Once again – tudengiblogi otsinguil

Nagu ka eelmistel suvelõppudel otsin ka nüüd uut lugemist vastsete tudengiblogide näol. Vahet pole tegelikult, kas ülikoolitudeng, kutseka alustaja. Teise linna keskkooli mineja (Linda osas on lootused nt kõrged 😀) vms. Peaasi, et rebane ja peaasi, et blogib. Olgu eestlane Eestis või välismaal või välismaalane Eestis või välismaal. Ma ses suhtes pole valiv.

Nagu eelmiste aastate tudengiblogiotsingutel olen rääkinud, siis minu kriteeriumid/ootused on, et see olekski selline äge uute alguste blogi, kus iga päev midagi uut toimub. Ja pilte peab ka olema! Ühikast/korterist, milline rusuv ja kurb ja tühi ja üksik see alguses oli ja milliseks koduseks see muutub, kui oma nänn sisse saab. Koduigatsustest. Esimestest toredatest kogemustest kaaskodanikega uues linnas/kohas. Esimestest koledatest  kogemustest kaaskodanikega uues linnas/kohas. Lemmik-kohtade avastamised – kui tore turg-pood-söögikoht-pubi leitud sai! Lõbusaid lugusid sellest, kuidas uues kodulinnas ära eksida… või hoopis kiirem tee kuhugi leida… või kui ilus kõik on… esimestest uutest sõpradest ja suhtlusest või suhtlushirmust. Kooliasjade ostudest ja märkmiku tuunimisest ja outfiti valikutest ja loengutest ja segadusest ja esmamuljetest koolis jnejnejne.

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi? Ah?

Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

vanas eas targaks

Viimasel ajal on muudkui selgunud, et ega ma ikka kõige teravam pliiats karbis ei ole ja nii mõnigi koolitükk on kõrvust mööda libisenud… ja meelest maha läinud :P.

Aga õnneks olen ümbritsetud tarkuritega, kes mind siis harivad. Jagaksin siinkohal kolme kõige üllatavamat fakti, mida lähiajal teada olen saanud (ja mida, piinlik tunnistada, varem ei teadnud.).. aga äkki keegi teist ka ei tea, siis saate ka targemaks. Ega ma kade pole.

1. Vist kõige piinlikum… Selgus, et Hawaii on USA osariik.
   Ma pean tõdema, et mul polnud sellest õrna aimu ka. Olin veendunud, et täiesti eraldi riik. Neil on oma keel ju. Ja nad näevad natuke sellised aasiapärased välja. Ja… ühesõnaga, mul polnud halli aimugi. Nüüd on. Tänks, Kosmosemutt. (ja ühtlasi ka tänud artiklile sellest, et Hawaii esimese osariigina kilekotid keelustas… see mõjus kahtlustäratavalt).
2. Washington DC ei asu Washingtoni osariigis. Ma senini arvasin, et ma olen tarklaps, et tean niigi, et USA pealinn ei ole New York vms. ja isegi mitte Washington, vaid Washington DC. Teadsin ju küll, et üks on linn ja teine osariik. Aga senini olin elanud vales, arvates, et see linn asub selles osariigis. Selgub, et asuvad hoopis riigi teine-teises ääres. Wow. Tänks vol 2, Kosmosemutt.
   (Muuseas, selle teadmise tõi ta minuni peale Hawaii juttu nagu lohutuseks, et “oh, pole hullu, enamus inimesi ei tea ju isegi mitte seda, et Washington DC ei asu Washingtonis”… ja mina, üldse mitte lohutatuna, tõdesin, et djah, seda ei teadnud ma ka…)
   
3. Kolmas polegi niivõrd fakt, vaid… kui ma eilses blogipostituses sõna “kontsert” sugugi väänata ei osanud miskitpidi, siis üks tubli blogilugeja teadis rääkida, et see käändub-pöördub-väändub-kooldub nagu sõna “metspart”. Totally noted! Thanks!

Yay Põgenemistuba, vol 2

Meie Nukutoa külastusest rääkisin ma selles postituses.
Kuna Escape Tartu´l valmis uus, Psycho lab tuba, siis otsustasime Kolleegidega selle ära kaeda.

