõistuse ilusake on, on ta ka ülemõistuse tubli.  Ma ei ütle, et ta mitttttte kunagi kokku ei jookse. On juhtunud, ligi aasta jooksul vb isegi mingi 5 korda… iga kord suisa paariks sekundiks. Aga kui näpin oma vana telefoni, mida nüüd empz kasutab.. või T. oma (mis on samasugune, kui mu vana), siis suudab symbian 3 minutiga 16 korda pooleks minutiks kokku joosta ja rakendusi mitte avada ja kahe asja korraga avamisest mälu täis jooksutada ja ja ja… ja siis ma sööstan oma MJ juurde, teen talle pai ja ütlen, et ma Armastan teda igavesest ajast igavesti! vot.
16-septembril saab MJ 1-aastaseks! Wiii 🙂 (jep, ma olin too tüüp, kes ostis umbes 10 päeva enne 5 väljatulekut endale 4S-i, makstes pmst täpselt sama hinda, mis 5-le tuli :)… aga et viinamarjad on hapud ja värki, siis mulle ei meeldigi 5, sest ta on niiii suur, et ei mahuks mulle taskusse ära ju). Ooo, ja septembris tuleb ju iOS7 välja.. il magnifico, siis on ta jälle nagu uus!
Ahjaa, et mitte siis päris eksitavat reklaami teha, ütlen et AINUS puudus on aku. Laen iga päev. (aga kasutan ka kogu raha eest).

Halb:
Mul on hommikuti niiiiii uni.. kuigi läksin kell 9 magama… Aga niiiiiiiiiiiiiii uni :(… ilmselt oli asi ka selles, et nägin täna öösel superlahedaid unenägusid (Robbiet.. ja koera jne) ja lihtsalt kahju oli ärgata. Eile lugesin, et kiiremaks ärkamiseks tuleb voodis pikutades varbaid liigutada, nagu Pipi. Siis ärkab keha, ja aju. Prff, kas te kujutate ette, kui raske on korraga kümmmmmmet varvast liigutama sundida, kui kõik mida Sina ja Su aju ja need kümme varvast teha tahaks, oleks teine külg keerata ja MA-GA-DA! Ehk siis see taktika ei töötanud eriti…

Hea:
Ma
eile kiitlesin, et kavatsen kokkama hakata. Hakkasingi! Retsepti lisasin muuseas praetud peekonilõigud (2x3cm) ka, sest mis õige söök see ilma lihata on. Ma olen taimetoitlase vastand, ses suhtes et pigem võiks salat ära jääda, aga liha peaks ikka olema :D… okei, eilses soojas salatis oli liha küll salatist vähem, aga niiiiii hea tuli 🙂 Kui T. alguses kuhja oma taldrikul nägi, siis kommenteeris, et niii palju vä? Sulle endale ka ikka jäi? Jäi küll, mul oli sama palju, ja kausis oli veel omakorda sama palju. Igaljuhul sõi (ja kiitis) ta oma taldriku tühjaks ja käis siis kaks korda kausi kallal ka, kuni see ka tühi oli. Järelikult maitses. Gut-gut!

musa ja pula ja mula

Tegin hommikul silmad lahti… ja (kella vaatamata) mõtlesin, et oh kui hea, et veel äratust ei ole… niiiii uni on veel… mõte lõpuni mõeldud, hakkas Katie Melua “Secret Symphony” pihta. Oeh. Peaks vist äratuse meloodiat vahetama, muidu hakkab Katie ebameeldivaga seonduma, kui mind ko-gu-aeg ärkama sunnib… onju… Ja seda veel kaks korda öö jooksul (esimene äratus on 4.45, aga õnneks mitte minu jaoks :).. ja võin selle tuimalt kinni vajutada ja edasi norsata.)

Ja kui juba muusikale jutt läks, siis kilkan siin ka (FBs olen juba ammu sheerinud 😛), et mulle nii meeldib The Baseballs.

Aalustame originaalidest, mis ei kuulu minu lemmikute hulka (maitse üle ei vaielda, niisiis ei ytle ma, et need halvad oleks… aga)…
Rihanna laulu Umbrella teate, eks? https://www.youtube.com/watch?v=CvBfHwUxHIk

või 50 Centi laulu Candy Shop?  https://www.youtube.com/watch?v=SRcnnId15BA

Baseballsi esituses kõlavad need lood nii:
https://www.youtube.com/watch?v=DM2177pHMT0
ja nii: https://www.youtube.com/watch?v=1e80XYAYUCk

Nii nunnu 🙂
***
Mul on täna päev otsa selline tunne, et… “I want to create something.. beautiful”… kui ma oleks rikas mutt, läheks ja ostaks kõrvarõngakonksusid juurde ja nokerdaks neid (iseasi, kas need nii beautiful välja tuleks, aga...)
Kuna ma olen lihtsalt mutt, otsapidi juba nagu rott, siis jääb see plaan ära.
Suures meeldesegaduses ja soovis midagi oma käppadega valmis meisterdada, hakkasin kokandusblogi jälgima ja otsustasin et teen siis täna hoopis süüa! Kartuli-mozzarellasalatit! Saan aru, et normaalse inimese jaoks ei ole selle valmistamine eriti kokkamine vaid rohkem nagu niisama ajaviide.. aga minu oskusest praeleiba valmistada on see ikkagi samm edasi. Eniveis, pildi järgi meenutab miskit sooja salatit, mida Creppis söönud olen, ja sel juhul on see hea 🙂
Huvitav, kas palsamiäädikas on umbes sama asi, mis Balsamico kaste vms asi see ka ei ole?
(kujutan ette, kuidas kokandushuvilised seda küsimust lugedes pihku itsitavad, et kui rumal võib mõni olla… pakun, et ma tunneks umbes sama, kui mõni küsiks mult umbes sellise lihtsa küsimuse nagu: kas dogi on umbes sarnane koertõug kui taks?) (muuseas, kui teid siiski huvitab, kas dogi siis on umbes sarnane koeratõug, kui taks, siis jah, otseloomalikult. Mõlemal on neli käppa, üks pea, üks saba, karvkate, hambad ja oskavad haukuda.. mõõtkava on lihtsalt mõnevõrra erinev. Umbes nagu Revelli mudelkopteri 1/144 ja 1/32 mõõtkavad...)
Läks mulaks ära. Nüüd tahaks koju kokkama minna. vot.