Sama teema. Olete kinni, eesmärk on välja pääseda ja aega 75 minutit.
Meil jäi umbes 15-20minti puudu ja välja me ei pääsenudki. Ja jänni jäime ka mitmel korral ja saime abi. Minu meelest oli see raskem, kui Nukutuba, aga vähemalt sama lahe. Töökaaslased, kelle jaoks see oli esimene põgenemine, olid samuti vaimustuses 🙂

Nüüd on veel Palat205 jäänud järgi proovida ja siis on Tartuga ühel pool. Siis peab uutele jahimaadele siirduma :D.

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

Blogimisvõistlus – Eesti kuulsus, kellega ma tihti teed jooksin

Märtsikuu blogiteema seega. OhSaJuudas, kui raske teema.

Kui ma vastaks nii nagu asi on, siis tuleks postitus liiga lühike. Ehk siis asi on nii, et: “ma ei tea :D”.

***

Seda sellepärast, et ma ei tea ju ühtegi Eesti kuulsust nii hästi, et ma teaks, kas ta tegelikult on “minu inimene”. Meedia alusel ma nüüd küll tervet pilti kellestki kokku ei paneks.

Olen kunagi koolilehtedega seoses käinud pikki intervjuid teinud näiteks Jaagup Kreemiga ja käinud teed joomas Lea Liitmaaga.  Intekaid oli teistega ka, aga nemad on meeldejäävaimad, sest olin/olen niikuinii Termika ja Blacky austaja. Muidugimõista oli tore, sest vestlusteemad (loe: küsimused) olid ju olemas. Aga ma ei tea, kas ja mida ma oskaks regulaarsetel teejoomistel rääkida :D.

***

Kuna mu suur hetkelemmik on Sadamasild (ja kes on kontserdil käinud ja selle emotsiooni saanud, see saab täpselt aru, miks), siis ma veits kahetsen, et me Fränkyga peale kontserti sinna teed jooma ei jäänud. Isegi poolel koduteel kaalusime veel ümberpöördumist, aga seekord jäi nii… On the bright side – lähme 20.03 uuesti kontserdile 🙂

Aga ikkagi, regulaarse teejoomise kohta ei oskaks ma midagi kosta. Olekski tahtnud ühe korra jääda, et näha, mis mehed need bändimehed (+N) on ja kui palju lavalt paistvaga ühtib jms.

***

Nii siis ongi nii, et ma alustasin otsinguid kaugelt ja jõudsin lõpuks päris lähedale.  Joon teed ja kohvi ja muus koos ühe raadio saatejuhiga. Pole küll nii kuulus, et kõik nime teaks või tänaval ära tunneks, aga selle raadiojaama kuulajad teavad ikka. Aga kuna ta on häbelik, siis ma ei ütle siin nime. Sõbrad teavad niikuinii T.-d :).
Hmm.. Tea with T. 🙂

Segajutud

Alustuseks kurdan, et mul on kahtlusi, et ma jään haigeks. Ärkasin rõveda peavaluga ja mul on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii külm. Istun 26-kraadises kabinetis paaaaksu kampsuni ja salliga ja värisen. Esimesed 1,5 tundi istusin siin jopega. Mitte, et soe oleks hakanud.. lihtsalt kaasinimeste ees oli veider.
Kraadiklaas näitab 36,1-36,5… mis normaalsel inimesel on madalavõitu. Minu tavapärane on 35,3 nii, et see on kraadi võrra kõrgem. No, eks selgita seda teistele, et õu, mul on palavik.. mul on 36,5 :D… pigem mitte.
Aga ma peaks täna sõitma pealinna, et homme koolituda, nii et ma plaaniks siiski hea meelega mitte-haigeks-jääda, kui võib…

***

Külmetunud ma igaljuhul ei saa olla, sest olin eile ilusti talviselt riides. Seks puhuks otsisin eile hommikul välja ka ühe, eelmisel talvel saadud kolmest villase-soki-paarist (Made by Dzeik) ja sokke jalga sikutasin, et ta oli sinna sisse ka külmikumagneti peitnud. No aastase hilinemisega see leida on parem kui üldse mitte leida, ma arvan.

—

tegelt tahtsin veel lobiseda, aga ei viitsi… üks kassipilt (publiku tungival nõudmisel) siia lõppu on piisav.

Blogimisvõistlus – Õhtused mõtted

Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.

Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂

Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!

Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.

Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂

Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu…  ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!

***

See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.

Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!

**

Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.

Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.

Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.

“Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.

“Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.

Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)

PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉

Mac VS Tehisintellekt vms

Robot-tolmuimejate artikkel tuletas mulle meelde lugu, mida juba ammu rääkida tahtsin.. aga vist blogis rääkimiseni ei jõudnudki… Lihtsalt olin seda suuliselt nii palju kordi rääkinud, et tekkis tunne, et ju ma siis olen seda pajatanud siin…

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et käisin oktoobri algul Tallinnamaal koolitumas. Et koolitus toimus Lasnamäe-kodust hiiiiiiglama kaugel, oli Ch. lahkesti nõus mind ja Koonu mõneks päevaks enda pessa majutama. Majutaski. Loovutas mulle oma toa ja hiigelsuure voodi. Ja nii palju tekke, kui tahtsin. Vaatas Vampiiride osa ära. Ja lisaks ärkas vabatahtlikult nädalavahetusel enne kukke ja koitu, et mulle soe hommikusöök teha. Päeval hoolitses aga Koonu eest ja Koonu põie ja jalutusvajaduse eest samuti.

Ühesõnaga. Perfect host, soovitan teistelgi tema majutusteenust kasutada 😀 Taskukohane pealekauba!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis ühest ööst tema juures.

Ärkan mina üles Urina peale. No ikka valju-valju urina peale. Esmalt tahaks nagu koera keelata, aga koera urina jaoks on see liiga vali.. ja liiga.. ühtlaselt monotoonne, vms.

Tuba on kottpime. Ähmaselt seletab silm, et Koon lebab ukseaugus, aga ta ei tundu olevat uriseja.

Ch. pani õhtul pesumasina tööle. Kas tõesti on tsentrifuug NII vali? Ja miks see urin tundub lähemale tulevat?

Siis näen ukse poolt mööda põrandat lähenemas heledat ringikest, mingi tekst sees. Meenutab Delli logo.

Ja mida unine Mac seepeale mõtleb?

Näe – Ch. tuleb ise ka. Koos oma läpakaga.  Huvitav, miks ta mööda põrandat tuleb? Või lükkab ta ainult läpakat maas edasi?

Kui ringike (urisedes) lähemale jõudis, siis hetk enne seda, kui see voodi alla kadus, luges Mac oma uniste silmadega, et selle keskel, seal kus läpaka-logol peaks ilutsema kiri “Dell”, oli hoopis helendav kiri “Clean”. Niisiis, just siis kui uriseja voodi alla ära puges, jõudis lõpuks ka mulle pärale: See on tolmuimeja!

Uriseja ei arvanud mu äratundmisrõõmust midagi.. Möirgas uriseda edasi ja siirdus voodi alust kõige kaugemat nurka otsima.. Ja kui selle üles leidis, siis tähistas seda enda vastu seina kolkimisega.. ikka kopsti ja kopsti… ja veel üks kolks sekka…

Aga kui urin voodi tagumisest otsast jälle lähenema hakkas, olin seekord valmis! Sirutasin käe põranda poole, vajutasin kirja Clean ja urin vaikis! Ja kiri kustus. Ja tolmuimeja jäi paikseks.

Parem must põrand kui rikutud öörahu, ma leian. Ja lasin südamerahuga koerakarvadel Ch. põrandal edasi ilutseda. Jätsin tolmuimeja väljateenitud und magama, ja keerasin teise külje, et ise sama teha.

Koon muuseas kobis teise tuppa Ch. juurde magama, minu juurde, kus kahtlane uriseja elab, ei kõlvanud enam üle ukse astuda 🙂

Vähemalt on hea meel tõdeda, et Ch. ei käigi öösiti koos läpakaga mööda põrandaid roomamas 😀

Blogimisvõistlus – Tähtis sündmus (või miskit)

Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…

Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).

***

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂
Ja eks ta tõsi on.

Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.

Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.

This slideshow requires JavaScript.

Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt  2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛

Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂

Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab:
1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.

Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid.  Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.

This slideshow requires JavaScript.

Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu

Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).

Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂

***

Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga

Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…

… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀

Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!

 

vidiuid

Käisin õuel Koonu kiusamas:

(video lõikas algusest esimese “Pere!” ära.. aga idee oli ühesõnaga erinevaid sõnu öelda ja näha, kas tuleb õige sõna (“Tule!”) peale… Tuli küll :))

Ühtlasi oleme tublid ja õpime kõrvaltulekut… vähemalt mõni meist:

 

***

Ja last, but not least… leidsin ühe vana klipi juhtkoer Salty’ st, mille kunagi favourites´isse lisanud olin, et jagada… aga ma ei mäleta, kas jagasin ka. Ja kui jagasingi, siis topelt ei kärise. Vaadake-kuulake ise, kui toredad koerad ikka on!

***

Ja nüüd ootan lahkeid vabatahtlikke, kes soovivad tulla ja mu nõud ära pesta. Tänuks luban põrandad tolmuimejaga ära tõmmata. Soovi korral võib pesu ka pesta 🙂

Rebasekutsikate blogide soovitusi?

Igal aastal peale ülikoolilinna kolimist (khmm, ehk siis juba teist aastat 😀 😀) on esimesel septembril selline tunne, et tahaks mõne rebase blogi lugeda. On soovitusi?

Peamine kriteerium on, et õppur peaks kooliteed alustama võõras linnas. Ideaalis (minu vaimusilmas) elab ta ühikas. Tuunib oma ühikatuba (fotod!), tunneb koduigatsust (nutt ja hala!), avastab kodulinna  (ideaalis Tartut), orienteerub (ja eksib ära), käib väljas (ja kiidab-laidab kohti) jne.

Soovitusi?

 

Just My Luck

Reedel rääkisin lühipostituses sellest, kuidas me Koonuga koolitusele läksime.

Nüüd räägin sellest, kuidas me sealt tagasi tulime 🙂

1. See toidukraam, millest ma eelmises postituses rääkisin (et millede kilekott kahel korral, tänaval ja bussis, katki läks ja mida ma siis kokku korjasin) oli piimatoodetest koosnev. Viisin külakostiks oma koolituse-toakaaslastele ja endale. Ja kukkudes jäid kõik pakid terveks! Jeii 🙂
Kui kohale jõudsin, oli õhtusöögile kiire. Nii läks nii, et surusin selle kilekoti reedel riiulisse…
…ja leidisin selle eile asju pakkima hakates uuesti üles. Ups. “Kallid toakaaslased – kes soovib 3 ööpäeva soojas toas olnud piimatoodet?”
Needless to say, et ma ei näinud kätemerd…

2.  Koolitus läks pisut pikemalt kui plaan oli, nii et saiake, mille järgi vesistasin, jäi söömata ja jooksin koera ja kottidega (ei, piimatoodetekotti ma ei tassinud enam kaasa 😀) bussile. Teel haukus Ellie peale koer nimega Ellie :).
Bussijaam koosnes pmst ühe tee äärde, kahele poole, 50m (?) vahedega pandud peatumispostidest. Jäin alguses seisma sinna, kus veel inimesi oli. Aga kui 5min enne minu bussi väljumist tuli ette Tallinna buss, eeldasin, et ju siis pole see post.. ja jalutasin koonuga teiste postide juurde silte lugema. Jõudsime parajasti kõige kaugema postini (mis, nagu kõik teised ülevaadatud postid, peatas vaid kohalikke liine)… Ja siis sõitis meie buss meist mööda ja peatus seal, kus Tallinna busski*. No pole hullu. Kotid- on! Koer – on! Jookseme!
Jõudsime.
* Kirjutasin esialgu “busski” asemel “bussgi”… peaksin 1. septembri puhul tagasi kooli minema.

3. Bussile mina jõudsin. Buss oli täis. Ma olin üliväsinud. Mul oli süda paha (ei rasedus, ei alkohol.. mul on alati bussis/autos süda paha.. aga eriti siis, kui ma söönud pole)… ja siis ajas kõik eriti närvi. Näiteks, mismõttes pikutab mingi tsikk,  jalad üle istmete sirutatud, tagareal kolmes pingis korraga, kui ülejäänud buss täis on? Ja lisaks oli muidugi bussis “See inimene”. See inimene on see, kes õlut joob ja võõraste inimestega lakkamatult vestleb. Peamiselt sellest, kus riigis ta töötab ja mis asjad ta endale kõik ostnud on. Minuga ei vestelnud, aga tean sellegipoolest, mis telefon tal on, mis äppid selles on, kus tal maja on, kus naise maja on, mis auto ta naisele ostis, milline koer tal on, milline auto sõbral on, kus ta töötab jnejnejnejnejne.
Pikk tee oli… ütleme nii.

4. Jõudsin kohale – T. kodukohta. Peatus lähenes. Hakkasin bussi tagant Koonu ja kottidega välja ronima. Buss peatus, lasi eespool olnud inimesed välja, pani uksed kinni ja startis.
Aga mina olin ju veel bussis! 😀
Õnneks vaatas juht hetk hiljem, et WTF mingi koer mu kõrval seisab… ja sai vihjest aru :D.. ja pääsesin välja, kus T. seisis ja üsna segaduses oli 😀

5. Viis sammu edasi leidsin ma, et puhtad riided on nõrkadele, ja viskusin külili pori sisse. Boonusena purustasin natuke oma põlve ja pritsisin korralikult Koonu ka pori täis.
(See tuletab mulle Zlatat meelde, kelle valge Ljeeksus pord täis pritsiti 🙂).

6. Õhtul jõudsime koju suht hilja ja väääga väsinuna. Shoppasin Koonule aja-võitmiseks poest suure koerakonservi.
Guess what, kas:
a) seda avades tuli pealt see metalljubin, millest tõmmata, küljest ära ja kaas jäi kinniseks
(vastus: jah)
b) kas mul oli kodus seda tavalist konserviavajat?
(vastus: ei)
Tänu T. püüdlustele veinikorgitseriga (sest, noh, peamine tehnika on mul ikka kodus olemas :D) ja noaga,  sai Koon siiski söönuks.

Kordaläinud päev, võib öelda!

***

Aga koolitus ise oli väga asjalik. Teemaks olid koerad… täpselt minu teema. Auditoorium kuulas põnevusega:

This slideshow requires JavaScript.

***

Koolitusvälisest jäi meelde näiteks see, et 14-aastane on väikelaps:

***

Lisaks sain endale uue külmkapimagneti! Otse Berliinist! Ja pealekauba öise linnapanoraamiga, täpselt minu teema 🙂

***

Koolituselt saadud teadmisi ma Teiega ei jaga. Kuigi olin nagu nohik oma kaustikuga kohal 😛

Küll aga jagan pilti lasteraamatust, mille T. juurest leidsin (sain endale sealt hunniku toredaid raamatuid, nagu “A nagu Aabel” ja “Blomkvist ja Rasmus” ja Mary Poppins” ja “Kiviküla kooli poisid” jms):

Njah… “Tutt ja Tops”… kas ma olen ainus, kellele see kõlab pigem nagu mingi D-kategooria pornoajakiri?! 😀 Spermapangas hea sirvida vms…

***

Ja last, but not least, pilt kohalikust Kassijälgimisseadest:

 

Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

Sest mis vähegi valmis ja toimiv on, see lammutatakse seal ära.

***

Pole mingi saladus, et põlise tallinlasena (viimased 2 aastat tartlasena) ei meeldi mulle meie pealinn. Absoluutselt mitte.  (Kuna horoskoop soovitas mul täna kedagi needmast hoiduda, siis ma proovin siinkohal mitte sügavamalt väljendada, KUI väga ei meeldi… vaid läbi sarkasmiprisma rõõmustada.)

Õppisin mina näiteks kunagi koolis. Väga tore kool oli. Õpetajad olid toredad, õpilased olid toredad, asukoht oli tore. Kõik oli lill. Eriti toredaks tegi selle see, et tegu oli võrdlemisi väikese kooliga, mis tähendas, et nägupidi teadsid enamikke kaaslasi.. õpetajad teadsid õpilaste tausta pisut rohkem kui vaid nimi ja hinded. Koridorides ja sööklas polnud looma moodi trügimist jms. Väga torekas kool, ausõna 🙂

Kui umbes 8-9.klassis olime, tulid esmakordselt linna poolt signaalid, et no kui ikka ei ole igas klassis ülerahvastatust ja 35 õpilast, et õpetajad võiksid selle karjaga varakult halliks minna, siis ei tasu sellise kooli pidamine ära. Sest õpetajate palgad on ju pealegi tohutusuured ja värki, teadagi.  Toodi ka välja, et kehvad õppimis-/eksamitulemused olevat. Linnaosa halvimad lausa! (Põhikooli eesti keele eksam oli mul see eest linnaosa parim tulemus, nänänän 🙂)… Djaaa, ju siis olid. Lihtsalt huvitav, et kuidas nii juhtunud on, et ma nii paljusid selle rumalate õpilaste kooli vilistlasi tean, kes on tuntuimates kõrgkoolides lõpetanud bakad, makad ja doktorid. Kogemata vist. Juhuse asi.  Ja noh, see suhtumine, mis väikesest koolist kaasa tuli, see on ju suisa jube. Õpetajatega suheldi normaalselt, klassikaaslaseid ei pekstud. Mis elu see on võrreldes tänapäeva “päris” koolidega, kus õpetajate ega nõrgemate õpilaste vastu mingit austust pole. Aga vähemalt on õppetulemused! 🙂
Küll ähvardati kool kinni panna, küll teise “väikese” kooliga liita. Kui me keskkooli minema hakkasime tekkis küsimus, et kas keskkooliklasse avada. Linn lubas lahkelt, et võib.. ja keskkooli läinud õpilased saavad selle ka samas koolis lõpetada. (Jess, kolm lisa-aastat kooli jaoks! :))
Jõudsime üheteistkümnendasse ja linn otsustas, et nii vana lubadus, kes seda enam mäletab… ja kes vana asja meenutab, sel… jne.
Kaheteistkümnendasse klassi tõsteti meid kogu klassiga teise kooli. Sest meie kooli enam ei olnud. Ei olnud ka seda kooli, millega algselt liita plaaniti.

On puha lust ja lillepidu õppida keskkooli lõpuklassis võõras (suures) koolis võõraste õpetajatega. Üldse ei mõjuta õppe- ega eksamitulemusi ega midagi, tõesõna. Puhas rõõm, soovitan kogu maailmale 🙂 Ja Armastan Tallinna (Tallinnat?) (Näete ise, madalate õppetulemuste viga: ei oska sõnu väänatagi!) selle eest palavalt-palavalt 🙂

***

Olenemata sellest, et olin 11 aastat õppinud sellises kohutavas väikeses madalate tulemustega koolis, siis õnneks päästis mu teadmised ilmselgelt see, et lõpuklassis teise kooli läksin. Sain lausa eksamitulemused, mille üle ei kurda. Proovisin TÜ-sse ja TLÜ-sse edasi, sain mõlemasse sisse ja otsustasin Tallinna kasuks. Süda kutsus juba ammu-ammu-ammu Tartu poole, aga rahakott lubas Tallinnas õpingute ajal kodus elada. Kogemata sain isegi riigieelarvelisele kohale. Tänu lõpuaastale teises koolis, muidugi, sest ega esimesest, madalate tulemustega koolist, ju mingeid teadmisi ometigi ei saanud.

(Ülikool on muuseas siiamaani alles ja püsti. Isegi oma maja on olemas (erinevalt nt Kunstiakadeemia õnnetust parkimisplatsist) ja lausa uued majad. Wow.)

***

Kooli lõpuosas läksin tööle Tallinna Noorsootöö Keskuse (TANi) all-asutusse, kus olin kokku ligi 5 aastat. Tulin ära, sest süda kutsus Tartusse ja siia tulingi. Mitte sellepärast, et töökoht nõme oleks olnud. Absoluutselt mitte.

TAN on katusorganisatsioon, mis haldab üle linna enamikke noortekeskuseid, noorte infokeskust, karjäärinõustamiskeskust. Eraldi on veel paar noortekeskust linnaosade all.  TAN-i eelis eraldiseisjatega oli/on kindlasti ühtsus, mis võimaldab ühisüritusi korraldada, ühiseid koolitusi jne. Kord kuus olid üldkoosolekud, et teaks ka, mida teised teevad jms. Linna omad olid/on kuidagi omaette.

Ähh, ma ei hakka siin kõiki plusse ette lugema, lingin paar artiklit, neist ise loete.

Igal juhul, point on selles, et näiteks 4 aastat tagasi otsustas pr. Yana Toom, et paneks TANi äkki kinni ja tõstaks noortekeskused linnaosavalitsuste alla.
Tegime kära ja tol hetkel saadi vist aru, et hea küll, polnud kõige parem mõte. TAN säilis.

Aasta tagasi prooviti keskuse kaupa. Lasnamäe keskus läks TANi alt ära. Tänases Postimehes on näiteks mainitud, milline sealne töö nüüd on… Samamoodi on sellest ka juttu Delfis olnud arvamusartiklis.

Armas käitumine muidugi. Võtta igati töötav ja arenev asutus ja see lõhkuda. Mõistlik tundub ju.
Kusagilt käis läbi ka põhjendus, et noorte arv keskustes ei ole tõusnud vms. See on küll veider, arvestades et kehva iibe tõttu koole suleti, sest lapsi ei olnud. Peaks neid äkki Hiinast  sisse tooma? Samas, seda nagu ka väita ei saanud, et arv langenud oleks, sest rahvast ju tegelikult käib…
Veel on väga viisakas, et TAN ise sellest nädal varem meediast kuulma pidi. Sest miks kaasata asutust sellisel määral puudutavasse arutellu asutus ise, onju?! Äkki tuleks sealt veel mingeid (põhjendatud) vastuväiteid. Seda veel vaja.  Las parem loevad pärast otsust. Lihtsam kõigile (loe:  linnale).
Lammutajatepoolne jutt on muidugi ilus silmale lugeda. Suisa härduma paneb. Lausa palgatõusu lubati mingis punktis. Nad vist unustasid pisiasja, et noorsootöötajad on väikese rahaga harjunud ja teevad oma tööd peamiselt muudel põhjustel, kui korralik sissetulek. Ajasid vist poliitikute vms-ga sassi ja eeldasid, et kui mainida raha, siis kohe joostakse :-).

Pika jutu lõpetuseks niisiis üks soovitus. Sama soovitus, mis Delfi noortehääle artikli lõpus on. Kära tõstmine ja suur toetajate arv päästis TANi 4 aastat tagasi. Teeme seda jälle. Facebookis on juba 1660 toetajat koos, kas Sina ka oled?

***

Lollilt tulebki raha ära võtta, vol 2… ja muid juhtumisi

I lugu,  ehk “Lollilt tulebki raha ära võtta (vol 2) ja kuidas Mac Tallinnamaal käis”:

Pühapäeval enne kella nelja bussijaamas:
Mac: “Palun homseks kella 5sele bussile täispilet Tallinnasse”
Müüja: “Välja müüdud!”
Mac: “Okei, kuuesele?”
Müüja: “Täis!”
Mac: “Neljane? Või kuhu veel on pileteid?”
Müüja: “Pool viis?”
Mac: “Sobib!”[Mac haarab pileti ja traavib minema, ise mõeldes.. vat kui hea, et täispiletit ei saanud, oleksin rohkem maksnud, sest unustasin, et mul on kliendikaart ju… Ja, et no huvitav küll, mis karjad need nüüd esmaspäeva õhtul pealinna poole vuravad, et kõik bussid järjest täis… crazy.]
*
Esmaspäeva õhtul peale kella nelja bussijaamas:
Kell saab veerand. Bussi pole. Kell hakkab pool saama. Bussi pole. Taisto buss tuleb, aga mu pilet ütleb, et mul on Sebe. Ja liininumber ka ei klapi. Teised inimesed nagu ootaks ka?
Tuleb Haapsalu buss hoopis. Teised inimesed ootasidki bussi, lihtsalt mitte seda Tallinna oma.
16:40 lähen kassast uurima, et kas poole viiesest bussist on midagi kuulda?
Müüja: “Läks ära juba.”
Mac: “Millal, ma olen juba pool tundi seal?
Müüja: “Poolest. Taisto buss.”
Mac: “Aga mu piletil on, et see peaks Sebe buss olema.” [Ulatab pileti]
Müüja: “See on eilse kuupäevaga.”
Mac: [ahsoo, et sellepärast siis soovitataksegi peale ostu pilet üle kontrollida? Good to know :(] “Oeh, selge. Palun siis viiesele bussile üks kliendikaardiga pilet.”
Viiene polnudki välja müüdud. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ka see pooleviiene Taisto oli pea tühi. Tuleb välja, et ei sõidagi esmaspäeviti inimesed karjadeviisi Tallinna poole.
#minulikkajuhtubju

 *
Teen istudes ajaviiteks Foursquares Check-in´i bussijaama. Nii nagu Foursquare vahel sellepeale mingeid kommentaare ütleb, teatas see seekord midagi stiilis: “Juba 22. kord siin, Su sõbrad elavad siin?“.. Muig. Jup, that´s it. Teades, et bussijaamas püsielanikeks on väga “šarmantne” seltskond, siis kohe kindlasti on nad minu bestikad. Raudselt.

Ringi siiberdav mustlasmutt on saanud aimu, et ma olen liigse rahaga loll ja tema sõber pealekauba.. ja tuleb 2€-t küsima. Ütlen, et mul ei ole sularaha. Üldiselt hea vabandus. Õnneks mul ei olnud ka. Ja teades, kuidas ma Flickerile maksin ja ajaviiteks bussipileteid kokku ostan, siis pole vist kaardi peal ka 😛
Samal ajal FB chatis juurdlesin, et 2€ on ju 30 Eesti krooni. Kui kunagi oleks juurde hüpanud kerjus, et anna 25 krooni, siis.. djah, nad ei käinud küsimaski nii suuri summasid. Mingi “anna paar krooni.. või 5 krooni” ehk oli. Tänapäeval ei küsita, et anna 20 senti või 50 senti.
Muidugi, tänapäeval ei saa 2€ eest enam sugugi nii palju manti, kui 30 krooni eest saanud oleks. Jäätise saaks. Eriti rammusa 🙂
Viisese bussi saabudes luban pühalikult chatis, et Tallinnas ostan endale jäätise. Jah!
*
Ostsingi, muuseas. R-Kioskist (mis on, teadagi, kallis koht) 1.50-ga… See tähendab, et jäin isegi viiekümne sendiga plussi! Aga ärgem muretsegem, küll ma selle ära suudan kulutada.. või kaotada :)… Tallinn oli (talle omaselt) tuuline ja jahedavõitu. Külmetasin, aga sõin jäätist. Sest ma ju lubasin!

***

Vihmahääl, kelle juures resideerusin, oli tore. Koolitus oli ka. Ilm oli arktiline.
Teisipäevaõhtul käisime pesu šoppamas. Eputan saagiga:

Koguhind paaril boxeritel ja 6 paaril sokkidel 15 raha. Beat that. Värvid muundusid pildistades kuidagi tuhmiks, kollaseks… tegelikult on väga nunnud värvid 😛

*

Et vihma tilkus ja rõve külm oli, otsustasime, et ei meie hakka kümmet minutit kõndimisele kulutama ja läheme trammiga. Tuli Ülemiste tramm. See ei sobinud meile. Aga juba paistiski järgmine saabuv tramm! Kobisime peale… ja avastasime järgmises kurvis ära pöörates, et lisaks bussipiletikuupäevade kontrollimisele oleks igati mõistlik teinekord ka tramminumbritele pilk heita… ja sõitsime Ülemiste poole.. et järgmisest peatusest siis natuke pikem maa kõndida, kui eelmisest olnud oleks. Igati mõistlik ju?!

***
eile lehvitasin vihmast hallile Pealinnale…

…ja tulin ära Koju.

Bussis vaatasin Originaalide ja Vampiiride hooajalõppe. Ja hoidsin nuttu tagasi. Stiilne 😛

PS. [Spoilerisõbrad lugege kuuenda hooaja mõtteid :)]

***

II lugu,  ehk “Enne, kui võtad koera, mõtle selle üle, kas…”:

… Kas Sul on tulemas koolitusi teises linnas?
… Kas Koeral on samal ajal jooksuaeg?
… Kas elukaaslane unustab pipragaasi koju ja peab siis Koonuga õues käies lõriseva lahtise isase eest põgenema? (#idiootomanikud @${)€$£)
… Kas elukaaslane peab ettenägematutel põhjustel ära sõitma ja VäikeFränky peab siis ise minema ja Koonu maja kõrvale põiele viima, valge kepp võõraste koerte eest kaitseks löögivalmis?
… Kas võib juhtuda, et kui ostsid 2 kaitsepaput, kuigi haigeid käppi on vaid üks, lahendab Karma olukorra nii, et kaotab ühe parki  ära?
… Kas võib juhtuda, et kui Sa koju tagasi saabud, on Koonu tabanud kõhulahtisus, mida keset ööd köögis koristada tuleb?
Ps. … Kas teadsid, et kui päeval on +6 ja tuul ja vihm siis öösel kell 1 on õues vihmatu, tuulevaikne ja +11 kraadiga mõnus suveõhtu/öö?

Kui miski eelnevast Sind ei morjenda, siis oled valmis küll 🙂 Head koerapidamist 🙂

***

Ps. Ja last, but not least. Kas teate, mille poolest Karlova on eriline?
Sest see on üks väheseid kohti maailmas, kus 3G võrk on 2x aeglasem kui Edge 😛